EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PSTS § 2 kommenteerimisel on oluline lahti mõtestada, mis on liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused ning kuidas neist lähtuvalt tuleb kohaldada Eesti õigust eesotsas PS-ga. Samuti hõlmab paragrahv EL õiguse ülimuslikkuse ja vahetu kohaldatavusega seotud problemaatikat. PSTS § 1 tähendust ja PS aluspõhimõtete austamise nõuet on käsitletud ka PSTS § 1 komm-des ja tervikuna neid alljärgnevalt ei korrata.

PSTS § 2 osas kaaluti PSTS eelnõu ettevalmistamisel erinevaid sõnastusi. Esiteks pakuti välja sõnastus „Euroopa Liitu kuulumisel kasutab Eesti liitumislepingust tulenevaid õigusi ja täidab liitumislepingust tulenevaid kohustusi“. See variant ei öelnud midagi PS kohaldamise kohta. Teiseks kaaluti sõnastust „Eesti võib kasutada liitumislepingust tulenevaid õigusi ning täita kohustusi“. Ka seda ei peetud PS muutmiseks sobivaks, sest PSTS peab reguleerima PS kohaldamist, kuid selline sõnastus PS kohaldamist otsesõnu ei reguleerinuks. Samuti tundus sellegi variandi sõnastus liiga riigikeskne ning sõnastus „võib kasutada õigusi ja täita kohustusi“ eksitav, sest kohustusi tuleb täita. Välistatud pole ka teatud õiguste kasutamise kohustus.

Liitumisleping (alla kirjutatud 16.04.2003, Eestis ratifitseeritud 21.01.2004, jõustunud 01.05.2004) kehtestab tingimused Eesti ja teiste 01.05.2004 liitunud riikide ühinemiseks EL-ga. See leping on kõigile uutele riikidele ühine, eraldi kahepoolseid lepinguid nt EL ja Eesti, EL ja Läti vahel ei esine. Samuti pole lepingu teiseks pooleks mitte EL, vaid selle liikmesriigid.

Liitumislepingule on lisatud akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja EL aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ühinemisakt).

Ühinemisaktile on omakorda juurde võetud lisad ja protokollid, mis kõik moodustavad ühinemisakti lahutamatu osa. Ühinemisaktis ja selle lisades väljenduvad konkreetsed tingimused ja seetõttu ka mõned erisused uute liikmesriikide vahel, mis seisnevad selles, milliseid üleminekuaegu millistes valdkondades EL-ga kokku lepiti.

Ühinemisaktile on lisatud EL leping, Euroopa ühenduste asutamislepingud ja neid muutvad lepingud (sh ühinemislepingud varasemate ühenduste laienemiste kohta) koos kõikide nimetatud lepingute lisade, protokollide ja deklaratsioonidega liituvate riikide keeltes. Kõik eeltoodud dokumendid on avaldatud RT teises osas mahukate köidetena (viis köidet).

Liitumisleping, ühinemisakt ning nende lisad kuuluvad EL esmase õiguse hulka. Viited EL lepingule ning Euroopa ühenduste asutamislepingule koos kõikide nimetatud lepingute lisade, protokollide ja deklaratsioonidega tuleb alates 01.12.2009, mil jõustus Lissaboni leping, lugeda viideteks ELL-le, ELTL-le ning nimetatud lepingute lisadele, protokollidele ja deklaratsioonidele. Alates 01.12.2009 kuulub EL esmase õiguse hulka ka ELPH.

Liitumislepingu jõustudes ei kohustunud Eesti EL-ga ühinemise päevast rakendama mitte üksnes EL esmast õigust, vaid kogu EL kehtivat õigustikku (acquis communautaire, alates 01.12.2009 EU acquis) liitumislepingus kehtestatud ulatuses ja tingimustel. Kehtiva õigustikuna saab vaadelda nii EL teisest õigust (nt määrused, direktiivid, otsused, ka raamotsused, mis elavad edasi, kuigi neid sellisel kujul asutamislepingutes enam ei ole) kui ka ELK praktikat. Liitumislepinguga kokku lepitud erisuste kohaselt (üleminekuajad) ei pidanud Eesti kohe rakendama kogu EL õigustikku, vaid sai seda väikeses osas teha järk-järgult.

PSTS eelnõu seletuskiri peab PSTS § 2 puhul oluliseks EL määruste ja direktiividega arvestamist. EL-ga ühinemisel muutusid Eesti seaduste kõrval otsekohaldatavaks ka EL määrused. EL määrust kohaldatakse üldiselt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Määrused avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas (ELT) eesti keeles ja nende reguleerimisala ei saa Eesti seadustega reguleerida. Küll aga on võimalik, et EL määrus näeb ette riigisiseste rakendusaktide vastuvõtmise. Sellisel juhul tuleb EL määruse alusel vastu võtta vajalikud seadusemuudatused või Vabariigi Valitsuse määrused.

EL direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. EL direktiivides sisalduvad eesmärgid tuleb saavutada, võttes vastavas valdkonnas vastu Eesti õigusakte. Isikule muutuvad direktiivide põhimõtted kohustuslikuks Eesti õiguse kaudu. Eesti õiguskorda hõlmamata direktiivist võivad õigused või kohustused tekkida erandjuhul (nt kui Eesti ei ole direktiivi õigeaegselt üle võtnud või on seda teinud ebaõigesti, kui direktiiv on oma sisult piisavalt selge, tingimusteta, üheselt võetav, nii isikuliselt kui ka esemeliselt piisavalt täpselt määratletud ja annab üksikisikutele õigusi, mille kohustatud pooleks on avalik võim). Sellisel juhul tehakse õigused ja kohustused kindlaks kohtumenetluses.

EL otsus võib olla nii üld- kui üksikakt ja on tervikuna siduv. Kui otsuses täpsustatakse selle adressaadid, on see siduv vaid nimetatud adressaatidele.

EL institutsioonide soovitused ja arvamused ei ole siduvad.

EL määruses, direktiivis või otsuses võib Euroopa Komisjoni volitada vastu võtma delegeeritud õigusakte või rakendusakte (ELTL art-d 290 ja 291). Delegeeritud õigusaktid on oma olemuselt üldkohaldatavad ning nende eesmärk on täiendada või muuta seadusandliku akti mitteolemuslikke osi. Delegeeritud õigusaktiga saab kehtestada eeskirju, mis on osaks alusaktiga määratletud õiguslikust raamistikust. Valdkonna olemuslikke aspekte delegeeritud õigusaktiga reguleerida ei või. Delegeeritud õigusakti puhul peab seadusandja seadusandlikus aktis sõnastama delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatuse ja kestuse.
EL õigust rakendavad üldjuhul liikmesriigid riigisisese õiguse kaudu. Kui aga liidu õiguse rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi, siis antakse rakendusakti vastuvõtmiseks pädevus Euroopa Komisjonile või Euroopa Liidu Nõukogule. Rakendusakt täpsustab seadusandliku akti normatiivset sisu. Rakendusaktiga ei tohi seadusandlikku akti muuta ega täiendada (vt lähemalt ka EKo C-427/12, Euroopa Komisjon vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, 18.03.2014 ja EKo C-286/14, Euroopa Parlament vs. Euroopa Komisjon, 17.03.2016).

EL teisese õigusega seoses tekkis küsimus sellest, kas EL teisene õigus oli EL-ga ühinemise päevaks eesti keeles avaldatud. Probleem seisnes selles, et kuigi kirjutatud õigus oli eesti keeles elektrooniliselt avaldatud, olid EL-s õiguslikult siduvad ELT-s avaldatud õigusaktide redaktsioonid eri keeltes (alates 01.07 2013 on ainult elektrooniline ELT õiguslikult siduv, v.a erandjuhud).
Ka Euroopa Kohtu varasem praktika on eesti keeles avaldatud vaid osaliselt. Ühinemisakti art 2 ja ELK praktika kohaselt võisid õigeaegselt ja nõuetekohaselt uue riigi ametlikus keeles avaldamata jäänud EL õigusaktid aga tekitada õigusi ja kohustusi EL uutele liikmesriikidele, sh Eestile.Küsimuse, kas ELT-s liikmesriigi keeles õigeaegselt avaldamata jäänud EL õigus võis tekitada õigusi ja kohustusi ka üksikisikule, lahendas (seoses Tšehhi Vabariigiga) ELK 11.12.2007 otsuses kohtuasjas C-161/06 Skoma-Lux ning kordas üle muu hulgas kohtuasjas C-146/11 Pimix. Kohus leidis nimetatud kohtuasjades, et ühinemisakti art 58 välistab ELT-s uue liikmesriigi keeles avaldamata jäänud EL õigusnormides sisalduvate kohustuste kohaldamise üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis. Kohaldamise keeld kehtib seejuures ka juhul, kui isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muude vahendite abil (nt elektrooniliselt). ELK piiras siiski oma otsuses toodud põhimõtte ajalist kehtivust kohtuasjas Skoma-Lux, leides et asjaomastel liikmesriikidel puudub EL õigusest tulenevalt kohustus seada küsimuse alla õiguspäraselt avaldamata eeskirjade alusel tehtud haldus- või kohtuotsuseid, kui need on jõustunud vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele, välja arvatud otsused, mille osas on kohtuasjas Skoma-Lux tehtud kohtuotsuse kuupäeva (11.12.2007) seisuga algatatud vaide- või kohtumenetlus. EL õiguse kohaselt on teisiti vaid erandjuhtudel, kui avaldamata eeskirjade alusel on rakendatud (ennekõike karistusliku iseloomuga) halduslikke meetmeid või langetatud kohtuotsuseid, mis kahjustavad põhiõigusi. Viimase kindlakstegemine kuulub neis piirides riigisisese pädeva asutuse kompetentsi (vt ka RKHKm 07.05.2008, 3-3-1-86-07), kusjuures tuleb täheldada, et küsimus lahenes EL õiguse alusel ning PS § 3 ei puutunud asjasse.

Teine küsimus on seotud sellega, kas liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused, mille Eesti üle võttis, hõlmavad ka tulevikus loodavat EL teisest õigust.
EL teisest õigust loovad EL institutsioonid pidevalt ja sellega nõustumist on erinevalt esmasest õigusest võimatu iga kord PS täiendustes kajastada. PSTS § 2 puhul tuleb seega lähtuda sellest, et liitumislepinguga aktsepteerib Eesti EL institutsioonide pädevust vastu võtta EL teisest õigust tingimusel, et see on vastavuses EL esmase õigusega, millega liitumislepingu kaudu on nõustutud.

Riigikohus on oma praktikas PSTS olemust, sh PSTS § 2 avanud järgmiselt. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et PSTS määrab Eesti õiguse ja EL õiguse vahelised suhted ühelt poolt Eesti EL-i kuulumise tingimuse – PS aluspõhimõtetest kinnipidamise – ja teiselt poolt EL õiguse ülimuslikkuse ning teatud tingimustel vahetu kohaldatavusega: „Vastavalt PSTS §-le 2 kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Liitumislepinguga võttis Eesti selles lepingus sätestatud tingimustel üle EL-s kehtiva õigustiku (acquis communautaire)“ (RKHKm 25.04.2006, 3-3-1-74-05).

Hiljem lähtus halduskolleegium taas sellest, et vastavalt PSTS-le kohaldatakse Eesti kuulumisel EL-i Eesti PS ja teisi õigustloovaid akte liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi arvestades, ning lisas, et see põhimõte puudutab ka PS § 113 (maksud) kohaldamist EL õiguse kontekstis (RKHKo 10.05.2006, 3-3-1-66-05). Riigikohus on tuletanud lähtuvalt PSTS §-st 2 Eesti kodaniku põhiõiguse hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III ptk-st (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 40 ja korranud seda RKHKo 03.05.2019, 5-19-30/3, p 17) ning ka leidnud, et liidupõhiõigus puudutab EL kodaniku õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, mitte õigust esitada populaarkaebust. Seega saab isik ka Euroopa Parlamendi valimise asjades kaebuse esitamisega kaitsta üksnes enda subjektiivseid õigusi, mitte esitada kaebust kandideerida sooviva liidukodaniku või avalike huvide kaitseks (RKPJKo 18.06.2019, 5-19-35/3, p 13).

Omaette küsimus, mida seni lähemalt käsitletud ei ole, on see, kas liitumislepingust tulenevad kohustused on samastatavad „EL liikme kohustuste täitmisega“ PSJKS § 7¹ tähenduses. PSJKS § 7¹ võimaldab Riigikogul paluda Riigikohtult seisukohta, kuidas tõlgendada PS koostoimes EL õigusega, kui PS tõlgendamine on otsustava tähtsusega EL liikme kohustuste täitmiseks vajaliku seaduse eelnõu vastuvõtmisel. Seost võib siiski jaatada, sest PSJKS § 7¹ redaktsiooni muutva PSJKS ja RKKS muutmise seaduse eelnõu SE 762 (Riigikogu X koosseis) seletuskirjas leitakse, et eelnõu loob aluse PSTS § 2 rakendamiseks praktikas.

PSTS § 2 ega PSTS tervikuna ei reguleeri täpsemalt Eesti üksikisikute ega Eesti riigiorganite tegevust liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste täitmisel. Sätestamata on Eesti riigiorganite vahelised suhted, mis tulenevad Eesti liikmesusest EL-s. Need küsimused on tänaseks reguleeritud mitmes Eesti seaduses (VVS, RKKTS, PSJKS; vt § 59 komm-d 9 ja 10 ja § 87 komm 6).

PSTS ei käsitle expressis verbis EL õiguse ülimuslikkust Eesti õiguse suhtes ega vahetut kohaldatavust Eestile ning Eesti üksikisikutele. Tegemist on siiski EL õiguse oluliste põhimõtetega, mida teatud tingimustel võidakse rakendada. PSTS-st, eeskätt selle §-st 2 on tuletatav eeltoodud kahe olulise EL õiguse aluspõhimõtte rakendatavus Eesti õigusruumis.

EL õiguse vahetu kohaldatavuse põhimõtet käsitles ELK 05.02.1963 otsuses kohtuasjas 26/62 Van Gend en Loos. Vahetult liikmesriikide üksikisikutele võivad õigusmõju omada EL aluslepingute (ELL, ELTL) sätted, kindlasti on vahetult kohaldatavad EL määrused ja teatud juhtudel EL direktiivid ja otsused. PSTS eelnõu seletuskiri peab PSTS § 2 puhul oluliseks EL määruste ja direktiividega arvestamist (vt komm-d 9 ja 10).

EL õiguse ülimuslikkusele pani ELK aluse 15.07.1964 otsuses kohtuasjas 6/64 Costa vs. ENEL. Selle põhimõtte kohaselt on vastuolu korral EL õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel valdkonnas ja ulatuses, milles liikmesriigid on oma pädevused EL-le delegeerinud, EL õiguspäraselt vastu võetud ja kehtiv õigus ülimuslik liikmesriigi õiguse suhtes, välja arvatud juhul, kui liikmesriigile on kehtestatud üleminekuaeg või erand.

Lepingutest oli EL õiguse ülimuslikkus kirjas vaid jõustumata jäänud Euroopa põhiseaduse lepingu artiklis I-6. Lissaboni leping on EL õiguse ülimuslikkuse põhimõtte taandanud deklaratsiooni, mille kohaselt järgitakse senist ELK praktikat (deklaratsioon nr 17: deklaratsioon ülimuslikkuse kohta, mis sisaldab EL Nõukogu õigustalituse arvamust EL õiguse ülimuslikkusest nii, nagu seda on väljendanud ELK oma praktikas, ELT C 326, 26.10.2012, lk 346). Vastavalt ELK väljakujunenud praktikale on aluslepingud ja liidu poolt aluslepingute alusel vastu võetud õigusaktid liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslikud nimetatud kohtupraktikaga kehtestatud tingimustel. Deklaratsioon viitab EL Nõukogu õigustalituse 22.06.2007 arvamusele, mille kohaselt on ELK praktikast tulenevalt EL õiguse ülimuslikkus üks EL õiguse aluspõhimõtteid, ning asjaolu, et aluslepingud seda põhimõtet ei sisalda, ei muuda kuidagi ülimuslikkuse põhimõtte olemasolu ega ELK kehtivat praktikat.

ELK praktikas räägitakse EL õiguse kohaldamise, mitte kehtivuse ülimuslikkusest. Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et EL õigusega vastuolus olev liikmesriigi õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97, Ministero delle Finanze vs. IN.CO.GE.’90, [1998] ECR I-6307). ELTL art 258 kohaselt on Euroopa Liidu Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu menetlus juhul, kui liikmesriik jätab täitmata aluslepingutest tuleneva kohustuse, sealhulgas ei vii oma õigust kooskõlla EL õigusega. See ei tähenda, et selline abstraktne kontrollimenetlus liikmesriigi õiguse üle peaks eksisteerima riigisiseselt (RKPJKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05).

Abstraktse normikontrolli kontekstis võib olla keeruline mõista seda, kuidas Riigikohus leidis võimaluse hinnata valimisreklaami keelu põhiseaduspärasust kontekstis, mis puudutas europarlamendi valimisi (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, vt lähemalt komm 64) ja kus Riigikohus leidis, et EL õigus ei takistanud Riigikogul poliitilise välireklaami keelustamist ka Euroopa Parlamendi valimiste kampaania ajaks ning kuna EL õigus vaidlusalust valdkonda praegusel ajal ei reguleeri, on selle keelu põhiseaduspärasuse kontrollimine igal juhul Riigikohtu pädevuses (otsuse p 43). Õiguskantsleri pädevuse eitamisega abstraktse normikontrolli raames Eesti õiguse EL õigusele vastavuse hindamisel on kaasnenud „hädaolukorrad“, kus Riigikohus on pidanud tuletama näiteks europarlamenti kandideerimise õiguse Eesti PS-st (vt komm 17). Sama lähenemise tõttu võib tekkida ka oht, et otsused võivad olla EL õiguse seisukohalt tehtud ultra vires, kuivõrd vastava piirangu õiguspärasust peaks hindama EL õiguse viimase tõlgendajana siiski ELK.

Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kuivõrd seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine on halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames, siis sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu EL õiguse või PS-ga abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega (RKHKo 09.11.2015, 3-3-1-49-15, p 11).

Vastavalt Euroopa (Liidu) Kohtu 17.12.1970 otsusele kohtuasjas C-11/70 InternationaleHandelsgesellschaft ei saa EL õigusnormi kehtivust liikmesriigis mõjutada vastuolu liikmesriigi PS-ga. Siiski pole EL liikmesriikide kõrgeimad kohtud ja konstitutsioonikohtud olnud üldjuhul valmis sõnaselgelt tunnistama EL õiguse ülimuslikkust liikmesriikide PS-de suhtes. Nii näiteks heitis Tšehhi konstitutsioonikohus Holubeci kohtuasjas sotsiaalkindlustuse skeemide kohta juba 2012. a ELK-le ette selle kohtupraktikat asjas Landtova ja seda, et EL ei võtnud arvesse ajaloolist tausta, võrreldes asju, mis on võrreldamatud, ja et ELK ületas selle pädevuse, mida Tšehhi Vabariik talle liitumisel üle andis, piirid. Taani Ülemkohus tegi seda (Dansk Industri/Taani tööstuse asjas) 2016. a, lahendades töötaja õigusega seotud probleemi. Mõlemas asjas küsiti ka ELK-lt eelotsust. Need liikmesriikide kohtute lahendid jäid pigem isoleeritud katseteks kuni Saksamaa Föderaalse Põhiseaduskohtu otsuseni 05.05.2020, kus kohus leidis sisuliselt seda, et nii EKP kui ka ELK on oma pädevust ületanud.

Riigikohtu üldkogu käsitles EL õiguse ülimuslikkust põgusalt valimisliitude II asjas (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05), märkides järgmist: „Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid see tähendab Euroopa Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. [---] Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta [---].“

EL õiguse kohaldamise ülimuslikkusele ja Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsusele on Riigikohus viidanud ka oma hilisemates lahendites (vt nt RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06; RKHKo 11.02.2009, 3-3-1-79-08). Riigikohtu halduskolleegium märkis oma 25.04.2006 määruses, et PSTS-s määratletakse Eesti ja EL suhted ning Eesti EL-i kuulumise tingimused – PS aluspõhimõtetest kinnipidamine ja EL õiguse ülimuslikkus ning teatud tingimustel vahetu kohaldatavus (RKHKm 25.04.2006, 3-3-1-74-05).

Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kuigi liikmesriigi seadusandja on pädev reguleerima kahju hüvitamist nii juhul, kui see on tekitatud riigisisese õiguse rikkumisega, kui ka juhul, mil kahju tekitamisel rikuti EL õigust, peab EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise reguleerimisel liikmesriigi seadusandja aga arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate EL õiguspõhimõtetega nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus. Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse ülimuslikkuse tõttu jätta riigisisene norm või selle vastav osa EL õigusega seotud kahjuasjades kohaldamata (RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12).

Ka on Riigikohus leidnud, et osas, milles Eesti seadus on vastuolus ELTL-ga ja sellele antud tõlgendustega, tuleb haldusorganil ja kohtutel see norm kohaldamata jätta (vt RKHKo 19.12.2019, 3-15-241/62).

Riigikohtu halduskolleegium on konkreetsetes asjades EL määruse vahetut kohaldatavust ja selle ülimuslikkust sisustanud näiteks järgmiselt: „Põllumajandusministri (PMM) 21. aprill 2010. a määruse nr 46 on PMM kehtestanud EL määruste alusel ja rakendamiseks. ELTL art 288 lg 2 järgi on EL määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu (EKo 6/64, Costa vs. ENEL, 15.07.1964) tuleb PMM määrus nr 46 jätta kohaldamata vastuolu korral EL õigusega (HKMS § 158 lg 4).“ (RKHKo 18.12.2014, 3-3-1-77-14, p 12.)

Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium nt hageja nõude õigusliku aluse määramisel lähtunud otse EL määrusest (määrus ühenduse disainilahenduse kohta) ja leidnud, et ringkonnakohus viitas ekslikult hageja rikkumise lõpetamise nõuete õigusliku alusena VÕS-le (RKTKo 18.03.2020, 2-18-3445/46, p 25).

Vastates Riigikogu küsimusele, kas PS § 111 võimaldab seadusega viia Eesti Panga volitused vastavusse euroala liikme keskpanga volitustega, märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et EL õigus on ülimuslik ka EPS suhtes. Seega on euroala liikmeks oleku vältel §-s 111 ette nähtud EP ainuõigus emiteerida raha peatunud. RKPJK arvamuses (nimetatakse ka seisukohaks, vt lähemalt komm 42) on öeldud: „Niisiis tuleb Eesti Vabariigi põhiseadust lugeda koos Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, kohaldades põhiseadusest üksnes seda osa, mida põhiseaduse täiendamise seadus ei muuda, mis ei ole põhiseaduse täiendustega vastuolus. [---] Kohaldada saab seejuures üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Põhiseaduse nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub. Teisisõnu tähendab see seda, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liidu jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust.“ (RKPJKa 11.05.2006, 3-4-1-3-06.)

Riigikohtu arvamus võib võrreldes teiste EL liikmesriikide kohtute seisukohtadega tunduda selgesõnalisem ja absoluutsem. Teiste riikide ülem- ja konstitutsioonikohtud on EL õiguse ülimuslikkusesse riigi PS ees suhtunud märksa tagasihoidlikumalt ja seda teemat pigem vältinud (vt PSTS § 2 komm 25).

Kuigi RKPJK käsitles oma arvamuses EL õiguse ülimuslikkust Eesti õiguse, sealhulgas PS suhtes, ei avanud kohus seejuures PSTS kaitseklauslit ja PS aluspõhimõtteid kui ülimuslikkuse võimalikke piire (vt vastavat kriitikat RKPJK 11.05.2006 arvamusele lisatud eriarvamustes). Riigikohus pole siiani PS aluspõhimõtteid PSTS tähenduses avanud, kuivõrd seniste kaasuste asjaolud ei ole seda Riigikohtu hinnangul nõudnud, st kaasuse lahendus ei ole sõltunud aluspõhimõtete sisustamisest (vt PSTS § 1 komm 32).

RKÜK 12.07.2012 nn ESML otsuses leiti, et ESML ei ole EL õigus ega analüüsitud seetõttu ESML vaidlustatud sätte vastavust PSTS-le ega PS aluspõhimõtetele (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12).

ESML otsusele lisatud riigikohtunike eriarvamustes leiti valdavalt, et Riigikohus oleks pidanud siiski hindama, kas ESML art 4 lg 4 on kooskõlas PS aluspõhimõtetega PSTS § 1 tähenduses (vt nt T. Tampuu eriarvamus) ja püüti seda ise analüüsida (J. Luige eriarvamus), kritiseeriti seda, et ESML sõlmiti kui rahvusvaheline leping väljaspool EL reegleid (J. Ilvesti eriarvamus) ja jõuti seisukohale, et kuigi Eesti rahvas on andnud küll selge volituse kuuluda EL-i kooskõlas PS aluspõhimõtetega, siis vaevalt oli rahvas kõnealust volitust andes nõus allutama end mis tahes kohustustele, mis tulenevad küll EL asjast, kuid jäävad väljapoole EL õigust (H. Jõksi, O. Järvesaare, E. Kergandbergi, L. Kivi, A. Kulli ja L. Laarmaa eriarvamus) ning et ESML-ga liitumiseks tulnuks korraldada rahvahääletus (J. Ilvesti eriarvamus) / rahvahääletuse teel PS muutmine (T. Tampuu eriarvamus).

Kuigi ESML näol ei olnud niisiis tehniliselt tegemist EL õiguse valdkonnaga, ütles siiski ka Riigikohtu üldkogu enamus obiter dictum’i korras, et EL õiguse alla kuuluvate aluslepingute muutmise korral oleks vajalik igal juhul eraldi analüüsida, kas 2003. a rahvalt saadud mandaadi piirid võivad hakata saabuma ning PSTS ressurss ammenduma, st kas on vaja korraldada uus rahvahääletus (vt lähemalt komm 94 ja PSTS § 3 komm 7).

Liikmesriigi kohtusüsteemi kujundamine ja menetlusreeglite, sh põhiseaduslikkuse järelevalvemehhanismi kehtestamine on EL liikmesriikide pädevuses. Riigisiseste menetlusreeglite järgi lahendatakse ka EL õigusest tulenevad vaidlused. Järgima peab siiski ELK praktikast tuletatud võrdse kohtlemise ja EL õiguse tõhusa mõjulepääsu (effet utile – tõlgitud ka „kasulik mõju“) põhimõtteid (vt nt kahju hüvitamise kohta komm 27).

Põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve võimaldamisel tuleb arvestada nii EL õiguskorra ühtsuse tagamise kui ka liikmesriikide PS-de aluspõhimõtete kaitsmise vajadust.

EL õiguse ja kohtuliku järelevalve suhtestamisel on kaks aspekti. Esiteks kerkib üles küsimus Eesti õiguse EL õigusele vastavuse normikontrollist, selle võimalikkusest ja piiridest põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames (sh probleemid seoses EL õigusega vastuolus oleva ja kohaldamata jäetud Eesti õiguse edasikehtimisega). Teiseks on oluline küsimus EL õiguse Eesti õigusele (PS-le) vastavuse põhiseaduslikkuse järelevalvest, selle võimalikkusest ja piiridest (sh EL esmase õiguse (aluslepingute) muudatuste analüüsivõimalused Riigikohtus).

Mõlema aspekti puhul on vaja vastata küsimustele, kas, kes ja kuidas niisugust järelevalvet saab teostada: kas on võimalik abstraktne kontroll või konkreetne kontroll või mõlemad (vt komm 24 ja komm 36 jj); kas võimaldada ka preventiivset analüüsi; millised on nendes küsimustes õiguskantsleri, presidendi, kohtute ja KOV volikogu rollid.

Lisaks vajavad käsitlemist muudatused, mis seadusandja on EL-ga liitumisest tingituna kohtuliku järelevalve mehhanismi sisse viinud.

Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühm rõhutas oma seisukohtades Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise kohta, et seadusandjal on vaja kaaluda täiendavate õiguslike kontrollimehhanismide sisseviimist põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi. Kontrollimehhanismi vajadust toonitati ka Lissaboni lepingu ratifitseerimisel.

Mõnes küsimuses on põhiseaduslikkuse järelevalvet seoses Eesti kuulumisega EL-i ka tõhustatud.

Esiteks lisati 25.07.2004 jõustunud RVastS ja PSJKS muutmise seadusega põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvesse seadusandja tegevusetuse (õigustloova akti andmata jätmise) üle otsustamise võimalus (vt nt PSJKS § 2 lg 1 p 1, § 9 lg 1, § 15 lg 1 p 2¹). See muudatus oli ajendatud ELK praktikaga loodud kontseptsioonist, mille kohaselt liikmesriik vastutab EL õiguse õigeaegse ja korrektse üle võtmata jätmise eest (selle tõlgendamisest praktikas vt lähemalt komm 81).

Samuti täiendati Riigikohtu pädevust seisukoha andmise võimalusega (vt nt PSJKS § 2 p 2¹, § 3 lg 2¹, § 7¹, § 8 lg 1¹, § 10 lg 1 p 4¹, § 15 lg 1 p 5¹, § 51 lg 4, § 59¹). Nimelt nähakse 23.12.2005 jõustunud PSJKS ja RKKS muutmise seadusega ette võimalus selliste seaduseelnõude eelkontrolliks, mis on vajalikud EL liikme kohustuste täitmiseks. Riigikogu palvel tuleb Riigikohtul selgitada, kuidas tõlgendada PS koostoimes EL õigusega, kui PS tõlgendamine on eelnõu vastuvõtmisel otsustava tähtsusega. Riigikohus on märkinud (vt RKPJKa 11.05.2006, 3-4-1-3-06), et selleks, et PS tõlgendamisel koos EL õigusega oleks eelnõu vastuvõtmisel otsustav tähtsus, peab eelnõu või selle säte otseselt seonduma Riigikogu osutatud PS sätte või põhimõttega. Seejuures ei tohi sellise sätte või põhimõtte tõlgendus olla niigi ilmne. Seisukoha andmine on põhjendatud vaid olukorras, kus PS sätte või põhimõtte tähendus on selle tõlgendamisel koos PSTS ja EL õigusega ebaselge või vaieldav, mistõttu sellega seotud seaduseelnõu menetlemine Riigikogus on raskendatud. Kuigi PSJKS kasutab terminit „seisukoht“, on Riigikohus oma seni ainsa PSJKS § 7¹ alusel antud seisukoha pealkirjastanud kui Riigikohtu arvamuse. Käesolevas teoses on kasutatud mõlemat formuleeringut, lahendile viitamisel (RKPJKa) on lähtutud Riigikohtu enese tähistusest.

Mõlemad eelkäsitletud PSJKS muudatused on praktikas leidnud väga tagasihoidlikku kasutamist.

Riigikogu võttis 25.01.2006 vastu otsuse „Riigikohtu seisukoha taotlemine Eesti Vabariigi põhiseaduse koostoimes § 111 Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse ja Euroopa Liidu õigusega tõlgendamise asjus“ (813 OE, Riigikogu X koosseis). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pidi vastama Riigikogu esitatud küsimusele, kas Eesti Pangal saab euro kasutuselevõtu korral olla Eesti raha emiteerimise ainuõigus ja kuidas vastavat õigust sisaldavat PS sätet koostoimes PSTS ja EL õigusega tõlgendada. Riigikohus leidis, et EL liikmesuse tingimustes tuleb kohaldada EL õigust ning Eesti PS vastava sätte toime peatub (vt ka PS § 111 komm-d).

See kohtuliku järelevalve aspekt puudutab küsimust, kas liikmesriigi õiguskorras peab olema iseseisev õiguskaitsevahend, et kontrollida, kas riigi õigus on kooskõlas EL õigusega.

EL õigus seda ette ei kirjuta (vt kaEKo C-253/00, Muñoz ja Superior Fruiticola, 17.09.2002). ELK on 13.03.2007 otsuses kohtuasjas C-432/05 Unibet märkinud, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ei nõua, et liikmesriigi õiguskorras oleks iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on kontrollida liikmesriigi õigusnormide vastavust EL õigusele. ELK rõhutas, et õiguskaitsevahendi loomise nõue võib siiski EL õigusest tekkida juhul, „kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või täiendava taotluse põhjal tagada isikute ühenduse (praegu liidu) õigusest tulenevad õigused“. Hilisematest lahenditest vt veel EKo C-279/09, DEB Deutsche Energiehandels- und Beratungsgesellschaft mbH vs. Bundesrepublik Deutschland, 22.12.2010, p 59, mille kohaselt riigisisese õigusega ei tohi piirata isiku EL õigusest tulenevate õiguste kohtulikku kaitset ja EKo ühendatud kohtuasjades C-128/09–131/09, C-134/09 ja C-135/09, Antoine Boxus, jt vs. Vallooni piirkond, 18.10.2011, p-d 49–57, kus ELK kinnitas, et juhul kui akti peale ei ole võimalik esitada sellist laadi ja sellise ulatusega kaebust, siis peab mis tahes riigisisene kohus, kes asja menetleb, oma pädevuse raames kontrollima, kas asjaomane seadusandlik akt vastab EL direktiivis märgitud tingimustele, tegema vajaduse korral sellest tulenevalt oma järeldused ja jätma seadusandliku akti kohaldamata.

Riigikohus on kinnitanud, et ELK väljakujunenud praktika järgi on EL õiguse ülimuslikkus kohaldamise, mitte kehtivuse ülimuslikkus (vt komm-d 26 ja 27). „Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 226 (nüüd ELTL art 258) kohaselt on Euroopa Liidu Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu menetlust juhul, kui liikmesriik jätab täitmata asutamislepingust tuleneva kohustuse, sealhulgas ei vii siseriiklikku õigust kooskõlla EL õigusega. See ei tähenda, et niisugune abstraktne kontrollimenetlus liikmesriigi õiguse üle peaks eksisteerima siseriiklikult.“ (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05)

Vaieldav on, kas sellise aluse puudumine, millele toetudes saaks kohus taotleda analoogiliselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusega EL õigusega vastuolus oleva Eesti õiguse kehtetuks tunnistamist kas siis abstraktse või konkreetse või mõlema normikontrolli raames, toob kaasa isikute EL õigusest tulenevate õiguste ebasoodsama kaitse võrreldes riigisisesest õigusest tuleneva õiguskaitsega. Õiguskirjanduses on selles osas esinenud vastakaid seisukohti.

Ühelt poolt leitakse, et kehtiv Eesti õigus võimaldab piisavat kaitset olukorras, kus Eesti õigus on EL õigusega vastuolus (U. Lõhmus. Kuidas liikmesriigi kohtusüsteem tagab Euroopa Liidu õiguse tõhusa toime? – Juridica 2007, nr 3, lk 153).

Teiselt poolt tõdetakse, et EL õiguse kohaldamise ülimuslikkus võib jätta lahtiseks vastuolu tõttu kohaldamata jäetud Eesti õiguse edasise saatuse, mis omakorda võib tekitada probleeme õigusselguse ja õiguskindlusega. Kohtul peaks konkreetse normikontrolli raames võimaldatama Eesti õigus EL õigusega vastuolus olevaks tunnistada otsuse resolutsioonis. Kas seadusandja teeb sellest aga alati vajalikud järeldused? Praegu puudub nimelt võimalus taotleda kohtu teel EL õigusega vastuolus oleva seaduse või määruse kehtetuks tunnistamist (J. Laffranque. Pilk Eesti õigusmaastikule põhiseaduse täiendamise seaduse valguses. Euroopa Liidu õigusega seotud võtmeküsimused põhiseaduslikkuse järelevalves. – Juridica 2007, nr 8, lk 534–535).

Esimest korda jättis Riigikohus kohaldamata EL õigusega vastuolus oleva Eesti õiguse sätte 2006. a ja siis koguni otsuse resolutsioonis (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06), hiljem on kohaldamata jätmist veel mõnel korral ette tulnud (vt nt RKHKo 11.02.2009, 3-3-1-79-08; RKHKo 11.02.2009, 3-3-1-80-08; RKHKo 11.02.2009, 3-3-1-81-08; RKHKo 18.05.2009, 3-3-1-11-09 (osaliselt) ja RKHKo 21.06.2012, 3-3-1-26-12 (ka otsuse resolutsioonis), vt ka juba eespool (komm-d 27 ja 28) käsitlemist leidnud otsused; RKHKo 19.12.2019, 3-15-241/62 ja RKHKo 18.12.2014, 3-3-1-77-14, p 12) ning täiendavalt RKHKo 19.10.2020, 3-18-1747/25 (otsuse resolutsioonis). Erinevus on seisnud selles, kas kohaldamata jätmist saab ületada olemasoleva seadusandluse EL õigusele vastava tõlgendamisega või vajatakse asemele täiesti uut õigusakti.

Probleemiks on küsimus sellest, kuhu tõmmata piir, millal on tegemist vastuoluga muutunud PS-ga, millal EL õigusega ning millal need kattuvad.

„Vastuolu EL õigusega“ ja „vastuolu PS-ga“ vahele võrdusmärgi tõmbamine ei ole otstarbekas lahendus. See võib olla vajalik vaid väga põhimõttelistes küsimustes (nt põhiõiguste ja vabaduste kaitse valdkonnas, niivõrd kuivõrd EL õigus seda hõlmab). Nii leiti Riigikohtu üldkogu otsusele (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05) lisatud riigikohtunike eriarvamuses (J. Laffranque, ühinenud T. Anton, P. Jerofejev, H. Kiris, I. Koolmeister ja H. Salmann), et õiguskantsler vaidlustas sisuliselt ka EKS vastavuse PSTS kaudu uuenenud sisuga PS-le ning sellele küsimusele tulnuks RKÜK-l põhiseaduslikkuse järelevalve raames vastata, kasutades tõlgendamisel EL õiguses võimaldatud abi kuni vajadusel ELK-lt eelotsuse küsimiseni (vt ka komm 61 ja põhiseaduslikkuse järelevalves eelotsuse küsimisest komm 71).

Samasooliste asjas, kus Riigikohtu üldkogu otsustas tunnistada VMS-i PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele Eesti Vabariigi kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks, märkis üldkogu põhjendavas osas, et ka EL õigusest võib tuleneda EL kodaniku perekonnaliikme (sh samast soost abikaasa, registreeritud või faktilise partneri) tähtajaline elamisõigus liikmesriigis (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb EL kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ja ka ELK vastav praktika); kasutades seega EL õigusega vastuolu PS-ga vastuolu põhjendamise toetamiseks, (vt RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on samas leidnud, et tagamaks EL õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu, viidates ELK ja enda varasemale praktikale (nt EKo C-378/17, An Garda Síochána, 04.12.2018, p 50; RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08, p 31; RKPJKm 24.10.2019, 5-19-29/18, p 43).

Vahetegu põhiseaduspärasuse ja EL õigusele vastavuse kontrolli vahel võib paista kunstlikuna, kui kõne all on Eesti sätte kooskõla EL põhiõiguste hartaga. Viimane on osa liidu õigusest ning seega avaldub harta rakendamise tagajärg eeskätt konkreetsetes kohtuasjades: vastuolu korral hartaga ei tunnistata Eesti õigusakti kehtetuks, vaid see jäetakse vaidluses kohaldamata. Teisalt on hartal põhiõigusdokumendina EL õiguses eriline koht. Kui kohus leiab, et EL õiguse kohaldamisalas rikuks Eesti õigusakt mõnd hartas nimetatud põhiõigust, siis tekib paratamatult kahtlus, et see õigusakt rikub ka Eesti PS. Vastuolu tuvastamisel hartaga on kohtul seega vajalik endalt küsida, kas PS ja harta annavad riivatud põhiõigusele erineva ulatusega kaitse. Üks võimalus põhiõigussätete tõlgendamise ühtlustamiseks on sisustada PS harta abil. Riigikohus on niisugust käsitlust julgustanud. Riigikohtu poole pöörduti taotlusega tuvastada seaduse vastuolu nii EIÕK-ga kui hartaga. Kolleegium käsitas taotlust nõnda, et „palutakse hinnata [---] seaduse põhiseaduspärasust, tõlgendades põhiseadust kooskõlas konventsiooni, selle rakenduspraktika ja põhiõiguste hartaga“ (RKPJKm 23.01.2014, 3-4-1-43-13, p 8).Riigikohus on mitte harva toetunud kohtuotsuse põhjendustes mh ka EL põhiõiguste hartale, hilisematest lahenditest vt nt RKKKm 17.11.2017, 1-17-4924/15; RKHKo 21.11.2018, 3-12-1360/131; eelotsuse küsimisel RKKKm 12.11.2018, 1-16-6179/85; RKHKo 01.10.2018, 3-17-1026/43; PSJ asjas, kuigi mitte otseselt eelotsuse küsimuses, RKPJKm 24.10.2019, 5-19-29/18; RKHKm 17.04.2020, 3-19-1068/39 (vt ka C. Ginter. Application of Principles of European Law in the Supreme Court of Estonia. Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, lk 12 jj).

Samas on Riigikohus pidanud kaebajatele selgitama ka olukordi, kus on tegemist riigisisese õigusega, mida EL õigus ei reguleeri. Nii on Riigikohus leidnud: „Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 06.11.2001 direktiivi 2001/83/EÜ art 4 lg 3 järgi on jäetud ravimihindade kindlaksmääramine liikmesriikide otsustuspädevusse. Seega on vaidluse puhul Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 „Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ning nende rakendamise kord“ üle tegemist vaidlusega siseriikliku õiguse üle. Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega tuleb siin arvestada üksnes niivõrd, et siseriiklikud normid ei diskrimineeriks teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid kohalike ettevõtjatega võrreldes ega kahjustaks Euroopa Liidu õiguse elluviimist. Kuna nimetatud määrusega kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad kehtivad kõigile hulgi- ja jaemüüjatele, kes Eestis ravimeid müüvad, siis ettevõtja päritolul põhinevat diskrimineerimist määrusest nr 36 ei nähtu.“ (RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12)

Analoogselt selgitas Riigikohus oma pädevust ja kontrolliulatust paljusid kaebusi analüüsides, mis olid seotud KOVVS §-ga 5 (vt ka PSTS § 1 komm 32). Riigikohus märkis küll PSTS § 2 olemust selgitades, et erand, mis KOVVS § 5 lg-ga 5 on tehtud EL kodanikele, tuleneb ELTL art 22 lg 1 esimesest lausest ning et selle erandi tegemine, mis võimaldab EL liikmesriigi kodanikel teostada avalikku võimu Eesti KOV volikogu liikmena, on Eestile kohustuslik tulenevalt PSTS §-st 2 (RKPJKo 15.10.2013, 3-4-1-47-13, p 19). Samas lisas Riigikohus, et arvestades PS § 123 lg-s 2 ja PSTS §-s 2 sätestatut, käsitleb kolleegium järgnevalt KOVVS § 5 lg 6 kooskõla EL ja rahvusvahelise õigusega (RKPJKo 02.10.2013, 3-4-1-44-13, p 14). KOVVS § 5 lg 6, millega välistatakse vanglakaristust kandvate isikute KOV valimistel kandideerimise õigus, ei ole vastuolus PS, EL ega rahvusvahelise õigusega (RKPJKo 02.10.2013, 3-4-1-44-13, p 25). ELPH-s reguleerivad valimisõigust art-d 39 ja 40. Need sätted annavad üksnes teise liikmesriigi kodanikule õiguse Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel kandideerida ning hääletada riigi kodanikega samadel tingimustel. Sätted ei reguleeri sama riigi kodakondsusega kinnipeetavate valimisõigust (RKPJKo 02.10.2013, 3-4-1-44-13, p 15). EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 sätestab: „Kõrged Lepinguosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel.“ Eesti Vabariigis on seadusandjaks Riigikogu. Viidatud säte ei reguleeri KOV valimisi ( RKPJKo 02.10.2013, 3-4-1-44-13, p 16).

Riigikohus on tõmmanud piire ka EL ja liikmesriigi pädevuste vahel, leides nt, et asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine oli liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada EL õigust (RKHKo 15.10.2018, 3-16-2231/33).

Samuti on Riigikohus selgitanud direktiivist tuleneva kohustuse ja liikmesriigi mänguruumi vahekorda, märkides näiteks, et RHS vastava sätte aluseks oleva direktiivi regulatsioon võimaldab riigisiseses õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis, kuid siiski on oluline, et Eesti seaduse rakendamisel lähtutaks direktiivis seatud tingimustest ja et see oleks kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning ELK vastava praktikaga (RKHKo 20.12.2019, 3-19-1501/203). Samuti on Riigikohus, käsitledes sissesõidukeelu seoseid EL õigusega, leidnud, et riik peab igal üksikul juhul silmas pidama, et ta valiks meetme, lähtudes tegelikust eesmärgist, ning tagatud peab olema nii riigisisesest kui ka EL õigusest tulenevate isiku materiaalsete ja menetlusõiguste tõhus kaitse (RKHKo 23.09.2019, 3-16-2088/69, p-d 11–20).

Lisaks on Riigikohus leidnud, et kuigi ei pruugi tegemist olla otseselt EL õigusest tulenevate kohustusetega, tuleb ka riigisisese õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel EL õigusega arvestada, nt KonkS kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda ELK praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks konkurentsiõiguse normistikku (RKHKo 25.04.2019, 3-16-1267/49, p 20).

Riigikohtul on tulnud lahendada ka küsimus sellest, kas Eesti võib EL määruse rakendamiseks kehtestada rangemaid nõudeid ja teatud juhtudel vaadata seda, kas soodsamate tingimuste loomine võib EL õigusega olla välistatud. Nii küsis Riigikohtu halduskolleegium ELK-lt eelotsuse raames, kas riigisisese määrusega on lubatud kehtestada rangemaid kohustusi kui EL määruses (vt RKHKm 27.09.2017, 3-15-1188/21) ja leidis ühes teises asjas, et kuivõrd otsusega, millega on jäetud toetustaotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, siis sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine RVastS alusel välistatud ning et toetuse õigusvastase maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ei välista ka EL õigus (RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634/24, p-d 26, 27).

Seadusandja ei ole täpsustanud õiguskantsleri, presidendi ja KOV volikogude rolli Eesti õiguse EL õigusele vastavuse normikontrollis, küll aga on nimetatud küsimust oma praktikas puudutanud Riigikohus. Samuti on siin oma kindel funktsioon (mida on täpsustanud ka Riigikohus) kohtutel.

Valimisliidud II asjas algatas õiguskantsler abstraktse normikontrolli käigus küsimuse Eesti õiguse vastavusest EL õigusele. Õiguskantsler leidis, et EKS § 5 lg 1, mis võimaldab erakonda kuuluda vaid Eesti kodanikel, kitsendab teiste EL liikmesriikide kodanike õigust kandideerida kohalikel valimistel ja on vastuolus EL õigusega ning PSTS kaudu ühtlasi ka PS-ga. Riigikohtu üldkogu õiguskantsleri sellele küsimusele ei vastanud ja jättis PSTS analüüsimata, põhjendades seda järgmiselt: „Üldkogu leiab, et vaatamata viidetele põhiseaduse normidele vaidlustab õiguskantsler EKS § 5 lg 1, tuginedes sisuliselt siiski Euroopa Liidu õigusele. Õiguskantsler saab tegutseda üksnes seaduse alusel. Ei õiguskantsleri seadus ega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus anna õiguskantslerile pädevust taotleda Riigikohtult seaduste kehtetuks tunnistamist põhjusel, et seadus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks on erinevaid võimalusi ning ei põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid see tähendab Euroopa Liidu Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97–C-22/97, Ministero delle Finanze vs. IN.CO.GE.’90 jt, 22.10.1998). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 kohaselt on Euroopa Liidu Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu menetlust juhul, kui liikmesriik jätab täitmata asutamislepingust tuleneva kohustuse, sealhulgas ei vii siseriiklikku õigust kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. See ei tähenda, et sarnane abstraktne kontrollimenetlus liikmesriigi õiguse üle peaks eksisteerima siseriiklikult. Seega ei saa Riigikohus läbi vaadata õiguskantsleri taotlust osas, milles õiguskantsler taotleb EKS § 5 lg 1 kehtetuks tunnistamist, toetudes Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 19 ning direktiivile 94/80/EÜ. Seadusandja pädevuses on otsustada, kas ta soovib reguleerida Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva Eesti õiguse kehtetuks tunnistamise menetlust, nii nagu seadusandjal on võimalik valida, kas ta annab õiguskantslerile õiguse kontrollida siseriiklike normide kooskõla Euroopa Liidu õigusega või mitte.“ (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05)

Seadusandja ei ole siiani õiguskantslerile vastavat pädevust omistanud, seega puudub formaaljuriidiline alus, mis volitaks õiguskantslerit vaidlustama Eesti õiguse vastavust EL õigusele. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et õiguskantsleri selline pädevus ei ole põhiseaduslikult nõutav. Üks võimalus oleks öelda, et probleem on lahendatav EL õiguse kooskõlalise tõlgendamise teel, teisisõnu, kuivõrd PS on läbivalt muudetud, võib õiguskantsleri rolli täitmiseks olla hädavajalik ka EL õiguse alane kontroll sisse tuua, et vältida seda, et abstraktses normikontrollis on EL laienemise eelne PS ja inter partes-vaidluses „läbivalt muudetud“ PS.

Õiguskantsleri pädevuse puudumine võib takistada õiguskantsleri tegevust ja põhiõiguste kaitset ning sellest tulenevalt ka kohtuasja lahendamist ja seega ohustada isikute põhiõiguste kaitse tagamist tervikuna. Nimelt võivad normid olla sellises kombinatsioonis ja niivõrd läbi põimunud, et õiguskantsleril tuleb kontrollida mõlemat: nii Eesti õiguse vastavust PS-le kui ka Eesti õiguse vastavust EL õigusele. EL õiguse kohaldamise ülimuslikkusega peab aga õiguskantsler õiguse kohaldajana nii või teisiti arvestama, hoolimata sellest, kas Eesti õigus annab talle expressis verbis vastava pädevuse või mitte. Olukorras, kus suur osa Eesti õigusloomest saab alguse EL institutsioonides, tuleb õiguskantsleril oma tegevuses (nt ombudsmani funktsioonis või märgukirja kaudu) paratamatult kontrollida Eesti õiguse vastavust EL õigusele.

Välireklaamikeelu asjas (õiguskantsleri 18.12.2009 taotlus tunnistada kehtetuks EPVS §-d 51 ja 71¹, KOVVS §-d 61 ja 67² ja RKVS §-d 51 ja 73²) käsitles Riigikohus taas kaudselt õiguskantsleri pädevust, kuid leidis, et õiguskantsleri taotlust tuleb käsitada taotlusena tunnistada EPVS-s poliitilise välireklaami keelu ja selle rikkumise eest karistuse kehtestanud sätted kehtetuks mitte vastuolu tõttu EL õigusega, sest viimane välireklaami praegu veel ei reguleeri, vaid vastuolu tõttu Eesti PS III ptk-st tulenevate Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise ja kandideerimise õigustega koostoimes PS §-ga 11. Kuigi Euroopa Parlamendi valimistel osalemise õigust PS sätted sõnaselgelt ette ei näe, annavad Riigikohtu hinnangul need õigused EL kodanikele EL aluslepingud. PSTS-st tulenevalt on need õigusaktid osa Eesti õiguskorrast. Eesti kodanikele tulenevad Euroopa Parlamendi valimistega seotud õigused ka PS III ptk-st. Üldkogu märkis, et niisugune järeldus ei muuda üldkogu 19.04.2005 otsuses nr 3-4-1-1-05 väljendatud seisukohta, et Riigikohus ei saa läbi vaadata õiguskantsleri taotlust, kui õiguskantsler taotleb Eesti õigustloova akti kehtetuks tunnistamist põhjusel, et seadus on vastuolus EL õigusega. Erinevalt viidatud lahendist leidis üldkogu välireklaami keelu põhiseaduspärasust kontrollides, et Euroopa Parlamendi valimisõigused tulenevad ka Eesti PS-st. Seetõttu on õiguskantsler üldkogu hinnangul vaidlustanud Euroopa Parlamendi valimistel kehtiva poliitilise välireklaami keelu vastavuse just nendele Eesti PS-st tulenevatele Euroopa Parlamendi valimisõigustele (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09).

ESML asjas leidis Riigikohus, et kuigi see puudutab EL õigust ja seeläbi ka Eesti liikmesust EL-s ning pole välistatud, et ESML võidakse tulevikus integreerida EL õigusesse, ei ole ESML EL esmane ega ka teisene õigus, vaid välisleping PS § 123 lg 1 mõttes ning PSJKS § 6 lg 1 p 4 annab õiguskantslerile õiguse vaidlustada alla kirjutatud välisleping või selle säte nii enne välislepingu ratifitseerimist eelkontrolli korras kui ka pärast ratifitseerimist, st järelkontrolli korras (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12; teisiti siiski V. Kõve oma eriarvamuses, milles leidis, et õiguskantsleri taotlus tulnuks jätta läbi vaatamata).

Erinevalt õiguskantslerist, presidendist ja KOV volikogust on kohtud konkreetse normikontrolli käigus kohustatud käsitlema ja ka käsitlenud Eesti õiguse vastavust EL õigusele. Alates 01.05.2004 on kõik Eesti kohtunikud ühtlasi EL kohtunikud ja Riigikohus on korduvalt (vt esimestest lahenditest ntRKHKm 25.04.2006, 3-3-1-74-05; RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06) toonitanud vajadust arvestada asjade lahendamisel EL õigusega.

RKHKm 07.05.2008, 3-3-1-85-07 märgitakse järgmist: „Halduskohtud peavad EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel esmalt kontrollima seda, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste ja -vabaduste austamisega.
Kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa (Liidu) Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust. [---] Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa (Liidu) Kohtu vastus kinnitab teisese õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa (Liidu) Kohtu praktikale või vajadusel paluda Euroopa (Liidu) Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust. Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega. Kui selgub aga, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata.“

Riigikohtu halduskolleegium leidis 05.10.2006 otsuses (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06), et kuna vaidlusaluses küsimuses on Eesti õigus vastuolus EL õigusega, siis ei ole vaja täiendavalt analüüsida üleliigse laovaru tasu seaduse vaidlustatud sätete vastavust PS-le. EL õigusega vastuolus olev Eesti õigus tuli selles asjas jätta kohaldamata (vt komm 51).

Riigikohus saab Eesti õiguse vastavust EL õigusele kontrollida põhimõtteliselt kõikides menetlustes. Instantsikohtutel tuleb esmalt Eesti õiguse vastavus EL õigusele välja selgitada ja alles siis teatud erandlikel juhtudel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus algatada (RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08). Riigikohus on nt leidnud, et kohus ei või jätta kehtivat õigust kohaldamata ilma põhiseaduslikkuse järelevalvet algatamata, v.a juhul, kui Eesti õiguse säte on vastuolus EL õigusega (RKÜKm 30.03.2011, 3-3-1-50-10, p 48; RKPJKm 24.10.2019, 5-19-29/18, p 43; vt ka komm 53).

Võib aga tekkida olukord, kus sõltuvalt menetlusliigist tekib vastuolu, sest PS-st tuleneb kohustus käituda teatud viisil ja EL õigusest hoopis keeld tegutseda teatud viisil. Inter partes-vaidluse puhul prevaleerib sel juhul EL õigus ja on võimalik algatada eelotsustusmenetlus. Kuid ka abstraktses normikontrollis võib tulla ette olukord, kus alama astme õigusakt, mis on üle võetud EL õigusele tuginedes, on EL õigust arvestamata jätva PS-ga (mitte PSTS-ga) vastuolus. Abstraktses normikontrollis tuleks lähtuda justkui PS-st ning tunnistada norm PS-ga vastuolus olevaks. Sellise olukorra vältimiseks oleks otstarbekas, eriti vahepealseid õigusarenguid silmas pidades, jaatada EL õigusega arvestamise ja eelotsuse küsimise vajadust ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses abstraktses normikontrollis (vt selle kohta lähemalt C. Ginter. Constitutional review and EC law in Estonia. – ELRev 2006, nr 6, lk 922).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on esimest korda küsinud ELK-lt eelotsust 2019. a ja seda seoses Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, tõlgendamisega ühes asjas, kus vanglateenistuse ametnik, kelle kuulmine nõrgenes alla nõutud normi, vabastati teenistusest (RKPJKm 24.10.2019, 5-19-29/18). Kolleegium märkis, et kuigi PSJKS eelotsuse küsimise korda ei reguleeri, ei ole siiski eelotsuse küsimine ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames välistatud.

Esimest korda küsis Riigikohus ELK-lt eelotsust 14.05.2007 haldusasjas nimega JK Otsa Talu, mis puudutas EL põllumajandustoetusi ja esitas ELK-le ka omapoolse nägemuse asja võimalikust lahendamisest (RKHKm 14.05.2007, 3-3-1-95-06). Siiani ongi Riigikohtu kolleegiumidest kõige aktiivsem eelotsuste taotleja olnud halduskolleegium. Tsiviilkolleegium jõudis esimese eelotsusetaotluseni 10 aastat hiljem (RKTKm 18.01.2017, 3-2-1-88-15) ja kriminaalkolleegium 2018. a (RKKKm 12.11.2018, 1-16-6179/85).

Kuigi Riigikohus on olnud aktiivne eelotsuste küsija, siis teatud juhtudel on Riigikohus ka leidnud, et EL õiguse küsimus on piisavalt selge ega vaja täpsustamiseks ELK eelotsust (vt nt Tallinna Vee asi, kus Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul oli õiguslik olukord sedavõrd selge ja sarnaste situatsioonide hindamise kriteeriumid ELK praktikas piisavalt lahti seletatud, et puudus vajadus taotleda Euroopa Kohtult antud küsimuses eelotsust ja kaebaja vastav taotlus jäi rahuldamata, RKHKo 12.12.2017, 3-11-1355/319). Selles asjas tugines kaebaja eelotsusetaotlust paludes ka siseturuõigusele, samuti Natura hindamisel Luitemaa linnuala kohta Rail Balticu trassil, kus Riigikohtu halduskolleegium ei näinud põhjust eelotsuse küsimiseks, sest EL õigusega seotud õiguslikud probleemid sai lahendada ELK senisele praktikale toetudes, RKHKo 19.05.2020, 3-18-529/137 .

Riigikohtu tsiviilkolleegium on jätnud eelotsuse küsimise taotluse rahuldamata seoses sellega, et saatis asja tagasi uueks lahendamiseks alama astme kohtule (vt RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69).

On ka juhtunud, et vähemusse jäänud kohtunik oleks asjas siiski ELK-lt eelotsust küsinud (vt N. Parresti eriarvamus RKHKo 22.05.2018, 3-15-2079/29, kus ta soovinuks küsida eelotsust selle kohta, kuidas tõlgendada finantssektorit reguleerivates direktiivides sisalduvat ametisaladuse hoidmise kohustust koostoimes isiku õigusega isikuandmete kaitsele). ELK on oma praktikas juba mõistnud liikmesriigi (Prantsusmaa) süüdi selle eest, et tema kõrgeim halduskohus (Riiginõukogu, Conseil d’Etat) ei küsinud eelotsust ELK-lt, kuigi oli EL õiguse kohaselt selleks kohustatud (EKo C-416/17, Euroopa Komisjon vs. Prantsusmaa, 04.10.2018).

Riigikohus on ka menetluse peatanud, kuni ELK on mõnes teises asjas, mis on konkreetse asja lahendamisel olulise tähtsusega, lõpliku lahendi teinud (nt ELK lahendi jõustumiseni kohtuasjas C-349/17 (Eesti Pagar), kusjuures sellest lahendist juhindudes otsustas kolleegiumi kogu koosseis muuta ühes varasemas asjas nr 3-3-1-8-169 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta, vt RKHKo 19.12.2019, 3-15-241/62).

Üleüldse on Eesti kohtud eelotsuseid küsinud üle 30 korra ja seda valdavalt haldusasjades.

Seni ei tingi Eesti õiguse kohaldamata jätmine seoses vastuoluga EL õigusega ja sellest soovitavalt seadusandja informeerimine automaatselt Eesti õiguse kehtetuks tunnistamist põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Seadusandjal on võimalik selline menetluskord kehtestada, praeguseks ei ole seda aga tehtud.

EL õigust ülevõtva Eesti õiguse kontroll Eesti PS-le vastavuse osas on piiratud.

Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole Riigikohtul üldjuhul pädevust lahendada taotlusi kontrollida Eesti õigustloova akti EL õigusega seotud sätte vastavust PS-le (vt lähemalt komm 87).
Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui EL õigus võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma PS ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL õigusega kui ka vastama Eesti PS-le (vt RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08; RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10).

Siiski on Riigikohus teatud juhtudel otsustusvabadust tunnistanud, vt nt RKÜK 08.06.2009 otsus, kus leiti, et RHS § 129 lg 1 PS-le vastavuse hindamist ei takista asjaolu, et riigihankevaidluste lahendamise institutsioonilist raamistikku reguleerivad ka EL direktiivid, sest need direktiivid jätavad riigihankevaidluste lahendamiseks pädeva institutsiooni valikul ja vaidlustusmenetluse kindlaksmääramisel liikmesriigile laia otsustusvabaduse, mille kasutamisel on seadusandja seotud Eesti PS-ga. Riigihankevaidluste lahendamiseks kehtestatav kord peab lisaks EL õigusele olema kooskõlas ka Eesti PS-ga (vt selle kohta ka RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08). Üldkogu leidis seetõttu, et RHS § 129 lg 1 PS-le vastavuse kontroll oli antud asjas võimalik ja põhjendatud (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08).

Taastuvenergia tasu põhiseaduspärasust analüüsides leidis Riigikohtu üldkogu, et Riigikohus saab hinnata taastuvenergia tasu põhiseaduspärasust hoolimata sellest, et tegemist on riigiabiga, mille Euroopa Komisjon on tunnistanud õiguspäraseks. Riigikohus märkis, et mingil juhul ei keela EL õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu EL õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust. Sellest, et sätted on EL õigusega kooskõlas, ei saa järeldada, et samad sätted on kooskõlas ka PS-ga, ega ka mitte seda, et sätte põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamisega rikutaks EL õigust. Õigusakti puutumus EL õigusega ega mõne muu institutsiooni seisukoht riigisisese õiguse kooskõla kohta EL õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli PS § 152 mõttes (RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14, p-d 81 ja 83).
Riigikohus on pidanud oluliseks, et kohtud analüüsiksid ka seda, kas EL õiguse alusel antud riigiabi küsimustes võis tekkida õiguspärane ootus, ja täheldanud, et õiguspärane ootus võib EL struktuuritoetusena jaotatava raha alusel antavates riigiabi asjades tekkida ka Eesti riigisisese asutuse (nt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS)) tegevusest (vt RKHKo 09.06.2016, 3-3-1-8-16).

Riigikohus on korraga kontrollinud ka mõlemat: vastavust EL õigusele ja PS-le, nt pakendidirektiiviga seoses leidis Riigikohtu halduskolleegium, et kui EL Nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu on liikmesriigi seadusandjale mh pakendiaktsiisi kujundamisel jäetud otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste EL liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada EL õiguse elluviimist. Kuna antud asjas ei olnud aga nimetatud probleeme esile toodud, piirdus kolleegium kontrollimisega, ega PakAS vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas PS-ga (RKHKo 10.12.2018, 3-15-934/41, p 22).

AS Tallinna Vesi kassatsioonkaebust lahendades analüüsis Riigikohtu halduskolleegium esmalt Eesti seaduse vastavust PS-le ja siis EL õigusele (sh ka ELTL-le) (RKHKo 12.12.2017, 3-11-1355/319). Riigikohus ei pidanud ÜVVKS muudatusi põhiseadusevastaseks, kuivõrd muudatustel olid kaalukad eesmärgid: veeteenuse tarbijate kaitse liiga kõrgete hindade eest ning vee-ettevõtjate ühetaoline kohtlemine kogu Eestis, ega ebamõistlikult lühikeseks vacatio legis’t. Lisaks ei pidanud Riigikohus vajalikuks küsida Euroopa Kohtult eelotsust (vt komm 71).

Üldiselt, mis puudutab EL direktiive üle võtvate seaduste tõlgendamist, lähtub Riigikohus sellest, et seda tuleb teha võimalikult kooskõlas direktiivi eesmärgiga, vt nt RKHKm 17.04.2020, 3-19-1068/39, mille kohaselt ei saa riigisiseses õiguses rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseid laiendada; RKHKo 28.11.2019, 3-17-740/46, milles Riigikohus leidis, et riigisisest õigust tõlgendades tuleb arvestada nii selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva EL õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet; RKHKo 20.11.2019, 3-17-2718/30 (RHS tõlgendamine direktiivi valguses); RKHKo 23.09.2019, 3-16-2088/69, milles Riigikohus leidis, et tagatud peab olema nii riigisisesest kui ka EL õigusest tulenevate isiku materiaalsete ja menetlusõiguste tõhus kaitse; RKHKo 28.06.2019, 3-17-933/18, RKHKo 17.10.2017, 3-15-838/22 (3-3-1-16-17) ja RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-51-15 (käibemaks) ; RKHKm 19.06.2019, 3-19-415/44 (väljasõidukohustus ja sissesõidukeeld); RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545/81 (välismaalaste õigused); RKHKo 08.08.2018, 3-16-1472/92 (keskkonnamõju strateegiline hindamine); RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69 (autoriõigus).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on riigisisest õigust tõlgendanud kooskõlaliselt EL Nõukogu vastavate raamotsustega, vt nt RKKKm 21.02.2017, 3-1-1-97-16 (tähtaja arvutamine arestimisasjades välisriigi esitatud õigusabitaotluse korral); RKKKm 12.11.2018, 1-16-6179/85 (eelotsuse küsimine). Riigikohtu kriminaalkolleegium on, analüüsides seda, kas Euroopa uurimismääruse alusel on võimalik võtta arvesse teises EL liikmesriigis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, leidnud, et olukorras, kus raamotsuse ülevõtmiseks ei ole vastu võetud uusi või muudetud asjakohaseid õigusnorme ega ole ka selgitatud, kuidas olemasolev regulatsioon tagab raamotsuse eesmärgi saavutamise, on kohtul riigisisese õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus. See tähendab, et kohus, kes riigisiseseid õigusnorme kohaldades on õigustatud neid tõlgendama, peab seda tegema raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, kuid üksnes ulatuses, mida võimaldab riigisisene õigus (RKKKo 21.06.2019, 1-17-10162/351). Samas pidas kolleegium õigusselguse põhimõttest lähtuvalt vajalikuks, et seadusandja sätestaks selge korra ja alused Eesti õigusesse selliselt, et oleks tagatud raamotsusega liikmesriikidele pandud kohustuste täitmine.

On võimalik tuvastada ka seadusandja tegevusetus Eesti õiguse EL õigusega ülevõtmata jätmise korral, selle kohta vt RKHKo 28.11.2012, 3-3-1-37-12, mis loetleb kahju hüvitamise eeldused, mis Riigikohtu halduskolleegiumi kohaselt on järgmised: 1) rikutud EL õigusnorm peab andma üksikisikule õigusi; 2) direktiivi sätete põhjal peab olema võimalik piiritleda nende õiguste sisu, st norm peab olema selge, täpne ja tingimusteta; 3) riigipoolse kohustuse rikkumise ja kannatanule tekkinud kahju vahel peab olema põhjuslik seos. Lisaks peab tegemist olema piisavalt tõsise rikkumisega. Täiendavalt tuleb arvestada kaalutlusruumi ulatusega, mille rikutud õigusnorm riigisisestele ametiasutustele annab; kas toimepandud rikkumine või kahju tekitamine oli tahtlik või tahtmatu; kas võimalik õigusnormi rikkumine on vabandatav või mitte. Riigikohtu lahendis pakutud teine kriteerium iseenesest sellisena ELK praktikas ei kajastu, mistõttu võib tekkida olukord, kus EL õiguse ülimuslikkust arvestades ei tohiks selle kriteeriumi täitmata jätmine tuua kaasa kahjunõude rahuldamata jätmist. Antud asjas leidis Riigikohus siiski ka, et reisi-, puhkuse- ja ekskursioonipakettide kohta käiva EL direktiivi puudulik ülevõtmine Eesti õigusesse kujutas endast tõsist rikkumist ning täidetud olid riigivastutuse kohaldamise eeldused. Vt ka RKHKo 26.02.2015, 3-3-1-80-14, kus Riigikohtu halduskolleegium leidis, et seadusandja ei ole tegutsenud enne 2008. a novembrit piisava hoolega ega arvestanud piisavalt EL õigust (EL direktiivi riigisisesesse õigusesse (TurS-i) ülevõtmine oli puudulik).
Riigikohus on ka Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Eesti Esitajate Liidu poolt Vabariigi Valitsuse vastu kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel leidnud, et EL õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam. Kuigi ka siin tuleb küll juhinduda RVastS §-st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata. Riigikohtu arvates tuli Eesti valitsuse antud salvestiste määruse kooskõla mõõta mitte Eesti AutÕS ja PS-ga, vaid infoühiskonna direktiiviga, sest tegemist on EL õiguse autonoomse mõistega („õiglane hüvitis“). Infoühiskonna direktiiv annab üksikisikutele õigusi ja kuigi see annab ka riigile suure kaalutlusruumi, puudub viimane osas, mille kohaselt tuleb luua mehhanism direktiivi eesmärgi saavutamiseks. Riigikohus leidis, et RVastS § 14 lg-st 1 tulenevalt peab rikutud norm olema hüvitise saamiseks piisavalt täpne ja selge, st riik peab olema rikkunud ilmselgelt ja raskelt oma kaalutlusõiguse piire, nõnda et sellele oleks võimalik kohtus tugineda ning et antud asjas infoühiskonna direktiiv seda oli ja isikule on direktiivi rikkumise tõttu kahju tekkinud. Samas ei tuvastanud Riigikohus valitsuse tegevusetuse põhiseadusvastasust (RKHKo 29.09.2016, 3-3-1-9-16).

Eesti õiguse EL õigusele vastavuse põhiseaduslikkuse järelevalves on oma koht Riigikohtu seisukoha andmisel, mis annab ühelt poolt parlamendile pädevuse paluda õiguslikku analüüsi eelnõu kohta, mis on vajalik Eesti EL liikmesusega kaasnevate kohustuste täitmiseks, ja teiselt poolt Riigikohtule pädevuse abstraktse normikontrolli raames tõlgendada Eesti PS, sh PSTS, EL õiguse valguses (vt komm-d 29–31 ja 42).

EL õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve teise aspekti puhul peab eristama EL esmase õiguse muudatuste (mitte väljaspool kontrolli asuva kehtiva esmase õiguse) PS-le vastavuse kontrolli EL teisese õiguse ja seda ühtlustava Eesti õiguse PS-le vastavuse kontrollist. Omaette õigusteoreetiline ja seni piisavalt käsitlemata küsimus seondub olukorraga, kus PS aluspõhimõtteid rikub EL õigusele antud ELK tõlgendus, mida ei saa kontrollida ei lepingumuudatuste ega EL teisese õiguse kontrolli kaudu.

Üldiselt on leitud, et kehtiv õigus ei võimalda lünkadeta põhiseaduslikkuse kohtulikku järelevalvet EL aluslepingute üle. Välistatud ei ole aga EL esmase õiguse muudatuste (EL aluslepinguid muutvad lepingud) ning nendega kaasnevate selliste sätete, mis delegeerivad EL-le täiendavat pädevust, põhiseaduslikkuse järelevalve PSTS ja PS aluspõhimõtteid silmas pidades. Seda juhul, kui Riigikohus on selleks kehtiva Eesti õiguse kohaselt pädev (RKHKm 07.05.2008, 3-3-1-85-07, p 39).

Kaheldav on, kas Riigikogu saaks küsida Riigikohtult seisukohta EL aluslepinguid muutvate lepingute ratifitseerimise seaduse tõlgendamiseks, st kas selline ratifitseerimise seaduse eelnõu kujutab endast seaduseelnõu, mis on vajalik EL liikme kohustuste täitmiseks, ja kas selliseks eelkontrolliks piisab selgitamisest, kuidas tõlgendada Eesti PS koostoimes EL õigusega.

Seadusandja ei ole sõnaselgelt öeldud, kas ja millises ulatuses on võimalik EL teisese õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve.
EL teisese õiguse aktide põhiseaduslikkuse järelevalve on mõeldav vaid juhul, kui tuleb kontrollida vastavust PS aluspõhimõtetega. Sellist tõlgendust toetab ka võrdlus teiste EL liikmesriikide konstitutsioonikohtute praktikaga EL õigusaktide riigisisese normikontrolli menetluse võimalikkuse kohta.

ELK praktikat arvestades ei saaks Eesti kohus, sh Riigikohus, isegi kui tal oleks pädevus kindlaks teha EL teisese õiguse vastuolu PS-ga, jätta selline EL teisene õigus kohaldamata, veel vähem see ise kehtetuks tunnistada: EL teisese õiguse vastavuses esmasele õigusele võib kahelda, kuid sel juhul tuleb küsida ELK-lt eelotsust, sest ELK saab öelda lõpliku sõna EL teisese õiguse esmasele õigusele vastavuse osas (vt EKo 314/85, Foto-Frost, 22.10.1987; EKo C-461/03, Gaston Schul, 06.12.2005; EKo C-344/04, International Air Transport Association jt, 10.01.2006; seosest eelotsusega vt ka kohtujurist Tanchevi 24.09.2019 arvamus ühendatud kohtuasjades C‑558/18 ja C‑563/18).

PSJKS ja RKKS muutmise seaduse eelnõu 762 SE (Riigikogu X koosseis) seletuskirjas öeldakse, et kavandatav muudatus ei võimalda Riigikohtul kontrollida EL liikme kohustuse täitmise (ehk siis EL õigusest tuleneva nõude) PS-le vastavust, kehtestades üksnes võimaluse kontrollida selle kohustuse või nõude täitmiseks antava seaduseelnõu kui riigisisese õigustloova akti eelnõu PS-le vastavust. Taoline eristamine on võimalik ja hädavajalik. Näiteks seob direktiiv liikmesriiki eesmärgi suhtes – meetmed direktiivi elluviimiseks peab iga liikmesriik ise valima. Eesti peab valima just need meetmed, mis on kooskõlas Eesti PS-ga ning riivavad võimalikult vähe põhiõigusi.

Olukorda on püüdnud selgust tuua Riigikohtu praktika. Nii on Riigikohtu halduskolleegium oma määruses (RKHKm 07.05.2008, 3-3-1-85-07) leidnud, et see, kas EL õigust üle võtva Eesti seaduse põhiseaduspärasust on vajalik täiendavalt analüüsida, sõltub selle seaduse EL õigusele vastavuse väljaselgitamisest. Viimane omakorda oleneb vajadusel ELK antavast EL õiguse tõlgendusest ja EL teisese õiguse õiguspärasusest. Kui Eesti õigusakt osutub EL õigusega kooskõlas olevaks, siis tähendaks sellise Eesti seaduse PS-le vastavuse analüüs sisuliselt EL teisese õiguse, mille alusel Eesti õigus anti, põhiseaduslikkuse järelevalvet, sest Eesti seadus tuleneb EL õigusest. EL teisese õiguse õiguspärasust hindab aga ELK ja selle normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada vastuolu liikmesriigi PS-ga. Riigikohus märgib: „PSTS-ga võeti Eesti õigusesse üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas EL teisene õigus. Seetõttu puudub juhul, kui Euroopa (Liidu) Kohus leiab, et siseriikliku õiguse aluseks olev EL õigus on EL esmase õigusega kooskõlas, vajadus nende EL õigusaktide ja üldjuhul ka nende alusel antud Eesti õiguse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.“
Osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene EL õigusest, samuti erandina juhul, kui EL õigus, sh Euroopa (Liidu) Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile teatud diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma PS ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL õigusega kui ka vastama Eesti PS-le (vrd ka eespool Riigikohtu üldkogu seisukoht taastuvenergia tasu osas ja järgnevad näited, komm-d 76–78).
Lisaks saab üldjuhul põhiseaduslikkuse järelevalvet teostada EL õigust üle võtvate Eesti seaduste formaalse õiguspärasuse hindamiseks.

Tõsiasjast, et mõni Eesti õigusakt või rahvusvaheline leping loetakse „Euroopa Liidu asjaks“ mõnes teises mõttes, nt Riigikogu kontrollipädevuse määratlemisel, ei tulene, et tegemist oleks EL õigusega seotud sättega, mille üle ei saa teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet. Põhiseaduslikkuse järelevalve on välistatud üksnes normide suhtes, mille vastuvõtmine on EL õiguse järgi kohustuslik.
Riigikohtu määratluse kohaselt on EL õigusega seotud sätted need õigusnormid, mis tulenevad EL õigusest, täpsustavad või rakendavad seda (RKHKm 07.05.2008, 3-3-1-85-07, p 38). Kuna EL õigus kipub ühel või teisel viisil mõjutama õiguskorda tervikuna ning põhimõtteliselt võib peaaegu iga õigusnorm sattuda seda laadi alluvussuhtesse mõne Euroopa esmase või teisese õiguse sättega, pole lihtne otsustada, millised Eesti õiguse normid kuuluvad seotud sätete mahukasse kategooriasse. Piiritlemise teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et Eesti õiguse säte ei pruugi olla EL õigusega seotud mitte tervikuna ja alati, vaid üksnes teatud õigussuhete puhul. Riigikohus kontrollib endiselt „niisuguse EL õigusega seotud sätte vastavust PS-le, mis reguleerib lisaks olukordi, mida EL-i õigus ei reguleeri, ja põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes“ (RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08, p 35).
Kohtute ülesande lihtsustamiseks mainis Riigikohus kolme tunnust, mille abil on võimalik otsustada, kas mõni Eesti õiguse norm kujutab endast EL õigusega seotud sätet või mitte. Need tunnused võib jagada vormilisteks ja sisulisteks. Esiteks võib asjasse puutuvas seaduses sisalduda normitehniline märkus, mille kohaselt on seaduse vastuvõtmisel lähtutud EL õigusaktidest. Sätte seotus võib selguda ka seaduseelnõule lisatud seletuskirjast. Mõlemad tunnused on pigem vormilist laadi. Sisuline on sätte seotus siis, kui säte kattub mõne EL õigusnormiga või on sellega väga sarnane. Nagu Riigikohus rõhutas, ei kujuta nimetatud kolm tunnust endast ammendavat loetelu asjaoludest, mis viitavad sätte seotusele EL õigusega.
Kuigi sisulisel tunnusel võib ühte õigusakti hinnates olla vormilisest tunnusest kitsam (st vähem norme hõlmav) ulatus, saab sellele tuginedes pidada EL õigusega seotuks üha enam Eesti õiguse sätteid. Vastavalt Riigikohtu seisukohale peavad nüüdsest kõik madalamate astmete kohtud kontrollima, kas rakendatavad Eesti õigusaktid sisaldavad EL õigusega seotud sätteid või mitte.
Seotust peakski määratlema nõnda, et Eesti õiguse norm on EL õigusega seotud säte siis ja ainult siis, kui selle kehtestamise näeb ette EL õigustik (st kui selle tühistamine tekitaks vastuolu EL õigusega). Esitatud kriteerium välistab kõik sätted, millel pole EL õigusega mingit seost, ei vormilist ega sisulist. Samuti aitab see lahendada eespool kirjeldatud piiritlemisprobleemi, sest välistab kõik lisasätted, st normid, mis on küll lisatud EL õigusest tulenevatele sätetele – ja on nendega mingis mõttes sisuliselt seotud –, kuid mille kehtestamine pole kohustuslik.

Tehete järjekorrale, mille kohaselt tuleb üldjuhul esmalt lahendada küsimus EL õigusega seotud Eesti õiguse ja EL õiguse vastavusest ja siis erandjuhtudel täiendavalt Eesti õiguse vastavusest PS-le, viitas RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06. Konkreetseid kaasusi Riigikohtu senisest praktikast, kus kohtud ei ole eelnevalt piisavalt analüüsinud Eesti õiguse vastavust EL õigusele, vt RKPJKo 26.09.2007, 3-4-1-12-07 ja RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08; vt ka komm-d 74 ja 75.

Riigikohtu pädevus anda seisukoht, kuidas tõlgendada PS koostoimes EL õigusega, ei pruugi olla piisavaks õiguslikuks aluseks EL aluslepinguid muutvate lepingute analüüsimiseks. Riigikogu põhiseaduskomisjoni juurde moodustatud ad hoc ekspertide töörühma seisukohad, õigusteadlaste kommentaarid ja riigikohtunike eriarvamused ei asenda EL aluslepingute muudatuste preventiivset kontrolli kohtuvõimu poolt, nii nagu see on toimunud mitmetes teistes EL liikmesriikides. Ei saa välistada, et EL arenedes võib tekkida küsimus EL õiguse võimalikust vastuolust Eesti PS aluspõhimõtetega. Sellele viitas Riigikohus ka oma ESML otsuses (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12). Selle väljaselgitamiseks on vaja kontrollimehhanismi. Euroopa põhiseaduse lepingu ja Lissaboni lepingu on Riigikogu ratifitseerinud ilma Riigikohtu võimaliku osaluseta (vt ka PSTS § 1 komm 19 ja § 2 komm 85).

Riigikohtu pädevust seisukoha andmise võimalusega laiendanud seaduse eelnõu seletuskirjas leitakse, et Riigikohtu seisukohast juhindumine ei ole formaalselt kohustuslik ja et seisukoha andmine ei välista üldises korras toimuvat põhiseaduslikkuse järelevalvet, st ei kitsenda Vabariigi Presidendi ega õiguskantsleri pädevust.

Seega on Vabariigi Presidendil (PSJKS § 5 alusel) ja õiguskantsleril (PSJKS § 6 lg 1 p 2 alusel või EL aluslepingut muutva lepingu kui välislepingu puhul PSJKS § 6 lg 1 p 4 alusel) võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus EL aluslepinguid muutvate lepingute ratifitseerimise seaduse või välislepingu PS-le vastavuse küsimuses. Seni ei ole nimetatud menetluse algatamine olnud vajalik.
Küll aga on tulnud õiguskantsleril isikute avaldustele vastates hinnata EL-ga liitumise lepingu kooskõla PS-ga. Nendes menetlustes asus õiguskantsler seisukohale, et andes PSTS vastuvõtmisega Riigikogule mandaadi liitumislepingu ratifitseerimiseks, otsustas Eesti rahvas, et liitumisleping ei ole PS aluspõhimõtetega vastuolus (Õiguskantsleri Kantselei, liidetud asi nr 6-7/051513).

ESML otsuses märkis Riigikohus täiendavalt, et Riigikogu peab iga EL aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas EL aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama EL lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise EL-le, seega ka PS põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et EL uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise EL-le ning PS ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgeima võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti PS. Neid nõudeid tuleb arvestada ka siis, kui ESML toob kaasa muudatusi ELTL-s ja ELL-s (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, vt ka komm-d 32 ja 33). (ESML otsuses leidis Riigikohus, et tegemist on proportsionaalsuse testile allutatud pädevusega, samal ajal kui Saksamaa Föderaalne Põhiseaduskohus omakorda leidis, et ESML seaduslikkuse üheks eelduseks on see, et parlament säilitab läbi häälteenamuse reaalse kontrolli ESM otsuste üle (vt C. Ginter. Constitutionality of the European Stability Mechanism in Estonia: Applying Proportionality to Sovereignty. – European Constitutional Law Review 2013, nr 9, lk 343 jj)).
05.05.2020 teatavaks tehtud Saksamaa Föderaalse Põhiseaduskohtu otsuses leiti, et Saksa valitsus ja parlamendi koda (Liidupäev) on oma tegevusetusega rikkunud Saksamaa PS ja lasknud EKP-l kehtestada varaostuprogrammi (Public Sector Purchase Programme, PSPP), ilma et keskpank oleks kontrollinud, kas selline meede on proportsionaalne (vt ka komm 25).

EL aluslepingute muudatuste osas on igal juhul oluline täheldada seda, et mitte mis tahes muudatus, vaid selline pädevuste edasine delegeerimine EL-le, mis võib kujutada endast ka vajadust PS muuta, võib eeldada rahvahääletuse korraldamist.