EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Seaduslikkuse põhimõttest lähtudes täpsustatakse õiguskantslerile esitatavad nõuded, tema tegevuspiirid, töövormid ja -meetodid ning teda abistavate isikute töökorraldus seadusega. Selle eesmärk on tagada õiguskantsleri sõltumatus ja poliitiline puutumatus ning sätestada õiguskantsleri ja tema kantselei selline töökord, mis võimaldaks kõige tõhusamal viisil realiseerida õiguskantsleri kõik pädevused. Siiski on paslik rõhutada, et põhiseaduslikel institutsioonidel on üldjuhul õigus ise määratleda oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord, sealhulgas ka nõustamine ja selle tähtajad (RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98).

1992. a PS alusel oli õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus (RT I 1993, 25, 436) esimene õiguskantsleri institutsiooni tegevust reguleeriv seadus. Selle asendas Riigikogu 25.02.1999 ÕKS-ga, mis kehtib alates 01.07.1999.

Kehtivat seadust on käesoleva kommenteeritud väljaande ilmumise hetkeks muudetud 36 korda. Seejuures on ühel korral jätnud Vabariigi President ka õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata – 2001. a, kui Riigikogu soovis seada õiguskantslerile vanuse-, staaži- ja hariduspiirangu ning nõude, et õiguskantsler ei tohi olla olnud Eestit okupeerinud riikide julgeoleku- jt analoogsete organite teenistuses (RTL 2001, 53, 732). Haridusnõue hiljem siiski seadustati.

Lisaks põhiseadusele ja õiguskantsleri seadusele reguleerivad õiguskantsleri pädevust ka paljud teised seadused. Õiguskantsleri seadus ei ole PS § 104 järgne konstitutsiooniline seadus, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas täpsustavad mitmed konstitutsioonilised seadused õiguskantsleri pädevust või annavad talle koguni lisaülesandeid. Nii täpsustab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses õiguskantslerile esitatavate arupärimiste ja kirjalike küsimustega seonduvat. Õiguskantsleri tegevus kohtuniku distsiplinaarmenetluse algatajana on aga reguleeritud kohtute seadusega ning õiguskantsleri ülesanded immuniteedimenetluses on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus ning Riigikogu liikme staatuse seaduses. Kuna konstitutsioonilised seadused on õigusnormide hierarhias kõrgemalseisvad, tuleb võimaliku vastuolu tõttu neid õiguskantsleri seaduse normidele eelistada. See võib osutuda praktikas mõneti problemaatiliseks, kuna õiguskantslerile lisaülesannete panemise eelduseks on, et see ei takista tema põhifunktsioonide – normikontrolli ja ombudsmani funktsioon – täitmist. Institutsiooni sõltumatuse ja stabiilsuse tagamiseks ning niisuguse äraspidise funktsioonihierarhia vältimiseks tuleks ka õiguskantsleri seadus lisada PS § 104 seaduste loetellu. Oluline on rõhutada, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed (RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98).