EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 7 sätestab Eesti riigi sümbolitena riigivärvid, riigilipu ja riigivapi. Kui riigivärvid määrab PS kindlaks otse, siis riigilipu ja riigivapi loomise kohustuse paneb PS Riigikogule. Riigivärvide kaudu on kirjutatud ette ka riigilipu värvilahendus. Lisaks kujule tuleb seadusega reguleerida ka riigilipu ja riigivapi kasutamise õiguslikud alused.

Riigivärve, riigilippu ja riigivappi käsitlev PS norm ilmus esmakordselt Eesti Vabariigi 1937. a PS-s (selle § 6), mis vastas sisuliselt praegusele §-le 7. Eesti riigilipu ja riigivapi ajalugu on tunduvalt vanem.
Juba 19. sajandi lõpul kujunesid rahvusvärvideks sinine, must ja valge, mis võeti kõigepealt kasutusele Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul. Riigilipu kehtestas 27.06.1922 vastu võetud riigilipu seadus, riigilipuks võeti juba rahvuslipuna juurdunud sinimustvalge lipp.
Riigivapi kuju ja kirjelduse määras esmakordselt 19.06.1925 vastu võetud RVaS. Kollasel kilbil kolme lõvi motiiv pärineb 13. sajandi Taani riigivapilt, mis leidis kasutamist ka Tallinna linna, Eestimaa Rüütelkonna ja Eestimaa kubermangu vapil.

Riigilipu kirjelduse, kuju ja kasutamise alused on käesoleval ajal reguleeritud 23.03.2005 vastu võetud ELS-ga, mille § 1 lg 2 kohaselt kasutatakse Eesti lippu nii rahvus- kui riigilipuna. Riigivapi kirjeldust, kuju ja kasutamise aluseid reguleerib praegu 13.06.2001 vastu võetud RVaS. Erinevalt riigilipust, mis on samaaegselt ka rahvuslipp, sümboliseerib riigivapp üksnes riigivõimu. Seetõttu on selle kasutusala riigilipu omast kitsam, piirdudes ametliku asjaajamisega. RVaS §-de 2 ja 15 kohaselt on riigivapi kasutamise õigus üksnes riigiasutustel ning riigivõimu teostavatel organitel ja isikutel.
Eri aegadest pärinevate seadustega kinnitatud etalonkujutiste ja kehtestatud heraldiliste kirjelduste põhjal võib väita, et Eesti Vabariigi riigilipp ja riigivapp on püsinud peaaegu muutmata kujul.

PS ei käsitle teisi Eesti riigi ja rahva sümboleid, milleks õigusteadlase A. Taska arvates võib pidada näiteks hümni, eepost „Kalevipoeg“, selle tegelasi ja selles nimetatud maakondi, Tallinna ja Tartu linna, Pika Hermanni torni või muud, mille kaudu identifitseeritakse eesti rahvast või eestlust üldse. Muude sümbolite õiguslik reguleerimine on võimalik seadusega, või kui neile õigusliku tähenduse andmine ei eelda õigustloova sisuga akti, siis Riigikogu otsusega § 65 p 16 alusel. Samuti võib riigi sümbol õiguslikult kujuneda tavanormi alusel. Võib väita, et nii on riigihümniks saanud J. V. Jannseni ja F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.
Põhiseaduse Assamblees oli arutusel Eesti hümni, pealinna ja iseseisvuspäeva sätestamine PS üldsätetes, kuid seda otsustati mitte teha. Sellekohasest arutelust ilmneb, et ei soovitud nende sümbolite PS-s sätestamise läbi seadusandjale panna kohustust nende staatust reguleerida ning peeti otstarbekamaks jätta nendega seotud õiguslikud küsimused seadusandja otsustada (vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 233 ja 441). Eesti Vabariigi iseseisvuspäev, 24. veebruar, leidis siiski PS preambulis fikseerimist Eesti Vabariigi loomise daatumi näol.