EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Rahvusvaheline õigus reguleerib rahvusvaheliste lepingute sõlmimise protseduuri ja normide rahvusvahelist kehtivust. Riigisisese õiguse kindlaks määrata jäävad lepingute sõlmimise protseduuris osalevad pädevad riigiasutused, protseduurid, millest oleneb rahvusvahelise õiguse normide kehtivus ja kohaldatavus riigisiseses õiguses, ja rahvusvaheliste normide järjekoht riigisiseses õigusnormide hierarhias. PS § 123 sisaldab rahvusvahelise lepinguõiguse suhtes kahte tähtsat otsustust:
1) sätestab rahvusvaheliste lepingute kohaldamise võimalikkuse Eesti territooriumil kõrvuti riigisisese õigusega ja õigussuhetes, mida võivad samaaegselt reguleerida ka Eesti õigusaktid, ning
2) reguleerib rahvusvaheliste lepingute ja Eesti õigusaktide jõuvahekorda.
PS ja rahvusvahelise õigusega reguleerimata valdkondades lahendab rahvusvaheliste lepingute kohaldamise ja õigusjõu küsimused Eesti õiguspraktika.

Eesti Vabariigi eelmised PS-d ei sisaldanud sätteid rahvusvaheliste lepingute kohaldamise ja nende vahekorra kohta riigisisese õigusega. Käesoleva paragrahvi sõnastusest ilmneb, et selle väljatöötamisel Põhiseaduse Assamblees on aluseks võetud assambleele J. Raidla töögrupi esitatud PS eelnõu, mille §-d 109 ja 110 kattusid oma sisult käesoleva paragrahviga.

PS § 123 lg 2 sätestab Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingute kohaldamise võimalikkuse Eestis (vt täpsemalt ka H. Vallikivi. Välislepingud Eesti õigussüsteemis. 1992. aasta põhiseaduse alusel jõustatud välislepingute siseriiklik kehtivus ja kohaldatavus. Õiguskirjastus 2001). Sättega nähakse ette käitumisjuhis juhuks, kui välisleping on vastuolus sama küsimust reguleeriva Eesti õigusaktiga, kohustades sel juhul juhinduma välislepingust. Seda sätet on Eesti õiguskirjanduses enim levinud seisukoha järgi peetud rahvusvahelise ja riigisisese õiguse vahekorra küsimuses monistliku käsitluse väljenduseks. Eeltoodud teooriaga ei haaku aga see, et rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkus Eesti õigusaktide suhtes seatakse sõltuvusse nende lepingute ratifitseerimisest Riigikogu poolt (mis on riigisisene õigustoiming – vt § 121 komm-d). Samuti ei ole ratifitseeritud välislepingud ülimuslikud kõigi Eesti õigusaktide suhtes (vt komm 11). PS ei nimeta rahvusvahelisi lepinguid Eesti õigussüsteemi osaks, nagu ta teeb seda rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete puhul (vt § 3 komm-d).

Paragrahvi 123 lg 2 võimaldab kohaldada Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut riigisiseselt, seda eeldusel, et välislepingu normid oma sisu ja eesmärgi poolest võivad reguleerida riigisiseseid suhteid ja on selleks piisava konkreetsusastmega (on iserealiseeruvad ehk otsekohaldatavad). Et paragrahvi sõnastuse kohaselt „kohaldatakse välislepingu sätteid“, võib sellest järeldada, et ratifitseerimine Riigikogu poolt ei seisne välislepingu ümberkirjutamises samasisuliseks riigisiseseks õiguseks ning ratifitseeritud välislepingu norme kohaldatakse riigisiseselt kui rahvusvahelise õiguse norme. Sellest tulenevalt kohaldatakse välislepingut lähtuvalt tema jõustumisest ja kõikidest kehtivusmuudatustest (kehtivuse lõppemine, kehtivuse modifitseerimine reservatsioonide või lepingu muutmise tagajärjel), nii nagu seda reguleerib rahvusvaheline õigus (välja arvatud PS-st tulenevad piirangud – vt komm-d 11 ja 13). Et rahvusvahelise lepingu jõustumine ja siduvus Eesti jaoks põhineb rahvusvahelisel õigusel, on kinnitanud Riigikohus (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96), viidates kord siiski välislepingu suhtes reservatsiooni sisaldavale ratifitseerimisseadusele kui reservatsiooni kehtivuse alusele (vt RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96). Samuti tuleb rahvusvahelise õiguse nõuetest lähtuda välislepingu tõlgendamisel.
Riigikohtu seisukoha järgi eeldab Riigikogu ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine, et välislepingu vastav säte on suunatud riigisiseste suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Samas rõhutas Riigikohus, et vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut tuleb kohtutel kõigepealt otsida asjasse puutuvaid sätteid PS-st ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest (RKHKo 20.12.2002, 3-3-1-58-02). Riigikohus täpsustas samas lahendis, et § 123 lg-st 2 ei tulene siiski, nagu saaks välislepingut asjasse puutuva Eesti õigustloova akti olemasolu korral kohaldada üksnes viimase vastuolu korral välislepinguga; on võimalik, et välisleping on üksikküsimuses konkreetsem kui Eesti õigus. Välislepingul võib olla ka abistav funktsioon Eesti õiguse tõlgendamisel.

PS § 123 ei käsitle Eesti õigusaktidega kooskõlas oleva rahvusvahelise lepingu ja ratifitseerimata, kuid kehtiva rahvusvahelise lepingu kohaldamist. PS ei takista nende lepingute kui rahvusvahelise õiguse normide riigisisest kohaldamist. Paragrahvi 121 p 2 sõnastus viitab pigem nende otsekohaldatavusele riigisisestes suhetes kui üldreeglile, kui ei esine selles punktis viidatud asjaolusid. Riigikohus on korduvalt kohaldanud Riigikogu osaluseta sõlmitud välislepingut (vt nt RKTKo 10.04.1996, 3-2-1-54-96; RKTKo 20.06.1996, 3-2-1-85-96; RKTKo 26.03.1998, 3-2-1-38-98; RKKKo 20.02.2001, 3-1-1-7-01). Kui nende välislepingute otsene kohaldamine pole võimalik käesolevas paragrahvis sätestatud esmasuse puudumise tõttu, võib neid kohaldada seaduses sisalduva eraldi viite jõul või siis samasisulise Eesti õigusakti vastuvõtmise näol (vt komm 14).

Rahvusvaheliste lepingute e õiguse ülimuslikkuse põhimõte ei ole leidnud maailma riikides ega rahvusvahelise õiguse teoreetikute seas ühest aktsepteerimist. Ent rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete hulka kuulub pacta sunt servanda-põhimõte (lepinguid ehk võetud kohustusi tuleb täita – vt ÜRO põhikirja art 2 p 2; Viini konventsiooni art 26). Seda põhimõtet täpsustab rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 27, mille kohaselt ei tohi lepinguosaline viidata oma riigisisesele õigusele, õigustamaks tema poolt lepingu täitmata jätmist. Ainus erand sellest on lubatud Viini konventsiooni art 46 lg-ga 1, mis ütleb: „Riik ei või lepingu siduvuse kohta antud nõusoleku kehtetuse alusena viidata asjaolule, et nõusoleku väljendamisel rikuti tema riigisisese õiguse lepingute sõlmimise pädevust käsitlevat sätet, välja arvatud juhul, kui rikkumine oli ilmne ja puudutas tema riigisisese õiguse eriti tähtsat normi.“ Mitmete riikide konstitutsioonid märgivad sageli küll välislepingu esmasust riigisisese õiguse ees, ent ei sisalda ühest sätet, mis reguleeriks välislepingute vahekorda konstitutsiooni endaga. Üksnes Venemaal 2020. a juulis vastu võetud konstitutsioonimuudatused annavad ühese esmasuse konstitutsioonile välislepingute ja nende tõlgendamise ees rahvusvaheliste kohtute poolt. Tegelikult on aga nimetatud doktriin – konstitutsioon ise on ülimuslik välislepingutes sätestatu ees – domineeriv ka teistes suurriikides, näiteks USA-s.

Paragrahvi 123 lg 2 kohaselt tuleb Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut kohaldada vastuolu korral „Eesti seaduse või muu aktiga“. Sellest saab teha kolm järeldust:
1) kuna mõistet „seadus“ kasutatakse ilma laiendita, tuleneb sellest, et ratifitseeritud välislepingute ülimuslikkus kehtib kõigi PS-s käsitletud seaduste suhtes, kaasa arvatud §-s 104 loetletud konstitutsiooniliste seaduste suhtes. Samas on välislepingu ratifitseerimisel Riigikogu poolt teatud juhtudel nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus või kahekolmandikuline häälteenamus (vt § 121 komm-d);
2) ratifitseeritud välislepingud on ülimuslikud seadusest madalamal seisvate Eesti õigusaktide suhtes. PS ja välislepingu õigusjõu suhet käsitleb komm 11;
3) ratifitseeritud lepinguga vastuolus oleva Eesti õigusakti kohaldamine on põhiseadusvastane.

Eesti õigusakti vastuolu rahvusvahelise lepinguga ei muuda seda õigusakti ennast põhiseadusvastaseks. Õigusaktide hierarhia, mis lähtub õigusakti andjast ja kus madalamal seisva õigusakti kehtivus tuleneb kõrgemalseisvast õigusaktist, on iseloomulik riigisisesele õiguskorrale, kuid ei ole kohaldatav riigisisese ja rahvusvahelise õiguse aktide vahekorrale. Paragrahvi 123 sõnastusest ei saa välja lugeda seadusandja kohustust võtta vastu seadusi kooskõlas Riigikogu ratifitseeritud välislepingutega, mille rikkumine oleks käsitatav PS rikkumisena (vrd seaduse kooskõla nõuet PS-ga ja muu riigivõimu aktide kooskõla nõuet seaduse ja PS-ga – vt §-de 3 ja 102 komm-d). Paragrahvi 123 lg 2 sõnastusest ilmneb eesmärk lahendada eri liiki õigusaktide (ratifitseeritud välislepingute ja Eesti seaduste) kollisioon kui praktikas esineda võiv olukord.
Õigusakti õiguspärasuse üheks tingimuseks on, et õigusakti andnud organ on õigusaktiga reguleerinud oma pädevuse piiresse jäävaid küsimusi ning õigusakti andnud selleks ettenähtud korras. Riigikogu kui välislepinguid ratifitseeriv organ kattub Riigikogu kui seadusandliku organiga, mistõttu seadusandliku riigivõimuorgani pädevust ei ole piiranud kõrgemalseisev välislepinguid ratifitseeriv organ. PS ei sätesta Riigikogu poolt välislepingu ratifitseerimise akti vastuvõtmise erikorda seaduste vastuvõtmise korra suhtes, välja arvatud ainult § 122 lg-s 2 sätestatud kvalifitseeritud häälteenamuse nõue Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks. Rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud põhimõttest pacta sunt servanda tuleneb küll riikide kohustus saavutada lepingute eesmärgiks olev lepinguliste kohustuste täitmine, kuid selle saavutamiseks vajalikud abinõud ja see, kas lubada kehtida lepingutega vastuolus olevatel riigisisestel õigusaktidel, sõltuvad riigi enda õigusest. Rahvusvaheline õigus ei nõua sellega vastuolus oleva riigisisese õigusakti kehtetuks tunnistamist; selle nõuetele vastamiseks piisab täielikult § 123 lg-s 2 ettenähtud välislepingu kohaldamise ülimuslikkusest.
Ka Riigikohtu seisukoha järgi ei eelda PS § 123 alusel välislepingu sätete vahetu kohaldamine riigisisese õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14).
Kui Riigikogu poolt seadusega ratifitseeritud välislepinguga on vastuolus seadusest madalamal seisev Eesti õigusakt, siis on viimati nimetatud õigusakt vastuolus seaduslikkuse printsiibiga. Riigikohus on oma praktikas tunnistanud põhiseaduslikkuse järelevalve korras kehtetuks Riigikogu ratifitseeritud välislepingule mittevastava Vabariigi Valitsuse määruse.
Seetõttu on Eesti riigiõiguses kujunenud seisukoht, et välislepingutega vastuolus olevad PS-st madalamad õigusaktid tuleb välislepingutega võetud kohustustega kooskõlla viia. VäSS § 24 lg 2 kohaselt tuleb juhul, kui muu riigisisene õigusakt (peale PS) on välislepinguga vastuolus, viia akt lepinguga vastavusse. Alates 2007. a on ÕKS-s sätestatud, et õiguskantsler teostab järelevalvet õigusaktide välislepingutele vastavuse üle.

Seaduse ja muu õigusakti vastuolu korral Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga on õigusakti kohaldamata jätma õigustatud ja kohustatud iga organ, kelle funktsiooniks on seaduse rakendamine (seega nii õigustmõistva kui ka täidesaatva riigivõimu organ). Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga vastuolus oleva seaduse kohaldamata jätmisel ei ole tegemist seaduslikkuse printsiibi eiramisega, sest seadusega vastuolus oleva välislepingu kohaldamine põhineb selle ratifitseerimisel Riigikogu poolt seadusandlikus korras. Kehtiva õiguse hulgast kohaldatava normi valimine on õiguse rakendamise lahutamatu osa.

Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas pole vastust saanud küsimus, kas välislepingut ratifitseerinud Riigikogu akti (seaduse) kehtivuse lõppemisel langeb ära ratifitseeritud välislepingu ülimuslikkus Eesti õigusaktide suhtes. Siin tuleks arvesse võtta seda, et § 123 lg 2 eesmärk on välistada Eesti õigusakti ja Riigikogu ratifitseeritud välislepingu kollisiooni puhul kohaldatava akti määramine printsiibist lex posteriori derogat priori lähtudes. Seetõttu ei oleks § 123 lg 2 eesmärgiga kooskõlas olukord, kus Riigikogu hilisem otsus tunnistada välislepingu ratifitseerimise seadus kehtetuks ei lubaks seda välislepingut kohaldada selle vastuolu korral seadusega. Seega ei peaks välislepingu ratifitseerimise akti Riigikogu poolt kehtetuks tunnistamine mõjutama kord juba ratifitseeritud välislepingu õigusjõudu. Küsitav on aga eeltoodud kaalutlustest lähtumine olukorras, kus välislepingu ratifitseerimise seadus tunnistataks selle põhiseadusvastasuse tõttu § 152 lg 2 alusel kehtetuks põhiseaduslikkuse järelevalve korras (nt ei ole niisuguse välislepingu ratifitseerimisel, milleks PS näeb ette Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõude, seda nõuet järgitud). Kuigi riigisisese õiguse aktidest ei sõltu kord juba ratifitseeritud välislepingu kehtivus, oleks PS ülimuslikkuse põhimõttega vastuolus, kui § 123 lg-s 2 sätestatud õiguslik tagajärg (välislepingu ülimuslikkus Eesti õigusaktide suhtes) saabuks ka põhiseadusvastasel viisil toimunud ratifitseerimise tõttu (vt § 3 komm-d).
Et välislepingu kehtivuse alused määrab rahvusvaheline õigus, ei ole võimalik välislepingu kehtetuks tunnistamine riigisisese õiguse alusel Eesti õigusaktiga.

Paragrahvi 123 lg 2 järgi kohaldatakse ratifitseeritud välislepingut vastuolu korral „Eesti seaduse või muu aktiga“. Muu aktina ei saa Eesti õiguskirjanduses enim levinud seisukoha järgi käsitada PS.
PS ülimuslikkust rahvusvaheliste lepingute suhtes toetab § 3 lg-st 1 tulenev PS ülimuslikkuse printsiip, millega koosmõjus tuleb hinnata ka § 123 lg 1. PS § 123 lg 1 võimaliku tähendusena on pakutud, et selle sätte sisuks on vaid kinnitada PS-ga vastuolus olevate Eesti poolt sõlmitud rahvusvaheliste lepingute puudumist (H-J. Uibopuu. Eesti põhiseadus, rahvusvahelised suhted ja rahvusvaheline õigus. – Juridica 1998, nr 4, lk 187).
Et aga ei § 3 ega ka näiteks § 87 p 6 välista põhiseadusvastaste seaduste ja seadusliku aluseta määrusandluse esinemist Eesti õiguskorras ega muuda õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalvet ning täitevvõimu kohtulikku kontrolli alusetuks, poleks selline tõlgendus kohane ka rahvusvaheliste lepingute suhtes.
PS ülimuslikkust rahvusvaheliste lepingute suhtes toetab ka rahvusvahelise lepingu ratifitseerimisel PS aluspõhimõtete muutmise võimaluse puudumine. Vastavalt §-le 162 saab PS muuta vaid seadusega, mille vastuvõtmise viisid loetleb sama paragrahvi lg 1. PS muutmiseks ettenähtud korras vastu võetava välislepingu ratifitseerimise seadusega ei ole võimalik muuta PS aluspõhimõteteks olevaid norme, sest vastavalt §-le 162 saab PS I ptk „Üldsätted“ ja XV ptk „Põhiseaduse muutmine“ muuta ainult rahvahääletusega. Rahvahääletusele keelab aga § 106 lg 1 panna välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise küsimused. Selle tõttu oleks PS-ga vastuolus PS I või XV ptk muutva rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise panemine rahvahääletusele.
Tuleb lähtuda sellest, et PS § 123 mõtte kohaselt on vaja kontrollida lepingu PS-le vastavust eelkõige selle sõlmimist ette valmistades, mitte jõustunud välislepingu täitmisel. See tähendab, et Eesti Vabariigis peaks niipalju kui ratsionaalselt võimalik püüdma vältida olukorda, kus kehtiv välisleping on PS-ga vastuolus. Võimalikest vastuoludest PS ja kehtiva välislepingu vahel tuleb püüda üle saada PS tõlgendamise teel. Ka teistes riikides (nt Saksamaal) on tuntud konstitutsiooni rahvusvahelise õiguse sõbraliku tõlgendamise põhimõte. Vastavalt PSJKS § 2 p-le 2 on Riigikohtule antud pädevus lahendada taotlusi kontrollida välislepingu vastavust PS-le. Riigikohtul on volitus tunnistada jõustunud või jõustumata välisleping või selle säte PS-ga vastuolus olevaks (§ 15 p 3). Välislepingu või selle sätte PS-ga vastuolus olevaks tunnistamise korral on välislepingu sõlminud asutus kohustatud sellest võimaluse korral taganema või algatama välislepingu denonsseerimise või selle muutmise viisil, mis tagaks selle kooskõla PS-ga. PS-ga vastuolus olevat välislepingut riigi sees ei kohaldata (§ 15 lg 3).

Harva annavad riigid rahvusvahelisele õigusele ülimuslikkuse konstitutsiooniliste normide ees. See kehtib ka nende riikide suhtes, kelle põhikord rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust riigisiseste seaduste suhtes tunnistab. USA õiguses on omaks võetud, et rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kaudu ei saa muuta näiteks riigi põhikorra osaks olevat Bill of Rights’i või riivata osariikide põhiseaduslikku pädevust. Viimasel ajal on PS ülimuslikkus rahvusvaheliste lepingute ees otsest kinnitamist leidnud näiteks Prantsuse konstitutsioonikohtu poolt.
Õiguskordadena, kus on omaks võetud rahvusvahelise lepingu ülimuslikkus riigi PS ees, võib Euroopast nimetada Hollandit ja Austriat. Mõlema riigi PS-d näevad ette PS muutmise võimaluse spetsiifilist parlamentaarset protseduuri sisaldava välislepingu sõlmimise menetluse kaudu.

Kuigi PS ei näe otsesõnu ette põhiseaduslikkuse järelevalvet Eesti välislepingute suhtes, on tulenevalt §-dest 3, 14 ja 15 ning § 152 lg-st 1 igal kohtul õigus ja kohustus tunnistada põhiseadusvastaseks välisleping, mis rikub PS-s sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil PS-ga vastuolus, ning jätta selline välisleping kohaldamata. Ka PSJKS § 2 p 2 annab Riigikohtule pädevuse kontrollida välislepingu vastavust PS-le. Et PS-ga vastuolus olevat välislepingut ei tohi kohaldada, on vaja ette näha võimalus tuvastada välislepingu vastuolu PS-ga. Kuigi §-de 15 ja 152 kohaselt on iga kohus volitatud jätma PS-le mittevastava välislepingu kohaldamata, on põhjendatud välislepingu põhiseadusvastasuse suhtes lõpliku otsuse langetamine jätta tsentraliseeritult Riigikohtu pädevusse, arvestades vajadust kindlustada rahvusvaheliste kohustuste stabiilne täitmine ja välislepingu kohaldamise ühetaolisus riigis. Kommentaaris 10 toodud põhjusel ei saa Riigikohus § 152 lg 2 kohaselt PS-ga vastuolus olevat välislepingut kehtetuks tunnistada. Riigikohtu pädevus piirdub välislepingu PS-le mittevastavuse tuvastamisega ja seetõttu selle riigisisese kohaldamise välistamisega.
Välislepingu põhiseaduslikkuse hindamine välislepingu ratifitseerimise seaduse põhiseaduslikkuse kontrollimise kaudu on võimalik § 107 lg 2 alusel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise muul juhul (kohtu poolt § 15 lg-s 2 ja §-s 152 ning õiguskantsleri poolt §-s 142 sätestatud juhul) tuleks oma sisult PS-le mittevastav välisleping vaidlustada otseselt, mitte selle ratifitseerimise seaduse kaudu.
Põhiseaduslikkuse järelevalve välislepingute üle ei ole haruldane ka EL riikides. Välislepingute PS-le vastavuse kontroll on enamasti korraldatud tsentraliseeritult. Võimalik on nii välislepingu sisu kui ka selle sõlmimise põhiseaduslikkuse kontroll. Itaalias kui õiguse dualistlikust teooriast tugevasti mõjutatud maal ei ole rahvusvahelise lepingu kohaldamine kohtute poolt võimalik. Seetõttu saab kehtetuks tunnistada PS-le mittevastava välislepingu rakendamise seaduse. Siiski on rahvusvaheliste lepingute põhiseaduslikkuse järelevalvel suuremad piirangud võrreldes riigisiseste aktide konstitutsioonilisuse kontrolliga. Piirangud võivad tuleneda nii doktriinist kui ka seadusest. Portugalis võimaldab PS kohaldada välislepingut, mis küll PS-le ei vasta, kuid mida kohaldab ka teine lepingupool ja mille põhiseadusvastasus ei puuduta mõnd olulist põhiseaduslikku normi.

Paragrahvi 123 lg 2 ei määra kindlaks §-s 121 sätestamata viisil sõlmitud välislepingute õigusjõudu. Eesti õiguskorda on integreeritud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja põhimõtted (vt § 3 komm-d), mille hulka kuulub ka rahvusvaheliste lepinguliste kohustuste täitmise kohustuslikkuse põhimõte (vt komm 6). Et aga § 123 lg 2 sõnastusest ilmneb otseselt Eesti seaduste suhtes ülimuslikkuse andmine vaid Riigikogu ratifitseeritud välislepingutele ning seaduslikkuse põhimõte on PS-s otsesõnu rõhutatud (vt § 3 komm-d), siis on Riigikogu osaluseta sõlmitud välislepingutele seaduse ees ülimuslikkuse andmine vähemalt kaheldav. Selliste lepingute vastuolu korral seadusega tuleb võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmine tagada sellekohase seaduse vastuvõtmise, muutmise või kehtetuks tunnistamisega (VäSS § 24).Teine võimalus on alustada läbirääkimisi lepingu muutmiseks või leping selles ette nähtud korras lõpetada.
Õiguskirjanduses on rahvusvahelise lepingu riigi õiguskorda ülevõtmist spetsiaalse riigisisese õigusaktiga nimetatud rahvusvahelise lepingu eritransformatsiooniks. Eesti seadustes kohtab välislepingute (sh ka Riigikogu osaluseta sõlmitud välislepingute) suhtes üldiselt tehtavaid viiteid, mille kohaselt konkreetse seaduse vastuolu korral välislepinguga lähtutakse välislepingust. Selline üldtransformatsioon kehtib vaid sellesama seaduse puhul.
PS ei reguleeri Riigikogu osaluseta sõlmitud välislepingute ja seadusest madalamal seisvate Eesti õigusaktide jõuvahekorda. See küsimus jääb õiguspraktika määrata, mille kujundamisel saab arvestada vajadust tagada riigi rahvusvaheliste kohustuste ladus täitmine.

Välislepingu kohaldamata jätmine Eesti Vabariigi poolt, kui sellele ei eelne lepingu peatamist, lõpetamist või sellest taganemist, on rahvusvahelise lepingu rikkumine vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-tele 26 ja 27. Seda ka juhul, kui põhjuseks on välislepingu vastuolu riigisisese õiguse järgi kõrgemalseisva õigusaktiga (vt komm-d 11 ja 14). Rahvusvahelise lepingu täitmise kohustuse põhimõttest erandit võimaldavat Viini konventsiooni art 46 saab kohaldada ainult juhul, kui välislepingu sõlmimisel on rikutud mõnda lepingu sõlmimise pädevust puudutavat põhiseaduslikku normi ning rikkumine on teistele lepinguosalistele riikidele ilmne. Seetõttu peab Eesti juhul, kui lepingu täitmine on riigisisese õiguse kohaselt võimatu, algatama sellise välislepingu muutmise või denonsseerimise, sellest lepingust taganema või viima oma õigusaktid lepinguga kooskõlla.