EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Paragrahv 25 tagab õiguse nõuda õigusvastaselt tekitatud materiaalse (varalise) ja moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamist. Tegemist ei ole tõrjeõigusega, mis keelaks kahju tekitamise, vaid sooritusliku sekundaarnõudega, mis on rakendatav juhul, kui kahju põhjustav tegu on juba tehtud. Kahju tõrjumisele on suunatud muud põhiõigused, samuti lihtseadusest tulenevad keelunormid. Riigi jt avaliku võimu kandjate poolt tekitatud kahju puhul toimib hüvitispõhiõigus spetsiifilise korralduspõhiõigusena, täiendades nõnda § 13, § 14 ja § 15 lg-t 1. Eraisikutevahelisi suhteid mõjutab § 25 kaitsepõhiõigusena (vt § 9 komm 19). Paragrahv 25 nõuab, et lisaks õiguste menetluslikele garantiidele näeks seadusandja kannatanule ette ka materiaalõiguslikud alused rikkumise heastamise taotlemiseks. Paragrahv 25 ei sätesta, et kahju peab tingimata hüvitama kahju tekitaja, nt õigusvastase toimingu teinud ametnik (vt ka komm-d 56–57). Hüvitispõhiõiguse adressaat on riik, mitte kahju tekitajad.

Vahetu tuginemine §-le 25 on selle abstraktsuse tõttu problemaatiline. Paragrahv 25 ei sätesta piisava selgusega, millal on tegu kahjuga, millal on kahju vastutava isiku poolt tekitatud (põhjuslik seos) ning milline (rahaline või naturaalne) ja kui suur peab olema hüvitis. Need küsimused peab vältimatult lahendama seadusandja. Samas moodustavad ajalooliselt välja kujunenud kahju hüvitamise ja õigusriigi printsiibid hüvitispõhiõiguse tuuma, mida seadusandja ei või jätta meelevaldselt kaitseta. Seega on hüvitisnõuet meelevaldselt kitsalt kujundavate või põhiseadusvastaselt piiravate seaduste, samuti põhiseadusvastase lünga korral § 25 vahetult kohaldatav (vt nt enne PS jõustumist tekitatud kahju kohta RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09; RKTKo 22.05.2006, 3-2-1-37-06); õigustloova aktiga enne RVastS jõustumist tekitatud kahju kohta RKHKo 30.11.2004, 3-3-1-64-04; kriitiliselt K. Sein, vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2006, § 128 komm 4.4). Paragrahvi 25 vahetut kohaldatavust peeti oluliseks ka PS eelnõu koostamisel. Selleks jäeti eelnõust välja seal algselt sisaldunud klausel hüvitamise viisi ja korra sätestamiseks seadusega (Põhiseaduse Assamblee, lk 985). Ilma kahju hüvitamist välistavat või piiravat seadust või kahju hüvitamist võimaldava seaduse andmata jätmist põhiseadusvastaseks tunnistamata ei ole aga nõuet vahetult § 25 alusel võimalik rahuldada (RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12; RKHKo 22.12.2014, 3-3-1-21-14; RKHKm 04.12.2014, 3-3-1-23-14; RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13). Kui eksisteerib kahju hüvitamist reguleeriv seadus, tuleb hüvitis välja mõista seaduse, mitte § 25 alusel (RKHKo 14.09.2016, 3-3-1-32-16). Konkreetse normikontrolli menetluse algatamiseks on niisugustel juhtudel omakorda vaja esmalt kindlaks teha kahju ja selle tekitamine (RKPJKm 07.10.2015, 3-4-1-22-15).

Põhiõiguse kui ennekõike riiki kohustava õigusena on § 25 esemeks iseäranis riigivastutus – avaliku võimu kandjate vastutus enda tegevusega kaasnenud õigusrikkumiste, sh sellega põhjustatud kahju eest. Mitme riigi põhiseadused sisaldavad just nimelt garantiisid riigi- või ametnikuvastutuse kohta (nt Austria põhiseaduse art 23 lg 1, Itaalia põhiseaduse art 28, Hispaania põhiseaduse art 106 lg 2, Portugali põhiseaduse art 22, Saksamaa põhiseaduse art 34, Soome põhiseaduse § 118 lg 3). EIÕK art 5 lg 5 näeb ette õigusvastase vahistamise või kinnipidamise ohvrile õiguse kompensatsioonile. EIÕK art-st 13 tuleneb konventsiooni teiste olulisemate artiklite (nt 2, 3 ja 8) rikkumise korral ka õigus kahju hüvitamisele. Ebamõistlikult pika kohtumenetluse (art 6 rikkumine) korral peab art 13 järgi tagama kohase õiguskaitsevahendi, mis võimaldab rikkumise lõpetada, või õiglase hüvitise rikkumise eest (EIKo 50390/99, McGlinchey vs. Ühendkuningriik, 29.04.2003; EIKo 30210/96, Kudła vs. Poola, 26.10.2000). Seda liikmesriigi kohustust tuleb eristada EIÕK art-st 41, mille alusel EIK ise mõistab konventsiooni rikkumise tuvastamisel liikmesriigilt hüvitise välja (selle kohta nt EIKo 58858/00, Guiso-Gallisay vs. Itaalia, 22.12.2009, p 90 jj). ELTL art 340 lg 2 näeb ette ühenduse vastutuse oma institutsioonide või teenistujate poolt nende ülesannete täitmisel tekitatud kahjude eest vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele printsiipidele. ELPH art 41 lg 3 tunnustab sellele kohustusele vastavat õigust EL põhiõigusena ning laiendab selle ka liikmesriikide asutustele, kui nad tegutsevad EL õigusega reguleeritud valdkonnas. Liikmesriigi vastutus liidu õiguse rikkumisega kodanikule või ettevõtjale tekitatud kahju eest on ka üks peamisi EL õiguse põhimõtteid (EKo C-6/90 ja 9/90, Francovich, 19.11.1991; EKo C-46/93 ja 48/93, Brasserie duPecheur, 05.03.1996; EKo C-178/94 jt, Dillenkofer, 08.10.1996; EKo C-224/01, Köbler, 30.09.2003), aidates mh kaasa EL õigusaktide korrektsele ülevõtmisele ja rakendamisele (EKo C-387/17, Fallimento, 23.01.2019; RKHKo 28.11.2012, 3-3-1-37-12).

Kommenteeritavas sättes sisalduv keelend „ükskõik kelle poolt“ vihjab samuti varasematel ajalooperioodidel tavaks olnud piirangutele, mis välistasid vastutuse valitseja poolt tekitatud kahju eest (the king can do no wrong). Need hakkasid Lääne-Euroopas kaduma 19. sajandil koos õigusriigi põhimõtete levikuga. Algselt tekkis võimalus esitada ametniku vastu isiklik tsiviilnõue (nt Saksamaal BGB § 839). See põhines loogikal, et seadust eirates on ametnik tegutsenud väljaspool oma võimuvolitusi (ultra vires) ega ole enam kaitstud immuniteediga (sovereign immunity). Hiljem asendus ametnikuvastutus põhimõttega, et riik kui algupärane võimu allikas ei vabane vastutusest ametnikele võimu delegeerimise korral (riigivastutus). Vastutus ise jäi sellele vaatamata tsiviilõiguslikuks. Eesti varasemates PS-des riigivastutuse garantiid ei olnud, kuigi arutleti, kas seda saaks tuletada tõlgenduste teel nt 1920. a PS §-st 16, mis välistas eelloa taotlemise vajaduse riigiametnike kohtulikule vastutusele võtmisel (E. Maddison. Ministrite tsiviilvastutusest. – Eesti Politseileht 1928 nr 51/52, lk 761; vrd PS 1938 § 32 lg 2; Belgia põhiseaduse art 31; Luksemburgi põhiseaduse art 30). 1938. a PS § 45 lg 1 sätestas Vabariigi Presidendi immuniteedi ka „eraõiguse alal toimepandud ametialaste süütegude“ puhul. Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-d 450 ja 451 nägid ette riigiorganite tsiviilvastutuse. Põhiseaduse Assamblees sisaldus kahju hüvitamise regulatsioon 15.11.1991 eelnõu § 12 lg-s 2.

Tänapäeva õigusriigis on nii seaduste keerukuse, rohkete diskretsioonivolituste, teravate multipolaarsete huvikonfliktide ning asjaolude hindamise ja prognooside raskendatuse tõttu vigaste võimuaktide teatav hulk paratamatu. Seadus peab leidma optimaalse tasakaalu riigi reaalsete võimaluste ning kannatanule kahju hüvitamise vajaduse vahel. Riigi raha kergekäeline kulutamine kahjude hüvitamiseks võib takistada muude vähemalt sama oluliste valdkondade finantseerimist. Lisaks on tõdetud, et liiga karm riigi vastutus mõjutab ametnike sõltumatust, sest nad hakkavad oma töös eelistama vähem riskantseid, samas mitte tingimata õigeid otsuseid. RVastS reguleerimisalasse kuulub igasugune avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamine, kuivõrd eriseadusega ei ole reguleeritud teisiti (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).RVastS reguleerimisala on ühest küljest § 25 kohaldamisalast laiem. Ta ei reguleeri ainult kahju hüvitamist, vaid ka muul viisil rikutud õiguste taastamist või heastamist, samuti rikkumise ärahoidmist avalik-õiguslikes suhetes (nt haldusakti tühistamise teel). Paragrahv 25 on nende nõuete puhul asjakohane niivõrd, kuivõrd nende abil on võimalik kahju kõrvaldada. RVastS ei erista avaliku võimu kandja lepingulist vastutust. Avalik-õigusliku lepingu (halduslepingu) rikkumisega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele RVastS kohaselt üldistel alustel. Analoogia alusel võib paralleelselt rakendada VÕS lepingulise vastutuse sätteid (RVastS § 7 lg 4, HMS § 105 lg 1). Riigivastutuse norme on ka eriseadustes (SKHS, ATS § 105, NotS § 14; vt nt RKHKo 19.04.2016, 3-3-1-83-15, p 13). VÕS kahju hüvitamise sätted on subsidiaarselt kohaldatavad ka avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju puhul, kui RVastS või muu eriseadus ei sätesta teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega (RVastS § 7 lg 4; RKHKo 13.01.2016, 3-3-1-76-15). Nii PS § 25 kui ka RVastS laienevad ka EL õiguse rikkumisega tekitatud kahjule. EL õigusaktidega pole liikmesriikide seadusandlikku pädevust selles valdkonnas kitsendatud, kuid seadusandja peab siin arvestama EL õiguse üldpõhimõtetega. RVastS ja EL õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb RVastS norm jätta kohaldamata.

Paragrahvi 25 kohaldamisala ei piirdu aga riigivastutusega, vaid see säte laieneb ka tsiviilõigusliku kahjuvastutuse kõigile vormidele. Kahju hüvitamist tsiviilõigussuhetes reguleerib praegu üldseadusena VÕS, selle kõrval aga terve ka rida eriseadusi (ÄS, AutÕS § 12 lg 2, § 27⁸ lg 4 ja § 81⁷ lg 1 p 1, KaMS §-d 57 ja 65). VÕS laieneb RVastS asemel ka riigile, omavalitsusüksustele ja muudele avaliku võimu kandjatele, kui nad astuvad teiste isikutega eraõiguslikesse suhetesse (nt lasteaias lapsele tekitatud tervisekahju puhul RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-128-16, p 13). Võlaõigus eristab kahju hüvitamist lepingulistes ja lepinguvälises suhetes (deliktiõigus). Paragrahv 25 on asjasse puutuv mõlemal juhul. Ehkki võlaõiguses ei loeta lepingu rikkumist deliktiks, on lepingu rikkumine õigusvastane tegu § 25 mõttes. Kahju hüvitamise nõude kõrval tunneb tsiviilõigus, aga ka riigivastutusõigus veel mitmesuguseid muid nõudeid, nagu alusetu rikastumise tagastamine või hüvitamine, käsundita asjaajamine, valduse tagastamine, asjaõiguslik negatoorhagi jne. Nimetatud nõuded ei kuulu kahju hüvitamise instituudi alla, kuigi kahju võib ka nende nõuete abil olla kõrvaldatav.

Paragrahvi 25 esemeline kaitseala on piiritletud materiaalse ja moraalse kahju, kahju tekitamise, õigusvastasuse ja kahju tekitanud isiku mõistetega.

Hüvitamisnõude esmaseks tingimuseks on kahju tekkimine hüvitise nõudjal. Kahju hüvitamiseks ei anna alust see, et õigusvastaselt käitunud isik on saanud kasu (vrd RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 20), kui hüvitise nõudja ei ole samal ajal kandnud kahju. Kahju on ühe isiku õigushüve vähenemine teise isiku teo tulemusena. Säärane hüve võib olla elu, tervis, kehaline puutumatus, au, väärikus, privaatsus, elukeskkond, vara jne.

Materiaalne ehk varaline kahju on kaotus varalises sfääris. Selleks on nii vara vähenemine (otsene varaline kahju) kui ka loodetud vara suurenemise ärajäämine (saamata jäänud tulu). Otsene varaline kahju võib seisneda ennekõike varast ilmajäämises või selle hävimises, asja rikkumises või selle väärtuse vähenemises (RKHKo 11.10.2019, 3-15-2232/93, p 8.3), aga ka suurenenud kohustustes ja kuludes, nt kahjustatud sõiduki asemel teise sõiduki rentimise kulud. Saamata jäänud tulu on õiguste rikkumise tõttu teenimata jäänud kasu või kasu vähenemine (VÕS § 128 lg-d 3 ja 4). Ka mittevaralise õiguse rikkumisega, nt tervise kahjustamisega, võib kaasneda varaline kahju (ravikulud, töövõimetuse tõttu teenimata jääv palk). Õigusrikkumise läbi kannatanud isiku isiklik ajakulu ja töövaev varalise kahjuna hüvitatavad ei ole.

Varalise kahju hindamisel rakendatakse nn diferentsihüpoteesi. Oluline ei ole vara tegelik vähenemine või juurdekasv ajalises plaanis (enne ja pärast kahju tekitamist), vaid võrrelda tuleb teise isiku teo tulemusena tegelikult eksisteerivat olukorda selle olukorraga, mis eksisteeriks kujuteldavalt siis, kui teine isik ei oleks nõude aluseks olevat tegu teinud (VÕS § 127 lg 1; RKTKo 03.01.2020, 2-17-13855/81, p 11). Ka tulevikus suure tõenäosusega tekkiv kahju on kahju § 25 mõttes (VÕS § 127 lg  6). Seega saab kahjunõuet esitada ka enne kahju tekkimist, nt ravi- või asja parandamise kulude eelneva kalkulatsiooni alusel (vrd EIKo 7601/76, 7806/77, Young jt vs. Ühendkuningriik, 18.10.1982; RKKKo 25.03.2013, 3-1-1-31-13; RKTKo 14.03.2018, 2-14-56622/204, p 16.2; RKTKo 13.12.2011, 3-2-1-124-11; RKHKo 11.08.2020, 3-18-830/23, p 15 jj; RKHKm 26.03.2015, 3-3-1-86-14; RKHKm 25.10.2007, 3-3-1-50-07).

Diferentsihüpoteesist lähtudes tuleb hüvitatavast otsesest kahjust arvestada maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu, nt asendusasja kasutuseelis, samuti säästetud kulutused, mis poleks suurendanud kannatanu vara (RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 24; RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 45; RKTKo 09.12.2015, 3-2-1-138-15; RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-133-15; RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15; RKTKo 27.10.2014, 3-2-1-90-14; RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-20-14; RKHKo 11.08.2020, 3-18-830/23, p 17; RKHKo 02.04.2019, 3-16-1048/38, p 17; RKHKo 30.11.2004, 3-3-1-64-04; RKHKo 08.03.2012, 3-3-1-85-11). See peab välistama kannatanu rikastumise kahju hüvitamise tagajärjel. Töövigastusega kaasnevast hüvitisest tuleb nt maha arvata töövõimetuspension, mitte vanaduspension (RKTKo 20.12.2017, 2-15-10683/64, p 22). Kasu mahaarvamine ei kujuta endast hüvitispõhiõiguse riivet. Erandiks on laekumised, mille mahaarvamine moonutaks kahju hüvitamise õigust (nt vabatahtlike annetused kannatanu abistamiseks). Asja hävitamisel on kahjuks uue asja soetamise kulud. Kui see on võimatu, tuleb hüvitada asja väärtus (VÕS § 132 lg-d 1 ja 2). Asja väärtuseks loetakse üldjuhul selle turuväärtus (TsÜS § 65). Asja kahjustamisel on kahjuks ennekõike asja parandamise mõistlikud kulud ja võimalik väärtuse vähenemine (VÕS § 132 lg 3; RKTKo 12.06.2019, 2-17-11269/54, p 12.1). Hüvitise väljamõistmine ei eelda, et asja parandamine oleks juba toimunud (RKTKo 16.05.2018, 2-16-8344/41, p 12). Valduse rikkumise korral tuleb hüvitada kasutusõiguse väärtus, mis valdajal oleks olnud, kui tema valdust ei oleks rikutud (RKKKo 21.01.2013, 3-1-1-117-12; RKTKo 16.06.2016, 3-2-1-180-15; RKTKo 07.05.2014, 3-2-1-25-14; RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13). Saamata jäänud tulu arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õigusrikkumiseta oleks saadud, maha arvata tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata (RKTKo 09.12.2015, 3-2-1-138-15; RKTKo 30.11.2005, 3-2-1-123-05; RKHKo 07.10.2015, 3-3-1-11-15; RKHKo 04.04.2006, 3-3-1-13-06), asendustehingu (VÕS § 135 lg 1) puhul tuleb arvestada lepingutingimuste erinevusi (RKTKo 06.12.2019, 2-17-12910/70, p 12).

Erilaadse varalise kahju hüvitisena on käsitatav viivis. Muu hulgas kompenseerib viivis inflatsioonikadusid. Viivisenõude rahuldamine ei eelda maksmisega viivitamisest tingitud tegeliku kahju tõendamist. Viivist on võimalik nõuda koos rahalise kahju põhiosa hüvitamisega või ka eraldi, kui kahju seisnebki rahalise nõude hilinenud tasumises (VÕS § 113, avalik-õiguslikes suhetes koostoimes RVastS § 7 lg-tega 1 ja 4; RKTKo 01.06.2016, 3-2-1-34-16; RKHKo 03.04.2020, 3-17-98/49, p-d 27–31; RKHKo 27.11.2014, 3-3-1-66-14; RKHKo 08.05.2014, 3-3-1-9-14). Kui isik leiab, et tema kantud kahju suurus ületab viivise, võib ta nõuda viivist ületava kahju hüvitamist üldises korras, tõendades kahju tegeliku suurust ja põhjuslikku seost (RKHKo 03.04.2020, 3-17-98/49, p 33). Viivist võib ka vähendada, lähtudes VÕS § 127 lg 1 eesmärgist asetada kannatanu olukorda, milles ta oleks ilma kahju põhjustanud sündmuseta (seoses lepingu lõpetamisega RKHKo 14.06.2019, 3-13-481/183, p-d 46–48).

Moraalse (ehk mittevaralise) kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise, erandina ka varalise õigushüve rikkumisega kaasnevaid negatiivseid psühholoogilisi mõjusid – füüsilist või hingelist valu või kannatust. Hingelised kannatused võivad olla näiteks alandustunne, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu, samuti märkimisväärsed olmelised ebamugavused (VÕS § 128 lg 5; RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14, p 130; RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02). Siiski ei tähenda igasugune valu või kannatus moraalset kahju. Valu või kannatus peab esinema teatud intensiivsusega, st rikkumise raskus peab valuraha maksmist õigustama (RKKKo 12.11.2019, 1-18-7833/63, p 24; RKTKo 19.03.2012, 3-2-1-4-12; RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p-d 26 ja 30; RKHKo 17.06.2016, 3-3-1-54-15, p 21). Selline intensiivsus, mis toob kaasa moraalse kahju, jääb enamasti kohtu hinnata. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks võib anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-37-17, p 14). Isikuõiguste rikkumisel, nt isikuandmete lubamatul avaldamisel võib kahju hüvitamise kohustuse korral hüvitise suuruse määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest (RKTKo 04.10.2017, 2-15-16007/50, p 18).

Keskkonnakahju ei kujuta endast ei varalist ega mittevaralist kahju ega kuulu sellisena PS § 25 toimealasse. Paragrahv 53 eristab keskkonnakahju kahju iseseisva liigina. Vahetult keskkonnale põhjustatud kahju kuulub heastamisele KeVS või eriseaduste (nt LKS § 77, MaaPS § 93, KPS § 73) alusel natuuras või riigieelarvesse kantava rahalise hüvitisena (RKTKo 15.02.2017, 3-2-1-158-16; RKKKo 13.11.2014, 3-1-1-67-14, p 58). Keskkonna saastamisel ilma loata nõuab saastetasu seadus vastutavalt isikult kõrgendatud saastetasu. Otsene keskkonnakahju võib puudutatud isikule täiendavalt kaasa tuua vara rikkumise (nt viljasaagi kõlbmatuks muutumise) või väärtuse vähenemise (nt elamukrundi hinna langemise) või lisakulud kahjuliku keskkonnamõju leevendamiseks või kõrvaldamiseks. Sellised kulud võivad olla hüvitatavad varalise kahjuna üldistel alustel. Õigusvastane keskkonnamõju võib põhjustada ka mittevaraliste õiguste kahjustamist ning see omakorda nii varalist kui mittevaralist kahju (õhusaastest tingitud ravikulud, füüsilised kannatused seoses haisu levitamisega).

Paragrahv 25 annab õiguse nõuda kahju hüvitamist üksnes juhul, kui see on põhjuslikus seoses teoga, mille eest isik vastutab. Põhjuslikku seost on võimalik hinnata kas ainult faktiliselt või täiendavalt ka normatiivselt. Faktiline põhjuslik seos esineb juhul, kui ilma ajaliselt eelneva sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud (conditio sine qua non test; RKTKo 02.11.2016, 3-2-1-101-16, p 18; RKTKo 08.06.2016, 3-2-1-42-16, p 19). Tegevusetusega tekitatud kahju puhul kontrollitakse asendamismeetodi abil, kas kahjulik tagajärg oleks tekkinud ka siis, kui vastutav isik oleks käitunud kannatanu poolt soovitud viisil (RKTKo 20.06.2018, 2-14-50307/132, p 18.2; RKTKo 08.06.2016, 3-2-1-42-16; RKHKo 05.12.2017, 3-14-52324/185, p 20.1; RKHKo 04.04.2006, 3-3-1-13-06; saamata jäänud tulu puhul RKHKo 07.10.2015, 3-3-1-11-15). Kahju ei pea faktilise seose tuvastamiseks olema teo vahetu tagajärg, vaid need võivad omavahel olla põhjuste ahelas (RKTKo 10.12.2003, 3-2-1-125-03). Kui samasugune kahju oleks kannatanul hiljem tekkinud ka ilma kostja või vastustaja õigusvastase teota, võib hüvitamiskohustus väheneda või ära langeda (RKTKo 08.12.2016, 3-2-1-116-16, p 18; RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-38-15).

Kuna faktiliselt võib kausaalne ahel olla lõpmatult pikk, võiks ainult faktilisest põhjuslikust seosest lähtumine tuua kaasa ebaõiglaselt ja ebamõistlikult suure vastutuse. See sunniks isikuid liigsele ettevaatlikkusele, pärssides majanduse arengut, riigivõimu teostamist ja põhiõiguste kasutamist. Neil põhjustel lubab § 25 seadusandjal välistada normatiivselt vastutusest tagajärjed, mis on teoga kauges või raskesti ettenähtavas seoses (vt ka nt RKHKo 09.03.2010, 3-3-1-94-09). Põhjusliku seose normatiivsel piiramisel on siiski alati tegu § 25 riivega. Seadusandja ei või ka teo kaugemaid tagajärgi kergekäeliselt hüvitamiskohustuse alt vabastada. Kehtiv õigus näeb üldise põhjusliku seose normatiivse piiranguna ette rikutud kohustuse eesmärgi arvestamise reegli (VÕS § 127 lg 2; RKTKo 06.06.2018, 2-16-14655/24, p 15; RKTKo 06.06.2018, 2-15-4981/106, p 14; RKTKo 21.11.2018, 2-16-19282/35, p 13; RKTKo 20.03.2019, 2-16-6563/81, p 36; RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 45; RKTKo 17.06.2015, 3-2-1-88-15; RKHKo 07.10.2015, 3-3-1-11-15; RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13; vrd K. Sein, teoses P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 127 p 4.10). Liiga kaugeks on loetud rahalise seisundi halvenemise tagajärjel suurenenud intressikulu (RKKKm 13.06.2016, 3-1-1-34-16; RKTKo 07.12.2011, 3-2-1-106-11; RKHKo 07.10.2015, 3-3-1-11-15; vrd aga RKKKm 13.06.2016, 3-1-1-34-16). Niinimetatud puhtmajan­dusliku kahju hüvitamise võib seadusandja üldjuhul välistada nii riigivastutuse kui võlaõigusliku vastutuse puhul (RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-36-15; RKTKo 31.03.2010, 3-2-1-7-10; RKHKo 27.10.2011, 3-3-1-53-11; RKHKo 03.03.2014, 3-3-1-64-13). Lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama kahju vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3; RKTKo 14.10.2014, 3-2-1-84-14; RKTKo 13.02.2014, 3-2-1-178-13). Lepingu üles öelnud isik ei pea hüvitama kulusid, mille põhjustas teise poole ekslik hinnang ülesütlemisavalduse kehtivusele (RKHKo 14.06.2019, 3-13-481/183, p 42). Delikti korral arvestatakse kahju ettenähtavust süü ja rikutud kohustuse eesmärgi hindamisel (RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06), RVastS § 13 lg 1 p 1 järgi on kahju ettenägematus hüvitise vähendamise alus.

Üldjuhul peab kahju tekkimist ja suurust ning põhjuslikku seost kohustatud subjekti teo ja kahju vahel nii era- kui ka avalik-õiguslikes suhetes tõendama kannatanu (deliktilise vastutuse kohta RKTKo 25.04.2007, 3-2-1-30-07; saamata jäänud tulu kohta RKTKo 06.06.2018, 2-15-4981/106, p 16; RKTKo 14.04.2014, 3-2-1-26-14; vrd RKHKo 15.03.2016, 3-3-1-82-15; vrd aga ravivea kohta RKTKo 31.10.2018, 2-15-8533/125, p 15). Range tõendamiskoormis võiks aga teatud juhtudel hüvitamispõhiõigust moonutada. 31.12.2010 jõustunud VÕS § 134 muudatustest tulenevalt ei nõuta nn isikuõiguste (vabadus, kehaline puutumatus ja tervis, au) rikkumise korral enam valu või kannatuste tuvastamist lisaks õiguse rikkumisele. Nende õiguste rikkumise korral eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist (RKÜKo 11.12.2012, 3-3-1-75-11, p 22; RKTKo 27.02.2019, 2-17-12477/109, p-d 14–15; RKHKo 17.03.2017, 3-3-1-89-16, p 18; RKHKo 17.06.2016, 3-3-1-54-15; RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14).

Juhul kui kahju tekitamine on tõendatud, ent kahju täpse suuruse kindlakstegemine on võimatu või ebamõistlikult keeruline, võimaldavad VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 määrata hüvitise kohtu poolt. Näiteks on saamata jäänud tulu või tulevikus tekkivat kahju sageli võimalik hinnata vaid ligilähedaselt (vt ka RKHKo 16.04.2004, 3-3-1-60-04; RKTKo 16.05.2018, 2-16-8344/41, p 12; RKTKo 01.06.2016, 3-2-1-34-16; RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-174-14; RKTKo 21.05.2002, 3-2-1-56-02). Kohtupraktika on kohati läinud kaugemalegi. Riigivastutusasjades on kahju väljamõistmist peetud võimalikuks ka juhul, kui kahju tekkimine kindlal isikul ei ole tõendatud, ent isik kuulub selgelt piiritletud gruppi, kellest mõni isik kindlasti kahju kandis (nt omandireformi käigus korteri erastamise õigusest ilmajäämisel olukorras, kus ei ole võimalik kindlaks teha, millisel isikul täpselt oleks majas korteri erastamise võimalus tekkinud, RKHKo 24.05.2007, 3-3-1-10-07; RKHKo 08.11.2002, 3-3-1-53-02).

Kahju suuruse tõendamisel on oluline kahju kindlaksmääramise ajahetk, sest kahju suurus võib aja jooksul muutuda, nt kahjustatud asja turuväärtus võib aja jooksul nii suureneda kui väheneda. Üldjuhul määratakse kahju suurus kindlaks hüvitisnõude kohta kohtuotsuse tegemise hetke seisuga. Seega on kannatanul kohtumenetluse ajal võimalik nõutava hüvitise summat suurendada, ilma et seda loetaks kaebuse või hagi muutmiseks (HKMS § 49 lg 3 p 2, § 158 lg 2 ls 1; TsMS § 376 lg 5 p 2; RKHKo 24.05.2007, 3-3-1-10-07; RKHKo 22.06.2004, 3-3-1-27-04).

Riigivastutuse valdkonnas võib põhjusliku seose kindlakstegemine olla raskendatud, kui haldusorgan tegutses kaalutlusõiguse alusel, kuid tegi menetlus- või kaalutlusvea. Üldjuhul peab siis vastustaja tõendama, et vea puudumisel oleks haldusorgani tegevuse tagajärjed isiku jaoks sama koormavad. Soodustava haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise või tegevusetuse korral on kaalutlusõiguse puhul tõendamiskoormus RVastS § 7 lg-st 2 tulenevalt vastupidine. Sellistel juhtudel saab kohus tuvastada põhjusliku seose kahju ja vea vahel üksnes siis, kui kaalutlusõigus oli vähenenud sellisel määral, et haldusorganil ei olnud võimalik teha teistsuguse sisuga otsust (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11).

Nii varaline kui mittevaraline kahju võivad tekkida ka õiguspäraste toimingute tagajärjel. Selline kahju § 25 kaitsealasse ei kuulu, küll aga võib selle hüvitamine olla nõutav mõnest teisest põhiõigusest tulenevalt (RKHKo 22.12.2014, 3-3-1-21-14; RKHKo 08.05.2014, 3-3-1-9-14). Näiteks hüvitise omandi õiguspärase äravõtmise eest näeb otsesõnu ette § 32 lg 1 teine lause. Nõue õigusvastase sundvõõrandamise tõttu tekkinud kahju eest langeb seevastu nii § 32 lg 1 teise lause kui § 25 kaitsealasse. Õiguspäraselt võidakse aga vara kahjustada ka muul viisil kui omandi äravõtmisega. Näiteks võib kinnistu väärtus väheneda seoses kaevanduse või lennuvälja rajamisega uue planeeringu tulemusena. On olukordi, kus muidu põhjendatud tegevuse mõjude talumise kohustus ei oleks puudutatud isiku seisukohast ilma õiglase hüvitiseta proportsionaalne (vt tehnorajatiste talumise kohustuste kohta RKÜKo 30.08.2011, 3-3-1-15-10, p-d 49–50; RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11; RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14). Ka võrdsuspõhimõttega (PS § 12 lg 1 ls 1) oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned isikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09). Sellest lähtub ka RVastS § 16, nähes ette õiguspärase haldusmeetmega tekitatud kahju kompenseerimise õiglases (mitte tingimata täies) ulatuses, kui meede on isiku jaoks erakordselt piirav. RVastS § 16 ei kohaldata, kui hüvitamine on ette nähtud eriseadusega (vt nt HMS § 67 lg 3, § 102 lg 3 ls 2; KAHOS; RKHKo 14.06.2019, 3-13-481/183, p 37; nn usalduskahju kohta RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-168-14; RKHKo 19.12.2019, 3-15-241/62, p 29; RKHKo 08.05.2014, 3-3-1-9-14).

Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse erakordselt kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul. Riive erakordsus eeldab RVastS § 16 kohaldamisel lisaks intensiivsusele seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda (ärikeeluga seoses RKHKo 28.03.2016, 3-3-1-70-15). PS ei nõua, et riik hüvitaks mistahes eluriski seoses avaliku võimu teostamisega.

Suures osas tuleb õiguspärase kahju hüvitamiseks lugeda ka riigi poolt kriminaalmenetluses õiguste piiramisega tekitatud kahjude hüvitamine (EIÕK art 5 lg 5, SKHS § 5 lg 1 p-d 1–5, KarS § 85 lg 2 ls 2; RKÜKo 30.04.2013, 3-1-2-3-12, p 71). See, et kuriteos kahtlustatud vahi alla võetud või ametikohalt kõrvaldatud isik jääb hiljem süüdi mõistmata, ei tähenda iseenesest, et riik oleks isikut koheldes tegutsenud õigusvastaselt § 25 mõttes (teistsugusel seisukohal RKHKm 11.07.2007, 3-3-1-15-07; RKTKo 12.03.1998, 3-2-1-32-98, vastuoluliselt RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09). Riik on õigustatud teatud tingimustel isikuid kinni pidama ka enne nende süüdimõistmist (§ 20 lg 2 p-d 2 ja 3). Kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasus ei saa seejuures sõltuda tulevikus toimuvatest sündmustest (süüdi- või õigeksmõistmine). Kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasust tuleb üldjuhul hinnata süüteomenetluses (piiritlemise kohta RKHKm 07.10.2020, 3-19-1565/14; RKHKm 02.11.2016, 3-3-1-33-16, p 12). Kui isikule on edasikaebeõigus tagatud, tuleb kahju hüvitamise asjades lähtuda süüteomenetluses toimingu õiguspärasusele antud hinnangust (vrd kriminaalmenetluse toimingute kohta RKKKm 13.06.2016, 3-1-1-34-16). Õigeksmõistetud isikule on tema vabaduse piiramisega tekitatud kannatuste hüvitamine õiglane, kuid nõue ei saa tuleneda §-st 25, vaid põhiõigustest, mida kriminaalmenetluses piirati (nt PS § 20 lg-st 1). Ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju (SKHS § 5 lg 1 p 6) on samuti PS § 25 kaitsealas.

Kuna avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasust tuleb hinnata spetsiifiliste riigi- ja haldusõiguslike põhimõtete alusel, tuleb olla ettevaatlik selle suhtes eraõigusliku teo õigusvastasuse sätete kohaldamisel (seoses halduslepingu lõpetamisega RKHKo 14.06.2019, 3-13-481/183, p-d 28 jj; au ja väärikust riivavate toimingutega seoses RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12). Õigusvastasusel ja õiguste rikkumisel § 25 ja RVastS § 7 lg 1 tähenduses on iseseisev, võlaõigusest sõltumatu tähendus (vt aga RKHKo 08.06.2006, 3-3-1-18-06; RKHKo 04.04.2006, 3-3-1-13-06; RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12). Avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasuse hindamine allub seaduslikkuse, seaduse reservatsiooni, proportsionaalsuse jm põhiseaduslikele põhimõtetele. Õigusvastane on nii sisuliselt kui ka menetluslikult või vormiliselt vigane võimuakt (HMS § 54 haldusaktide ja HMS § 107 toimingu õiguspärasuse kohta). Siiski ei pruugi iga formaalne viga tuua kaasa kahju hüvitamise kohustust, sest kui formaalne viga ei toonud kaasa sisult väära toimingu tegemist, puudub toimingu ja kahju vahel põhjuslik seos (vt ka eespool kaalutlusvigade kohta, p 19). Avaliku võimu kandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt tegemata (RVastS § 7 lg 2). Olukorras, kus koolis viibimise ajal on kahjustatud õpilase turvalisust või tervist, tuleb eeldada, et koolipidaja on rikkunud kõrgendatud hoolsuskohustust (PGS § 44). Siiski on koolipidajal võimalik eeldus kummutada, tõendades, et oli tehtud kõik vajalik kahju ärahoidmiseks (RKHKo 05.12.2017, 3-14-52324/185, p 17 jj). Muu hulgas on õigusvastane põhiseadusvastase normi alusel antud või tehtud üksikakt või toiming või sellest tingitud tegevusetus (RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p 22). EL õiguse või ratifitseeritud välislepingu rikkumine toob samuti kaasa õigusvastasuse § 25 mõttes. EL õigusele tuginemise tingimuste kohta vt RKHKo 26.02.2015, 3-3-1-80-14; RKHKo 28.11.2012, 3-3-1-37-12. Ratifitseeritud välislepingule saab kahjuvaidluses tugineda juhul, kui sellega korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15).

Eraisiku teo õiguspärasuse hindamiseks ei piisa vaid tõdemusest, et ühtegi otsest keelunormi ei ole rikutud. Paragrahvi 25 valguses on ka ühe eraisiku poolt teise eraisiku põhiõiguste kahjustamine õigusvastane, kui selleks puudub õiguslik alus või see ei ole proportsionaalne. Seda täpsustab VÕS § 1045 jj. Kahju tekitamine ei ole vaatamata õigustesse sekkumisele õigusvastane, kui see toimub seaduse alusel, kui kannatanu nõustub kahju tekitamisega või kui kahju tekitamist õigustab hädakaitse- või hädaseisund või omaabi.

Paragrahv 25 ei nõua õigusvastase kahju hüvitamist juhul, kui kahju tekitamise õigusvastasusega samaaegselt ei rikutud kahjustatud isiku õigusi (vt RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634/24, p 20 täiendavate viidetega).

Ka RVastS § 7 lg 1 sätestab vastutuse eeldusena kannatanu õiguste rikkumise. Subjektiivse õiguse tuvastamiseks tuleb kohtupraktika kohaselt hinnata, kas rikutud norm kaitseb vähemalt muu hulgas kannatanu huve, mida haldusorgani tegevus kahjustas (vt RKEKo 20.12.2001, 3-3-1-15-01; RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634/24, p-d 20 jj; RKHKo 26.04.2012, 3-3-1-17-12). Oluline pole üksnes seadusandja tahe eri huvide kaitsmisel, vaid ka huvi enda kaalukus. Seaduste ja määruste kõrval võib subjektiivne avalik õigus tuleneda ka haldusaktist ja halduslepingust, samuti välislepingust. Omandipõhiõigusest ja ehitusloast tulenevat kinnistuomaniku õigust ehitada võib rikkuda nt ehitamise keelamise ettekirjutus. Sellega seoses võib tulu saamata jääda ka ehitusettevõtjal, kuid tema õigusi ettekirjutus ei riku ja vaatamata võimalikule õigusvastasusele ei ole tal ettekirjutuse teinud ametiasutuse vastu kahjunõuet.

Tsiviilõiguslik deliktivastutuse üldkoosseis (VÕS § 1043) ega kahju hüvitamise üldsätted subjektiivsete õiguste rikkumise klauslit otsesõnu ei nimeta. Samas on teo õigusvastasus VÕS § 1045 lg-s 1 defineeritud just mitmesuguste subjektiivsete õiguste, sh põhiõiguste rikkumise kaudu. Samuti ei loeta kahju tekitamist õigusvastaseks või välistatakse selle hüvitamine, kui rikutud normi või lepingu eesmärk ei olnud sellise kahju vältimine (VÕS § 127 lg 3, § 1045 lg 3; vt RKTKo 13.11.2020, 2-15-505/180, p-d 16, 20.1.3; RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06; vt ka RKTKo 13.06.2005, 3-2-1-64-05nn puhtmajandusliku kahju kohta). Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ei ole võimalik nõuda kolmandatel isikutel, v.a juhul, kui leping sõlmiti kolmanda isiku huvide kaitseks (VÕS § 81 lg 2).

Lisaks on seadusandja piiranud riigivastutust mittevaralise kahju hüvitamisel, sätestades kvalifitseeritud õiguste kataloogi, mille rikkumine on hüvitise nõudmise eelduseks (RVastS § 9 lg 1, VÕS 133 lg-d 1–4). Selline õiguste eristamine on PS § 25 riive. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras on Riigikohus sellele enne SKHS jõustumist lisanud õiguse kohtueelsele kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

Paragrahv 25 nõuab ainult sellise kahju hüvitamist, mille tekitamine on omistatav mõnele isikule. Paragrahv 25 ei hõlma loodusjõudude või vabas looduses elavate loomade poolt tekitatud kahju, kuigi seadus võib näha ette ka selliste kahjude hüvitamise riigi poolt (vt nt looduskahju kohta LKS § 61; RKTKo 14.02.2018, 2-16-13427/34, p 11). Kodulooma poolt tekitatud kahju on käsitatav looma pidaja tekitatud kahjuna ja langeb seetõttu § 25 kaitsealasse. Ohtliku asja, sh ehitise ja tehnilise seadme, sh seadmes kasutatava arvutiprogrammi tekitatud kahju eest vastutab reeglina asja valitsenud isik (VÕS § 1056 jj; RKTKo 04.12.2019, 2-18-5278/51), puudustega toote korral teatud tingimustel ka tootja (VÕS § 1061 jj).

Kommenteeritav paragrahv näeb ette riigi kõigi funktsioonide, muu hulgas seadusandliku ja kohtuvõimu teostamisel ning süüteomenetluse läbiviimisel tekitatud kahju hüvitamise. Ka neil juhtudel on vastutuse piiramisel tegemist hüvitispõhiõiguse riivega. Kritiseerida tuleb Riigikohtu seisukohta, et RVastS § 7 alusel saab kahju hüvitada vaid juhul, kui see on tekitatud haldusakti või haldustoiminguga (RKÜKo 31.08.2011, 3-3-1-35-10). Säärast eeldust RVastS § 7 lg 1 ei sisalda ning selle kitsendav tõlgendamine on vastuolus PS §-ga 25 ja RVastS § 1 lg-s 1 määratletud eesmärgiga.

Paragrahv 25 ei kohusta Eesti riiki hüvitama teiste riikide, sh teiste EL liikmesriikide ega EL organi poolt tekitatud kahju. Ka ei kuulu § 25 kaitsealasse NSV Liidu ega muude kunagiste okupatsioonivõimude poolt tekitatud kahju (nt õigusvastaselt võõrandatud vara). Küll aga vastutavad Eesti võimud, kui nad tegutsevad kahju tekitamisel EL organite või teiste riikide otsuste alusel. Hüvitamiskaebuse eduväljavaated sõltuvad neil juhtudel Eestile jäetud otsustamisruumist.

Paragrahv 25 sätestab hüvitamispõhiõiguse igaühe õigusena. Ühegi isikute grupi, nt riigis viibivate välismaalaste õigust kahju hüvitamisele ei saa täielikult välistada (§ 9 lg 1). Küll aga ei tähenda § 25, et konkreetsel juhul tekitatud kahju eest võiks hüvitist nõuda ükskõik kes. „Igaühe“ all mõistetakse §-s 25 vaid isikut, kellele on kahju tekitatud.

Varalise kahju puhul on hüvitispõhiõiguse kandjaks nii inimesed kui ka juriidilised isikud. Kuna juriidilisel isikul endal ei saa tekkida füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi, ei laiene §-s 25 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise põhiõigus § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele. Kuna riik ja teised avalik-õiguslikud juriidilised isikud ei ole põhiõiguse kandjad, ei ole nende kahjunõuded §-ga 25 kaitstud. Küll aga võib nt KOVü-le kahju tekitamine tuua kaasa hüvitisnõude põhiseaduslikust omavalitsusgarantiist (§ 154) lähtuvalt (vt RKPJKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07).

Hüvitispõhiõiguse riivega on tegemist, kui eespool käsitletud § 25 koosseisu elementide esinemise korral välistatakse kahju hüvitamine või raskendatakse seda või kui hüvitamine ei toimu täies ulatuses või viisil, mis kõige tulemuslikumalt tagaks õigusrikkumise tagajärgede kõrvaldamise (vrd RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 41). Õigusakt, millega keeldutakse kompensatsiooni maksmisest muul õiguslikul alusel, kuid millega säilitatakse kahju hüvitamise nõudeõigus, ei riiva § 25 (RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 67; vt ka RKÜKo 30.04.2013, 3-1-2-3-12, p 63 jj). Riive on ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine (RKÜKo 31.08.2011, 3-3-1-35-10).

Paragrahvi 25 riivamisel tuleb järgida kõiki tavapäraseid riivele esitatavaid nõudeid (§ 3 lg 1, § 11). Tegemist on lihtreservatsiooniga põhiõigusega (RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12). Ehkki § 25 ise ei sisalda sõnaselget viidet hüvitispõhiõiguse piiramise võimaluse kohta, on see tuletatav sätte tõlgendamise teel. Paragrahv 25 ei ole rakendatav, ilma et seadusandja ei täpsustaks, millal on tegemist kahjuga ja mida pidada kahju tekitamiseks. Piiranguteta hüvitispõhiõigus sekkuks ebaproportsionaalselt kahju tekitaja põhiõigustesse ja võiks riigi viia finantskriisi. Riigi rahanduslike huvide kaitsmine on § 25 piiramisel eesmärgina legitiimne (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

Üldised piirangud vaadeldava põhiõiguse puhul on süü, süüvõime ja kahju ettenähtavuse arvestamine, hüvitise vähendamise võimalus ja kannatanu osalusest tulenev piirang kahju hüvitamiseks. Ulatuslikult on nii era- kui avalik-õiguslikes suhetes piiratud mittevaralise kahju hüvitamine.

Üldjuhul peab kahju tekitaja eraõigusliku delikti korral kahju hüvitama üksnes siis, kui ta on kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1043). Kostja süüd eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1; RKTKo 31.05.2007, 3-2-1-54-07; ravivea puhul RKTKo 31.10.2018, 2-15-8533/125, p 17). Seadusega võidakse kehtestada vastutus ja kahju hüvitamise kohustus ka süü puudumisel (nt riskivastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest – VÕS § 1056 lg 1 ls 1). Lisaks süü puudumisele on lepinguline vastutus tulenevalt VÕS § 127 lg-st 3 piiratud või koguni välistatud kahju vähese ettenähtavuse korral (komm 16; RKTKo 13.02.2014, 3-2-1-178-13; RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06). Üldklauslina võimaldab VÕS § 140 lg 1 vastutust piirata ka kõigil muudel juhtudel, kus totalitaarreparatsioon oleks äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel vastuvõetamatu (nt RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-1-15).

Riigivastutus on üldjuhul mittesüüline. Süü on riigivastutuse eeldus mittevaralise kahju puhul. Saamata jäänud tulu hüvitamisel vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest ametiisiku süü puudumise tõendamisel (RVastS § 9 lg 1, § 13 lg 2). Avaliku võimu kandja süüna on praktikas käsitatud ametniku süüd, välistamata samas avaliku võimu kandja süülist vastutust n-ö organisatsioonilise süü eest. Selle puhul võetakse arvesse süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil (RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-40-16; RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p 33; RKHKo 05.12.2017, 3-14-52324/185, p 18.2; RKHKo 03.11.2015, 3-3-1-36-15; RKHKo 11.12.2014, 3-3-1-64-14). Ka kõigil muudel riigivastutuse juhtudel võidakse hüvitist vähendada või kaebus üldse rahuldamata jätta kahju ärahoidmise objektiivsete takistuste, sh kahju vähese ettenähtavuse korral (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3). Hüvitist võib mh vähendada, kui riik pidi langetama keerulisi poliitilisi otsustusi, mis raskendasid kahju ärahoidmist. Neil juhtudel ei ole olulised konkreetse ametiisiku haridus, võimed, teadmised jms, vaid avaliku võimu kandja võimalused tervikuna õiguste rikkumise ärahoidmisel. Selline hüvitise piirang on kannatanu jaoks leebem, sest avaliku võimu kandja ei vabane vastutusest nt ainuüksi seetõttu, et konkreetsel asutusel puudus õiguspäraseks käitumiseks vajalik informatsioon. Seadus lubab põhjendatult muidki erandeid totaalreparatsiooni põhimõttest (vrd komm 38). Põhiseadusvastane seadus ei ole haldusorgani vastutust piiravaks või välistavaks asjaoluks RVastS § 13 mõttes (RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p 34).

Kannatanu kaassüü arvestamine hüvitise piiramisel ja kalkuleerimisel ei riiva § 25, sest kahju tekkimisele kaasa aidates sekkub kannatanu põhjusliku seose ahelasse. VÕS § 139 lg 1 on kohaldatav nii era- kui avalik-õiguslikes (RVastS § 13 lg 1 p 4) suhetes. Hüvitist võib selle kohaselt vähendada sõltuvalt asjaoludest ka nullini (vrd RKTKo 18.12.2019, 2-17-15364/59, p 15; RKTKo 07.03.2018, 2-13-11524/221, p 14; RKTKo 08.11.2017, 2-11-58942/229, p 34; RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-64-15; RKTKo 19.03.2013, 3-2-1-7-13– kannatanu kaassüü kohta liikluses, mh riskivastutuse korral; vt ka RKTKo 10.06.2015, 3-2-1-48-15; RKTKo 11.12.2013, 3-2-1-129-13; RKHKo 15.03.2016, 3-3-1-82-15; RKHKo 15.04.2008, 3-3-1-6-08). Mitte igasugune kahju ärahoidmise võimalus ei ole siiski kaassüü. Isiku kohustus vältida endale kahju tekkimist ning kahju tekkimisele mitte kaasa aidata ei tähenda seda, et isik peaks selleks loobuma oma teistest samaväärselt kaitstud seaduslikest õigustest (RKHKo 19.10.2006, 3-3-1-50-06). RVastS § 7 lg 1 sätestab kahju hüvitamise eeldusena võimatuse kõrvaldada kahju haldusakti või toimingu vaidlustamise teel. Samuti on hüvitis välistatud juhul, kui kannatanu on jätnud taolise võimaluse kasutamata. Analoogia korras on piirangut kohaldatud ka RVastS § 7 lg-s 1 sätestamata õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisel (RKÜKo 30.04.2013, 3-1-2-3-12, p 73). Nende piirangute näol on tegemist hüvitispõhiõiguse riivega (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09). Kohtupraktika on § 25 valguses õigustatult nn primaarnõuete kasutamise kohustust relativeerinud. Kahjunõue võib olla välistatud ja vastutus piiratud siis, kui haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi kannatanu jaoks olema arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (RKHKo 04.06.2018, 3-15-2943/85, p 14; RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15; RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-18-12; RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10; RKTKo 24.12.2002, 3-2-1-153-02). Haldusakti vaidlustamata jätmist ei saa isikule ette heita, kui haldusakt tugines põhiseadusvastasele seadusele (RKHKo 30.11.2004, 3-3-1-64-04). Haldusakti kehtivus iseenesest sellega tekitatud kahju hüvitamist ei välista (RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634/24, p 21).

Riivatud õiguste suletud loetelu kehtestamine mittevaralise kahju hüvitamisel on põhimõtteliselt põhiseaduspärane (RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13). RVastS § 9 hõlmab õigusi, mille rikkumise puhul tuleb eeldada mittevaralise kahju tekkimist ning mille rikkumine on sageli pöördumatu (perekonnaelu kohta RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13). Eraõiguslikes suhtes on mittevaralise kahju hüvitamine oluliselt piiratud lepingu rikkumisel (VÕS § 134; RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14).

Hüvitispõhiõigust riivavad sellised materiaal- ja protsessiõiguslikud takistused nõude esitamisel nagu aegumine, kohustuslik kohtueelne menetlus, kaebetähtajad ja riigilõiv. Aegumine, riigivastutuse puhul ka kaebetähtajad on hädavajalikud õiguskindluse saavutamiseks, et hüvitisnõuetega seotud riskid ei jääks kahju tekitajat kummitama aastakümneteks ja et kannatanu ei laseks kahjul lõpmatult suureneda. Riigilõiv peab katma osaliselt nõude läbivaatamise kulud, teisalt aga vältima läbimõtlematute kahjunõuete esitamist. Proportsionaalsuse tagamiseks peab seadus võimaldama mõjuvatel põhjustel kaebetähtaja ennistamist ja riigilõivust vabastamist (määratud kaitsja vea kohta hüvitisnõude RKKKm 13.11.2020, 1-20-2611/12).

Traditsiooniliselt on riigi vastutus olnud välistatud või oluliselt piiratud seadusandliku ja kohtuvõimu poolt tekitatud kahju hüvitamisel. Seejuures on peetud vajalikuks kaitsta seadusandja poliitilist mänguruumi ning kohtute sõltumatust. Riigil tekkiv vastutus võib nii seadusandjat kui kohtuid kammitseda riskantsete otsuste tegemisel. Arvestades õigustloovate aktide adressaatide suurt hulka, ohustaks seadusandja range vastutus tavapärasest enam riigi finantsstabiilsust ja parlamendi eelarvepädevust (RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12; RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13). Kohtu puhul võib vaidlus kahju üle kahjustada kohtuotsuse seadusjõudu ja sellega õigusrahu – kahjuvaidluse raames hakataks uuesti arutama, millise otsuse oleks kohus pidanud tegema. Tänast riigivastutusõiguse arengut iseloomustab siiski seadusandja ja kohtu privileegide kahanemine. See toimub iseäranis EL õiguse mõjul. Põhimõtteliselt vastutab liikmesriik nii seadusandja kui kohtuvõimu poolt EL õiguse rikkumise korral. Eesti-sisest õigust on püütud nende arengutega osaliselt ühtlustada ka suhete puhul, mis EL õigusega reguleeritud ei ole. EL õiguse rikkumisel võib riigivastutus olla kannatanusõbralikum kui riigisisese õiguse rikkumisel. Euroopa Kohtu praktika annab nõudele piisava aluse, seda ei ole tingimata tarvis liikmesriigi seadusega dubleerida.

Õigustloova akti andja vastutus on ette nähtud otsekohaldatava kõrgemal seisva normi olulisel rikkumisel, kui isik kuulub normi läbi eriliselt kannatanud isikute rühma (RVastS § 14; RKPJKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07). Nõude aluseks võib olla nii seadus kui täitevvõimu üldakt, samuti nende õigeaegne andmata jätmine (RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12). Kui kohus rahuldab õigustloova akti andja või tema tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse põhiseadusvastasuse tõttu, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus (RKHKo 07.06.2019, 3-16-1191/66, p 9.4). Otsekohaldatavuse ja olulise rikkumise nõuded kehtivad nii EL, välislepingute kui ka riigisisese õiguse rikkumisel. RVastS §-s 14 on otsekohaldatavusel autonoomne tähendus, seda ei tohi samastada EL õigusakti vahetu kohaldatavuse ega vahetu õigusmõjuga. Rikutud norm on RVastS § 14 kontekstis otsekohaldatav, kui ta on selge, täpne ja tingimusteta. Rikutud normi alusel peab olema võimalik teha kindlaks kahju tekkimine, kahju ulatus võib jääda ebatäpseks. Kui kõrgemalseisev norm annab vastustajale ulatusliku kaalutlusruumi, nõuab rakendamisel keerukate analüüside või poliitiliste valikute tegemist või on normi rakendamiseks määratlemata hulk võimalikke alternatiive, ei ole norm otsekohaldatav RVastS § 14 lg 1 mõttes (EKo C-278/05, Robins, 25.01.2007; RKHKo 29.09.2016, 3-3-1-9-16; RKHKo 26.02.2015, 3-3-1-80-14; RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13; RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12). Rikkumise olulisus kattub osaliselt otsekohaldatavuse nõudega. Lisaks rikutud normi selgusele ja normiandja otsustamisruumi ulatusele hinnatakse siin riivatud õiguse olulisust ja riive intensiivsust, avaliku võimu kandja tahtlust, tegutsemise kiirust, rikkumise vabandatavust ja reguleeritavate õigussuhete keerukust (EKo C-46/93 ja 48/93, Brasserie duPecheur, 05.03.1996; RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13; RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12; RKHKo 28.11.2012, 3-3-1-37-12). Eriliselt kannatanud isikute rühma kindlakstegemisel tuleb esiteks kontrollida, kas rikutud norm kaitses vähemalt muu hulgas kannatanu õigusi. Teiseks, kui õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju jaotub terves riigis isikute vahel enam-vähem võrdselt, peab kaebaja põhjendama, mille poolest on tema kannatused teiste isikute omast erilisemad. Eriliselt kannatanud isikute rühma kuulumise kriteerium jäetakse EL õiguse rikkumise asjades kohaldamata (RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12; RKHKo 28.11.2012, 3-3-1-37-12). Kehtiv õigus ei välista õigustloova aktiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. PS ei keela aga niisugust piirangut kehtestada (RKHKo 31.03.2014, 3-3-1-53-13).

Kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamine on Eesti seaduste kohaselt endiselt võimalik vaid juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo (RVastS § 15 lg 1), kriminaal- ja väärteomenetluses ka süülise menetlusõiguse rikkumise korral (SKHS § 7 lg-d 1 ja 3). Tõkendite kohaldamise ja ebamõistliku menetlusaja hüvitamine on õigeksmõistmise korral ette nähtud sõltumata menetleja süüst (SKHS § 5). Euroopa Kohtu praktika kohaselt on EL õiguse vastase liikmesriigi kõrgeima kohtu lahendiga tekitatud varalise kahju hüvitamist seevastu võimalik nõuda eeldusel, et rikutud normist tulenesid konkreetsed õigused, rikkumine oli piisavalt jäme ning rikkumise ja kahjuliku tagajärje vahel on olemas vahetu põhjuslik seos (EKo C-224/01, Köbler, 30.09.2003). Kohtupraktikas on nähtud RVastS §-s 15 lünki ka § 25 valguses. Probleemiks on ennekõike olukorrad, kus lahendi edasikaebamine ei aita kannatanul tulemuslikult kahju ära hoida (nt erihooldekodusse paigutamine – RKHKo 22.12.2014, 3-3-1-21-14; ärikeelu kohta RKHKo 28.03.2016, 3-3-1-70-15).

RVastS §-des 14 ja 15 sätestatud piirangud kehtivad vaid juhul, kui kahju tekitati vahetult õigustloova akti või kohtuotsusega. RVastS § 15 lg 1 laiene kohtueelsele kriminaalmenetlusele, ka mitte selle raames tehtud kohtumäärustele (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09; RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09; RKKKm 13.06.2016, 3-3-1-34-16). PS või EL õiguse vastase seaduse alusel antud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju kuulub hüvitamisele üldistel alustel (RVastS § 14 lg 2; RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p 20 jj; RKHKo 07.06.2019, 3-16-1191/66, p 9.1; RKHKo 20.02.2020, 3-16-2267/45, p-d 18–19; RKHKo 12.11.2008, 3-3-1-48-08). Ka kahju, mis tegelikult tekitati täitevvõimu poolt ja jäi vigase kohtulahendi tõttu (nt eelotsustuse küsimata jätmise tulemusena) üksnes kõrvaldamata, on sissenõutav ilma RVastS § 15 lg 1 piiranguteta, kui nõude alusena näidatakse ära kahju algselt põhjustanud haldusakt või toiming (vrd EKo C-224/01, Köbler, 30.09.2003).

Kahjuks § 25 mõttes on ka isiku õiguste kaitseks vajalikud menetluskulud (vt RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 41). VÕS § 128 lg 3 hõlmab otsese varalise kahjuna ka kulusid, mida tehakse kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 22). Kohtus kantud menetluskulu hüvitamine toimub spetsiifilistel tingimustel ja korras. Kuna menetluskulu, iseäranis õigusabikulu väljamõistmine on oluliselt kaugenenud totaalreparatsioonist, piiravad vastavad normid hüvitispõhiõigust, kuid on samas vajalikud, kaitsmaks teisi menetlusosalisi liiga kõrgete majanduslike riskide eest kohtumenetluses (RKTKo 01.06.2011, 3-2-1-17-11, p-d 11 ja 14). Hüvitatavad ei ole haldusmenetluse õigusabikulud (RKHKo 13.01.2016, 3-3-1-76-15).

Kuna § 25 peamine eesmärk on rikutud õiguste taastamine, tuleb hüvitisega luua isiku õigushüvedes võimalikult sarnane olukord sellisele olukorrale, mis esineks siis, kui õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1; RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09; RKKKo 02.05.2014, 3-1-1-23-14; RKTKo 07.12.2005, 3-2-1-149-05).

Varalise vastutuse puhul tähendab VÕS § 127 lg-s 1 nimetatud eesmärgi poole püüdlemine kahju täielikku hüvitamist (totaalreparatsioon). Ehkki § 25 täielikku hüvitamist ei maini, tuleneb see sätte eesmärgist ja mõttest. Kahju hüvitamine väiksemas ulatuses kujutab endast riivet (v.a kaassüü puhul, komm 40). Täielikust suurema hüvitise maksmine ei ole § 25 kohaselt keelatud, kuid piirab üldjuhul eraisikust kahju hüvitaja muid põhiõigusi (omand, vabadusõigused). Muu hulgas võib hüvitise suuruse määramisel võtta arvesse ebakindlust tekkinud kahju suuruse kindlakstegemisel (RKHKo 23.03.2020, 3-16-1634/24, p-d 30–31). Hüvitis on üldjuhul ühekordne, mõnda liiki kahju puhul, nt töövõime kahjustamisel võivad mõistlikuks osutuda perioodilised maksed, kusjuures asjaolude muutumise arvestamiseks võidakse maksete suurust korrigeerida hilisema kohtuotsusega või indekseerida makseid juba väljamõistmise ajal (VÕS § 136; RKTKo 20.12.2017, 2-15-10683/64, p 23; RKTKo 25.10.2017, 2-15-12837/48, p 11.2; RKTKo 15.03.2017, 3-2-1-161-16, p 10; RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-15-16). Kulutuste hüvitamise nõuet ei saa siiski rahuldada viisil, et kostjaid kohustatakse hagejale hüvitama kulutused arvete alusel (RKTKo 14.03.2018, 2-14-56622/204, p 16.2; RKTKo 25.10.2017, 2-15-12837/48, p 12).

Paragrahv 25 ei nõua igal juhul rahalise hüvitise maksmist (RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903/69, p 34; RKHKo 06.06.2002, 3-3-1-27-02). Kui kahju on tulemuslikult kõrvaldatav või heastatav naturaalrestitutsiooni teel (nt rikutud asja parandamine rikkuja poolt), ei riiva see hüvitispõhiõigust. Sageli on aga naturaalrestitutsioon võimatu, kannatanule vastuvõetamatu, ebamõistlik või kaheldava tulemuslikkusega. Näiteks ei saa nõuda, et kehavigastuse läbi kannatanu peaks allutama end süüdlase poolt teostatavale ravile. Sellistel juhtudel tuleneb §-st 25 õigus just nimelt rahalisele hüvitisele, mida kannatanu ise korraldab soovi korral ja soovitud viisil olukorra heastamiseks, kui sellega ei ületata mõistlikke kulusid (vrd RKHKo 18.04.2006, 3-3-1-12-06).

VÕS § 136 lg 5 seab eraõiguslikes suhetes rahalise hüvitise selgelt reegliks naturaalrestitutsiooni ees. RVastS § 11 asetab rahalise hüvitise ja naturaalrestitutsiooni (tagajärgede kõrvaldamise) mõnevõrra teise vahekorda. Avalik-õiguslikes suhetes on kahju sageli kõrvaldatav kahju tekitava haldusakti tühistamise, tagasitäitmise või muu abinõu abil ning see võib olla kasulik ka avalikele huvidele, sest kõrvaldatakse õigusvastane olukord tervikuna (nt õigusvastase ehitusloa alusel ehitatud ehitise lammutamine). Kannatanu võib tagajärgede kõrvaldamiseks nõuda kõiki õiguspäraseid meetmeid, kui nende läbiviimise kulud ei ületa rahalist hüvitist. Kohus võib heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta tagajärgede kõrvaldamise küsimuse otsustada vastustajal kaalutlusõiguse alusel (RKHKm 24.04.2018, 3-17-725/33, p 12). Ka kahju tekitanud võimukandja võib omal äranägemisel rahalise hüvitise asemel kõrvaldada tagajärjed faktiliselt, v.a juhud, mil see oleks kannatanule põhjendatult vastuvõetamatu. Tagajärgede kõrvaldamise nõue ei tulene ainuüksi §-st 25, vaid ka kõigist neist põhiõigustest, mida õigusvastane haldusakt või toiming rikkus. Kui põhiõigusi on rikutud, on isikul õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist sõltumata varalise või mittevaralise kahju tekkimisest. Seega ei ole varalise või mittevaralise kahju tekkimine tagajärgede kõrvaldamise eelduseks (nii ka E. Andresen. Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine ja kahju hüvitamine riigivastutusõiguses. – Juridica 2006, nr 3, lk 167; teistsugusel seisukohal RKHKm 11.10.2006, 3-3-1-71-06).

Ka mittevaraline kahju võib olla hüvitatav nii rahas kui muul viisil tagajärgede kõrvaldamisega (nt meedias avaldatud valeandmete ümberlükkamise teel – vt RKTKo 13.04.2007, 3-2-1-5-07; RKTKo 10.10.2007, 3-2-1-53-07; RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07; RKHKm 07.10.2020, 3-19-1565/14). Nii VÕS kui ka RVastS rõhutavad mittevaralise kahju puhul tagajärgede kõrvaldamise prioriteeti rahalise hüvitise ees. Kuna moraalne kahju ise on mittevaraline, ei saa raha mittevaralist kahju kunagi kõrvaldada (valu ei ole võimalik ära võtta rahaga). Mittevaralise kahju rahaline hüvitis on üksnes kompensatsioon. Seega on valuraha § 25 kohaselt nõutav vaid juhul, kui kehaline või hingeline valu seda õigustab (RKHKo 27.06.2017, 3-3-1-9-17, p 13), ennekõike, kui muul viisil ei ole olulist valu või kannatust võimalik heastada, nt elu või vabaduse võtmisega tekitatud kannatused (EIÕK art 5 lg 5). Vabandamist kui õiguskaitsevahendit kehtiv õigus nõuda ei võimalda, kuid vabandamist võidakse arvesse võtta mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõude lahendamisel (VÕS § 134 lg 5; RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05). Vähem olulise moraalse kahju puhul võib piisavaks osutuda õigusrikkumise omaksvõtt või kohtulik tuvastamine (RKHKo 03.11.2015, 3-3-1-36-15; RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12; RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-44-06; RKTKo 11.02.2004, 3-2-1-11-04). Ebamõistlikult pikka menetlusaega või alusetut vahi all viibimist võib süüteomenetluses kompenseerida karistuse kergendamisega (RKKKm 27.12.2018, 1-17-10573/181, p 40–41).

Mittevaralise kahju rahalise hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Selleks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Arvesse tuleb võtta õiguse üldpõhimõtteid (sh võrdsus), ühiskonna üldist (sh muutlikku) heaolutaset, kohtupraktikat, rikutud õiguse kaalukust ja n-ö valu suurust, vajadust kallutada kahju tekitajat edasisest kahju tekitamisest hoiduma (RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14; RKKKo 13.10.2017, 1-16-5540/42, p 31; RKKKo 17.12.2012, 3-1-1-116-12; RKTKo 01.02.2017, 3-2-1-142-16, p-d 14–15; RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13; RKTKo 20.06.2013, 3-2-1-73-13; RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13; RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08; RKHKo 15.04.2020, 3-18-360/41, p 14; RKHKo 29.03.2017, 3-3-1-86-16, p 9; RKHKo 16.03.2017, 3-3-1-83-16, p 24; RKHKo 26.03.2014, 3-3-1-7-14; VÕS § 134 lg 6). Arvestada tuleb ka õigusrikkumise ja süü raskust, nt au teotamisel teotamise vormi, ulatust, iseloomu ning ka seda, kas tegu oli avaliku elu tegelasega või mitte (RKTKo 17.10.2001, 3-2-1-105-01). Mittevaralise kahju hüvitamine ei sõltu üldjuhul sellest, kas samaaegselt toimub sama teoga tekitatud varalise kahju hüvitamine (vt siiski VÕS § 130 lg 2).

EIÕK rikkumise korral ei pea liikmesriigi kohtud määrama hüvitisi samas suuruses kui seda teeb EIK. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK praktikaga, kuid liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust (EIKo 38967/10, Mets vs. Eesti, 07.05.2013; RKHKo 19.06.2020, 3-18-562/32, p-d 10–12; RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15; RKHKo 11.12.2014, 3-3-1-64-14).

Olukorras, kus isiku õigusi rikkuvat tegu ei ole veel toime pandud, võib isik nõuda kahju tekitamisest hoidumist. Põhiõiguste riive ohu korral ei ole aga riivest hoidumise nõuet põhjust tuletada §-st 25, vaid tõrjenõue tuleneb ohustatavatest põhiõigustest endist, nt varalise kahju puhul § 32 lg 1 esimesest lausest.

Kahju hüvitamiseks kohustatud isik on § 25 kohaselt üldjuhul kahju tekitaja. Selleks võib olla nii inimene, eraõiguslik juriidiline isik kui ka avalik-õiguslik juriidiline isik. Paragrahv 25 ei nõua siiski, et kahju eest vastutaks alati selle tekitaja, sest § 25 eesmärk ei ole kahju tekitajat karistada. Paragrahviga 25 on kooskõlas ka teise isiku vastutus kahju tekitaja eest. Paragrahvist 25 tulenevalt on koguni nõutav, et spetsiifilistes olukordades, kus kahju vahetu tekitaja on teise isiku järelevalve all või tegutseb teise isiku või avalikes huvides, läheks vastutus üle teisele isikule (vanema vastutus alaealise eest, tööandja vastutus töötaja eest, avaliku võimu kandja vastutus ametiisiku eest, lasteaia pidaja vastutus lapse tekitatud kahju eest – RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-128-16, p 19). Sellega motiveeritakse olukorra tegelikku kontrollijat pingutama kahju vältimiseks, sh tegema riski vähendamiseks vajalikke investeeringuid. Erinevalt tööandja vastutusest töötaja eest (RKTKo 09.04.2008, 3-2-1-19-08) välistab riigivastutus ametniku isikliku vastutuse kannatanu ees, kui seadus ei sätesta teisiti (RVastS § 12 lg 2 ls 2; RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-40-16). Sellega kaitstakse ametnikku kahju tekitamise riski eest. Otsene eraõiguslik vastutus pärsiks riigi toimimist, eriti sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamisel. Küll aga saab kannatanule kahju hüvitanud avaliku võimu kandja ametnikule esitada regressinõude (RVastS § 19 jj, ATS § 80), nagu ka tööandja saab töötaja vastu esitada tagasinõude (VÕS § 69 lg 2). Samuti ei välista riigivastutuslik nõue kannatanu hüvitisnõuet teda rünnanud eraisiku vastu, kui eraisik oli üksnes riigi järelevalve all, mitte ei täitnud riigi ülesannet (RKHKo 11.12.2014, 3-3-1-64-14).

Kui kahju võisid tekitada mitu isikut, võib kannatanu nõuda hüvitist neilt kõigilt vastavalt iga kostja tõenäolisele osale (VÕS § 138; RKTKo 03.05.2016, 3-2-1-20-16– kutsehaiguse kohta; RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-181-15; RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-19-15– ohtlikult käitunud isikute grupi kohta). RVastS § 12 lg 4 järgi vastutavad kahju ühiselt tekitanud avaliku võimu kandjad või haldusorganid kannatanu ees solidaarselt (RKHKo 26.03.2014, 3-3-1-7-14; RKHKo 12.06.2013, 3-3-1-80-12).

Paragrahv 25 ei pane riigile kohustust üksnes enda poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid riik peab seaduste ning õiguskaitsesüsteemiga tõhusalt tagama ka teiste isikute poolt kannatanule tekitatud kahju hüvitamise. Kahju reaalseks hüvitamiseks ei piisa vaid kahju tekitaja vastutuse seadusandlikust reguleerimisest, kahju hüvitamise nõude kohtulikust läbivaatamisest ja kohtuotsuse sundtäitmisest. Need pingutused on viljatud, kui kahju tekitajal puudub vara. Kõrge riskiga valdkondades, nt liikluses, on lahenduseks kahju tekitaja kohustuslik vastutuskindlustus. Oluliste põhiõiguste, nt tervise kahjustamise heastamiseks kannab riik ravikindlustuse näol esmalt kannatanu ravikulud, nõudes need hiljem sisse süüdlaselt. Kaitsekohustuse sisu ja ulatus sõltub kannatanu käsutuses olevatest alternatiivsetest õiguskaitsevahenditest (seoses tööle ennistamise võimaluse välistamisega RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13).

Paragrahv 25 ei nõua kahju hüvitamist kannatanu tahte vastaselt. Nõudest loobumine on seega põhimõtteliselt võimalik, kuid üksnes piirides, milles kahju tekitaja ei kasuta ära oma ükskõik millist võimupositsiooni. Ka ühepoolselt ei saa keegi end kannatanu ees vastutusest vabastada. Lepinguvabaduse ja võlaõiguse dispositiivsuse tõttu võidakse tsiviilõigussuhetes poolte kokkuleppel piirata nii lepingulist kui lepinguvälist vastutust. Säärase kokkuleppe lubatavus on nõrgema poole kaitseks siiski piiratud (VÕS § 42, § 106, § 237 lg 1; RKTKo 10.06.2015, 3-2-1-48-15). Kuna RVastS sätted ei ole dispositiivsed, ei saa halduslepinguga ega muul viisil neist kõrvalekaldeid kokku leppida.