EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 102 sõnastus ja VII ptk teiste sätete sisu kallutab järeldusele, et §-ga 102 on kehtestatud nõue järgida seaduste vastuvõtmisel põhiseaduslikke menetlusnorme. Täpsema menetluskorra PS-s sisalduva rakendamiseks sätestab § 104 lg 1 kohaselt Riigikogu kodukorra seadus. PS § 104 lg 2 p 6 kohaselt on tegemist nn konstitutsioonilise seadusega.

Kommenteeritava sätte rikkumiseks võib lugeda näiteks juhtumid, kui vastuvõetud seaduse on algatanud keegi, kellel pole seadusandliku initsiatiivi õigust (§ 103 lg 1), kui seadust on arutatud põhiseadusvastaselt kinnisel istungil (§ 72 lg 1), kasutatud on põhiseadusvastaselt salajast hääletamist (§ 72 lg 2), seadus on vastu võetud nõutava häälteenamuseta (§ 73, § 104 lg 2), kui Riigikogu erakorralisel istungil oli vähem kui 51 Riigikogu liiget (§ 70 teine lause), kui rikuti PS muutmise protseduuri (§-d 161–166 ja 168). Neil juhtudel on esmajoones tegemist siiski PS-s seadusandlikku menetlust puudutava erisätte rikkumisega, mis kujutab endast ühtlasi §-s 102 sisalduva üldnormi rikkumist.

PS § 102 rikkumiseks võib mõnel juhul pidada ka RKKTS-s sätestatud seadusandliku menetluse normide rikkumist. Vabariigi President on leidnud (03.03.2009 otsuses nr 440 „„Soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse“ väljakuulutamata jätmine“ – RTL 2009, 22, 284), et RKKTS reeglite rikkumine seaduse vastuvõtmisel on põhiseadusvastane juhul, kui selle rikkumisega on oluliselt moonutatud parlamentaarse otsusetegemise protsessi. Sellega on tegemist näiteks juhul, kui RKKTS rikkumise tagajärjel jäetakse üks osa Riigikogu liikmetest sisuliselt ilma võimalusest võtta osa seaduse kujundamisest. Parlamendi menetlusreeglid on ette nähtud selleks, et tagada vastuvõetavate otsuste legitiimsus. Riigikogu otsustele annab muu hulgas legitiimsuse see, et need võetakse vastu menetluses, millest saavad osa võtta kõik rahva arvestatava toetuse tulemusena parlamentaarse esindatuse saanud poliitilised jõud. Parlamentaarne menetlus on garantii, et riigi seisukohalt oluliste otsuste tegemise protsessis leiab ühiskonnas valitsev arvamuste paljusus ka reaalse väljundi. PS § 1 lg 1 järgi on Eesti demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Demokraatlik otsustamine tähendab „oluliste juhtimisotsuste tegemist võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel“ (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-11/94). Oluline ei ole mitte üksnes see, et enamusel oleks võimalus otsus vastu võtta, vaid ka see, et opositsioonil (parlamendivähemusel) oleks võimalus otsuse kujundamisest osa võtta ning seda oma ettepanekute ja kriitikaga mõjutada.

Vabariigi President pidas eelmises punktis nimetatud eelnõu menetlemisel esinenud asjaoludel PS § 102 ja § 1 lg 1 rikkumiseks kindla reguleerimisesemega eelnõu täiendamist juhtivkomisjoni poolt esimese ja teise lugemise vahel täiesti teise reguleerimisesemega sätetega. Sisuliselt oli selline tegevus vaadeldav uue eelnõu algatamisena. RKKTS näeb ette reeglid, kuidas tuleb eelnõu algatada ning kuidas eelnõu seejärel menetleda. Juhtivkomisjon (põhiseaduskomisjon) ei pidanud selle eelnõu menetlemisel neist reeglitest kinni, Riigikogu enamus aga aktsepteeris juhtivkomisjoni tegevust. Seetõttu jäi vähemalt osa Riigikogu liikmetest ilma olulistest õigustest, mis neil on seaduseelnõude menetluses RKKTS järgi, eelkõige õigus teha muudatusettepanekuid, õigus oma muudatusettepanekute arutamisele ja hääletamisele juhtivkomisjonis ning täiskogus. Neil põhjustel jättis Vabariigi President seaduse välja kuulutamata (eelmises punktis viidatud otsus). Riigikogu ei nõustunud täielikult RKKTS rikkumise ja sellest tingitud põhiseadusvastasuse argumentidega, kuid seadust siiski muutmata kujul vastu ei võtnud (vt Riigikogu 11.03.2009 istungi stenogramm).

Riigikohus on PS § 102 oma varasemas praktikas tõlgendanud kui materiaalõiguse normi. Riigikohus leidis, et õigusakti sisuline vastuolu PS mõne sättega tähendab ühtlasi ka § 102 rikkumist. Kui seadus on vastuolus PS mõne sättega, siis pole järgitud §-s 102 sätestatud nõuet võtta seadusi vastu kooskõlas PS-ga (RKPJKo 23.03.1998, 3-4-1-2-98; RKPJKo 30.09.1998, 3-4-1-6-98). Riigikohtu hilisemas praktikas on riigivõimu kasutamise ja sealhulgas ka seaduste PS-le vastavuse üldise nõude allikaks PS § 3 lg 1 esimene lause. Selle kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (vt § 3 komm-d; vrd nt RKPJKo 23.03.1998, 3-4-1-2-98, p 4 ja RKPJKo 08.06.2010, 3-4-1-1-10, p 55).