EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Põhiseaduse I ptk sätestab Eesti riikluse ja riigi õigusliku ülesehituse põhiprintsiibid ning normid. Neil on oluline tähtsus kõigi teiste PS sätete suhtes. Juba peatüki pealkiri „Üldsätted“ viitab asjaolule, et seal sisalduvatel sätetel on teiste PS normide suhtes üldine tähendus, need haaravad endasse osa PS teiste peatükkide sätteid.

PS printsiipide ja normide koherentsus avaldub ühelt poolt selles, et printsiibid toetuvad vastavatele PS normidele, teiselt poolt on printsiibid aluseks normide põhjendamisele ja tõlgendamisele.

PS printsiibid kui väärtusmastaabid kujundavad, selgitavad ja määravad ära nende juurde kuuluvate normide mõtte ja sisu. Normidega võrreldes puudub printsiipidel selge ja ühemõtteline või tõlgendamise teel ühemõtteliselt kindlaks määratav regulatiivne iseloom, seetõttu vajavad printsiibid konkretiseerimist ja need tekitavad õiguslikke tagajärgi üldjuhul koos õigusnormidega. Samas on printsiipidel normidega sarnane õiguslik kvaliteet, need on õiguslikult siduvad. Printsiibid väljendavad kogu PS kontseptsiooni ja ideed, need on määrava tähendusega riikliku kooselu korralduse jaoks.

Printsiipide tähendust on oma lahendites rõhutanud ka Riigikohus. Oma otsuses talude maksuvabastuse kohta (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94) märkis Riigikohus järgmist: „Demokraatlikes riikides juhindutakse õigusloomes ja õiguse rakendamisel, sealhulgas õiguse mõistmisel seadustest ja ajalooliselt kujunenud õiguse üldpõhimõtetest. Eesti õiguse üldpõhimõtete kujundamisel tuleb põhiseaduse kõrval arvestada ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtteid. Need põhimõtted on tuletatud arenenud õiguskultuuriga liikmesriikide õiguse üldpõhimõtetest.“

PS I ptk-s sisalduvad printsiibid määravad ära riigivõimu organisatsiooni põhialused. Need on demokraatia ja rahvasuveräänsus (§ 1 lg 1), riigisuveräänsus (§ 1 lg 2), unitaarriiklus (§ 2 lg 2), vabariiklik valitsemisvorm (§ 1 lg 1), võimude lahusus ja tasakaalustatus (§ 4) ning seaduslikkus (§ 3). Samas ei sisalda I ptk kõiki PS olulisi printsiipe. Nii näiteks on sotsiaalriigi ja demokraatliku õigusriigi põhimõte sätestatud PS II ptk-s (§ 10). Peale eespool nimetatud printsiipide on PS I ptk-s väärtustamist leidnud ka loodusvarade ja loodusressursside säästliku kasutamise põhimõte (§ 5). Kõrvuti printsiipidega rõhutatakse I ptk-s riikluse selliseid elemente nagu riigikeel (§ 6) ja sümboolika (§ 7).

PS I ptk-s konstitueeritud printsiipidel on erinev abstraktsuse aste ja sellest tulenevalt ka erinev konkretiseerimismastaap. Nii näiteks on kõrge abstraktsuse astmega demokraatia printsiip, mis nõuab olulist sisustamist. Väiksema abstraktsuse astmega on aga näiteks võimude lahususe printsiip. Üldsätetes toodud printsiipe kui väärtusmastaape ei saa panna hierarhilisse süsteemi ning öelda, et üks on tähtsam kui teine. Samas võib üks printsiip konkretiseerida teist, üldisema iseloomuga printsiipi. Nii näiteks konkretiseerib seaduslikkuse printsiip võimude lahususe printsiipi. Printsiipide kollisiooni korral tuleb konflikt lahendada printsiipide optimeerimise teel, st tuleb püüda igaühte neist järgida niivõrd, kuivõrd see on võimalik, ning otsida optimaalset kompromissi.

Õiguslikult tähenduselt on PS üldsätetes sisalduvatel printsiipidel ja normidel eriline kaal. Neil on teiste PS sätete suhtes kõrgem õigusjõud. Vastavalt PS §-le 162 saab PS I ptk „Üldsätted“ ja XV ptk „Põhiseaduse muutmine“ muuta ainult rahvahääletusega. Teistel PS ptk-del sellist privilegeeritud seisundit ei ole. Seega on rahvas, kes 28.06.1992 rahvahääletusel PS vastu võttis, eriliselt väärtustanud PS esimeses ptk-s sisalduvaid sätteid.

PS I ptk printsiibid on olulised nii seadusandjale kui ka õiguse rakendajale (haldus, kohtud). Seadusandja jaoks on nad mõõdupuuks seaduste sisu kindlaksmääramisel ja õigusnormide õiguspärasuse tagamisel.

Seadusandjal on õigus ja sageli ka kohustus konkretiseerida antavates normides PS printsiipide üht või mitut elementi, ta ei tohi anda aga norme, mis on PS printsiipidega vastuolus. Õiguse rakendaja jaoks on printsiibid alusmaterjaliks normide tõlgendamisel. Need aitavad sisustada normi mõtet ning annavad tõlgendamissuuna, millega piiritletakse ka tõlgendamisruum. PS printsiibid aitavad normi rakendajat õiguses esinevate lünkade ületamisel. Need võivad olla aluseks analoogia rakendamisel kas siis vastava normi leidmisel või toetudes vastavatele printsiipidele.