EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Paragrahv 42 kaitseb Eesti kodanikku andmete kogumise ja talletamise eest tema kõikvõimalike veendumuste (usulised või filosoofilised ja kõlbelised veendumused, poliitilised vaated jne) kohta. Selle sätte eesmärk on tagada arvamuste ja veendumuste vabadus. Kaitstud on nii §-s 40 kui ka §-s 41 käsitletud veendumused. Keeld koguda ja talletada kodaniku vaba tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta hõlmab nii nende andmete avalikku (kodanikule teadaolevat, kuid ilma tema nõusolekuta toimuvat) kui ka varjatud (kodaniku eest salajas toimuvat) kogumist ja talletamist. Olemuselt on säte seotud seetõttu tihedalt eelnevate paragrahvidega ning selle keelu sätestamine eraldi paragrahvis on rõhuasetus, mida Põhiseaduse Assamblee varasemat tegelikkust silmas pidades eriti vajalikuks pidas. Pelgalt õiguslikult ei oleks selle sätte järgi vajadust, sest andmed veendumuse kohta on kaitstud juba eraelu puutumatusega (§ 26) kui isikuandmete kaitset ettenägeva üldsättega, mõtte- ja usuvabadusega (§ 40) ning veendumusvabadusega (§ 41).
Kohtupraktika ega teaduskirjandus ei võimalda üheselt vastata küsimusele, kas säte keelab ka selliste andmete kogumise, mis ei näita pelgalt isiku veendumusi, vaid ka tegevust (nt liikmesus usulises või poliitilises ühenduses). Õigus kuuluda või mitte kuuluda sellistesse ühingutesse on kaitstav §-dega 40 ja 48 ning liikmete kohta andmete kogumine piirab neis paragrahvides sätestatud õigusi. Et aga liikmesus taolistes veendumuste põhjal loodud ühingutes näitab ka isiku veendumusi, tuleb põhiõiguse ulatusliku kaitse vajadust arvestades hinnata taolistel juhtudel andmete kogumise kooskõla ka PS §-ga 42.

Paragrahvis 42 sätestatut tagavad spetsiifiliste normidena ka PS mõned teised sätted, näiteks § 60 lg 1, mille kohaselt hääletamine Riigikogu valimistel on salajane.

Kuna veendumuste kohta andmete kogumise eesmärk on valdavalt isikute erinev kohtlemine sõltuvalt nende veendumustest, tuleb andmete kogumise lubatavust hinnata enamasti lähtudes sellest, kas veendumustest lähtuv erinev kohtlemine on lubatav, st kooskõlas PS §-ga 12.

Kuigi norm on sõnastatud avaliku võimu kohustusena, tuleb seda mõista kui kodaniku subjektiivset tõrjeõigust avaliku võimu tegevuse vastu, mitte üksnes PS objektiivse põhimõttena, mis kodanikule endale subjektiivset kaitset ei paku. Keeld puudutab ka selliseid avalikku võimu või avaliku halduse ülesandeid teostavaid isikuid, kes tegutsevad muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või eraõigusliku isiku vormis. Säte ei paku kaitset selle eest, kui andmeid koguvad ja talletavad muud isikud: sel juhul saab isik kaitsta ennast eraõiguse normide alusel, mis tuginevad §-dele 26, 40 ja 41. Sellele viitab paragrahvi sõnastus.

Sätte kaitsealas ei ole välismaalased ega juriidilised isikud. Siiski ei ole ka nende veendumuste kohta andmete kogumine lubatav piiramatult. Arvestada tuleb sellega, et veendumuste kohta andmete talletamine riivab isiku muid põhiõigusi, sh õigust eraelu puutumatusele. Veendumuste alusel isikute erinev kohtlemine vajab õigustust ka § 12 kohaselt. Õiguse sätestamine kodaniku õigusena viitab sellele, et välismaalaste puhul on nende lojaalsuse kontrollimiseks riigi julgeoleku eesmärgil vaja andmeid nende veendumuste kohta koguda ulatuslikumalt ja sagedamini. Paragrahv 42 väljendab üksnes rõhuasetust. Mittetulundusühingud, mis on loodud isikute veendumuste kollektiivseks väljendamiseks, saavad ilma riigivõimu põhjendamatu (vajaliku ja proportsionaalse) kontrollita tegutseda PS §-st 48 tulenevalt. Ühingutel ei ole siiski enda veendumusi.

Paragrahvis 42 sätestatu lisatagatisena on riik kehtestanud mitmesuguseid asjakohaseid regulatsioone; samuti tulenevad tagatised EL õigusest, kus ELTL art 16 ja ELPH art 10 kõrval näeb isikuandmete kaitse detailsema regulatsiooni ette isikuandmete kaitse üldmäärus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679). Nii näeb üldmääruse art 9 ette isikuandmete, millest ilmnevad isiku poliitilised vaated või usulised või filosoofilised veendumused, töötlemise vaid erandjuhtudel ja viisil, mis tagab nende andmete salajas hoidmise.
Lisaks sätestab KiKoS § 8 lg 2, et keegi ei ole kohustatud andma andmeid oma usutunnistuse või kogudusse kuulumise kohta, välja arvatud kriminaalmenetluse käigus kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja kannatanu.

Veendumuste talletamise keeld ei ole absoluutse iseloomuga. Tegemist on piiriklauslita põhiõigusega, mille piiramine on vähestel juhtudel lubatav (vt II ptk sissejuhatus). Avalike ülesannete täitmiseks on kaalutlusotsuste tegemisel mõnikord vajalik arvesse võtta nt isiku usulisi tõekspidamisi, et tagada isiku usuvabadust (vt § 40 komm-d). Näitena võib tuua kinnipeetavad, kellele tuleb üldjuhul tagada usulistele veendumustele vastavad kinnipidamistingimused (toit ja religioossetest kommetest kinnipidamine). Samuti on isiku veendumuste kohta andmete talletamine vajalik kaitseväeteenistuse asemel asendusteenistuse kohustuse rakendamise otsustamiseks, mis KVTS § 58 kohaselt toimub haldusaktiga. Asendusteenistuse lubatavuse väljaselgitamiseks kogub pädev asutus andmeid selle kohta, kas isiku väited tema (usuliste) veendumuste kohta on õiged.
Paragrahvis 42 sätestatud õiguse piiranguga on tegemist ka juhul, kui haldusmenetluses või kriminaalmenetluses (nt jälitustegevuse käigus) kogutakse andmeid, millest muu hulgas ilmnevad isiku veendumused. Niisugused olukorrad on sagedased erakondade või nende liikmete tegevuse kontrollimisel (nt erakondade rahastamise järelevalve, kriminaalmenetlus). Paragrahvis 42 sätestatud õiguse piirang on sel juhul vajalik ning sageli ka vältimatu muude avalike ülesannete täitmiseks. Selliste andmete kogumine ja talletamine isiku veendumuste kohta ei tohi teenida muud eesmärki kui selle menetluse läbiviimiseks on vajalik, mille raames andmeid koguti. Andmed isiku veendumuse kohta võivad ametivõimudele teatavaks saada ka juhuslikult, muude andmete kogumise käigus. Kui dokument, mis on vajalik nt kriminaalmenetluses tõendina, kuid sealt ilmnevad ka andmed isiku veendumuste kohta, tuleb dokumendi talletamisel kaaluda võimalusi, kas dokumenti saab talletada viisil, kus andmed isiku veendumuse kohta on jäetud välja; samuti tuleb sellisel juhul tagada, et andmed ei saa teatavaks isikutele, kellel puudub vajadus nende andmetega tutvuda.

Piirangute lubatavuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta ka seda, kas selliste isiku tahte vastaselt kogutud andmete kasutamine on kontrollitav ning isikule loodud adekvaatsed ja efektiivsed garantiid kuritarvituste vastu. Arvesse tuleb võtta riigi julgeoleku huvides andmete varjatud kogumise süsteemi põhjustatavat riski, et demokraatiat alahinnatakse või isegi tuuakse kaasa selle hävinemine (EIKo 9248/81, Leander vs. Rootsi, 26.03.1987). Nii on nt kriminaalmenetluse käigus läbiviidud jälitustoimingust teavitamine ette nähtud KrMS §-s 126¹³.

RStS § 23 lg 2 kohaselt on statistika eesmärgil isiku veendumuste kohta andmete esitamine vabatahtlik. Euroopa praktika statistika eesmärgil rahvuse kohta andmete kogumise osas ei osuta, et sellelaadsed küsimused on tingimata lubamatud (vt nt ECRI sellekohane uurimus, milles peetakse selliste andmete statistika eesmärgil kogumist lubatavaks, ja Euroopa Komisjoni analüüs, kus selgitatakse käimasolevat debatti ja vajadust koguda selliseid andmeid diskrimineerimise vastaste abinõude tõhusamaks kasutamiseks).

EIK on leidnud, et isiku usulise kuuluvuse kohta isikut tõendavas dokumendis andmete avaldamine on vastuolus EIÕK art-ga 9 (EIKo 21924/05, Sinan Isik vs. Türgi, 02.02.2010).

EKS kohaselt on erakonna liikmeskond avalik. Selline poliitiliste vaadete avalikustamine kujutab endast §-s 42 sätestatud põhiõiguse riivet, mida võib õigustada demokraatia põhimõttega. Erakonna eesmärk on tema liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning nende huvide realiseerimiseks demokraatlikul teel võimu taotlemine. Erakonna liikmete nimekirja avalikustamist võib seetõttu õigustada vajadusega tagada erakonna liikmete vastavus PS §-ga 48 ja seadusega kehtestatud nõuetele. Paragrahvi 42 selle piirangu lubatavus sellisel kujul on siiski küsitav. Erakonna liikmete nimekirja pidamine ja kättesaadavaks tegemine pädevatele organitele ja erakonna liikmetele endile on sellise kontrolli läbiviimiseks sobiv ja üldiselt ka piisav. Erakonna liikmete nimekirja avalikustamine kõigile aitab küll kontrollida, kas erakonna liikmete nimekirjas näidatud isikud tegelikkuses soovivad erakonda kuuluda ning kas nad on nimekirja kantud omal soovil, kuid veendumuste sedavõrd ulatusliku avalikustamisega kaasneb oht, et veendumuste avaldamise vältimiseks loobub mõni isik erakonna liikmeks astumisest ning erakonna sotsiaalne kandepind seeläbi väheneb. Sellist eesmärki on võimalik saavutada ka erakonna liikmesuse kohta andmete kättesaadavaks tegemisega vaid erakonna liikmete nimekirja kantud isikutele. Nimekirjade õigsust avalikustamisega tegelikkuses täiel määral ei ole võimalik tagada. Veendumuste talletamise keelu piirang peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele ning erakondade liikmete nimekirjade avalikustamine ei pruugi olla mõõdukas abinõu.