EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Väljendusvabaduse põhiõiguse kujunemine põhiseaduses. Eesti Vabariigi esimene, 1920. aasta PS sisaldas väljendusvabaduse kaitset §-s 13: „Eestis on vabadus omi mõtteid avaldada sõnas, trükis, kirjas, pildis või kujutuses. Seda vabadust võib kitsendada ainult kõlbuse ja riigi kaitseks. Tsensuuri Eestis ei ole.“ (RT, 09.08.1920, 113/114, 243). Eesti Vabariigi 1938. aasta PS sedastas §-s 15: „Mõtete avaldamine sõnas, trükis, kirjas, pildis ja kujutises on vaba. Seda vabadust võib seadusega kitsendada riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse ja kodaniku hea nime kaitseks. Trükitoodete tsensuuri ei ole.“ (RT, 03.09.1937, 71, 590). Eesti Vabariigi 1992. aasta PS J. Adamsi töögrupi eelnõu sätestab vaatlusaluse põhiõiguse: „§ 16. Igal inimesel on õigus vabalt levitada informatsiooni ning avaldada oma arvamusi nii sõnas, trükis, kirjas, pildis, kujutises või mul viisil. Seda vabadust võib seadusega kitsendada riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, inimväärikuse ja -au kaitseks. Tsensuuri Eestis ei ole.“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1171). J. Raidla töögrupi põhiseaduse eelnõus on §-s 28 sätestatud: „Igal kodanikul on õigus vabalt levitada informatsiooni ning avaldada arvamusi ja veendumusi. Seda õigust võib piirata seaduses ettenähtud alustel ja korras riigi julgeoleku, avaliku korra, ärisaladuse, kõlbluse, elanike tervise ning inimeste au ja väärikuse kaitseks. Riiklikku tsensuuri ei ole.“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1143–1144). Eelnõu § 50 nägi ette, et vabadus laieneb ka välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, kui seadus ei näe ette teisiti. Eesti Vabariigi 1992. aasta PS sätestab väljendusvabaduse sarnaselt varasematega, kuid üheselt „igaühe“ õigusena, tegemata vahet isiku õiguslikul seisundil.

Paragrahv koosneb kahest lõikest, esimene lõige omakorda kahest osast. Esimene osa näeb ette igaühe sõna- ehk väljendusvabaduse. Teise osa moodustavad teine ja kolmas lause, mis sisaldavad aluseid väljendusvabaduse piiramiseks. Paragrahvi teine lõige sätestab riikliku tsensuuri puudumise.

Kuigi paragrahvi tekst ei kasuta mõistet „sõnavabadus“, on selle sisu kokku võetav üldmõistesse „sõna- ehk väljendusvabadus“.Erialakeel, sh EIÕK ja ELPH eestikeelne tekst kasutab mõistet „sõnavabadus“. See on ajalooliselt kujunenud mõiste, mis aga on keeleliselt ja sisult kitsam kui EIÕK inglis- ja prantsuskeelsed vasted ning tänapäeval üldlevinud arusaamine. Mõistet kitsalt lingvistiliselt sisustades võib jõuda tulemuseni, et vastav õigus ja selle kaitse hõlmab üksnes eneseväljendust sõnas. Ingliskeelne mõiste freedom of expression ja prantsuskeelne liberté d’expression on keeleliselt selgelt laiema mahuga ning nende täpne vaste oleks „väljendusvabadus“. Paragrahvi teksti sisu on samuti laiem ja rahvusvahelisele mõistekasutusele lähemal, seepärast on põhjendatud kasutada mõistet „väljendusvabadus“.

Paragrahvis fikseeritakse igaühe õigus ja vabadus levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Sellisena on tegemist subjektiivse õigusega (kellegi õigus kellegi vastu, vt M. Ernits. Põhiseaduse II peatüki sissejuhatuse kommentaar 10. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017); negatiivse vabadusega (vabadus midagi teha või tegemata jätta, vt samas komm 13); vabaduse ehk tõrjepõhiõigusega (ehk õigus mittesekkumisele, samas komm 21) ning igaühe põhiõigusega (põhiõigus, mille kandjaks on igaüks, samas komm 28).

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud EIÕK art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning ELPH art-s 11.
Erialakeel, sh EIÕK ja ELPH tekst sätestab väljendusvabaduse laiemalt kui vaid ideede, arvamuste, veendumuste ja muu informatsiooni levitamisena. EIÕK art 10 kohaselt kätkeb see õigus vabadust oma arvamusele ja vabadust nii levitada kui ka saada teavet ja ideid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Ka ELPH art 11 viitab nii arvamusvabadusele kui ka vabadusele saada ja levitada teavet. Kuigi rahvusvahelise lepinguna on EIÕK riigisiseses õigusnormihierarhias formaalselt PS-st madalamal (PS § 123), on konventsiooniõiguste järgimine Eesti poolt endale võetud rahvusvaheline kohustus.

EIÕK ning ELPH lisavad täiendava kriteeriumi „sõltumata riigipiiridest“. EIÕK kohaldamispraktika kohaselt oli näiteks riigisisene seadus, mis andis Prantsusmaa siseministrile pädevuse rakendada üldist ja absoluutset levitamise ja müügikeeldu igale dokumendile, mis oli välismaist päritolu, EIK hinnangul otseses vastuolus EIÕK art 10 sõnastusega, mis tunnustab artiklis sätestatud õigusi sõltumata riigipiiridest (vt nt EIKo 39288/98, Association Ekin vs. Prantsusmaa, 17.07.2001).

Väljendusvabadust tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses. Tegelik ja tõhus demokraatia on mõeldamatu ilma väljendusvabaduseta. Asjakohane selles kontekstis on poliitiliste vabaduste osas krestomaatiliseks kujunenud sedastused, et „demokraatia eeldab pluralismi, tolerantsust ja avatud hoiakut“ ning et sõnavabadus on „üks demokraatlike ühiskondade progressi ja iga indiviidi arengu põhitingimusi“ (vt nt EIKo 5493/72, Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976). Castellsi asjas, kus baski aktivist ja Hispaania parlamendi liige mõisteti süüdi artikli pärast, milles ta kritiseeris valitsust selle eest, et too toetab sõjaväe rünnakuid baskide vastu, märkis EIK et „ei tohi unustada pressi keskset osa õigusriigis […] Pressivabadus annab avalikkusele ühe parima võimaluse avaldada ja kujundada arvamust oma poliitiliste liidrite ideede ja hoiakute kohta. Eriti annab see aga poliitikutele võimaluse peegeldada avalikku arvamust ja reageerida sellele, seega annab ta igaühele võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis ongi demokraatliku ühiskonna sügavaks olemuseks“ (vt EIKo 11798/85, Castells vs. Hispaania, 23.04.1992).

Väljendusvabadus on üks kesksemaid vabadusõigusi ning selle sisustamine rajaneb PS preambulis sätestatud põhimõttel, et Eesti riik on „rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele“, seega siis laias mõistes ka väljendusvabadusele kui üldise vabadusõiguse ühele alaliigile.
Väljendusvabadus on ka vahetult seotud PS §-s 1 sätestatud demokraatia põhimõttega, olles viimase immanentseks osaks. Demokraatia põhimõte on üks Eesti ühiskonnakorralduse aluspõhimõtteid.
Väljendusvabadus on väärtus iseenesest. See on tähtis eeldus ja tingimus paljude PS-ga tagatud õiguste ja vabaduste sisuliseks ja asjakohaseks toimimiseks ja kaitseks, näiteks valimisõiguse, mõtte-, südametunnistuse- ja ühinemisvabaduse, informatsioonilise enesemääramise ja privaatsuse, loomevabaduse jmt õiguste ning vabaduste kasutamisel. Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid eraelus.

Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib õiguste ja vabaduste konflikti korral püüda eelistada väljendusvabadust arvestades samas, et PS-s sisalduvad põhiõigused on õigusnormi hierarhias samal tasandil teiste põhiõigustega.

Väljendusvabadusega on puutes tsiviilühiskonna ja demokraatia toimimise eeldusena igaühe juurdepääs avalikule informatsioonile ehk meie elu ühisosale (vt PS § 44).

Riigi negatiivne kohustus. PS tekst kasutab väljendit „igaüks võib vabalt“, EIÕK art 10 kaitseb väljendusvabadust „võimude sekkumise“ eest. Seega seavad need allikad võimudele, sh ka kohtutele, üldise negatiivse kohustuse mitte sekkuda väljendusvabaduse kasutamisse ehk hoiduda sellest. See nõue jääb jõusse ka erasüüdistusasjades, sest kellegi õigus ja soov/taotlus algatada erasüüdistus sõnavabaduse väidetava kuritarvitaja (kaebaja, solvaja või laimaja) vastu ei too endaga kaasa veel võimude (kohtu) kohustust kedagi menetluse algataja soovi kohaselt karistada (vt PS § 17 komm-d).

Avalik võim peab looma sobiva õigusliku raamistiku ja võimaluse asjakohase menetluse algatamiseks. Sõnavabaduse piiramiseks menetluse algatamiseks ei piisa aga pelgast teise isiku eraalgatuslikust soovist. Võim (kohus) võib sekkuda ainult sekkumist võimaldavate aluste (PS § 45 teine lause, EIÕK art 10 lg 2) selgel ja põhjendatud olemasolul.

Menetlus (piirang) peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik, selle järele peab olema tungiv sotsiaalne vajadus ning meetmed peavad olema asjakohased ja piisavad ehk proportsionaalsed taotletava eesmärgiga.

Riigi positiivne kohustus. Riigi üldisele ehk nn negatiivsele kohustusele mitte sekkuda korrespondeerub võimu positiivne kohustus rakendada meetmeid selleks, et sõnavabadust saaks vabalt ja põhjendamatute takistusteta kasutada. Muu hulgas eeldab see kohustus nõuet kõrvaldada piirangud, mis ei ole proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, mille järele ei ole tungivat sotsiaalset vajadust ning mis ei ole vajalikud demokraatlikus ühiskonnas.

Riigi kohustus astuda teatud preventiivseid või toetavaid samme tuleneb muu hulgas EIÕK art-st 1 tagada igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsioonis määratletud õigused ja vabadused. Sedasama nõuab ka PS § 14. Kohustatus hõlmab kohustust ära hoida mitte üksnes avaliku võimu esindajatelt lähtuvaid või avaliku võimu asutustes ilmneda võivaid riiveid väljendusvabadusele tegude või tegevusetuste näol, vaid ka selliseid riiveid, mis on omistatavad eraisikutele ning leiavad aset erasfääris (vt nt EIKo 32967/96, Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002).
EIK on positiivse kohustuse osas hinnanud nii seda, kas kohtute otsused kui ka riigisisene seadusandlus vastab riigi positiivsetele kohustustele EIÕK alusel. Ukraina ajalehes Pravoye Delo avaldati internetis ilmunud anonüümkiri, milles oli väide, et osa Odessa julgeolekuteenistuse juhtivametnikke on seotud kuritegelike rühmitustega. Riigisisestes kohtutes leiti, et avaldatul puudub faktiline baas ning kohustati väljaandjaid muu hulgas avaldama vabandus. EIK leidis, et kui seaduses on sätestatud konkreetsed meetmed laimu vastu – s.o ümberlükkamine ning kahju hüvitamine –, ei tulenenud vabanduse avaldamise kohustuse osas sõnavabaduse piiramine seadusest. Samas kohtuasjas leidis EIK, et kuivõrd internet on nüüdisaegses ühiskonnas väga oluline meediaväljund, siis tooks selles ilmunud informatsiooni taasavaldamise piiramine kaasa vaba ajakirjanduse ülesannete takistamise. Otsuse kohaselt oli Ukraina riigi positiivseks kohustuseks tagada, et seaduses oleks internetis avaldatud informatsiooni kasutamine reguleeritud, ning kuna see nii ei olnud, ei võinud ka avaldajad ette näha oma tegevuse tagajärgi, mistõttu väljendusvabadusse sekkumisel puudus seaduslik alus (vt nt EIKo 33014/05, Editorial board of Pravoye Delo and Shtekel vs. Ukraina, 05.05.2011).

Horisontaalne mõju. Positiivne kohustatus laieneb ka juhtumeile, kus võimalik oht väljendusvabadusele ei tulene mitte avalikult võimult, vaid horisontaalselt ehk eraallikaist (vt ka PS § 17 komm-d). Selline kohustus võib väljenduda näiteks riigi kohustuses luua asjakohased õiguslikud eeldused meedia toimimiseks, eraõiguslike meediakanalite ülemäärase kontsentratsiooni vältimiseks, tekkivate vaidluste nii kohtuväliseks – nt Meedialiidu juures tegutseva pressinõukogu kaudu – kui ka kohtulikuks lahendamiseks. Horisontaalse mõju õigusliku aluse on EIK sõnastanud põhimõttega, et riigil on lisaks kohustusele kaitsta konventsioonist tulenevaid õigusi ja vabadusi ka kohustus tagada nende õiguste kasutamine ning selle tõttu peab riik nõudma igaühelt enda jurisdiktsioonis konventsiooni austamist (vt nt EIKo 71503/01, Assanidze vs. Gruusia, 08.04.2004). Seda põhimõtet kannab endas ka PS § 14, mille kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning KOV-de kohustus.

Riigil on kohustus kaitsta isikuid inimõiguste rikkumiste eest kolmandate isikute, sh äriettevõtete poolt. See kohustus sisaldab selliseid positiivseid kohustusi, mis tulenevad konventsioonist ja EIK paktikast. Riigi täiendavaks kohustuseks on võtta meetmed ning luua sobiv õiguslik raamistik rakendamaks ÜRO ettevõtete ja inimõiguste juhtpõhimõtteid (ÜRO, A/HRC/17/31; ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioon inimõigustest, transnatsionaalsetest korporatsioonidest ning muudest äriettevõtetest (A/HRC/RES/17/4)). Infoühiskonnale on omane, et internetiettevõtted on peamine lüli, mille kaudu saavad isikud internetis teostada enda õigusi ja vabadusi. Seetõttu on internetiteenuse osutajatel kohustus ja vastutus austada, kaitsta, järgida ja viia ellu inimõigusi (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2016)3 inimõigustest ja ettevõtetest).

Isikuline kaitseala. Väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandjaks on igaüks, sest tegemist on igaühe põhiõigusega, mis on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka välismaalastel ja kodakondsuseta isikutel. Väljendusvabaduse kandjaks on ka eraõiguslikud juriidilised isikud ja teised eraõiguse osaliselt õigusvõimelised isikute ühendused, kes ei ole juriidilised isikud eraõiguse tähenduses. Põhiõiguse kandjaks ei saa olla avalik-õiguslikud juriidilised isikud (vt § 9 komm-d;Põhiseaduse II peatüki sissejuhatuse komm-d 28–30, 42. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017).

Esemeline kaitseala – ideed, arvamused, veendumused ja muu informatsioon. Väljendusvabadus PS teksti kohaselt hõlmab „ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni“, seega igasugust eneseväljendust, millel on PS teksti kohaselt informatiivne tähendus. Sõnakasutus „ja muud informatsiooni“ viitab sellele, et väljendus peab sisaldama informatsiooni ehk teisisõnu, kui ideedes, arvamustes, veendumustes informatsiooni ei ole, siis see väljendusvabaduse kaitse alla justkui ei kuuluks. Selline tõlgendus oleks ilmselt liialt kitsendav, sest jätaks välja mitmed väljendusvormid, muljed ja hinnangud, mille informatiivsus on ebaselge, või ideed ja arvamused, mille informatiivsus võib ilmneda alles tulevikus, ning jätab lisaks selgusetuks, kes ja kuidas informatiivsust hindab. Põhiõiguste esemelise kaitseala määratlemisel tuleb lähtuda laiendava tõlgendamise põhimõttest. Asjakohane on märkida, et nii EIÕK kui ka ELPH viitab „teabele“ ja mitte informatsioonile.

Väljendusvabaduseks on ka vabadus end mitte väljendada ehk vaikida.

Väljendusvabaduse kaitse ei „laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib“ (vt nt EIKo 5493/72, Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976).

Esemeline kaitseala – õigus vabalt levitada. PS nimetab väljendusvabadusena vaid õiguse levitada. Ei ole põhjust eeldada, et paragrahv oleks kitsam, kui seda on EIÕK art 10, mis kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid.
Nimelt ei ole eneseväljendajail õigus mitte ainult informatsiooni ja ideede väljendamisele, „vaid avalikkusel on õigus ka sellist informatsiooni saada“. Lingensi kohtuasjas (vt nt EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986) märgiti, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Seega on ajakirjanduse ülesanne sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning avalikkusel on õigus neid saada.
Sellele EIK poolt esitatud väljendusvabaduse määratlusele vastab igaühe põhiseaduslik õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning avaliku võimu asutuste kohustus seda informatsiooni anda (vt PS § 44 lg-d 1 ja 2). Avaliku võimu asutuste kohustus tagada juurdepääs informatsioonile on hõlmatud EIÕK art-s 10 tuleneva vabadusega saada informatsiooni (vt nt EIKo 48135/06, Youth Initiative for Human Rights vs. Serbia, 25.06.2013; EIKo 37374/05, Társasága Szabadságjogokért (TASZ) vs. Ungari, 14.04.2009; EIKo 18030/11, Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari, 08.11.2016).

Õigus informatsiooni saada ning seda levitada on oluline uute ja arenevate tehnoloogiate valguses. Näiteks on Euroopa Nõukogu soovituste (CM/Rec(2014)6 juhis inimõigustest internetis) kohaselt internet oluline vahend internetikasutajate igapäevaste tegevuste jaoks (kommunikatsioon, informatsioon, teadmised, kaubanduslikud tehingud), mistõttu eksisteerib õiguspärane ootus, et internetiteenused on kättesaadavad, taskukohased, turvalised, usaldusväärsed ning jätkuvad.

Esemeline kaitseala – väärtushinnangud ja faktiväited. PS teeb vahet informatsioonil ja ideedel, nii nagu seda teeb ka EIÕK art 10. Taoline eristamine tähendab, et väljendusvabadus ei piirne üksnes kontrollitava faktilise ehk tõese ja mõõdetava teabe esitamisega, vaid hõlmab ka arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute, mõtete ja kujutluste väljendamist. Thorgeir Thorgeirsoni kohtuasjas rõhutati, et puudub alus arvata, nagu laieneks EIÕK art 10 ainult tõesele informatsioonile (vt EIKo 13778/88, Thorgeir Thorgeirson vs. Island, 25.06.1992; RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10).

Vastavalt laieneb PS ja EIÕK kaitse nii teabele, mis on objektiivselt tõene ja kontrollitav, kui ka eneseväljendusele ja teabele, mis objektiivselt tõene ei pruugi olla, kuid on tõene väljenduse autori arvates (vt ka PS § 17 komm 13). Oberschlicki asjas märgiti, et „niivõrd, kuivõrd apellandi väited olid väärtusotsustused, polnud sekkumine demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ (vt EIKo 11662/85, Oberschlick vs. Austria, 23.05.1991). Sama arusaamist on väljendanud Ameerika Ühendriikide Ülemkohus, kelle arvates põhiseaduse esimese täienduse all ei ole sellist asja kui vale idee – kui kahjustav arvamus ka ei näi, ei sõltu selle korrigeerimine kohtunike ja vandemeeste žürii südametunnistusest, vaid selle arvamuse võistlusest teiste ideede ja arvamustega (vt ka komm 34). Faktiotsustusi on võimalik tõendada, samal ajal kui väärtusotsustusi ei saa kuidagi tõendada. EIK on lugenud väärtushinnangute tõestamiseks kohustamise kogu väljendusvabaduse olemuse ja seega konventsiooni art-ga 10 vastuolus olevaks (vt nt EIKo 34690/05, Sofranschi vs. Moldova, 21.12.2010). Dalbani asjas lükkas EIK ümber Rumeenia kohtute poolt poliitiku reputatsiooni kahjustamise eest ajakirjaniku süüdimõistmisel kasutatud väite (põhjenduse), et ajakirjanik peab hoiduma kriitiliste väärtusotsustuste kasutamisest juhul, kui ta ei suuda tõendada nende tõesust (vt EIKo 28114/95, Dalban vs. Rumeenia, 28.09.1999), osutades sel viisil üheselt väärtusotsustuste kaitstusele EIÕK art-s 10.

Väärtusotsustused on subjektiivsed hinnangud ja arusaamised, mis ei või siiski olla puhtalt spekulatiivsed. Neil peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, millest aga võivad eri inimesed teha eri järeldusi ehk väärtusotsustusi. Seega ei või väärtusotsustus olla ainult emotsioon, spekulatsioon või väljamõeldis. Täiendamaks Obershclickvs. Austria lahendis leitut, kinnitas EIK asjas de Haes ja Gijsels, et objektiivne faktiline baas on olemas olukorras, kus kajastatakse üldistes huvides teemat, ajakirjandusele on teada piisav informatsioon hinnangu andmiseks ning ajakirjandus on läbi viinud piisava uurimistöö. Kohtuasjas avaldasid ajakirjanikud artiklite sarja, milles vandenõus süüdistades kritiseeriti kolme kohtuniku ja kohtujuristi otsuseid, mille tulemusel anti alaealise hooldusõigus isikule, keda minevikus oli kahtlustatud intsestis ja laste väärkohtlemises (vt EIKo 19983/92, De Haes ja Gijsels vs. Belgia, 24.02.1997).
Kui ajakirjanik avaldab olulise informatsiooni ebapiisavate tõendite alusel, siis osutub EIK kohaldamispraktika kohaselt sõnavabaduse kaitse aspektist määravaks tema heauskne tegutsemine (vt nt EIKo 5126/05, Yordanova ja Toshev vs. Bulgaaria, 02.10.2012). Seega arvamuse, hoiaku või hinnangu väljaütleja peab olema kantud heast tahtest ja üldisest huvist ning ei tohi laskuda vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse või inimväärikuse alandamisse (vt ka PS § 17).
Teabe tõelevastavuse hindamisel on oluline, millistel asjaoludel ja millisest allikast teave saadi. EIK on rõhutanud, et üldist huvi pakkuvasse debatti panustamiseks peab ajakirjandus saama tugineda ametlikele teadaannetele ja dokumentidele, ilma et peaks asja omal käel uurima. Teistsugune arusaam võib kahjustada ajakirjanduse väga olulist ühiskondlikku rolli (vt nt EIKo 5126/05, Yordanova ja Toshev vs. Bulgaaria, 02.10.2012).
Kui au teotavad avaldused on tõele mittevastavate süüdistuste vormis, s.o. fakti küsimused, on riikidel EIÕK praktika kohaselt ulatuslik suvamäär (margin of appreciation, vt PS § 28) väljendusvabaduse piiramisel. Väärtushinnangutel põhinevate väljenduste piiramisel on riikide suvamäär oluliselt kitsam.
Juba esimesest EIK au teotamise lahendist alates eksisteerib nõue rakendada hoolsust fakti ja hinnangu eristamisel (vt nt EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986). Enamgi veel, EIK juhiste kohaselt tuleb faktiväite ja väärtusotsustuse vaheteol arvesse võtta vaidluse asjaolusid ning avalduste üldist tooni, pidades samal ajal silmas, et väited üldise huvi teemadel kvalifitseeruvad pigem väärtushinnangu kui faktiväitena (vt nt EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015). EIK on eristanud ka hinnangulist faktiväidet, mille puhul ei vaadelda avaldatut puhta faktiväite, vaid väärtushinnanguna (vt nt EIKo 5380/07, Karsai vs. Ungari, 01.12.2009).
Õiguslikku laadi isikliku arvamuse väljendamine on subjektiivne ja seda tuleb sellisena analüüsida. Seetõttu ei saa EIK praktika kohaselt nõuda, et avaldaja peaks tõendama oma hinnangu tõelevastavust. Carlanikohtuasjas iseloomustati linnapea tegevust kui kriminaalset (avaldaja väide – „kui eksisteerib äriline maffia, siis linnapea ise on selle eesotsas“) ning kohtuasjas esitatud tõendid seda ei kinnitanud. EIK leidis, et avaldatu näol oli tegemist väärtushinnanguga ning kuigi avaldatu võis tõepoolest lugejas tekitada ebakohase kuvandi ning tõlgenduse, jäi avaldus siiski kaitstava ja lubatava liialduse ja provokatsiooni piiresse (vt EIKo 34828/02, Carlan vs. Rumeenia, 20.04.2010).

PS ja peamise asjakohase õigusakti – VÕS – kohaselt on erinev ka faktiväite ja väärtushinnangu õigusvastasuse tuvastamine. Faktiväite avaldamist ei loeta õigusvastaseks, kui avaldaja on avaldatut piisava põhjalikkusega kontrollinud (VÕS § 1047 lg 3). Väärtushinnangu õigusvastasuse kontroll aga ei käi VÕS § 1047, vaid § 1046 lg-te 1 ja 2 järgi. Lisaks on vahetegemine faktiväite ja väärtushinnangu vahel oluline ka õiguskaitsevahendite valikul, sest nagu on juba 1997. aastal kinnitanud Riigikohus, väärtushinnangu ümberlükkamist Eesti õigus ei võimalda. Ümber saab lükata vaid ebaõigeid faktiväiteid (vt nt RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97). Ümberlükkamist on võimalik nõuda samal viisil ja samas kohas ümberlükkava avalduse tegemiseks kohustamisega (vt nt RKTKo 13.04.2007, 3-2-1-5-07). Negatiivsete väidete tõendamiskoormis on avaldajal (kostjal) (vt ka RKTKo 09.01.2013, 3-2-1-166-12). Kui aga kohtusse pöördunud isik nõuab neutraalse väite osas õiguskaitsevahendite (nt VÕS § 1047 lg 4 ümberlükkamise nõude) rakendamist, s.o väite osas, mis tema mainet pealtnäha kahjustada ei saaks, on tõendamiskoormis kohtusse pöördunud isikul (hagejal) (vt ka RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05).

EIK on analüüsinud kahtluste ja küsimuste avaldamise eripära, leides, et absoluutse tõesuse tõendamiskoormise rakendamine on väljendusvabaduse lubamatu riive. Küsimuste esitamise ja kahtluste esiletoomise õiguspärasust vaagis EIK vaidluses, kus Saksamaa avalikkus sai teada sellest, et endine liidukantsler Gerhard Schröder määrati Nord Streami järelevalve nõukogu esimeheks. Ajaleht Bild avaldasseepealeesilehel artikli, mille pealkiri oli „Mida ta tegelikult teenib torujuhtme projektist? Schröder peab avalikustama Vene palga“, milles esitati kahtlus, et endine liidukantsler astus poliitilisest elust tagasi ahvatleva palga tõttu ning kutsus seetõttu esile ennetähtaegsed valimised. EIK leidis, et vaidlusalune artikkel käsitles Schröderi tegevust poliitikuna avalikkuse huvisfääris oleva teemaga ning ajakirjanikul oli piisavalt tõendeid küsimuste ja kahtluste esitamiseks, mistõttu ei olnud lubatud sekkumine ajakirjandusvabadusse, nõudes kahtluste sisu tõelevastavuse tõendamist (vt EIKo 48311/10, Axel Springer AG vs. Saksamaa (nr 2), 10.07.2014).

EIK kohaldamispraktikas on analüüsitud ka kuulujuttude avaldamise kuulumist väljendusvabaduse esemelisse kaitsealasse. Timpul Info-Magazinilahendis leidis EIK, et ka ajakirjanduse artiklid lugudest ning kuulujuttudest peavad olema väljendusvabadusena kaitstud, kui need ei ole täielikult alusetud ning ajakirjanik on tulemuseta üritanud saada osapooltelt täiendavat informatsiooni (vt EIKo 42864/05, Timpul Info-Magazin ja Anghel vs. Moldova, 27.11.2007). Kohtuasja asjaolude kohaselt avaldas Moldova ajaleht artikli „Luksus vaesuse maal“, mis keskendus võimalikule korruptsioonile seoses investeerimisfondi poolt riigile salaja tarnitud luksusautode müügitehinguga. Artiklis esitas ajakirjanik muu hulgas väite: „Räägitakse, et tehingu toimumiseks maksis keegi kellelegi 500 000 dollarit.“ EIK leidis, et sekkumine ajakirjanduse väljendusvabadusse ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik, sest oli avalikes huvides tuntud avaliku elu tegelase poolt erasfääris toime pandud avalikkuse huve kaitsvate korruptsiooniseaduste rikkumise vastu.

Esemeline kaitseala – vorm. Väljendusvabaduse vorm PS järgi tähendab eneseväljendust „sõnas, trükis, pildis või muul viisil“. Väljend „muul viisil“ tähendab tekstis esitatud viiside näitlikku iseloomu ning loendi lahtisust. Seega võib igaüks end väljendada ka muul viisil kui PS tekstis esitatud ning sellele laieneb samaväärselt põhiseaduslik ning kohtulik kaitse. Ka EIK tõlgenduses hõlmab sõnavabadus igasugust väljendusvormi. See võib olla esitatud nii suulises sõnas ehk kõnes kui ka kirjas, pildis, filmis, helis, kujundis, teos või tegevuses või muus vormis, millega esitatakse ideid, arvamusi ja informatsiooni või väljendatakse hoiakuid. Väljendusviis evib samalaadset kaitset kui väljendatud ideed, arvamused ja informatsioon ning iga väljendusviisi suhtes rakendatud piirang sekkub väljendusvabadusse (vt nt EIKo 11662/85, Oberschlick vs. Austria, 23.05.1991). Sel põhjusel ei ole kohtu pädevuses asendada pressi arvamus enda arvamusega sellest, millist väljendusviisi või -vormi oleks pidanud ajakirjanik kasutama (vt nt EIKo 15890/89, Jersild vs. Taani, 23.09.1994).
Kaitse, mida evib väljendusviis, on oluline seonduvalt uute tehnoloogiliste viiside ning moodustega väljendusvabaduse kasutamiseks. Näiteks on EIK leidnud, et internet on tänapäeval üks olulisemaid suhtlusvahendeid, mistõttu internetiteenused, mis soodustavad veebilehtede loomist ja jagamist, kujutavad endast väljendusvabaduse teostamise vahendit, olles sellega art 10 kaitsesfääris (vt nt EIKo 3111/10, Ahmet Yildirim vs. Türgi, 18.12.2012).
Anonüümsus. Muul viisil eneseväljenduseks võiks lugeda ka anonüümse või pseudonüümse eneseväljenduse. Igaühe õigust valikule enese identiteedi avaldamiseks internetis kinnitavad rahvusvahelised õigusaktid, sh Euroopa Nõukogu soovitused (nt soovitus CM/Rec(2014)6 juhis inimõigustest internetis). EIK on rõhutanud, et anonüümsus internetis on oluline väärtus, kuid see ei ole absoluutne ja seda tuleb tasakaalustada teiste õiguste ja huvidega. Kohtuasjas, mis puudutas pahatahtlikku seksuaalse iseloomuga ebaõige ettekujutuse loomist alaealise suhtes, leidis EIK: „[k]uigi sõnavabadus ja sideteenuse konfidentsiaalsus on esmase tähtsusega kaalutlused ning telekommunikatsiooni- ja internetiteenuste kasutajatel peab olema tagatis, et austatakse nende eraelu ja sõnavabadust, ei saa taoline garantii olla absoluutne ja peab teatud juhtudel taanduma teiste õiguspäraste vajaduste ees nagu näiteks korrarikkumise või kuriteo ärahoidmine või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse.“ (vt nt EIKo 2872/02, K. U. vs. Soome, 02.12.2008).

Väljendusviisi, selle eesmärki ja olemust arvestades võib vahet teha poliitilisel, ärilisel, teaduslikul ja kunstilisel eneseväljendusel. Lähtudes sihtgrupist või auditooriumist, kellele väljendus on suunatud, võib näiteks eristada alaealistele, täiskasvanutele, konkreetsele sihtgrupile ja laiale publikule mõeldud eneseväljendust. Kõrvaline pole ka kanal (meedium), mille kaudu või vahendusel eneseväljendus edastatakse. Selle põhjal võib näiteks eristada personaalset (vahetut-isiklikku), piiratud levikuga, üldise (piiramatu) leviga, eraõiguslikku ja avalik-õiguslikku eneseväljendust/kanalit. Osutatud tegureil on tähendus väljendusvabaduse vaidluste lahendamisel.
Väljendusvormide ja -viiside suure varieeruvuse tõttu on raske teha ühest üldistust, millist kaitset üks või teine eneseväljendus vajab ning eriti mis ulatuses seda tegema peab. See sõltub asjaoludest ja konkreetsest situatsioonist. Siiski on need parameetrid olulised väljendus­vabaduse kaitse tugevuse määramisel ja huvide tasakaalustamisel, kus tuleb selgelt arvesse võtta:
1) väljenduse olemust (poliitiline, äriline või kunstiline);
2) väljenduse edastamise kanalit (meediumit) ning selle levi või kättesaadavuse ulatust;
3) sihtgruppi (auditooriumi), kellele väljendus on suunatud.
Eri väljendusvorme ja -viise ei pea avalik võim tingimata kaitsma ühesuguselt. Sõltuvalt riigi kultuurilisest, religioossest, sotsiaalsest, majanduslikust või poliitilisest olukorrast võib demokraatlikul viisil tehtud otsusega rakendada mitmeid piiranguid ning seda ka tehakse. Näiteks on EIK kohaldamispraktika kohaselt riikidel lai hindamisruum kaubandusteadete ja muu ärilise informatsiooni avaldamisse sekkumisel (vt nt EIKo 10572/83, Markt intern Verlag GmbH ja Klaus Beermann vs. Saksamaa, 20.11.1989). Seega võib eri eneseväljendusvorme kohelda erinevalt, kuid mitte diskrimineerivalt.

Väljendusvabaduse õigustatud riived. PS § 45 on kvalifitseeritud piiriklausliga põhivabadus, sisaldades seega PS tekstis endas lisanõudeid, millele riive peab vastama (vt Põhiseaduse II peatüki sissejuhatuse kommentaar 48. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017). PS-s ettenähtud piirangud on riive õiguspärasuse lisaeeldusteks ning kvalifitseeritud seadusereservatsioon tähendab ammendavat loetelu põhjustest, mille puhul väljendusvabadust piirata võib (vt ka RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 56). PS §-s 45 on piirangud sõnastatud kitsamalt kui EIK art-s 10 ehk teisisõnu annab PS väljendusvabadusele laiema kaitse kui konventsioon. Näiteks puudub PS-s riive õigustatud aluste loetelus riigi julgeolek ja territoriaalne terviklikkus, samuti on konfidentsiaalse informatsiooni leviku tõkestamine riive alusena mõeldud üksnes riigi ja kohaliku omavalitsuste teenistujatele, samas kui konventsioon sellist eristust ei tee, vaid näeb piirangu alusena ette igasuguse „konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimise“ seda konkreetsete isikute kategooriaga seostamata. Võib vaielda, kas PS-s kasutatud avaliku korra mõiste katab EIÕK-s kasutatud detailsemat ja spetsiifilisemat sõnastust „ühiskondlik turvalisus […] korratused […] ja kuriteod“, kuid ilmne on, et konventsiooni tekst on selles osas konkreetsem.

Kui väljendusvabaduse teostamisel on individuaalne vabadus, teiste inimeste õigused ja ühiskondlikud huvid läinud konflikti, on põhiülesandeks leida õiglane tasakaal individuaalsete õiguste ja vabaduste ning üldiste ehk ühiskondlike avalike huvide vahel.
Väljendusvabaduse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kontrollida selle formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust (vt Põhiseaduse II peatüki sissejuhatuse kommentaar 60. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017; § 11 ls 2 ja § 13 lg 2 komm).

EIK on välja töötanud vabaduspõhiõiguste analoogse kontrollskeemi, mille kohaselt riik võib sekkuda väljendusvabadusse, kui on täidetud kolm tingimust:
1) sekkumine on ette nähtud seaduses;
2) sekkumise eesmärk on kaitsta üht või enamat seaduslikku huvi art 10 lg-s 2 ning
3) sekkumine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas.

Tulenevalt subsidiaarsuse põhimõttest on riik piirangute sisu, ulatuse ja tugevuse osas küllalt vaba neid kehtestama, kuid seda kooskõlas PS üldise eesmärgi ja põhimõtetega ning seatud piiranguid põhistades.

PS näeb otseselt ette väljendusvabaduse piirangu seadusliku aluse tingimuse – „seda õigust võib seadus piirata…“. Ka EIÕK kohaldamisteoorias ja -praktikas on selge ja range nõue, et iga rakendatav piirang või sekkumine peab olema ette nähtud seaduses. Seejuures on EIK käsitlus seadusest avaram ega seondu ainult formaalselt seaduse nime kandva ja parlamendi poolt kehtestatud üldkohustusliku õigusaktiga. EIK on korduvalt rõhutanud, et sekkumise lubatavust ei tule testida mitte ainult riigisisese lubatavuse standarditest, vaid ka Euroopa järelevalvestandarditest lähtuvalt. Kõiki sekkumise lubatavaid erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt (vt nt EIKo 5029/71, Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978) ning iga piirang peab olema veenvalt põhjendatud (vt nt EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986; ka EIKo 69698/01, Stoll vs. Šveits, 10.12.2007).

Seaduslik alus, olles üheks kolmest tingimusest, mille täitmisel saab riik väljendusvabadusse sekkuda, ei tähenda vaid kvantitatiivselt riigisisese seaduse ehk õigusnormi olemasolu, vaid hõlmab hinnangut ka seaduse kvaliteedile. Seaduse kvaliteedina on EIK kohaldamispraktikas käsitatud seaduse ettenähtavust (vt nt EIKo 33014/05, Editorial board of Pravoye Delo and Shtekel vs. Ukraina, 05.05.2011), selgust ja arusaadavust (vt nt EIKo 3111/10, Ahmet Yildirim vs. Türgi, 18.12.2012); kättesaadavust (vt nt EIKo 30194/09, Shimovolos vs. Venemaa, 21.06.2011); õigusriigi põhimõtet (vt nt EIKo 62617/00, Copland vs. Ühendkuningriik, 03.04.2007).
Näiteks väljendusvabaduse õiguslik regulatsioon peab olema piisavalt selge ja arusaadav. Selles kontekstis on tähenduslik näiteks Hashmani ja Harrupi kohtuasjas tehtud EIK otsus, kus märgiti, et ammusele Inglise õigusele toetuvas kohtuotsuses kasutatud mõiste „hästi käituda“ (to be of good behaviour) ning mitte käituda heade kommete (bonus mores) vastaselt, mida Inglise õiguses on defineeritud kui käitumist, mis on „enamiku kaasinimeste arvates pigem vale kui õige“, on ilmselt ebaselge ega anna piisavat juhist selleks, kuidas tulevikus käituda (vt EIKo 25594/94, Hashman ja Harrup vs. Ühendkuningriik, 25.11.1999).

Väljendusvabaduse piirid. Et väljendusvabadusel on keskne roll demokraatliku ühiskonna toimimises ja igaühe vabas arengus, siis selle vabaduse kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Et hinnata vabaduse riive juhtumeid, kehtestavad PS kommenteeritava paragrahvi teine ja kolmas lause väljendusvabaduse riive põhiseaduslikud alused sarnaselt EIÕK art 10 lg-ga 2. See annab avalikele võimudele õiguse seostada väljendusvabadus „niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks“.
EIÕK vastav osa ehk art 10 lg 1 teine lause sätestab ka riikide õiguse nõuda raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Artikli 10 lg 1 teise lause eesmärgiks on võimaldada riikidel otsustada, eeskätt läbi tehniliste aspektide, kuidas toimib riigi territooriumil ringhääling. Samas võib litsentseerimine olla seotud ka muude kaalutlustega, nagu saatejaama olemus ja eesmärgid või selle potentsiaalne kuulajas- või vaatajaskond ja rahvusvahelistest õigusdokumentidest tulenevad kohustused. Sellistel eesmärkidel sekkumine võib olla lubatud vaatamata sellele, et puudub art 10 lg-s 2 sätestatud seaduslik eesmärk, kuid sekkumist tuleb siiski hinnata art 10 lg 2 nõuete valguses (vt nt EIKo 13914/88 jt, Informationsverein Lentia jt vs. Austria, 24.11.1993).
Konventsiooni tekst on pärit internetieelsest perioodist, kuid on ilmne, et peetakse silmas meediat üldiselt. Seetõttu ei ole välistatud ka interneti kaudu eneseväljendusteenust pakkuvatele ettevõtetele standardite seadmine ja nende litsentseerimine. PS-s puudub sõnaselge norm riigi õiguse kohta nõuda raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Selle võib aga tuletada PS §-st 11.

Seaduslik eesmärk seondub otseselt nende põhjustega, mis on loetletud seadusereservatsioonis §-s 45 ja EIÕK art 10 lg-s 2 ning need jagunevad kolme kategooriasse:

1) piirangud, mis on seatud avalike huvide kaitseks (nt avalik kord, kõlblus);

2) piirangud, mis on seatud (teiste) individuaalsete (era)õiguste kaitseks (teiste inimeste au ja hea nime, õiguste ja vabaduste kaitse);

3) piirangud, mis on vajalikud õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse kaitseks (PS §-s 45 küll piiratud riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujate puhul).

PS nimetab üheksat seaduslikku eesmärki, milleks on avalik kord, kõlbluse kaitse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, tervise kaitse, au ning hea nime kaitse, riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujate puhul neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse kaitse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni kaitse ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitse, samuti õigusemõistmise huvid. EIÕK art-s 10 on nimetatud samuti üheksa eesmärki, kuid need on paljuski erinevad PS-s nimetatutest (s.oformaalsused, tingimused, piirangud ja karistused võivad olla ette nähtud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks). On vaieldav, kas see tähendab, et EIÕK nimetatud, kuid PS-s nimetamata alusel väljendusvabaduse piiramine on lubamatu, sest väljendusvabadust tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses.

Teiste isikute õiguste kaitse. Erahuvide kaitse osas on ehk kõige vastuolulisem ja keerukam teiste inimeste reputatsiooni ja õiguste kaitse (vt ka PS § 17 komm-d). Siin on kõige enam mängus emotsioonid, hinnangud ja väärtusotsustused.

Eraelu kaitseks väljendusvabaduse piiramine hõlmab nii era- ja perekonnaelu puutumatust (vt ka PS § 27 komm-d), kodu puutumatuse kaitset (vt ka PS § 33 komm-d), sõnumisaladuse kaitset (vt ka PS § 43 komm-d) kui ka isikuandmete kaitset. EIK on leidnud, et ka isiku nime avaldamine võib olla eraelu puutumatuse riive (vt nt EIKo 1593/06, Kurier Zeitungsverlag ja Druckerei GmbH vs. Austria (nr 2), 19.06.2012); samuti kirjade, telefonikõnede, e-kirjade ja muus vormis kommunikatsiooni, sh internetis toimuva kommunikatsiooni avaldamine (vt nt EIKo 62617/00, Copland vs. Ühendkuningriik, 03.04.2007); isiku kujutise, sh fotode ja videote avaldamine võib olla riive (vt nt EIKo 50774/99, Sciacca vs. Itaalia, 11.01.2005).

Seaduslik eesmärk on ka intellektuaalse omandi kaitse, mis on kaitstud PS §-dega 32, ja 39. EIÕK esimese protokolli art 1 sätestab ka õiguse varale, mistõttu on väljendusvabaduse piirangud lubatud muu hulgas intellektuaalse omandi (autoriõigus ja tööstusomand) kaitseks (vt nt EIKo 40397/12, Neij and Sunde Kolmisoppi vs. Rootsi, 19.02.2013, samuti EIKo 36769/08, Ashby Donald jt vs. Prantsusmaa, 10.01.2013).

Äritegevuses võib piiranguks olla teatud toodete reklaami keeld või piiramine näiteks tervise ja kõlbluse huvides (vt nt EIKo 16632/90, Colman vs. Ühendkuningriik, 28.06.1993), konkurente teadlikult halvustava (kõlvatu) reklaami (konkurentsi) keeld (vt nt EIKo 10572/83, Markt intern Verlag GmbH ja Klaus Beermann vs. Saksamaa, 20.11.1989) jmt.

Kriminaalmenetluse subjektide kohta informatsiooni avaldamine. Informatsiooni kajastamine kahtlustatavate, süüdistatavate, süüdimõistetute või teiste kriminaalmenetluse osaliste isikute kohta peab austama nende, nende perekonnaliikmete õigust eraelu kaitsele ning erilist kaalumist vajab nende isikute identifitseerimise võimaldamine (Ministrite Komitee soovitus informatsiooni kajastamisest meedias seoses kriminaalmenetlusega, Rec(2003)13). Kohus on samas rõhutanud, et vastukaaluks tuleb arvestada meedia vabadust kajastada ning üldsuse õigust saada avalikes huvides olevat informatsiooni käimasolevatest kriminaalmenetlustest (vt nt EIKo 49017/99, Pedersen ja Baadsgaard vs. Taani, 17.12.2004; EIKo 17265/05, Brunet Lecomte ja Lyon Mag vs. Prantsusmaa, 06.05.2010). Asjaolud nagu kriminaalmenetluse asjaolude varasem avalikkus, menetluse sisu ning kohtualuse enda suhtlemine avalikkuse ja meediaga võivad välistada isiku väljendusvabadusse sekkumise lubatavuse (vt nt EIKo 1914/02, Dupuis jt vs. Prantsusmaa, 07.07.2007; olukorra kohta, kus ajakirjandusväljaanne ületas lubatavaid piire kriminaalmenetluse ja selle subjektide kajastamiseks vt nt EIKo 28070/06, A. vs. Norra, 09.04.2009, vt ka § 24 komm-d).

Piirangud, mis on vajalikud õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse kaitseks. EIK on leidnud, et menetlusaluse sündmuse ulatuslik kajastamine meedias ning riigiametnike avalikkusele suunatud avaldused võivad asjaolude põhjal olla õigustatud ega riku õigust õiglasele kohtumenetlusele. Vaatluse all oli vaidlus, kus osas meediaväljaannetest kasutati ühemõttelist sõnastust, näiteks kutsuti kaebajat „lastetapjaks“. Ehkki see võis mõjutada avalikkuse arvamust kaebajast, tehti kaebaja asjas otsus professionaalsete kohtunike poolt, kes on koolitatud eirama ebakohast välist mõjutust. Otsus tehti põhjendatud kohtuotsustega, mis põhines paljude tunnistajate ütlustel ja eksperdiarvamustel. Asjas ei leidnud tõendamist, et kohtunikud oleksid lasknud ennast meediast mõjutada (vt EIKo 57435/09, Paulikas vs. Leedu, 29.01.2017; vt ka § 24 komm-d).
Kohtute kritiseerimine. Kuigi kohus täidab keskset osa seadustest kinnipidamisel ja õigluse tagamisel demokraatlikus ühiskonnas ja vajab selleks avalikkuse usaldust, ei toimi ta vaakumis ega väljaspool avalikkuse õigustatud huvi, hinnanguid ja kriitikat. Teisalt, kohtul või üksikul kohtunikul (nagu kõigil teistelgi) on õigus olla kaitstud alusetute ja pahatahtlike rünnakute eest (vt nt EIKo 11508/85, Barfod vs. Taani, 22.02.1989; EIKo 43425/98, Skalka vs. Poola, 27.05.2003). Vt ka komm 16.
EIK art 10 lg 2 kohaselt võib seaduslikuks eesmärgiks olla õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamine. EIK kohaldamispraktikas on leitud, et advokaadil on vabadus oma kliendi huvide kaitsmisel kritiseerida prokuröri kohtus (vt nt EIKo 31611/96, Nikula vs. Soome, 21.03.2002), samuti on lubatavaks advokaadi käitumiseks avalikult õigusemõistmist kommenteerida tingimusel, et kriitika ei ületa teatud piire. Nendeks piirideks on EIÕK otsuse kohaselt tavapärased advokatuuri liikmete tegevuse piirangud ja juristide vastastikuse lugupidamise põhimõtted (eelkõige 10 aluspõhimõtet Euroopa Liidu Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu eetikakoodeksis). EIK leidis, et kaitsja väljendusvabaduse piiramine saab toimuda vaid piiritletud erandjuhtumitel (vt nt EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015).

Teabe avalikkus. Avalikes asjus on kõik avalik niikaua, kuni on otsustatud seaduses ettenähtud korras vastupidist. Kui mingisugune informatsioon on konfidentsiaalne või salajane, siis juhul, kui see ikkagi jõuab meediasse, ei ole see esimeses järjekorras mitte ajakirjaniku ja väljaande vastutuse küsimus, vaid nende vastutuse küsimus, kelle valduses see informatsioon oli ja kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu informatsioon lekkis. See reegel ei välista täielikult ajakirjanike vastutust, sest nad ei või informatsiooni hankides siiski seadust rikkuda. Kuid näiteks Fressoz’ ja Roire’i kohtuasjas, kus ajakirja karistati konfidentsiaalse tulumaksu­deklaratsiooni avalikustamise eest, leidis inimõiguste kohus, et art 10 kaitseb ajakirjanike õigust edastada üldist huvi pakkuvat informatsiooni eeldusel, et nad toimivad heas usus, korrektsel faktilisel alusel ning edastavad usaldusväärset ja täpset informatsiooni kooskõlas ajakirjanduseetikaga (vt EIKo 29183/95, Fressoz ja Roire vs. Prantsusmaa, 21.01.1999). Samadel põhjendustel on EIK leidnud, et riik ei võinud ajakirjaniku väljendusvabadusse sekkuda olukorras, kus raadios edastati ebaseaduslikult pealtkuulatud telefonikõne riigi peaministri ja justiitsministeeriumi ametniku vahel (vt EIKo 62202/00, Radio Twist A.S. vs. Slovakkia, 19.12.2006). Sellest ei tule aga teha järeldust, et igasuguse konfidentsiaalse või salastatud informatsiooni avalikustamine on õigustatud. Eelkirjeldatud Fressoz’ ja Roire’i kaasuses oli konfidentsiaalse teabe avaldamine õigustatud seetõttu, et avaldatu oli Peugeot firma peadirektori tuludeklaratsioon ning avaldamine toimus ajal, kui oli käimas firma tuhandeid inimesi hõlmav töövaidlus. Töövaidluses nõuti töötasu viieprotsendilist tõusu, firma administratsioon aga keeldus sellest. Tuludeklaratsioonist nähtus, et firma juhtkonna palku oli samal ajal pea kahekordistatud. Seega oli informatsioon selles situatsioonis sotsiaalselt tungivalt vajalik (vt EIKo 29183/95, Fressoz ja Roire vs. Prantsusmaa, 21.01.1999).
Eraldi käsitlemist on EIK praktikas leidnud ajakirjanduse osaluseksperimendid, mille puhul on vajalik tasakaalustada teabe avaldamise õigus eraelu kaitsega. Haldimanni kaasuses oli ajakirjaniku poolt salajase salvestatud vestluse televisiooniprogrammis edastamine õigustatud seetõttu, et programm ei olnud suunatud vestluspartneri vastu, vaid olulise teema kajastamisele; ajakirjandus tegutses heas usus, esitatud teave vastas tõele ning kuigi materjal oli negatiivse sisuga, ei olnud vestluspartneri isiku tuvastamine võimalik (vt EIKo 21830/09, Haldimann jt vs. Šveits, 24.02.2015). EIK praktikas on tänaseks kinnistunud põhimõte, et osaluseksperimendiga ei saa ajakirjandus õigustada „tavalise karistusõiguse rikkumist“ (vt nt kaasus, kus ajakirjanik filmis salaja, kuidas ta viis lennukisse külmrelva, kontrollimaks Saksa lennujaama turvalisuse taset, kuigi teemat oleks saanud illustreerida ka ilma kuritegu toime panemata, näiteks loobudes katsest, visates relva prügikasti pärast turvaväravate läbimist ja enne lennukisse sisenemist, EIKo 56328/10, Boris Erdtmann vs. Saksamaa, 05.01.2016). Sama moodi leidis EIK olukorras, kus ajakirjanik kajastas protesti avalikus ruumis ning jättis täitmata politseinike antud korralduse lahkuda, et vaatamata meedia olulisele rollile demokraatlikus ühiskonnas ei saa ajakirjanikke põhimõtteliselt vabastada art 10 kilbi all kohustusest järgida tavalist kriminaalõigust. Teisisõnu ei saa ajakirjanik nõuda immuniteeti kriminaalvastutusest ainult sel põhjusel, et erinevalt teistest isikutest, kes kasutavad enda väljendusõigust, paneb ajakirjanik kuriteo toime ajakirjanduslike ülesannete täitmisel (vt EIKo 11882/10, Pentikäinen vs. Finland, 20.10.2015).

Avalike teenistujate väljendusvabadus võib PS kommenteeritava paragrahvi järgi olla piiratud üksnes seoses neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitsega. Seega on PS kohaselt avalikel teenistujatel üldjuhul võrdne väljendusvabadus ülejäänud inimestega. Siin annab PS väljendusvabadusele laiema kaitse kui EIÕK ja selle kohaldamispraktika. Kuigi EIÕK kohaldamispraktikas on rõhutatud, et ka avalikele teenistujatele laienevad väljendusvabaduse kaitse printsiibid, on nende staatusest tulenevalt õigustatud neile teatud diskreetsusnõuete ja muude erinõuete esitamine (vt nt EIKo 25390/94, Rekvenyi vs. Ungari, 20.05.1999; samuti vastuoluline EIKo 69698/01, Stoll vs. Šveits, 10.12.2007).

Niinimetatud vilepuhujad (whistle blower) ja sõnavabadus. Vilepuhujate poolt konfidentsiaalse materjali avalikustamine selleks, et avalikkust informeerida neile teatavaks saanud avaliku võimu kandja, ülemuste või kolleegide illegaalsest või kuritegelikust tegevusest, kui muid võimalusi ei ole, on õigustatud ning sellele laieneb väljendusvabaduse kaitse (vt EIKo 14277/04, Guja vs. Moldova, 12.02.2008). Eeldada tuleb, et vilepuhuja õigused kehtivad ka töösuhetes, sest EIK on leidnud, et art 10 kaitsesfääris on töökoht laiemalt (vt nt EIKo 39293/98, Fuentes Bobo vs. Hispaania, 29.02.2000). Heinischi kohtuasjas leidis EIK, et sisemaised kohtud ei olnud leidnud õiglast tasakaalu tööandja huvil reputatsiooni kaitsele ühelt poolt ning avaldaja sõnavabadusele teiselt poolt. Nimetatud asjas pöördus EIK poole vanadekodu hooldaja, kelle tööleping lõpetati pärast tema poolt vanadekodu olukorra avalikustamist. EIK leidis, et avalikustati informatsioon, mille vastu oli avalik huvi ja rikkumisest teataja huviks ei olnud tööandja häbistamine või isiklikud motiivid, vaid tema käitumist ajendasid altruistlikud eesmärgid ning ta oli korduvalt püüdnud lõpetada vajakajäämisi ning nendele oma tööandja ning tööandja üle järelevalvet teostanud ametkonna tähelepanu juhtinud (vt EIKo 28274/08, Heinisch vs. Saksamaa, 21.07.2011). Põhimõtted on kajastatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses CM/Rec(2014)7. Vilepuhujate kaitset täpsustab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta.

Karistusõigus ja väljendusvabadus. KarS ei näe ette üldist kriminaliseerimist puhuks, kus väljendusvabaduse kaudu rikutakse teiste isikute õigusi, au või head nime. Samas sätestab KarS § 275 vastutuse võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise ja solvamise eest ning KarS §-d 305 ja 305¹ näevad ette vastutuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku solvamise või laimamise eest. Ka EIK on olukordades, kus asjaolude kohaselt on seaduslikuks eesmärgiks kaitsta õigusemõistmise sõltumatust, pidanud lubatavaks kriminaalkorras karistamist. Samas on EIK enda praktikas otsustanud, et kui avaldajaks on advokaat, toob isegi vähetähtis sanktsioon advokaadile kaasa heidutava mõju advokaadi arvamusvabadusele (vt nt EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015).

KarS kriminaliseerib ka vaenukõne (nn vihakõne, KarS § 151) kui tegevuse, millega avalikult kutsutakse üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale; samuti on kriminaliseeritud KarS § 120 järgi ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, kui on alust karta selle ähvarduse täideviimist; kriminaliseeritud on terrorikuriteona KarS § 237 lg 1 mõttes üldohtliku kuriteo toimepanemisega ähvardamine, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust.
Väljendusvabaduse kasutamisega kaasnevad vaidlused tuleb Eestis enamasti lahendada tsiviilkohtupidamise korras.

Põhiseaduspärasuse tuvastamiseks tuleb läbida kõik põhiõiguste tuvastamisskeemis ette nähtud mõttekäigud, iseäranis tuvastada seaduse või vahendi proportsionaalsus. Proportsionaalsuse põhimõte on iga riive põhiseaduspärasuse keskne kriteerium. See tuleneb § 11 teisest lausest, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguste adressaadi põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik kitsamas tähenduses ja mõõdukas: mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda mõjuvamad peavad olema riivet õigustavad põhjused (vt § 11 komm-d).

Vajalikkuse hindamiseks demokraatlikus ühiskonnas on EIK kujundanud raamistiku, mis koosneb kolmest peamisest elemendist. Need on:
1) demokraatia olemuse ning tungiva sotsiaalse vajaduse arvestamine;
2) proportsionaalsuse ja tõendamiskoormise arvestamine;
3) suvamäär ehk kaalutlusulatuse hindamine.
Eespool viidatud piirangute rakendamine on hindamise ja huvide tasakaalustamise küsimus, kus lisaks seadusliku aluse kriteeriumile on võrdväärse tähendusega avalik huvi, tungiv sotsiaalne vajadus, proportsionaalsus ja piirangu vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas.

EIK sisustab vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas tungiva sotsiaalse vajaduse kriteeriumi kaudu. Tungiva sotsiaalse vajaduse kvalifitseerimine on fakti ja asjaolude küsimus. Mida olulisem ühiskonnale ja mida suuremat hulka inimesi puudutav on probleem ning mida akuutsem diskussioon selle ümber, seda avaram on väljendusvabadus ning kõrgem lävi sellesse sekkumisel. Demokraatia, väljendusvabaduse ja tungiva sotsiaalse vajaduse seostamise võtmemõisteteks on pluralism, sallivus ja avatud hoiak.
Tungiva sotsiaalse vajaduse kategooria võttis EIK kasutusele Observeri ja Guardiani kohtuasjas (vt EIKo 13585/88, Observer ja Guardian vs. Ühendkuningriik, 26.11.1991) ning selle tuvastamiseks peab arvesse võtma asja tehiolusid ja üldist olustikku sündmuse toimumise riigis ja ajal. Tungiva sotsiaalse vajaduse kriteeriumi tuleb tõlgendada kitsendavalt, vajadus piirangute järele peab olema tuvastatud veenvalt ning esitatud põhjendused selle õigustamiseks peavad olema asjakohased ja piisavad (vt nt EIKo 23883/06, Mustafa and Tarzibachi vs. Rootsi, 16.12.2008).
Tammeri kohtuasjas rõhutas EIK, et ei pea „vaidlusaluste sõnade [rongaema – R. M.] kasutamist õigustatuks avaliku huvi kaalutlusel või et need puudutanuks üldise tähtsusega küsimust [---]. Ei ole leidnud kinnitust, et V.S. eraelu olnuks küsimuste hulgas, mis 1996. aasta aprillis avalikkust mõjutasid. Kaebaja märkusi saab seega vaevalt pidada avalikku huvi teenivaks“. Tammeri kaasuse sõnum oli see, et eraellu sekkumiseks ja väärtushinnangu väljendamiseks puudus antud situatsioonis ilmne veenev ühiskondlik vajadus (vt EIKo 41205/98, Tammer vs. Eesti, 06.02.2001).

Riive proportsionaalsus. Iga sekkumine väljendusvabadusse peab olema proportsionaalne taotletava seadusliku eesmärgiga. EIÕK ega selle kohaldamispraktika ei anna otsejuhiseid, milline sekkumine ja rakendatud abinõu on proportsionaalne, kuid erilist ettevaatlikkust ja põhjendatust nõuab kriminaalõiguslike mõjutusvahendite rakendamine sõnavabadusse sekkumisel (vt nt EIKo 2034/07, Otegi Mondragon vs. Hispaania, 15.03.2011). Seda sellepärast, et vastuolulise avaliku elu probleemi puhul kõige rangema õigusliku mõjutusvahendi kasutuselevõtuga võtab kohus endale ka vastutuse selle otsustamisel, mis avalikus elus on õige ja lubatud ning mis mitte. Kohtu enesepiiramise demokraatlikust doktriinist lähtuvalt ei saa aga kohus asendada teisi ühiskonna demokraatiamehhanisme ja institutsioone. Kindlasti on kõige rangemate abinõude rakendamisel jahutav efekt siirale ja avatud diskussioonile. EIK Lehideux’ ja Isorni kohtuasjas, kus meediaväljaannet karistati kriminaalkorras marssal Petaini rehabiliteerimise üleskutse avaldamise eest, osutati, et iga maa peab saama oma ajaloo üle avatult ja kartusteta väidelda, ning et karistus, mis väljaandele mõisteti, ei olnud proportsionaalne, sest kriminaalkorras süüdimõistmine on tõsine abinõu ning kaaluda tuleb ka muid sekkumise võimalusi, eriti tsiviilmenetluslikke (vt EIKo 24662/94, Lehideux ja Isorni vs. Prantsusmaa, 23.09.1998).
Üldpõhimõte on, et inimest tuleb kaitsta avaliku võimu poolsete tarbetute riivete eest. Vastavalt pole põhiõiguse ehk käsitletaval juhul väljendusvabaduse riive vajalik, kui on olemas mõni muu sobiv õiguspärane vahend, mis samavõrd edendab põhiseaduslikke eesmärke ja kaitseb selle väärtusi, kuid riivab põhiõigust vähem intensiivselt (nn leebeima vahendi põhimõte).

EIK on oma lahendites kujundanud kriteeriumid, mida tuleb sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalustamisel arvestada. Need on: avaldatud materjali panus üldist huvi pakkuvasse debatti; puudutatud isiku tuntus, staatus ja avaldatud teema kaalukus ja aktuaalsus; puudutatud isiku akuutne ja varasem käitumine; teabe hankimise viis ja teabe tõeväärsus; materjali sisu, vorm ja tagajärjed ning avaliku võimu reaktsiooni (karistuse) raskus. Kokkuvõtvalt – konfliktolukordade lahendamine eeldab põrkuvate huvide igakülgset ja veenvat kaalumist (vt nt EIKo 48311/10, Axel Springer AG vs. Saksamaa (nr 2), 10.07.2014) ja EIKo 40660/08 ja 60641/08, Von Hannover vs. Saksamaa (nr 2), 07.02.2012). Tegemist ei ole ammendava loeteluga, mistõttu on EIÕK pidanud asjakohasteks kriteeriumideks ka teabe allikat; ajakirjaniku samme teabe tõelevastavuse kontrollimiseks; asja kiireloomulisust (vt nt EIKo 5126/05, Yordanova ja Toshev vs. Bulgaaria, 02.10.2012) ning fotode puhul fotode tegemise asjaolusid (vt nt EIKo 8772/10, Von Hannover vs. Saksamaa (nr 3), 19.09.2013; EIKo 10520/02, Verlagsgruppe News GmbH vs. Austria (nr 2), 14.12.2006).

Poliitiline debatt. Väljendusvabaduse määr on kõige avaram poliitilise ehk avaliku elu küsimustes, kitsam muudes valdkondades ning kõige piiratum eraelu sfääris.
Poliitiline (avalik) probleem ning selle vastuolulisus võib hõlmata pea kõiki elu külgi. Seetõttu on eneseväljenduse aines selles nii teemade kui ka isikute osas väga raskesti piiritletav ehk peaaegu piiramatu. Üldisemalt ja Lingensi otsusele toetudes „poliitilise debati pidamise vabadus on üks konventsiooni läbiva demokraatliku ühiskonna mõiste nurgakive“ (vt EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986).
Eelnevast lähtudes annab avar väljendus-, sh ajakirjandusvabadus, avalikkusele ühe parimatest võimalustest luua arvamus poliitiliste liidrite mõtete ja hoiakute ning nende pakutud ideede, eesmärkide ja lahenduste kohta. EIK kohaldamispraktikas rõhutatakse, et väljendusvabadusele oleks saatuslik, kui poliitikas saaks avaliku elu tegelased tsenseerida meediat ja avalikku debatti enda isikuõiguste nimel, väites, et arvamused avaliku huvi teemadel seonduvad nende isikutega ning seega kujutavad endast isikuandmeid, mida ei või nõusolekuta avaldada (vt nt EIKo 37374/05, Társasága Szabadságjogokért (TASZ) vs. Ungari, 14.04.2009).
Vastavalt on kriitika piirid poliitiku puhul laiemad kui eraisiku puhul. Erinevalt viimasest on poliitik oma teiste eest otsustaja avaliku rolli ise valinud ning sellega vältimatult ja teadlikult andnud loa jälgida tähelepanelikult iga oma sõna ja tegu nii ajakirjanduse kui ka laiema avalikkuse poolt ning sellest tulenevalt peab poliitik üles näitama ka suuremat sallivust. EIK kaasuses Ukrainian Media Groupvs.Ukraina märkis kohus, et kaebajate trükised sisaldasid kahe poliitiku kriitikat tugevas, poleemilises ja sarkastilises keeles, mis kahtlemata riivas ja šokeeris neid. Kuid, jätkas EIK, olles valinud oma elukutse, asetasid nad end ise tugeva kriitika ja huvi objektiks ning see on koormis, mida poliitikud peavad taluma demokraatlikus ühiskonnas (vt EIKo 72713/01, Ukrainian Media Group vs. Ukraina, 29.03.2005).

Kahtlemata on sõnavabadusel piirid ka poliitilises kõnes-debatis. Selliseks piiriks on kaasinimeste – ehk siis kõigi isikute, sh avaliku elu tegelaste – au ja hea nimi, mida ei tohi teotada, eraelu ja ka reputatsiooni kaitse vajadus (vt PS § 17). Inimväärikust kui PS ühte aluspõhimõtet tuleb austada nii poliitilises debatis kui ka eraeluliste teemade puhul.
Avaliku elu tegelane. Avaliku elu tegelaseks on iga isik, kellel on „roll avalikus elus“ (EIKo 60798/10 ja 65599/10, M.L. ja W.W. vs. Saksamaa, 28.06.2018). Avaliku elu tegelase suhtes on väljendusvabaduse piirid mõneti laiemad kui isikute suhtes, kes avaliku elu tegelased ei ole, ja seda osas, kus kajastatakse teemat, mille vastu on avalik huvi. Avalikku huvi hinnatakse selle kaudu, mil määral panustab küsimuse all olev avalikku debatti ega täida vaid teiste eraisikute uudishimu rahuldamise eesmärki. Samas avaliku elu tegelase eraelu osas, nii kaua ja nii kaugele, kuni ta ise seda ei afišeeri ega soovi seda, on aga väljendusvabaduse piirid selle võrra rangemad. See sai selgeks asjas von Hannovervs. Saksamaa, kus laia levikuga seltskonnaajakiri avaldas luba küsimata detailseid pilte ja kommentaare Monaco printsessi Caroline’i eraelust – lastega koduõues, ratsutamas jne. Kuigi ajakiri väitis, et kaebaja on tuntud avaliku elu tegelane ja nad üksnes reageerivad üldisele avalikule huvile, leidis EIK, et printsess ei täitnud neis situatsioonides mingit avaliku elu funktsiooni ega olnud osaline avalikus väitluses ning oli selgelt eristuvas erasfääris. Sekkumine oli põhiliselt ajendatud art-ga 10 mittekaitstavast kommertshuvist, mis ei õigusta ajakirjandusvabaduse sildi all sekkumist eraellu. Otsuses on piiritletud avaliku elu tegelast kui isikut, kes täidab avaliku võimu ülesannet ja/või kasutab avalikke vahendeid ning laiemalt iga teist sellist isikut, kellel on avalikus elus roll – olgu selleks valdkonnaks poliitika, majandus, kunst, sport, sotsiaal- või muu sfäär (vt EIKo 59320/00, von Hannover vs. Saksamaa, 24.06.2004).

Ajakirjanduslik vabadus hõlmab ka liialduse ning provokatsiooni (vt nt EIKo 19983/92, De Haes ja Gijsels vs. Belgia, 24.02.1997). Markantne otsus sellega seoses on Oberschlick nr 2, kus ajakirjanik mõisteti süüdi avaliku elu tegelase solvamise eest, sest ta kommenteeris artiklis poliitiku kõnet ning nimetas teda lollpeaks e idioodiks (sks Trottel). Kohus leidis, et kaebaja sõnad olid selgelt provokatiivsed ja määratud esile kutsuma tugevaid reaktsioone. Samas leidis kohus, et „kuigi kaebaja sõnad on kindlasti poleemilised, ei ole need alusetu personaalne rünnak, sest autor andis oma artiklis objektiivselt mõistetava ja poliitiku kõnest tuleneva selgituse nende kasutamiseks“ (vt EIKo 20834/92, Oberschlick vs. Austria (nr 2), 01.07.1997). Selgituse, miks sellist sõnakasutust on sallitud, võib leida ka näiteks Barfodi asjast, kus kohus rõhutas, et „avalikkust ei tohi kriminaal- või muude sanktsioonide kohaldamise hirmuga eemale peletada avalikes asjus oma arvamusi väljendamast“ (vt EIKo 11508/85, Barfod vs. Taani, 22.02.1989). Võimalikud sanktsioonid tooks vältimatult kaasa nn jahutava efekti ehk kartuse väljendada end vabalt ja hirmu tundmata. Poliitilise kõne ja selle piiride kohta vt nt EIKo 16853/05, Faruk Temel vs. Türgi 05.12.2011; samuti EIKo 2668/07 jt, Dink vs. Türgi, 14.09.2010. Samalaadselt on EIK leidnud, et ajakirjanduses võib pealkirjade keelekasutus olla (ja ajakirjanduses pigem ongi) konstrueeritud eesmärgiga tõmmata sellele lugeja tähelepanu ning selles ei sisaldu enamasti „õiguslikku küsitavust“, arvestades, et ajakirjandusel on art 10 alusel õigus vältida täielikku objektiivsust ning kalduda liialdustesse ja provokatsioonidesse. EIK praktika kohaselt on tugeva ja poleemilise keelekasutuse kaudu karmi kriitika avaldamine lubatud isegi juhul, kui see tugineb vaid õhukesele faktilisele alusele, sest kaitstud ei ole vaid ideede ja väljenduse sisu, vaid ka vorm (vt nt EIKo 5126/05, Yordanova ja Toshev vs. Bulgaaria, 02.10.2012). EIK järeldus ühtib kohtupraktikas väljatöötatud põhimõttega, et kohtutel ei ole õigust astuda ajakirjanike kingadesse ning otsustada nende eest, millisena ühte või teist avaldust peab väljendama.
Mitte igasugune keelekasutus ei ole leidnud EIK praktikas aktsepteerimist. Näiteks Janowski asjas mõistsid Poola kohtud ajakirjaniku süüdi politsei solvamise eest ja karistasid teda rahatrahviga. Selles asjas saadeti munitsipaalpolitseinikud linnavalitsuse korraldusel tänavailt ära saatma seal kaubitsenud (tänava)kaupmehi, et suunata nad selleks kauplemiseeskirjadega ettenähtud kohta ehk turule. Tekkinud konflikti nägi pealt ajakirjanik, kes sekkus kaubitsejate kaitseks ning nimetas politseinikke stupki ja glupitki. Strasbourgis leiti, et Poola võimud ei rikkunud sõnavabadust, sest selline solvav sõnakasutus oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või provotseerijad, polnud selles situatsioonis õigustatud (vt nt EIKo 25716/94, Janowski vs. Poola, 21.01.1999). Niisuguse lähenemise võib leida ka Tallinna Linnakohtu 24.05.1999. a otsusest U. Oti süüdistusasjas.

Autor ja vahendaja. Väljendusvabaduse kasutamisega kaasnevate kohustuste ja vastutuse kontekstis on oluline, kas vabaduse kasutaja on väljenduse algataja või vahendaja. Thoma kohtuasjas tsiteerisajakirjanik raadiosaates ühest ajalehest väiteid 63 avaliku teenistuja korruptsioonisüüdistustes. EIK leidis, et sekkumise lubatavus olukorras, kus ajakirjanik aitab levitada teiste isikute avaldusi, vähendaks oluliselt meedia vabadust kajastada avaliku huvi keskmes olevaid sündmusi ning sellist vastutust ei tohiks riigi õiguskord võimaldada (vt EIKo 38432/97, Thoma vs. Luksemburg, 29.03.2001). Ajakirjanduse kohustuseks juhtudel, kus vahendatakse teiste isikute avaldatut, on selgelt esile tõsta ja eristada, et tsiteeritakse või vahendatakse teise isiku arvamust. Jersildi kohtuasjas ei nõustunud EIK, et teleajakirjaniku väljendusvabadusse oleks olnud lubatud sekkuda, kui saates edastati intervjuu, mille osaks oli teiste isikute arvamuste jagamine vaatamata sellele, et nende arvamuste näol oli tegemist vihakõnega, sest pressil lasub kohustus edastada kooskõlas oma kohustuste ja vastutusega informatsiooni ja arvamusi kõigis avaliku elu küsimustes (antud juhtumil võrdlesid skinheedid migrante gorilladega, vt EIKo 15890/89, Jersild vs. Taani, 23.09.1994, vt ka § 17 komm 12).

Internetis on samalaadselt lisaks sisu tootjate vastutusele võimalik vahendajate (portaalide) vastutus erandlikel asjaoludel. Üldjuhul ei vastuta internetiteenuse vahendaja kasutajate loodud sisu eest ka siis, kui see sisu on solvav. Internetiteenuse vahendajate puhul on kõikide asjaosaliste õiguste ja huvide tasakaalustamiseks sobivaks vahendiks teatamise ja kõrvaldamise süsteem, millega kaasnevad kiiret reageerimist võimaldavad tõhusad protseduurid (vt nt EIKo 22947/13, Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs. Ungari, 02.02.2016). Erandiks on EIK praktikas eelkõige juhud, kui kolmandate isikute kommentaarid on vihakõne ja vahetult isikute füüsilise puutumatuse vastu suunatud ähvarduste vormis. Sellistel juhtudel võivad teiste isikute ja ühiskonna kui terviku huvid anda riikidele õiguse võtta interneti uudisteportaale vastutusele, ilma et tekiks vastuolu konventsiooni art-ga 10, juhul kui viimased ei võta meetmeid selgelt õigusvastaste kommentaaride viivitamatuks kõrvaldamiseks, isegi kui väidetav ohver või kolmandad isikud pole neist teavitanud (vt nt EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015). EIK on eelnevaid põhimõtted täiendanud lahendis Pihlvs. Rootsi, milles leidis, et kommentaari eemaldamine pärast vastava teate saamist on piisav õiguskaitsevahend kannatanu jaoks ning lisas, et mittetulundusliku iseloomuga teabe talletajate (portaalid, platvormid) puhul ei saa oodata, et neil oleks võimekus eeldada õigusvastase sisu tekkimist (vt EIKo 74742/14, Pihl vs. Rootsi, 07.02.2017; EIKo 3877/14, Tamiz vs. Ühendkuningriik, 19.09.2017; EIKo 43624/14, Høiness vs. Norra, 19.03.2019).

Avalikud allikad. Bladet Tromso ja Stensaasi asjas otsustas EIK, et ei saa ajakirjanikele süüks panna seda (jällegi juhul, kui nad toimivad heas usus, üldistes huvides ja kooskõlas ajakirjanduseetikaga), kui nad rajavad oma kirjutised ja hinnangud avalikele ametlikele materjalidele, pressiteadetele jm ning neilt ei saa nõuda ametlike dokumentide (ettekannete vms) tõelevastavuse eelnevat täiendavat kontrollimist (vt EIKo 21980/93, Bladet Tromso ja Stensaas vs. Norra, 20.05.1999). Seejuures peab avalik huvi olema tegelik ja põhjendatud ega või olla segi aetud uudishimu, kommertshuvide või isikutevahelise arveteklaarimisega.

Allikakaitse. Allikaks on Euroopa Nõukogu soovituse nr R (2000) 7tähenduses iga isik, kes annab ajakirjanikule informatsiooni ning allikakaitse on ajakirjaniku või ajakirjanikuga tööalaselt seotud isiku õigus mitte avaldada teavet, mis võimaldaks tuvastada tema infoallikat. Ajakirjanduslikud allikad demokraatlikus ühiskonnas on üldtunnustatult kaitstud. Oma tuntud Goodwinvs.Ühendkuningriik kaasuses leidis EIK, et ajakirjanduslike allikate kaitse on ajakirjandusvabanduse üks põhitingimusi (vt EIKo 17488/90, Goodwin vs. Ühendkuningriik, 27.03.1996; vt ka Ministrite Komitee soovitus nr R (2000) 7 ajakirjanike õiguse kohta mitte avaldada oma informatsiooni allikaid).Ilma sellise kaitseta võivad allikad tunda end tõkestatult pressi abistamises avalikku huvi pakkuvate teemade käsitlemisel. Allikaks on EIK lugenud isikud, kes soovivad vabatahtlikult abistada ajakirjandust avalikkuse huvisfääris oleva teema kajastamises. Näiteks isikud, keda ajakirjanik filmib varjatult ning kes ei ole teadlikud filmimisest, ei ole allikakaitsega kaetud (EIKo 40485/02, Nordisk Film & TV A/S vs. Taani, 08.12.2005).

Allikakaitse ei ole absoluutne, see võib olla murtav seadusliku aluse ja ülekaaluka avaliku huvi (nt esimese astme kuriteo menetlemise) olemasolul (vt nt EIKo 64752/01, Voskuil vs. Madalmaad, 22.11.2007; EIKo 38224/03, Sanoma Uitgevers vs. Madalmaad, 14.09.2010; EIKo 39315/06, Telegraaf Media Nederland Landelijke Media B.V. jt vs. Holland, 22.11.2012). Eestis reguleeritakse allikakaitset MeeTS §-ga 15 ning menetlusõiguslikud garantiid annab ütlustest andmise keeldumise õiguse instituudi kaudu KrMS § 72 ja TsMS § 257 ning läbiotsimise instituudi kaudu KrMS § 91. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus nr R (2000) 7 ajakirjaniku õigusest mitte avaldada informatsiooniallikat on kriminaalmenetluses sätestatud järgmiselt: ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus tunnistajana keelduda ütluste andmisest teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ja isikut kohustatakse ütluste andmiseks prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel. Menetlusõiguslik garantii ei vabasta tõendamiseks kohustatud poolt tõendamiskoormisest tsiviilkohtumenetluses – kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta sai oma allikalt, siis ei ole ajakirjanik küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele KarS § 318 alusel, kuid tsiviilkohtumenetluses ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust (RKTKm 16.04.2015, 3-2-1-24-15).

Suvamäär on võimu otsustamis- ja tegutsemisvabadus selles, milliste abinõudega peab ta kõige õigemaks PS-s, rahvusvahelises või riigisiseses õiguses toodud põhimõtteid ning õigusi ja vabadusi tagada ning tarvidusel õigusi ja vabadusi piirata.
Omadussõna „vajalik“ art 10 lg 2 tähenduses osutab tungivale ühiskondlikule vajadusele. Vastava vajaduse olemasolu hindamisel on lepinguosalistel teatud kaalutlusruum, kuid see käib käsikäes Euroopa järelevalvega, mis laieneb nii õigusaktidele kui ka neid kohaldavatele otsustele, isegi sõltumatu kohtu langetatud otsustele. Sellest lähtudes on EIK-l õigus teha lõplik otsus selle kohta, kas piirang on kooskõlas art 10 alusel kaitstava sõnavabadusega (vt nt EIKo 41205/98, Tammer vs. Eesti, 06.02.2001).

Oma järelevalvepädevust teostades on EIK kohustatud mitte asendama pädevaid riigisiseseid ametivõime, vaid pigem vaatama art 10 alusel üle riigisiseste kohtute otsused, mida nad on oma kaalutlusõigusest lähtuvalt teinud. See ei tähenda, et järelevalve on piiratud sellega, et tuvastada, kas vastustajariik teostas oma kaalutlusõigust mõistlikult, hoolikalt ja heas usus; EIK käsitleb sekkumist, mille üle kaevatakse, kohtuasja kui terviku valguses, ja teeb kindlaks, kas see oli proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga ja kas riigisiseste ametivõimude esitatud põhjendused selle õigustamiseks on asjakohased ja piisavad. Seda tehes peab EIK veenduma, et riigisisesed ametivõimud kohaldasid art-s 10 sisalduvate põhimõtetega kooskõlas olevaid standardeid ja et nad tuginesid asjasse puutuvate faktide õigele hindamisele (vt nt EIKo 48876/08, Animal Defenders International vs. Ühendkuningriik, 22.04.2013)

Demokraatia ja rahvusvaheline õigus kaitseb demokraatlikke väärtusi ja seisab vastu neid ohustavale. Sedasama teeb ka PS kas otse või rahvusvaheliste aktide kaudu (vt nt Euroopa Nõukogu soovitus nr R 97 (20)). EIK on viidanud mitmetele väljendusvabaduse juhtumitele, mis on ründavad ja vastuolus konventsiooni ideestiku ning sellega kaitstavate väärtustega. Selliseks seaduslikuks aluseks on konventsiooni art 17 õiguste väärkasutuse keelust, mis sätestab, et midagi käesolevas konventsioonis ei või tõlgendada selliselt, et see annab mingile riigile, isikute grupile või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärgiks on konventsiooniga sätestatud ükskõik missuguste õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral kui see on ette nähtud konventsioonis (nn giljotiiniklausel, mis välistab vajaduse analüüsida piirangu proportsionaalsust). Eesti PS-s võiks olla vastavaks normiks § 12, mis sätestab, et õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad PS mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Konkreetsemalt on EIK pidanud silmas rassismi, ksenofoobiat, antisemitismi, agressiivset natsionalismi ning vähemuste ja immigrantide diskrimineerimist (vt ka PS § 12 komm-d). See on põrkuvate õiguste ja huvide delikaatne tasakaalustamise ülesanne, kus ühelt poolt tuleb hinnata ehedat ja tõsist ekstremismi ja üleskutset vägivallale ning teiselt poolt inimeste õigust väljendada oma mõtteid ja ideid vabalt.

Vihakõne. Vihakõne on üksikisiku, isikute grupi või ühiskonnakihtide vastu suunatud halvustamine ja vihkamine isiku(te) grupikuuluvuse alusel. PS § 12 lg 2 kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. KarS on vaenukõne kriminaliseerinud §-s 151. Näiteks EIK on leidnud, et Türgis ei olnud äärmusliku ususekti juhi väljendusvabadusse sekkumine õigustatud olukorras, kus sekti juht avaldas televisioonis toetust šariaadil baseeruva Türgi loomisele. Nimelt selgitas EIKo, et vaid idee või arvamuse, ka ekstremistliku sisuga arvamuse kaitsmine ei ole vihakõne, kui puudub samaaegne üleskutse vägivallale selle idee elluviimiseks, antud juhul šariaadi ettekirjutuste sisseviimiseks (vt nt EIKo 35071/97, Gündüz vs. Türgi, 04.12.2003).
Ei ole olemas ühtset vihakõne definitsiooni. Kvalifitseerimine sõltub isikutest, teemast, situatsioonist, riigi ajaloost ja olukorrast. EIKo rakendab sellises olukorras art 10 lg-s 2 osutatud piiranguid (konventsiooniga kaitstud väärtusi) või art 17 – eelkirjeldatud õiguste kuritarvitamise keeldu, millest tulenevalt ei kuulu konventsioonis väljendatud ja sellega tagatud väärtustega vastuolus olevad avaldused art 10 kaitse alla, mispuhul art 10 ei kohaldata. Senises kohtupraktikas on EIKo käsitlenud nii rassismiga seotud vihakõnet (vt nt EIKo 15890/89, Jersild vs. Taani, 23.09.1994); seksuaalse orientatsiooniga seotud vihakõnet (vt nt EIKo 1813/07, Vejdeland jt vs. Rootsi, 09.02.2012), religioosset vihkamist (vt nt EIKo 35071/97, Gündüz vs. Türgi, 04.12.2003); negatsionismi (vt nt EIKo 65831/01, Garaudy vs. Prantsusmaa, 24.06.2003; EIKo 2668/07 jt, Dink vs. Türgi, 14.09.2010); totalitarismi propageerimist (vt nt EIKo 41340/98, Refah Partisi jt vs. Türgi, 13.02.2003); poliitilist vihakõnet (vt nt EIKo 16853/05, Faruk Temel vs. Türgi 05.12.2011 ja EIKo 2034/07, Otegi Mondragon vs. Hispaania, 15.03.2011); antikonstitutsionalistlikku natsionalismi (vt nt EIKo 2668/07 jt, Dink vs. Türgi, 14.09.2010 ja EIKo 74651/01, Assotsiatsioon „Radko“ ja Paunkovski vs. Makedoonia, 15.01.2009).

Paragrahvi 45 lg 2 näeb ette riikliku tsensuuri puudumise. Riigil on PS-ga keelatud luua riiklikke institutsioone väljendusvabaduse tsenseerimiseks või toimida viisil, mille sisuks on väljendusvabaduse hindamine ja selle lubatavuse või lubamatuse üle otsustamine. Eriliselt on PS-s rõhutatud, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad (vt PS § 38 komm-d).
See aga ei tähenda, et riigil, täpsemalt selle ametiisikutel või institutsioonidel, oleks keelatud väljendusvabaduse kasutamist hinnata ning tarvidusel ka küsimus tõstatada või asjakohast menetlust alustada. Enamgi veel, põhiseaduslik kohustus tagada näiteks väljendusvabaduse vaba teostamine, igaühe õiguste ja vabaduste kaitse (§ 14) ja riigisaladuse kaitse ning rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise (§ 12 lg 2) tõrjeülesanne lausa nõuavad asjaomastelt avaliku võimu esindajatelt väljendusvabaduse hindamist. Seda on riik õigustatud tegema tagantjärele ehk nn järelhindamise (tsenseerimise) korras ning võimaliku õigusvastasuse tuvastamisel kas langetama ise seadusel põhineva (karistus)otsustuse, mille peale on õigus edasi kaevata erapooletusse ja sõltumatusse kohtusse, või algatama (tsiviil)menetluse rikkumise tuvastamiseks ja kahjude sissenõudmiseks. Mõistagi peab aga silmas pidama §-s 42 sisalduvat keeldu koguda ja talletada isiku tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta.
Riiklikuks tsensuuriks ei saa pidada eraõiguslike väljaannete toimetuste, sõltumatute kunstinõukogude jmt institutsioonide otsuseid mingit eneseväljendusvormi või selle osa mitte avaldada või lubada. See ei ole avaliku võimu teostamine. Teatavatel juhtudel võib osutuda vajalikuks ja õigustatuks ka eeltsensuur, näiteks nn pornograafiakomisjoni vms näol. Sel juhul on tingimus, et need institutsioonid on moodustatud ja toimivad demokraatlikul, sõltumatul ja professionaalsel alusel ning lähtuvad PS-s ja rahvusvahelises õiguses sätestatud väljendusvabaduse piiramise üldtunnustatud alustest.
Tsensuurina on vaadeldav nii seadusandlik, kohtulik kui ka täitevvõimu tegevus. Näiteks on rahvusvahelist tähelepanu saanud tõik, et 2014. a vahistati Eestis Itaalia ajakirjanik (endine Euroopa parlamendi saadik), kellel oli riiki sisenemise keeld, kuna teda kahtlustati riigivastases, Kremli-meelses tegevuses. Eesti kohtutes on arutatud tsensuuri küsimuste üle kohtuasjas kujuteldavast lapsest loodud teose looja kriminaalkorras karistamise üle pornograafilise kirjandusteose koosseisu alusel (TlnRnKo 13.09.2017, 1-15-11024).

Tulevikku suunatud sõnavabaduse piiramine võib olla nii eeltsensuuri meede kui ka põhjendatud väljendusvabaduse piiramine. Näiteks võib tuua Eesti Riigikohtu otsused asjades, kus otsustati filmi keelamise või hagi tagamise lubatavuse üle, milles taotleti artikli eemaldamist veebist (vt nt RKTKm 25.05.2015, 3-2-1-55-15; RKTKm 08.02.2017, 3-2-1-147-16).

Uusi väljakutseid väljendusvabaduse sisustamisel on tekitanud digitaalmeedia kiire areng.
Ajakirjaniku kohustuste ja vastutuse kaalumisel on olnud oluliseks teguriks asjaomase teabevahendi potentsiaalne mõju ning on üldiselt tunnustatud, et audiovisuaalse meedia mõju on trükiajakirjandusega võrreldes sageli tunduvalt vahetum ja võimsam (vt nt EIKo 15404/89, Purcell jt vs. Iirimaa, 16.04.1991). Võrreldes audiovisuaalse meediaga on EIK kaalutlenud, kui kergesti, ulatuslikult ja kiiresti teave internetis levib ning kui visalt jääb püsima kord juba avaldatud teave, mis võib märkimisväärselt suurendada ebaseadusliku kõnega kaasnevaid mõjusid internetis võrrelduna traditsioonilise ajakirjandusega (vt nt EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015). Seoses ajakirjaniku ning laiemalt meedia mõiste arenguga soovitab Euroopa Nõukogu liikmesriikidel kasutusele võtta uue, laiaulatusliku meedia mõiste, mis hõlmaks kõiki asjaosalisi, kes loovad ja levitavad potentsiaalselt suurele arvule inimestele mõeldud sisu ja rakendusi (Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2011)7). Ka EIK on omalt poolt selgitanud, et lisaks nn traditsioonilisele ajakirjanikule, kelle kirjutisel on toimetuse järelevalve, võib art 10 alusel varem ajakirjanikule omane kaitse laieneda ka teistele nn valvekoera funktsiooni täitvatele isikutele, nagu näiteks blogipidajad või muud populaarsed sotsiaalmeedia kasutajad (vt EIKo 18030/11, Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari, 08.11.2016, vt ka PS § 45 komm-d).

Internetist informatsiooni kustutamine. EIK on pidanud ka tõlgendama ajakirjandusliku sisu kustutamist internetist. Asjas Wegrzynowski ja Smolczewskivs. Poola soovisid isikud kogu artikli kustutamist olukorras, kus see sisaldas lisaks ebaõigele ja ebakohasele informatsioonile ka muud teksti. Kohus leidis, et kogu teksti eemaldamise nõue on ebaproportsionaalne, riivates väljendusvabaduse õigust. EIK rõhutas, et internetiarhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni alalhoidmisel ja kättesaadavaks tegemisel. Kuigi meedia esmaülesandeks demokraatias on olla n-ö valvekoer, on tal ka teisene funktsioon – talletada ning teha avalikele arhiividele kättesaadavaks uudislood, mis on eelnevalt üldsusele kajastatud. EIK on selgitanud, et sellises olukorras, kus tekst sisaldab lisaks ebakohasele informatsioonile ka muud infot, tuleb rõhku panna teistele õiguskaitsevahenditele, nagu paranduse avaldamine, sest kogu teksti eemaldamine ei ole oma ebaproportsionaalsuse tõttu võimalik (vt EIKo 33846/07, Wegrzynowski ja Smolczewski  vs. Poola, 16.10.2013). Riigikohus on leidnud, et artikli eemaldamine ei ole proportsionaalne meede, kui hagiavaldusest ei nähtu, nagu koosneks kogu artikkel ainult ebaõigetest faktiväidetest ja kohatutest väärtushinnangutest (vt RKTKm 08.02.2017, 3-2-1-147-16).

Internetis informatsiooni filtreerimine ja blokeerimine. Avatud internetti kui väärtust tagavad erinevad rahvusvahelised õigusaktid, näiteks seoses internetis sisu ja juurdepääsu filtreerimise ja blokeerimisega vt Euroopa Nõukogu soovitust (soovitus CM/Rec(2015)6 seoses vaba piiriülese informatsiooni liikumisega internetis). Neid põhimõtteid rakendades on EIK lahendanud juhtumit, kus kaebaja kodulehekülg internetis asus Google Sites’i serveris, kus ta avaldas akadeemilisi kirjutisi. 2009. a andis Türgi kohus korralduse internetis teatud veebilehtede blokeerimiseks seoses Atatürki solvavate mõtteavalduste avaldamisega. Türgi Telekommunikatsiooni Ametil ei olnud võimalik ainult neid veebilehti blokeerida ning kohus andis uue korralduse Google Sites’i kõigi veebilehtede blokeerimiseks. EIK leidis, et kohtute rakendatud meetmega kaasnesid meelevaldsed tagajärjed ja meede ei olnud suunatud konkreetse veebisisu blokeerimisele ega olnud riigisiseses kohtumenetluses piisavalt kaitsemeetmeid internetile juurdepääsu piiramiseks (vt nt EIKo 3111/10, Ahmet Yildirim vs. Türgi, 18.12.2012).

Vahendajate (platvormide) roll ja vastutus. Internet toimib üldjuhul eraõiguslike isikute pakutavate teenuste kaudu ja abil. Vahendajad täidavad interneti ökosüsteemis olulist rolli, olles informatsiooni väravaks ja inimõiguste võimaldajaks. Vahendamine on sellise isiku roll, kes võimaldab kasutajale ühenduse internetiga; sisu talletamise ja indekseerimise; kauplemise, sh makseteenused; otsiteenused; kaupade turupaiga jmt. Selliste vahendusteenuste puhul tuleb leida tasakaal nende vahendajate ja kolmandate isikute huvide ja õiguste vahel. Üldjuhul ei vastuta internetiteenuse vahendaja kasutajate loodud või üleslaaditud sisu eest. EIK on välja töötanud põhimõtted, eelkõige selliste vahendajate tarbeks, kelle funktsiooniks on kolmandate isikute loodud sisu talletamine ja avalikustamine. Vastutuse hindamisel tuleb arvestada kasutajatega ka siis, kui see sisu on solvav. Internetiteenuse vahendajate puhul on kõikide asjaosaliste õiguste ja huvide tasakaalustamiseks sobivaks vahendiks teatamise ja kõrvaldamise süsteem, millega kaasnevad kiiret reageerimist võimaldavad tõhusad protseduurid (vt nt EIKo 22947/13, Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs. Ungari, 02.02.2016; EIKo 74742/14, Pihl vs. Rootsi, 07.02.2017). Erandiks on EIK praktikas eelkõige juhud, kui kolmandate isikute kommentaarid on vihakõne ja vahetult isikute füüsilise puutumatuse vastu suunatud ähvarduste vormis. Sellistel juhtudel võivad teiste isikute ja ühiskonna kui terviku huvid anda riikidele õiguse võtta interneti uudisteportaale vastutusele, ilma et tekiks vastuolu konventsiooni art-ga 10, juhul kui viimased ei võta meetmeid selgelt õigusvastaste kommentaaride viivitamatuks kõrvaldamiseks, isegi kui väidetav ohver või kolmandad isikud pole neist teavitanud (vt nt EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015).

Eraeluliste andmete kaitse osas on oluliseks juhiseks ELK otsus asjas Google Spain ja Google. Otsuse kohaselt võib isikuandmete töötlemine, mida teeb otsingumootori haldaja, eraelu puutumatuse põhiõigust ja põhiõigust isikuandmete kaitsele oluliselt mõjutada, kui otsingumootori abil tehakse päring füüsilise isiku nime põhjal. Kõnesolev töötlemine võimaldab igal internetikasutajal saada tulemuste loetelu kujul struktureeritud ülevaate selle isiku kohta internetis leiduvast teabest, mis tõenäoliselt puudutab tema eraelu mitut aspekti ja mida oleks ilma selle otsingumootorita olnud võimatu või väga raske omavahel ühendada ning mis võimaldab neil koostada andmesubjekti kohta rohkem või vähem üksikasjaliku profiili. Pealegi mitmekordistub andmesubjekti põhiõiguste riive selle olulise rolli tõttu, mis on tänapäeva ühiskonnas internetil ja otsingumootoritel, mille tõttu on niisuguses tulemuste loetelus sisalduv teave kõikjal kättesaadav. Isik võib ELPH art-test 7 ja 8 tulenevaid eraelu ja isikuandmete kaitse õigusi arvesse võttes nõuda, et teavet ei tehtaks enam laiale üldsusele kättesaadavaks selle teabe lisamisega tulemuste loetellu, sest see huvi kaalub üldjuhul üles mitte üksnes otsingumootori haldaja majandushuvi, vaid ka üldsuse huvi vastava isiku nime põhjal tehtud otsinguga seda teavet leida. See õigus ei eelda, et informatsioon oleks eemaldatud ka algallikast või et see informatsioon oleks üleüldse õigusvastane. Õigus ei kehti aga juhul, kui konkreetsetel põhjustel, näiteks isiku rolli tõttu avalikus elus, õigustab tema põhiõiguste riivet ülekaalukas üldsuse huvi pääseda niisuguse loetellu lisamisega kõnesolevale teabele ligi (vt EKo C-131/12, Google Spain ja Google, 13.05.2014).
EIK on eelkirjeldatud otsingutulemuste loetelust info eemaldamise kohta leidnud, et kui näiteks blogipidaja on eemaldanud enda lehelt kommentaarid, kuid need on endiselt otsingumootori kaudu leitavad, on kannatanul õigus esitada nõue otse otsingumootorile vastavalt eelkirjeldatud ELK otsusele (vt nt EIKo 74742/14, Pihl vs. Rootsi, 07.02.2017).

EIK on seoses internetiga leidnud ratione personae olevat ka sellisel juhul, kui internetikasutaja kaebuseks on, et tal ei ole võimalik kasutada ühte või teist internetiteenust. Kohtuasi puudutas Youtube’i videoplatvormi, mis riigisisese kohtu otsusel oli Türgis blokeeritud ning kolme õigusteaduse õppejõu taotlus piirangu tühistamiseks ei olnud Türgis edukas. EIK leidis, et Youtube’i keskkond täidab akadeemilisi eesmärke, võimaldades videote vaba levitamist, samuti võimaldab platvorm tekkida ja areneda nn kodanikuajakirjandusel, mis levitab sellist teavet, mida traditsiooniline ajakirjandus ei kajasta ning puudub seaduslik alus blokeerida internetikeskkond tervikuna, vaid selline meede võib riigisisese õiguse alusel puudutada ainult teatud konkreetseid lehti (vt nt EIKo 48226/10 ja 14027/11, Cengiz jt vs. Türgi, 01.12.2015).

Tehnoloogiline areng mõjutab meedia pluralismi. Meedia pluralism ja meediaomandi läbipaistvus on olulised avaliku arutelu kaitsmisel demokraatlikus ühiskonnas. Erinevat tüüpi meedia koos erinevate žanrite või toimetussisuga aitavad kaasa meedia pluralismile. Kuigi uudistele ja päevakajalistele küsimustele keskenduval sisul on otseseim mõju teadliku ühiskonna edendamisel, on ka teised žanrid olulised, näiteks kultuuriline ja hariduslik sisu ja meelelahutus ning ühiskonna konkreetsetele osadele suunatud sisu, nagu kohalik sisu ja haavatavatele rühmadele, nagu vähemustele või puuetega inimestele suunatud sisu. Internetivahendajad on omandanud suurema kontrolli teabe ja muu veebisisu voo, kättesaadavuse ja leitavuse üle. See mõjub meedia pluralismile ehk meediaallikate mitmekesisusele, millega üksikisikud kokku puutuvad, ning selle tulemuseks võib olla isikute suhestumine vaid sellise teabega, mis kinnitab nende olemasolevaid seisukohti ja arvamusi, mida tugevdab veelgi suhtlus teiste sarnaselt mõtlevate isikutega (seda nähtust nimetatakse mõnikord „filtrimulliks“ või „kajakambriks“). Valikuline kokkupuude meediasisuga ja selle kasutamise piirangud võivad tekitada killustumist ja tuua kaasa polariseeritud ühiskonna. Selline meediasisu isikupärastatud valik ja esitamine on eriti muret tekitav, kui üksikud kasutajad ei ole nendest protsessidest teadlikud või ei mõista neid (Euroopa Nõukogu CM/Rec(2018)1 seoses meedia pluralismi ja meedia omandi läbipaistvusega).

Uute tehnoloogiatega seonduvad väljakutsed on üha aktuaalsemad, alustades algoritmide laialdasest kasutamisest (nt algoritmiline jälgimine, manipulatsioon või tsensuur internetis, vt nt Euroopa Nõukogu soovitusCM/Rec(2020)1 algoritmsüsteemide mõjust inimõigustele), asjade internetiga kaasnevast (nt õigus andmetele ligipääsule) ja lõpetades võrguneutraalsusega (nt mitteavatud internetiteenuse pakkumine).