EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Sõnumite saladuse õigus on PS-s erinevalt EIÕK-st ja ELPH-st (edaspidi harta) sätestatud eraldi paragrahvis. EIÕK räägib art-s 8 õigusest korrespondentsi saladusele koos õigusega austusele era- ja perekonnaelu ning kodu vastu. ELPH art 7 järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja kommunikatsiooni. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art-s 17 mainitakse kirjavahetuse saladust samuti kõrvuti teiste õigustega. Suhtlemine ja vaba teabevahetus (kommunikatsioon) on osa isikuvabadusest, mistõttu on õigusriigis igaühel põhjust eeldada oma suhtluse privaatsust ning seda, et sõnumite saladuse õigust ei riivata ilma seaduses ettenähtud mõjuvate kaalutlusteta.

Sõnumite saladuse õiguse kaitseala hõlmab sõnumite vahetamist posti teel ja mitmesuguste tehniliste vahendite abil. Sõnum sisaldab teavet inimese mõtete, veendumuste, arvamuste, kavatsuste, sündmuste kirjelduste ja muu kohta, mida inimene sageli soovib jagada vaid valitud suhtluskaaslasega. Sõnum tähendab teadet ja on võrreldes kommunikatsiooniga (isikutevaheline suhtlus) kitsam mõiste. Avalikult edastatavad sõnumid (nende sisu) kaitset ei vaja. PS nimetab posti, telegraafi ja telefoni. Kirjade saatmine on üks vanimaid sõnumite saatmise viise, märksa hiljem tekkis telegraafi ja telefoni kasutamise võimalus. Selline järjestus ja loetelu peegeldab sidevahendite arengut. Tänapäeval toimub sõnumite vahetamine valdavalt elektroonilise side kaudu. Elektrooniline side võimaldab signaalide edastamist ja suunamist kaabli kaudu, samuti raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahenditega. Enim kasutatavateks elektroonilise side võrkudeks on andmeside-, mobiiltelefoni-, kaabellevivõrk ja elektrikaablisüsteem. Postiside osatähtsus sõnumite edastamisel on aja jooksul oluliselt vähenenud.

PS kommenteeritav paragrahv tagab õiguse sõnumite saladusele, mida edastatakse üldkasutataval teel. Üldkasutatavaks on sideteenus, mida sideettevõte pakub sideteenuse turul üldistel alustel kõigile isikutele. Sõnumite saladuse kaitse tõhususe eesmärgil peaks kaitseala hõlmama kõiki sõnumi edastamise viise ja vahendeid. Seda väljendab kommenteeritava sätte tekstis sisalduv avatud loetelu („või muul üldkasutataval teel”), mis võimaldab hõlmata ka uued teabe edastamise üldkasutatavad viisid. Ka seadusandja on andnud käesolevas paragrahvis nimetatud õigusega samaväärse kaitse sõnumitele, mida edastatakse muul viisil kui posti teel või elektroonilise side võrgu kaudu (JAS § 25 lg 3 p 3, KrMS § 126⁷, vt ka RKKKo 21.3.2003, 3-1-1-25-03, p 8.2).

Õigus sõnumite saladusele on ajalooliselt kujunenud vajaduse tõttu tagada puutumatus vahendaja kaudu liikuvatele kirjadele ja luua usaldus teenuseosutaja suhtes. Erilist kaitset vajavad üldkasutataval teel edastatavad sõnumid, mis ei ole suhtluse osapoolte mõjualas, eesmärgiga kindlustada sõnumi jõudmine puutumatult saatjalt saajale. Esmajoones laieneb sõnumite saladus teabele selle edastamise protsessis (nt telefonikõne selle toimumise ajal, postisaadetise või e-kirja toimetamisel adressaadini). Kui sõnum on kohale toimetatud, on saajal üldjuhul võimalus valida, kas ja kuidas sõnumit kolmandate isikute eest kaitsta, sõnumit säilitades või hävitades. Elektroonilistes võrkudes toimub teabeedastus kiiresti, samal ajal ei pruugi sõnum eksisteerida ühes eksemplaris ja võib edastamise käigus salvestuda koopiatena, mistõttu sõnumi adressaadini jõudmine ei välista suhtluse osapoolte teadmata selle sisuga tutvumist teenusepakkuja juures (RKKKo 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 103).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sõnumite saladuse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid (nt arvutis säilitatud e-kirjad, telefonikõne salvestus), mis on saatja või saaja valduses, kuna PS räägib otsesõnu edastatavatest sõnumitest, mitte mis tahes sõnumitest (RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 816 ja 817). Isiku mõjusfääris oleva privaatse teabe kaitsmisväärsus ja sellise teabe puutumatuse rikkumisega kaasneva era- ja perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsus ei olene Riigikohtu hinnangul sellest, kas sama teavet on kunagi varem kirja teel või sidevahendi abil edastatud või mitte. Kui teave on kommunikatsiooniprotsessi läbinud, ei ole seda privaatsuse kaitse aspektist enam alust eristada teabest, mis pole kunagi kommunikatsiooniprotsessis olnudki (RKKKo 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 100). Näiteks ei ole üldkasutataval teel edastatav sõnum ukse vahelt edastatud kirjalik teade, päevaraamat (päevik), mobiiltelefoniga tehtud foto, saatmata kirja mustand.

Sõnumisaladuse mõiste laiema tõlgenduse pooldajad leiavad, et saatmisele kuuluvad ja kohalejõudnud sõnumid väärivad samaväärset kaitset kui kommunikatsiooniprotsessis olevad sõnumid (eriarvamus otsusele 3-1-1-93-15 koos edasiviitega U. Lõhmusele). Sõnumi väärtus kaitse objektina ei sõltu sellest, kas sõnum on tehtud saajale kättesaadavaks, vaid sellest, kas isik soovib sõnumi sisu jätta avalikustamata. Sõnumite saladuse kaitse ajalist piirangut õigustasid 20. sajandi sidevahendite võimalused, mis aga ei vasta enam infotehnoloogiliste arengutega kaasnenud uutele võimalustele. Näiteks on e-kiri „teel“ vaid lühikest aega, kuid kirja koopiaid säilib ka teenuse osutaja juures (serveris). Kommunikatsioonivahendite areng on ühelt poolt hüppeliselt suurendanud suhtlemist erinevate sidevahendite abil, teisalt on kasvanud riigi võimalused selle suhtluse operatiivseks ja laiaulatuslikuks jälgimiseks. Lisaks on kommenteeritava sätte sõnastus esitatud avatud loeteluna, mis võimaldab sõnumite saladuse kaitsealaga hõlmata mis tahes suhtluse, mida edastatakse üldkasutataval teel. Samuti toetavad sõnumi saladuse kaitseala laiemat tõlgendust EIÕK ja harta sõnastus ja rakenduspraktika (vt komm 1).

Põhiseaduslikku kaitset vajab ka privaatne suhtlus, mis ei toimu sidevahendite abil (vahetu vestlus, kirjalike sõnumite vahetamine sideteenuse osutaja vahenduseta), kuna ka seda on võimalik osapoolte eest varjatult pealt kuulata ja vaadata. Riigikohus on leidnud, et vahetu sõnumivahetuse pealtkuulamine ja salvestamine riivab õigust eraelu puutumatusele ja vabale eneseteostusele, mitte aga üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele (RKKKo 21.3.2003, 3-1-1-25-03, p 8.2). Kuigi selle seisukoha üle võib sõnumite saladuse laiema mõiste valguses diskuteerida, tuleb kommunikatsiooni saladus tagada samal tasemel, sõltumata teabe vahetamise viisist. Seadusandja ongi lubanud ka muul viisil kui üldkasutatava tehnilise sidevahendi abil edastatava teabe pealtkuulamist ja -vaatamist (nt asukohas toimuva vestluse jälgimine) üksnes kohtu loal (JAS § 25 lg 3 p 3 ja § 27, KrMS § 126⁷).

Sõnumis sisalduva teabega on seotud andmed elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi ja vormi ning andmete edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha kohta (nn kõneeristus, omanikupäring). Selliseid side liiklus- ja asukohaandmeid (metaandmeid) vajab sideteenuse osutaja teenuse eest arvete koostamiseks, kuid seadusega (ESS §-d 111¹ ja 112) on sideettevõtjatele pandud kohustus nende andmete säilitamiseks (üldjuhul üks aasta) ka seoses riigiasutuste tegevusega (nt kohus, uurimis- ja julgeolekuasutused). ESS § 112 lg 3 alusel on mobiiltelefoniteenust pakkuv sideettevõtja lisaks kohustatud tagama politsei-, jälitus- ja julgeolekuasutustele mobiiltelefonivõrgus kasutatavate terminalseadmete asukoha tuvastamise reaalajas (positsioneerimine). Selline mobiiltelefoni asukoha reaalajas tuvastamine eeldab vaid telefoni sisselülitatust, mitte aga sõnumite saatmist või kõnede tegemist. Kirjeldatud eraelu puutumatuse (§ 26) riive on vajalik nt kadunuks jäänud inimese leidmiseks. KorS § 35 lubabki korrakaitseorganil saada sideettevõtjalt mobiiltelefonivõrgus kasutatavate terminalseadmete asukoha tuvastamist reaalajas võimaldavaid andmeid isiku kohta, kelle puhul on see vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks.

Sideettevõtja eelkirjeldatud kohustuse nägi varem ette ka EL õigus (15.03.2006 direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist). ELK suurkoja 08.04.2014 otsusega C-293/12 tunnistati direktiiv kehtetuks, kuna kõigi sideteenuse kasutajate õigusi riivava kohustuse sätestamisel ei järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (harta art-d 7, 8 ja art 52 lg 1). Liidetud kohtuasjas C-203/15 ja C-698/15 hindas ELK mh, kas viidatud direktiivi tühistamise kohtuotsust arvestades on liikmesriigil õigus teatud tingimustel (piisavad menetlusgarantiid ja kontrollsüsteem) sideteenuse osutajatele selline üldine kohustus panna või on see vastuolus 12.07.2002 direktiiviga 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris. 21.12.2016 otsuses leitigi, et liikmesriigi õigusnormid, mis näevad kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil ette kõiki elektroonilise side vahendeid puudutava kohustuse säilitada üldiselt ja vahet tegemata kõikide abonentide ja registreeritud kasutajate kõik liiklus- ja asukohaandmed, on vastuolus direktiivi 2002/58 art 15 lg-ga 1 ning hartaga. Kohus pidas võimalikuks selliseid liikmesriigi õigusnorme, mis võimaldavad raske kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil ennetavalt säilitada liiklus- ja asukohaandmeid, kui säilitamine on säilitatavate andmete liigi, asjasse puutuvate sidevahendite ja isikute ning säilitamise kestuse osas piiratud rangelt vajalikuga ning kui on tagatud, et riigi pädevatele ametiasutustele antakse juurdepääs säilitatavatele andmetele ainult rangelt vajalikus ulatuses (võitluseks raske kuritegevusega). Ka toonitas kohus andmetele juurdepääsu saamise eeltingimusena kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelneva kontrolli vajalikkust. Riigikohus asus enne ELK eelviidatud otsuse tegemist seisukohale, et direktiivi 2006/24/EÜ kehtetus ei too vältimatult kaasa ESS-ga Eestis sideteenuse osutajatele pandud kohustuse vastuolu EL õigusega. Kontrollides konkreetses kriminaalasjas kõneeristusega saadud tõendi lubatavust, leiti, et seadusnorm, mis võimaldab kindlustuskelmuse puhul kriminaalmenetluses taotleda ja kasutada vastavaid andmeid, on kooskõlas PS-ga (RKKKo 23.02.2015, 3-1-1-51-14, p-d 21‒22.4, vt ka otsusele lisatud eriarvamust). ELK-s on veel pooleli eelotsuse taotluse (C-746/18) lahendamine, mille Riigikohus esitas 12.11.2018 (RKKKm 12.11.2018, 1-16-6179/85). Selles varguste ja arvutikelmuse kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas lubatavateks tõenditeks saab pidada prokuratuuri loa alusel sideettevõtjalt nõutud andmeid. ESS põhiseaduspärasust on hinnanud ka õiguskantsler (vt 20.07.2015 nr 6-1/140621/1503191 ja 22.04.2016 nr 6-1/140621/1601788). Vaieldamatult tõi ELK 21.12.2016 otsus kaasa vajaduse vaadata Eesti riigisisene regulatsioon üle ja viia see kooskõlla EL õigusega kohtu antud tõlgendust järgides. Seni ESS muudetud ei ole.

Metaandmetest ei selgu sõnumi sisu (nn ümbriku metafoor: privaatsem osa teabest on ümbriku sees) ning taoliste andmete kogumine kuulub valitseva arvamuse kohaselt eraelu (§ 26) kaitsealasse (vt ka JAS § 26 lg 3 p 4; RKKKo 23.02.2015, 3-1-1-51-14, p 22). Üha enam diskuteeritakse aga selle üle, kas side metaandmete töötlemisega kaasnev põhiõiguse riive ikka on sõnumi sisuga võrreldes vähem intensiivne. Vajadus eristamise järele on vähenenud infoühiskonna ja tehniliste võimaluste arengu tõttu. Näiteks on üldise andmete säilitamise kohustusega kaasnevaid ohte kirjeldatud olulist osa elanikkonnast puudutava massriivena, mis võimaldab elektroonilise andmebaasi abil suhteliselt kiiresti teha kindlaks isikute ringi, kes on võtnud ühendust psühholoogi või psühhiaatriga või kes on külastanud valitsuse poliitikat kritiseerivaid meililiste (kohtujuristi arvamuse p-d 255‒258 viidatud kohtuasjas C-203/15 ja C-698/15, vt ka U. Lõhmus. Veel kord õigusest sõnumi saladusele ehk kuidas 20. sajandi tehnoloogia mõjutab põhiseaduse tõlgendusi. – Juridica 2016, nr 3, lk 175‒183; U. Lõhmus. Quo vadis, kriminaalmenetlus? – Juridica 2020, nr 3, lk 198‒209; AKI 2015. a juhis). Ka EIK näib olevat seisukohal, et nimetatud andmete kaitse võib kuuluda nii kommunikatsiooni saladuse kui ka eraelu puutumatuse kaitsealasse (vt EIKo 62617/00, Copland vs. Ühendkuningriik, 03.04.2007). Teisalt on PS tõlgendamine riigisisese kohtu ülesanne. Riive kooskõla konventsiooniga võib tagada ka põhiõiguse kaitse era- ja perekonnaelu (§ 26) standardite järgi ning riive intensiivsuse või kuritarvituste ohu korral peab seadusandja tõsiselt kaaluma kohtuliku kontrolli sätestamist.

Kommenteeritava paragrahvi kaitsealasse kuulub sõnumite edastamine ja vastuvõtmine nii eravalduses, äriühingus kui ka ametiasutuses. Õigus sõnumite saladusele on tagatud ka isiku töö- või ametikohal. EIK on korduvalt kinnitanud, et asutuse või äriühingu telefonilt võetud kõne, mille on kinni maksnud töö- või teenistuse andja, pealtkuulamine kuulub EIÕK art 8 kaitsealasse (EIKo 20605/92, Halford vs. Ühendkuningriik, 25.06.1997; EIKo 27798/95, Amann vs. Šveits, 16.02.2000). Copland vs. Ühendkuningriik otsuses kinnitas EIK, et töökohalt isiklikel eesmärkidel saadetud e-kirjade jälgimisega riivatakse eraelu ja korrespondentsi puutumatust. EIKo-s 61496/08, Bărbulescu vs. Rumeenia, 05.09.2017 loeti eraelu ja korrespondentsi puutumatusega kaitstuks tööandja palvel loodud Yahoo Messengeri kontol olev töötaja suhtlus. EIKo-s 28005/12, M.N. jt vs. San Marino, 07.07.2015 rõhutas EIK, et mis tahes e-kirjavahetus (sh pangaga) mahub korrespondentsi mõiste alla. Töö- või ametikoha läbiotsimisel elektroonilise teabe (kõvaketas, server) äravõtmine või kopeerimine kujutab EIK hinnangul alati kodu ja korrespondentsi puutumatust (EIKo 74336/01, Wieser ja Bicos Beteiligungen GmbH vs. Austria, 16.10.2007). Kui serveris on ka tööandja ja töötajate e-kirjad ja muu privaatne kommunikatsioon, ei ole välistatud ka eraelu riive (EIKo 24117/08, Bernh Larsen Holding AS jt vs. Norra, 14.03.2013). AKI selgitab veebilehel, et Eestis on tavapärane, et töötajad kasutavad tööandja domeeniga e-posti aadresse muu hulgas ka oma erakirjade saatmiseks ja saamiseks, kui tööandja ei ole seda keelanud, ja et tööandja võib töötaja e-kirjadega tutvuda nõusoleku alusel või töölepingu täitmiseks, aga tööandja ei või riivata töökohustuste täitmise kontrollimise käigus töötaja põhiõigusi ülemääraselt. Vt ka AKI 2013. a juhist „Töötajate arvutikasutuse privaatsus“.

Sõnumite saladuse õigus on igaühe õigus, mis vastavalt § 9 lg-le 2 laieneb ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 04.11.1993, III-4/1-4/93; EIKo 173/15 jt, Liblik jt vs. Eesti, 28.05.2019, p 110 jj).

EIÕK art 8, mille kaitsealasse sõnumite saladus (laiemalt kommunikatsioon) konventsioonis kuulub, lubab sekkuda sellesse õigusesse riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse, riigi majandusliku heaolu, tervise, kõlbluse ning kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. PS piirab riigivõimu võimalusi sekkuda sõnumite saladusse tunduvalt enam kui EIÕK. Sõnumite saladusse sekkumine on PS järgi enam piiratud kui sekkumine perekonna- ja eraellu (§ 26). Sõnumite saladuse riived on õigustatud üksnes kahe eesmärgi saavutamiseks: kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Lisaks nõuab PS, et loa sõnumite saladuse riiveks annaks kohus. PS-ga sätestatud legitiimsed eesmärgid kaitsevad rangelt õigust sõnumi saladusele, kuid raskendavad samal ajal muude PS-s tunnustatud väärtuste (nt riigi julgeolek) kaitset. Sellise pingega võib selgitada sõnumite saladuse kaitsega seotud mõistete laiendavat tõlgendust seadustes (nt kuriteo tõkestamine JAS §-s 4). Ilmselt samal põhjusel käsitleb seadusandja ja senine kohtupraktika kitsendavalt kommenteeritava normi kaitseala, hõlmates üksnes üldkasutataval teel edastamisprotsessis olevad sõnumid. Sõltumata sõnumite saladuse ning era- ja perekonnaelu puutumatuse kaitseala täpsest piiritlemisest peab seadusandja arvestama sõnumite saladusega puutumuses olevate riivete intensiivsusega nüüdisaegses infoühiskonnas ja sõltuvalt asjaoludest kehtestama ka era- ja perekonnaelu kaitseks kohtu loa nõude.

Sõnumite saladuse õiguse piiramise täpsemad alused ja menetluskord on reguleeritud KrMS ja JAS-ga. Kuni 01.01.2013 (vt RT I, 29.06.2012, 2) reguleeris nn korrakaitseliste jälitustoimingute tegemist ka JTS.

Kriminaalasja menetlemisel võib riivata sõnumite saladust esiteks sellega, kui kohtu loal teostatakse posti- või telegraafisaadetise aresti ja läbivaatust posti- või telekommunikatsiooniteenuse osutaja juures (§ 89). Selle toimingu osatähtsus praktikas on sõnumite edastamise viiside muutumise tõttu väga väike (nt postipakid). Kriminaalasja menetlemisel võib korraldada läbiotsimise, mille käigus võidakse võtta ära teabekandjad (nt arvuti kõvaketas, e-kirja väljatrükk, mobiiltelefon), millel on jäädvustatud sõnumid (§ 91). Teabekandja äravõtmine eraldivõetuna ei riiva kommenteeritavas paragrahvis sätestatud õigust, kuid üldjuhul on toimingu eesmärk saada teada edastatud sõnumite sisu, mistõttu esineb vähemalt puutumus sõnumite saladusega. Alates 01.09.2016 eeldab seaduslik läbiotsimine üldjuhul kohtu eelnevat luba. Kui on alust arvata, et kahtlustatav kasutab või kasutas läbiotsitavat kohta või sõidukit kuriteosündmuse või kohtueelse menetluse ajal, ning isikut kahtlustatakse KrMS § 126² lg-s 2 loetletud kuritegude (jälitustoimingu tegemist võimaldavad kuriteod, vt komm 17) toimepanemises, on läbiotsimiseks piisav prokuratuuri luba (v.a advokaadibüroos ja ajakirjanduslikul eesmärgil infot töötleva isiku juures). Sellisel juhul tuleb hiljemalt järgmisel tööpäeval teavitada kohtunikku, kes otsustab läbiotsimise lubatavaks tunnistamise. Väärteomenetluses on läbiotsimiseks alati vaja kohtu luba (VTMS § 36). Eriregulatsiooni elektrooniliste infokandjate läbiotsimise käigus äravõtmise ja läbivaatuse kohta KrMS ei sisalda. Kuna elektroonilistel infokandjatel sisalduvate sõnumite ja muu eraelulise info maht on suur ning üldjuhul vaid väike osa seeläbi saadud teabest on kriminaalmenetluses tõendamisväärtusega, on möödapääsmatu põhiõiguste kaitseks senisest täpsema regulatsiooni ettenägemine. Alates 01.01.2013 ei ole side metaandmete nõudmine sideettevõtjalt jälitustoiming, seda võib kohtueelses menetluses teha prokuratuuri loal, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio-põhimõte) kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks (KrMS § 90¹). Kas loa andmine prokuratuuri poolt on kooskõlas EL õigusega, selgub ELK vastusest Riigikohtu 12.11.2018 esitatud küsimusele (vt komm 9). Nii läbiotsimise kui ka sideettevõtjalt sideandmete nõudmise regulatsiooni puhul on seadusandja tõlgendanud sõnumite saladuse õiguse kaitseala kitsendavalt. Ka Riigikohus on järeldanud, et juba adressaadini jõudnud sõnumite äravõtmisel kriminaalmenetluses kohtu luba vaja ei ole ning PS kohaseks uurimistoiminguks nende saamiseks kriminaalasja juurde on nii läbiotsimine kui ka vaatlus (RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 817).

KrMS-s on reguleeritud jälitustoimingute tegemise alused ja kord järgmistel eesmärkidel:
1) vajadus koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamiseks või tõkestamiseks;
2) tagaotsitavaks kuulutamise määruse täitmine;
3) vajadus koguda teavet konfiskeerimismenetluses (KrMS 16¹. ptk);
4) vajadus koguda kriminaalmenetluses teavet kuriteo kohta.
KrMS §-st 126³ nähtub, et neid jälitustoiminguid, mis riivavad otseselt sõnumite saladust, ei ole lubatud teha pelgalt tagaotsitavaks kuulutamise määruse täitmiseks.

KrMS võimaldab kriminaalmenetluses koguda tõendeid jälitustoiminguga, milleks võib mh olla postisaadetise varjatud läbivaatus (§ 126⁶), üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite või muu teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine (§ 126⁷), samuti varjatud jälgimine ja asja varjatud läbivaatus ning asendamine (§ 126⁵). Jälitustoimingud on lubatavad vaid seaduses loetletud raskete või varjatud kuritegude uurimisel (KrMS § 126² lg 2). Postisaadetise läbivaatus ning teabe salajane pealtkuulamine ja -vaatamine eeldavad alati kohtu eelnevat luba, kiires olukorras (nn edasilükkamatul juhul) on võimalik luba saada lihtsustatud vormis (KrMS § 126⁴ lg 3). Lisaks on kohtu luba nõutav varjatud sisenemiseks hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi, kui see on vajalik tehniliste abivahendite (nt pealtkuulamisseadmed) paigaldamiseks või jälitustoimingu läbiviimiseks (nt arvuti varjatud läbivaatus) (§126⁴ lg 5).

Erinevalt läbiotsimisest ja selle käigus asjade äravõtmisest kujutab elektroonilise andmekandja salajane läbivaatus endast jälitustoimingut ‒ asja varjatud läbivaatus. Selle toimingu tegemise otsustab kriminaalmenetluses prokuratuur (KrMS § 126⁵), kuid kohtu luba on vaja siis, kui asja varjatud läbivaatus eeldab nt hoonesse, ruumi või arvutisüsteemi sisenemist. Riigikohus on eraviisilise jälitustegevusega (KarS § 137) seoses selgitanud, et e-posti teenuse pakkuja server on asi KrMS § 126⁵ lg 1 mõttes ning kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenenud isik, kes kogub õigustatud isiku teadmata andmeid kontol olevate e-kirjade kohta, vaatab varjatult läbi teenusepakkuja serveri seda osa, kus kontoomaniku andmed paiknevad. Kuna selline tegevus ei seisne n-ö reaalajas edastamisel oleva teabe jälgimises (nt tekstsõnumite vaatamises nende koostamise ja edastamise ajal), ei ole see võrdsustatav tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe salajase pealtvaatamisega (KrMS §126⁷) (RKKKo 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p-d 89 ja 92).

Lisaks tõendite kogumisele kriminaalmenetluses võivad jälitusasutused teha jälitustoiminguid ka eesmärgiga saada teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil (korrakaitseline eesmärk). Politsei- ja Piirivalveamet ja Kaitsepolitseiamet võivad teha sel alusel kohtu loal sõnumite saladust kitsamas mõttes riivavaid toiminguid (vaadata varjatult läbi postisaadetist ja vaadata või kuulata salaja pealt teavet). See on lubatud seoses kuritegeliku ühenduse kuritegudega ning kõrge riigiametniku, rahvusvaheliselt kaitstud isiku või diplomaatilise puutumatusega territooriumi vastase ründe korral (KrMS § 126³ lg 2). Tunnistajakaitse taotluse menetlemisel ja kaitseabinõude kohaldamisel jälitustoimingute tegemise ning side metaandmete nõudmise alused ja kord on reguleeritud TuKS §-s 18¹. Tunnistajakaitse ettevalmistamisel ja teostamisel on sõnumite saladuse riivet õigustav eesmärk kaitsta kriminaalmenetluses tõendeid andvat isikut kuritegelikesse ühendustesse kuuluvate isikute või kuriteos kahtlustatavate, süüdistatavate või süüdimõistetute või nende huvides tegutsevate teiste isikute poolt ebaseadusliku psüühilise või füüsilise mõjutamise eest (TuKS §-d 3 ja 5). Tegemist on kommenteeritavas paragrahvis nimetatud kuriteo tõkestamise eesmärgiga. Justiitsministeeriumi vanglate osakonnal ja vanglal on kohtu loal samuti õigus teha kitsamas mõttes sõnumite saladust riivavaid jälitustoiminguid vanglas toimepandava või kinnipeetava poolt toimepandava kuriteo ettevalmistamise kohta teabe kogumiseks kuriteo avastamise või tõkestamise eesmärgil (KrMS § 126³ lg 4).

JAS §-s 25 on kõige selgemini sätestatud, milliste toimingutega (julgeolekuasutuste tegevust ei nimetata jälitustoiminguteks) võib isiku õigust sõnumite saladusele piirata: 1) postisaadetiste läbivaatusega; 2) telegraafi, telefoni või muu tehnilise sidekanali kaudu edastatava sõnumi või muu teabe pealtkuulamise, -vaatamise või salvestamisega; 3) muul viisil edastatava teabe pealtkuulamise, -vaatamise või salvestamisega. Kaitsepolitseiameti ja Välisluureameti pädevuses on piirata õigust sõnumite saladusele, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta. Seadus määratleb kuriteo tõkestamist JAS tähenduses kui kuriteo ärahoidmist mis tahes viisil enne selle toimepanemist (JAS § 4). Samal ajal tuleb arvestada, et erinevalt Kaitsepolitseiametist ei ole Välisluureamet jälitusasutus ning tema esmaseks ülesandeks ei ole kuritegude avastamine ja tõkestamine selle tavalises tähenduses, vaid vastuluure ja Eesti Vabariigi välis-, majandus- ja riigikaitsepoliitika kujundamiseks ning riigikaitseks vajaliku teabe kogumine. Laiemas plaanis võib meetmeid julgeoleku tagamiseks käsitada kavandatava (üldjuhul KarS järgi riigivastase) kuriteo tõkestamisena. Sõnumite saladuse piiramiseks peab taotlema halduskohtuniku loa (JAS § 27). JAS-s toodud volitusi on julgeolekuasutused õigustatud vajaduse korral kasutama ka julgeolekukontrolli läbiviimisel (RSVS §-d 48–49). Ametiabi korras võib Kaitseväe juhataja taotleda Välisluureametilt riigi sõjaliseks kaitsmiseks vajaliku teabe kogumist muu hulgas JAS §-s 25 kirjeldatud viisil sõnumite saladust riivates, kui teabe kogumine muul viisil ei ole võimalik või oleks ebaproportsionaalselt raske ning kogutav teave on riigi sõjaliseks kaitsmiseks vältimatult vajalik (KKS § 39). Kui kriminaalmenetluses võib salaja pealt kuulata, vaadata ja salvestada mis tahes viisil edastatavat teavet, mille abil saab tõendada seaduses ammendavalt loetletud kuritegusid (KrMS § 126² lg 2), siis JAS annab julgeolekuasutustele õiguse piirata sõnumite saladust, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta ega seosta toimingut kuriteo raskusastmega (§-d 25 ja 27). Kahe seaduse võrdlemisest järeldub, et väljaspool kriminaalmenetlust on Kaitsepolitseiametil ja Välisluureametil kuriteo tõkestamiseks laialdasemad volitused sõnumite pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks, kui seda on uurimisasutusel. Siiski tuleb ka JAS alusel sõnumite saladusse sekkumiseks kohtult loa taotlemisel ja kohtul loa andmisel pidada silmas, et kommenteeritav säte räägib kuriteo, mitte umbmääraselt kuritegude (kuritegevuse) tõkestamisest. See tähendab, et sõnumite saladuse riive on lubatud üksnes siis, kui olemasoleva teabe põhjal on alust karta konkreetset liiki kuriteo ettevalmistamist või toimepanemist. Arvestada tuleb ka julgeolekuasutustele seadusega pandud ülesannete ringiga (JAS §-d 6 ja 7). Kahe seaduse (JAS ja KrMS) erinevad standardid sisult sarnaste toimingute osas tekitavad praktikas vaidlusi eelkõige KrMS § 63 lg 1¹ kohaldamisel. Nimelt on riigi peaprokuröri loal erandlikult võimalik kasutada kriminaalmenetluses tõendina JAS alusel kogutud teavet. (RKKKo 3-1-1-101-16, 10.04.2017, p-d 23–25, ja eriarvamus; vt ka U. Lõhmus. Quo vadis, kriminaalmenetlus? – Juridica 2020, nr 3, lk 198–209; E. Kergandberg. Luurates „Teeme ära“ meeskonnaga kevadisel jälitusmaastikul. – Juridica 2020, nr 3, lk 210–221).

Advokaadi või notari ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõte keelab üldjuhul nendevahelise teabevahetuse saladuse riived. ELK tõlgenduse järgi hõlmab kliendi ja advokaadi usaldussuhte kaitse õigusabi seoses kohtu- ja kohtueelse menetlusega ning õigusnõustamise, et klient saaks kindlaks määrata oma õigused ja kohustused ning tema tegevusega seotud riskid (vt EKo C-305/05, 26.06.2007). AdvS § 43 lg 3 kohaselt on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Teabekandjad hõlmavad kirjalikke dokumente, heli- ja visuaalseid salvestusi ning elektroonilisi teabekandjaid. Advokaadibüroo ja notaribüroo läbiotsimise juures peab viibima notar või advokaat, kelle juures läbi otsitakse, või selle võimatuse korral notari asendaja või teine sama advokaadibüroo kaudu õigusteenust osutav advokaat (KrMS § 91 lg 8). Advokaadibüroo läbiotsimiseks on vaja kohtu luba (§ 91 lg 3), kuid KrMS ei sätesta juuresviibimise tingimusele lisaks muid erireegleid advokaatide teabekandjate võetuseks ega keela sõnaselgelt pealt kuulata või vaadata advokaadi ja kliendi vahelist teabevahetust. EIK praktikast tulenevalt peab advokaadibüroo läbiotsimisel tagama advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse ka siis, kui esineb seaduslik alus büroo läbiotsimiseks (vt EIKo 50882/99, Petri Sallinen jt vs. Soome, 27.09.2005; EIKo 74336/01, Wieser ja Bicos Beteiligungen GmbH vs. Austria, 16.10.2007; EIKo 27013/10, Sérvulo & Associados – Sociedade de Advogados, RL jt vs. Portugal, 03.09.2015; EIKo 14704/12, Kırdök jt vs. Türgi, 03.12.2019; advokaadibüroo läbiotsimisega seonduvast vt laiemalt kaEIKo 43757/05, Xavier Da Silveira vs. Prantsusmaa, 21.01.2010; EIKo 39731/12, Wolland vs. Norra, 17.05.2018). Kohtuasjas Kvasnica vs. Slovakkia põhjendas EIK art 8 rikkumist muu hulgas sellega, et valitsus ei näidanud, milliseid kaitseabinõusid rakendati advokaadi ja tema kaitsealuste vaheliste kõnede pealtkuulamise ärahoidmiseks (EIKo 72094/01, Kvasnica vs. Slovakkia, 09.06.2009). Asjas Särgava vs. Eesti on EIK 18.12.2019 küsinud valitsuse seisukohta seoses advokaadibüroo läbiotsimise ja sidevahendite äravõtmise kooskõla kohta EIÕK art-ga 8. Muret advokaaditagatiste järgimise ja teabekandjate puutumatuse pärast kriminaalmenetluses on väljendanud advokatuuri (endine) esimees advokatuuri 2019. a aastaraamatus (lk 11–12). Erandi advokaadi ja kliendi, samuti notari ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõttest näeb ette 26.10.2005 direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta ja seda direktiivi üle võttev RahaPTS. Direktiiv ja seadus panevad advokaadile ja notarile koostöökohustuse riigiga, mis seisneb rahapesu andmebüroo teavitamises, kui advokaat või notar teab, kahtlustab või tal on alust kahtlustada, et raha pestakse või terrorismi rahastatakse. Teatamis- ja koostöökohustus on siis, kui advokaat või notar aitavad kliendil kavandada või sooritada finants- või kinnisvaratehingut või kui nad tegutsevad sellises tehingus kliendi nimel ja arvel (§ 2 lg 2). AdvS § 45 lg 5 järgi on advokaat aga esimese astme kuriteo ärahoidmiseks õigustatud esitama halduskohtule põhjendatud kirjaliku taotluse kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastamiseks. Kriminaalmenetluses ei tohi kasutata tõendina muu hulgas kaitsja ja notari edastatavat või talle edastatud teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle sisuks on talle ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, välja arvatud juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud või kui jälitustoimingu luba on antud just selle isiku sõnumisaladuse riiveks või kui mõne muu isiku salajasest pealtkuulamisest või -vaatamisest nähtub, et nimetatud isik paneb või on toime pannud kuriteo (KrMS § 126⁷ lg 2). Juhul kui advokaadi ja kahtlustatava pealtkuulatud kõne ei puuduta õigusabi andmist ega sisalda advokaadi kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolusid, lubab seadus sellist teavet kriminaalmenetluses kasutada (RKKKo 26.05.2010, 3-1-1-22-10, p 15).

Kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (v.a mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Selle õiguse kasutamise täpsem kord on sätestatud vangla sisekorraeeskirjas (VangS § 28 lg 1). Eelvangistuses viibival või vanglakaristust kandval isikul on nii PS kui ka EIK praktika järgi samasugune õigus sõnumite saladusele kui isikul, kelle vabadust ei ole piiratud (vt EIKo 5947/72 jt, Silver jt vs. Ühendkuningriik, 25.03.1983; EIKo Campbell ja Fell vs. Ühendkuningriik, 28.06.1984). Sageli on kirjade kirjutamine ja saamine ning telefonikõned kinnipeetava ainus võimalus olla sidemetes oma lähedastega. Samuti võivad kinnipeetavad vahetada omavahel kirju. Kooskõlas kommenteeritava põhiõiguse riivevolitustega võib ka kinnipeetute kirjade sisu kontrollida ja telefonikõnesid pealt kuulata seaduses sätestatud juhtudel jälitustoimingutega.

Kinnipeetavale või vahistatule saadetud või tema saadetavad kirjad avatakse vanglaametnike poolt kinnipeetava isiku juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud, samuti on vanglateenistusel õigus registreerida, kellele kinnipeetav kirjutab, ja kirja saatmise aeg (VangS §-d 29 ja 97). Selline kirjavahetuse kontroll ei hõlma kirja sisuga tutvumist. Juhul kui ümbriku avamise eesmärk on sellest keelatud asjade äravõtmine ning kirja adressaat viibib kirja avamise juures, siis sõnumite saladust ei riivata (RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16). Samas otsuses märkis Riigikohus, et kirja sisuga tutvumine isegi adressaadi juuresolekul on võimalik PS § 43 järgides. Ilmselt peab Riigikohus silmas olukorda, kus kinnipidamisasutusse saabunud kiri ei ole veel adressaadile kätte antud (ei ole tema mõjuväljas, vt komm 4), kuid kohus on andnud loa sõnumi sisuga tutvumiseks. Seadus keelab kontrollida kinnipeetava kirju kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile (VangS § 29 lg 4 ja § 97 lg 3). See tähendab, et neid kirju ei tohi vanglateenistus avada, sõltumata kinnipeetu juuresolekust. Kinnipeetava isiku kirju riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale ning oma riigi konsulaartöötajale ei või lisaks jätta ära saatmata (VangS § 28 lg 3 ja § 29 lg 5). EIK on mitmel korral märkinud, et kui kinnipeetav isik soovib konsulteerida oma kaitsjaga, siis peab see toimuma vaba ja usaldusliku suhtluse tingimustes ilma järelevalveta (nt EIKo 12629/87 ja 13965/88, S. vs. Šveits, 28.11.1991). Kinnipeetava ja kaitsja kirjavahetuse peatamine on lubatud erandlikel asjaoludel, kui on põhjendatud alus uskuda, et vaba suhtlemise privileegi kuritarvitatakse (vt EIKo 13590/88, Campbell vs. Ühendkuningriik, 25.03.1992). Isikute ja asutuste loetelus, kellele adresseeritud kinnipeetud isiku või vahistatu kirju ei või kontrollida, pole sõnaselgelt nimetatud EIK-d. Kuna aga loetelus mainitakse kohut, siis tuleb mõistet „kohus” tõlgendada viisil, et see hõlmab ka EIK-d. EIK järjekindla praktika kohaselt pole arvestatavaid põhjendusi kinnipeetava ja EIK kirjavahetuse kontrollimiseks. Liiati võib kirjavahetus puudutada kaebusi vanglavõimude tegevuse peale, millest teadasaamine võib kaasa tuua survevahendite kohaldamise (vt EIKo 13590/88, Campbell vs. Ühendkuningriik, 25.03.1992). Kohtuasjas Slavgorodskivs.Eesti saavutasid valitsus ja kaebaja sõbraliku kokkuleppe, sest valitsus tunnistas vanglakaristust kandva avaldaja poolt Euroopa Inimõiguste Komisjonile saadetud kirjade ja komisjoni poolt avaldajale saadetud kirjade avamist ning nõustus maksma kahjutasu (vt EIKo 37043/97, Slavgorodski vs. Eesti, 12.09.2000).

Nii nagu kirjavahetuse puhul on vanglateenistusel õigus registreerida, kellega kinnipeetav isik telefoni teel suhtleb. Seadus keelab kontrollida kinnipeetava kõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile (VangS § 29 lg 4 ja § 97 lg 3). Riigikohus on selgitanud, et vanglal on õigus jälgida helistamise ajal telefoni tablood, kuna see tagab vajaduse korral võimaluse tõkestada kaitsja ja haldusorganitega piiramatu suhtlemise õiguse kuritarvitamise, kuid telefoni kasutamise kontrollimise käigus ei tohi rikkuda õigust sõnumite saladusele (RKHKo 01.03.2007, 3-3-1-103-06, p 12). Riigikohus möönab, et kinnipeetaval isikul tuleb telefoni kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada, kuna vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas kinnipeetava isiku (graafikuväline) helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist seadus ei luba piirata (RKHKo 31.10.2007, 3-3-1-54-07, p 11).

Seadustega ettenähtud võimalusi sõnumite saladuse riiveks põhjendatakse vajadusega tõkestada ja avastada raskeid kuritegusid ning võidelda organiseeritud kuritegevusega. Elektrooniliste sidevahendite üha tihedama kasutamise, salajase jälgimise ulatuse laienemise ja jälgimisvahendite täiustumisega suureneb ka kuritarvituste oht. Seepärast tuleb salajane jälgimine, sh kommunikatsiooni jälgimine tasakaalustada tõhusate ja piisavate tagatistega võimalike kuritarvituste vastu (nt EIKo 5029/71, Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978; EIKo 47143/06, Roman Zakharov vs. Venemaa, 04.12.2015). Need tagatised eeldavad, et sõnumite saladuse piiramise juhud ja kord oleksid täpselt ja arusaadavalt sätestatud seaduses (EIKo 13/1997/797/1000, Kopp vs. Šveits, 25.03.1998). EIK on tuvastanud konventsiooni rikkumisi, tuginedes üksnes seaduse ebapiisavale regulatsioonile (EIKo 62540/00, Association for European Integration and Human Rights ja Ekimdzhiev vs. Bulgaaria, 28.07.2007; EIKo 25198/02, Iordachi jt vs. Moldova, 10.02.2009; EIKo 47143/06, Roman Zakharov vs. Venemaa, 04.12.2015; EIKo 37138/14, Szabó ja Vissy vs. Ungari, 12.01.2016). EIK on kirjeldanud minimaalseid kaitsemeetmeid, mida peab võimu kuritarvituste vältimiseks seaduses sätestama. EIK nimetab selliste tagatistena kuritegude iseloomu, mille korral võib sõnumite saladust riivata; isikute ringi, keda võidakse pealt kuulata või vaadata; riive ajalisi piire; saadud teabe edastamisel, kasutamisel ja hoidmisel järgitavaid protseduure; ettevaatusabinõusid, mida tuleb teabe muudele isikutele edastamisel kasutusele võtta, ning asjaolusid, mille korral salvestusi tohib või tuleb kustutada või hävitada (EIKo 54934/00, Weber ja Saravia vs. Saksamaa, 29.06.2006; EIKo 58243/00, Liberty jt vs. Ühendkuningriik, 01.07.2008; EIKo 26839/05, Kennedy vs. Ühendkuningriik, 18.05.2010; EIKo 47143/06, Roman Zakharov vs. Venemaa, 04.12.2015). EIK on juhtinud tähelepanu, et ka terrorismikuritegude ärahoidmisel ja avastamisel peab kommunikatsiooniandmete töötlemine olema vältimatult vajalik selle eesmärgi saavutamiseks ja seadus peab määratlema tingimused, mis õigustavad konkreetse ohu tõrjumiseks konkreetsete isikute sõnumite saladuse riivet, mitte aga lubama sekkumist määratlemata hulga inimeste kommunikatsiooniandmetesse (EIKo 37138/14, Szabó ja Vissy vs. Ungari, 12.01.2016). KrMS jälitustoimingute regulatsiooni uuendati 01.01.2013 jõustunud seadusega, muu hulgas sätestati jälitustoimingu tegemist võimaldavate kuritegude loetelu, jälitustoimingule allutatavate isikute ring, jälitustoimingute lubatav kogukestus, jälitustoimingust teavitamise ja teavitamise edasilükkamise üle järelevalve tegemise kord.

Loa sõnumite pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks kriminaalmenetluses ning KrMS-s sätestatud juhtudel kuriteo ettevalmistamise kohta teabe kogumiseks annab eeluurimiskohtunik (§ 126⁴ lg 1), TKS järgi Harju Maakohtu esimees või tema määratud kohtunik (TuKS § 18¹ lg 3), JAS-ga ettenähtud eesmärkide saavutamiseks halduskohtunik (JAS § 27). Eeluurimiskohtunik võib loa anda kuni kaheks kuuks ja seda võib pikendada samaks tähtajaks. Kõigi jälitustoimingute kestus konkreetse isiku suhtes samas menetluses (v.a tagaotsimine) ei tohi üldjuhul ületada ühte aastat (KrMS § 126⁴ lg 6). Ka tunnistajakaitse menetluses ja teabehankemenetluses annab kohus loa korraga kuni kaheks kuuks, seadus võimaldab luba sama perioodi võrra piiramatult pikendada (TuKS § 18¹ lg 5 ja JAS § 27 lg 2). Enne 01.01.2013 võimaldasid seadused edasilükkamatul juhul sõnumisaladusse sekkuda ilma kohtuniku eelneva loata. Taolistel juhtudel tuli kohtunikku hiljemalt järgmisel tööpäeval sellest teavitada, et otsustada toimingu lubatavus ja menetlustoimingu jätkamiseks loa andmine. Sellise post factum-loa andmise regulatsiooni vastavus PS-le oli küsitav, kuna kommenteeritav paragrahv lubab sõnumite saladust riivata üksnes kohtu loal. Kehtiva seaduse järgi võib juhul, kui tegemist on vahetu ohuga isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele või suure väärtusega varalisele hüvele ning loa taotlemine või vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, kohtu luba nõudva jälitustoimingu teha edasilükkamatul juhul kohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil (KrMS § 126⁴ lg 3, TuKS § 18¹ lg 6). Kirjalik taotlus ning luba vormistatakse sellisel juhul 24 tunni jooksul jälitustoimingu alustamisest arvates. JAS näeb ette analoogse edasilükkamatu juhu regulatsiooni §-s 27.

Halduskohus saab anda loa sõnumite saladuse õigusse sekkumiseks vaid siis, kui julgeolekuasutus esitab tõendeid („piisavad andmed“), et isik on seotud ettevalmistatava või toimepandava kuriteoga (JAS § 25 lg 2). Jälitustoimingut kriminaalmenetluses võib eeluurimiskohtunik lubada üksnes siis, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte, vt nt RKKKm 24.05.2016, 3-1-1-43-16, p 9). Võrreldes varem kehtinud seadusega on jälitustoimingute, sh sõnumite saladuse riive lubatavuse eeldusi laiendatud tingimuse „kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve“ võrra (KrMS § 126¹ lg 2). Riigikohus on juhtinud tähelepanu vajadusele tõlgendada seda tingimust kitsalt. Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega viidatud sätte mõttes on tegemist eeskätt siis, kui erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks (RKKKm 23.02.2017, 3-1-1-112-16, p 30). Kuriteo tõkestamiseks saab KrMS alusel andmete kogumine sõnumite saladust riivates olla lubatud vaid siis, kui teabe saamine muude toimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud. Sel juhul ei toimu toimingu tegemise ajal kriminaalmenetlust ning kriminaalmenetluse eeldamine oleks juba iseenesest kuriteo tõkestamise kui toimingu eesmärgiga vastuolus. Kohtulik kontroll jälitustoimingute üle kohtueelses menetluses piirdub siiski üldjuhul loa andmise ja pikendamisega. Kriminaalmenetluses on kohtul kohustus kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust menetlusosaliste taotlusel, aga samuti omal algatusel, kui ilmnevad tõendi seaduslikkust puudutavad kahtlused või ebaselgused (RKKKo 23.02.2009, 3-1-1-81-08, p-d 13.1 ja 13.3; RKKKo 11.04.2013, 3-1-2-1-13, p 11.2; vt ka RKKKo 05.12.2008, 3-1-1-63-08, p 13.3; RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 772; RKKKo 06.04.2015, 3-1-1-3-15, p 10). Ebaseadusliku jälitustoiminguga tekitatud kahju hüvitamise näeb ette 01.05.2015 jõustunud SKHS (riigivastutuse eriregulatsioon), sh on sõnumi saladuse rikkumine aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele (SKHS § 11 lg-d 2 ja 3; vt ka RKKKm 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p-d 24‒25). Kuigi väärteomenetluses on keelatud tõendite kogumine jälitustoiminguga, on kriminaalmenetluses vastaval viisil saadud tõendi kasutamine väärteomenetluses võimalik, kui samas asjas on kriminaalmenetlus lõpetatud (nt ei leia tõendamist mõni raskendav asjaolu või kuritegu muudetakse väärteoks). Ka sellisel juhul peab kohus asja sisulisel arutamisel kontrollima nt sõnumite saladust riivava jälitustoimingu seaduslikkust (RKKKo 15.06.2016, 3-1-1-53-16). Omaette probleemid seonduvad kohtu pädevusega anda luba arvutisüsteemi kaudu andmete kogumiseks, mis asuvad väljaspool Eesti territooriumi. Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni art 32 järgi võib riik teise riigi loata saada oma territooriumil paikneva arvutisüsteemi kaudu teises konventsiooniosalises riigis asuvaid salvestatud arvutiandmeid, kui ta saab selleks seadusliku ja vabatahtliku nõusoleku isikult, kellel on seaduslik volitus avalikustada andmeid nimetatud arvutisüsteemi kaudu. Esiteks ei ole üheselt selge, kas seadusliku volitusega isikuna on käsitatav riigisisese seaduse alusel tegutsev kohtunik. Teiseks on tehnoloogiline areng (nt pilvetehnoloogia) tõstatanud uusi probleeme jurisdiktsiooni määratlemisel. EIK 29.06.2006 vastuvõetavuse otsus asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa lubab järeldada, et sellistes olukordades on määravaks, kas konkreetse toiminguga riivati teise riigi territoriaalset suveräänsust või mitte.

Salajase teabekogumise seaduslikkuse üle on kohustatud kontrolli teostama prokuratuur ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon (KrMS § 126¹⁵, JAS § 36, vt ka Riigikogu erikomisjoni aastaaruanded). Justiitsministeeriumil on kohustus avaldada kord aastas oma veebilehel jälitusasutustelt, prokuratuurilt ja kohtult saadud andmete alusel jälitustoimingute aruanne (KrMS § 126¹⁵ lg 3, vt nt 2019. a aruannet). Sõnumite saladust riivavate toimingute üle järelevalve teostamiseks näeb ESS ette sideettevõtja kohustuse tagada tsentraalse jälgimisseadme abil teostatud toimingute kohta sõltumatute logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) ning kaasaskantavasse jälgimisseadmesse sõnumi ülekandmiseks esitatud taotluste säilitamise vähemalt viis aastat (§ 113 lg 5). Logifailidega on õigus tutvuda prokuratuuril ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil jälitus- või julgeolekuasutuse tegevuse üle järelevalve teostamiseks (§ 113 lg 8). Vt ka RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 764. Järelevalvet põhiõiguste järgimise üle isikuandmete varjatud töötlemisel teostab ka õiguskantsler. Erinevalt prokuratuurist (ProkS § 1) on õiguskantsler pädev kontrollima ka Välisluureameti ja Kaitsepolitseiameti tegevust, kui nad teevad JAS alusel toiminguid, mis on seotud isikuandmete varjatult kogumise ja töötlemisega. Lisaks hõlmavad õiguskantsleri volitused järelevalvet prokuratuuri üle, st kas prokuratuur täidab korrektselt oma järelevalvekohustust seoses isikuandmete varjatult kogumise ja töötlemise ning nende kasutamisega. Seda õiguskantsleri ombudsmaniülesannete hulka kuuluvat pädevust täpsustati ÕKS muudatustega 2015. aastal ja täiendavalt 2020. aastal (ÕKS § 1 lg-d 9 ja 9¹). Järelevalvetegevuses kasutatavad meetmed ja õigus nõuda vajalikke andmeid on reguleeritud ÕKS 4. ptk-s (teatud piirangud ÕKS § 11¹ lg-s 6). Vt ka PS § 139 komm-d 42 ja 43.

Enamiku sõnumite saladust riivavate toimingute varjatus muudab õiguskaitsevahendite kasutamise puudutatud isikute jaoks raskeks, kui mitte võimatuks. Seadus kohustab julgeolekuasutust sellisest toimingust puudutatud isikut tagantjärele viivitamata informeerima, välja arvatud, kui teavitamine võiks tuua kaasa mõne seaduses loetletud ohu (JAS § 29). Sarnane kohustus on ette nähtud ka KrMS §-s 126¹³. TuKS § 18¹ lg 7 järgi aga ei teavitata isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, kunagi. Enne 01.01.2013 jättis seaduses (KrMS ja JTS) toodud jälitustoimingust teatamata jätmise aluste loetelu ja selles määratlemata õigusmõistete kasutamine täitevvõimule seaduse rakendamisel põhiseadusvastaselt laia kaalutlusõiguse, samuti puudus jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle sõltumatu ja erapooletu (soovitatavalt kohtulik) kontroll (vt lähemalt õiguskantsleri 07.05.2011 ettepanek nr 12 Riigikogule, vt ka RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13). 05.06.2020 jõustunud muudatustega täpsustati teavitamisega seonduvat ka JAS-s. EIK on samuti toonitanud, et selleks, et pealtkuulatud isikul oleks võimalik taotleda pealtkuulamise õiguspärasuse hindamist, tuleb isikule esitada vähemalt andmed pealtkuulamise otsuse tegemise aja ja selle teinud kohtu kohta (EIKo 35285/08, İrfan Güzel vs. Türgi, 07.02.2017).

Riigil on kohustus kaitsta isikut mitte üksnes riigivõimu, vaid ka kuritegeliku maailma ja eradetektiivide pealetükkiva aktiivsuse eest. Selleks näeb KarS ette karistused sõnumite saladuse rikkumise eest ning tsiviilõiguslikud kaitsevahendid. KarS tunnistab süüteoks eraviisilise jälitustegevuse (§ 137), sõnumisaladuse rikkumise (§ 156) ning ebaseadusliku jälitustegevuse ja teabe varjatud kogumise (§ 315) (vt nt RKKKo 20.11.2015, 3-1-1-93-15; RKKKo 30.05.2016, 3-1-1-33-16). Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada, mistõttu ei teki küsimust eraviisilisest jälitustegevusest (RKKKo 26.03.2009, 3-1-1-5-09, p 10). Samas otsuses leidis Riigikohus, et kuigi sõnumite saladuse õigust kaitseb ka KarS § 156, saab selle kuriteo toime panna vaid isik, kes ei ole sõnumi adressaat või adressant, st seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest. VÕS sätestab võimaluse nõuda õigusvastase käitumisega (mis võib seisneda ka isiklike õiguste kahjustamises) tekitatud kahju hüvitamist (53. ptk).