EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Paragrahv sedastab, et riigikaitset üldiselt, Kaitseväge ning riigikaitseorganisatsioone korraldatakse seaduse alusel. Rahuaegset ja sõjaaegset riigikaitset käsitleva seaduse eristamine lg-s 1 pärineb 1937. a PS-st, mil Mandri-Euroopa õiguslik ja rahvusvahelis-õiguslik traditsioon nägi ette rahu- ja sõjaaja kategoorilist eristamist. Nüüdisaegse riigikaitsemudeli ning julgeolekuohtude dünaamika tõttu ei ole vastav vahetegu enam määrav. RiKS vastuvõtmisega andis seadusandja hinnangu, et rahuaegse ja sõjaaegse riigikaitse õiguslik korraldus ei vaja ilmtingimata eraldi seadustega kehtestamist.Samuti ei piira PS nii tsiviil- kui sõjalisteks kriisideks valmistumise ja lahendamise ühes seaduses reguleerimist.

Lõikes 1 sätestatud seadused võetakse § 104 lg 2 p 17 kohaselt vastu Riigikogu koosseisu poolthäälteenamusega, detailsemal tasemel riigikaitse korraldust käsitlevad seadused Riigikogu häälteenamusega. Paragrahvi lg 1 eesmärk on eristada ja reguleerida rahu- ja sõjaaegset riigikaitse korraldust, mille all tuleb mõista riigikaitset korraldavate asutuste ja organite kohustusi, nende pädevusi, volitusi, juhtimist, riigikaitseliste protsesside teostamise sätestamist ja riigikaitseks valmistumise põhialuseid. Kuigi lg 1 eesmärk on eristada selgelt rahu- ja sõjaaega, siis tänapäeva ohte ja neile reageerimise võimalusi arvestades ei ole selline eristav vahetegu enam täiel määral võimalik ja vajalik on tagada riigi kaitse erinevates reageerimist vajavates olukordades.
Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse seadusega sätestamise nõude eesmärk on sätestada Kaitseväe ning riigikaitseorganisatsiooni ülesehitus, juhtimine, pädevus, funktsioonid ja demokraatlik kontroll järelevalve kaudu. Riigikaitse ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse täpne sisu on ajas muutuv mõiste, mis oleneb sise- ja välispoliitilisest julgeolekusituatsioonist ning millele peab seadusandja vormi andma. Riigikaitse organiseerimine, jõu kasutamine ja sõjalise riigikaitse korraldamine on riigi tuumikfunktsioon ja seega ei ole seda võimalik edasi delegeerida, riik peab tagama riigi kaitsevõime olemasolu.

Riigikaitset § 126 tähenduses ei mõisteta üksnes sõjalise riigikaitsena.
Riigikaitse lai käsitus näeb ette, et rahuajal teatud ülesandeid täitev institutsioon vastutab nende ülesannete eest ka sõjaajal ja vastupidi. Riigikaitselised kohustused ei piirne Kaitseväe, riigikaitseorganisatsioonide ning kaitseväekohustusega, riigikaitse tervikuna on kogu valitsuse, valitsusasutuste ja elanikkonna kohustus. Seadused sätestavad institutsioonide ja organisatsioonide, sh valitsusasutuste õigused ja kohustused riigi kaitse tagamiseks.

PS § 126 lg 2 eristab riigikaitse korraldusest Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldust sätestavad seadused, mis võetakse vastu Riigikogu poolthäälteenamusega. Nendega reguleeritakse Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide juhtimist, täpsustatakse pädevusi ja omavahelist alluvust ning järelevalvet. Rahu- ja sõjaaegne riigikorraldus on seotud riigikaitse demokraatliku kontrolliga ja Kaitseväele sõjalise riigikaitsega seotud ülesannete andmisega ning seega püsivat erakondadevahelist kokkulepet nõudev küsimus.

Riigikaitseorganisatsioonide täpset legaaldefinitsiooni Eesti õiguskorras ei eksisteeri. Riigikaitse laia käsitust silmas pidades võivad riigikaitseliseks organisatsiooniks osutuda ka muud kui sõjalise tegevusega seotud organisatsioonid. Seega tuleb sättest lähtuvalt mis tahes riigikaitselise tegevuse raamid sätestada seadusega. Praegu on Kaitseliit ainus riigikaitseorganisatsioon Eestis, välistatud ei ole teiste riigikaitseorganisatsioonide tekkimine Kaitseliidu kõrvale.

Riigikaitseorganisatsiooniks ei ole iga relvi valdav, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastav ühing või liit, vaid ühing, mis on formaalselt ja orgaaniliselt seotud avaliku riigivõimu teostamisega, mis panustab riigikaitse toimimisse tervikuna ning mille tegevust suunab, mõjutab ja kontrollib riik. Kui vastav side riigiga puudub või lõppeb, siis saab ühingut pidada vaid relvi valdavaks, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavaks ühinguks või liiduks, kui tema riigikaitsesse panustamise viis mõnele neist tingimustest vastab.

Lõige 2 nõuab, et viimati nimetatud küsimused sätestatakse seadusega. Nõue ei ole seotud ainult riigivõimu teostamisega seaduse alusel, vaid ka vajadusega sätestada seaduse tasemel riigikaitse kui riigi eksistentsi seisukohalt olulise valdkonna küsimused ja Kaitseväe ning riigikaitseorganisatsioonide õiguslik seisund. Relvi valdavaid ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavaid ühinguid või liite võidakse asutada üksnes seaduse alusel, täiendavalt on antud nõuet sedastatud ka PS § 48 lg-s 2, mille kohaselt relvi valdavate, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavate ühingute ja liitude loomiseks on nõutav eelnev luba, mille andmise tingimused ja korra sätestab seadus. Relvi valdavate ja sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonide pädevus peab olema ammendavalt reguleeritud, et minimeerida võimalikest üleastumistest tulenevaid riske riigi julgeolekule. Viimasega seondub ka PS § 48 lg-s 3 väljatoodud keeld, mille kohaselt on keelatud ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Riigikaitseorganisatsioonide loomine seaduse alusel annab võimaluse luua piisav demokraatlik kontroll riigi põhiülesande täitmisega seotud organisatsioonide üle.

Kaitsevägi on KKS § 2 lg 1 kohaselt Kaitse­ministeeriumi valitsemisalas olev sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus, mis on keskne sõjalise pädevusega asutus riigis. 2009. a jõustunud KKS-ga reguleeritakse Kaitseväe seisund, ülesanded, Kaitseväe juhtimise korralduse, kaitseväeluure piirid ja Kaitseväe poolt jõu kasutamise alused.

Muu riigikaitseorganisatsioon PS mõttes on praegusel hetkel Kaitseliit. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Tema tegevuse aluseks on KaLS. Kaitseliit on korraldatud territoriaalsel põhimõttel maakaitseringkondade ja nende vastutusalasse kuuluvate malevate kaudu.

Kaitseliit on sümbioos vabatahtlikkusel põhinevast kodanikuühendusest ja sõjalise korraldusega riigikaitseorganisatsioonist. Kaitseliidu ülema ülesandeks on ühitada Kaitseväe juhataja poolt seatud sõjaliste ülesannete täitmine ning Kaitseliidu kui kodanikuühenduse muude ülesannete täitmine.