EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Paragrahv näeb ette Eesti kodakondsuseta isikute ühe põhikohustuse kõrvuti § 19 lg-st 2 tuleneva kohustusega austada ja arvestada teste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgida seadusi. Säte kohustab kõiki Eestis viibivaid Eesti kodakondsuseta isikuid, sõltumata nende Eestis viibimise õiguslikust alusest ja selle olemasolust. Seega laieneb kohustus ka neile välismaalastele, kes viibivad Eestis ajutiselt viisa alusel või õigusvastaselt.

Sellist sätet ei olnud varasemates Eesti PS-des. See sõnastati nii J. Raidla töörühma esitatud PS eelnõus kui ka J. Adamsi juhitud töörühma eelnõus. Teiste riikide PS-des esineb selline säte expressis verbis äärmiselt harva. Põhiseaduse Assamblee kaalus sätte väljajätmist PS-st põhjendusel, et selline kohustus on niigi selge. Säte lisati PS-i eelkõige arvestades assamblee tegevuse ajal valitsenud olukorda, kus Eesti kodakondsuseta isikute toetus Eesti iseseisvusele oli vähene. Sätte asukoht PS II ptk lõpus viitab sellele, et PS väljatöötajad pidasid põhikohustuste sätestamisel olulisemaks põhiõiguste järel muude põhikohustuste väljatoomist.

Vaieldav on kohustuse sisuline eristamine § 54 lg 1 esimeses lausepooles sisalduvast kohustusest olla ustav põhiseaduslikule korrale. Kui ustavus tähendab tavaliselt toetuse väljendamist ka aktiivselt, siis § 54 lg-s 1 on kodaniku kohustus tegutseda Eesti iseseisvuse kaitseks juba väljendatud ja põhiseaduslikule korrale ustavuse nõue muud peale selle järgimise ei tähenda. KarS §-s 234¹ sätestatud tegu (Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine) loetakse kuriteoks vaid juhul, kui selle paneb toime Eesti kodanik.

Põhiseadusliku korra mõiste ja erinevuse kohta § 19 lg-st 2 vt § 54 lg 1 komm.

Mitmes seaduses on sama põhimõtet väljendatud, ent lisatud põhiseadusliku korra järgimise kohustusele ka kohustus järgida Eesti õigusakte, austada põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri (VMS § 11, VRKS § 11 lg 1 ja § 74¹). Põhiseaduslik kord hõlmab neid vähemalt põhilises ning need sätted pigem kirjeldavad põhiseadusliku korra tähendust, mitte ei näe ette §-le 55 lisaks muid kohustusi.

Paragrahv 55 õigustab Eestis viibivate teiste riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute põhiõiguste kitsendamist riigi julgeoleku huvides, sh neile elamisloa andmisest keeldumist süütegude toimepanemise korral ja väljasaatmist õigusliku aluseta Eestis viibimise korral. Seejuures tuleb arvesse võtta ka välismaalase põhiõigusi, mida seeläbi piiratakse, arvestades proportsionaalsuse põhimõtet. Nii ei ole mis tahes õigusvastase teo toimepanemise korral õigustatud välismaalase Eestist väljasaatmine (vt nt EKo C-60/00, Carpenter vs. Secretary of State for the Home Department, 11.07.2002; EIKo 1638/08, Maslov vs. Austria, 23.06.2008; § 26 ja § 27 komm-d) ega kinnipidamine alati, kui välismaalane viibib riigis ebaseaduslikult (vt nt EIKo 46410/99, Üner vs. Madalmaad, 18.10.2006; EIKo 13229/03, Saadi vs. Ühendkuningriik, 29.01.2008; § 20 komm-d). Samuti tuleb välismaalase väljasaatmisel põhiseadusliku korra või seaduste rikkumise korral arvestada isikule osaks langevat kohtlemist päritoluriigis (EIKo 8675/15 ja 8697/15, N. D. ja N. T. vs. Hispaania, 13.02.2020; EIKo 43611/11, F. G. vs. Rootsi, 23.03.2016; EIKo 41738/10, Paposhvili vs. Belgia, 13.12.2016 edasiste viidetega). Piirangute seadmist ei õigusta aga § 55 üksinda, vaid koos teiste PS sätetega, eriti § 19 lg-ga 2. KarS 15. ptk esimeses jaos on sätestatud ka karistused nimetatud kohustuse rikkumise eest.