EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Põhiseaduse Assamblees töö aluseks võetud J. Adamsi töögrupi eelnõus sisaldus eneseteostusvabaduse säte kujul „§ 9. [1] Igal inimesel on õigus vabale eneseteostusele niivõrd, kui ta ei riku teiste õigusi, põhiseaduslikku korda ja üldtunnustatud kõlblusnorme. [2] Igaüks peab õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama teiste inimeste õigusi ja vabadusi“. Paragrahvi lg 1 oli ligikaudne tõlge Saksamaa Liitvabariigi 1949. aasta põhiseaduse art 2 lg-st 1 („Jeder hat das Recht auf die freie Entfaltung seiner Persönlichkeit, soweit er nicht die Rechte anderer verletzt und nicht gegen die verfassungsmäßige Ordnung oder das Sittengesetz verstößt“).

Paragrahvi lg 2 oli identne J. Raidla töögrupi väljatöötatud eelnõu §-ga 12, mis omakorda sarnanes Prantsuse 1789. a inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis sisalduva üldpõhimõttega: „§ 4. Vabadus seisneb selles, et tohib teha kõike, mis ei too kahju kellelegi teisele. Ühelegi inimesele ei tohi tema loomulike õiguste teostamisele seada muid piire kui selliseid, mida seavad ühiskonna teiste liikmete samade õiguste teostamine. Taolisi piire võib kehtestada vaid seadustega.“ (J. Adamsi tõlge, kättesaadav https://www.humanrightsestonia.ee/esimene-inimese-ja-kodanikuoiguste-deklaratsioon/).

Assamblee menetluse käigus esmalt teine lõige kui esimest dubleeriv kustutati ning detsembris 1991 saadeti rahvaarutelule ja ekspertidele üksnes algversiooni esimesest lõikest koosnev paragrahv (§ 11). Jaanuari keskpaigast veebruari alguseni 1992. a töötas eelnõu kallal Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkond ühes õigusekspertidega. Selle töö käigus muutus eelnõu 2. ptk oluliselt. Peatüki algusesse lisandus uusi üldsätteid, kommenteeritav paragrahv tõsteti põhiõiguste kataloogi elu kaitse (§ 16), au ja hea nime kaitse (§ 17) ning piinamise keelu (§ 18) järele. Paragrahvis taastati teine lõige, teise lõike lõppu lisati seaduste järgimise kohustus. Esimesest lõikest kustutati piirangut sisaldav teine pool põhjendusega, et „üldtunnustatud kõlblusnormid“ võimaldavad liiga palju tõlgendusi. Redaktsioonitoimkonna väljatöötatud sõnastuses jõudis paragrahv PS-i.

Varasemates Eesti PS-des analoogne säte puudus. Samuti ei esine sarnast sätet rahvusvahelistes inimõigusdokumentides.

Õigus vabale eneseteostusele konkretiseerib inimväärikuse kaitse põhimõtet (vt ka § 10 komm-d). Inimväärikuse kaitset on Riigikohus nimetanud PS üheks aluspõhimõtteks, mis koos sotsiaalriigi põhimõttega moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14). Inimväärikuse kaitse eesmärk on vältida inimese muutumist riigivõimu objektiks või instrumendiks (vt M. Mahlmann. Human dignity and autonomy in modern constitutional orders. – The Oxford Handbook of Comparative Constitutional Law. M Rosenfeld, A. Sajó (toim). Oxford University Press 2012, lk 378–379; vrd RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 64; RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 39).

Inimväärikuse mõistet kasutatakse paljudes konstitutsioonides ja rahvusvahelistes inimõigusdokumentides (ÜRO harta preambulis, inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulis ja art-s 1, 1966. a inimõiguspaktide preambulis, ELPH art-s 1 jne), ometi pole selle sisu üheselt defineeritav.

Inimväärikus on igal inimesel tema inimeseks olemise tõttu, see omadus on kaasa sündinud ja võõrandamatu. Religioossele algupärale vaatamata puudub inimväärikuse õiguskaitsel tänapäeval aksioloogiline mõõde (R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 347). Inimväärikuse kaitset põhjendatakse privaatautonoomia põhimõttega (ingl personal autonomy; eestikeelses kirjanduses kasutatud ka terminit „personaalautonoomia“) (M. Mahlmann. Human dignity and autonomy in modern constitutional orders. – The Oxford Handbook of Comparative Constitutional Law. M Rosenfeld, A. Sajó (toim). Oxford University Press 2012, lk 372), olgugi et privaatautonoomia ei tarvitse olla ainus ega isegi peamine inimväärikuse õigustus. Kui nõustuda, et objektiivsed mõõdupuud inimväärikusega kaitstavate õigushüvede määramiseks puuduvad, tähendab see, et iga inimene otsustab ise, mis on tema jaoks väärtuslik ning riik peab tagama nende väärtuste õiguskaitse (vt U. Lõhmus. Inim- ja põhiõiguste inflatsioonist. – Õigusriik ja inimese õigused. Ilmamaa 2018, lk 52–54). Selline järeldus ei ole probleemitu, sest triviaalsed kaebused võivad riikliku õiguskaitsesüsteemi üle koormata ja olulisemad õigused jääda piisava kaitseta.

Teine viis inimväärikust määratleda on teha seda konkreetsete õiguste loetelu kaudu, mille rikkumisel saab väita, et rikutud on inimväärikuse põhimõtet. Riigikohus on inimväärikust nimetanud kompleksseks põhiõiguseks, „mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele“ (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I). Selline lähenemine ei ole samuti päris rahuldav, sest inimväärikuse elemente ei ole võimalik ammendavalt loetleda. Sel põhjusel on ka Riigikohtu loetelu avatud. Praktikas jääb suures ulatuses kohtute otsustada, millised inimväärikuse ilmingud väärivad õiguskaitset ja millised mitte.

Vaba eneseteostus kui inimväärikuse väljendus hõlmab sisuliselt kogu mõeldavat inimtegevuse spektrit. Eneseteostusvabaduse elementideks on (vt nt R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 347–348; T. Annus. Riigiõigus. 2. tr. Juura 2006, lk 255–256):

·  vaba enesemääramine;

·  vaba eneseväljendus ja enesekujutamine ning

·  tegutsemisvabadus ehk vabadus teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib.

Paljudel juhtudel on vaba eneseteostus seotud muude põhiõigustega. Eneseväljendus ja enesekujutamine võib langeda ka näiteks sõnavabaduse (§ 45) või teadus- ja kunstivabaduse (§ 38) kaitsealasse. Tegutsemisvabadus võib olla kaetud näiteks tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabaduse (§ 29 lg 1; vt RKTKm 04.10.2017, 2-16-14071/38, p 12), sunniviisilise töö keelu (§ 29 lg 2), ettevõtlusvabaduse (§ 31), liikumisvabaduse (§ 35) või muude vabadustega.

Tegutsemisvabaduse ja ka enesemääramisõiguse (RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3) erijuhuks on lepinguvabadus. Lepinguvabaduse (nagu üldiselt eneseteostusvabaduse ja muude vabaduspõhiõiguste) aluseks on privaatautonoomia põhimõte (RKPJKo 06.01.2015, 3-4-1-34-14, p 41; RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21). Lepinguvabadus hõlmab vabadust otsustada, kas ja kellega leping sõlmida (RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3), vabadust kokku leppida tehingu tingimustes (vt RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56; RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21) ning vabadust astuda olemasolevast lepingulisest suhtest välja, kui selle jätkamine ei ole enam võimalik (RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 28). Lepinguvabadus võib kattuda näiteks ettevõtlusvabaduse (§ 31) või omandipõhiõiguse (§ 32; vt RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56), tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabaduse (§ 29 lg 1), ühinemisvabaduse (§ 48) või muude vabadustega.

Riigikohus on lugenud enesemääramisõigust osaks õigusest vabale eneseteostusele näiteks seoses naise õigusega otsustada raseduse katkestamise üle (RKTKm 11.05.2011, 3-2-1-31-11, p 11) ja lapse õigusega teada oma päritolu ja oma vanemaid (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 21). Eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse seotust on Riigikohus sedastanud ka eraviisilist jälitustegevust (RKKKo 23.12.2004, 3-1-1-124-04, p 17) ja ahistavat jälitamist (RKKKm 17.05.2019, 1-18-9343/20, p 13) puudutavates kohtuasjades.

Enesemääramisõiguski võib kuuluda mitme põhiõiguse kaitsealasse. Seksuaalset enesemääramisõigust kaitseb isikuvabadus ja ‑puutumatus (§ 20; RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 19), kehaline enesemääramisõigus võib langeda § 20 kõrval veel §-de 16 ja 28 kaitsealasse (RKKKo 30.05.2000, 3-1-1-63-00, p 7.2). PS §-ga 26 kaitstud eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 14). Eelmainitud kohtuasjades ei tuginenud Riigikohus PS § 19 lg-le 1. Teisalt käsitles Riigikohus nii eraelu puutumatuse (§ 26) kui ka vaba eneseteostuse (§ 19 lg 1) riivena isiku kujutamist videoreportaažis (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11) ning vestluse salajast pealtkuulamist ja salvestamist (RKKKo 21.03.2003, 3-1-1-25-03, p 8.2). Õigus vabale eneseteostusele ning eriti sellega kaitstud enesemääramis- ja enesekujutamisõigus (st õigus oma kujutisele nii pildis kui ka liikuvas pildis) on erilistest põhiõigustest kõige tihedamalt seotud eraelu puutumatusega (§-d 17, 26, 42 jt). Nende põhiõiguste orgaanilist seost tõendab seegi, et EIK kaitseb eneseteostusvabadust eraelu puutumatuse (EIÕK art 8) laiendava tõlgendamise teel.

Kui isiku enesemääramise otsus, väljendusakt, tegu või tegevusest hoidumine langeb eneseteostusvabaduse kõrval veel mõne vabaduspõhiõiguse kaitsealasse, tuleb olukord lahendada lex specialis derogat legi generali-põhimõttel ning õigus vabale eneseteostusele taandub muu, põhiõiguste kataloogis sisalduva spetsiifilisema vabaduspõhiõiguse ees. Paragrahvi 19 lg 1 subsidiaarsus ja üldnormi seisund tuleneb tema abstraktsemast kaitsealast ning paigutusest põhiõiguste kataloogi alguses. Riigikohus on nentinud, et „PS § 19 lõikest 1 tuleneb üldine vabaduspõhiõigus, mille riive vastavust põhiseadusele ei ole vajalik kontrollida, kui vaidlusalune säte riivab mõnd spetsiifilist põhiõigust“ (RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16). Selles asjas vaagis Riigikohus eraelu puutumatuse (§ 26) riivet seoses vanglasse saadetud kirjast keelatud dokumentide äravõtmisega. Õigus vabale eneseteostusele ei ole üld- ja erinormi vahekorras võrdsuspõhiõigustega (§ 12, § 27 lg 2 jm) ning võimalik on korraga mõlema põhiõiguse rikkumine.

Kuivõrd eraelu puutumatuse kaitse (§ 26 jt) on vaba eneseteostuse suhtes erinorm, pole päris täpne Riigikohtu väljendatud seisukoht, et PS § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus on üks eraelu spetsiifilisi tahke kaitsvatest põhiõigustest (RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 95; RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 40). Õigus vabale eneseteostusele kaitseb pigem kõiki neid eraelu tahke, mis mingil põhjusel jäävad välja üldise eraelu kaitse (§ 26), kodu puutumatuse (§ 33), südametunnistuse, usu- ja mõttevabaduse (§ 40), isiku veendumuste kohta andmete kogumise keelu (§ 42), sõnumi saladuse (§ 43) või muude spetsiifilisemate põhiõiguste kaitsealast. Siin lõigus viidatud kahes kohtuasjas oli küsimus isikuandmete varjatud töötlemise põhiseaduspärasuses ning mõlemal juhul piirdus Riigikohus üksnes § 26 riive kontrollimisega.

Subsidiaarsuse põhimõte tähendab seda, et kui põhiõigust riivav norm, otsustus või toiming kuulub täielikult mõne erilise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse ja viimase rikkumist ei tuvastata, siis eneseteostusvabaduse riivet täiendavalt ei kontrollita. Põhiõiguste tõhusa kaitse huvides ei tohiks kohtud subsidiaarsuse põhimõtet kergekäeliselt rakendada ja peaksid igal juhul kontrollima vähemalt kaitsealade kattuvust. Eneseteostusvabaduse riive kontrollimata jätmine ei tähenda siiski alati, et § 19 lg 1 ja mõni muu põhiõigus on üld- ja erinormi vahekorras. Näiteks võib tehnorajatise talumiskohustus riivata nii lepinguvabadust (§ 19 lg 1), ettevõtlusvabadust (§ 31) kui ka omandipõhiõigust (§ 32) ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt piisab, kui kohus tuvastab neist vaid ühe rikkumise (vt RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21). Eneseteostusvabaduse subsidiaarsus avaldub põhiõiguste tegeliku kattuvuse olukorras ega ole asjakohane, kui kohus kasutab PS sätteid üksnes muude õigusaktide tõlgendusargumendina.

Abstraktsusele ja subsidiaarsusele vaatamata on eneseteostusvabadusel praktiline väärtus. Kohtud rakendavad § 19 lg 1 peamiselt põhiseaduslikkuse järelevalve raames, kuid kasutavad ka muude õigusaktide tõlgendamisel. Lisaks eespool toodud näidetele on Riigikohus § 19 lg 1 kaitsealasse kuuluvaks eneseteostuseks lugenud:

·  tähtsate eluliste otsuste iseseisvat vastuvõtmist ja iseseisvat õiguskäibes osalemist (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 19);

·  elukorralduse ja ajakasutuse üle otsustamist (RKKKo 28.12.2009, 3-1-1-100-09, p 20);

·  suhtlusringkonna, suhtluskanalite ja suhtluse sisu üle otsustamist (RKÜKo 07.12.2009, 3-3-1-5-09, p 30);

·  isiku nime muutmist (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 15);

·  hariduse omandamist (RKHKm 05.03.2009, 3-3-1-97-08, p 14; ka RKHKo 04.03.2013, 3-3-1-68-12, p-d 15–16);

·  relvaga jahipidamist, laskespordiga tegelemist või enese ja vara relvaga kaitsmist (RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13, p 41; RKPJKo 23.05.2013, 3-4-1-12-13, p 28; RKPJKo 26.04.2011, 3-4-1-2-11, p 38; RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 44; RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p-d 22 ja 24; RKÜKo 25.02.2004, 3-3-1-60-03, p 17; RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p 13; RKPJKo 06.10.2000, 3-4-1-9-00, p 12);

·  mootorsõiduki juhtimist (RKTKm 09.11.2017, 2-16-12071/44, p 12; RKTKm 04.10.2017, 2-16-14071/38, p 13; RKHKo 09.06.2006, 3-3-1-20-06, p 15; RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 72; RKÜKm 28.04.2004, 3-3-1-69-03, p 33); ja

·  tubakatoodete suitsetamist või muul viisil kasutamist (RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 51).

Eelneva põhjal võib tõdeda, et kommenteeritav säte on kõikehõlmav subjektiiv-õiguslik vabaduse garantii. Paragrahvi 19 lg 1 tagab põhiõiguste lünkadeta kaitse ja ühtlasi võimaldab PS preambuli ja muude sätete (nt § 10) vaimus põhiõigusi kohtunikuõigusena edasi arendada. Laia kaitseala tõttu on Riigikohus korduvalt nimetanud õigust vabale eneseteostusele üldiseks vabaduspõhiõiguseks (RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 95; RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 40; RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 40; RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3; RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16; RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21).

Õigust vabale eneseteostusele on nimetatud veel üldiseks isikuõiguseks (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 49), üldiseks isiksusõiguseks (T. Annus. Riigiõigus. 2. tr. Juura 2006, lk 256; M. Ernits. PS § 19 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017, lk 263) või üldiseks isiksuspõhiõiguseks (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11). Saksa õigusteooria eeskujul on eristatud § 19 lg-st 1 tulenevat üldist isikuõigust (sks allgemeines Persönlichkeitsrecht) ja üldist vabaduspõhiõigust (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 49–54; T. Annus. Riigiõigus. Õpik kõrgkoolidele. Juura 2001, lk 191–192). Kommenteeritavast sättest erisisuliste põhiõiguste tuletamise vajadus on küsitav. Eneseteostusvabadus on kõikehõlmav vabaduspõhiõigus ega jäta lünki, mida tuleks täita veel laiema kaitsealaga normiga. Eristuse aluseks olev Saksamaa eeskujunorm on teistsuguse struktuuriga, paikneb põhiõiguste peatüki üldosas inimväärikuse kaitsenormi (art 1 lg 1) ja rahvusvaheliste inimõiguste tunnustusnormi (art 1 lg 2) järel ning Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduses puudub PS §-ga 10 analoogne norm. Üldist vabaduspõhiõigust, üldist isiksuspõhiõigust ja õigust vabale eneseteostusele ei erista ka Riigikohus oma praktikas.

Õigus vabale eneseteostusele on igaühe õigus. See laieneb kõigile füüsilistele isikutele, sõltumata kodakondsusest.

Juriidilistele isikutele laienevad põhiõigused niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkidega ja vastavate põhiõiguste olemusega (PS § 9 lg 2). Juriidiline isik on abstraktsioon ega saa evida inimväärikust või muid inimlikke omadusi. Küsimusele, kas juriidilistel isikutel saab olla õigust vabale eneseteostusele, tuleb vastata siiski jaatavalt. Eneseteostusvabaduse kandjateks on vähemalt juriidilised isikud, mille eesmärk on füüsilisest isikust liikmete või omanike õiguste ja vabaduste tagamine. Riigikohus on korduvalt tunnistanud lepinguvabaduse laienemist eraõiguslikele juriidilistele isikutele, nentides, et näiteks erakondadele seatud lepinguvabaduse piirangud piiravad nende enesemääramisõigust (RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.3), samuti et äriühingute lepinguvabadust võib riivata tehnorajatise talumiskohustus (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21) või ravimitele juurdehindluse piirmäärade kehtestamine (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56).

Õigust vabale eneseteostusele riivab iga negatiivne mõjutus riigivõimu poolt. Riive võib avalduda nii õigusaktis kui ka toimingus (sh toimingust keeldumises). Näiteks on Riigikohus nentinud, et relvaluba ei ole mitte õigus, vaid piirang ning loa taotlemise kohustus piirab õigust vabale eneseteostusele. Riik võib keelduda relvaloa andmisest üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, mis peavad olema PS-ga kooskõlas (RKPJKo 26.04.2011, 3-4-1-2-11, p 43). Sama põhimõte peaks laienema kõigile riiklikele tegevuslubadele.

Riigivõimu sekkumine vaba eneseteostuse õigusesse ei tähenda automaatselt PS rikkumist. Õigust vabale eneseteostusele nagu teisigi põhiõigusi tohib piirata kooskõlas PS-ga. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (§ 11). Põhiõiguse iga riive peab vastama PS kõigile normidele, olema nii formaalselt kui ka materiaalselt PS-ga kooskõlas (vt nt RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 42; RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01, p-d 12 ja 14). Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja PS § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni põhimõtetele (vt nt RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p-d 18–19). Materiaalne kooskõla PS-ga tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema PS-ga kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Riive mõõdukuse ehk proportsionaalsuse üle kitsamas tähenduses otsustamiseks kaalub kohus ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt nt RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 52). Eneseteostusvabaduse piirangud peavad olema kooskõlas § 19 lg-st 2 tulenevate tingimustega (vt allpool komm 14 jj).

Eneseteostusvabadust tohib erakorraliselt piirata erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras (PS § 130; ErSS § 4 lg 1 p 1). Ka erakorralised piirangud peavad olema kooskõlas PS §-ga 11, olema proportsionaalsed tõrjutava ohuga riigi julgeolekule või avalikule korrale ning vastama seaduslikkuse põhimõttele (vrd nt ENPA resolutsioon 2209 (2018)).

Esmalt kerkib küsimus, kas § 19 lg-d 1 ja 2 moodustavad ühe normi või on tegemist iseseisvate normidega. Nii nagu rahvusvahelistes inimõiguskonventsioonides (nt EIÕK) sisalduvad ka paljudes PS II ptk paragrahvides vabaduspõhiõiguse kaitseala kirjelduse järel järgmises lauses või järgmises lõikes vabaduse piiramise alused (nn piiriklauslid). Kommenteeritava paragrahvi teine lause on aga sõnastatud kohustusena. Isegi kui näha lõikes iseseisvat põhikohustust (vt allpool komm-d 17–21), on lõigete seostamine ajaloolistel põhjustel õige. PS eelnõu algversioonis paragrahvi lg 1 teises pooles sisaldunud piiriklausel kustutati, sest seda peeti lg 2 dubleerivaks (vt komm 1).

Ajalooliste tõlgendusargumentide kõrval räägib § 19 lõigete sidumise kasuks veel asjaolu, et vastasel juhul oleks õigus vabale eneseteostusele reservatsioonita põhiõigus, mida tohib piirata ainult väga olulisel põhjusel – piiramise õigustusena saab arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 28; RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00, p 3). Eneseteostusvabadusele sellise kaitse andmine poleks loogiline, sest kui erilised vabaduspõhiõigused on piiratavad, siis peab piiratav olema ka üldine vabaduspõhiõigus (vt T. Annus. Riigiõigus. 2. tr. Juura 2006, lk 256).

Kui kommenteeritavale lõikele omistada piiriklausli tähendus, võib seda pidada nii lihtsaks kui ka kvalifitseeritud piiriklausliks. Lõike lõpus sisalduv fraas „ning järgima seadust“ toimib seadusereservatsioonina ning tähendab, et õigust vabale eneseteostusele saab piirata üksnes seadusega. Lõikes sisalduv austamis- ja arvestamiskohustus võib sarnaselt mitmete muude põhiõigustega (nt §-d 26, 33, 34, § 44 lg 3, § 45 lg 1) osutada teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsele kui piirangu ainsale legitiimsele eesmärgile. Viimasel juhul ei oleks üldist vabadus- ja isikuõigust võimalik piirata kollektiivsete ehk ühiskondlike hüvede kasuks.

Nii kitsas tõlgendus ei ole siiski õige. Riigikohus on § 19 lg 1 nimetanud lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguseks ning nõustunud, et seda võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud (RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 53; RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 28; RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11). Juba enne nimetatud otsuseid oli Riigikohus teiste isikute elu ja tervise kaitse kõrval tunnustanud eneseteostusvabaduse riive õigustusena ka kollektiivseid hüvesid, näiteks õiguskorra kaitset sõiduki juhtimisõiguse piiramisel (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 72) ning riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitset välismaalaste relva omamise õiguse piiramisel (RKÜKo 25.02.2004, 3-3-1-60-03, p 21). Veel on Riigikohus aktsepteerinud eneseteostusvabaduse piiramise legitiimse eesmärgina riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitset kuriteo või väärteo eest karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel või isikule relvaloa väljastamisest keeldumisel (RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13, p 42; RKPJKo 23.05.2013, 3-4-1-12-13, p 26; RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10, p 49) ning riigi sisemise rahu ja avaliku korra kaitset vanglas tubakatoodete keelamisel (RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p-d 53 ja 61).

Paragrahvi 19 lg 2 sätestab üldise austamis- ja arvestamiskohustuse. Riigikohus on tuletanud sellest fraasist ühiskonda kooshoidva solidaarsuspõhimõtte. Eelkõige väljend „austama“ võimaldab Riigikohtu arvates järeldada, et „ka eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata“ (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15).

Üldisest austamis- ja arvestamiskohustusest koos kaitsepõhiõigusega (§ 13 lg 1) tuleneb põhiõiguste kolmikmõju (sks drittwirkung) ehk põhiõiguste horisontaalne toime (vt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 84–86; V. Šipilov. Põhiõiguste kolmikmõju ja Euroopa Liidu õiguse horisontaalne kohaldatavus. Justiitsministeeriumi 2010. a teadustööde konkursi võidutöö ; M. Ernits. PS § 19 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017, lk 269–271). Traditsiooniliselt on PS-s sisalduvate põhiõiguste kandjad ehk õigustatud subjektid eraisikud (§ 9) ning avaliku võimu kandjad on põhiõiguste adressaadid ehk kohustatud isikud (§ 14). Kolmikmõju tähendab, et eraisikule kuuluva põhiõiguse teostamise võimalust ja ulatust mõjutab teisele eraisikule kuuluv põhiõigus. Kolmikmõju ilmneb näiteks ajakirjaniku ja tema uudisloos kajastatud isiku õiguste kollisioonis. Ajakirjanikul on õigus tugineda sõnavabadusele (§ 45) ja kajastatud isikul perekonna- ja eraelu puutumatusele (§ 26) ning samal ajal on mõlemal § 19 lg-st 2 tulenev kohustus austada ja arvestada teise põhiõigust. Riigil on § 13 lg-st 1 tulenev kohustus see kollisioon lahendada. Mitmed kolmikmõju näited Riigikohtu praktikast puudutavadki sõnavabadust. Neis oli sõnavabadus sattunud konflikti teiste isikute õigusega aule ja heale nimele (§ 17) (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09, p 15; RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97 ; RKTKo 30.10.1997, 3-2-1-123-97) või õigusega perekonna- ja eraelu puutumatusele (§ 26) (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 14; RKTKo 05.12.2002, 3-2-1-138-02, p 9).

Kolmikmõju ei avaldu ainult eraõiguses. Riigikohus on seletanud, et väheohtlike õigusvastaste rünnete puhul peaks hädakaitses tegutsev isik rünnet vältima või piirduma üksnes mõõdukate ja ründajat säästvate kaitsevahenditega; nende võimaluste puudumisel lasub rünnataval teatud juhtudel isegi kohustus taluda väheväärtusliku hüve kahjustamist, kui ainuke sobiv kaitseabinõu tooks ründaja hüvedele võrreldes kaitstava hüvega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalse kahju (nt ei tohi omanik tulistada saagiga põgenevat õunavarast isegi siis, kui see oleks ainus võimalus varastatud puuvilja tagasisaamiseks) (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Veel on Riigikohus osutanud videolaenutusettevõtja kohustusele austada laenutatud teoste autorite autoriõigust ja sellega arvestada (RKKKo 25.08.1998, 3-1-1-86-98). Mitmes haldusasjas on Riigikohus leidnud, et riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve (nt tuleb ehitusloa andmisel kaaluda, ega naaberkinnistu varjamine ei kahjusta naabrite õigusi päevavalgusele, väljavaatele jne) (RKHKo 13.06.2003, 3-3-1-42-03, p 16; RKHKo 26.11.2002, 3-3-1-64-02, p 16).

Kolmikmõjus on nähtud ohtu, et põhiõiguste jäigal rakendamisel ruttavad põhiõigused õigussuhtesse sekkuma ja ei arvestata isikute privaatautonoomiaga (nt kui isik soovib sõlmida endale kahjuliku lepingu või sooritada eutanaasia) ning et abstraktseid põhiõigusi vahetult rakendavad kohtud võivad ignoreerida seadusandlikke lahendusi ja see rikub võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet (vt V. Šipilov. Põhiõiguste kolmikmõju ja Euroopa Liidu õiguse horisontaalne kohaldatavus. Justiitsministeeriumi 2010. a teadustööde konkursi võidutöö).

Põhiõiguste vahetu rakendamine muudes kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjades on siiski erandlik ning kolmikmõju avaldub valdavalt muude õigusaktide põhiseaduspärases tõlgendamises. Üldine austamis- ja arvestamiskohustus nagu teisedki põhikohustused nõuab seadusega täpsustamist ega ole vahetult rakendatav. Iga põhikohustus tähendab teiste isikute vabaduspõhiõiguste piirangut. Põhiõiguste piirangud peavad olema õigusliku tagajärje ettenägemiseks piisavalt selged (õigusselguse põhimõte; vt RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 31). Sel põhjusel on põhiõiguste kolmikmõju eraisikute omavahelistele suhetele üldjuhul kaudne.

Riigikohus on nentinud, et üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll on esmajoones avalikul võimul (RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04, p 15). Tasakaalustamine avaldub nii seadusloomes kui ka seaduste rakendamisel. Eraõiguses avalduvad põhiõigused näiteks imperatiivsetes õigusnormides, hea usu ja heade kommete põhimõtetes ning muudes tsiviilõiguse üldklauslites, mille rakendamisel peab tsiviilkohus kaaluma poolte õigusi (vt D. Belling. Põhiõiguste tähendus eraõigusele. – Juridica 2004, nr 1, lk 6). Haldusõiguses nõuab kolmikmõju haldusakti andmisel või toimingu tegemisel adressaatide ja kolmandate isikute põrkuvate õiguste kaalumist.

Üldise austamis- ja arvestamiskohustuse subjektid on nii füüsilised kui ka juriidilised isikud.

Paragrahvi 19 lg 2 lõpufraas „ning järgima seadust“ sätestab üldise kohustuse tegutseda kooskõlas seadusega. Seaduskuulekuse kohustuse sätestavad Eesti kodanikele veel § 54 ning Eestis viibivatele teiste riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele § 55.

Riigikohus on § 19 lg-st 2 tulenevat seaduste järgimise põhikohustust seostanud näiteks kohustusega maksta õiguspäraselt kehtestatud avalike teenuste tasusid (RKPJKo 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p 51). Riigikohtu kasutatud sõna „õiguspäraselt“ meenutab, et täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes põhiseadusega formaalselt ja materiaalselt kooskõlalised seadused.

Üldise seaduste järgmise kohustuse subjektid on nii füüsilised kui ka juriidilised isikud.

Põhiõiguste realiseerimisvõimalused kestavad piiramatult seni, kuni ei takistata mingite teiste põhiõiguste realiseerimist. Põhiõiguste konkurents toob kaasa põhiõiguste piiramise vajaduse (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I). Üldist austamis- ja arvestamiskohustust sisaldavat § 19 lg 2 võib sel põhjusel pidada ka kõigi põhiõiguste üldiseks piiriklausliks (vt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 37). Riigikohus on sedastanud, et mis tahes põhiõiguse kasutamisele seab piirid PS § 19 lg 2 sellega, et kohustab austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09, p 15; RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97).

Üldise piiriklausli praktiline tähtsus on siiski väike, sest põhiõiguste riive materiaalse põhiseaduspärasuse tuvastamisel rakendatakse eriliste põhiõiguste piiriklausleid. Üldine piiriklausel taandub viimaste ees üld- ja erinormi suhte põhimõttel (lex specialis derogat legi priori) (vt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 49).

Autor avaldab tänu Kaisa Saarmannile abi eest kommentaaride ettevalmistamisel.