EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Au ja hea nime kaitse kui põhiõiguse kujunemine põhiseaduses. Eesti Vabariigi esimene, 1920. a põhiseadus PS §-ga 17 kattuvat või analoogset normi ei sisaldanud (RT, 09.08.1920, 113/114, 243). Ka Eesti Vabariigi 1938. a PS ei sedasta iseseisva normina au ja hea nime kaitset, kuid 1938. a PS § 15 sätestab esmakordselt Eesti põhiseaduses väljendusvabaduse piirangu: „kodaniku hea nime kaitseks“ (RT, 03.09.1937, 71, 590). Eesti Vabariigi 1992. a PS J. Adamsi töögrupi eelnõu au ning hea nime kaitset eraldiseisvas normis ei nimetanud (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1169–1182), samas tulenes J. Raidla töögrupi põhiseaduse eelnõust: „§ 20. Seadus kaitseb igaühe au ja väärikust.“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1143). Kuigi Põhiseaduse Assamblee istungil kritiseeriti ettepanekut lisada iseseisva normina põhiseadusse ka au kaitse (vt V. Rumesseni sõnavõttu Põhiseaduse Assamblee 3. istungil), jõudis au ja hea nime kaitse iseseisva normina ka kehtivasse põhiseadusesse. Eesti Vabariigi 1992. a PS sätestab esmakordselt põhiseaduse eraldiseisvas normis au ja hea nime kaitse. Erinevalt 1938. a PS-st ei sisalda PS § 17 enam piirangut, et põhiseaduse kaitse laieneb ainult Eesti Vabariigi kodanike hea nime kaitsele.

Au ja hea nime kaitse rahvusvahelises õiguses. Rahvusvaheline õigus on PS § 17 tõlgendamisel oluline ning seega tuleb § 17 mõtestamisel tähelepanu pöörata ka Eesti jaoks relevantsetele rahvusvahelise õiguse normidele, mis au ja hea nime kaitse sätestavad.

EIÕK eraldiseisva artiklina au ja hea nime kaitset välja ei too, kuid EIÕK art 10 sätestab selgelt, et väljendusvabadust võib piirata ka teiste „maine või õiguste kaitseks“. EIK märgib juba oma esimeses au teotamise lahendis, et väljendusvabaduse õigust tuleb tasakaalustada maine kaitse õiguse suhtes (EIÕK art 10.2) (vt EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986). Hilisemas praktikas rõhutab EIK täiendavalt, et maine kaitse kuulub ka EIÕK art 8 kohaldamisalasse (EIKo 53984/00, Radio France jt vs. Prantsusmaa, 30.03.2004 ; EIKo 64915/01, Chauvy vs. Prantsusmaa, 29.09.2004 ; EIKo 12148/03, Sanchez Cardenas vs. Norra, 04.01.2008). EIK on lisaks oma praktikas selgitanud, et maine kaitse on üks tsiviilõiguseid, mida kaitstakse EIÕK art 6.1 järgi. Nimelt sätestab EIÕK art 6.1: „Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus.“ (vt EIKo 31382/96, Kurzac vs. Poola, 22.05.2001) Niisamuti sedastab ka Eesti jaoks siduva ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 19 lg 3 p a, et väljendusvabadust võib piirata teiste maine kaitseks ning art 17 lg-s 1 märgitakse, et aule ja reputatsioonile ei tohi meelevaldselt või ebaseaduslikult kallale kippuda. Au ja hea nime teotamise keelab art-s 12 ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. ELPH otsesõnu au ja hea nime kaitset ei maini, kuid art-d 7 ja 8 sätestavad vastavalt era- ja perekonnaelu austamise ning isikuandmete kaitse normid, millel on samuti oluline puutumus au ja hea nime kaitsega.

PS § 17 kui reservatsioonita põhiõigus. Au ja hea nime kaitse paragrahv on sõnastatud ilma reservatsioonideta, kuid see ei tähenda, et §-s 17 sätestatud põhiõigus oleks absoluutne. Arvestada tuleb, et PS § 19 lg 2 järgi peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Ka ilma piiriklauslita põhiõigusi võib piirata, kui piirang toetub kolmanda isiku kollideeruvale põhiõigusele või mõnele muule põhiseaduslikku järku õigusväärtusele (RKHKo 31.05.2007, 3-3-1-20-07) (vt ka II ptk sissejuhatuse komm-d). Riigikohus on sama mõtte sõnastanud järgmiselt: „Sättes ei ole öeldud, millisel põhjusel tohib seadusandja seda põhiõigust piirata. See tähendab, et tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigusega, mida saab riivata teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslikku järku väärtuste kaitseks.” (RKÜKo 03.07.2012, 3-3-1-44-11).

Au ja hea nime esemeline kaitseala. Au ja hea nime kaitse on ühelt poolt tõrjepõhiõigus, kuid kommenteeritaval paragrahvil on ka soorituspõhiõiguslik iseloom ehk seadusandjale on suunatud kohustus reguleerida au ja hea nime kaitset.

Riigikohus on mõiste „au ja hea nimi“ sisustamisel märkinud järgmist: „Mõiste „au ja hea nimi“ väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse (enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel. Inimese enesehinnang põhineb tema kujutlusel iseenda väärtusest ja väärikusest.“ (RKTKo 30.10.1997, 3-2-1-123-97).

Au teotamine võib aset leida nii laia avalikkuse ees kui ka üksikute isikute vahel, st nii, et selle tunnistajaks on vaid üks kolmas isik peale au teotaja ja isiku, kelle au teotati. Samas on hea nime ehk maine riive eelduseks head nime teotava teo tegemine üldsust kaasaval viisil laia avalikkuse ees, näiteks meedias. Seega ei loeta hea nime teotamiseks vaid ühele kolmandale isikutele tehtud avaldust (vt R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p-de 1, 3, 5 kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017 ja EIKo 39311/05, Karakó vs. Ungari, 28.07.2009).

Riigikohus on rõhutanud: „Au ja head nime kahjustav on mis tahes viisil ja vormis levitatav teave.“ (RKTKo 29.03.2017, 3-2-1-153-16). Au ja head nime teotav võib olla ka isiku panemine alandavasse olukorda ning isiku väärikustunde alandamine või kahjustamine (vt R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p 4 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017). Seega au ja hea nime teotamise eelduseks ei ole vaid kirjaliku avalduse tegemine traditsioonilises või sotsiaalmeedias. Au ja hea nime teotamine võib toimuda ka suulise avaldusega, video, foto, joonistuse või ka teoga, näiteks teise isiku peale sülitamise või ka mõne ähvardava žestiga (vt nt EIKo 68354/01, Vereinigung Bildender Künstler vs. Austria, 25.04.2007). Au teotavaks ei loeta tegelikkusele vastavate väidete avaldamist. Küll aga võib selliste väidete esitamise viis või kontekst olla isiku au ja head nime kahjustav (vt ka RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13).

Au ja hea nime kaitse on osa ka inimväärikuse kaitsest, mida nimetab PS § 10 ning inimväärikus on omakorda üks põhiseaduse aluspõhimõtteid (RKHKm 04.05.2011, 3-3-1-11-11). Au mõiste on eelkõige seotud sellega, kuidas teised isikud meid väliselt tajuvad, ja väärikuse mõiste on otseselt seotud isiku sisemise väärikusega (vt ka EIKo 39311/05, Karakó vs. Ungari, 28.07.2009). Kui teotatakse inimese au ja head nime, siis enamasti alandatakse sellega ka inimese väärikust. Seega leiavad au teotamine ja väärikuse alandamine aset samal ajal. See aga ei tähenda, et rünne inimese väärikusele ning au ja hea nime teotamine leiab alati aset samaaegselt. Au ja hea nime teotamise eelduseks on selle teo teatav avalikkus. Samas saab isiku väärikust kahjustada ka olukorras, kus see ei toimu avalikkuse või kolmanda isiku ees. Juhul kui väärikust alandav tegu (näiteks näkku sülitamine või muu alandav tegu) pannakse toime privaatselt kahe isiku vahel, siis ei ole tegemist au või hea nime teotamisega, kuid tegemist on isiku väärikuse alandamisega. Isik võib oma au ja hea nime ebaväärikalt käitudes maha mängida, näiteks võib kuritegelikku ühendusse kuulumise eest süüdimõistetud isikut nimetada avalikult kuritegeliku grupeeringu liikmeks. Inimväärikus on seevastu igal inimesel tema inimeseks olemise tõttu ning see ei ole sõltuv tema ebaväärikast käitumisest (vt ka PS § 10 komm-d).

Riigi positiivne kohustus kaitsta isiku au ja head nime. PS § 17 sõnastusest ja mõttest tuleneb riigi positiivne kohustus hoolitseda selle eest, et isikutel oleks tõhusad ja efektiivsed kaitseabinõud au ja maine kaitsmiseks. Riigil on positiivne kohustus kaitsta isiku au ja head nime ning tagada inimõiguste jõustamine oma jurisdiktsiooni all. Positiivne kohustus tähendab kohustust kehtestada vajalikud normid nii era- kui ka avalikele isikutele ja institutsioonidele (sh kohtutele), mis tagaks põhiõiguse kaitse; samuti peavad riigid looma sõltumatu õiguskaitsesüsteemi (vt nt EIKo 71463/01, Šilih vs. Sloveenia, 09.04.2009 ; EIKo 32967/96, Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002). Kui riik on näinud ette piisavad tagatised ning täitnud muus osas enda positiivsed kohustused, ei saa pidada riiki rikkumise eest vastutavaks. PS § 17 osas on riigi keskseteks positiivseteks kohustusteks tagada isikute võimalus pöörduda oma õiguse kaitsmiseks kohtusse (PS § 15); võimalus kasutada kõiki ausa õigusemõistmise garantiisid ning saada õigusrikkumise tuvastamisel kompensatsiooni (PS § 25). Isikul peab olema võimalik kaitsta oma au ja head nime nii avaliku võimu eest avaliku õiguse sfääris (vertikaalne mõju) kui ka eraõiguslikus sfääris eraõiguslike rünnete eest (horisontaalne mõju).

Õigustatud isikud (isikuline kaitseala). Paragrahvi 17 näol on tegemist subjektiivse igaühe õigusega, st paragrahvist ei tulene, et normi kaitseala laieneks vaid paragrahvis märgitud isikutele (PS § 9 lg 1). Paragrahv annab kaitse kõigile füüsilistele isikutele, kelle au ja head nime on teotatud.

Eraldi küsimuseks on, kas ja millises ulatuses laieneb au ja hea nime kaitse ka juriidilistele isikutele. PS § 9 lg 2 järgi laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Au teotamine on omane ainult füüsilisele isikule, st inimesele. Hea nime, s.o maine kaitse laieneb lisaks füüsilisele isikule ka juriidilisele isikule, näiteks äriühingule või ka muule õiguse alusel loodud subjektile (vt ka R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p-de 1, 3 ja 4 kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017; juriidilise isiku õiguskaitsevahendite osas vt täpsemalt § 17 komm 14).

Erandlikult on Eesti seadusandja otsustanud, et avalikus õiguses on ametiühingul, mille õigusi rikuti, ametiühingute seaduse § 26 järgi õigus nõuda rikkumise lõpetamist, kohustuse täitmist ning tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Au ja hea nime teotamine ja objektiivse mõistliku isiku arusaam. Kuigi iga isik tunnetab oma au, head nime ja minapilti subjektiivselt, siis vaidluse korral au ja hea nime teotamise üle lähtub kohus objektiivse mõistliku isiku arusaamast ning arvamusest. Avaldatud hinnanguid või faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku isiku arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole relevantne (RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05 ; RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09 ; RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-24-15). EIK on avaldatu tõlgendamisel lähtunud „keskmise lugeja“ testist (EIKo 5266/03, Nikowitz ja Verlagsgruppe News GMBH vs. Austria, 22.05.2007), mis tähendab, et konkreetse väljenduse hindajaks tuleb mõelda kujuteldav keskmiste võimetega adressaat (vt ka § 10 komm). EIK on täiendavalt rõhutanud, et avaldatud vaidlusaluse väite õiguslikul tõlgendamisel, mh kvalifitseerimisel faktiväiteks või väärtushinnanguks, ei saa kohus lähtuda hageja subjektiivsest arusaamast, vaid lähtuda tuleb avaldatu objektiivsest tähendusest (EIKo 49330/07, Alfantakis vs. Kreeka, 28.06.2010 ; väärtushinnangu ja faktiväite vahetegemise osas vt PS § 17 komm 14). Seega ei pruugi isiku subjektiivne avalduse tõlgendus või ka enese puudutatuna tundmine endast kujutada au teotamist PS § 17 mõttes.

Riive teatav raskusaste ehk teotamise nõue.Rünne inimese maine vastu peab olema teatava raskusastmega selleks, et see langeks au teotamise keelu kaitsealasse (vt nt RKTKo 11.04.2004, 3-2-1-11-04 ; EIKo 28070/06, A. vs. Norra, 09.04.2009 ja EIKo 39954/08, Axel Springer AG vs. Saksamaa, 07.02.2012). Teotamist tuleb lugeda tugevamaks ründeks kui lihtsalt haavamist või solvamist, mis ei too kaasa õigusnõudeid. Seetõttu on oluline tuvastada au ja hea nime teotamise pahatahtlikkus ehk teadlik ja sihipärane soov kellegi au ja head nime kahjustada. Au või hea nime teotamine peab ületama teatud künnise ehk esiteks peab see olema kantud tahtlusest, s.o soovist teist isikut kahjustada, ning teiseks peab sellel olema häbistav, alandav või naeruvääristav viis. Väidet ei saa lugeda au teotavaks üksnes põhjusel, et see on negatiivse tähendusega. Au teotamise ründe raskusastme hindamisel tuleb arvesse võtta avaldatu konteksti, ulatust ja ühiskondlikku tähtsust (vt R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p-de 7 ja 12 kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017; RKHKo 24.01.2017, 3-3-1-65-16 ; EIKo 23118/93, Nilsen ja Johnsen vs. Norra, 25.11.1999 ; EIKo 28114/95, Dalban vs. Rumeenia, 28.09.1999 ; EIKo 2034/07, Otegi Mondragon vs. Hispaania, 15.03.2011 jaEIKo 27520/07, Altug Taner Akcam vs. Türgi, 25.01.2012).

Ka Riigikohus on märkinud: „Faktiväiteid ja hinnanguid, mis riivavad isiku au tühisel määral, ei ole mõistlik ega põhjendatud lugeda au teotamiseks.“ (RKTKo 11.02.2004, 3-2-1-11-04) ning lugenud au teotavaks väite, „mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne“ (RKTKo 10.06.2009, 3-2-1-43-09). PS § 17 ei keela teravalt väljendatud objektiivset ning heas usus tehtud kriitikat. Avaldused võivad olla tehtud ka viisil, mis isegi ründavad, šokeerivad ja häirivad (vt kaEIKo 5493/72, Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976 ; EIKo 72713/01, Ukrainian Media Group vs. Ukraina, 12.10.2005). Väljendusvabaduse kaitse all on ka väljendusviis ja -vorm (EIKo 11662/85, Oberschlick vs. Austria, 23.05.1991).

Avaldatu kontekst ja eesmärk au ja hea nime teotamise riive korral. Kontekstil on au teotamise vaidlustes väljenduse hindamisel suur mõju, st arvesse tuleb võtta, kellele oli hinnatav väljendus suunatud, millist kanalit selle levitamiseks kasutati ning millisel eesmärgil väljendus tehti. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kas väljendus on tehtud poliitilisel, ärilisel, teaduslikul või kunstilisel eesmärgil.

Poliitilise debati vabadus on demokraatliku ühiskonna tuumikkontseptsioon ning selle piiramiseks peaks demokraatlikus ühiskonnas olema eriliselt oluline vajadus (EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986). Parlamendiliikmeid ei saa võtta vastutusele parlamendis või selle organites öeldud au ja head nime riivavate poliitiliste avalduste eest (vt ka § 62 komm-d). Veelgi enam, PS § 62 kommentaari autorid on küsitavaks pidanud, kas PS §-s 62 sisalduv väljend „poliitiliste” piirab Riigikogu liikme vastutamatust selliselt, et mõne Riigikogu istungil tehtud avalduse eest, mis kvalifitseeritakse mittepoliitiliseks, saab rahvaesindaja vastu esitada näiteks kahju hüvitamise nõude (vt ka § 62 komm-d jaR. Maruste. Põhiseaduse § 17 p 6 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017). Oluline on samas silmas pidada, et ka poliitilise debati käigus avaldatu ei ole absoluutse kaitse all ning vastuvõetav ega kaitse all ei ole näiteks vihakõne või üleskutsed vägivallale (vt vihakõne osas ka PS § 17 komm-d 10 ja 15).

Õigus suhtuda poliitiku tegevusse kriitiliselt on demokraatlikus riigis sõna-, mõtte- ja ajakirjandusvabaduse üks põhilisi garantiisid. Poliitiku puhul võib hinnang olla põhjendamatu eelkõige juhul, kui vaatluse all on tema eraelu või on tegu avaldusega, mille ainsaks eesmärgiks on solvata. Võrreldes eraisikuga peab poliitikul olema eriti kõrge taluvuspiir (vt RKTKo 07.05.1998, 3-2-1-61-98; RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97; EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986; EIKo 32131/08 ja 41617/08, Tuşalp vs. Türgi, 21.05.2012 ja EIKo 57829/00, Vides Aizsardzibas Klubs vs. Läti, 27.08.2004). EIK kohtuasjas Tuşalpvs.Türgi avaldas ajakirjanik kaks kriitilist artiklit peaministri Recep Tayyip Erdoğanikohta ning riigisiseste kohtute hinnangul väljus avaldaja lubatava kriitika piiridest sellega, et kirjutas poliitiku agressiivsest käitumisest teatud sündmuste kontekstis. EIK sedastas, et artiklid olid avalikkust huvitaval teemal ning peaministril peab olema eriti kõrge kriitikataluvus ning seda isegi provokatiivsete ja solvavate hinnangute suhtes. EIK tuvastas sõnavabaduse riive, sest art 10 (s.o väljendusvabadus) piiridest väljaspool on sellistel juhtumitel väited vaid siis, kui nende ainus eesmärk on kedagi solvata (EIKo 32131/08 ja 41617/08, Tuşalp vs. Türgi, 21.05.2012).

Riigikohus on omalt poolt seoses avaliku elu tegelasega märkinud, et „avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga“ (RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05 ja RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13) . Siiski ei ole kõrgem kriitikataluvuse kohustus vaid avaliku elu tegelasest poliitikul. Asjas Von Hannover vs. Saksamaa defineerib oma kokkulangevas arvamuses kohtunik Cabral Barreto avaliku elu tegelase mõiste kui isiku rolli ametikohal, millega see isik teostab avalikku võimu ja/või rolli, kus isik kasutab avalikke vahendeid. Avaliku elu tegelase rollis laiemalt on ka iga selline isik, kellel on avalikus elus roll – olgu selleks valdkonnaks poliitika, majandus, kunst, sport, sotsiaal- või muu sfäär (vt PM/Resolution 1165 (1998) ja EIKo 59320/00, Von Hannover vs. Saksamaa, 24.09.2004).

EIK on oma lahendites rõhutanud, et kõrgema kriitikatalumise kohustusega on ka isikud, kes on ennast avaliku huvi keskmesse ise asetanud. EIK on näiteks asjas Bodrožić vs. Serbia märkinud, et olukorras, kus hageja kirjutas raamatu, mis puudutas avalikkusele huvipakkuvat teemat, ning osales ka televisioonisaates, asetas hageja ennast ise teadlikult olukorda, kus teda võidakse kritiseerida. Seega oli hageja ka kohustatud taluma suuremas ulatuses kriitikat, kui oleks kohustatud taluma samas olukorras eraisik, kes ei ole end ise avalikkuse huviorbiiti asetanud (vt EIKo 32550/05, Bodrožić vs. Serbia, 10.12.2009 ; vt ka sarnaseid lahendeid EIKo 23118/93, Nilsen ja Johnsen vs. Norra, 25.11.1999; EIKo 26958/95, Jeruusalemm vs. Austria, 27.05.2001; EIKo 29372/02, Karman vs. Venemaa, 14.03.2007). Suurem talumiskohustus on ka näiteks suurtel rahvusvahelistel ettevõtetel (vtEIKo 68416/01, Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, 15.05.2005). Samas ei saa unustada, et enese avalikkuse huviorbiiti asetamine või avaliku elu tegelase rolli täitmine ei kohusta isikut taluma igasuguseid avaldusi, st ka avaliku elu tegelase rollis oleval isikul on võimalik oma au ja head nime kaitsta (EIKo 59320/00, Von Hannover vs. Saksamaa, 24.09.2004).

Au ja hea nime teotamine ja karistusõigus. Au ja hea nime karistusõiguslik kaitse Eestis puudub ning au ja hea nime kaitseks tuleb pöörduda eelkõige võlaõiguse normide poole. Solvamise ning laimamise eest nägi kriminaalvastutuse ette kriminaalkoodeks (RT 1992, 20, 288), mis kaotas kehtivuse aastal 2002, kui jõustus KarS (RT I 2001, 61, 364). Küll aga sisaldab karistusõigus siiani teatud erisätteid, mis au ja hea nime teotamisega seonduvad. KarS § 149 keelab surnu mälestuse teotamise; § 247 rahvusvaheliselt kaitstud isiku laimamise ja solvamise; § 275 võimuesindaja solvamise; § 275¹ võimuesindaja laimamise; § 305 kohtu solvamise ning § 305¹ keelab kohtu laimamise (vt ka § 45 komm-d).

KarS § 151 kriminaliseerib vaenu õhutamise (vihakõne), mis hõlmab ka rünnakuid isikute grupi või ühiskonnakihtide vastu. Vihakõnet on pea võimatu ammendavalt defineerida ning seega ka selle üldtunnustatud definitsioon puudub. EIK on selgitanud, et EIÕK art-st 17 tulenevalt ei kuulu konventsioonis väljendatud ja sellega tagatud väärtustega vastuolus olevad avaldused (milleks võib olla ka vihakõne) art 10 (väljendusvabadus) kaitse alla. Näitena taolistest avaldustest on holokausti eitavad, natsismipoliitikat õigustavad, kõiki moslemeid terrorismiga seostavad või juute Venemaal kurjuse allikana kujutavad avaldused (EIKo 7485/03, Witzsch vs. Saksamaa, 13.12.2005 ; EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015, vt ka § 45 komm-d).

PS § 22 kommentaari järgi ei laiene valitseva arusaama kohaselt süütuse presumptsiooni toime eraisikute käitumisele. Ometi tuleb olukorras, kus isiku kohta ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, avalduste tegemisel au teotavate väidete avaldamise vältimiseks ka eraisikutel (s.o eelkõige meedial) olla oma avaldustes heauskne ja hoolas (vt § 22 komm-d; riigi poolt au teotavate väidete avaldamise ning süütuse presumptsiooni rikkumise osas vt ka RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12). Ajakirjandusel ei ole keelatud kajastada süüteo uurimise, kahtlustuse või süüdistuse esitamist ja kohtuasja käiku ning seega ei ole korrektse uurimise või kohtuasja kajastamise näol tegemist au või hea nime teotamisega (vt selle kohta nt EIKo 60798/10 ja 65599/10, M.L. ja W.W. vs. Saksamaa, 28.09.2018).

Väljendusvabadus ning au ja maine kaitse.Kõige enam kohtume praktikas kahe põhiõiguse, PS § 17 au ja hea nime ning § 45 väljendusvabaduse kokkupõrkega. Kohtul tuleb igas kaasuses tasakaalustamise testi abil jõuda otsuseni, milline on põhiõiguste vaheline õiglane tasakaal, arvestades, et kaks nimetatud õigust ei ole hierarhilises suhtes ning neil on vaikimisi võrdne kaal (RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05 ; EIKo 2872/02, K.U. vs. Soome, 02.12.2008 ; EIKo 28274/08, Heinisch vs. Saksamaa, 21.10.2011 ; EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015). Kohus lähtub väljendusvabaduse vaidlustes sellest, et au teotamise kaitse kõrval on oluline ka väljendusvabaduse kaitse, kuivõrd just väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks fundamentaalseid alustalasid (vt EIKo 5493/72, Handyside vs. Ühendkuningriik, 07.12.1976 ja § 45 komm-d).

Ajakirjandus ning au ja maine kaitse. Au teotamise vaidluses arvestab kohus sellega, et ajakirjanduse väljendusvabadusel on eriline kaitse, kuivõrd ajakirjandusel lasub kohustus edastada avaliku elu küsimustes ning kooskõlas oma kohustustega informatsiooni ja arvamusi (vt RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05 ; RKTKm 08.02.2017, 3-2-1-147-16 ; EIKo 11798/85, Castells vs. Hispaania, 23.04.1992 ; EIKo 15890/89, Jersild vs. Taani, 23.09.1994 ; EIKo 25716/94, Janowski vs. Poola, 21.01.1999 ; EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015). Avalik elu ja avalik huvi ei ole samastatavad pelgalt ajakirjaniku või ka sisu tarbija uudishimuga (EIKo 59320/00, Von Hannover vs. Saksamaa, 24.09.2004).

EIK nimetab ajakirjandust demokraatliku ühiskonna valvekoeraks(vt nt EIKo 33846/07, Wegrzynowski ja Smolczewski vs. Poola, 16.10.2013).Ajakirjandusvabadus hõlmab ka võimalikku liialdustesse kaldumist või isegi provokatsiooni (vt EIKo 15974/90, Prager ja Oberschlick vs. Austria, 26.04.1995; EIKo 21980/93, Bladet Tromsø ja Stensaas vs. Norra, 20.05.1999 ; EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015).EIK on veel seoses ajakirjaniku erilise kaitsega leidnud, et „ajakirjaniku karistamine teise isiku poolt intervjuu käigus tehtud avalduste levitamisele kaasa aitamise eest takistaks oluliselt ajakirjanduse panust avalikku huvi pakkuvate teemade arutamisse ning seda ei tohiks sätestada, välja arvatud juhul, kui selleks on eriliselt kaalukad põhjused” (vt EIKo 15890/89, Jersild vs. Taani, 23.09.1994 ; EIKo 38432/97, Thoma vs. Luksemburg, 29.06.2001 ; EIKo 26547/07, Print Zeitungsverlag GmbH vs. Austria, 10.01.2014 ; EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015).

Ajakirjandusel omakorda on kohustus käituda heas usus ning jälgida ajakirjanduseetika nõudeid (vt EIKo 21980/93, Bladet Tromsø ja Stensaas vs. Norra, 20.05.1999 ; EIKo 5126/05, Yordanova ja Toshev vs. Bulgaaria, 02.01.2013 ; EIKo 48876/08, Animal Defenders International vs. Ühendkuningriik, 22.04.2013).Eesti ajakirjanike seas on kõige laialdasemalt kasutusel Eesti Meediaettevõtete Liidu vastu võetud Eesti ajakirjanduseetika koodeks (vt rohkemEesti ajakirjanduseetika koodeks, 29.01.1998). Eesti Meediaettevõtete Liidu juures tegutseb ka pressinõukogu, mis teatud ulatuses võimaldab vaidlusi ajakirjandusega lahendada kohtuväliselt.

Seoses ajakirjaniku ning laiemalt meedia mõiste arenguga soovitab Euroopa Nõukogu liikmesriikidel kasutusele võtta uue, laiaulatusliku meedia mõiste, mis hõlmaks kõiki asjaosalisi, kes loovad ja levitavad potentsiaalselt suurele arvule inimestele mõeldud sisu ja rakendusi (Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2011)7). Ka EIK on omalt poolt selgitanud, et teatud juhul, lisaks nn traditsioonilisele ajakirjanikule, kelle kirjutisel on toimetuse järelevalve, võib art 10 alusel varem ajakirjanikule omane kaitse laieneda ka teistele nn valvekoera funktsiooni täitvatele isikutele, nagu näiteks blogipidajad või muud populaarsed sotsiaalmeedia kasutajad (vt EIKo 18030/11, Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari, 08.11.2016, vt ka PS § 45 komm-d).

Nõude õiguslik alus, au ja hea nime teotamine väärtushinnangu ja faktiväitega. Au ja hea nime kaitse toimub üldjuhul tsiviilkorras ja see tähendab, et relevantsed on VÕS normid, mis näevad ette lepinguvälised õiguskaitsevahendid isiklike õiguste rikkumise korral.

Nii VÕS-st, Riigikohtu praktikast kui ka EIK praktikast tuleneb, et au teotamine on võimalik nii faktiväidete kui ka väärtushinnangutega (vt RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07 ; RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10 ja EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015). Faktiväidetel ja väärtushinnangutel on oluline vahet teha. Nimelt olenevalt sellest, kas avaldatud on faktiväide või väärtushinnang, erinevad vaidlusaluse väite õigusvastasuse tuvastamise eeldused, tõendamiskoormis ning ka rakendatavad õiguskaitsevahendid (vt RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07 ; RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10 ; EIKo 11662/85, Oberschlick vs. Austria, 23.05.1991 ; EIKo 5380/07, Karsai vs. Ungari, 01.03.2010 ; EIKo 34690/05, Sofranschi vs. Moldova, 21.03.2011 ; EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015).

Faktiväite ja väärtushinnangu tõendamiskoormis erineb, kuivõrd väärtushinnangut on võimalik ainult põhjendada ega saa tõendada selle sisu tõesust või väärust. Tõendada saab ainult faktiväiteid (vt nt RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10 ; EIKo 19983/92, De Haes ja Gijsels vs. Belgia, 24.02.1997). Väärtushinnangud on subjektiivsed isiku arusaamad. Väärtushinnang loetakse põhjendatuks, kui see ei ole pelgalt spekulatiivne, vaid sellise hinnangu andmiseks on olemas üldine (objektiivne) faktiline baas, mille põhjal eri inimesed võivad teha ka erinevaid järeldusi (vt rohkemEIKo 19983/92, De Haes ja Gijsels vs. Belgia, 24.02.1997). Esineb erinevusi ka faktiväite ja väärtushinnangu õigusvastasuse tuvastamisel. Faktiväite avaldamist ei loeta õigusvastaseks, kui avaldaja on avaldatut piisava põhjalikkusega kontrollinud (VÕS § 1047 lg 3). Väärtushinnangu õigusvastasuse kontroll aga ei käi VÕS § 1047, vaid § 1046 lg-te 1 ja 2 järgi. Lisaks on vahetegemine faktiväite ja väärtushinnangu vahel oluline ka õiguskaitsevahendite valikul, sest nagu on juba 1997. aastal kinnitanud Riigikohus, väärtushinnangu ümberlükkamist Eesti õigus ei võimalda. Ümber saab lükata vaid ebaõigeid faktiväiteid (vt nt RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97). Ümberlükkamist on võimalik nõuda samal viisil ja samas kohas ümberlükkava avalduse tegemiseks kohustamisega (vt nt RKTKo 13.04.2007, 3-2-1-5-07).

Negatiivsete väidete tõendamiskoormis on avaldajal (kostjal) (vt ka RKTKo 09.01.2013,3-2-1-166-12). Kui aga kohtusse pöördunud isik nõuab neutraalse väite osas õiguskaitsevahendite (näiteks VÕS § 1047 lg 4 ümberlükkamise nõude) rakendamist, s.o väite osas, mis tema mainet pealtnäha kahjustada ei saaks, on tõendamiskoormis kohtusse pöördunud isikul (hagejal) (vt ka RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05).

Tõhus õiguskaitse au ja hea nime teotamise korral. Riigil on kohustus läbi viia hoolikas, põhjalik ja tõhus inimõiguste rikkumise uurimine. Vastavad menetlused peavad võimaldama pädeval organil otsustada rikkumist käsitleva kaebuse sisu üle ja tuvastada rikkumine, sanktsioneerida ning tagada tehtud otsuste täitmine. Tõhusad õiguskaitsevahendid peaksid olema kättesaadavad, teadaolevad, taskukohased ja suutma pakkuda asjakohast kaitset(vt EIKo 5947/72 jt, Silver jt vs. Ühendkuningriik, 25.03.1983 ; EIKo 22729/93, Kaya vs. Türgi, 19.02.1998).

VÕS võimaldab nõuda ebaõigete väidete ümberlükkamist (VÕS § 1047 lg 4); õigusvastase tegevuse lõpetamist (§ 1055) ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Au ja hea nime teotamine võib isikutele tekitada kannatusi, mh hingelisi üleelamisi, elumõnude kaotust, ebameeldivustunnet, häiritust ja stressi, sundida muutma elukorraldust. Kompenseerimine toimub põhiliselt kahel viisil: rahalise hüvitisena ja/või teoga, s.o avaliku vabatahtliku vabandamise või au ja head nime teotava informatsiooni avaliku ümberlükkamisega. Rahaline hüvitis võib olla ka kokkuleppeline ning kui pooled ei jõua kokkuleppele, siis on kompensatsioon kohtu määrata. Rahaline kompensatsioon jaguneb omakorda varaliseks ja mittevaraliseks kahju hüvitiseks (vt R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p 13 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017).

Juhul kui isikule on põhjustatud varalist kahju, näiteks on tekkinud kohtueelsed õigusabikulud, siis saab isik nõuda varalise kahju hüvitamist. Lisaks võib varalise kahju nõue tekkida sellest, et isiku väärikus ja maine kahjustub sedavõrd, et ta vajab selle tulemusena (haigla)ravi või on teatud aja töövõimetu, jääb ilma mõnest lepingust põhjusel, et tema maine on avalikult ja ebaõiglaselt ning alusetult seatud kahtluse alla või on ta usaldusväärsuse kaotamise või olulise kahjustumise tõttu kaotanud töö, sissetuleku või kliente. Varalise kahju tekkimist tuleb hagejal tõendada (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09).

Au või hea nime teotamise tuvastamisel eeldatakse mittevaralise kahju teket (RKÜKo 11.12.2012, 3-3-1-75-11 ; RKHKo 17.06.2016, 3-3-1-54-15 ; RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14). Riigikohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse väljamõistmise juures märkinud: „Mittevaralise (moraalse) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.“ (RKTKo 27.09.2005, 3-2-1-81-05 ; vt ka RKTKo 26.11.2010, 3-2-1-83-10). Arvestada tuleb kahju hüvitise suuruse väljamõistmisel ka ühiskonna üldise heaolu tasemega (RKTKo 22.10.2008, 3-2-1-85-08). EIK on omakorda rõhutanud, et välja mõistetav kahjuhüvitis peab olema proportsionaalne ja mõistlikus suhtes kantud kahjuga mainele ning kahjude väljamõistmisel tuleb kaaluda mõlema poole õigusi ning arvestada rikkumise raskusega (vt EIKo 18139/91, Tolstoy Miloslavsky vs. Ühendkuningriik, 13.07.1995 ; EIKo 28199/15, Independent Newspapers (Ireland) Limited vs. Iirimaa, 15.09.2017). Mittevaralise ja varalise kahju vaheteo osas on Riigikohus rõhutanud, et õigusrikkumise tulemusel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses võivad tuua kaasa varalise kahju hüvitise, mitte aga mittevaralise kahju hüvitise. Nimetatud varalise kahju suuruse peab tõendama hüvitust nõudev isik (RKTKo 25.05.2005, 3-2-1-51-05).

Erinevalt füüsilisest isikust juriidilisel isikul mittevaralise kahju hüvitamise nõue puudub (vt ka § 17 komm 6). Kohtupraktikas on Riigikohus leidnud, et juriidilisel isikul ei saa tekkida au teotamisest moraalset kahju, kuivõrd juriidilisele isikule ei ole omane moraal: „ [---] juriidiline isik [võib] nõuda küll au teotamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist, mitte aga moraalse kahju hüvitamist. Kolleegium leiab, et niisugune käsitlus ei ole vastuolus põhiseadusega, kuna juriidilisele isikule ei ole omane moraal, seega ei saa ta ka nõuda moraalse kahju hüvitamist.“ (RKTKo 27.03.1997, 3-2-1-35-97). Autorite hinnangul ei ole Riigikohtu seisukoht päris täpne, kuivõrd Riigikohus on jätnud tegemata vaheteo au kaitse ning hea nime kaitse vahel. Kommentaari autorid küll nõustuvad, et juriidiline isik ei saa nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kuid oluline on välja tuua, et igal juhul on au teotamine omane ainult füüsilisele isikule, st inimesele. Samas hea nime, s.o maine kaitse laieneb lisaks füüsilisele isikule ka juriidilisele isikule (vt ka R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p-de 1, 3 ja 4 kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017).Kokkuvõttes jõuavad autorid Riigikohtuga samale järeldusele. Kuigi juriidilise isiku hea nimi on kaitstud, siis arvestades, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude eesmärk on eelkõige leevendada isiku hingelisi kannatusi, valu ning elumõnude kaotamist, ei ole juriidilisel isikul, kellel puudub hing ning võime tunda valu, õigust nõuda hea nime kahjustamise eest mittevaralist kahju.

Juriidilisel isikul on võimalik nõuda hea nime ehk maine kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitamist ja kasutada muid õiguskaitsevahendeid, näiteks VÕS § 1047 lg-st 4 tulenevat andmete ümberlükkamise nõuet. Äriühingu mainekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamist on tunnustanud ka EIK (vt EIKo 68416/01, Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, 15.05.2005 ; vt ka R. Maruste. Põhiseaduse § 17 p 13 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017).

Autorite hinnangul olukorras, kus juriidilise isiku kohta on avaldatud vaid ebakohaseid ja õigusvastaseid väärtushinnanguid ning varalist kahju juriidilisel isikul tekkinud ei ole, tuleb kaaluda võimalust anda juriidilisele isikule tuvastusnõude esitamise õigus väärtushinnangute ebakohasuse ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastasel juhul, kui juriidilisel isikul ei ole võimalik esitada ei kahju hüvitamise ega ka ebaõigete väidete ümberlükkamise nõuet, siis võib ainsaks võimalikuks õiguskaitsevahendiks olla väärtushinnangute õigusvastasuse tuvastamise nõue, mille vastu tuleb märgitud olukorras juriidilise isiku huvi jaatada. Seda ka põhjusel, et olukorras, kus (juriidiline) isik jäetakse täielikult ilma võimalusest oma õigusi kaitsta, on küsimus riigi positiivse kohustuse rikkumises tagada efektiivne võimalus oma õiguste kaitseks (vt ka § 17 komm 5).

EIK art 6 (õiglane kohtupidamine) lahendis Comingersoll S.A. vs. Portugal ei ole iseenesest täielikult eitanud, et mõnes liikmesriigis ja teatud erandlikul juhul võib juriidilise isiku mittevaralise kahju hüvitis olla võimalik. EIK rõhutas, et riikidel on kohustus tagada muu hulgas art-s 6 tagatud õiguste efektiivne kaitse ning üks võimalusi võib olla ka mittevaralise kahju hüvitis (EIKo 35382/97, Comingersoll S.A. vs. Portugal, 06.04.2000). See aga ei tähenda, et EIK oleks leidnud, et riikidel oleks kohustus tagada mittevaralise kahju hüvitise nõudeõigus ka juriidilistele isikutele. Vastupidi – EIK leidis, et riikidel ei ole kohustust, ent on õigus otsustada, milliseid õiguskaitsevahendeid ja millises ulatuses juriidilistele isikutele maine kaitse vaidlustes võimaldada (vt EIKo 68416/01, Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, 15.05.2005).

Vabandamiseks kohustamist Eesti seadused ei võimalda. Riigikohus on selgitanud, et puudub õiguslik alus vabandamise nõudmiseks ja veelgi enam: „See ei ole aga ainuke põhjus, miks vabandamist õiguskaitsevahendina ei ole sätestatud seadusega. Oluline on silmas pidada, et kuigi nii õiguslikule kui ka moraalsele kohustusele on omane normatiivsus, ei saa neid samastada täitmise tagamise aspektist. Vabandamine on moraalne kohustus, mille täitmist tagab üldjuhul tava või avalik arvamus, õigusliku kohustuse täitmine on aga tagatud riigi sunnijõuga.“ (RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05). Küll aga tuleb üldjuhul kohtutel kahju tekitaja vabandamist arvesse võtta mittevaralise kahju rahalise hüvitise suuruse määramisel (vt RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05). Samas on olukord teine avalikus õiguses (ehk vertikaalsuhtes), kus kohtud on vabandamist kui õiguskaitsevahendit riigivastutuse regulatsioonis jaatanud. Nimelt paneb RVastS § 11 lg 2 avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Üheks selliseks abinõuks on Riigikohus pidanud ka vabandamist (RKHKo 10.06.2005, 3-3-1-30-05). EIK ei ole vabandamiseks kohustamise nõuet ka eraisikutevahelises suhtes (horisontaalsuhe) täielikult välistanud, kuid on leidnud, et nõude võimalikkus oleneb riigi õigusruumi eripäradest ning olukorras, kus õiguskaitsevahendi kasutamine on korrektselt argumenteeritud, võib mõnel juhul olla tegemist ka liikmesriigi kohtu diskretsiooniotsusega (vt EIKo 1758/02, Kazakov vs. Venemaa, 05.06.2009 ; EIKo 33014/05, Pravoye Delo toimetus ja Shtekel vs. Ukraina, 05.08.2011).

Televisioonis või raadios au ja head nime ehk mainet kahjustavate väidete avaldamise korral sätestab MeeTS § 20 õiguskaitsevahendina lisaks ka vastulause esitamise õiguse. MeeTS § 20 lg 1 järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul (sõltumata tema kodakondsusest või asukohast), kelle seaduslikke õigusi, eriti mainet, on televisiooni- või raadioteenuses kahjustatud ebaõigete faktide esitamisega, õigus esitada vastulause või taotleda muude võrdväärsete ja õigusaktidega kooskõlas olevate vahendite rakendamist. MeeTS § 20 lg 2 teine lause täpsustab, et vastulause esitamise soovist tuleb televisiooni- või raadioteenuse osutajale kirjalikult teatada 20 päeva jooksul pärast taotluse põhjustanud saate edastamist.

Kuigi au ja hea nime kaitse toimub tsiviilkorras, st eelkõige VÕS sätete alusel, ei tohi VÕS või ka muude seaduste kohaldamisel unustada PS §-s 11 sätestatud põhiõiguslikku vastassuunaliste õiguste kaalumise testi (vt täpsemalt PS § 11 komm-d ja RKPJKo 17.07.2009, 3-4-1-6-09).

Au ja hea nime kaitse seos uute tehnoloogiatega.Au teotamise vaidluses avaldatule õigusliku hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta ka konkreetset digikeskkonda, kus avaldus on tehtud. Nii on EIK näiteks märkinud, et arvesse tuleb võtta suhtlemisstiili eripära, sest teatud internetiportaalides ongi lodevam kõnepruuk tavapärane ning seetõttu ei saa seda suhtlusstiili lugeda kellegi õigusi rikkuvaks (EIKo 22947/13, Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs. Ungari, 02.05.2016 ; EIKo 3877/14, Tamiz vs. Ühendkuningriik, 19.09.2017).

Omajagu küsimusi au teotamise vaidlustes internetis on tekitanud ka vastutus hüperlingi taga oleva sisu osas. Asjas Magyar Jeti Zrt vs. Ungari leidis EIK, et väär oli ilma igasuguse kaalumiseta panna vastutust hüperlingi taga olevate laimavate avalduste eest hüperlingi postitajale. Seda muu hulgas põhjusel, et lingi postitajal ei ole enamasti kontrolli lingi taga oleva sisu üle ning arvestades, et kogu interneti toimimise mehhanism on üles ehitatud paljuski just hüperlinkidele. Seetõttu tooks hüperlingi postitajale vastutuse omistamine kaasa muret tekitavalt negatiivse mõju väljendusvabadusele internetis (EIKo 11257/16, Magyar Jeti Zrt vs. Ungari, 04.03.2019).

Internetiteenuse vahendaja vastutuse (näiteks internetiportaalide vastutuse) kohta vihakõne ning au ja hea nime teotava kolmanda isiku sisu osas vt PS § 45 komm-d. Vahendajate vastutuse osas on EIK teinud praeguseks juba mitmeid lahendeid, leides peaasjalikult, et olukorras, kus portaalil on kasutusel ebakohasest materjalist teavitamise ja kõrvaldamise süsteem ning kui portaal reageerib teavitustele kiiresti, siis ei vastuta internetiteenuse vahendaja kasutajate loodud sisu eest enamasti ka juhul, kui sisu on solvav. Erandiks on EIK praktikas eelkõige juhud, kui kolmandate isikute kommentaarid vmt sisaldavad vihakõnet ja ähvardamist vägivallaga. Sellises olukorras tuleb portaalidel võtta ise meetmeid selgelt õigusvastase sisu viivitamatuks kõrvaldamiseks ja seda isegi olukorras, kus väidetav ohver või kolmandad isikud pole sellest sisust portaali teavitanud (vt EIKo 64569/09, Delfi AS vs. Eesti, 16.06.2015 ; EIKo 22947/13, Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs. Ungari, 02.05.2016 ; EIKo 74742/14, Pihl vs. Rootsi, 07.02.2017 ; EIKo 3877/14, Tamiz vs. Ühendkuningriik, 19.09.2017 ; EIKo 43624/14, Høiness vs. Norra, 19.03.2019).