EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Õigusriigis on vältimatu, et PS sisaldab muu hulgas sätteid kohtute tegevuse alustest, kuid nende maht võib olla väga erinev. Traditsiooniliselt reguleeritakse PS-s vähemalt kõrgeimate kohtute (ja olemasolu korral konstitutsioonikohtute) moodustamine ning kohtunike ametisse nimetamine ja sõltumatuse põhitagatised, kuid muus osas võidakse kohtusüsteemi ülesehitus jätta seadusandja määrata. Tänapäeval on levinud ka kohtunike valiku, edutamise ja järelevalvega tegelevate kohtute nõukogude moodustamise ja pädevuse reguleerimine PS-des. Eesti PS kohtute peatükk kuulub praegusel ajal Euroopas kehtivate PS-de hulgas kindlasti lakoonilisemate sekka, mida osaliselt põhjendab ka meie riigikorralduse suhteline lihtsus. Samas on mitmetes riikides PS kohtute peatükki paigutatud ka norme, mida Eesti PS-s on peetud kohasemaks kajastada põhiõiguste peatükis (nt §-s 24 sätestatud menetluslikud garantiid). Eesti PS kohtute peatükk näeb ette õigusemõistmise põhialused (§-d 146, 151 ja 152), kohtusüsteemi ülesehituse (§-d 148 ja 149), kohtunike ametisse nimetamise korra (§ 150) ja kohtunike sõltumatuse põhitagatised (§-d 147 ja 153).

1920. a PS-s reguleeris kohtute tegevust VI ptk (§-d 68–74), milles nähti ette, et õigusemõistmist teostavad Eestis sõltumatud kohtud (§ 68) ning ülemat kohtuvõimu teostab Riigikohus (§ 69). Riigikohtunikud valis Riigikogu (§ 69) ja muud kohtunikud olid kas seaduse järgi valitavad või nimetas nad ametisse Riigikohus (§ 70). Kohtunikke võis ametist tagandada üksnes kohtuotsusega ja ümber paigutada vaid seaduse alusel (§ 71). Kohtunikud ei võinud olla muus palgalises ametis kui need, mis seaduses ette nähtud (§ 72). Seadusega lubati näha ette teatud kriminaalasjade allumine vandekohtule (§ 73) ning erakorraliste kohtute moodustamine sõjaajal, kaitseseisukorras ja sõjalaevadel (§ 74).

1933. a PS muutmise seadus nägi kohtuid puudutavas osas muudatused ette üksnes kohtunike ametisse nimetamise korras (§-d 69 ja 70), andes kõigi kohtunike (sh riigikohtunike) ametisse nimetamise riigivanema pädevusse. Riigikohtunikud nimetas riigivanem Riigikohtu poolt esitatud kandidaatide hulgast ja muud kohtunikud nimetas riigivanem Riigikohtu ettepanekul.

1937. a PS-s reguleeris kohtute tegevust XI ptk (§-d 112–121) ning erinevalt varasemast nähti selles muu hulgas ette kohtuministri õigus teha kohtute üle järelevalvet ja anda arvamus kohtunike ametisse nimetamise kohta (§-d 113 ja 114). Kõik kohtunikud nimetas ametisse Vabariigi President ja sisse seati kohtunike teenistusvanuse ülemmäär (riigikohtunikel 70 aastat ja muudel kohtunikel üldjuhul 65 aastat – § 115). Jätkuvalt olid nähtud ette piirangud kohtunike ametist tagandamiseks ja üleviimiseks (§ 116) ning ametivälise töötamise keeld (§ 117). Lisaks erakorralistele kohtutele (§ 119) võis seadusega luua ka erikohtuid mõnda liiki asjade või alade jaoks (§ 118). Ühtlasi piiritleti presidendi armuandmisõigust (§ 120) ning nõuti, et seadusega määrataks menetluse algatamine ja kord riigivõimu teostamise põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (§ 121).

1992. a PS kohtute peatükk on Põhiseaduse Assambleele esitatud projektidest kõige enam J. Raidla töögrupi koostatud PS eelnõu nägu, kuigi see ei sisaldanud näiteks kohtunike ametisse nimetamise korda. Viimati nimetatud osas võeti lähtekohaks J. Adamsi töögrupi eelnõu. Kuna juba Põhiseaduse Assamblee tegutsemise ajal (03.09.1991–20.04.1992) võttis Ülemnõukogu 23.10.1991 vastu kavandatava kohtureformi aluseks olevad kohtute seaduse ja kohtuniku staatuse seaduse, siis peeti otstarbekaks arvestada neis sätestatuga (nt kohtusüsteemi kolmeastmeline ülesehitus) ka PS eelnõu koostamisel, mööndes küll sellise lähenemise äraspidisust (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 149–150).