EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Eesti Vabariigi põhiseaduste ajaloost

Selleks et paremini aru saada meie kehtivast PS-st, on vajalik heita põgus pilk ajalukku. Nimelt pole omariiklus saatnud Eestit kogu aeg. Omariikluse periood on ajaskaalal olnud Eesti jaoks kaunis lühike. Kuigi formaalselt on korrektne väita, et Eesti iseseisev demokraatlik vabariik kuulutati välja 24.02.1918. a iseseisvusmanifestiga, annab Eesti ajalugu piisavalt tõendeid selle kohta, et Eestil oli enne riikliku iseseisvuse väljakuulutamist õiguslikult autonoomne ühtsus. Huvitava käsituse, kus saavad kokku rahvuslik ja ajalooline lähenemine, on kirja pannud J. Uluots „Eestimaa agraarajaloo põhijoontes“ (1935). Eestis oli juba 13. aastasajaks põllumajandus üle tuhande aasta vana. Sellele vastavalt oli Eesti agraarkonstitutsioon nii isikute, objektide kui ka õigussuhete tähenduses suhteliselt kõrgel tasemel. Lisaks võib rääkida teatud loomulike piiride olemasolust ja rahva teatud eneseorganisatsioonist. Ja prof Uluots küsibki sellise arengutaseme õigusliku struktuuri kohta. Ta leiab, et maa (Landschaft) kui poliitiline ühtsus tekkis seeläbi, et kihelkonnad coniuratio et confederatio kaudu ühinesid, nagu seda varasemalt olid juba teinud külad ja külakogukonnad. Sellise arengu tulemuseks oligi suhteliselt iseseisva poliitilise üksuse kujunemine oma territooriumi ja oma rahvaga, oma võimuga ja oma organitega. Selle protsessi käigus jäi kehtima nende senine agraarkonstitutsioon (küla ja külakogukonna konstitutsioon). Küla ja külakogukond ei olnud enam suveräänsed oma agraarkorra kujundamisel, vaid sõltusid kihelkondadest, kus maaõigus (Landrecht) kujunes külaõiguse garandiks ja vajadusel selle muutjaks. Just sellest meie jaoks kaugest minevikust leiamegi Eesti omariikluse lätted.

Riigi teke peab olema juriidiliselt vormistatud. Ajalugu pakkus meile selleks võimaluse alles 20. sajandil. Eesti esimene PS võeti vastu 15.06.1920. Kuid juba enne seda oli vastu võetud riigiõiguslikke akte, millel kõigil oli PS-le omaseid jooni, määrates kindlaks Eesti riikluse alused.

Eesti eelkonstitutsioonideks tuleks pidada Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (hilisema nimetusega Eesti Maapäev) 15.11.1917 otsust kõrgemast võimust; juba mainitud manifesti kõigile Eestimaa rahvastele (Iseseisvusmanifesti), mille kuulutas välja Päästekomitee, ning Asutava Kogu poolt 04.06.1919 vastuvõetud Eesti Vabariigi valitsemise ajutist korda.

30.03.1917 moodustas Vene Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu ning tegutsema hakkas Ajutine Maanõukogu. Formaalselt oli tegemist Eestimaa kubermangu omavalitsusorganiga. Eestis olid tekkinud alged ühiskonna riiklikuks organiseerimiseks demokraatia põhimõtete alusel. Nimelt olid Ajutise Maanõukogu pädevuses kõik kohalikud haldusküsimused ning ta valiti maakondade ja linnade poolt. Tormilised sündmused Venemaal 1917. a valmistasid ette pinna selleks, et 15.11.1917 kuulutas Ajutine Maanõukogu ennast kõrgeima võimu kandjaks Eestis ja seda kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Eesti rahval tuli täita kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni ainult Maanõukogu antud õigusakte. Ajal, mil Maanõukogu polnud koos, oli Maanõukogu juhatusel ja vanematekogul ühes Maavalitsusega õigus anda kiireloomulisi määrusi ja käske Eestimaa elu korraldamiseks. Kogukondlik autonoomia oli muutunud juriidiliselt riiklikuks iseseisvuseks.

Siiski saatsid bolševikud Ajutise Maanõukogu laiali ning formaalselt iseseisvuspüüdlused katkesid. Nüüd läks vaja kiireloomulisi lahendusi, mis tuginesid otsusele kõrgemast võimust. Vanematekogu määras 19.02.1918 kogu võimu realiseerimiseks Päästekomitee, kes kuulutas 24.02.1918 välja Eesti Vabariigi iseseisvuse. Samal päeval avaldati „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Kõige olulisem on manifestis see, et Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides koos riigi piiridesse kuuluvate Eestimaa osade loetlemisega. Legaliseeriti Päästekomitee ja rõhutati tema sidet Maanõukoguga. Deklareeriti teiste riikide suhtes poliitilist erapooletust, teistelt riikidelt loodeti sama enda suhtes. Korrati, et maa valitsemiskorra peab lõplikult kindlaks määrama Eesti Asutav Kogu ning kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni jääb kogu seadusandlik ja täidesaatev võim Maapäeva ja selle loodud Ajutise Valitsuse kätte. Tähelepanuväärne on, et manifestis sätestati nüüdisaegsete PS-de lahutamatuks osaks olevad põhiõigused ja vabadused: võrdsus seaduse ja kohtute ees; vähemusrahvuste kultuurautonoomia tunnustamine; sõna-, trüki-, usu-, koosoleku-, ühinemis- ja streigivabadus. Ajutisele Valitsusele delegeeriti terve rea sotsiaalsete, majanduslike ja organisatsiooniliste küsimuste lahendamine.

Saksa okupatsiooni tingimustes ei saanud juttu olla reaalsest iseolemisest ja iseotsustamisest. Alles I maailmasõja lõppedes kogunes 11.11.1918 Ajutine Valitsus, mille oli moodustanud Päästekomitee juba 24.02.1918. 12.11.1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu teise Ajutise Valitsuse. 28.11.1918 algas Vabadussõda. Vabadussõja ajal 1919 aprillis toimusid Eesti Vabariigi konstitueerimiseks Asutava Kogu valimised. Valimised korraldati Asutava Kogu valimise seaduse alusel, mille oli vastu võtnud Maanõukogu 24.11.1918. Asutav Kogu oli Eestis esimene rahva poolt vahetult valitud rahvaesindus. Valimised ise toimusid proportsionaalsuse põhimõttel üldise ja ühetaolise valimisõiguse alusel salajase hääletamisega. Asutava Kogu avaistung toimus 23.04.1919. Probleemiks oli aga see, et puudus seadus, mis oleks sätestanud Asutava Kogu pädevuse ja tema suhted teiste riigiorganitega. Arvestada tuli ka sellega, et just Asutava Kogu peaülesandeks oli Eesti Vabariigi PS väljatöötamine. Nii moodustaski Asutav Kogu oma teisel tööpäeval, 24.04.1919, ajutise PS eelnõu koostamiseks komisjoni. Juba eelnevalt oli Maanõukogu esimees moodustanud eelkomisjoni, kelle ülesanne oli Asutava Kogu komisjoni omaga sarnane ja kes oli Asutava Kogu kokkukutsumise ajaks oma tööga valmis saanud. Just eelkomisjoni eelnõu läks läbivaatamisele Asutava Kogu komisjoni, kes esitas selle mõnevõrra muudetud kujul 21.05.1919 Asutava Kogu üldkoosolekule. Asutava Kogu üldkoosolek arutas eelnõu kolmel lugemisel ja võttis 04.06.1919 vastu „Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra“, mis hakkas kehtima 09.07.1919. Ajutine valitsemise kord on kolmas Eesti omariiklust konstitueeriv õigusakt, n-ö eelkonstitutsiooniline akt. Lisagem, et ajutise valitsemiskorra üldised põhimõtted leiame me hilisemast, 1920. a PS-st.

Ajutine valitsemise kord iseloomustas Eestit kui iseseisvat, rippumatut ja demokraatlikku vabariiki, määras esialgsed riigipiirid ning loetles maa-alad, mis kuuluvad Eesti riigile. Riigikeelena sätestati eesti keel, samas anti vähemusrahvustele tagatised oma keele kasutamisel. Nii nagu iseseisvusmanifestki sisaldas ajutine valitsemise kord ulatuslikku kodanike põhiõiguste ja vabaduste kataloogi. Lisandusid sotsiaalsed õigused: tasuta kohustuslik emakeelne algharidus; õigus saada maad harimiseks ja eluasemeks; õigus saada tööd; töökaitse; emade kaitse; toetus riigilt nooruse, vanaduse, töövõimetuse ja õnnetuse korral jm. Ajutine valitsemise kord muutis riigi valitsemise korda. Kõrgeim võim Eestis kuulub rahvale, kelle nimel ja valikul teostab seda Asutav Kogu. Asutava Kogu peamised ülesanded olid PS vastuvõtmise, maakorralduse ja tähtsamate ühiskondlike uuenduste kindlaksmääramine. Asutav Kogu oli pädev vastu võtma kõiki seadusi. Olgu märgitud, et tagatud oli Asutavas Kogus vastuvõetud seaduste panek rahvahääletusele, kui seda nõuab 25 000 hääleõiguslikku kodanikku või 1/8 Asutava Kogu koosseisust. Tagatud oli samuti rahvaalgatus. Ajutine valitsemise kord kehtestas, et kõik senised seadused ja määrused jäävad kehtima, kuni Asutav Kogu, valitsus või muud seaduslikud võimud neid seaduslikus korras ei tühista, muuda ega täienda või kuni ajutine valitsemise kord ise pole neid tühistanud, muutnud või täiendanud.

Asutav Kogu võttis Eesti riigi esimese PS vastu 15.06.1920 ja see oli pealkirjastatud „Eesti Vabariigi põhiseadus“. Selle ametlik tekst avaldati 09.07.1920 Riigi Teatajas (RT 1920, 113/114). PS jõustus 21.12.1920.

Esimest PS võib iseloomustada kui demokraatliku rahvusliku õiguskorra tippakti. Selles PS-s on esile tõstetud õigusriigi idee. Esiteks realiseeris PS võimude lahususe idee (§-d 35, 57 ja 68); teiseks sätestas isikute põhiõiguste süsteemi (II ptk „Eesti kodanikkude põhiõigustest“). PS kehtestas üle paarikümne põhiõiguse. Väärib märkimist, et peale isiku- (§ 8), eluaseme- (§ 10) ja omandiõiguse (§ 24) ning kõigi isikute võrdsuse seaduse ees (§ 6) oli sätestatud ka vähemusrahvuste kaitse. Eraldi väärib rõhutamist riigi rahva käsitus. Nimelt käsitati riigi rahvast riigiorganina, rõhutades sellega rahva kui avaliku võimu alge tähtsust. Riigivõimu kõrgeimaks teostajaks luges PS rahvast, kes teostas riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu rahvahääletuse, rahvaalgatuse ja Riigikogu valimise teel. Seadusandlikku võimu omavaks rahvaesinduseks oli Riigikogu, mis valiti kolmeks aastaks proportsionaalse valimissüsteemi abil üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletamise teel. Täitevvõim kuulus Vabariigi Valitsusele, mille eesotsas oli riigivanem. Valitsuse sõltuvus Riigikogust oli suur. Mõnikord nimetatakse 1920. a PS seepärast isegi „äärmusparlamentaarseks põhiseaduseks“.

Esimese PS-ga oli Eesti riigil õiguseks vormitud kõik liberaalsele rahvusriigile omased ja vajalikud põhitunnused: see, kes moodustab riigi rahva ja milline on riigi territoorium, ning ka see, milles leiab väljenduse Eesti omariikluse suveräänsus. On üldtunnustatud, et õiguse ajalugu algab sealt, kus selle paneb kirja õiguse looja. Eestil oli ennast võimalik riigina identifitseerida ja legitimeerida rahvusliku õiguskorra loomise teel alates 20. sajandi teise kümnendi lõpust. Niinimetatud eelkonstitutsiooniliste aktide kaudu jõuti 1920. a mandrieuroopalikus õiguskultuuris kõige olulisema rahvusriigi seaduse, PS vastuvõtmiseni.

Kuid Riigikogu killustatus, mis põhjustas valitsuste sagedase vahetumise, sundis õige pea rääkima PS muutmise vajadusest. 1920. a PS oli võimalik muuta ja täiendada rahvahääletusel: kas siis Riigikogu ettepanekul, millele pidi järgnema rahvahääletus, või rahvaalgatuse korras algatatud rahvahääletusel. Esimene katse PS täiendamiseks tehti 1924. a ja see oli ilmselt ajendatud enamlaste ülestõusust. Nimelt pakkus K. Päts saadikurühmadele idee sätestada parlamendi poolt valitava vabariigi presidendi institutsioon. Hääletamiseni see kava ei jõudnud. Esimeseks Riigikogu juhatusele esitatud eelnõuks oli Riigikogu Põllumeestekogude rühma poolt 1926. a esitatud „Põhiseaduse muutmisseaduse eelnõu“. Muu hulgas nägi eelnõu ette rahva valitava presidendi ameti kehtestamise. Kuid ka see eelnõu ei jõudnud hääletuseni. Õigupoolest seda ei arutatudki Riigikogus. Olgu lisatud, et õigusteadlased jõudsid VII õigusteadlaste päeval J. Uluotsa ettekande alusel otsusele, et PS muutmiseks puudub vajadus, sest kehtiv PS annab piisavalt võimalusi nii valitsusele kui ka riigivanemale oma võimu teostamiseks.

Parempoolsed püüdsid jätkuvalt PS muuta, et nii tugevdada täidesaatvat võimu. 1929. a esitasid põllumehed ja Rahvaerakond uue ettepaneku PS muutmiseks, aga ka seekord polnud sellel tulemust.

Järgmised katsed muuta PS tehti kolmekümnendate aastate alguses. Põllumeestekogude ja Rahvaerakonna esindajad esitasid 1932. a alguses „Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu“. Et eelnõu esitajad pidid ise kandma eelnõu trükikulud, siis jäi eelnõu avaldamata ning Riigikogu juhatus lõpetas menetluse. Samasisulise eelnõu algatas ka Riigikogu ning arutas seda 1932. a veebruaris. Eelnõu otsustati panna rahvahääletusele, mis toimus 13.–15.08.1932. Rahvahääletusel polnud juriidiliselt siduvat tulemust, sest vastu oli napp enamus hääletanutest (50,9%) ja nii ei saanud Eesti veel presidenti ning ka Riigikogu suurus jäi muutmata.

1932. a novembris võttis Riigikogu vastu otsuse, milles lubati põhiseaduskomisjonil esitada Riigikogule uus PS muutmise eelnõu. Uue eelnõu aluseks võeti rahvahääletusel juba läbikukkunud eelnõu ning õigupoolest oli see Riigikogu samm vastukaaluks vabadussõjalaste tegevusele, kes organiseerisid rahvaalgatuse korras PS muutmist. 1933. a jaanuaris esitas põhiseaduskomisjon eelnõu Riigikogu juhatusele ja see otsustati panna rahvahääletusele. Rahvahääletus toimus 10.–12.06.1933, kuid seda tabas sama saatus mis eelmistki. Eelnõu vastu oli 2/3 hääletanutest (67,3%).

Tõsine katse muuta PS võeti ette rahvahääletusel 14.–16.10.1933. Sedakorda oli tegemist vabadussõjalaste rahvaalgatuse korras esitatud eelnõuga. Vabadussõjalased parteistusid oma 1932. a märtsis toimunud kongressil. Kuigi Riigikogu muutis eelnevalt PS rahvahääletusega vastuvõtmise korda, et tõkestada vabadussõjalaste eelnõu vastuvõtmist (tõstis oluliselt rahvahääletusel PS vastuvõtmiseks vajalikku kvoorumit), võeti see eelnõu vastu suure häälteenamusega (72,7%). Rahvahääletuse tulemusel uuenenud PS muutis Eesti riigi valitsemisvormi, mis kokkuvõtvalt tähendas pööret autoritaarsuse poole.

PS sisulised muudatused olid nii olulised, et hakati rääkima uuest, 1933. a PS-st. Formaalselt oli tegemist kehtiva 1920. a PS uue redaktsiooniga. PS uus redaktsioon jõustus 24.01.1934. Valitsemisel sätestati mitmeid muutusi. Riigikogu koosseisu vähendati 100 liikmelt 50-le, proportsionaalse valimise põhimõtet täiendati isikuvalimise võimalusega, Riigikogu enda volitused pikenesid kolmelt aastalt neljani. Muutus riigivanema valimise kord ja tema õigused suurenesid. Näiteks oli riigivanemal PS muudatuste järgi õigus riiklikel kaalutlustel välja kuulutada Riigikogu ennetähtaegsed valimised, piiratud vetoõigus, õigus riiklikel kaalutlustel lõpetada ennetähtaegselt Riigikogu korraline istungjärk, dekreediõigus, valitsuse moodustamise ainupädevus ning kohtunike nimetamise õigus Riigikogu pakutud kandidaatide hulgast. Eesti sai endale peaministri institutsiooni.

Muudetud PS alusel ei valitud ei Riigikogu ega riigivanemat ja kavandatu jäigi vaid paberile. Küll on põhjust rääkida alanud vaikivast olekust. Riigivanema ülesannetes tegutsev peaminister K. Päts kehtestas enne, kui jõudsid toimuda põhiseadusejärgsed valimised, 12.03.1934 riigis kuueks kuuks kaitseseisukorra, et takistada Vabadussõjalaste Liidu võimule pääsemist. Oma sammudest informeeris ta Riigikogu, kes nõustus kaitseseisukorra kehtestamisega. Riigivanema korraldusel lõpetas Riigikogu 2. oktoobril pärast kahte koosolekupäeva istungi. Otseselt polnud tegu laialisaatmisega, sest saadikutele maksti palka edasi, kuid Riigikogu enam kokku ka ei kutsutud. Seadusandlik võim läks täielikult riigivanema kätte, kes andis seadusi välja dekreetide või määrustena. Kaitseseisukord ise kehtis formaalselt kuni 12.09.1939. 1935. a peatati siseministri määrusega erakondade ja teiste poliitiliste ühingute ja nende liitude tegevus (v.a 1935. a loodud Isamaaliit). Vabadussõjalaste organisatsioonid olid juba seoses kaitseseisukorra kehtestamisega keelatud. Siiski esitasid vabadussõjalased 1935. a septembris oma teise eelnõu PS muutmiseks. Riigivanem keeldus 1935. a oktoobris vabadussõjalaste eelnõule ametlikku käiku andmast. Vaikiva oleku ajal esitati ka teine PS muutmise eelnõu Riigikogu kolme liikme poolt. Ka siin ei andnud riigivanem eelnõule ametlikku käiku. Suveräänsuse kandjaks kujunes rahva asemel võim ja selline konstitutsiooniline interreegnum kestis 1938. aastani.

Tõsiselt võetav samm uue PS poole tehti 23.–25.02.1936 referendumil, kus eelnõus „Eesti rahva otsus Rahvuskogu kokkukutsumiseks“ küsiti, kas oleks vaja kokku kutsuda kahekojaline Rahvuskogu, et täiendada ja/või asendada 1933. a PS. Rahvuskogu kokkukutsumine sai heakskiidu 1936. a veebruaris läbiviidud rahvahääletusel rohkem kui kahekolmandikulise häälteenamusega (75,4%). Riigivanem kutsus 1936. a detsembris valitud Rahvuskogu kokku 1937. a veebruaris ja esitas talle uue PS eelnõu. Rahvuskogu võttiski 15.07.1937 vastu uue PS, esitades töö tulemused riigivanemale ja lõpetas oma tegevuse. PS poolt hääletas Rahvuskogu ülem- ja alamkojas kokku 115 saadikut, kolm oli vastu ja kaks ei hääletanud. Riigivanem kuulutas PS ja selle elluviimise seadused 17.08.1937 Kadrioru lossis pidulikult välja ja uus PS jõustus 01.01.1938.

1937. a PS oli tublisti mahukam seni kehtinust. Nimelt sisaldas 1920. a PS 89 paragrahvi, aga 1937. a PS 150 paragrahvi. PS-s oli ulatuslik peatükk „Eesti kodanikkude õigused ja kohustused“ 27 paragrahviga, samas kärbiti oluliselt rahva osalemist riigivõimu teostamisel. Näiteks loobuti rahvaalgatuse korras seaduste vastuvõtmisest. Rahvahääletus oli võimalik ainult presidendi nõusolekul PS muutmiseks. Nii jäid riigivanema sõnad kodanike kõrgeimast võimust deklaratiivseteks, sest otsene demokraatia oli asendunud esindusdemokraatiaga. PS-s püüti jätkuvalt realiseerida õigusriigi idee seda osa, mis nõuab võimude lahusust ja tasakaalustatust. Ühekojalise parlamendi asemele tuli kahekojaline ja Riigikogu hakkas koosnema Riigivolikogust ja Riiginõukogust; seati sisse suure, riigivanema pädevusega sarnane presidendi institutsioon; nähti ette õiguskantsleri institutsioon, kelle nimetas ametisse president ja kelle ülesanne oli valvata avalik-õiguslike asutuste tegevuse seaduspärasuse üle eelkontrolli vormis. Lisagem, et 24.04.1938 valimistel valiti K. Päts kolme valimisorgani poolt (Riigivolikogu, Riiginõukogu, KOV esindajatest moodustatud 120-liikmeline organ) esimeseks vabariigi presidendiks häältega 219 : 19 ja ta asus kohe ametisse. Ühiskonnas loodeti, et pikkade ootuste järel saabub aeg, mis toob kaasa senisest normaalsemad poliitilised olud. Näiteks leidis E. Tarvel uue PS jõustumise puhul, et kestev ja tülikas põhikorrakriis on nähtavasti möödumas ja uus PS tahab jälle kehtima panna kindlama õigusliku korra ja rajada seaduspärased eeldused rahva aktiivseks poliitiliseks eneseavalduseks.

Kahjuks läks ajaloos teisiti. 23.08.1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Saksamaa alla Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle lisaprotokollidele, mis tähendas Eestile kuulumist Nõukogude Liidu huvi- ja mõjusfääri. 28.09.1939 kirjutas Eesti alla nn baaside lepingule. Nõukogude Liit okupeeris 1940. a Eesti Vabariigi ja nii ei saanud Eesti oma iseseisvust realiseerida de facto pool sajandit kestnud okupatsiooni kestel.

Uus ühiskondlik-poliitiline situatsioon kujunes Eestis 1980. aastate keskpaigast alates ja oli seotud kommunistliku režiimi krahhiga NSV Liidus ja Ida-Euroopas. Selle perioodi esimeseks põhiseaduslikuks aktiks (mitte eelpõhiseaduslikuks aktiks, sest Eesti riik eksisteeris, vaatamata okupatsioonile, edasi de jure ja toimis ka tema 1937. a PS, mille alusel tegutses eksiilvalitsus) võiks pidada akti, millega kuulutati ajalooliselt kujunenud sinimustvalge värvikombinatsioon Eesti rahvusvärvideks (vrd 1937. a PS § 6 lg 1) ning rukkilill ja suitsupääsuke Eesti rahvussümboliteks. Selles aktis on oskuslikult ühendatud riik ja rahvas, riiklikud ja rahvussümbolid. Sellist riigi ja rahva ühendamise taktikat kasutati taasvabastamise teel järjekindlalt, andes rahvale tema koha nii riigivõimu aluse ja kandja kui ka kõrgeima riigivõimuorganina. Rahva tähtsust taasiseseisvumisel näitavad ilmekalt ka rohkem kui 900 000 toetusallkirja, millele tuginedes võttis Ülemnõukogu 16.11.1988 vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, konstitutsiooniparandused ja otsuse mitte toetada unitaarriigi loomist taotlevaid NSV Liidu konstitutsiooni ja valimisseaduse parandusi. Deklaratsiooniga rõhutas Ülemnõukogu Eesti iseotsustamisõigust kuni konstitutsioonilise otsustamisõiguseni välja. Olemuslikult on tegemist põhiseadusliku aktiga, mida võib võrrelda Maanõukogu 15.(28.)11.1917 otsusega kõrgemast võimust. Nimetatud akti põhiseaduslikku olemust rõhutavad sellega tehtud konstitutsiooni­muudatused, sh eriti maa, loodusvarade, põhiliste tootmisvahendite, transpordi- ja sidevahendite, pankade, kaubanduse jne kuulutamine Eesti ainuomandiks (kuulusid NSV Liidu konstitutsiooni põhjal vaid NSV Liidu ainuomandisse); era- ja segaomandi lubamine; kodanike ja juriidiliste isikute konstitutsiooniliste õiguste kohtuliku kaitse võimaldamine jne.

Rahva ja riigi suhete üle kujunes elav diskussioon seoses küsimusega Eesti NSV riigikeelest. Eesti keele riigikeeleks tunnistamine (vrd 1937. a PS § 5) lõi kindla aluse eesti rahva ja tema kultuuri säilimiseks ja arenemiseks (vrd 1937. a PS ja 1992. a PS preambulit). Samuti oli omariikluse taastamisega seoses oluline kohaliku omavalitsussüsteemi taasloomine, mille nägi ette Ülemnõukogu 08.08.1989 otsus. See otsus nägi ette ülemineku tsentraliseeritud nõukogude süsteemilt riigivalitsemise ja omahalduse kindlapiirilisele eristamisele ning territoriaalse haldusstruktuuri reorganiseerimise.

Tähelepanuta ei saa jätta oma territooriumi majanduslikku kasutamist kooskõlas 16.11.1988 konstitutsiooniparandusega. Selleks töötati välja Eesti isemajandamise kontseptsioon (IME). Eesti Vabariigi omandiseadus ja omandireformi aluste seadus, Eesti Panga asutamine, 1992. a rahareform jne suunasid majanduse uutele alustele: terviklikule ja NSV Liidu rahvamajandussüsteemist eraldatud arenguteele. Seda oli sunnitud aktsepteerima ka NSV Liidu keskvõim, näiteks NSV Liidu Ülemnõukogu otsuses Balti riikide majanduslikust iseseisvusest.

1989. a muutus suhetes NSV Liidu keskvõimuga üheks kesksemaks küsimuseks Molotovi-Ribbentropi paktile (MRP) õigusliku hinnangu andmine. Ülemnõukogu 12.11.1989 otsus „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“ kvalifitseeris Eestis 1940. a toimunu agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks NSV Liidu poolt, mistõttu Eesti Vabariigi riikliku korra vägivaldne muutmine oli rahvusvahelise õiguse seisukohalt kehtetu, sh Eesti Vabariigi lülitamine NSV Liidu koosseisu õigustühine. Juriidiliselt tähendas see Eesti tunnistamist okupeerituks ja annekteerituks, st enam mitte liiduvabariigiks, vaid riigiks, kes taotleb iseseisvuse taastamist ja okupatsiooni lõpetamist. Ülemnõukogu 30.03.1990 otsusega „Eesti riiklikust staatusest“ kinnitati, et Eesti on okupeeritud riigi staatuses, kuid tema õiguslik järjepidevus kestab edasi de jure. Nimetatud otsusega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema põhiseaduslike riigiorganite moodustamisega. Samast kuupäevast pärineb deklaratsioon Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostööst, millega tunnistati Eesti Kongressi Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskoguna ja Eesti Vabariigi riigivõimu taastajana ning avaldati valmidust temaga koostööd teha. Eesti Kongress pidas oma esimese istungi 11.–12.03.1990 ja valis oma alaliseks organiks Eesti Komitee. Üleminekuperioodi põhiseaduslike aktide seas on tähtsamad Ülemnõukogu 08.05.1990 seadus „Eesti sümboolikast“, millega taastati Eesti Vabariigi ametlik nimetus ja rakendati 1937. a PS §-d 1, 2, 4, 5 ja 6; 16.05.1990 seadus „Eesti valitsemise ajutise korra alustest“ ja Ülemnõukogu otsus samast kuupäevast „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusprogrammist ülemineku­perioodil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni ja valitsemise ajutisest korrast“. Need olid programmilised dokumendid üleminekuperioodi seadusandluses ja riiklikus tegevuses, sh uue PS väljatöötamisel.

Olgu märgitud, et 1989. a avaldas I. Gräzin Eesti Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse eelnõu (kavandi) ning 1990. a avaldasid E. Talvik ja J. Kaljuvee Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu (kavandi).

03.03.1991 toimunud referendumil, millest võttis osa 82,86% hääleõiguslikest isikutest, andis jaatava vastuse küsimusele „Kas Teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?“ 77,83% hääletanutest.

Riigipöördekatse Moskvas 19.08.1991 lõi soodsa pinnase Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 20.08.1991. Ka seda otsust „Eesti riiklikust iseseisvusest“ võib käsitada kui põhiseaduslikku akti. Nimelt nähti otsuses ette moodustada PS väljatöötamiseks Põhiseaduse Assamblee. Assamblee moodustasid Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu esindajad pariteetsetel alustel. Põhiseaduse Assamblee sai rakenduse pärast Ülemnõukogu 03.09.1991 otsuste „Põhiseadusliku Assamblee valimistest“ ja „Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee tööülesannetest ja töökorraldusest“ vastuvõtmist. Assamblee avaistung peeti Toompeal 13. septembril ja selle esimeheks sai Tõnu Anton (Ülemnõukogu saadik). 11. oktoobril otsustas assamblee Eesti Vabariigi üles ehitada tasakaalustatud parlamentaarse demokraatia põhimõtetest lähtuvalt. Eesti Riigiarhiivi fondi 2324 nimistu 1 säiliku 12 lehtedelt 421–432 leiame Eesti Vabariigi Põhiseaduse Assamblee läkituse eesti rahvale, mille see koostas oma tegevuse lõpuks. Läkituses on öeldud, et Põhiseaduse Assamblee on oma töö lõpetanud ning Eesti Vabariigi põhiseaduse ja põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõud on valminud. Rahvahääletusele panekuks valmis PS eelnõu tugineb Eesti Vabariigi varasematele PS-dele ning on nende loomulik järglane. Uus PS lähtub inimõiguste tunnustamise ja parlamentaarse demokraatia põhimõtetest ning rahva kestvuse elulisest huvist. Ka pöördutakse eesti rahva poole ettepanekuga võtta PS koos selle rakendamise seadusega vastu. Läkituses avaldatakse veendumust, et oma toetava otsusega astub eesti rahvas määrava sammu Eesti riikluse kindlustamise raskel teel. Assamblee esitatud PS eelnõu kiitis Ülemnõukogu 20.04.1992 otsusega heaks ja otsustas selle panna rahvahääletusele.

Rahvahääletus PS vastuvõtmiseks toimus 28.06.1992. Hääleõiguslike kodanike nimekirjadesse oli kantud 669 080 isikut, kellest osales hääletamisel 446 708. PS ja rakendusseaduse eelnõude poolt andis oma hääle 407 867, vastu oli 36 147 kodanikku.

Vastavalt PSRS §-le 9 jõustus PS vastuvõtmise kuupäevast, seega 28.06.1992. Algas uus ajajärk Eesti riigi ja õiguse ajaloos. PS ja selle rakendamise seaduse vigadeta tekst on avaldatud Riigi Teataja 1992. aasta 26. numbri kordustrükina.

Käesolevad kommentaarid, mis jätkavad meie PS süstemaatilise kommenteerimise traditsiooni, püüavad anda tänapäevase pildi PS mõttest ja tema regulatiivsest toimest olukorras, kus Eesti Vabariigi PS vastuvõtmisest möödub sada aastat, kus olulise panuse meie PS tõlgendamisse on andnud Eesti kohtud, Vabariigi President, õiguskantsler ning õigusteadlased, kuid kindlasti ka avalik arvamus.

Eesti Vabariigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi põhiseadus: väärtustest, aluspõhimõtetest ja tõlgendamisest