EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritav paragrahv sätestab kohtuniku kui õigustmõistvat võimu vahetult teostava ametiisiku sõltumatuse põhitagatised – ameti eluaegsus ja ametist tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel– ning üldise ametikitsenduse, mille eesmärk on samuti tagada kohtuniku sõltumatust. Üheks kohtuniku sõltumatuse tagatiseks on ka PS §-s 153 ettenähtud erikord kohtuniku kriminaalvastutusele võtmiseks. PS § 147 lg 1 esimeses lauses ja lg-s 2 ning §-s 153 sätestatut on sisuliselt korratud KS §-s 3 ning PS § 147 lg-s 3 toodut täpsustab KS § 49. Oluline on seegi, et kohtunike ametist vabastamise alused ja kord, kohtunike ametikitsendused ning kohtunike sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund peab PS § 147 kohaselt olema sätestatud seadusega. Kohtunike staatust ja teenistussuhet puudutavat normistikku on käsitatud osana kohtukorraldusest, mida reguleerivaid sätteid saab PS § 104 lg 2 p 14 järgi vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt ka § 104 komm-d).

Kohtunikuteenistus on olemuselt üks avaliku teenistuse (ATS § 5 p 1) eriliike ja kohtunikud on põhimõtteliselt riigiametnikud (RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p 41), kuigi nende suhtes kohaldatakse ATS-s sätestatut üksnes väga piiratud ulatuses (KS § 8 lg 2, ATS § 2 lg 3 p 5). Kohtuniku teenistussuhte põhiküsimused on reguleeritud KS-s ja ametipalga osas KRAPS-s ning ATS kohaldatakse eelkõige üldist või tehnilist laadi küsimustes, mille osas pole kohtunike suhtes peetud vajalikuks erisusi ette näha (nt lähetused, põhipuhkus, streigikeeld, juurdepääsupiiranguga teabe hoidmine, asjaajamise ja vara üleandmine, ametiülesannete täitmisega seoses elu kaotamise või töövõime vähenemise korral makstavad hüvitised). Kohtuniku teenistussuhe on küll riigiametniku teenistussuhtele (ATS § 7 lg 1) lähedane, kuid mitmete oluliste erisustega. Kohtunikuteenistuse spetsiifika seondub esmajoones vajadusega tagada õigusemõistmise sõltumatus, mis muu hulgas eeldab, et kohtunike teenistustingimuste üle ei saa otsustada täitevvõim ning ka seadusandja ei või asuda otsustama konkreetse kohtuniku teenistuse üksikküsimusi (v.a ametisse nimetamine ja ametist vabastamine seaduses sätestatud alustel ja korras).

Erinevalt tavapärastest riigiametnikest ei teki kohtunikul ametisse nimetamisel alluvussuhet teda ametisse nimetanud ametiisiku või koguga (Riigikogu või Vabariigi President) ega ka tema teenistuskohaks oleva või kõrgemalseisva kohtuga, vaid kohtunikud on sõna otseses mõttes riigi teenistuses. Ehkki kohtu esimehel (samuti kõrgema astme kohtu esimehel ja õiguskantsleril) on kohtunike suhtes piiratud distsiplinaarvõim (st õigus algatada distsiplinaarmenetlus ja koostada distsiplinaarsüüdistus, kogudes selleks vajalikke tõendeid ja nõudes selgitusi – KS §-d 91–92) ning tema pädevuses on juhtida ja korraldada kohtuasutuse tööd (kuid mitte otsustada kohtunike tööjaotuse üle – KS §-d 36–37), on tegemist siiski pigem esimesega võrdsete seas (primus inter pares). Esimese ja teise astme kohtuid haldab küll Justiitsministeerium (koostöös kohtute haldamise nõukojaga), kuid justiitsministril ei ole kohtunike (sh kohtute esimeeste) suhtes mingit käsu- ega distsiplinaarvõimu (KS § 39 lg-d 1 ja 3). Samuti ei teki alluvussuhet justiitsministri ning tema poolt ametisse nimetatud esimese ja teise astme kohtute esimeeste vahel, vaid justiitsministri pädevus piirdub KS-s sätestatuga ning kohtu esimehe ülesannete täitmisest vabastamine ei tähenda vabastamist kohtunikuametist (KS § 12 lg 8). Erinevalt muudest ametnikest ei peatu kohtuniku avaliku võimu teostamise (õigusemõistmise) volitused tema puhkuse ajaks (vrd ATS §-d 82–85). Kohtunikuteenistuse eripära ilmestavad ka kohtunike ametisse nimetamise ning ametist vabastamise ja tagandamise kord, samuti kohtunikule esitatavad kõrged nõuded ja ranged ametikitsendused ning sotsiaalsete tagatiste reguleerimine üksnes seadusega.

PS § 147 näeb ette, et kohtunikuteenistuse põhiküsimused peavad osas, milles need ei ole sätestatud PS-s endas (nt ametisse nimetamise kord – § 150 lg-d 2 ja 3; ametiaeg – § 147 esimene lause), olema reguleeritud Riigikogu poolt vastu võetud seadusega ning neid ei ole lubatud jätta täitevvõimu otsustada. PS § 147 kohaselt tuleb seaduses sätestada: 1) kohtunike ametist vabastamise alused ja kord; 2) kohtunike töötamine väljaspool kohtunikuametit; 3) kohtunike sõltumatuse tagatised; 4) kohtunike õiguslik seisund.

Maakohtutes osalevad õigusemõistmises ka rahvakohtunikud, kellel on kohtunikega võrdsed õigused (KS § 102). Kohtunike suhtes sätestatu laieneb rahvakohtunikele siiski vaid osaliselt. Rahvakohtunikke ei nimetata PS §-s 150 ettenähtud korras, vaid rahvakohtuniku nimetab KOVü volikogu esitatud rahvakohtunikukandidaatide nimekirja kantud isikute hulgast asjaomase kohtu juures asuv kohtunikest koosnev rahvakohtunike nimetamise komisjon (KS §-d 107–108). Rahvakohtunikku ei nimetata ka ametisse eluajaks, vaid neljaks aastaks ja järjest mitte rohkem kui kaheks perioodiks (KS § 104). Rahvakohtunikule esitatavad nõuded on sätestatud KS §-s 103. Rahvakohtunikuks võib nimetada 25–70-aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis ja kes oskab eesti keelt (C1- või sellele vastaval tasemel) ning kes on rahvakohtuniku tegevuseks sobivate kõlbeliste omadustega. Rahvakohtunikuks ei või nimetada mh isikut, kes on kuriteo eest süüdi mõistetud või on kuriteos süüdistatav. Lisaks ei või rahvakohtunikuks nimetada isikut, kes on pankrotivõlgnik, pole tervise tõttu võimeline rahvakohtuniku ülesandeid täitma või kes on rahvastikuregistri andmetel omanud asjaomase omavalitsusüksuse territooriumil püsivat elukohta vähem kui aasta. Rahvakohtunikuks ei või olla ka isik, kes on teenistuses sellises ametiasutuses (kohus, prokuratuur, politsei, kaitsevägi) või tegutseb sellisel kutsealal (advokaat, notar, kohtutäitur) või täidab sellist ametikohta (Riigikogu liige, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liige, valla- või linnavalitsuse liige), mis ei ole õigusemõistmise ülesannete täitmisega ühitatavad.

Kohtunikuameti eluaegsus

Kuigi PS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt nimetatakse kohtunikud ametisse „eluaegsetena“ ja KS § 3 lg 1 näeb ette, et kohtunik nimetatakse ametisse „eluajaks“, väljendavad need sama põhimõtet. Põhiseaduse Assamblees kaaluti kohtunikuameti eluaegsuse tähistamiseks väga erinevaid sõnastusi (nt „eluaegselt“, „kogu eluks“, „eluks ajaks“, „tähtajatult“), kuid lõpuks peeti sobivaimaks formuleeringut, mis jätab avatuks võimaluse hiljem ametist omal soovil lahkuda või seaduses ettenähtud alusel kohtunik ametist vabastada. Heakskiidetud redaktsiooni kohta leidis H. Runnel, et „see sõnastus on nii meeldivalt mitmemõtteline ja piisavalt segane, et ta ületab eelmiste sõnastuste ühekülgsust nii tunduvalt, et võib hääletada selle kasuks“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1044).

Kohtunikuameti eluaegsus on üks kesksemaid kohtuniku sõltumatuse tagatisi, mis annab kohtunikule kindlustunde, et mõistes õigust üksnes PS-st ja sellega kooskõlas olevatest seadustest ning oma südametunnistusest lähtudes, ei saa tagajärjeks olla tema ametikoha kaotamine ka siis, kui tehtav otsus ei meeldi seadusandjale, täitevvõimule, huvitatud isikutele või avalikkusele. Eluaegsuse garantiita võiks kohtunik olla märksa vastuvõtlikum välisele survele, mis kahjustaks oluliselt õigusemõistmise usaldusväärsust ja õigusriiklust. Kohtunikuameti eluaegsus ei tähenda seda, et kohtunik ei võiks enne elu lõppu ametist lahkuda või et kohtunik peaks saama olla ametis kuni oma elupäevade lõpuni, vaid eluaegsus tähendab seda, et oma ametikohustusi korrektselt täitval kohtunikul on garanteeritud ametiaeg, mis kestab kuni teenistusvanuse ülemmäära saabumiseni. Seega võib öelda, et kohtunikuameti eluaegsus piirdub üksnes kohtuniku töise eluga. Ka rahvusvaheliste standardite kohaselt peaks kohtunikele olema tagatud ametiaeg kuni kohustusliku pensionieani selle olemasolu korral (nt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovitus CM/Rec(2010)12, p 49; EKo C-192/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 05.11.2019, p 113; EKo C-619/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 24.06.2019, p 76). Samas on ka riike, kus kohtunikud võivadki olla ametis kuni oma surmani, kui nad ei soovi ise varem pensionile minna ja samas täidavad oma ametikohustusi jätkuvalt korrektselt. Näiteks võivad Ameerika Ühendriikide föderaalkohtunikud jääda ametisse niikaua, kuni nad käituvad hästi ja kohustuslik pensioniiga puudub. Teisalt on ka üksikuid riike, kus kohtunikud nimetatakse ametisse kindlaks perioodiks, kuid neid võidakse nimetada korduvalt uuesti kuni pensionieani. Euroopa Nõukogu liikmesriikidest on 44 riigi puhul kohtunikuamet eluaegne (kuni kohustusliku pensionieani) ning tähtajaliselt nimetatakse kohtunikud ametisse vaid Šveitsis (4 –10 aastaks) ja Andorras (6 aastaks).

KS § 48 kohaselt on kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär 67 aastat ning seega tuleb kohtunik 68-aastaseks saamisel KS § 99 lg 1 p 2 ja § 99¹ lg 1 alusel (s.o vanuse tõttu) ametist vabastada. Erandiks on olukord, kus konkreetse kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära on KS § 99¹ lg-te 2 ja 3 alusel tõstetud. Sellisel juhul vabastatakse kohtunik ametist tõstetud teenistusvanuse ülemmäära saabumisel (KS § 99¹ lg 5). Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise otsustab Riigikohtu üldkogu ning see on KS § 99¹ lg-te 2 ja 3 järgi lubatud üksnes erandjuhul, kui selleks esineb õigusemõistmise korrakohase toimimise seisukohast kaalukas avalik huvi. Teenistusvanuse ülemmäära tõstmiseks teeb ettepaneku asjaomase kohtu esimees ning selleks peab olema nii kohtuniku enda kui ka kohtute haldamise nõukoja nõusolek (KS § 41 lg 1 p 5¹). Teenistusvanuse ülemmäära võib tõsta kuni kahe aasta kaupa, kuid kokku mitte rohkem kui neli aastat. Kuni 30.06.2012 ei näinud seadus ette võimalust kohtunikul pärast 68-aastaseks saamist ametikohal jätkata, kuid kartuses, et kohtunike põlvkonnavahetus ning kohtuniku ametikoha täitmiseks korraldatavate konkursside ajamahukus ja sagedane ebaõnnestumine võivad tuua kaasa olukorra, kus suur hulk kohtunikukohti jääb pikaks ajaks täitmata, peeti otstarbekaks võimaldada sellest üksikotsustena kõrvale kalduda (vt Riigikogu XII koosseisu eelnõu 206 SE seletuskiri, lk 31). Perioodil 01.07.2012 –31.07.2016 oli teenistusvanuse ülemmäära tõstmine võimalik üksnes esimese ja teise astme kohtunike puhul ning alates 01.08.2016 saab teenistusvanuse ülemmäära tõsta ka riigikohtunike puhul. Viimasest muudatusest tulenevalt näeb KS § 99¹ lg 2 ette, et Riigikohtu üldkogu otsus võetakse vastu kohalolevate riigikohtunike kahekolmandikulise häälteenamusega salajasel hääletamisel. Kvalifitseeritud häälteenamuse ja salajase hääletamise nõuded on sätestatud põhjusel, et avalik hääletamine Riigikohtu üldkogus ei pruugiks anda Riigikohtu liikmete teenistusvanuse ülemmäära tõstmise otsustamisel objektiivset tulemust.

Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmist õigustavaks põhjuseks on KS § 99¹ lg 3 järgi kaalukas avalik huvi õigusemõistmise korrakohaseks toimimiseks. Nagu eelnevalt märgitud, oli seadusandja algne eesmärk vältida olukorda, kus teenistuses jätkamiseks igati võimekas ja motiveeritud kohtunik tuleks vanuse tõttu ametist vabastada, kuid samal ajal ei suudeta vabanevat kohtunikukohta mõistliku aja jooksul täita ning seetõttu suureneb teiste sama kohtu kohtunike koormus ja pikenevad kohtuasjade menetlusajad ehk kannatab õigusemõistmise kättesaadavus. Seevastu teenistusvanuse ülemmäära tõstmise võimaluse Riigikohtu liikmetele laiendamisel viidati ühelt poolt riigikohtunike ebavõrdsele kohtlemisele ja teiselt poolt toodi sisulise põhjendusena välja, et õigusemõistmise huvides on, et Riigikohtus oleksid võrdselt esindatud eri põlvkonnad (vt Riigikogu XIII koosseisu eelnõu 203 SE seletuskiri, lk 11). Mõlemad argumendid on küllaltki küsitava väärtusega, sest esiteks ei ole pärast Riigikohtu esmast komplekteerimist esinenud mingeid raskusi Riigikohtu vakantsete kohtunikukohtade täitmisel ja teiseks on ebaselge, kuidas ikkagi seostub riigikohtunike vanuseline jaotus õigusemõistmise huvidega, kuna kõik riigikohtunikud peavad igal juhul olema kogenud ja tunnustatud juristid (KS § 52). Asjaolu, et teenistusvanuse tõstmiseks tuleb saada nõusolek ka kohtute haldamise nõukojalt, peaks siiski ilmselt välistama võimaluse, et tegelikuks eesmärgiks kujuneks lihtsalt ametikohast kinnihoidmine. Praktikas on kohtunike teenistusvanuse ülemmäära tõstetud harva, mistõttu ei saa selle põhjal teha üldistusi, kuidas on õigusemõistmise huvisid KS § 99¹ lg 3 tähenduses sisustatud. Siiski võib välja tuua, et riigikohtunike puhul on ettepanekutes peamiselt viidatud järjepidevuse tagamise vajadusele ja teenistusvanuse ülemmäära sellel alusel ka tõstetud. Samas ei ole näiteks Harju Maakohtu puhul peetud piisavalt kaalukaks lihtsalt seda, et kohtu esimehe hinnangul suurima töövõimega ja tublim kohtunik saaks veel mõnda aega ametis jätkata. Küll aga on Viru Maakohtu kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära aasta võrra tõstetud eesmärgiga juhendada noorkohtunikku teatud spetsiifiliste vaidluste (maksejõuetusasjade) menetlemisel.

Kuigi võib küsida, kas kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär (isegi selle võimalikku tõstmist arvestades, mis saab niikuinii olla üksnes erandlik) ei kujuta endast mitte kohtunike vanuselist diskrimineerimist, siis vähemasti niikaua, kui kohtunikule on tagatud väärikas pensionipõlv, saab sellist piirangut pidada õigustatuks vajadusega tagada kohtusüsteemi avatus ja kohtunike korpuse järjepidev uuenemine. Enne 01.07.2013 ametisse nimetatud kohtunikul, kes on jõudnud vanaduspensioniikka ning on olnud enne pensionile siirdumist kohtunikuametis vähemalt 15 aastat või kes on vanusest sõltumata olnud enne pensionile siirdumist kohtunikuametis 30 aastat, on õigus vastavalt kohtuniku vanaduspensionile või väljateenitud aastate pensionile, mille suurus on 75% tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast (vt KS §-d 132¹–132³ ja 132⁶–132⁷; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14). Seevastu alates 01.07.2013 ametisse nimetatavatel kohtunikel ei ole enam õigust kohtunikupensionile ning seega võib teenistusvanuse ülemmäära põhiseaduspärasuse küsimus senisest märksa tõsisemalt esile kerkida pärast 01.07.2028 (s.o kui alates 01.07.2013 ametisse nimetatud kohtunikud on olnud kohtunikuametis vähemalt 15 aastat ning eeldusel, et nad on jõudnud vanaduspensioniikka).

Lisaks eeltoodule annab 30.06.2020 jõustunud KS § 99¹ lg 6 Riigikohtu üldkogule võimaluse kohtuniku nõusolekul ja kohtu esimehe ettepanekul pikendada omal soovil (KS § 99 lg 1 p 1) või vanuse tõttu (KS § 99 lg 1 p 2) ametist vabastatud kohtuniku volitusi, kui see on vajalik kohtunikule jagatud kohtuasjade lõpuni menetlemiseks. Kohtuniku volitusi saab pikendada kuni nelja aasta võrra ehk sama kauaks, kui on võimalik tõsta teenistusvanuse ülemmäära. Konkreetse tähtaja määrab Riigikohtu üldkogu kohtu esimehe ettepanekul. Kohtuniku volituste pikendamise ajal makstakse kohtunikule jätkuvalt kohtunikupensioni ja lisaks 25% kohtuniku ametipalgast ning kohtunike arv kohtus võib sellel perioodil ületada kohtunikukohtade arvu konkreetses kohtus. Muudatuse põhjendustest nähtuvalt (vt Riigikogu XIV koosseisu eelnõu 175 SE seletuskiri, lk 14) on kõnealune säte mõeldud eelkõige sellisteks juhtudeks, kus kohtunik ei ole tema ametist vabastamise kohta tehtud Vabariigi Presidendi otsuses märgitud kuupäevaks jõudnud ära lahendada mõnda tema menetluses olnud pikka aega kestnud ja mahukat asja ning võiks tekkida olukord, kus kohtukoosseisu vahetumise tõttu tuleb asja arutada algusest peale uuesti (TsMS § 20 lg 1, HKMS § 11 lg 5, KrMS §-d 15, 18 ja 19 nende koosmõjus, nt RKKKm 08.04.2020, 1-15-6483/415, p-d 27–30). Ehkki selline kohtuniku volituste pikendamine ajaks, mil kohtunik on juba ametist vabastatud, näib esmapilgul vastuoluline, tuleb arvestada, et omal soovil lahkumiseks peab kohtunik esitama üldjuhul avalduse juba vähemalt üheksa kuud enne soovitud vabastamise päeva (KS § 99 lg 1³). See on vajalik, et tagada vabaneva kohtunikukoha viivitamatu täitmine ja võimaldada planeerida kohtu töökorraldust viisil, et kohtunik saaks oma menetluses olevad kohtuasjad enne ametist vabastamist lõpuni lahendada. Samas on selge, et mida pikaajalisem on prognoos, seda suurem on ka eksimisvõimalus. Seetõttu on mõistlik näha õigusemõistmise toimimise huvides ette mingi erakorraline meede olukorra lahendamiseks. Sarnaselt näeb KS § 104 lg 4 ette, et kui rahvakohtuniku volitused lõpevad kohtumenetluse ajal, jätkab ta oma ülesannete täitmist kohtuasja lahendamiseni selles kohtus. Kohtuniku volitusi ja teenistussuhet on eristatud ka KS § 58 lg-s 1 ja § 58¹ lg-s 1.

Kohtunike ametist vabastamine ja tagandamine

KS § 147 lg 1 kohaselt peab kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestama seadus ning KS § 147 lg 2 kohaselt saab kohtunikku ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Seega tuleb eristada ametist vabastamist ja ametist tagandamist ning neil on ka erinevad õiguslikud tagajärjed. Kohtuniku ametist vabastamise alused ja kord on sätestatud KS §-des 99–100 ning ametist tagandamist reguleerib KS § 101.

Ametist vabastamiseks omal soovil (KS § 99 lg 1 p 1), mida kohaldatakse ka kohtuniku vabastamisel seoses tema pensionile siirdumisega enne teenistusvanuse ülemmäära saabumist, peab kohtunik esitama avalduse vähemalt üheksa kuud enne soovitud vabastamise päeva (KS § 99 lg 1³). Enne 2015. aastat selline pikaajaline etteteatamise nõue puudus, kuid see tekitas praktikas probleeme, sest kohtunikukonkursside läbiviimiseks kulub keskmiselt 9–10 kuud. Kuni 29.06.2020 tuli avaldus ametist lahkumiseks esitada vähemalt kuus kuud enne soovitud vabastamise päeva, kuid ka seda peeti ebapiisavaks, sest minimaalselt võtab konkurss aega 7,5 kuud. Kaaluti ka veel pikema etteteatamistähtaja (üks aasta) sätestamist, kuid siiski leiti, et see võiks osutuda kohtunike õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks, sest õigusemõistmise huvid ja menetlusosaliste õiguste kaitse saavad õigustada üksnes sellise pikkusega etteteatamise nõuet, mis on ametist lahkuva kohtuniku asendamiseks hädavajalik. Kohtuniku avalduse alusel ja mõjuval põhjusel võidakse kohtunikul siiski lubada ametist lahkuda ka lühema etteteatamisega ning seda on praktikas ka rakendatud.

Lisaks sellele, et kohtunik peab ametist lahkumise soovist teatama pikka aega ette, keelab KS § 99 lg 1¹ kohtunikku omal soovil ametist vabastada tema suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetluse kestel. Selline piirang on vajalik põhjusel, et KS § 88 lg 1 p 4 kohaselt on üheks võimalikuks distsiplinaarkaristuseks ka kohtuniku ametist tagandamine, mida ei oleks võimalik määrata, kui kohtunik on juba ametist vabastatud. Samas on seadusandja näinud ette mitmeid olulisi kitsendusi isikule, kes on temale osutatud usaldust sel määral kuritarvitanud, et see on toonud kaasa tema kohtunikuametist tagandamise, ning seetõttu tuleb enne kohtuniku ametist vabastamist oodata ära algatatud distsiplinaarmenetluse tulemus. KS jätab lahtiseks, kuidas toimida juhul, kui kohtuniku suhtes on distsiplinaarmenetlus algatatud pärast tema ametist vabastamise otsuse tegemist, kuid enne vabastamise kuupäeva saabumist. Kui kohtuniku ametist vabastamise otsust kehtetuks ei tunnistata, siis tuleb ilmselt lähtuda sellest, kumb sündmus saabub ajaliselt varem. Sõltumata ametist vabastamise otsuse tegemisest on ametist tagandamine võimalik kuni kohtuniku tegeliku ametist lahkumiseni.

Ametist vabastamiseks vanuse tõttu (KS § 99 lg 1 p 2 ja § 99¹ lg 1) nii 68-aastaseks saamisel kui ka tõstetud teenistusvanuse ülemmäära saabumisel (KS § 99¹ lg 5) ei pea kohtunik esitama avaldust, vaid ta vabastatakse ametist vahetult seaduse alusel. Küll aga on kohtuniku nõusolek vajalik tema teenistusvanuse ülemmäära tõstmiseks. Teenistusvanuse ülemmäära osas tuleb ka märkida, et kui algselt mõeldi selle all sisuliselt vanaduspensioniiga pluss viis aastat, siis tulenevalt vanaduspensioniea tõstmisest 65 aastani (RPKS § 7 lg 1 p 1) ja oodatava eluea pikenemisest ei pruugi praegune ülemmäär olla enam põhjendatud. Nii nägi juba 1937. a PS § 115 lg 1 ette, et riigikohtunikud vabastatakse ametist 70-aastaseks saamisel ja muud kohtunikud 65-aastaseks saamisel, kusjuures ka viimaste puhul võis vanuse ülemmäära seadusega tõsta 70. eluaastani. Teistes Euroopa riikides varieerub kohtunike kohustuslik pensioniiga vahemikus 65–72 aastat.

Ametist vabastamine ametisse sobimatuse tõttu (KS § 99 lg 1 p 3 ja § 100) on võimalik vaid kolme aasta jooksul pärast ametisse nimetamist. Olemuselt kujutab see endast kohtuniku n-ö katseaega ning pärast kohtuniku ettevalmistusteenistuse kaotamist ja õiguselukutsete vahelise nn vaba liikumise võimaluste suurendamist (vt KS § 66 lg 6) on sätte aktuaalsus ja vajalikkus kindlasti oluliselt tõusnud, sest isiku tegelikku sobivust kohtunikutööks on kohtunikukonkursi raames üsnagi keeruline hinnata, kuna see selgub lõplikult alles ametiülesannete täitmise käigus. Isik ei sobi kohtunikuametisse eelkõige siis, kui ta on sõna või teoga näidanud, et tal puuduvad kohtunikult oodatavad kõrged kõlbelised omadused (KS § 47 lg 1 p 3) või tema võimed (sh õigusalased teadmised) ja isiksuseomadused (nt pingetaluvus) ei ole kohtunikutööks piisavad (KS § 47 lg 1 p 4). Ametisse sobimatust võib kinnitada seegi, kui isik ei suuda korrektselt täita kohtuniku kohustusi (KS §-d 70–72 ja 74). Ehkki võimalus kohtunik ametisse sobimatuse tõttu kolme aasta jooksul ametist vabastada kahtlemata piirab kohtunikuameti eluaegsuse põhimõtet, ei peeta ka rahvusvahelistes dokumentides katseaega iseenesest kohtuniku sõltumatust ega kohtunikuameti eluaegsuse põhimõtet rikkuvaks, kuid seda tingimusel, et katseaja tulemuste üle otsustatakse objektiivsete kriteeriumide põhjal ning otsust langetav organ on seadusandjast ja täitevvõimust sõltumatu (nt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovitus CM/Rec(2010)12, p 51). Euroopa riikides, kus kohtunike suhtes n-ö katseaega kohaldatakse, varieerub selle kestus kolmest kuust kuni kolme aastani. Tuleb ka rõhutada, et kohtuniku õiguslik seisund ja õigusemõistmise volitused ei sõltu tema ametistaaži pikkusest.

Alla kolmeaastase ametistaažiga kohtuniku ehk nn noorkohtuniku kohta esitab asjaomase kohtu esimees kohtunikueksamikomisjonile üks kord aastas arvamuse koos noorkohtunikku juhendava kohtuniku aruandega. Ehkki see KS §-st 100 selgelt välja ei tule, hinnatakse alla kolmeaastase ametistaažiga kohtuniku ametisse sobivust selles sättes toodud menetluskorras põhjalikumalt üksnes juhul, kui distsiplinaarasja algatamiseks õigustatud isik või organ (KS § 91 lg 2) on teinud ettepaneku noorkohtunik ametist sobimatuse tõttu vabastada. Siis korraldab kohtunikueksamikomisjon istungi, kus kuulatakse ära kohtunik, kelle sobivust hinnatakse, ning saadab materjalid koos omapoolse arvamusega Riigikohtu üldkogule, kes korraldab küsimuse otsustamiseks samuti istungi ning otsustab, kas kohtunik on ametisse sobimatu või mitte. Riigikohtu üldkogu otsus, millega kohtunik tunnistatakse ametisse sobimatuks, ei vabasta teda veel kohtunikuametist, vaid see toimub vastavalt KS § 99 lg-tes 2 ja 3 sätestatule (st tegemist ei ole õigusemõistmise, vaid personaliküsimuse otsustamisega). Samuti ei kaasne kohtuniku sobimatuse tõttu ametist vabastamisega selliseid õiguslikke tagajärgi nagu kohtuniku ametist tagandamisega (mh pole takistatud isiku uuesti kohtunikuks nimetamine). Praktikas on mitmete kohtunike puhul küll tõstatatud küsimus nende ametisse sobivusest, kuid sobimatuse tõttu on seni ametist vabastatud vaid üks kohtunik.

KS § 99 lg 1¹ näeb sarnaselt omal soovil ametist lahkumisega ette, et kohtunikku ei vabastata sobimatuse tõttu ametist tema suhtes toimuva distsiplinaarmenetluse kestel. Kuna erinevalt omal soovil ametist lahkumisest on ametisse sobimatuse tõttu kohtuniku ametist vabastamine võimalik vaid esimese kolme aasta jooksul, siis võib see tekitada olukorra, kus perioodi lõpupoole algatatud distsiplinaarmenetlus takistab kohtuniku vabastamist tema sobimatuse tõttu, kuid toimepandud ametikohustuste rikkumine, mis võiks küll olla piisav kohtuniku ametisse sobimatuks tunnistamiseks, ei ole samas sedavõrd raske, et tingiks kohtuniku ametist tagandamise. Lahendus võiks olla näha seaduses ette, et kolmeaastane nn katseaeg pikeneb distsiplinaarmenetluse aja võrra.

Ametist vabastamist tervise tõttu, mis takistab kohtunikuna töötada (KS § 99 lg 1 p 4), ei ole KS-s üksikasjalikumalt reguleeritud. Lahtiseks on jäetud, kes määrab kindlaks, kas haigus takistab kohtunikuna töötada ja kas tegemist on püsiva takistusega. Mõistlik on siiski eeldada, et selline hinnang antakse eelkõige kohtuniku avalduse (kui ta on võimeline seda esitama) ja tema terviseandmete ning asjaomase kohtu esimehe arvamuse alusel. KS § 99 lg 1 p 4 kohaldatavuse tagamiseks vajab seaduses täiendavat reguleerimist kohtuniku terviseandmete kogumine ilma tema nõusolekuta. Kuigi rahvusvahelistes allikates on kohtuniku võimetus täita oma ametikohustusi toodud välja ühe n-ö aktsepteeritava kohtuniku ametist tagandamise alusena (nt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovitus CM/Rec(2010)12, p 50; EKo C-192/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 05.11.2019, p 113; EKo C-619/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 24.06.2019, p 76), tuleb arvestada, et neis peetakse ametist tagandamise all silmas pigem üldiselt kohtuniku ametist vabastamist ilma tema nõusolekuta, mitte kitsalt kohtuniku n-ö väljaheitmist ametikaaslaste hulgast, nagu on ametist tagandamist käsitatud Eesti õiguses.

Ametist vabastamine kohtu likvideerimise või kohtumaja sulgemise või kohtunike arvu vähendamise korral (KS § 99 lg 1 p 5) on võimalik üksnes siis, kui kohtunikku ei saa üle viia või ta ei soovi enda üleviimist mõnda teise kohtusse või kohtumajja. Kohtu sulgemine ja riigikohtunike arvu vähendamine eeldavad seaduse muutmist. Esimese ja teise astme kohtute kohtunike arvu ning kohtumajade asukohad määrab justiitsminister, kes peab saama nende muutmiseks nõusoleku kohtute haldamise nõukojalt. KS § 41 lg 3 p 2 näeb eraldi ette, et kohtute haldamise nõukoda annab arvamuse muu hulgas kohtuniku KS § 99 lg 1 p 5 alusel ametist vabastamise kohta. Ametist vabastatud kohtunikule makstakse hüvitisena viimase ametikoha kuue kuu ametipalk (KS § 86 lg 1) ning kui kohtuasutuste ümberkorralduste tõttu viiakse kõrgema astme kohtu kohtunik üle madalama astme kohtu kohtunikuks, säilitatakse talle üheks aastaks senisele ametikohale vastav ametipalk (KS § 86 lg 3). Suuremate ümberkorralduste puhul võidakse pidada vajalikuks näha seaduses ette täiendavaid sotsiaalseid tagatisi. Näiteks Viru Ringkonnakohtu likvideerimisel 01.01.2009 võimaldati kohtunikel jääda ka sooduskorras pensionile (KS § 138⁷ lg 2).

Ametist vabastamine juhul, kui kohtunikul ei ole võimalik pärast tema volituste KS § 58 või 58¹ alusel peatumise lõppemist pöörduda tagasi samasse kohtusse, kuna seal puudub vaba kohtunikukoht, ja ta ei soovi asuda ka teise kohtusse (KS § 99 lg 1 p 6), eeldab samuti kohtute haldamise nõukoja arvamuse ärakuulamist (KS § 41 lg 3 p 2). Ametist vabastatud kohtunikule makstakse hüvitiseks selle ametikoha kehtiv kuue kuu ametipalk, millelt ta riigiteenistusse, akadeemilisele ametikohale või rahvusvahelise institutsiooni teenistusse siirdus (KS § 58 lg 4, § 58¹ lg 4). Kui kohtunik viiakse naasmisel tema nõusolekul üle madalama astme kohtusse, siis säilitatakse talle kuue kuu jooksul varasemale ametikohale vastav ametipalk (KS § 58 lg 3, § 58¹ lg 3).

KS § 99 lg 1 p 7 kohaselt vabastatakse kohtunik ametist, kui ta nimetatakse või valitakse teenistus- või ametikohale, mis ei ole kooskõlas kohtuniku ametikitsendustega. Kohtuniku ametikitsendused on PS § 147 lg-te 3 ja 4 alusel sätestatud KS §-s 49, kuid oluline on tähele panna, et ametist vabastamise aluseks saab olla üksnes kohtuniku nimetamine või valimine sellisele teenistus- või ametikohale, mis ei ole kohtunikuametiga ühildatav. Seega ei too mitte igasugune ametikitsenduste eiramine (nt erakonna liikmeks astumine, äriühingu asutamine) veel kaasa kohtuniku ametist vabastamist, kuigi võib anda aluse temale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Ametist vabastamine järgneb siiski kohtuniku valimisele Riigikogu või valla- või linnavolikogu liikmeks (KS § 47 lg 2 p 1) ning tema nimetamisele pankrotihalduriks, pankrotitoimkonna liikmeks või kinnisasja sundvalitsejaks (KS § 47 lg 2 p 4). Lisaks järeldub PS § 147 lg-st 3 ja KS § 49 lg-st 1, et kohtunik tuleks ametist vabastada ka tema nimetamisel või valimisel ükskõik millisele teenistus- või ametikohale riigi- või KOV asutuses, mis ei ole käsitatav õppe- või teadustööna. Erandid sellest reeglist võivad siiski olla sätestatud ka muudes seadustes. Näiteks võib kohtunik olla Vabariigi Valimiskomisjoni liige (RKVS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2). Kohtuniku KS § 99 lg 1 p 7 alusel ametist vabastamise kohta tuleb küsida ka kohtute haldamise nõukoja arvamust (KS § 41 lg 3 p 2). Kohtuniku teenistussuhte lõppemise ajahetke määratlemise osas tuleks juhinduda analoogiast ATS §-s 89 sätestatuga.

KS § 99 lg 1 p 8 kohaselt vabastatakse kohtunik ametist, kui ilmneb asjaolu, mis seaduse kohaselt välistab isiku kohtunikuks nimetamise. Kohtunikuks nimetamist välistavad asjaolud on loetletud KS § 47 lg-s 2 ning ametikitsendusi arvestades võiks ametisolevate kohtunike puhul asjakohane olla eelkõige kohtuniku pankroti väljakuulutamine (KS § 47 lg 2 p 5). Kuna tegemist on formaalse alusega, ei ole kohtuniku maksejõuetuse tekkepõhjused asjasse puutuvad. Kuigi iseenesest võiks asjakohane olla ka süüdimõistmine kuriteo toimepanemise eest (KS § 47 lg 2 p 1), tuleneb KS § 99 lg 1 p 8 suhtes erinormiks olevast KS §-st 101, et kui ametisolev kohtunik mõistetakse süüdi kuriteo toimepanemises, siis ei vabastata teda lihtsalt ametist, vaid kohtunik tuleb ametist tagandada. Kohtuniku KS § 99 lg 1 p 8 alusel ametist vabastamise kohta tuleb küsida ka kohtute haldamise nõukoja arvamust (KS § 41 lg 3 p 2).

Kohtuniku surma korral lõpeb tema teenistussuhe automaatselt (KS § 99 lg 1²).

Kohtuniku ametist vabastamise kord on KS § 99 lg-tes 2 ja 3 põhiosas sarnane kohtuniku ametisse nimetamise korraga (PS § 150 lg-d 2 ja 3, KS § 55 lg-d 1 ja 4). Ehkki tavapäraselt hõlmab ametisse nimetamise pädevus ka ametist vabastamise pädevuse, on sellest võimalik teha ka erandeid. PS § 147 lg 1 teine lause nõuab üksnes seda, et kohtunike ametist vabastamise alused ja kord oleks sätestatud seadusega. Alates 01.01.2020 näebki KS § 99 lg 3 teine lause ette, et kuigi Riigikohtu liikmed vabastab üldjuhul ametist Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul, siis riigikohtunike ametist vabastamise KS § 99 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel (s.o omal soovil ja vanuse tõttu) otsustab Riigikohtu üldkogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Kõnealune muudatus viidi sisse Riigikogu XIII koosseisu eelnõu 776 SE menetlemise käigus juhtivkomisjoni ettepanekul ning seda põhjendati otstarbekuse ja Riigikogu halduskoormuse vähendamise kaalutlustega (nt ainuüksi XIII koosseisu volituste ajal tuli Riigikogul omal soovil ametist vabastada seitse riigikohtunikku). Kuigi varasemalt on nähtud Riigikogu rolli riigikohtunike ametist vabastamisel veendumises, et riigikohtunik on ametist vabastamiseks avalduse esitanud tõepoolest omal soovil ja ebakohase välise surveta, on samas mööndud, et praktikas pole sellist olukorda kunagi esinenud ning kohtunikku ei saa ka sundida ametikohal jätkama (v.a seaduses sätestatud alustel). KS § 99 lg 1 p-des 3–8 toodud alustel riigikohtuniku ametist vabastamine on jätkuvalt Riigikogu pädevuses.

Kohtuniku garanteeritud ametiaeg kestab niikaua, kuni ta käitub hästi (quamdiu se bene gesserit). PS § 147 lg 2 ja seda kordav KS § 3 lg 2 näevad ette menetlusliku tagatise, et kohtunikku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Põhimõte, et kohtunikku ei saa ametist tagandada ükski teine riigivõimu haru, vaid üksnes kohus ise, tagab võimude lahusust ja kohtuniku sõltumatust. Samasugune tagatis sisaldus juba 1920. a ja 1937. a PS-des. PS ei reguleeri seda, millistel juhtudel võib kohtuniku ametist tagandada. KS § 101 näeb ette, et kohtunik, kelle suhtes on kriminaalasjas jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või Riigikohtu juures asuva distsiplinaarkolleegiumi otsus ametist tagandamiseks, loetakse tagandatuks otsuse jõustumise päevast. Seega on kohtuniku ametist tagandamise aluseks tema süüdimõistmine kuriteo või sellist laadi distsiplinaarsüüteo toimepanemises, mille eest on põhjendatud määrata talle kõige rangem distsiplinaarkaristus. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovituse CM/Rec(2010)12 (p 50) kohaselt võib kohtuniku ametist tagandamise tingida üksnes tõsine rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaar- või kriminaalvastutuse, või asjaolu, et kohtunik ei suuda enam täita oma ametiülesandeid.

Kui kohtuniku ametist vabastamine on olemuselt väärtusneutraalne (sh ametisse sobimatuse korral), siis kohtuniku ametist tagandamine väljendab selget hukkamõistu, et kohtunik on raskelt rikkunud ametisse nimetamisega tema suhtes üles näidatud usaldust. Kohtuniku, kes on pannud toime kuriteona kvalifitseeritava teo (KarS § 3 lg 3) või rikkunud oluliselt või korduvalt oma ametikohustusi (KS § 87 lg 2), ametis jätkamine kahjustaks kohtu ja õigusemõistmise autoriteeti. Kuriteo toimepanemises süüdimõistmine on seaduse järgi automaatne ja formaalne kohtuniku ametist tagandamise alus, mistõttu ei oma tähtsust näiteks kuriteo toimepanemise asjaolud, kuriteo liik või raskusaste ega süü vorm, vaid üksnes kohtuniku süüdimõistmise fakt. Süüdimõistmise otsustab kohus kriminaalmenetluse käigus ning süüdi mõistetud kohtuniku ametist tagandamine on kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse jõustumise vahetu tagajärg, mida ei pea kõnealuses otsuses eraldi kajastama. Kuriteo toimepanemise eest ametist tagandamisega seoses on lisaks oluline, et PS § 153, KS § 3 lg-te 3 ja 4 ning KrMS § 376 lg-te 1 ja 3 kohaselt saab kohtunikku ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult tema ametisse nimetanud organi nõusolekul (vt ka PS § 153 komm-d).

Erinevalt kuriteos süüdimõistmisest ei ole toimepandud väärteo eest kohtunikule karistuse määramise automaatseks tagajärjeks tema ametist tagandamine, kuid pole siiski välistatud, et sama teo eest võidakse talle määrata ka distsiplinaarkaristusena ametist tagandamine. Väärteo- ja distsiplinaarmenetluse paralleelsuse korral, mida KS § 88 lg 3 iseenesest võimaldab, tuleb siiski täiendavalt arvestada PS § 23 lg-s 3, KarS § 2 lg-s 3, ELPH art-s 50 ja EIÕK protokolli nr 7 art-s 4 sätestatud topeltkaristamise keelu põhimõttega (ne bis in idem). Kohtuniku ametist tagandamine distsiplinaarkaristusena eeldab distsiplinaarasjas tehtava kohtuotsusega KS § 88 lg 1 p-s 4 sätestatud karistuse määramist ja vastava otsuse jõustumist. Distsiplinaarkaristusena on pärast taasiseseisvumist ametist tagandatud neli kohtunikku (nt seoses ametiülesannete täitmisega alkoholijoobes, ametikohustuste aastateks unarusse jätmisega või vääritu teoga, mis seisnes menetlusosalist alandavas ja halvustavas käitumises).

PS § 147 lg-s 2 märgitud kohtuotsuseks, millega kohtunik ametist tagandatakse, võib olla kriminaalasja menetleva kohtu otsus, distsiplinaarasja menetleva Riigikohtu juures asuva distsiplinaarkolleegiumi otsus (KS § 97 lg 1) või Riigikohtu üldkogu otsus (KS § 97 lg 3¹). Oluline on see, et kohtuniku ametist tagandamist ei saa otsustada organ, mille liikmed ei vasta PS §-des 146, 147, 150 ja 153 sätestatud tingimustele (vt ka EKo C-192/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 05.11.2019, p 114; EKo C-619/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 24.06.2019, p 77). Samuti peab asjaomane menetluskord tagama ausa õigusemõistmise. Kohtunike distsiplinaarvastutus on reguleeritud KS §-des 87–98 ning see järgib eeltoodud põhimõtteid. Kohtunike distsiplinaarasju arutab Riigikohtu juures asuv distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub Riigikohtu üldkogu poolt nimetatud viis riigikohtunikku, kohtunike täiskogu poolt valitud viis ringkonnakohtunikku ja viis esimese astme kohtu kohtunikku. Distsiplinaarkolleegium arutab asja viieliikmelises koosseisus, kus on esindatud kõik kohtuastmed (kolm riigikohtunikku, üks ringkonnakohtunik ning üks maa- või halduskohtunik). Kohtunikul, kelle distsiplinaarasja arutatakse, on õigus esindajale, tutvuda asja materjalidega, osaleda istungil ja tõendite uurimisel ning esitada asja kohta oma arvamus. Distsiplinaarkaristuse määramise korral on kohtunikul õigus esitada distsiplinaarkolleegiumi otsuse peale 30 päeva jooksul kaebus Riigikohtu üldkogule, kelle otsus on lõplik.

Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus (KS § 91 lg 2) on esmajoones kohtute esimeestel ning välise kontrollijana ka õiguskantsleril kõigi kohtunike suhtes. Kuni 28.07.2002 oli esimese ja teise astme kohtunike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise õigus ka justiitsministril, kuid kehtiva KS § 39 lg 3 välistab justiitsministri igasuguse käsu- ja distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes. Kuna õigusemõistmine on üldjuhul avalik (PS § 24 lg-d 3 ja 4), võib kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks KS § 91 lg-s 2 toodud ametiisikute poole pöörduda igaüks, kuid kellelgi ei ole siiski subjektiivset õigust kohtuniku distsiplinaarvastutusele võtmiseks (st tegemist ei ole õiguskaitsevahendiga kellegi rikutud õiguste taastamiseks, vaid teenistusliku järelevalve meetmega). KS § 90 järgi distsiplinaarmenetlust ei algatata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat või avastamisest kuus kuud. Aegumistähtaeg peatub kohtuniku teo suhtes alustatud kriminaalmenetluse ajaks ning kohtuniku ajutise töövõimetuse ja puhkuse ajaks. Kohtunikule määratavateks distsiplinaarkaristusteks on KS §-de 88 ja 89 järgi noomitus, rahatrahv kuni ühe kuu ametipalga ulatuses, ametipalga vähendamine (kuni 30% ja mitte kauemaks kui üheks aastaks) või ametist tagandamine. Pensionil oleva kohtuniku puhul võidakse vaikimiskohustuse (KS § 71) või nõupidamissaladuse hoidmise kohustuse (KS § 72) rikkumise korral vähendada kohtunikupensioni (kuni 25% ja mitte kauemaks kui üheks aastaks). Distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul pärast otsuse jõustumist, kui kohtunik ei pane toime uut süütegu. Distsiplinaarkolleegium võib karistuse kustutada ka ennetähtaegselt (KS § 88 lg 6).

Tagandatava kohtuniku teenistussuhe lõpeb vahetult KS §-s 101 märgitud kohtuotsuse jõustumisel, millega kohtunik loetakse ametist tagandatuks, ning seda pole tarvis muul viisil vormistada. Kohtunikuametist tagandamine toob isikule kaasa olulised negatiivsed õiguslikud tagajärjed, sest tagandatud kohtunik kaotab õiguse saada kohtunikupensioni (KS § 132⁷ lg 6) ning teda ei ole võimalik uuesti nimetada kohtunikuks (KS § 47 lg 2 p 2) ega kohtunikuabiks (KS § 115 lg 3), samuti on välistatud tema tegutsemine mitme õiguselukutse pidajana (notar, kohtutäitur, pankrotihaldur, saneerimisnõustaja) või muu ametiisikuna (töövaidluskomisjoni juhataja, tööstusomandi apellatsioonikomisjoni liige, riigihangete vaidlustuskomisjoni liige).

Kohtunikku saab kohtumäärusega teenistusest ajutiselt kõrvaldada nii kriminaalmenetluse kui ka distsiplinaarmenetluse ajaks. Kahtlustatavana on võimalik kohtunik ametist kõrvaldada KrMS §-s 141 ettenähtud üldises korras ning ametist kõrvaldamise aluseks võib olla jätkuv oht uute kuritegude toimepanemiseks või asjaolu, et isiku edasitöötamine võib kahjustada kriminaalmenetlust. Kui Riigikogu (riigikohtunike puhul) või Vabariigi President (muude kohtunike puhul) on andnud nõusoleku kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks, peatab see kohtuniku ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (KrMS § 381 lg 3). Distsiplinaarmenetluse ajaks (KS § 95) ametist kõrvaldamise aluseks on kohtunikuga seonduvad asjaolud, mis oluliselt kahjustavad kohtu mainet. Samas võib kohtu esimees ajutiselt teenistusest (s.o õigusemõistmiselt) kõrvaldatud kohtunikule panna õigusemõistmiseväliseid ülesandeid (KS § 95 lg 5). Kui kohtunik kõrvaldatakse distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest, võidakse tema ametipalka selleks perioodiks vähendada kuni 50% (KS § 95 lg 4), kuid isiku õigeksmõistmise korral makstakse saamata jäänud palk välja koos seadusest tuleneva intressiga (KS § 98 lg 1). Kui kohtunik mõistetakse küll süüdi, kuid teda karistatakse algses süüdistuses märgitust oluliselt kergema teo eest, siis otsustab distsiplinaarkolleegium, kas vähendatud palgaosa kohtunikule osaliselt või täielikult hüvitada (KS § 98 lg 2). Kuigi Riigikohus tunnistas juba 2009. a põhiseadusvastaseks selliste normide puudumise, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikule, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud (ja samas puudub tal ametikitsenduste tõttu võimalus saada ka muud sissetulekut), puuduvad sellised sätted tänini. Lähtudes mh analoogiast KS § 95 lg-ga 4 on sellises olukorras peetud kohaseks maksta kohtunikule 50% ametipalgast ja lisatasudest (vt RKÜKo 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p-d 43 –44).

Kohtunike sõltumatuse tagatised ja ametikitsendused

PS §-dest 15 ja 146 nende koostoimes tuleneb kohustus tagada kohtuniku sõltumatus ning PS § 147 lg 4 kohaselt sätestab kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi seadus. Seadustest ega kohtupraktikast ei leia ammendavat kataloogi kohtuniku sõltumatuse tagatistest ning ka õiguskirjanduses või rahvusvahelistes allikates keskendutakse esmajoones küsimusele, millised peaksid olema kohtuniku sõltumatuse minimaalsed tagatised. Siiski ei ole ka selline miinimumtase määratletav universaalselt ja ajas muutumatuna, vaid sõltub ühiskonna arengu tasemest ja selle suundumustest. Funktsionaalses mõttes saab sõltumatuse tagatiseks pidada iga meedet, mis suurendab kohtuniku iseseisvust õigusemõistmisel ja vähendab ohtu, et kohtunik võiks õigusemõistmisel lähtuda isiklikest huvidest. Kohtuniku sõltumatuse tagatistel on nii kitsam – iga konkreetset kohtunikku puudutav – kui ka avaram – demokraatliku riigi toimimist tagav – mõõde (RKÜKo 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 32).

KS § 3 kohaselt on kohtuniku sõltumatuse „põhitagatisteks“ kohtunikuameti eluaegsus ja tema ametist tagandamine üksnes kohtuotsusega. KS 10. ptk-s on omakorda sätestatud kohtuniku „sotsiaaltagatised“, milleks on ametipalk koos lisatasudega (KS §-d 75–76¹; RKÜKo 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p-d 34 –35; RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p-d 41 –44), hüvitis kohtuniku surma või töövõime vähenemise korral (KS § 83), puhkus (KS § 84), ametiriietus (KS § 85) ja kohtukorralduse muutmise tõttu ametist vabastatavale kohtunikule makstav hüvitis (KS § 86). Lisaks võivad sotsiaaltagatised tuleneda teistest sätetest (nt kohtunikupension – KS §-d 132¹–133; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 96) või ka muudest seadustest (nt ametipalga suurus – KRAPS § 3 lg-d 4, 8, 14, 16). Eristada võiks ka kohtuniku muid menetluslikke tagatisi lisaks põhitagatiste hulgas nimetatud kriminaalvastutusele võtmise erikorrale (PS § 153, KS § 3 lg-d 3 ja 4), näiteks kohtuniku üleviimine ja nn menetluslähetusse saatmine üksnes tema nõusolekul (KS §-d 57, 58, 58³). Kohtuniku sõltumatust tagab seegi, et tema teenistussuhe on kõigis selle olulistes aspektides reguleeritud seadusega.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovituse CM/Rec(2010)12 (p-d 53 –55) kohaselt peaksid kohtunike tasustamissüsteemi põhireeglid olema sätestatud seaduses. Kohtunike töötasu peaks vastama nende ametile ja kohustustele ning olema piisav, et kaitsta kohtunikke ahvatluste eest, mis on suunatud nende otsuste mõjutamisele. Seadus peaks kaitsma kohtunikke sellise töötasu vähendamise eest, mis on suunatud spetsiaalselt kohtunikele, ning kohtunike töötasu ei tohiks seada sõltuvusse nende sooritusest. Eestis on kohtunike ametipalk ja kõik lisatasud sätestatud seaduses ning puuduvad igasugused võimalused maksta kohtunikule seaduses ette nägemata lisatasusid (nt nõutavast tulemuslikuma töö eest). Riigikohtu hinnangul on kohtuniku üheks põhiseaduslikuks tagatiseks ka piisav ametipalk, mis peab tagama tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse ning kompenseerima kohtuniku staatusest tulenevad kitsendused (RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p-d 41 –44). Mõnevõrra küsitav on siiski, kas PS §-dest 15 ja 146 ning § 147 lg-st 4 saab tuletada eraldi nõude, et ametipalk peab tagama ka kohtunike asjatundlikkuse. Seda võib küll mõista nii, et ametipalga suurus peaks olema piisavalt atraktiivne, et kohtunikeks kandideeriksid üksnes parimad juristid ning palk ei sunniks neid kohtunikuametist lahkuma, kuid seos kohtuniku sõltumatusega jääb ebaselgeks. Pigem on tegemist kohtukorraldusliku aspektiga. Kohtunikule tuleb tagada mõistlikus ulatuses ametipalga saamine ka tema teenistussuhte peatumise ajaks (nt kohtunikuametist ajutiselt kõrvaldamise perioodiks – RKÜKo 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p-d 33 –34), kui kohtunikule ei ole tagatud muud sissetulekut (nt teenistussuhte peatumisel KS §-de 58 ja 58¹ alusel).

Eesti kohtunike ametipalga suurus on viimastel aastatel jäänud üsna Euroopa keskmise lähedale ning kuivõrd kohtunike palk on lisaks korrelatsioonis teiste kõrgemate riigiteenijate ametipalkadega (nt esimese astme kohtuniku ametipalk on sama suur kui Riigikogu lihtliikme ametipalk), siis pole alust väita, et kohtunike palk ei vastaks nende täidetavate ülesannete olulisusele. Kuni 28.02.2009 nägi KS § 134 täiendavalt ette, et palgakorralduse muudatuste tõttu ei tohi kohtuniku palk väheneda, kuid majanduskriisist tingitud eelarvevahendite nappuse tõttu tunnistati säte kehtetuks ning samal aastal ka vähendati kohtunike ametipalku. Kuna palkade vähendamine oli siiski üldkohaldatav kokkuhoiumeede ehk samavõrra vähenesid ka teiste ametnike palgad, siis ei olnud alust pidada seda kohtunike sõltumatuse rikkumiseks (vrd EKo C-64/16, Associação Sindical dos Juízes Portugueses, 07.02.2018, p-d 45 –51). Samuti ei ole vastuolu PS-ga nähtud olukorras, kus nii kohtunike kui ka kõigi teiste kõrgemate riigiteenijate ametipalgad indekseerimise tõttu vähenesid, märkides, et PS §-d 15 ja 146 ning § 147 lg 4 nende koostoimes ei kaitse kohtunikku mitte palga igasuguse vähenemise eest, vaid üksnes palga sellise vähendamise eest, mille tulemusel muutub kohtuniku ametipalk tema sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks ebapiisavaks (RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p 47). Seda seisukohta ei tohiks siiski laiendada juhtumitele, mil seadusandja soovib vähendada spetsiaalselt üksnes kohtunike ametipalku, sest see ohustaks kohtunike sõltumatust juba iseenesest.

Soovituse CM/Rec(2010)12 p 54 sätestab muu hulgas, et kohtunikele peaks olema tagatud vanaduspensioni maksmine, mis peaks olema mõistlikus suhtes nende töötasuga. Riigikohus on märkinud, et kohtunikupension on üks kohtuniku ja ka kohtute sõltumatuse garantiisid, sest kohtuniku teadmine, et pärast teenistusest lahkumist on talle mujal töötamise piirangust (ja täiendava sissetuleku saamise võimaluse puudumisest) olenemata tagatud kindlaksmääratud ametipension, vähendab korruptsiooniohtu (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p-d 96 –97). See ei tähenda siiski, et kohtunikule peaks olema tingimata ette nähtud spetsiaalne ametipension, vaid varasemat elatustaset mõistlikult säilitava suurusega vanaduspensioni võib kohtunikule tagada ka riigi üldine pensionikindlustussüsteem. Kohtunike muude sotsiaalsete tagatiste (nt puhkus, hüvitis surma või töövõime vähenemise korral) osas on praeguseks erisused tavapäraste ametnikega suurel määral tasandunud. Kuni 31.03.2013 oli esimese ja teise astme kohtunike puhkuse kestuseks 49 päeva ja riigikohtunikel 56 päeva ning alates 01.04.2013 on kõigi kohtunike põhipuhkuse kestus 35 päeva, kuid alates 01.08.2016 on kohtunikul ametistaažist sõltuvalt võimalik saada veel 2–7 päeva lisapuhkust.

38. Kohtuniku erapooletuse ja sõltumatuse tagamise eesmärki kannavad ka piirangud kohtuniku ametikoha välisele töötamisele ja muud ametikitsendused. Piirangud kohtunike ametivälisele tegevusele aitavad vältida, et võimalikud huvide konfliktid või sellekohased kahtlused võiksid hakata segama kohtunike tegevust õigusemõistmisel (st see ei näiks sõltumatu ja erapooletu). Kohtunike sagedane taandumine või taandamine võiks kahjustada ka õigusemõistmise üldist toimimist. PS § 147 lg 3 näeb kohtunikule ette üldise keelu olla kohtunikuameti kõrvalt muus valitavas või nimetatavas ametis, kuid võimaldab seadusega teha sellest reeglist erandeid. KS § 49 lg 1 kohaselt on seadusandja pidanud kohtunikuametiga kokkusobivaks üksnes töötamist õppe- ja teadustööl ning sedagi vaid tingimusel, et ametivälisest töötamisest on teavitatud kohtu esimeest ning ametivälised tööülesanded ei kahjusta kohtuniku ametikohustuste täitmist ega tema sõltumatust õigusemõistmisel. Kuigi KS § 58 näeb lisaks ette võimaluse viia kohtunik üle riigiteenistusse või avalik-õigusliku ülikooli õppejõu ametikohale või nimetada kohtunik riigi peaprokuröri ametikohale ning KS § 58¹ järgi ei tingi kohtuniku ametist vabastamist ka tema nimetamine või valimine teatud rahvusvaheliste institutsioonide teenistusse, reguleerivad need erinevat olukorda, sest kumbki säte ei puuduta kohtuniku n-ö kõrvaltegevusi, vaid mõlemal juhul kohtuniku volitused õigusemõistmisel selleks ajaks peatuvad (KS § 58¹ alusel peatub ka kohtuniku teenistussuhe). Kõigile teistele ameti- või töökohtadele nimetamine või valimine, mille suhtes ei ole seaduses erandit ette nähtud, toob kaasa kohtuniku ametist vabastamise (KS § 99 lg 1 p 7). Kuna ametikitsendused ei takista kohtunikuks nimetamist, vaid üksnes kohtunikuna töötamist, siis peaks kohtunikuametisse nimetatud isik viima oma tegevuse kooskõlla hiljemalt tegeliku ametisse asumise ajaks.

Õppe- või teadustööna KS § 49 lg 1 tähenduses tuleks käsitada esmajoones töötamist õppejõuna või teadurina mõnes õppe- või teadusasutuses. Erinevus KS §-s 58 reguleeritud töötamisest avalik-õigusliku ülikooli õppejõu ametikohal seisneb selles, et akadeemilisele ametikohale üleviimise korral vabaneb kohtunik õigusemõistmise ülesannetest (tema kohtuniku volitused peatuvad), kuid tal säilivad kohtuniku muud tagatised (nt ametipalk). Lisaks töötamisele õppejõu või teadurina võib kohtunik saada tasu näiteks koolituste läbiviimise, raamatute ja artiklite publitseerimise ning ajakirja või muu väljaande toimetuskolleegiumi liikmena tegutsemise eest. Kõrvaltegevuste lubatavuse kohta saab paratamatult hinnanguid anda vaid üksikjuhtumite põhjal, kuid üldiseks lähtekohaks võiks olla see, kas konkreetne tegevus võiks ohustada kohtuniku erapooletust ja sõltumatust ning seda ka näivuse aspektist. Näiteks ei tohiks täidetavate ülesannete eest saadav tasu ületada sarnases olukorras tavapäraselt makstava tasu suurust. Mitmeid ametikitsendustega seonduvaid küsimusi on täpsustatud kohtunike eetikakoodeksis, kus on kohtunikule lubatavate muude tegevustena toodud välja ka õigusloome ning õigus- ja kohtusüsteemi täiustamine ning et kohtunik võib tegutseda kodanike ühendustes (v.a poliitilistes ühendustes) ja heategevuslikes organisatsioonides, samuti erialaorganisatsioonides, vältides siiski huvide konflikti ning enda ärakasutamist õigusemõistmise huvide vastaselt. Kui tegevus ei ole mahutatav lubatud kõrvaltegevuste alla, ei tohiks kohtunik saada selle eest tasu.

Kuigi PS § 147 lg 3 puudutab üksnes kohtuniku ametikoha välist töötamist, on kohtuniku ametikitsendused tegelikkuses sellest märksa ulatuslikumad. Kohtunik ei või KS § 49 lg 2 p 1 kohaselt olla Riigikogu liige ega valla- või linnavolikogu liige ning kohtunikuametiga ei ole ühitatav ka tema valimine Euroopa Parlamendi liikmeks (EPVS § 75 p 4). Vastupidine oleks selges vastuolus võimude lahususe põhimõttega. Kohtuniku valimisel Riigikogu, Euroopa Parlamendi või KOV volikogu liikmeks vabastatakse ta KS § 99 lg 1 p 7 alusel kohtunikuametist. Kohtuniku teenistussuhte lõppemise hetke ei ole selgelt sätestatud, kuid lähtuda saab analoogiast ATS § 89 lg-tega 1, 2 ja 5, mille kohaselt lõpeb teenistussuhe kas Riigikogu liikme ametivande andmise päevale eelneval päeval, Euroopa Parlamendi töös osalemise soovist Vabariigi Valimiskomisjoni teavitamise päeval või KOVü volikogu töös osalemise soovist valla või linna valimiskomisjoni teavitamise päeval.

Kohtunik ei või olla ka erakonna liige (KS § 49 lg 2 p 2, EKS § 5 lg 3 p 3). Selle piirangu põhjendatuse ja vajalikkuse üle on korduvalt vaieldud ning 18.12.2003 võeti vastu muudatused, mille kohaselt olnuks kohtunikel (nagu ka kõigil teistel ametiisikutel, v.a kaitseväelased, kelle puhul tuleneb vastav piirang PS §-st 125) alates 01.01.2008 olnud piiratud asumine üksnes erakonna juhtimis-, kontrolli- või revisjoniorgani liikmeks, kuid puudunuks keeld olla erakonna lihtliige. Kõnealused muudatused ei hakanud siiski kunagi kehtima, sest erakonna liikmeks oleku piirangut leevendavad sätted tunnistati 18.11.2006 jõustunud muudatustega kehtetuks, viidates esmajoones soovile välistada nn sundparteistamise katseid ja sellega võimalikult kaasnevat õiguskaitseorganite politiseerimist. Kohtunike puhul toodi eraldi välja, et erakonna liikmeks oleku keeld aitab tagada nende sõltumatust. Kohtunike erakonda kuulumise piirangu kaotamiseks ei ole hiljem tõsiseid katseid tehtud ning selleks ei ole soovi üles näidanud ka kohtunikud ise. Kuivõrd ametikitsendused kehtivad üksnes ametisolevate kohtunike suhtes, siis ei ole takistatud näiteks emeriitkohtunike poliitiline aktiivsus ja nende kuulumine erakonda ka juhtivas rollis.

Kohtunik ei või KS § 49 lg 2 p 3 järgi olla äriühingu (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu vm) asutaja ega juht (juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja). Küll aga võib kohtunik olla äriühingus passiivne osanik, kuid ka investorina tuleb tal arvestada, et tema tegevus ei kahjustaks kohtunikuametit ning selle käigus järgitaks hea käitumise ja ausa äritegevuse tavasid. Samuti ei ole kohtunikul keelatud tegutseda (kui see ei kujuta endast töötamist) mittetulundusühingutes ja sihtasutustes või olla füüsilisest isikust ettevõtja. Aktiivse ettevõtluse keelu peamine eesmärk on vältida võimalust, et kohtuniku ettevõtlustegevus võiks tekitada kahtlust tema erapooletuses. Samuti ei või kohtunik olla pankrotihaldur, pankrotitoimkonna liige ega kinnisasja sundvalitseja (KS § 49 lg 2 p 4), mis seondub täiendavalt asjaoluga, et nende ametiisikute tegevus allub pidevale kohtupoolsele järelevalvele.

Kohtunik ei või olla ka vaidlevate poolte valitud vahekohtunik (KS § 49 lg 2 p 5), kuid tal ei ole keelatud olla vahekohtunike poolt valitud vahekohtu eesistuja või kohtu (samuti nt Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohtu nõukogu) määratud vahekohtunik. Seejuures ei ole oluline, kas tegemist on alalise või ühekordse (ad hoc) vahekohtuga ning säte ei tee vahet ka sellel, kas tegemist on Eestis või välisriigis tegutseva vahekohtuga. Vaidlevate poolte valitud vahekohtunikuks olemise keelu eesmärk on tagada, et kohtuniku tegutsemine väljaspool oma kutsetegevust ei kahjustaks tema sõltumatust ja erapooletust (ega saaks tekitada ka sellekohast kahtlust). Kuigi vahekohtunikena tegutsevad mitmed ametisolevad kohtunikud, on selliste vaidluste arv olnud väga väike ja praktikas ei ole see probleeme tekitanud.