EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Kuigi pealtnäha oleks selles sättes antud justkui kaks õigust – üks vabadusele ja teine isikupuutumatusele –, on sätet üldiselt mõistetud ühtse õigusena, mille eesmärk on kaitsta inimese füüsilist vabadust (vt nt RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 48).

Kui arvestada, et PS § 20 lg-te 1 ja 2 lätteks tuleb pidada EIÕK art 5 lg 1 (vt selle kinnituseks nt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn 1997, lk 1023), siis võiks sättes seista ingliskeelse surety ja prantsuskeelse sûrété vastena „isikupuutumatuse“ asemel „turvalisus“. „Isikupuutumatus“, millele ELPH art-s 3 vastavad right to integrity of the person ja droit à l’intégrité de la personne, on PS § 20 lg-sse 1 arvatavasti sattunud EIÕK venekeelse tõlke vahendusel, liikudes PS tekstist omakorda edasi EIÕK uuendatud tõlkesse. Vahe ei pruugi olla pelgalt sõnastuslik (ammendavat käsitlust nende mõistete ja nende taga seisvate õiguste kohta vt U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus? – Juridica 2018, nr 2, lk 136–145). Isikupuutumatuse ja füüsilise vabaduse erinevust saab mõista vangistuse näitel. Kuigi vangistuse korral on inimeselt võetud tema füüsiline vabadus liikuda oma kehas vabalt soovitud kohta ja vältida ka teatud kohtades viibimist (PS § 20 lg 2 p 1 eesmärgil), on tal endiselt säilinud õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele.

Iseenesest ei ole mõeldamatu asuda PS § 20 lg-s 1 kasutatud „isikupuutumatust“ kohaldama eraldiseisvat õigust andvana. Ei ole kohtupraktikat, mis seda välistaks (pigem vastupidi, vt nt RKKKo 30.05.2000, 3-1-1-63-00, p 7.2; RKKKo 25.05.2004, 3-1-1-38-04, p 10; RKKKo 19.05.2005, 3-1-1-43-05, p 7 või menetlusosaliste seisukohti RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p-d 17.2, 20.1). Siiski oleks eraldiseisva põhiõiguse tuletamine üldiselt füüsilist vabadust kaitsvast paragrahvist kummaline, samuti ei paista selleks olevat teravat vajadust, kuivõrd selle õiguse võimalikku kaitsealasse kuuluvad kehaline ja vaimne puutumatus leiavad kaitset ka muude põhiõiguste kaudu (nt üldjuhul õigus eraelu puutumatusele (PS § 26), aga ka õigus elule (§ 16), piinamiskeeld ja keeld allutada isikuid nõusolekuta teaduslik-meditsiinilistele katsetele (§ 18), viimases astmes ehk ka § 19).

Kokkuvõttes annab PS § 20 lg-s 1 sätestatud õigus vabadusele ja isikupuutumatusele õiguse vabalt liikuda soovitud kohta ja vältida soovimatutes kohtades viibimist, ilma et avaliku võimu organid kohustaksid isikut viibima nimetamisväärse aja vältel kindlas kohas, keelates mujale liikumise. Säte kaitseb füüsilist (kehalist/ruumilist) vabadust ja isikupuutumatust (turvalisust) ega hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust. PS § 20 lg 1 keelab võimuorganitel isikutelt vabaduse võtmise, välja arvatud kindlalt piiritletud eesmärkidel ja tingimustel, mis tulenevad § 20 lg-st 2 (ja osalt ka §-dest 21 ja 11). Teisisõnu, vabaduse võtmine saab toimuda ainult §-s 20 esitatud erandlike aluste esinemisel. Riigikohus on lisaks sedastanud, et PS § 20 lg 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks. PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist (vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 79).

Koostoimes PS §-dega 13 ja 14 tuleneb § 20 lg-st 1 ka riigi kohustus tagada selles sättes antud õiguse kasutamine, võttes meetmeid nii võimuorganite kui ka eraisikute võimalikele õigusvastastele isikuvabaduse riivetele reageerimiseks (vt ka EIKo 39630/09, El-Masri vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13.12.2012, § 239). Seda tehes on kriminaliseeritud teatud vabadusvastased teod, mille toimepanemisel toimub loodetavasti ka tõhus menetlus.

Õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult on võetud vabadus vastuolus PS § 20 lg-s 2 sätestatud tingimustega (seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes, PS-s loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel) või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks. Mõistagi peavad seaduslikud alused ja menetluskord samuti olema PS-ga kooskõlas selleks, et nende alusel saaks põhiseaduspäraselt vabaduse võtta.

Kui PS § 20 sätestab lg-s 1 õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele ning lg-s 2 sellesse õigusesse sekkumise alused, siis PS § 21 sätestab osaliselt vabaduse võtmisega kaasevad menetluslikud tagatised. Menetluslikud tagatised üldisemalt on tuletatavad ka PS §‑de 13, 14 ja 15 koosmõjust. Igal juhul tagab PS § 15 vabaduse võtmise puhuks kohtutee kasutamise võimaluse, § 25 aga (põhi)õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise (vt ka selle rakendamiseks kehtestatud SKHS; vt ka PS §-de 13, 14, 15 ja 25 kohta kriminaalmenetluse kontekstis RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p-d 72–76). Tõhus ja õiglane menetlus aga tähendab kõige üldisemalt menetlust, mis põhimõtteliselt saab viia vabaduse taastamiseni mõistliku (lühikese) aja jooksul, tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid vabastamise kasuks ja kommenteerida vabaduse võtmise poolt esitatud tõendeid.

Liikumisvabadusse sekkumisega seonduvad teisedki PS sätted (nt § 29 lg 2; §-d 34, 35, 36; koolikohustus § 37 lg 1 teises lauses; riigikaitsekohustus §-s 124).

PS §-d 20 (ja § 21) ning EIÕK asjakohaste sätete tihedate seoste taustal tuleb tähele panna, et riik peab kaitsma põhiõigusi vähemalt konventsiooniga tagatud tasemel. PS ja muude seaduste vastavate sätete kohaldamisel tuleks arvestada EIÕK ja EIK praktikat, kuigi kaitsetaseme ekvivalentsust ei pea tingimata tagama PS kaudu, vaid võib tagada ka lihtseaduste või konventsiooni vahetu kohaldamise teel. PS ja selle kohaldamise praktika ei pea ka piirduma konventsiooniga seatud kaitsetasemega. PS võib tagada põhiõigustele ja vabadustele ka tugevama kaitse kui konventsioon (vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 78).

Vabaduse võtmine

KunaPS § 20 pakub kaitset vabaduse võtmise korral, siis on selle sätte kesksemaid küsimusi, kuidas eristada vabaduse võtmist leebematest liikumisvabaduse piirangutest. Viimased langevad eelkõige PS §-de 34 ja 35 kohaldamisalasse (või kaasnevad nt üldkohustusliku tööga PS § 29 lg 2 mõttes, teatud juhtudel ka muude põhiõiguste ja vabaduste piirangutega; EIÕK mõistes on tegemist suuresti protokolli nr 4 art 2 kohaldamisalaga). Seega millal on füüsilisse vabadusse sekkutud määral, et tegemist on vabaduse võtmisega, mis üldjuhul on keelatud ja võib toimuda üksnes PS § 20 lg-s 2 (ja osaliselt §-s 21) sätestatud tingimustel?

Vabaduse võtmise ja piiramise vahe seisneb eelkõige vabadusse sekkumise, liikumisvabaduse kitsendamise intensiivsuses, mida tuleb seadusandjal või õiguse rakendajatel hinnata lähtuvalt konkreetsetest elulistest asjaoludest, arvestades konkreetse inimese olukorda, füüsilisse vabadusse sekkumise kestust, mõju, viisi ja muid asjaolusid. EIK on leidnud, et tegemaks kindlaks, kas kelleltki on art 5 tähenduses vabadus võetud, tuleb esmalt vaadata isiku konkreetset olukorda ja võtta arvesse mitmeid asjaolusid, näiteks kõnealuse meetme liiki, kestust, mõju ja kohaldamisviisi, kusjuures vahetegu vabaduse võtmise ja liikumisvabaduse piiramise vahel sõltub kohaldatava meetme määrast ja intensiivsusest, mitte olemusest või sisust (vt EIKo (suurkoda) 43395/09, De Tommaso vs. Itaalia, 23.02.2017, p 80 ja EIKo 16483/12, Khlaifiajt vs. Itaalia, 15.12.2016, p 64).

Vabaduse võtmise tavalised juhud on võimuorganite poolt mingit sorti kinnipidamine, vahi all pidamine ja vangistus, mida rakendatakse kindlas menetluskorras. Nendega seotud vaidlused on aga ilmselt keskendunud lihtõiguse tasemele, niisamuti nagu tavapäraste piirangujuhtude puhul, mis vabaduse võtmiseni ei küündi (nt tavapärane turvakontroll KorS § 47 alusel). Vahetult põhiõigustega seonduvalt põhjustavad vaidlusi kõikvõimalikud piiripealsed juhtumid, mis just piiripealsuse tõttu on jõudnud ka EIK ette (vt nt käsiraamatut art 5 kohaldamise kohta, p-d 1–22). Näiteks leidis EIK, et isiku kohustamine viibima ligikaudu kuus tundi oma õigusbüroo läbiotsimise juures ei olnud vabaduse võtmine, vaid läbiotsimise kui menetlustoimingu olemusest tulenev liikumisvabaduse piirang (EIKo 40797/17, Saar vs. Eesti, 05.12.2019).

Vabaduse võtmisega ei ole tegemist, kui isikult on juba vabadus võetud mõnel PS § 20 lg-s 2 sätestatud eesmärgil ning seejärel muudetakse tema vabadusekaotuse režiimi rangemaks. Küll aga võib vabaduse võtmise teatud rangusega režiim tuua kaasa EIÕK art-s 3 keelatud ebainimliku või alandava kohtlemise (vt nt üksikvangistuses pidamise kohta EIÕK art 3 kontekstis EIKo 31535/09, Gorbulya vs. Venemaa, 06.03.2014; EIKo 13579/09, Razvyazkin vs. Venemaa, 03.07.2012; EIKo 30042/08, Csüllög vs. Ungari,07.06.2011; EIKo 24407/04, Onoufriou vs. Küpros, 07.01.2010; Eesti kontekstis seonduvalt pikaajaliste kartserikaristustega PS § 18 lg 1 võimaliku rikkumisega vt nt RKHKo 10.10.2017, 3-15-3133/29, p 18, samuti RKHKo 04.06.2018, 3-15-2943/85, p-d 15–19 ja RKHKo 15.04.2020, 3-18-360/41).

Seaduses sätestatud juhud ja kord

Paragrahvi lg-s 2 antud tingimus „ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras“ annab vabaduse võtmise lubatud erandeile seaduse tasemel kaitse ehk teisisõnu peavad vabaduse võtmise võimalused ja kord olema sätestatud seaduses. Riigikohus on seda tõlgendanud selliselt, et ainuüksi PS § 20 lg 2 mõnele punktile viidates ei ole lubatud isikult vabadust võtta (RKKKm 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 7). Õiguste ja vabaduste olulisuse ja parima võimaliku kaitse seisukohalt tuleb seda normi tõlgendada kitsendavalt: iga vabaduse võtmine, millel puudub õiguslik alus seaduse tasemel õigusakti näol, on põhiseadusvastane.

Seaduses peavad olema sätestatud nii vabaduse võtmise materiaalõiguslikud alused kui ka menetlus. Et seadusliku aluse nõue oleks asjakohaselt täidetud, peab seadus vastama talle esitatavatele põhiseaduslikele nõuetele. Vabaduspõhiõiguse riive saab olla PS-ga kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis vabaduse võtmiseni, oli kooskõlas §-dest 14 ja 15 tuleneva õigusega tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks (vt seoses vabaduse võtmisega PS § 20 lg 2 p 1 alusel RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p-d 49–51).

Vabaduse võtmine peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada füüsilise vabaduse olemust (§ 11). Isegi kui vabaduse võtmine toimub seaduslikul alusel ja seaduses ette nähtud korras ning see alus ja kord on kooskõlas põhiseadusega, võib vabaduse võtmine siiski olla põhiseadusvastane oma ebaproportsionaalsuse tõttu (vt nt seoses vabaduse võtmisega vangistuse vormis § 20 lg 2 p 1 alusel RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p-d 38–39;vahi all pidamisega seoses RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677). Vabaduse võtmise kohaldajail tuleb alati hinnata selle põhjendatust, kestust ja mõjusid ning kaaluda, kas konkreetses olukorras on selle eesmärki võimalik saavutada ka vähem riivavate meetmetega. Vabaduse võtmise üksikjuhu proportsionaalsuse hindamine toimub konkreetset vabaduse võtmist või selle põhjendatuse kontrolli võimaldavas menetluses. Enamasti ei kasutata selleks sõnaselgelt proportsionaalsuse testi kriteeriume. Proportsionaalsuse peab üldjuhul tagama lihtseadustes ja kohtupraktikas kujundatud tingimuste järgimine. Konkreetses asjas ei vaidlustata seega mitte vabaduse võtmise ebaproportsionaalsust, vaid vastuolu seadusest ja kohtupraktikast tulenevaga. Keeld moonutada füüsilise vabaduse olemust on olukorras, kus see vabadus on isikult täielikult ära võetud, üsna piiratud rolliga. Eelkõige võib see tähendada, et säiliks põhimõtteline vabaduse taastamise võimalus. Vabaduse võtmine peab olema kindlalt piiritletud erand füüsilisest vabadusest. Sellega seondub näiteks ka eluaegse vangistuse korral vabanemise võimalus, kui möödunud on kindel aeg ja täidetud muud tingimused (KarS § 77).

PS § 20 lg 2 p 1 sätestab, et vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks. See säte õigustab vabaduse võtmist üksnes kohtu poolt kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks. Niisugune karistus riivab § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele (vt nt RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 38). Samalaadse reservatsiooni üldise vabadusõiguse piiramiseks näeb ette ka EIÕK art 5 lg 1 p a, mis võimaldab võtta vabaduse seaduses kindlaksmääratud korras seaduslikuks kinnipidamiseks pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel.

Paragrahvi 20 lg-sse 2 kätketud seaduslikkuse nõue („vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras“) tähendab selle lõike p 1 kontekstis seda, et karistamine vabadusekaotusega peab põhinema seaduses sätestatud materiaalõiguse normil (ehk vastutusele võtmise ja karistamise aluseks oleval karistussättel) ning toimuma seaduses ette nähtud menetlusõiguse norme järgides. Vabaduspõhiõiguse riive saab olla PS-ga kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis kohtuotsuseni ja selle alusel vabaduse võtmiseni, oli PS-ga kooskõlas (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 49). Seaduslikkuse põhimõte tagab § 20 lg 2 p 1 mõistes kaitse riigi poolt meelevaldse vangistamise vastu.

Vabadusekaotusliku karistuse saab mõista üksnes kuriteo või väärteo toimepanemise eest (vt ka RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 81 ja 83). Vabadusekaotuslikuks karistuseks on kuriteo eest vangistus (KarS § 45) ja väärteo eest arest (KarS § 48). Vangistuse ja aresti täideviimise tingimused on sätestatud VangS-s (vastavalt VangS 2. ja 4. ptk). Vangistuse saab mõista kohus kuriteo eest 30 päevast kuni 20 aastani või eluaegsena (KarS § 45 lg 1). Kui isik oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui 18-aastane, ei või talle mõista vangistust üle 10 aasta ega eluaegset vangistust (KarS § 45 lg 2). Aresti saab mõista kuni 30 päevaks ja alaealisele kuni 10 päevaks (KarS § 48). Vabadusekaotusliku karistusena võib PS § 20 lg 2 p 1 mõistes käsitada sisuliselt ka süüdimõistva kohtuotsusega vangistuse asendamist elektroonilise valvega (KarS § 69¹). Ka süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud rahalise ja varalise karistuse asendamine vangistusega (vastavalt KarS §-d 70 ja 71) või rahatrahvi asendamine arestiga (KarS § 72) paigutuks PS § 20 lg 2 p 1 alla.

PS § 20 lg 2 p 1 võimaldab vabaduse võtta üksnes kohtu otsustuse alusel. Kuna vabaduse võtmise üle võib selle sätte mõistes otsustada ainult kohus, ei ole võimalik selle alusel õigustada näiteks prokuratuuri või uurimisasutuse otsustusi kelleltki vabaduse võtmise kohta. Küsitavam on kaitseväelase suhtes kohaldatav distsiplinaararest (KVTS § 171), mida ei määra küll kohus (KVTS § 171 lg 3), kuid mis allub halduskohtulikule kontrollile (KVTS § 173). Seda on siiski raskevõitu paigutada PS § 20 lg 2 p 1 sõnastuse alla, kuna niisuguse aresti puhul pole tegu kohtu poolt määratud aresti täitmisega. On lahtine, kas selline vabaduse võtmine võiks olla õigustatav PS § 124 alusel.

Kohtuna, kelle otsustuse alusel võib vabaduse võtta, tuleb PS XIII ptk tähenduses mõista kohut, milles on tagatud PS §-dest 14 ja 15 tulenev õigus tõhusale menetlusele koos kõigi kriminaalmenetluslike lisatagatistega. Ka EIK on EIÕK art 5 lg 1 p a sõnade „pädev kohus“ kohta asunud seisukohale, et kohtuna võib selle sätte tähenduses käsitada organit, mis on sõltumatu täidesaatvast võimust ja lahendatava asja pooltest ning millele on tagatud vabaduse võtmisega seotud asjade menetlusele omased põhilised tagatised (nt asja üle otsustaja sõltumatus) (vt EIKo 2832/66, 2835/66 ja 2899/66, De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, 18.06.1971, p 76 jj).

Vabaduse saab võtta ainult siis, kui kohus on isiku süüdi tunnistanud. See tähendab, et kohus on tõsikindlalt tuvastanud isiku käitumises konkreetse kuriteo või väärteo (vt ka RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 82 ja 83). PS § 20 lg 2 p 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ välistab vabaduse võtmise üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa selle normi tingimuste täitmiseks (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 84). Seetõttu ei võimalda säte preventiivset vabaduse võtmist ega õigusta ühtlasi karistusjärgset kinnipidamist. Karistusjärgse kinnipidamise instituut oli ajavahemikul 24.07.2009–15.07.2013 ette nähtud KarS §-s 87², kuid Riigikohus tunnistas selle PS-ga vastuolus olevaks (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10), andes seega isikuvabadusele EIÕK-st tugevama kaitse.

Inimõiguste kohtu arusaama kohaselt peab isikult vabaduse võtmine EIÕK art 5 lg 1 p 1 järgi johtuma tema süüditunnistamisest, järgnema sellele ja ka sõltuma sellest. Süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel peab esinema piisav põhjuslik seos. Selline seos muutub ajapikku aga nõrgemaks ja võib ka katkeda, kui uus otsustus isiku vabastamata jätmise või vabaduse võtmise kohta ei sobi kokku algse (süüdimõistva) otsuse eesmärgiga või tugineb hinnangule, mis oli seda eesmärki silmas pidades põhjendamatu (vt nt EIKo 19359/04, M. vs. Saksamaa, 17.12.2009, p 88 ja EIKo 42750/09, Del Rio Prada vs. Hispaania, 21.10.2013, p 124). Näide süüdimõistmise ja vabaduse võtmise seose võimaliku katkemise kohta ongi preventiivne vabadusekaotus.

Küsitav on see, kas PS § 20 lg 2 p 1 haarab enda alla kinnipeetavale vangistuse täideviimisel distsiplinaarkaristusena kohaldatavat kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4), mille üle otsustab vanglateenistus (VangS § 64 lg 1). Kui leida, et vangistuse täideviimisel kohaldatavad abinõud on hõlmatud süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega ja sellega piisavalt seotud, siis tuleks vastata püstitatud küsimusele jaatavalt. Riigikohus on varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks on raskusastmelt võrreldav kriminaalkaristusega ja kui kinnipeetav paneb toime kuriteotunnustega teo, ei ole „vangla administratsioon õigustatud kohaldama kinnipeetavale [---] distsiplinaarkaristust, mis oma raskuselt on võrreldav kriminaalkaristusega, kuna see välistaks sama teo eest isiku hilisema karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorganite-poolset sekkumist õigusemõistmisesse“ (RKKKo 20.09.2002, 3-1-1-88-02, p-d 7.5 ja 9).

Riigikohtu sõnutsi on PS § 20 lg 2 p 1 tähenduses süüdimõistva kohtuotsuse täitmise eesmärgist kantud vangistuse kandmata osa täitmisele pööramine, kui vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud isik ei järgi kontrollnõudeid või talle määratud kohustusi või ei täida näiteks elektroonilise valve tingimusi (RKKKm 11.03.2015, 3-1-1-9-15, p-d 26 ja 27).

Alus vabadusekaotusliku karistuse mõistmiseks peab olema ette nähtud konkreetses karistussättes, mis sisaldab karistatava teo kirjeldust (kuritegu või väärtegu) ja sanktsioonina vangistust või aresti. Kuriteod on kirja pandud KarS eriosasse (KarS § 88 jj) ning väärteod kas KarS eriosasse või mõnesse muusse seadusesse (nt LS). Seaduses sätestatud kord vabadusekaotusliku karistuse mõistmiseks on kuriteo korral KrMS-s ja väärteo korral VTMS-s või KrMS-s (vt ka VTMS § 2). Asjasse puutuvate materiaal- ja menetlusõiguse normide kohaldamine peab olema kooskõlas muu hulgas PS §-des 21–23, EIÕK art-tes 6 ja 7 ning ELPH art-tes 47–50 sätestatuga. Näiteks peab süüdimõistmise ja karistamise aluseks olev karistusõigusnorm kehtima teo toimepanemise ajal (vt PS § 23 lg 1, EIÕK art 7 lg 1 ja ELPH art 49 lg 1). Ka peab menetlus, mille korras isik süüdi mõistetakse ja karistatakse, olema õiglane (vt nt EIÕK art 6 ja ELPH art 47). Samuti ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks (nn ne bis in idem-põhimõte: PS § 23 lg 3 ja ELPH art 50).

PS § 20 lg 2 p 1 kaitsealasse langeb ka vabadusekaotusliku karistuse proportsionaalsuse küsimus (PS § 11 ja ELPH art 49 lg 3). Meelevaldse vabaduse võtmisega on hõlmatud ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. Süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega (vt RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39 ja ka RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 57). Üldjuhul võib eeldada, et konkreetse teo eest vabadusekaotuslikku karistust ette nägev karistusvahemik on piisavalt avar, et võimaldada üksikjuhul mõista proportsionaalne karistus. Selliselt mõistetud karistuse proportsionaalsust hinnatakse konkreetse asja raames. Karistusmäära enese proportsionaalsuse kontroll on võimalik, kui konkreetses asjas ei võimalda vahemik proportsionaalse karistuse mõistmist (vt RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03 ; RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 1; RKPJKo 07.09.2020, 5-20-5/10). Seejuures tuleb aga arvestada seadusandja avara otsustusruumiga karistuste kujundamisel (RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 41).

PS § 20 lg 2 p 1 ei hõlma vabaduse võtmist eelvangistuse raames. Eelvangistuse alla paigutuvad isiku kahtlustatavana kinnipidamine (KrMS § 217) ja vahistamine (KrMS § 130 jj), sh väljaandmis- (KrMS § 447) ja loovutamisvahistus (KrMS § 499). Erandina on Riigikohus paigutanud PS § 20 lg 2 p 1 alla isiku vahi all pidamise süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks, lugedes selle iseseisvaks vahistamisaluseks (vt RKKKm 28.11.2012, 3-1-1-94-12, p 14 ja RKKKm 14.10.2003, 3-1-1-121-03, p 9, vt ka KrMS § 130 lg 4¹). Lisaks juba loetletule ei hõlma kommenteeritav säte näiteks isiku kinnipidamist väärteomenetluses (VTMS § 44 jj) ega elukohast lahkumise keeldu (KrMS § 128) kui kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses (ehk eeluurimisel) kohaldatavat tõkendit. Neil juhtudel tagavad kaitse riigi meelevaldse vabaduse võtmise eest PS § 20 lg 2 p-d 3 või 6 (vt nt RKKKm 19.12.2013, 3-1-1-101-13, p 10).

Alus vabadusekaotusliku karistuse mõistmise korral vabaduse võtmiseks tekib üldjuhul kohtuotsuse jõustumisel. Kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest (VTMS § 199 lg 3). Kohtuotsus vangistuse mõistmise kohta jõustub siis, kui selle peale ei saa enam kaevata (KrMS § 408 lg 2). Kui isik on näiteks maakohtus süüdi mõistetud ja teda on karistatud vangistusega, langeb see ikkagi PS § 20 lg 2 p 1 kohaldamisalasse, sõltumata sellest, kas kohtuotsus kaevatakse apellatsiooni korras edasi või mitte (st kas kohtuotsus jõustub juba maakohtu menetlusega või mitte). Juhul kui ringkonnakohus näiteks tühistab maakohtu otsuse (nt KrMS §‑d 338 ja 339), ei pruugi see tähendada siiski seda, et apellatsioonimenetluse tulemusel oleks isiku kinnipidamine tingimata ebaseaduslik. See sõltub igal konkreetsel juhul sellest, millisel alusel ja põhjusel ringkonnakohus maakohtu otsuse ümber otsustab (nt tõendite (osaline) ümberhindamine või õiguse teisiti tõlgendamine ei pruugi tingida järeldust, et isikult vabaduse võtmine oli ebaseaduslik). Kommenteeritava sätte kohaldatavust ei mõjuta see, kas vangistuse täitmisele pööramine on täitmiskohtuniku määrusega edasi lükatud (KrMS § 415).

Vabaduse võtmine lõpeb süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu mõistetud aresti täitmiseks karistuse ärakandmisega või lõpetatakse seaduses sätestatud juhtudel varem (kuriteo korral karistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine). Vabaduse võtmine võib lõppeda varem näiteks ka juhul, kui isik kannab temale mõistetud vangistust ja sellel ajal muutub seadus ning uus seadus välistab tema toime pandud teo karistatavuse, sellise teo eest karistamise vangistusega või lühendab vangistust määrani, mis on tal juba kantud (vt KarS § 5 lg 2 ja PS § 23 lg 2). See ei hõlma aga kohtupraktikas hiljem tehtavat muutust karistusseaduse tõlgendamisel (vt  RKKKo 15.12.2017, 1-16-5213/61, p 14).

PS § 20 lg 2 p 1 kontekstis sätestab kahju hüvitamise alused eeskätt SKHS, aga osaliselt ka RVastS (nt kui kahju tekitab kohus, vt SKHS § 7 lg 3). Põhiseaduslik alus selleks tuleneb PS §‑st 25, mis näeb ette igaühe õiguse talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. See säte sisaldab muu hulgas õigust nõuda avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist (vt nt RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 54).

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 2 eesmärkidel

PS § 20 lg 2 p 2 kohaselt võib vabaduse võtta esiteks kohtu korralduse täitmata jätmise korral ja teiseks seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.
Erandi esimene pool käsitleb juhtusid, kus kohus on varem juba teinud isikut kohustava otsuse ning viimane ei ole seda täitnud, mistõttu on vajalik karmima abinõu rakendamine.
Kuigi põhimõtteliselt õigustatav PS § 20 lg 2 alusel, on siiski mõnevõrra vaieldav, kas KarS §-des 70–72 ette nähtud karistuste asendamine vabadusekaotusliku karistusega või ka vangistuse täitmisele pööramine on õigustatav p 1 või 2 alusel (vt probleemi kohta RKÜKo 03.07.2012, 3-1-1-18-12, p 37).
Vabadust ei saa võtta siis, kui keegi ei ole suuteline täitma oma tsiviilõiguslikke lepingulisi kohustusi vajalike vahendite puudumise tõttu (vt § 20 lg 3 komm) isegi siis, kui selle kohta on olemas vastav isikut kohustav kohtuotsus. See on üldprintsiip, mis ei tähenda siiski seda, et kui tegu on näiteks kuritegeliku varade omastamise või raiskamisega ning sellega seonduva lepinguliste kohustuste (kuritegeliku) täitmata jätmisega, siis on isiku vabadusekaotuslik vastutus ja vabaduse võtmine välistatud. See on võimalik, kuid sel juhul kriminaalõiguslikul alusel ja kriminaalmenetluses.

Erandi teise poole sisustamine on raskem. Esimene tingimus on, et tegemist on „seadusega sätestatud kohustusega“, mis eeldab kohustuse sisaldumist seadusjõulises aktis. EIK praktika peab silmas mitte ainult formaalset seadust, vaid õigust laiemalt, s.o üldnorme, mis on üldkohustuslikud ja avalikult kättesaadavad. Teiseks on see abinõu kohustuse täitmise tagamiseks, mitte karistuseks kohustuse täitmata jätmise eest. Selline kohustus võib senise EIK kohtupraktika põhjal näiteks olla üldise sõjaväekohustuse või seda asendava tsiviilteenistuse täitmise tagamine (EIKo 12750/02, Johansen vs. Norra, 10.10.2002); isiku kindlakstegemine või tollikontrollile (läbivaatusele) allutamine; kohustus elada teatud piirkonnas või keeld teatud piirkonda siseneda.
Kinnipidamiseks peab olema konkreetne isikuline põhjus, s.o mitte üldine põhjus, näiteks avaliku korra tagamine, kuriteo ärahoidmine vms. Engeli asjas määras EIK, et „sõnad „seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks“ puudutavad ainult juhtumeid, mille puhul seadus lubab inimese kinnipidamist, et sundida teda täitma konkreetset ja kindlaksmääratud kohustust, mida ta seni ei ole täitnud“ (EIKo 5100/71, Engel jt vs. Madalmaad, 08.06.1976).
Kinnipidamise PS-ga kooskõla hindamisel tuleb arvestada kohustuse iseloomu ning seda, kas selle rakendamiseks (tagamiseks kinnipidamise teel) on kohene vajadus ja kas taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ka muul viisil. Vasileva kaebuses Taani vastu (EIKo 52792/99, Vasileva vs. Taani, 25.09.2003) leidis EIK, et 65-aastase naise kinnipidamisel üle 24 tunni politseiasutuses pärast vaidlust bussikontrolöriga sõidupileti kehtivuse asjus ei leitud kohast tasakaalu vajaduste vahel tagada seadusjärgse kohustuse täitmine ja austada isikuvabadust. EIK aktsepteeris, et politsei toimis Taani seaduse kohaselt, sest naine ei öelnud oma nime ja aadressi, nagu Taani seadus nõuab, ning kui ta seda tegi, siis ta vabastati kohe. Seega oli kinnipidamisel seaduslik alus olemas. Kuid hinnates rakendatud meetme proportsionaalsust sündmuse asjaolude valguses, leidis EIK, et kohustuse iseloomu ja eesmärki, kinnipeetud isiku iseärasusi ja kinnipidamise asjaolusid ning kinnipidamise kestust arvestades ei leidnud võimud õiglast tasakaalu kohustuse täitmise kindlustamise ja isikuvabaduse tagamise vahel, mis tõi kogumis kaasa EIÕK rikkumise. Juhul kui tegu on põhjendatud kahtlusega kuriteo toimepanemises, ei rakendata mitte kommenteeritavat punkti, vaid järgmist – p 3.
EIK on leidnud, et isiku kinnipidamine võib olla õigusvastane, kui selle nähtav eesmärk erineb selle tegelikust eesmärgist (EIKo 5829/04, Khodorkovskiy vs. Venemaa, 31.05.2011). Seega ei saa selle sätte alusel kinni pidada isikuid, kelle kinnipidamise tegelik eesmärk on tema kahtlustatavana toimetamine pädeva riigiorgani ette konventsiooni art 5 lg 1 p c alusel.

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 3 eesmärkidel

PS § 20 lg 2 p 3 kohaselt võib vabaduse võtta esiteks kuriteo või haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks, teiseks sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette ja kolmandaks tema pakkumineku vältimiseks. Terminit „haldusõigusrikkumine“ tuleks pidada ühtelangevaks alates 2001. a kergemate süütegude kohta kasutatava mõistega „väärteod“, mitte aga mõista kui igasugust õigusrikkumist.Selle punkti vasteks EIÕK-s on art 5 lg 1 p c. Nendel kolmel eesmärgil vabaduse võtmise „seaduses sätestatud juhud“ ja „kord“ sisalduvad peamiselt KorS-s (KorS § 46 lg 1 p 1, mis annab võimaluse isiku kinnipidamiseks, kui see on vältimatu vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks; samuti), KrMS-s (KrMS § 130 jj, 8. ptk 3. jagu) ja VTMS-s (VTMS 7. ptk „Isiku kinnipidamine“).

Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend (tõkend), mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust (RKÜKo 01.02.2008, 3-3-1-15-07, p 24).

Eelvangistus on tundlik ja suurt tähelepanu nõudev ala, sest selle kohaldamine tähendab demokraatliku õigussüsteemi ühe alusprintsiibi, süütuse presumptsiooni, samuti üldise vabadusõiguse tõsist riivet. Süütuse presumptsiooni kaitseb nii PS (§ 22 lg 1) kui ka EIÕK (art 6 lg 2). Vabadus võetakse isikult, kelle suhtes pole veel jõustunud süüdimõistev ning vabaduse võtmist ettenägev kohtuotsus. Huvide põrkumine tuleneb samaaegsest avaliku võimu kohustusest tagada igaühe õigused ja vabadused, ühiskonna turvalisus, tabada õigusrikkujad, selgitada välja nende poolt toimepandu, tuua nad kohtu ette, kindlustada õigusemõistmine ning seejuures austada igaühe õigusi ja vabadusi. Säte võimaldab vabaduse võtta juhul, kui süüteo toimepanek konkreetse isiku poolt ei ole veel tõendatud, kuid selle võimalikkuses on põhjendatud kahtlus (EIKo 12244/86, 12245/86 ja 12383/86, Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, 30.08.1990). Seega on võtmeprobleemiks põhjendatud kahtluse õigustatuse ja usaldusväärsuse kindlakstegemine ning õiglase tasakaalu leidmine põrkuvate huvide ja õiguste, väärtuste ja ootuste vahel.

KrMS näeb tõkendina vahi alla võtmise ette PS mõttes äärmuslikumateks juhtudeks, kus muud võimalust ei ole (ultima ratio-põhimõte). KrMS võimaldab ka muid, isiku õigusi ja vabadusi vähem riivavaid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid (vt KrMS 4. ptk §-d 128, 141–142, ka § 135).
Vahistamine on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises (KrMS § 130 lg 1). KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada (st tõkendi kohaldamiseks on alus), kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik.
Kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada maakohtu või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda (KrMS § 130 lg 4). PS § 20 lg 2 p-st 1 lisandub ka süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärk, mille huvides võib kohus süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks vahistada vabaduses viibiva süüdistatava (KrMS § 130 lg 4¹) ja süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks vabaduses viibiva süüdimõistetu (KrMS § 130 lg 5).
Vahistamise kord on esitatud KrMS §-s 131 (süüdimõistetu puhul §-s 429).

Vahistamise aluse olemasolu hindamisel on arvestatavad paljud eri tegurid, sh näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond (RKPJKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 65).
Vabaduse võtmine on ühe põhilisema vabadusõiguse raske piiramine, mistõttu ei saa seda kohaldada kergekäeliselt ning esmalt tuleb kaaluda, kas on võimalik tõkendi eesmärke saavutada leebema sekkumise teel. Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel KrMS § 130 lg-te 2, 4, 4¹ või 5 alusel tõkendina vahistamist, tuleb KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestada tõkendi valimisel kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid ning need ka otsuse põhjendamisel esitada.

KrMS-s on ette nähtud võimalus vahistada kohtueelses menetluses esimese astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatav kuni kuueks kuuks ning teise astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatav kuni neljaks kuuks. Alaealine kahtlustatav või süüdistatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu (KrMS § 131¹ lg 1). Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud vahi all pidamise tähtaega (KrMS § 131¹ lg 2).
Isiku vahistamisel annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Seda tähtaega võib eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri põhistatud taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades eespool nimetatud piiranguid vahistamise maksimumtähtaja osas (KrMS § 131¹ lg 4). Vahistamismääruse ja vahistamise pikendamise määruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 385 p 5). Kuigi kohtumenetluses maksimaalset vahistamistähtaega ei ole, mis iseenesest võib osutuda problemaatiliseks EIK silmis, näeb seadus ette, et kohus kontrollib vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul, koostades selle kohta kirjaliku määruse (KrMS § 275 lg 2). Omal algatusel kontrollimine kuue kuu tagant on parem kui üldse mitte kontrollimine, kuid intervall selleks näib põhjendamatult suur.
EIK on vahi all pidamise vaidlustamisega seoses leidnud, et vahi all viibimise kaebuse läbivaatamise alles pärast vahi alla võtmiseks määruses antud tähtaja ammendumist rikub art 5 lg 4 (EIKo 277/05, S.T.S. vs. Madalmaad, 07.06.2011). Kui kohtu arvates on vahi all pidamine muutunud õigustamatuks, tuleb vahi all pidamine lõpetada, vajadusel asendada see mõne muu tõkendiga. Kui vahi all pidamise alus on ära langenud, tuleb isik KrMS § 131 lg 5 kohaselt vabastada.

Vahistamist puudutavaid sätteid KrMS-s tuleb lugeda koos PS §-ga 21 ning seal sätestatud garantiidega ning EIÕK art 5 lg-s 3 ettenähtud garantiidega. Viidatud garantiid näevad ette, et vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. PS-s selline nõue expressis verbis kahjuks puudub. Eelviidatud garantiid sisalduvad KrMS §-s 131, mille kohaselt kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, toimetatakse prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Vahistamismääruse tegemiseks tutvub kohtunik toimikuga ja küsitleb vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kuulatakse ka mõlema poole esindajate arvamust ning kui vahistamiseks puudub alus, vabastatakse isik viivitamata. Seega käib viivitamatuse nõue (õigesti) ainult isiku vabastamise kohta, kuid mitte kohtu ette toomise kohta. Paraku on just see määrava tähtsusega isikuvabaduse tagamisel ning suure hulga EIK-sse esitatud kaebuste sisuks.
Kohtuniku ees olemist ja kohtuniku otsust ei või taandada uurija või prokuröri põhistuse ja ettepanekuga kohtule. See tähendaks kohtu vahetust aktiivsest rollist loobumist, vastutuse üleandmist ja taandamist formaalsuseks ning ei pruugiks seetõttu olla kooskõlas PS ja EIÕK sätete mõttega. Kohus (kohtunik) peab esitatud põhjendused ise vahetult üle kontrollima ja vahistatut küsitlema.

Vahistamine või kinnipidamine p-s 3 toodud alustel on PS-ga kooskõlas üksnes juhul, kui selle eesmärk on isiku pädeva riigiorgani ehk lõppastmes kohtu ette toomine tema süüküsimuse otsustamiseks. Seega kui isikut kohtu ette ei tooda või puudub kavatsuski seda teha, kuigi vabaduse võtmise muudest seadusjärgsetest alustest ja nõuetest peeti kinni, siis pole selline kinnipidamine kooskõlas EIÕK-ga. Selle põhimõtte fikseeris EIK juba 1961. a Lawlessi kaasuses (EIKo 332/57, Lawless vs. Iirimaa (nr 3), 01.07.1961) ning on seda hiljem mitmel korral korranud. Ka PS § 20 lg 2 p 3 seob kinnipidamise isiku toimetamisega pädeva riigiorgani ette ning seda sätet tuleb lugeda koos PS §-ga 21, mis tagab vahistatud isiku menetluslikud õigused (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10).

Vahi alla võtmine ja seal pidamine ei või olla kohustuslik (automaatne) ning see ei või olla üldiselt preventiivne ega karistuslik ehk karistamise eesmärki taotlev. EIK on leidnud, et konventsiooni art 5 lg 1 p c annab riigile õiguse hoida ära konkreetne kuritegu, kui ilmneb selle toimepanemise oht. Konventsiooni art 5 lg 1 p c ei õigusta aga kuritegeliku kalduvuse tõttu ohtliku isiku kinnipidamist ebamäärastel preventiivsetel kaalutlustel. EIK hinnangul oleks vastupidine tõlgendus vastuolus konventsiooni art 5 eesmärgiga hoida ära meelevaldne vabaduse võtmine (EIKo 19359/04, M. vs. Saksamaa, 17.12.2009).
Riigikohus on viidanud, et PS § 20 lg 2 p 3 õigustab üksnes isiku kinnipidamist või vahistamist kui akuutset reaktsiooni konkreetse kuriteo toimepanemise ohule. PS § 20 lg 2 p 3 ei anna alust vabaduse võtmiseks ebamäärastel preventiivsetel ega karistuslikel eesmärkidel. Seega ei õigusta PS § 20 lg 2 p 3 lauseosa „kuritegude [---] ärahoidmiseks“ isikuvabaduse võtmist karistusjärgse kinnipidamise vormis. Vastupidine tõlgendus oleks PS § 20 lg 2 p 3 laiendav tõlgendamine ning vastuolus sätte mõttega (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 89).

Vabaduse võtmine peab olema seaduslik ega või olla meelevaldne. Meelevaldsuse kahtlus võib tekkida eelmises lõikes toodud näidete puhul ning iga vahistamisluba andva kohtuniku ülesanne on teha kindlaks muu hulgas ka vabaduse võtmise tegelik eesmärk ja põhjendatus, et mitte lubada meelevaldsust.
Vahi alla võtmine peab olema välistatud, kui isikule süüks arvatav tegu ei näe ette vabadusekaotuslikku karistust. Üksikjuhtumi asjaolude hindamisel, õiguse tõlgendamisel ning põhjendatuse ja otstarbekuse otsuse tegemisel on ametiisikul teatud suvamäär, mis aga igal juhul peab alluma kohtu sisulisele kontrollile. Kohtuliku hindamise ja kontrolli esemeks on nii see, kas asjaomased ametiisikud toimisid seaduslikult, kui ka see, kas nad toimisid heas usus ja mõistliku põhjendatusega. Vabaduse võtmise kohtulikul hindamisel võib nii riigisisene kui ka Strasbourgi kohus anda hinnangu ka vabaduse võtmist reguleerivatele õigusnormidele juhul, kui need on ilmses vastuolus EIÕK nõuetega (EIKo 6301/73, Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979).

Pädeva riigiorgani all tuleb mõista isikut või institutsiooni, mis on sõltumatu täitevvõimust ning pooltest. Selline nõue ei tulene otseselt §-st 20, kuid EIÕK art 5 lg 1 p c, mis lubab vabadust võtta samadel põhjustel vaadeldava sättega, nõuab, et isik toimetataks kohtuvõimu ette (vt EIKo 7710/76, Schiesser vs. Šveits, 04.12.1979). Kohtuvõimuna peetakse siin silmas kohut või kohtunikku.

Vahi all pidamise pikendamise juhtudel rakendatakse EIÕK art 5 lg 3 ning vabaduse võtmise faktilisi aluseid ja põhjendatud kahtlust (selle õigustatust) peab kohus igal taolisel korral uuesti sisuliselt hindama ja otsustama, sest varasemad põhjendused võivad olla muutunud või ära langenud (vt ka § 21 komm-d). Riigikohus on selgitanud, et isiku vahi all pidamise tähtaega pikendatakse vahi alla võtmist reguleerivate sätete alusel. Mõlema protseduuri raames tuleb kontrollida ühtede ja samade õiguslike aluste olemasolu (vt RKKKm 25.10.2001, 3-1-1-108-01).

Üks kommenteeritava sätte keskseid mõisteid on „põhjendatud kahtlus“. Selle mõiste määratles EIKo asjas 12244/86, 12245/86 ja 12383/86, Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, 30.08.1990.
W. Kudła asjas märkis EIK, et „tugev põhjendatud kahtlus, et arreteeritud isik on toime pannud kuriteo, on jätkuva vabaduse võtmise õiguspärasuse conditio sine qua non ehk vältimatu tingimus, kuid pärast teatud aja möödumist sellest enam ei piisa. Sel juhul peab kohus kontrollima, kas ka muud alused õigustavad edasist kinnipidamist. Kui need alused leitakse olevat „olulised“ ja „piisavad“, tuleb vaadata ka, kas võimud on asja menetlenud „erilise tähelepanuga“.“ (EIKo 30210/96, Kudła vs. Poola, 26.10.2000).
Põhjendatud kahtlus eeldab faktide või informatsiooni olemasolu, mis võimaldab objektiivsel hindajal arvata, et isik on toime pannud kuriteo ning temalt vabaduse võtmine neis tingimustes on vältimatu. See on fakti ja asjaolude küsimus, mida tuleb hinnata vastavas ajahetkes ja oludes. Subjektiivsest hinnangust, näiteks politseiametniku siirast siseveendumusest, jääb väheseks. Rakendada tuleb ka objektiivset testi ehk faktilise põhjendava andmestiku olemasolu. EIK leidis näiteks asjas Labita vs. Itaalia (EIKo 26772/95, Labita vs. Itaalia, 06.04.2000), et teiste tõenditega toetamata kuuldused anonüümselt informaatorilt seotuse kohta maffiaga ei kvalifitseeru „põhjendatud kahtluseks“.
Konventsiooni doktriin ei eelda, et andmetel oleks kohtuliku tõendi vorm. Riigikohus on osutanud, et „erikaebust läbivaatav kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel esines põhjendatud kahtlus – nii kuriteokahtlus kui näiteks pakkumineku kahtlus [---] ning et põhjendatud kahtlus peab tuginema konkreetsele informatsioonile” (RKKKm 11.03.1997, 3-1-1-27-97). Riigikohus on defineerinud põhjendatud kuriteokahtluse mõistet ning selgitanud sellega seonduvat vahistamise kontekstis korduvalt ka hilisemas praktikas (RKKKm 11.12.2006, 3-1-1-103-06).
EIK on vahi all pidamise põhjendatud alustena aktsepteerinud ka tõendite kõrvaldamise (EIKo 2122/64, Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968), tunnistajate mõjutamise (EIKo 2614/65, Ringeisen vs. Austria, 16.07.1971) ja õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete ohtu (EIKo 2122/64, Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968), isiksuse kriminogeenset eripära, inkrimineeritava teo ohtlikkust, sotsiaalset seotust (töö, perekond jmt) jne.
Riigikohus on selgitanud (RKKKm 10.01.2013, 3-1-1-127-12), et EIK praktikas ühe või teise riigi õiguskorras eksisteerivate vahistamisaluste lubatavaks pidamine konventsiooni art 5 lg 1 p c kontekstis ei muuda vastavat vahistamisalust automaatselt ja vahetult Eesti õiguskorra osaks. EIK on küll õigustatud hindama, kas vabaduse võtmisel oli järgitud riigisisest õigust, kuid tema pädevuses ei ole riigisisese õiguse täiendamine uute vahistamisaluste loomise kaudu. Juba oma eesmärgist tulenevalt ei saa konventsiooni art 5 ja selle alusel kujundatud kohtupraktika olla kuriteos kahtlustatava isiku olukorra halvendamise õiguslikuks aluseks.

Vabaduse võtmise esimeses staadiumis, s.o kuni kohtu ette viimise ja kohtu poolt vabaduse võtmise otsustamiseni ehk kohtu sanktsioonini, mis PS § 21 lg 2 kohaselt peab toimuma 48 tunni jooksul, võib tõenduslik alus olla nõrgem ja üldisem (nt operatiivinformatsioon jmt). Piisab prima facie ja bona fide tasemest. Selles staadiumis ausa õigusemõistmise kõikide parameetrite rakendamist (nt kohest kaitse kaasamist, tõlgi kindlustamist jmt) ei nõuta.
Kahtlustatava kohtu ette toomisel rakendatakse aga juba võistleva menetluse põhimõtteid ning kohtule, kinnipeetavale ja tema kaitsjale tuleb teatavaks teha piisav (veenev) hulk fakte ja muud teavet, mis on isikult vabaduse võtmise aluseks. Siiski ei kohusta see staadium veel täies mahus võistlevat menetlust ja kõigi tõendite avalikustamist, küll aga tuleb esitada veenev informatsioon vabaduse võtmise põhjendamiseks. Kooskõlas EL Nõukogu direktiiviga 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT L 142, 01.06.2012), näeb KrMS § 34¹ ette ka selle, et kahtlustataval on õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus.
Paljas fakt, et vahistatu või kinnipeetu hiljem, eeluurimise käigus või kohtu hilisema sisulise otsuse (lahendi) põhjal vabaks lastakse, ei muuda vahistamist või kinnipidamist automaatselt ja iseenesest ebaseaduslikuks koos sellega kaasneva retroaktiivse efektiga ja riigi kompensatsioonikohustusega. Juhul kui võimud näitavad veenvalt, et neil oli tollel ajahetkel ja faktilises informatsioonilises situatsioonis põhjendatud kahtlus, siis toimisid nad PS ja EIÕK kohaselt ning riigil pole kompensatsiooni maksmise kohustust, kuigi seda võidakse teha.

PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenev süütuse presumptsiooni nõue laieneb mõistetavalt täiel määral ka vahi all ehk eelvangistuses olijatele ning nende kohtlemisele ehk teisisõnu – ka vahi all olevat kahtlustatavat või süüdistatavat ei tohi käsitada süüdlasena (vt PS § 22 lg 1). Neil lasub üksnes põhjendatud kahtlus.
Vastavalt peavad selle kategooria kinnipeetavatele rakendatavad piirangud olema vähem ranged ja lähtuma teistest alustest kui süüdimõistetuile rakendatavad piirangud. See tähendab muu hulgas ka seda, et vahialuseid ja süüdimõistetuid tuleb hoida lahus. Euroopa Nõukogu soovituste (resolutsioon (65)11) ja EIK praktika põhjal tuleb vahistamist ja kinnipidamist (eelvangistust) käsitada erandliku abinõuna, mida kohaldatakse ainult siis, kui see on vältimatult vajalik ning muul viisil soovitud seaduslikku eesmärki saavutada pole võimalik, ning üksnes nii kaua, kui see on põhjendatud. Sätte toime lõpeb, kui isik mõistetakse esimese astme kohtu poolt kas süüdi või õigeks. Kui tegu on süüdimõistmisega, siis edasise kinnipidamise konstitutsiooniline kaitse toimub kommenteeritava paragrahvi p 1 kohaselt. Juhul kui isik vabastatakse vastutusest tulenevalt tema psüühilisest seisundist ja mõistetakse talle näiteks sundravi, siis rakendatakse p 5.

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 4 eesmärkidel

PS § 20 lg 2 p 4 kohaselt võib vabaduse võtta esiteks alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks ja teiseks tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine. Alaealiseks peab ÜRO lapse õiguste konventsioon ja LasteKS („laps“ § 3 lg 2) isikut, kes on vähem kui 18 aastat vana.
49. Nagu teistegi erandite puhul on esimene tingimus seadusliku aluse ja korralduse (menetluse) olemasolu. Vanema või muu seadusliku esindaja nõusolek alaealise vabaduse piiramiseks ei vabasta seadusliku aluse ja korralduse nõude täitmisest. Esiteks sätestab lapse vabaduse piiramise seadusliku aluse ja osaliselt menetluse SHS 7¹. jaos. Vabaduse piiramise sisuline tingimus on tuvastatud oht lapse enda elule, tervisele ja arengule või teiste isikute elule ja tervisele, mida ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega, mitte õigusrikkumise toimepanemise fakt nagu kuni 01.01.2018 kehtinud alaealise mõjutusvahendite seaduse järgi. Teiseks annab selleks aluse KarS § 87, mille järgi võib kohus 14–18-aastase süüteo toimepannud alaealise paigutada kinnisesse lasteasutusse, järgides SHS-s sätestatud kinnisesse lasteasutusse paigutamise põhimõtteid (ja relevantses osas ka KrMS menetlust).

PS tekst ei viita, et korraldus mõjutusvahendi rakendamiseks peab tingimata lähtuma kohtult. See võib olla antud ka mõne teise selleks volitatud (haldus)organi või ametiisiku poolt. Seaduslik korraldus tähendab siin õiguslikul alusel oma pädevuse piires ning põhjendatult antud korraldust, mitte üksnes korralduse lähtumist seaduse tasemel õigusaktist.

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 5 eesmärkidel

PS § 20 lg 2 p 5 kohaselt võib vabaduse võtta nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik.
Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamisel lähtutakse vabatahtlikkuse põhimõttest. Vaid erandjuhtudel saab olla alust kohustada isikut viibima teatud teenuse osutaja juures (nt psühhiaatria- või nakkushaiglas, erihooldekodus).
Eestis reguleerivad psüühikahäirega isiku vabaduse piiramist PsAS ning SHS. Nakkushaige isiku kinnipidamise alused tulenevad NETS-st. NPALS § 11 lg 2 kohaselt toimub vaimsete häirete tõttu endale või teistele ohtliku narkomaani haiglasse paigutamine tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi reguleerivate õigusaktide kohaselt.
Otsuse isiku nõusolekuta tervishoiu- või hoolekandeasutusse paigutamiseks langetab maakohus TsMS 54. ptk-s sätestatud korras. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused süüdimatus seisundis õigusvastase teo toimepanemise eest tulevad KarS-st ning vastav menetlus on sätestatud KrMS 16. ptk-s.
PS-s on üheks isiku vabaduse võtmist õigustavaks eelduseks sätestatud vaimuhaigus. Psüühikahäirega isikult vabaduse võtmist reguleerivates seadustes – PsAS-s ja SHS-s – kasutatakse selles seoses terminit „psüühikahäire“.
PS ja EIÕK teksti võrdlus näitab, et PS on neil alustel kinnipidamise suhtes rangem, pakkudes selles mõttes avaramat kaitset kui EIÕK. Nii isikute ring kui ka kinnipidamise alused on PS-s sätestatud kitsamalt. PS näiteks ei luba hulkurite kinnipidamist. Samas lubab PS sättes nimetatud isikute kinnipidamist üksnes juhul, kui nad on endale või teistele ohtlikud. Konventsiooni tekstis säärast piiravat klauslit ei ole. Nii on EIK väljendanud seisukohta, et isiku vabaduse piiramine saab tulla kõne alla siis, kui see on vajalik kaitsmaks kas kinnipeetava isiku ohutust, tema tervist või avalikku korda (EIKo 26629/95, Litwa vs. Poola, 04.04.2000). Samuti on EIK rõhutanud, et isiku vabaduse piiramiseks ei piisa vaid tema psüühikahäire tuvastamisest, vaid vastava häire iseloom peab olema selline, et see õigustaks vabaduse võtmist (EIKo 6301/73, Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979). Guzzardi asjas viitas EIK seoses psüühiliselt haigete, alkohoolikute ja narkosõltlastega, et selle kategooria isikute kinnipidamine võib olla õigustatud „mitte ainult seetõttu, et nad on ajutiselt ohtlikud avalikule turvalisusele, vaid et kinnipidamise võivad tingida ka nende enda huvid“ (EIKo 7367/76, Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Nakkushaige isiku kinnipidamise osas on EIK Enhorni asjas (EIKo 56529/00, Enhorn vs. Rootsi, 25.01.2005) asunud seisukohale, et selline meede on õigustatud vaid siis, kui nakkushaiguse levikut ei õnnestu takistada muude haigestunud isiku õigusi vähem piiravate meetmetega.
Viimasena väljatoodud põhimõte kehtib ka psüühikahäiretega isikute puhul, mis tähendab, et isiku kinnipidamine on niivõrd intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud teisi leebemaid meetmeid ning leitud, et need ei ole piisavad, kaitsmaks inimest ennast või teisi (EIKo 34806/04, X. vs. Soome, 03.07.2012). Alkohooliku kinnipidamist on EIK käsitanud Witold Litwa kaebuses Poola vastu (EIKo 26629/95, Litwa vs. Poola, 04.04.2000). EIK rõhutas, et seda terminit ei tule mõista meditsiinilises mõttes, vaid alkohoolikuks konventsiooni tähenduses saab pidada ka isikut, kelle alkoholist tulenev käitumine ohustab avalikku korda või teda ennast.

Millist juhtumit käsitada nakkushaigusena, keda ebaterve psüühikaga isikuna, keda alkohooliku või narkomaanina, seda PS ega EIÕK ei täpsusta. Vastavate seisundite tuvastamine toimub kohtus iga isiku puhul individuaalselt. Nakkushaiguste puhul on diagnoos nõutav, sest haigestunu vabadust on lubatud piirata vaid eriti ohtlike nakkushaiguste puhul (NETS § 4 lg 1), milleks praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt on katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloos (NETS § 2 lg 3). Mõistele „ebaterve psüühika“ (unsound mind, PS-s „vaimuhaige“) on EIK andnud autonoomse tähenduse. Winterwerpi asjas (EIKo 6301/73, Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979) sedastas EIK, et ebaterve psüühika ehk „psüühikahäire“ konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust:
1) isik peab olema usaldusväärselt näidanud, et ta on ebaterve ehk psüühikahäirega (mis tingib objektiivse meditsiinilise ekspertiisi korraldamise vajaduse);
2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist;
3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab.
Samas osutas kohus, et kellegi kinnipidamine lihtsalt sel põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas.
Tugevate ja ilmsete meelehäiretega inimeste puhul ei ole välistatud erakorraline paigutamine raviasutusse või isolatsiooni, mis eeldab aga esimesel võimalusel meditsiinilist konsulteerimist. Psüühiliselt haigete hindamise kriteeriumi tuleb mutatis mutandis kohaldada ka teiste selles punktis osutatud isikukategooriate suhtes.
PsAS § 11 lg 3 kohaselt võidakse isiku enda tahtest olenemata anda vältimatut psühhiaatrilist abi ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmine ohustab isiku enda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Samalaadsetel alustel on lubatud psüühikahäirega isiku paigutamine kinnisesse hoolekandeasutusse (SHS § 105 lg 1). Seoses PsAS § 11 lg 3 p-s 1 mainitud tingimustega on Riigikohus (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13) leidnud, et psüühikahäire raskus ja isiku piiratud võime aru saada oma käitumisest või seda juhtida on iseseisvad tunnused ja need tuleb tuvastada eraldi. Kuigi otsuse psüühikahäirega isiku kinnipidamiseks teeb kohus, tuginetakse psüühikahäire olemasolu ning selle raskuse tuvastamisel meditsiinieksperdi hinnangule, sest kohtul endal üldjuhul meditsiinilised eriteadmised puuduvad.
EIK on asjas Varbanovvs.Bulgaaria (EIKo 31365/96, Varbanov vs. Bulgaaria, 05.10.2000) rõhutanud, et erakorralistel juhtudel on võimalik isikut ohtlikkuse põhjendusel paigutada raviasutusse, kuid sellele peab järgnema juhtumi ja isiku asjakohane meditsiiniline hinnang. Samuti rõhutatakse spetsialisti arvamuse tähtsust ka Euroopa Nõukogu soovituses, märkides, et tahtest olenematu meditsiinilise sekkumise kohaldamist saab läbi viia vaid juhul, kui selle vajadust on hinnanud arst, kellel on nõutav kompetents ja kogemus ning tegevus on kooskõlas siduvate ja usaldusväärsete erialastandarditega.
Riigikohus (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13) on rõhutanud, et kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada. Arstide arvamus isiku psüühika seisundi kohta on kahtlemata äärmiselt oluline, kuid kohtule mittesiduvana on see vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.

Enim küsimusi tekitab praktikas PS-s sätestatud ohtlikkuse kriteeriumi sisustamine. Psüühikahäire tuvastamine isikul ei tähenda automaatselt seda, et ta võib oma käitumisega ohustada teiste või enda tervist, elu või julgeolekut (PsAS § 11 lg 1 p 2 kriteeriumid). EIK on väljendanud seisukohta, et isikult ei ole lubatud võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, muu hulgas kui ta näeb ümberringi vaid oma õiguste rikkumist ja seda avalduste ja kaebustega ka väljendab, seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (EIKo 6301/73, Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979).
Nii EIÕK kui ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkus tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades tuvastada (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14). EIK on osutanud EÕIK art 5 lg-s 1 märgitud kinnipidamise seaduslikkuse nõude rikkumisele olukorras, kus sisemaised kohtud jätsid hindamata isiku ohtlikkuse kui seaduses kirjeldatud kinnipidamise eelduse (EIKo 34503/03, Gajcsi vs. Ungari, 03.10.2006; EIKo 36760/06, Stanev vs. Bulgaaria, 17.01.2012).
Isiku ohtlikkuse sisustamisel on oluline, et psüühikahäirega isik paigutatakse PsAS või SHS sätete alusel kinnisesse asutusse olukorras, kus temast tulenev oht ei ole jõudnud veel realiseeruda. Kui oht realiseerub, võib olla tegemist õigusvastase teo toimepanemisega süüdimatus seisundis ning siis on rakendatav juba KrMS-s ettenähtud kord. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus isikust lähtuv oht põhineb prognoosil, peavad tema vabadusõiguse riiveks esinema kaalukad põhjused, mis peavad üles kaaluma isikult vabaduse võtmise (RKKKm 19.12.2012, 3-1-1-121-12).
Ohtlikkuse sellise olemuse kohta, mis õigustaks psüühikahäirega isiku vabaduse võtmist, on Riigikohus leidnud, et ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele, eelkõige füüsilist ohtu enda või teiste isikute elule või tervisele (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11).
Ohtlikkuse realiseerimise tõenäosuse ning ajalise aspekti hindamise osas on Riigikohus öelnud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning seda ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 03.10.2007, 3-2-1-83-07, p 13; RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Samuti on Riigikohus ohtlikkuse kaalumisel lähtunud sellest, et isiku ohtlikkus lähitulevikus peab olema pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15).
Arvestades, et Eesti on liitunud nii PIÕK kui ka individuaalkaebuseid lubava fakultatiivprotokolliga, väärib märkimist PIÕK praktika, kes on PIÕK art 14 kontekstis Saksamaale (13.05.2015), Slovakkiale (17.05.2016), Taanile (30.10.2014), Austriale (30.09.2013) ette heitnud psühhosotsiaalse puudega inimeste tahtevastast hospitaliseerimist ja Slovakkiale (17.05.2016) sundravi kohaldamist kuriteo toime pannud psühhosotsiaalse puudega inimese suhtes. 
54. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel. Olukorras, kus tahtest olenematu ravi osutamise alused on täidetud, kuid kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik, on ravi kohaldamine lubatud ka kohtu määrusteta. Sellise juhtumi puhul langetab patsiendi tahtest olenematu ravi otsuse psühhiaater (PsAS § 11 lg 3) või nakkushaige patsiendi arst (NETS § 5 lg 2).
Arsti otsuse alusel võib tahtest olenematu ravi kesta kuni 48 tundi (PsAS § 11 lg 4, NETS § 5 lg 2). Selle aja jooksul on vajalik saada kohtu nõusolek isiku edasiseks kinnipidamiseks tervishoiuasutuses ning isiku raviks. Vastava ajalise piirangu seadmise eeskujuks on PS § 21 lg 2, mille kohaselt ei tohi kedagi vahi all kinni pidada üle 48 tunni ilma kohtu loata. Loa annab maakohus TsMS 54. ptk-s sätestatud korras.
Esmane otsustaja tahtevastase ravi asjus võib olla ka nn kvaasikohtulik institutsioon, näiteks ravinõukogu vms, tingimusel, et ta vastab sõltumatu kohtu põhitunnustele ning arvestab otsustamisel ausa õigusemõistmise üldpõhimõtteid. Strasbourgi kohus on olnud küllalt range sellise kogu sõltumatuse hindamisel (EIKo 27154/95, D.N. vs. Šveits, 29.03.2001).
Ka vaadeldavatel juhtudel ei tohi vabaduse võtmine olla meelevaldne. See tähendab seda, et kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik ning eesmärgikohane, s.o teostatud üksnes neil eesmärkidel, milleks see on ette nähtud (vt ka PS § 11 ja EIÕK art 18).

Kommenteeritav PS säte ei kohusta ravima ega anna õigust vastavat ravi nõuda. Kuid kui selle järele on ilmne vajadus ja seda ei tehta, võib esile kerkida ebainimliku kohtlemise küsimus PS § 18 või EIÕK art 3 mõttes. Oluline on ka see, et kommenteeritaval alusel kinnipeetu on haige inimene, patsient või hoolekandeasutuse klient. Seetõttu peavad inimesele säilima teistele vabadele inimestele (patsientidele, klientidele) omased õigused ja vabadused, sh elutingimused niivõrd, kuivõrd seda võimaldab ja vajab tema meditsiiniline seisund.
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on oma standardites rõhutanud, et psüühikahäirega isikute kinnipidamistingimused peavad arvestama isiku haigusest tulenevate vajadustega ning looma positiivse terapeutilise keskkonna. EIK on Musiałi lahendis märkinud, et psüühikahäirega inimeste puhul peab arvestama nende eripärast tuleneva haavatavusega ning sellega, et nad ei ole alati võimelised andma selgelt märku, kuidas neile pakutav teenus ja kohtlemine mõjub. Sestap tuleb nende puhul tingimusi, milles neile teenust osutatakse, eriti põhjalikult ja tähelepanelikult silmas pidada (EIKo 24557/94, Musiał vs. Poola, 25.03.1999).

Vastutajaks neis asjus on avalik võim (riik). Seega kui keegi on paigutatud näiteks ravile eestkostja ettepanekul või nõudmisel, tuleb selgitada, milline on riigi ja milline eraisiku vastutus ning kas PS ja EIÕK garantii sellele juhtumile laieneb. Sama tuleb selgitada ka erameditsiiniasutusse paigutamisel. Vastutus laieneb raviasutuse juhtkonnale ka siis, kui ravi toimub eraraviasutuses (vt EIKo 10929/84, Nielsen vs. Taani, 28.11.1988).
Vaadeldava kategooria isikutel (sh vaimuhaigel) on nagu teistelgi vabadusest ilmajäänuil endal või oma seadusjärgsete esindajate kaudu õigus vaidlustada kohtus vabaduse võtmise põhjendatust ja seaduslikkust esmase kinnipidamise korral ning ka selle jätkuvust. Samuti on oluline, et enne isikult vabaduse võtmist kuulaks kohus isiku ära. Isiku enda ärakuulamist on lubatud ära jätta vaid erandjuhtudel (TsMS § 524).
EIK on tuvastanud EIÕK art 5 lg 1 rikkumise Eesti suhtes, kuna kohus võttis isikult vabaduse tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, kuid kuulas isiku ära alles 15 päeva möödudes ravile paigutamisest (EIKo 17779/08, S. vs. Eesti, 04.10.2011). Riigikohus oli selle rikkumise oma otsuses tuvastanud (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07), kuid ei olnud sellele mingil moel reageerinud (EIKo 17779/08, S. vs. Eesti, 04.10.2011).
EIK on märkinud, et juhul, kui isiku vabadus on võetud tema psüühilise häire tõttu, on vajalik luua erilisi menetluslike garantiisid eesmärgiga kaitsta isiku õigusi, kes oma haiguse tõttu ei ole võimeline enda õiguste eest tõhusalt seisma (EIKo 36760/06, Stanev vs. Bulgaaria, 17.01.2012; EIKo 62507/12, Červenka vs. Tšehhi, 13.10.2016). Shtukaturovi asjas on EIK sedastanud, et vaidlustusmehhanismi ei saa lugeda isikule kättesaadavaks juhul, kui tema kinnipidamist on õigustatud vaidlustama tema eestkostja (tolle juhtumi puhul ema), kes on tema vabanemise vastu (EIKo 44009/05, Shtukaturov vs. Venemaa, 27.03.2008).

Ei konventsioon ega selle kohaldamispraktika anna mingeid konkreetseid ettekirjutusi kinnipidamise aja (kestuse) kohta. Kinnipidamise kestus sõltub otseselt kinnipeetavate isikute seisundist ning seetõttu on täiesti mõistetav, et neil on õigus oma jätkuvat kinnipidamist perioodiliselt kohtu ees vaidlustada.
Isiku vabaduse piiramise ning ravi kestuse pikendamise üle otsustamisel on EIK rõhutanud sõltumatu arsti hinnangu olulisust. Nii asus EIK asjas X. vs. Soome seisukohale, et olukorras, kus ravi jätkuvuse üle otsustavad kaks sama haigla psühhiaatrit ja puudub sõltumatu arsti hinnang, ei ole patsiendile tagatud piisav kaitse otsuse meelevaldsuse eest (EIKo 34806/04, X. vs. Soome, 03.07.2012). Ka CPT on rõhutanud, et otsustamisel tahtevastase ravi jätkuvuse üle tuleks kaasata sõltumatu psühhiaater väljastpoolt raviasutust.

Vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 p 6 eesmärkidel

PS § 20 lg 2 p 6 kohaselt võib vabaduse võtta esiteks ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks, teiseks Eestist väljasaatmiseks ja kolmandaks välisriigile väljaandmiseks. Ei PS ega EIÕK anna õigust asüüliks või õigust elada konkreetse riigi territooriumil, v.a Eesti kodaniku õigus elada Eestis (§ 36 lg 1) ja eestlase õigus asuda elama Eestisse (§ 36 lg 3). Sellele vaatamata annab PS vaadeldav säte ja EIÕK ekvivalentne säte art 5 lg 1 p-s f mõned garantiid juhuks, kui isik on kinni peetud, et otsustada tema vastuvõtmine, väljasaatmine või väljaandmine.

Väljaandmist reguleerib KrMS 19. ptk. Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku suhtes on taotletavas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud isikule karistuseks vangistus.
Euroopa vahistamismäärus on EL liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud taotlus teisele liikmesriigile isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks kriminaalmenetluse jätkamiseks või jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgil. Ka selle täitmise korda Eestis reguleerib KrMS 19. ptk. KrMS võimaldab väljaandmise või loovutamise tagamiseks isiku vahistada või kinni pidada (KrMS §-d 447 ja 499).
Eesti Vabariik on ühinenud väljaandmise Euroopa konventsiooniga. Konventsiooni art 16 kohaselt võidakse edasilükkamatutel asjaoludel taotleda otsitava isiku eelvangistust, mis otsustatakse väljaandva riigi seaduste kohaselt. Valdkonda reguleerib ka kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokoll.

Vabaduse võtmine Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku väljasaatmise tagamiseks on reguleeritud VSS-ga (§-d 18–26). See kategooria inimesi ei ole kurjategijad. Nende suhtes ei ole Eesti Vabariigi kohtu otsust neid süüdi mõista ja vabadusekaotusliku karistusega karistada. Seepärast peavad selle kategooria inimeste kinnipidamise tingimused olema tunduvalt leebemad. Rahvusvahelise kaitse (sh pagulase staatuse) taotlejal on VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt õigus Eestis viibida kuni tema taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni, v.a erandjuhtumitel. Taotleja õigus riiki jääda ei anna siiski õigust saada elamisluba. Vaatamata asjaolule, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus Eestis viibida, näeb VRKS kooskõlas EL õigusega ette teatud alused taotlejate kinnipidamiseks (VRKS § 36¹).

Sõltuvalt asjaoludest on EIK vahet teinud ühelt poolt kinnipidamise seaduslikkusel ning teiselt poolt väljasaatmise või väljaandmise seaduslikkusel.
Kinnipeetud isikuil on õigus EIÕK art 5 lg 4 järgi vaidlustada oma kinnipidamine kohtus. Kinnipidamist väljasaatmise või väljaandmise alusel saab kasutada üksnes selleks, milleks see ette on nähtud. Isikut ei tohi kinni pidada ebamõistlikult kaua. Kinnipidamine võib kesta või on õigustatud ainult niikaua (niipalju), kui see on vajalik asüüli andmise või väljasaatmise või väljaandmise otsustamiseks. Quinni asjas osutas EIK, et kui menetlus väljasaatmise otsustamiseks ei ole läbi viidud kohase tähelepanu ja hoolsusega, kaotab kinnipidamine oma õigustatuse (EIKo 18580/91, Quinn vs. Prantsusmaa, 22.03.1995). Millise pikkusega kinnipidamine on põhjendatud ja ajaliselt mõistlik, on fakti ja asjaolude küsimus ning tuleb otsustada iga üksiku juhtumi puhul eraldi (EIKo 22414/93, Chahal vs. Ühendkuningriik, 15.11.1996).

Mõnel juhul võib isiku tausta uurimine võtta palju aega, ka tuleb asüülitaotluste puhul välja selgitada selle põhistatus ning pärida informatsiooni asjasse puutuvaist või valdkonnaga tegelevaist institutsioonidest, sealhulgas näiteks ÜRO põgenikeorganisatsioonidest vm. Seejuures tuleb teha selget vahet, milline viivitus on riigivõimude ja milline asjasse puutuva isiku põhjustatud. Tuleb silmas pidada, et neil alustel kinnipeetuid tuleb kohelda erinevalt kriminaalmenetluses lõplikult süüdimõistetuist.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 15 lg 5 kohaselt peab iga liikmesriik sätestama väljasaatmise eesmärgil toimuva kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud. Selle tähtaja pikendamine on lubatud veel kuni 12 kuu võrra, kui hoolimata riigi mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on väljasaadetava koostöö puudumine või päritoluriigist vajalike dokumentide hankimise viibimine. VSS § 24 lg 1¹ lubab isikut väljasaatmiskeskuses kinni pidada kõige enam 18 kuud. Selle aja hulka ei arvata välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Kinnipidamine eeldab halduskohtu luba, mis antakse kuni kaheks kuuks ning seejärel vajadusel pikendatakse nelja kuu kaupa. Eelmisega sarnane menetluskord on VRKS-s ette nähtud ka varjupaigataotlejate puhul. Ehkki VRKS ei näe ette varjupaigataotlejate kinnipidamise maksimumkestust, on kohtupraktikas leitud, et üle 18 kuu kestev varju­paiga­taotleja kinnipidamine on igal juhul ebaproportsionaalne (RKHKm 03.03.2016, 3-3-1-14-16).

Varjupaiga andmata jätmine, isiku väljaandmine või väljasaatmine võib osutuda komplitseeritumaks ja aeganõudvamaks ka juhul, kui isik väidab, et maal, kuhu teda suunatakse, võidakse teda kohelda EIÕK põhimõtete vastaselt.
Arvesse tulevad tõsisemate rikkumiste võimalus nagu EIÕK art-te 2 (õigus elule), 3 (õigus mitte olla piinatud), 5 ja 6 (õigusriikliku ausa menetluse puudumine) rikkumine. Seda ohtu peab isik tõendama ning kui see tundub taustinformatsiooni ja isiku väidete põhjal tõene, siis peavad riigid väljaandmisest või väljasaatmisest hoiduma, sest selline teguviis ei oleks kooskõlas PS ning EIÕK-ga võetud kohustusega tagada „igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all [---] konventsioonis [---] kindlaksmääratud õigused ja vabadused“. Eesti suhtes on EIK tuvastanud sellel eesmärgil vabaduse võtmisega põhjustatud EIÕK art 5 lg 1 p f rikkumise, kuna isiku kinnipidamine tema väljasaatmiseks ei olnud kogu tema kinnipidamise aja jooksul põhjendatud tingituna asjaolust, et teda oli võimatu välja saata ja riik ei olnud tema juhtumit menetlenud nõuetekohase hoolsusega (EIKo 10664/05, Mikolenko vs. Eesti, 08.10.2009). Teisel mõneti sarnasel juhtumil EIÕK art 5 lg 1 p f rikkumist aga ei tuvastatud, eeskätt motiivil, et üks aasta ning seitse ja pool kuud kinnipeetud väljasaadetav oleks saanud praktiliselt kohe lõpetada enda kinnipidamise, kui ta oleks allkirjastanud oma kodakondsusriigi passi saamise taotlusvormi, mille alusel kodakondsusriik oli valmis dokumendi väljastama (EIKo 14160/08, Dolinskiy vs. Eesti, 02.02.2010). Põhjalikult on EIK praktika valguses analüüsinud väljasaatmist Riigikohus haldusasjas RKHKm 22.03.2016, 3-3-1-11-16.

Alaealiste isikute puhul (alla 18-aastased) tuleb riigil kõikide otsuste tegemisel lähtuda lapse parimatest huvidest. Alaealise isiku kinnipidamine PS § 20 lg 2 p 6 alusel saab olla õigustatud vaid erakordsete asjaolude esinemise korral (nt varjupaigataotleja võib kujutada julgeolekuohtu seoste tõttu terrorismiga). Ehkki absoluutset keeldu ei eksisteeri, on alaealise kui haavatavas olukorras oleva isiku (eriti saatjata alaealise) kinnipidamine vangistusele sarnanevates tingimustes harva proportsionaalne abinõu saavutatava eesmärgi suhtes (vt ka CPT standard CPT/Inf/E (2002) 1, p 97).
ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 37 lg b sätestab, et lapse kinnipidamine peab olema kooskõlas seadustega ja seda rakendatakse ainult viimase abinõuna ja võimalikult lühiajaliselt. Pelgalt asjaolu, et lapsel puudub seaduslik alus Eestis viibida, ei ole piisav lapse paigutamiseks vangistusega sarnanevatesse tingimustesse. Kaaluda tuleb alternatiive nagu kasuperesse, SOS-lastekülasse jm paigutamine.
Aktsepteeritavaks võib pidada näiteks lühiajalist (loetud päevad või nädalad) kinnipidamist isiku tuvastamise eesmärgil või vahetult eesseisva väljasaatmise tagamiseks. Saatjata alaealisele tuleb viivitamatult määrata (ajutine) eestkostja. Kui kinnipidamist siiski rakendatakse, tuleb kinnipidamiskohas eraldada alaealine võõrastest täiskasvanud kinnipeetavatest, tagatud peab olema võimalus tegelda eakohase tegevusega ning omandada haridust.

Võlavangistuse keeld

PS § 20 lg 3 kohaselt ei tohi kelleltki võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust. Samasisuline säte sisaldub ka EIÕK 4. lisaprotokolli art-s 1. See kaitseb vabaduse võtmise eest igasuguste lepinguliste kohustuste täitmata jätmise (sh ka võlgade maksmata jätmise) pärast.

Normi rakendusala näib üsna piiratud ning on määratud sõnastusega „üksnes sel põhjusel“. See tähendab, et vabaduse võtmine ei ole välistatud, kui esinevad muud seaduslikud alused (nt lepinguosaline on käitunud kriminaalkorras karistataval viisil). Samuti puudutab see üksnes „lepingulisi“ kohustusi ega keela vabaduse võtmist vahetult õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks (mõistagi PS § 20 lg-s 2 sätestatud eesmärkidel). EIÕK 4. lisaprotokolli seletuskirjas (lk 4) on selgitatud, et muu hulgas ei välista keeld vabaduse võtmist isikult, kes joogi- või toitlustusasutuses laseb end kostitada, olles teadlik, et ta pole suuteline tarbitu eest tasuma.

Sättes sisalduva keeluga seondub TMS §-s 62 kehtestatud võimalus kohaldada isiku suhtes sundtoomist kohtusse või vajadusel kuni 30-päevast aresti, kui isik ei esita kohtutäiturile mõjuva põhjuseta oma vara nimekirja või ei anna vannet, et kohtutäiturile esitatud andmed vara kohta on talle teadaolevalt õiged. TMS §-s 62 sätestatu ei ole PS § 20 lg-s 3 sätestatud keeluga vastuolus, kuna TMS §-s 62 sätestatud vabaduse võtmise alus tuleneb PS § 20 lg 2 p-st 2.