EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 74 sätestab Riigikogu liikmete arupärimisõiguse, mis on üks parlamendiliikmete kasutuses olev kontrolli- ja informatsiooni saamise vahend.

1920. a PS § 56 andis igale Riigikogu liikmele õiguse „Riigikogu koosolekul küsimustega Valitsuse poole pöörata“. Aru võis valitsuselt pärida aga vähemalt 1/4 Riigikogu seaduslikust koosseisust. Vastuseks arupärimisele tuli valitsusel anda seletus. Samasisulised sätted olid ka 1937. a PS-s, kusjuures Riigivolikogu liikmed võisid esitada nii küsimusi kui ka arupärimisi, Riiginõukogu liikmed aga üksnes küsimusi (§ 82 lg 1 ja § 90).

Arupärimisõigust puudutavad sätted olid kõigis Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes. J. Raidla töögrupi eelnõu (§ 67) ning J. Adamsi töögrupi eelnõu (§ 62) nägid ette Riigikogu liikmete õiguse pöörduda arupärimisega (J. Adamsi töögrupi eelnõus – järelepärimisega) nii valitsuse kui ka teatavate kõrgete (mittepoliitiliste) ametiisikute poole. Peale selle oli J. Raidla töögrupi eelnõu kohaselt Riigikogu liikmetel õigus „pöörduda küsimustega riigiametnike poole informatsiooni saamiseks“. Arupärimisele vastamise tähtaeg oli J. Raidla töögrupi eelnõus 20 päeva ning J. Adamsi töögrupi eelnõus 30 päeva. Põhiseaduse Assamblee täpsustas järk-järgult arupärimise adressaatide loetelu. Assamblee 13.12.1991 eelnõus olid adressaatidena loetletud peaminister, valitsus, ministrid ja Eesti Panga president. Põhiseaduse Assamblee 20. istungil selgitas redaktsioonitoimkonna esimees L. Hänni sätte uue redaktsiooni vajadust järgmiselt: „Esialgses redaktsioonis oli see üldistav säte, kus oli väide, et võib pöörduda Eesti kõrgemate riigiametnike poole. Sellest võis jääda mulje, et [Riigikogu] liikmetel on õigus pöörduda arupärimisega ka riigipea või kohtunike poole. Me leidsime, et võimude lahususe tagamiseks peab siiski nende ametiisikute nimekiri, kelle poole Riigikogu liige võib pöörduda, olema lõplik.” (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 651). Hiljem tehtud täpsustuste tulemusel hõlmas loetelu juba „kõik need ametiisikud, keda nimetab ametisse Riigikogu“ (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 763).

Võrdleva konstitutsiooniõiguse kontekstis on §-s 74 fikseeritud adressaatide ring ebatraditsiooniline, sest lisaks valitsuse liikmetele on selles paragrahvis nimetatud ka mittepoliitilisi ametiisikuid. See sunnib käsitlema arupärimist erinevalt sõltuvalt adressaadist.

Klassikalises mõttes on arupärimine (interpellatsiooniõigus) vahend, mida parlamendiliikmed kasutavad poliitilise kontrolliks valitsuse üle. Arupärimisel võib olla mitu eesmärki. Esiteks võidakse arupärimisega taotleda teavet valitsuse tegevuse kohta: valitsuse liige peab andma nõutava selgituse. Teine eesmärk on valitsuse tegevuse avalikustamine. Kui parlamendiliige pöördub valitsuse poole arupärimisega, peab peaminister või minister tulema parlamendi ette ja selle istungil põhjendama oma tegevuse motiive. Kolmandaks annab arupärimise esitamine parlamendile ja selle liikmetele võimaluse väljendada oma seisukohta arupärimise objektiks oleva probleemi kohta. Nii saab parlament suunata valitsuse või ministri tegevust ning avaldada sellele mõju. Peale selle võib arupärimise alusel üles kerkida küsimus valitsuse poliitilisest vastutusest. Rahulolematus valitsuse või selle liikme tegevusega arupärimises tõstatatud probleemi lahendamisel või arupärimisele vastamisel antud selgitustega võib põhjustada umbusalduse algatamise PS § 97 järgi.

PS ei täpsusta, mis probleemid võivad olla arupärimise objektiks. PS mõtte kohaselt saab arupärimine puudutada üksnes arupärimise adressaadi PS-st või seadusest tulenevaid ülesandeid. Põhimõtteliselt peab Riigikogul olema võimalik kontrollida täitevvõimu kogu tegevust. Kõigi küsimuste käsitlemine täiskogus ei pruugi aga olla põhjendatud. Seetõttu saab RKKTS piiritleda, milliste küsimuste puhul saab esitada arupärimist ning milliste puhul kasutada muid parlamentaarse kontrolli instrumente. Samas ei tohi Riigikogu arupärimist RKKTS-s määratleda sedavõrd kitsalt, et sellega ei ole võimalik saavutada eesmärke, milleks arupärimisõigus PS-s on ette nähtud (vt eelmine komm). Võrdleva konstitutsiooniõiguse põhjal võib väita, et arupärimisi on lubatud esitada üldisemate ja laiemat avalikku huvi pakkuvate riigielu küsimuste kohta.

PS eripära võrreldes näiteks varasemate Eesti Vabariigi põhiseadustega on selles, et arupärimise võib esitada ka üks Riigikogu liige.

Arupärimisele vastamise tähtaeg on fikseeritud selleks, et tagada arupärimisele vastamine ja anda valitsuse liikmele võimalus vastamiseks valmistuda. PS-s sätestatud 20-istungipäevane tähtaeg (praktikas ligi poolteist kuud, arvestades kehtivat Riigikogu töö ajagraafikut) on aga liiga pikk, sest arupärimises tõstatatud probleem ei pruugi vastamise ajal olla enam aktuaalne.

Eesti Panga nõukogu esimehele, Eesti Panga presidendile, riigikontrolörile ja õiguskantslerile esitatud arupärimine ei ole poliitilise kontrolli vahend, sest Riigikogu ja nende ametiisikute vahel ei ole usaldussuhet. Sellist arupärimist saab vaadelda Riigikogu liikmete võimalusena saada informatsiooni küsimustes, mis on vastava ametiisiku pädevuses. Näiteks võivad Riigikogu liikmed esitada õiguskantslerile arupärimisi tema tegevuse kohta õigustloovate aktide PS-le ja seadustele vastavuse kontrollimisel.

PS ei näe ette võimalust arupärimisele vastamisest keelduda. Siiski võib keeldumine tulla kõne alla juhul, kui arupärimisega taotletakse selgitust küsimuste kohta, mis ei puuduta arupärimise adressaadi pädevust. Kuna PS nõuab, et arupärimisele vastataks suuliselt Riigikogu istungil, siis tuleb ka arupärimisele vastamisest keeldumist põhjendada Riigikogu istungil.

Arupärimistega sarnased parlamentaarse kontrolli vahendid on suulised ja kirjalikud küsimused. Nende objekti, esitamise ja vastamise korra näeb ette RKKTS.

22.07.2011 jõustunud põhiseaduse muutmise seaduse (RT I, 27.04.2011, 1) § 1 p-ga 2 jäeti §-s 74 loetletud arupärimise adressaatide hulgast välja kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja.