EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritav paragrahv, mis reserveerib õigusemõistmise kui riigi ühe tuumikfunktsiooni teostamise õiguse ainult sõltumatule kohtule, väljendab koos PS §-dega 59 ja 86 riigivõimu kolmikjaotust (seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim) ning on tihedalt seotud PS §-dega 4 ja 14, mis näevad ette võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte. Ka 1920. a PS § 68 ja 1937. a PS § 112 nägid ette, et õigusemõistmist teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtud, ning ühtlasi sätestasid 1920. a PS § 86 ja 1937. a PS § 3 lg 2, et põhiseadus on „vankumatuks juhteks“ mh kohtute tegevuses. PS §-s 146 nimetatud „kohus“ võib kontekstist sõltuvalt tähistada nii kohtusüsteemi tervikuna kui ka üksikuid kohtuasutusi (§-d 148 ja 149) ja kohtukoosseise või kohtunikke (§-d 147, 150 ja 153), kes vahetult kohtu ülesandeid täidavad (s.o teostavad kohtuvõimu). PS § 146 peab silmas üksnes õigusemõistmist kui riigivõimu teostamist, mistõttu ei puuduta kõnealune säte kokkuleppe, liikmesuse või muu tahteavalduse alusel toimuvat (s.o privaatautonoomiaga hõlmatud) vaidluste lahendamist või süüküsimuse otsustamist ja karistamist (nt vahekohtud, kutse- või muude organisatsioonide aukohtud, kirikukohtud, ülikoolide vaidluskomisjonid), olenemata sellest, kuidas on selliste organite ülesehitus ja tegevus õiguslikult reguleeritud (vahekohtu kohta nt RKTKm 12.05.2014, 3-2-1-27-14, p 10). Riigi nimel on volitatud õigust mõistma üksnes kohus PS § 146 tähenduses ning õiguse rakendamine muudes institutsioonides ei ole õigusemõistmine PS § 146 tähenduses.

PS § 146 esimene lause, mida on sõna-sõnalt korratud KS § 2 lg-s 1, on pädevusnorm, mis reguleerib seda, milline institutsioon on pädev õigust mõistma (RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p 44.1; RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 55; RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 33). PS § 146 teine lause, mis sätestab kohtu sõltumatuse nõude, on seevastu vaadeldav osana PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldisest kohtusse pöördumise põhiõigusest, sest erinevalt EIÕK art 6 lg 1 esimesest lausest ja ELPH art 47 teisest lõigust ei ole PS §-s 15 üldise kohtutee garantii juures seatud täpsemaid tingimusi „kohtule“, kuhu igaühel on õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda (s.o sõltumatus, erapooletus ja moodustamine seaduse alusel), vaid need kriteeriumid tulenevad PS XIII ptk-st.

Kuna PS § 146 esimese lause kohaselt on õigusemõistmine kohtu monopol, siis kujutab säte endast ühtlasi nn negatiivset piiranguklauslit, mis välistab õigusemõistmise selliste organite (eelkõige täitevvõimu asutuste – nt RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 33) poolt, kes ei vasta PS § 146 tähenduses kohtu määratlusele (sh teiste põhiseaduslike institutsioonide, k.a Riigikogu poolt – nt RKPJKm 16.01.2015, 3-4-1-39-14, p 15; RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 55; RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02, p 9; RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-10/94). Süstemaatiliselt nähtub PS §-st 146, et õigusemõistmine on kohtuvõimu põhiülesanne, kuid PS ei keela anda kohtute pädevusse ka muid ülesandeid, mis ei kujuta endast materiaalses tähenduses õigusemõistmist. Seda mõistagi eeldusel, et vastavaid ülesandeid ei ole PS-ga selgelt antud ka mõne teise riigivõimu haru pädevusse. Näiteks saaks kohtutele panna kohtute haldamisega seotud ülesandeid. Veelgi enam, ka PS ise on pannud kohtutele ülesandeid, mis on PS järgi küll kohtuvõimu ülesanded (st neid peab täitma PS § 146 nõuetele vastav kohus), kuid mida ei pruugi olla alust käsitada klassikalises mõttes õigusemõistmisena (vrd nt RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p 32). Kuna kohtuvõimu tuumikfunktsioon on õigusemõistmine, siis kohustab PS § 146 muu hulgas tagama, et kohtul on ka reaalselt võimalik seda ülesannet täita. Näiteks ei või seadusandja koormata kohtusüsteemi kas sedavõrd suure hulga või sellist laadi täiendavate ülesannetega, mis võiksid takistada kohtutel täita oma põhirolli sõltumatute õigusemõistjatena.

PS järgi täidavad kohtud järgmisi ülesandeid: õigusemõistmine (§-d 15 ja 146), õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve (§ 15 lg 2, § 107 lg 2 ja § 152), isikult vabaduse võtmise otsustamine (§-d 20 ja 21), isiku kuriteos süüditunnistamine (§ 22 lg 1), sundvõõrandamise seaduslikkuse kontroll (§ 32 lg 1), loa andmine sõnumisaladuse piiramiseks (§ 43), ühingu, liidu või erakonna tegevuse lõpetamine õigusrikkumise eest või neile trahvi määramine (§ 48 lg 4), isiku valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistamine (§ 57 lg 2), Riigikogu liikme või Vabariigi Presidendi tunnistamine kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma (§ 64 lg 2 p 4 ja § 83 lg 1), Riigikogu esimehele Vabariigi Presidendi ülesannetes nõusoleku andmine kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised või keelduda seaduse väljakuulutamisest (§ 83 lg 3), õiguskantsleri ja kohtuniku ametist tagandamine (§ 140 lg 2 ja § 147 lg 2).

Õigusemõistmine ja kohus

Kommenteeritavast paragrahvist (ega ka muudest PS sätetest) ei ilmne üheselt, mida tuleb mõista õigusemõistmise ja keda kohtu all, kuid sellest võib siiski järeldada, et õigusemõistmine on vähemasti üks kohtu tegevustest ja kohtuna saab käsitada üksnes sellist õigusemõistjat, kes on oma tegevuses sõltumatu, sh seotud üksnes PS ja (PS-ga kooskõlas olevate – PS § 3 lg 1 ja § 15 lg 2) seadustega. Seega on need kaks mõistet omavahel sedavõrd tihedalt seotud, et pole võimalik rääkida PS § 146 tähenduses õigusemõistmisest, kui seda ei toimeta kohus PS § 146 tähenduses. Kuna õigusemõistmine on kohtu põhifunktsioon, siis ei ole PS § 146 kontekstis ilmselt võimalik rääkida ka kohtust, kus ei toimu õigusemõistmist (piirdumata siinkohal siiski pelgalt tavapäraste kohtumenetlustega).

Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuandes on leitud, et õigusemõistmine materiaalses mõttes on defineeritav kui õigusnormide rakendamise kaudu lõplikult siduvate otsuste langetamine seadusega reguleeritud menetluse käigus erapooletu riikliku organi poolt. Samas mööndakse, et ükski võimalik õigusemõistmise määratlus ei anna kõikehõlmavat ülevaadet õigustmõistva võimu funktsioonidest ja pädevusest. Õiguskirjanduses on väljendatud arvamust, et õigusemõistmisena tuleks käsitada esiteks neid funktsioone, mille PS on otse kohtule andnud, ning teiseks neid ülesandeid, mis peaksid kuuluma kohtu pädevusse tulenevalt traditsioonidest ja üldlevinud praktikast (T. Annus. Riigiõigus. Juura 2006, lk 152 –153). Viimati nimetatud kujutavad endast õigusemõistmise n-ö traditsioonilisi tuumikfunktsioone, mille sisustamiseks on asjakohane tugineda EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatule – otsustamine tsiviilõiguste ja ‑kohustuste või kriminaalsüüdistuse üle – ning seda mõtestavale EIK praktikale. Samuti on peetud võimalikuks määratleda PS § 146 tähenduses õigusemõistmist kolmel eri viisil, millest ükski pole siiski lõplik ega ammendav ning seetõttu selgelt teistele eelistatav: a) formaalne määratlus – õigusemõistmine on see, mida hõlmab PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise kohtutee garantii ja mille PS ise otse kohtuvõimu pädevusse annab või kohtunikule reserveerib; b) materiaalne määratlus – kui PS ise konkreetset ülesannet või tegevust õigusemõistmisena ei määratle, siis tuleb seda ülesannet või tegevust sisuliselt analüüsida (lähtudes ülesande või tegevuse iseloomust ja olemusest ning selle täitmisega kaasnevast põhiõiguse riive intensiivsusest) ja seeläbi kvalifitseerida see kas õigusemõistmiseks või muuks tegevuseks; c) funktsionaalne määratlus – kui PS ülesannet või tegevust formaalselt ega materiaalselt õigusemõistmisena ei käsita, aga seda on teinud seadusandja, on samuti tegemist õigusemõistmisega (J. Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine? – Juridica 2016, nr 2, lk 76–80).

PS § 146 varasemate kommentaaride kohaselt hõlmab õigusemõistmise sisu PS ja seadustega kohtule antud pädevuse ning ühtlasi märgiti, et lause „Õigust mõistab ainult kohus“ tähendab seda, et lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus (U. Lõhmus. Põhiseaduse § 146 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017, lk 874–876). Viimast seisukohta on toetatud KS § 2 lg 1 kommentaarides, täpsustades samas, et kõnealune põhimõte võiks tähendada seda, et lõppkokkuvõttes otsustab riigis kõik õiguslikud vaidlusküsimused õigusrahu tagavalt kohus ja lisaks sellele on algusest peale vaid kohtunike ainupädevuses õigusemõistmise tuumikfunktsiooniga hõlmatavate küsimuste lahendamine (vt E. Kergandberg. Kohtute seaduse § 2 kommentaar. – P. Pikamäe, K. Leichter (toim). Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2018, lk 37).

Riigikohus on enamasti õigusemõistmise üldistavast defineerimisest hoidunud ja eelistanud pigem kasuistlikku lähenemist. Erandina on Riigikohtu üldkogu kohtutäituri sunniraha asjas märkinud, et käsitab õigusemõistmisena PS ja seadusega kohtu pädevusse antud ülesandeid, eelkõige tsiviilvaidluste lahendamist, kuriteo või väärteo toime pannud isikute süü kindlakstegemist ja neile karistuse mõistmist ning avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkuse kontrollimist (RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 49). Tuleb siiski tõdeda, et praktikas ei ole Riigikohus sedavõrd avarat määratlust (s.o õigusemõistmine hõlmab kõiki ülesanded, mis on PS või seadustega kohtu pädevusse antud) tegelikkuses järginud, vaid on lähtunud pigem õigusemõistmise materiaalsest tähendusest ehk pidanud ülesande või tegevuse kvalifitseerimisel silmas konkreetse ülesande või tegevuse olemust ja iseloomu ning sellega kaasneva põhiõiguste riive intensiivsust (RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 43 –43.9; RKKKm 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 26).

Näiteks on õigusemõistmiseks liigitatud menetluskulude kindlaksmääramine pärast lõpplahendi tegemist, kui see ei ole pelgalt tehniline ja arvutuslik toiming (RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 43 ja 48; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 56), kuid samas leitud, et kohtuliku registrimenetluse puhul ei ole üldjuhul (v.a nt sundlõpetamine sisulistel põhjustel kaalutlusõiguse alusel ja trahvimine) tegemist õigusemõistmisega materiaalses tähenduses, vaid registripidamine kohtute poolt on eelkõige seadusandja otstarbekusotsustus (RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p-d 35 ja 37.3). Täitemenetluses sunniraha määramine ei ole samuti õigusemõistmine PS § 146 tähenduses, sest kuigi kohtutäituril on sunniraha määrates kaalutlusõigus, peab ta kohtulahendit täitma formaliseerituse põhimõtte kohaselt (RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p-d 48 –49). Õigusemõistmiseks ei ole peetud ka sellise seadusesätte kehtestamist, millega loeti avalik-õigusliku juriidilise isiku asutamisel kõik tema eelkäija sõlmitud ruumide rendilepingud ennetähtaegselt lõpetatuks (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02, p-d 9–10). Kõigis eeltoodud lahendites on jäetud avatuks võimalus, et teistel asjaoludel võinuks siiski olla tegemist PS § 146 tähenduses õigusemõistmisega või ka vastupidi. Seejuures ei tähenda ainuüksi diskretsiooniruumi olemasolu veel iseenesest, et tegemist on õigusemõistmisega, ja niisamuti ei järeldu pelgalt kaalutlusõiguse puudumisest, et tegemist ei ole õigusemõistmisega.

Tuleb tõdeda, et formalistlik lähenemine, mis liigitab kõik PS ja seadustega kohtule või kohtunikele pandud ülesanded või tegevused õigusemõistmiseks, jätab arvestamata, et nii põhiseadusandja kui ka seadusandja võivad olla üksnes teatud põhjustel (sh otstarbekuse kaalutlustel, autoriteetsuse huvides) soovinud anda mõne ülesande või tegevuse kohtuvõimu pädevusse, ilma et seda ülesannet või tegevust (nt registripidamine, järelevalvemenetlused, mitmed hagita asjad) oleks üldse peetud või oleks põhjust pidada sisuliselt õigusemõistmiseks, mis on PS § 146 järgi kohtuvõimu monopol ja mis seetõttu ei saagi olla kellegi teise kui kohtuvõimu pädevuses. Kui samastada kõik kohtutele või kohtunikele antud ülesanded või tegevused õigusemõistmisega, siis poleks võimalik rääkida õigusemõistmisest PS § 146 tähenduses kui autonoomsest mõistest (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 25). Seetõttu on põhjendatud defineerida õigusemõistmist PS § 146 tähenduses esmajoones materiaalsest aspektist, hõlmates sellesse õigusemõistmise klassikalised tuumikfunktsioonid (EIÕK art 6 lg 1) ning avaliku võimu aktide seaduslikkuse kontrollimise, samuti eeltooduga seonduvad tegevused (sh menetluslikud otsused), mis on oma olemuselt ja iseloomult või kaasneva põhiõiguste riive intensiivsuselt nendega võrreldavad. PS § 146 esimeses lauses nimetatud õigusemõistmine on selline ülesanne, mis oma iseloomult kujutab riigi nimel lõpliku otsuse tegemist vaidluse või süüküsimuse ja karistuse kohta või on nendega seotud ning mida peaks euroopaliku õigustraditsiooni kohaselt täitma vaid sõltumatu ja erapooletu kohtunik.

Õigusemõistmine EIÕK art 6 lg 1 esimese lause tähenduses on otsustamine tsiviilõiguste ja -kohustuste või kriminaalsüüdistuse üle. Millal on tegemist „tsiviilõiguste ja -kohustustega“ või „kriminaalsüüdistusega“ ei saa hinnata riigisisese õiguse põhjal, vaid need on autonoomsed mõisted. Seetõttu ei ole määrava tähtsusega, kas riigisisene õigus liigitab vaidlusaluse küsimuse tsiviil-, äri-, haldusõiguse vm valdkonda ning milline organ on pädev vaidlust lahendama (üldkohus, halduskohus, haldusorgan jne – nt EIKo 43395/09, De Tommaso vs. Itaalia, 23.02.2017, p 145). Selleks et tegemist oleks n-ö tsiviilvaidlusega EIÕK art 6 lg 1 järgi, peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) peab esinema vaidlus sellise õiguse üle, mida saab riigisisese materiaalõiguse järgi lugeda vähemasti vaieldavatel alustel tunnustatavaks ja olenemata sellest, kas EIÕK nimetatud õigust kaitseb või mitte; 2) vaidlus peab olema tegelik ja tõsine; 3) vaidlus ei või seostuda ainuüksi õiguse olemasolu kui sellisega, vaid peab hõlmama ka selle ulatust ja kasutusviisi; 4) menetluse tulemus peab vaidlusaluse õiguse osas olema otseselt otsustav, ei piisa pelgalt põgusatest kokkupuudetest või kaudsetest tagajärgedest. EIÕK art 6 lg 1 ei kaitse mingit kindlat õiguste kataloogi ning kaitstavad õigused võivad olla nii materiaalset kui ka protseduurilist laadi, nt kui mingi soodustuse või privileegi andmine või sellest keeldumine otsustatakse ulatusliku kaalutlusõiguse alusel (nt EIKo 76639/11, Denisov vs. Ukraina, 25.09.2018, p-d 44 –46; EIKo 35289/11, Regner vs. Tšehhi Vabariik, 17.09.2017, p-d 99 –112).

Tuleb arvestada, et EIÕK kirjutati alla juba 04.11.1950 ning üksikisiku ja riigi vahelised suhted on pärast seda paljudes valdkondades arenenud. Sellest tulenevalt on Strasbourgi kohus, käsitades konventsiooni kui elavat instrumenti, kohtupraktikas oluliselt avardanud seda, mida tuleb mõista tsiviilasjadena EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Seetõttu hõlmab nimetatud säte ka paljusid selliseid avalik-õigusliku iseloomuga vaidlusi, mille lahendamine kuulub Eestis halduskohtute pädevusse. Lisaks hõlmavad tsiviilasjad ka selliseid vaidlusi, mis esmapilgul ei puuduta tsiviilõigusi, kuid millel võib olla otseseid ja olulisi tagajärgi üksikisiku varalistele ja mittevaralistele õigustele (nt EIKo 76639/11, Denisov vs. Ukraina, 25.09.2018, p 51). Pelgalt vaidluse seotus isiku varaliste huvidega ei ole siiski samuti piisav. Nii ei ole EIÕK art 6 lg 1 tähenduses tsiviilõiguslikuks loetud maksumenetlust (EIKo 44759/98, Ferrazzini vs. Itaalia, 12.07.2001, p 29), kuigi maksumaksjal võib osaliselt olla võimalik tugineda EIÕK protokolli nr 1 art-le 1 (vara kaitse). Küll aga käsitatakse tsiviilasjadena avalikust teenistusest tekkinud vaidlusi, välja arvatud nn Vilho Eskelineni testile vastavad erandjuhtumid. Selle testi kohaselt ei laiene EIÕK art 6 niisugustele teenistusvaidlustele, mille puhul on korraga täidetud kaks kriteeriumi: 1) riigisisene õigus peab sõnaselgelt välistama sellist liiki vaidlusega kohtusse pöördumise; 2) selline välistus peab olema riigi huvidega objektiivselt põhjendatav, kusjuures ei piisa lihtsalt viitest, et isik teostab avalikku võimu või et teenistus kujutab endast erilist usaldus- ja ustavussuhet riigiga (EIKo 63235/00, Vilho Eskelinen jt vs. Soome, 19.04.2007, p 62). Seega kuuluvad kõik tavapärased teenistusvaidlused (nt palga, hüvitiste vms küsimustes) põhimõtteliselt EIÕK art 6 lg 1 kohaldamisalasse (nt EIKo 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p-d 112 ja 120). Seevastu ei ole EIÕK art 6 lg 1 tähenduses tsiviilõiguslikeks loetud näiteks presidendi ametist tagandamist (EIKo 34932/04, Paksas vs. Leedu, 06.01.2011, p 66) ega valimistega seotud vaidlusi (EIKo 24194/94, Pierre-Bloch vs. Prantsusmaa, 21.10.1997, p-d 50 –51). Samuti on näiteks välismaalaste väljasaatmisega seotud asjades kohaldatav üksnes EIÕK protokolli nr 7 art 1, kuid mitte EIÕK art 6 lg 1 (EIKo 39652/98, Maaouia vs. Prantsusmaa, 05.10.2000, p 37).

Kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 tähenduses hinnatakse lähtuvalt kolmest nn Engeli kriteeriumist: 1) teo õiguslik klassifikatsioon riigisiseses õiguses; 2) teo olemus; 3) ähvardava karistuse raskus (nt EIKo 5100/71 jt, Engel jt vs. Holland, 08.06.1976, p 82). Teine ja kolmas kriteerium on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed. Isegi kui ükski kriteerium eraldivõetuna pole täidetud, võidakse arvestada kumulatiivset mõju. Kriminaalsüüdistus EIÕK art 6 mõttes ei tähenda, et karistuseks peaks olema võimalik määrata vangistus. Distsiplinaarmenetlus ei ole kriminaalasi EIÕK art 6 tähenduses, mistõttu ei ole EIÕK art 6 lg-s 3 sätestatud õigused selles menetluses asjakohased (nt EIKo 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p-d 122 –123 ja 128). Samas on kriminaalasjana käsitatud olukorda, kus maksumaksja on pidanud maksuarvestuses tehtud rikkumiste tõttu maksma lisaks vähem tasutud maksule ka täiendavat lisamaksu (EIKo 73053/01, Jussila vs. Soome, 23.11.2006, p-d 37 –38).

EIK varasema praktika järgi ei kuulu esialgse õiguskaitse abinõude rakendamine EIÕK art 6 lg 1 kohaldamisalasse, kuid hilisemas praktikas on leitud, et kui põhivaidlus on iseloomult EIÕK art 6 lg 1 tähenduses tsiviilõiguslik, siis tuleb uurida, mis on esialgse õiguskaitse abinõu olemus, selle ese ja eesmärk ning samuti selle mõju asjaomasele õigusele. Kui esialgset meedet saab käsitada õiguse või kohustuse üle otsustamisena, sõltumata selle kohaldamise kestusest, siis on EIÕK art 6 lg 1 kohaldatav. Samas mööndi, et kuna esmaseid meetmeid tuleb rakendada kiiresti, siis ei pruugi alati olla võimalik kohe täita kõiki EIÕK art 6 nõudeid ning seega on riikidel võimalik tuua esile asjaolud, mis õigustavad kõrvalekaldeid. Ühelgi juhul ei ole lubatud siiski kõrvale kalduda kohtu sõltumatuse ja erapooletuse nõudest (EIKo 17056/06, Micallef vs. Malta, 15.10.2009, p-d 84–86). Kuna arvesse tuleb võtta kohtumenetluse kõiki staadiume, siis juhul, kui põhivaidlus on EIÕK art 6 lg 1 kaitsealas, laieneb nimetatud norm ka järgnevale võimalikule vaidlusele menetluskulude kindlaksmääramise üle (EIKo 22410/93, Robins vs. Ühendkuningriik, 23.09.1997, p-d 28 –29; EIKo 9970/05, Askon AD vs. Bulgaaria, 16.10.2012, p 25).

PS § 146 esimese lause tõlgendamisel on oluline arvestada, et materiaalses tähenduses õigusemõistmisele sarnaneva otsustamisega (s.o õigusvaidluste lahendamine, süüküsimuse üle otsustamine ja karistamine ning avaliku võimu tegevuse seaduslikkuse kontroll) ei tegele praktikas sugugi mitte ainult kohtud, vaid ka täidesaatva riigivõimu asutused (nt väärtegude kohtuvälised menetlejad, distsiplinaarasjade menetlejad, riigihangete vaidlustuskomisjon, tööstusomandi apellatsioonikomisjon, töövaidluskomisjon, üürikomisjon, tarbijavaidluste komisjon, erinevad välised vaideorganid) ning privaatautonoomia või enesekorraldusõiguse alusel moodustatud organid (nt vahekohtud, aukohtud). Puudub mõistlik põhjus tõlgendada PS § 146 esimest lauset viisil, et kõiki neid ülesandeid peaks tegelikult täitma ainult kohus. Nii nagu täitevvõim rakendab ka kohus õigust, kuigi talle on põhiseaduslikkuse järelevalve kaudu antud lisaks nn negatiivse seadusandja funktsioon. Õiguse rakendamise ja õiguse mõistmise üks oluline erinevus seisneb selles, et kui õiguse rakendamisel tehtud otsus on põhimõtteliselt edasi kaevatav (sh vähemasti lõppastmes kohtusse), siis õigusemõistmine päädib lõpliku (kohtu)otsusega. Siinkohal ei ole oluline, et ka täitevvõimu otsus võib olla faktiliselt lõplik, kui seda hiljem ei muudeta ning edasi ei kaevata või kui kaebus jäetakse rahuldamata, sest tegemist on üksnes juhusliku asjaoluga. Määrav on see, et õiguslikult ei ole tegemist lõpliku otsusega ning see ei omanda jõustunud kohtulahendiga sarnast seadusjõudu (kohtulahendi seadusjõu kohta nt EKo C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU, Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, 14.05.2020, p 185). Samuti ei ole oluline, et kohus kui institutsioon on seesmiselt astmestatud ning esimese või teise astme kohtu otsus ei pruugi samuti olla lõplik, vaid silmas on peetud, et kohtuvõimu kui terviku tegevus õigusemõistmisel ei allu ühegi teise riigivõimu kontrollile. Eeltoodu ei tähenda siiski, et iseenesest võiksid ka kõiki PS § 146 esimese lause kohaselt kohtutele reserveeritud õigusemõistmise tuumikfunktsioone n-ö kohtueelselt täita organid, kes ei vasta sõltumatule kohtule esitatavatele nõuetele (olenemata sellest, kas vastava kohtueelse korra läbimine on kohustuslik või valikuline), vaid täiendavalt tuleb arvestada, kas ülesanne on oma olemuselt, iseloomult või põhiõigustesse sekkumise intensiivsuselt selline, mis nõuab tingimata algusest peale lõplikku otsustamist sõltumatu kohtu poolt (st retrospektiivne kontroll ei tagaks piisavalt tõhusat või õigeaegset õiguskaitset). Mõistagi saab ainult kohus algusest peale täita ka neid ülesandeid, mis on PS ja seadustega antud just kohtu pädevusse.

Seisukohta, et PS § 146 esimeses lauses sisalduv nõue on täidetud, kui lõplikult otsustab vaidlusküsimuse kohus, on väljendatud mitmetes eriarvamustes (nt J. Põllu ja E. Kergandbergi eriarvamused asjades RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423, RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13 ja RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13), kuid samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas seoses väärteomenetlusega. Viimati nimetatud osas on märgitud, et menetlusökonoomia kaalutlustel kohtuvälisele menetlejale antud pädevus teha karistusotsuseid, mida on võimalik vaidlustada kohtus, ei riiva ebaproportsionaalselt PS §-de 15 ja 146 koostoimest tulenevat põhiõigust (mille sisustamisel saab arvestada EIÕK art 6 tõlgendamise praktikat – nt EIKo 73748/13, Tolmachev vs. Eesti, 09.07.2015, p 43), et lõppkokkuvõttes peab otsustama vaidlusküsimuse kohus. Küll aga rõhutatakse, et kõnealuse põhiõiguse olemust moonutaks see, kui kohtuvälise menetleja karistusotsuse vaidlustamise korral jääks karistajaks endiselt kohtuväline menetleja. Karistusotsuse tegemine kohtuvälise menetleja poolt on seega lubatav üksnes tingimusel, kui isikule on tagatud võimalus asja täiemahuliseks (algusest peale ja täies ulatuses ehk sõltumata kaebuse piiridest) lahendamiseks kohtus (RKKKo 17.11.2017, 4-16-5811/27, p-d 8 –9; RKKKo 12.06.2013, 3-1-1-46-13, p-d 9.2–9.3; RKKKm 03.04.2006, 3-1-1-1-06, p 11).

Kohtupraktika kohaselt ei reguleeri PS § 146 esimene lause mitte üksnes küsimust, millisele riigivõimuorganile on PS-ga antud õigusemõistmise volitused (välispädevus), vaid koostoimes PS §-ga 147 reguleerib nimetatud norm ka sisepädevuse jaotust ehk seda, kes konkreetselt on õigustatud kohtus õigust mõistma. Täpsemalt on märgitud, et kohtus saab PS § 146 esimese lause tähenduses õigust mõista üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes (RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p 33; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 57; RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 44.2 –44.6). Järelikult oleneb hinnang, kes võib kohtu nimel tegutseda, paljuski sellest, kuidas määratleda konkreetset tegevust (st õigusemõistmisena või kohtu muu tegevusena). Nii on Riigikohus leidnud, et kuivõrd tsiviilkohtumenetluses menetluskulude rahaline kindlaksmääramine kujutab endast õigusemõistmist PS § 146 esimese lause tähenduses, siis peab selle otsustama kohtunik, mitte kohtujurist (RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 44.4 –46) ega kohtunikuabi (RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p-d 58 –60), sest viimased ei vasta kohtunikele esitatavatele nõuetele ja neil puuduvad samaväärsed tagatised. Seevastu eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamine majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu ei ole Riigikohtu hinnangul õigusemõistmine (nagu ka registrimenetlus üldiselt) ning järelikult võib seda teha ka kohtunikuabi (RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p-d 35 ja 37.3).

Analoogselt eespool viidatud seisukohaga, et PS § 146 esimeses lauses sisalduv nõue on täidetud, kui lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus, on J. Põllu ja E. Kergandbergi eriarvamustes asjades RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423, RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13 ja RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13 leitud, et kõnealune nõue on täidetud muu hulgas siis, kui kohtunikuks mitteoleva kohtuametniku otsustuse õiguspärasus on kohtumenetluse seadusega ettenähtud korras esitatud määruskaebusega allutatud kohtuniku kontrollile.

Registrimenetlust puudutavast Riigikohtu üldkogu otsusest tuleneb veel, et ka PS teistes sätetes (nt konkreetsel juhul PS § 48 lg 4) kohtule pandud ülesandeid tuleb tõlgendada koostoimes PS § 146 esimese lausega ning kohtunik peab lahendama üksnes sellised asjad, mis on ühtlasi hinnatavad õigusemõistmisena § 146 esimese lause mõttes (RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p 36). See seisukoht on mõneti problemaatiline ning seda on kritiseeritud ka asjas RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423 esitatud N. Parresti, I. Pilvingu ja P. Roosma eriarvamustes. Kuna samas lahendis oli eelnevalt märgitud, et kohus täidab PS järgi erinevaid funktsioone (p 32), siis saab järeldada, et osa PS-ga kohtu pädevusse antud ülesannetest ei ole Riigikohtu hinnangul üldse liigitatavad õigusemõistmiseks. Seega võiks justkui tuletada, et neid PS-ga kohtu pädevusse antud muid ülesandeid ei peagi üldse täitma kohus ehk sõltumatu kohtunik. Selline lähenemine ei oleks aga põhjendatud, sest tuleb eeldada, et teatud ülesande PS-ga kohtu pädevusse andmise eesmärk on olnud, et vastavat ülesannet täidab nimelt sõltumatu kohtunik. Muu kohtuametnik võiks sarnaselt õigusemõistmisega ka muude PS-ga kohtu pädevusse antud ülesannete täitmisel piirduda ettevalmistava või korraldava tegevusega või tehniliste ja arvutuslike toimingutega.

Kommenteeritava paragrahvi teine lause sätestab, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas PS ja seadustega. Nagu eespool märgitud, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest ja § 146 teisest lausest nende koosmõjus samalaadne üldine kohtusse pöördumise põhiõigus, nagu see on sätestatud EIÕK art 6 lg 1 esimeses lauses ja ELPH art 47 teises lõigus. Igaühele tuleb tagada võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks mitte ükskõik millisesse kohtusse, vaid nimelt sellisesse kohtusse, mis on oma tegevuses sõltumatu ja lähtub ainult seadustest. Sõltumatuse nõude eesmärk on tagada kohtu erapooletus oma ülesannete täitmisel (sh tagada kõigi võrdsus kohtu ees). Demokraatlikus ühiskonnas on fundamentaalse tähtsusega, et kohtud sisendaksid kindlustunnet nii avalikkusele kui ka menetlusosalistele. Kohtu ja kohtuniku sõltumatus ei tähenda nende üle igasuguse kontrolli (ja seega ka vastutuse) puudumist. Kohtunikule usaldatud võimuvolituste väärkasutusega võib kaasneda nii kriminaal- kui ka distsiplinaarvastutus.

Sõltumatus viitab semantiliselt kõige laiemas mõttes igasuguste mõjutuste puudumisele. Kohtuvõimu sõltumatust tagab esmajoones võimude lahususe põhimõte. Kuna PS ei täpsusta, milliste kriteeriumide alusel hinnata kohtu sõltumatust, siis on selles osas asjakohane pöörduda rahvusvaheliste allikate poole. Värskemateks on näiteks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovitus CM/Rec(2010)12 „kohtunike kohta: kohtunike sõltumatus, tulemuslikkus ja vastutus“ ning Rahvusvahelise Kohtunike Ühingu poolt 14.11.2017 uuendatud kohtuniku üldharta (The Universal Charter of the Judge). Samas tuleb arvestada, et kohtute sõltumatuse tagamiseks ei ole üldkehtivaid ja kõigile õigussüsteemidele kohaldatavaid nõudeid, vaid pigem on tegemist miinimumtasemega, mille tagamine on võimalik eri meetmetega ning mille täidetust on keeruline või isegi võimatu hinnata abstraktselt (sh lahus tegelikust praktikast).

Soovituse CM/Rec(2010)12 järgi on kohtunike sõltumatus õigusriigi loomupärane osa ning asendamatu kohtunike erapooletuse ja kohtusüsteemi toimimise jaoks. Samas rõhutatakse, et kohtusüsteemi sõltumatus tagab igaühe õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele (EIÕK art 6) ning sõltumatus ei ole seetõttu kohtunike eelisõigus või privileeg, vaid see teenib õigusriigi ning õigusemõistmist taotlevate ja sellele lootvate inimeste huve. Kohtuniku sõltumatust tuleks käsitada vabaduse, inimõiguste austamise ja seaduste erapooletu rakendamise garantiina, mis on hädavajalik poolte võrdsuse tagamiseks ja võimaldab igaühel usaldada kohtusüsteemi. Kuigi PS § 146 teine lause (ega muud PS sätted) ei nimeta erinevalt EIÕK art 6 lg 1 esimesest lausest ja ELPH art 47 teisest lõigust eraldi kohtu erapooletust, hõlmab kohtu sõltumatuse nõue siiski ka erapooletuse nõuet. Tavapäraselt eristatakse välist ja sisemist sõltumatust. Väline sõltumatus hõlmab seadusandliku ja täitevvõimu ning ka muude isikute ja organisatsioonide (sh meedia, äriühingud) surve puudumist, kohtu moodustamise korda, kohtunike valiku ja ametisse nimetamise korda, kohtunike ametiaega (sh ametist tagandamise keeld) ja sotsiaalseid tagatisi. Sisemine sõltumatus seondub kohtuniku võimalusega langetada otsuseid vastavalt seadustele ja oma siseveendumusele, olles vaba igasugusest kohatust mõjutamisest, survest, ähvardustest ning otsesest või kaudsest sekkumisest ükskõik kelle poolt, sh kohtusüsteemisiseste organite poolt. Eristada võib ka institutsionaalset ja individuaalset sõltumatust, millest esimene on seotud esmajoones kohtuhalduse ja kohtute rahastamisega ning teine seostub peamiselt sõltumatuse garantiidega üksikkohtuniku tasandil ja kohtuniku vaimse iseseisvusega (kompetents, moraal, julgus). Samuti on eristatud objektiivset ja subjektiivset sõltumatust, millest esimese puhul hinnatakse seda, kas formaalselt eksisteerivad õiguslikud garantiid kohtuniku sõltumatuse tagamiseks, ning teise puhul hinnatakse seda, kas kohtuniku käitumine ja otsused ka tegelikult peegeldavad tema iseseisvust. Nõuded kohtuniku sõltumatusele laienevad kõigile õigusemõistjatele – nii professionaalsetele, rahva- kui ka vandekohtunikele, kuid samuti õigusemõistmise funktsioone täitvatele kohtuametnikele (nt EIKo 46575/09, Bellizzi vs. Malta, 21.06.2011, p 51; EIKo 23614/08, Henryk Urban ja Ryszard Urban vs. Poola, 30.11.2010, p 53).

EIK praktika kohaselt tuleb selle hindamiseks, kas tegemist on EIÕK art 6 lg 1 tähenduses „sõltumatu“ kohtuga, võtta muu hulgas arvesse selle organi liikmete ametisse nimetamise korda ja ametiaega, välissurvevastaste tagatiste olemasolu ja küsimust, kas see organ ka näib sõltumatu. Näiteks pelgalt asjaolu, et kohtunikud on ametisse nimetatud täitevvõimu poolt, ei tekita veel alluvussuhet, kui kohtunikud on pärast ametisse nimetamist oma otsuste tegemisel vabad igasugusest mõjust või survest (EIKo 80018/12, Thiam vs. Prantsusmaa, 18.10.2018, p 80). EIÕK art 6 lg-s 1 tähendab „erapooletus“ tavaliselt eelarvamuse või kallutatuse puudumist ning seda tingimust võib hinnata eri viisidel ehk subjektiivselt, võttes arvesse kohtuniku isiklikke veendumusi ja käitumist, mis tähendab analüüsimist, kas kohtunik on ilmutanud kohtuasjas erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning objektiivselt, tehes kindlaks, kas kohus ise ja muu hulgas ka tema koosseis pakub piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes õiguspärased kahtlused tema erapooletuse osas. Kohtuniku isiklikku erapooletust eeldatakse, kuni puuduvad tõendid vastupidise kohta (nt kui kohtunik on näidanud välja isiklikel põhjustel vaenulikkust või pahatahtlikkust). Objektiivne hindamine seisneb selles, et tehakse kindlaks, kas olenemata kohtuniku enda käitumisest võimaldab mõni kontrollitav faktiline asjaolu tema erapooletuse kahtluse alla seada (nt alluvus- või muud suhted menetlusosalistega). Seejuures on siingi tähtis ka mulje, sest kaalul on usaldus, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad sisendama üldsusele ja eriti menetlusosalistele (nt EIK tuvastas Eesti osas EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus esimese astme kohtus lahendas kriminaalasja kohtunik, kelle abikaasa oli sama kriminaalasja kohtueelses menetluses olnud uurimisgrupi juht, sõltumata sellest, et kohtuniku käitumises erapoolikust ei ilmnenud – EIKo 14659/04 ja 16855/04, Dorozhko ja Pozharskiy vs. Eesti, 28.04.2008, p-d 54 –58). Sõltumatuse ja objektiivse erapooletuse mõisted on tihedalt seotud ning neid tuleb üldjuhul analüüsida koos. Otsustamaks, kas konkreetsel juhul esineb alus kahelda, et sõltumatuse või objektiivse erapooletuse nõuded ei ole täidetud, arvestatakse menetlusosaliste seisukohti, kuid need ei ole määrava tähtsusega. Määrav on hoopis see, kas neid kahtlusi võib pidada objektiivselt põhjendatuks. Samas on korduvalt rõhutatud ka seda, et õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema, vaid peab ka näima õiglane (nt EIKo 51111/07 ja 42757/07, Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa (nr 2), 14.01.2020, p-d 424 –429; EIKo 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p-d 144 –150; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p-d 126 –130).

PS § 146 teises lauses sätestatut täpsustavad KS § 2 lg-d 2 ja 3, mille kohaselt ei ole kellelgi õigust sekkuda õigusemõistmisse ning kohtus ja selle lähikonnas on keelatud teod, mis on suunatud õigusemõistmise häirimisele. Mõlemad väljendavad õigusemõistmisesse sekkumise keeldu ja on suunatud suures osas, kuid mitte ainult kohtute kaitsele otsese välise sekkumise eest (vt E. Kergandberg. Kohtute seaduse § 2 kommentaar. – P. Pikamäe, K. Leichter (toim). Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2018, lk 40–43). Hinnangu sellele, kas mingit tegu on põhjust käsitada õigusemõistmisesse sekkumise või õigusemõistmise häirimisele suunatuna, saab anda vaid üksikjuhtumi asjaolude põhjal. Nii ei ole üldjuhul põhjust õigusemõistmisesse sekkumiseks lugeda pelka kohtulahendite kritiseerimist, kuid selleks võib olla näiteks kõrgeima kohtu esimehe avalik kriitika pooleliolevas kohtuasjas tehtud lahendi suhtes. Õigusemõistmise häirimisele suunatud tegudeks võivad, aga ei pruugi olla näiteks kohtu tegevusest inspireeritud meeleavaldused kohtumaja juures. Kohtuniku individuaalset sõltumatust või objektiivset erapooletust reguleerivad üksikasjalikumalt PS §-d 147, 150 ja 153, samuti KS ja kohtunike eetikakoodeks. Kohtuniku erapooletust tagavad ka menetlusseadustikes sätestatud kohtuniku taandamise regulatsioon (TsMS §-d 23 –30, HKMS § 13, KrMS §-d 49–51) ning kohtuasjade jagamine juhuslikkuse põhimõttest lähtudes (KS § 37 lg 2 p 2 ja § 45¹ lg 1).

EL õiguse kontekstis tuleb esmalt rõhutada, et ELL art 2 järgi rajaneb EL selle liikmesriikide ühistel väärtustel, mille hulka kuulub ka õigusriik, ning kohtute sõltumatuse põhimõtte eiramisel rikutakse õigusriigi väärtust täpsustavat ELL art 19 lg 1 teist lõiku koostoimes ELPH art-ga 47. Kuigi EL ei ole EIÕK-ga seni ühinenud, on EIÕK-ga tagatud põhiõigused ELL art 6 lg 3 kohaselt siiski EL õiguse üldpõhimõtted (EKo C-311/18, Facebook Ireland ja Schrems, 16.07.2020, p 98). Ka õigus tõhusale õiguskaitsele on seega EL õiguse üldpõhimõte, mis põhineb liikmesriikide ühistel põhiseaduslikel tavadel, nagu need on sätestatud EIÕK art-tes 6 ja 13. Sõltumatuse tagatis, mis on õigusemõistmise ülesandega lahutamatult seotud, ei laiene mitte ainult ELK kohtunikele ja kohtujuristidele, vaid ka liikmesriikide tasandil riigisisestele kohtutele. Seetõttu, kuigi kohtukorraldus liikmesriikides kuulub liikmesriikide pädevusse, on liikmesriigid siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel täitma kohustusi, mis tulenevad neile EL õigusest. Täpsemalt peab iga liikmesriik ELL art 19 lg 1 ja ELPH art 47 kohaselt tagama, et organid, mis on EL õiguse tähenduses määratletavad „kohtuna“ ja mis kuuluvad tema õiguskaitsesüsteemi EL õigusega hõlmatud valdkondades (st mille pädevuses on põhimõtteliselt ka EL õiguse kohaldamine), vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele. Vastasel korral ei oleks tagatud EL õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning tõhus kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele EL õigusest tuleneb. Liikmesriikide kohtute sõltumatus on eriti oluline ELTL art-s 267 ette nähtud eelotsusetaotluste mehhanismi raames toimuva õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohaseks toimimiseks, sest selle mehhanismi saab käivitada ainult organ, kellel tuleb kohaldada EL õigust ja kes vastab muu hulgas sõltumatuse kriteeriumile (nt EKo C-192/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 05.11.2019, p-d 98 –106; EKo C-619/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 24.06.2019, p-d 52, 55; EKo C-64/16, Associação Sindical dos Juízes Portugueses vs. Tribunal de Contas, 27.02.2018, p-d 37, 40 –43). ELL art 6 lg-st 3 ja ELPH art 52 lg-st 3 tulenevalt on oluline silmas pidada sedagi, et ELPH art 47 esimene ja teine lõik vastavad EIÕK art 6 lg-le 1 ja art-le 13, mistõttu ei tohi ELPH art 47 tõlgendada viisil, mis ei taga samaväärset kaitset EIÕK art-ga 6, nii nagu EIK on seda tõlgendanud (nt EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p-d 116 –118).

Tunnusteks, mille alusel hinnata, kas tegemist on „kohtuga“, on näiteks selle organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema lahendite siduvus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus (nt EKo C-64/16, Associação Sindical dos Juízes Portugueses vs. Tribunal de Contas, 27.02.2018, p 38).

ELL art 19 lg 1 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid nägema ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse EL õigusega hõlmatud valdkondades. ELPH art-ga 47 on vastuolus olukord, kus EL õiguse kohaldamist puudutavad vaidlused võivad kuuluda sellise organi ainupädevusse, kes ei ole sõltumatu ja erapooletu kohus ELPH art 47 tähenduses. Nii on see juhul, kui objektiivsed tingimused, milles asjaomane organ loodi, tema tunnused ja liikmete ametisse nimetamise viis on sellised, et võivad tekitada õigussubjektidel põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas see organ on väljaspool väliste tegurite, eelkõige seadusandliku ja täidesaatva võimu otsese või kaudse mõju haardeulatust, ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne, ning need tingimused võivad järelikult viia selleni, et nimetatud organ ei tundu enam sõltumatu või erapooletu, mis võib nõrgendada usaldust, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektidele sisendama (nt EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p 153). Seejuures on Euroopa Kohus rõhutanud, et ELPH art 47 on iseenesest piisav ega vaja täpsustamist EL või riigisisestes õigusnormides, selleks et anda üksikisikutele õigus, millele saab sellisena tugineda (nt EKo C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU, Országos Idegenrendeszeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, 14.05.2020, p 140).

Sõltumatuse nõudel on kaks aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et asjaomane instants täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, ilma mis tahes hierarhilise või alluvussuhteta ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võiks ohtu seada selle liikmete poolt neile lahendada antud vaidlustes otsuse tegemise sõltumatuse. Teine, sisemine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades. See aspekt eeldab objektiivsust ja huvi puudumist seoses vaidluse tulemusega, välja arvatud õigusnormide range kohaldamine (nt EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p-d 121 –122; EKo C-216/18 PPU, Minister for Justice and Equality, 25.07.2018, p-d 63 –67; EKo C-503/15, Panicello vs. Martínez, 16.02.2017, p-d 37 –38; EKo C-506/04, Wilson, 19.09.2006, p-d 50 –52).

Sõltumatuse ja erapooletuse tagamine eeldab selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid, ning need lubavad ümber lükata õigussubjektide põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite, eelkõige seadusandliku ja täitevvõimu otsese või kaudse mõju haardeulatust, ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne (nt EKm C-791/19 R, Euroopa Komisjon vs. Poola, 08.04.2020, p 65; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p 123; EKo C-506/04, Wilson, 19.09.2006, p 53). Kohtu sõltumatusega lahutamatult seotud tagatisteks on muu hulgas kohtunike ametist tagandamise keeld ja kohtunike palk, mis vastab nende täidetavate ülesannete olulisusele (nt EKo C-192/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 05.11.2019, p-d 113 –115; EKo C-619/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 24.06.2019, p-d 76 –79; EKo C-64/16, Associação Sindical dos Juízes Portugueses vs. Tribunal de Contas, 27.02.2018, p 45).

Sõltumatuse tagamiseks tuleks välistada mitte ainult igasugused otsesed mõjud juhiste kujul, vaid ka kaudsema mõju vormid, mis võivad asjaomaste kohtunike otsuseid suunata (EKm C-791/19 R, Euroopa Komisjon vs. Poola, 08.04.2020, p 66; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p 125). Näiteks on kohtute sõltumatust rikkuvaks peetud olukorda, kus presidendile või justiitsministrile oli antud õigus otsustada kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära tõstmise üle (vrd KS § 99¹), ilma et selleks oleks nähtud ette konkreetseid ja kontrollitavaid kriteeriume ning samas ei näinud seadus ministrile ette tähtaega taotluse lahendamiseks ega kohustust oma otsust põhjendada, kusjuures otsuse peale ei saanud esitada kaebust kohtule. Euroopa Kohus sedastas, et eeltoodud asjaolud võivad õigussubjektidel tekitada põhjendatud kahtlusi, kas asjaomased kohtunikud on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas nad on nende menetletavas asjas vastanduda võivaid huvisid arvestades neutraalsed (vt EKo C-192/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 05.11.2019, p-d 120 –124; EKo C-619/18, Euroopa Komisjon vs. Poola, 24.06.2019, p-d 114 –118). Kohtu sõltumatust rikkuvateks on loetud ka õigusnormid, mis võimaldavad viia kohtuniku suhtes läbi distsiplinaarmenetluse asjaolu tõttu, et ta esitas Euroopa Kohtule teatud sisuga eelotsusetaotluse (vt EKo C-558/18 ja C-563/18, Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, 26.03.2020, p-d 58 –59).

Täiendavalt tuleb arvestada, kuigi EL õigus põhimõtteliselt ei kohusta liikmesriike nägema oma kohtutes EL õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks ette muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud riigisiseses õiguses, siis juhul, kui riigisiseses õiguses puudub kohtusse pöördumise võimalus sootuks või näeb riigisisene õigus ette vaidluse lahendamise sellises organis, mis ei vasta sõltumatu kohtu tunnustele, panevad EL õiguse esimuse põhimõte (nt EKo C-573/17, Popławski, 04.06.2019, p 58) ja ELPH art-ga 47 tagatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele liikmesriigi kohtule kohustuse jätta vajaduse korral kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid, mis välistavad tema pädevuse vaadata läbi teatud liiki kaebusi (EKo C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU, Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság, 14.05.2020, p-d 143 –146; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p 166). Seega esitab EL õigus riigisisesele õigusele muu hulgas nõude võimaldada EL õigusega seotud valdkondades pöörduda vaidluse korral alati lõppastmes ELPH art 47 tähenduses sõltumatusse kohtusse. Eestis on selline kohtusse pöördumise põhiõigus nähtud ette juba PS § 15 lg-s 1, mille toime ei piirdu üksnes EL õigusega.

Kohtuvõimu seotus seadustega tuleneb juba PS § 3 lg-st 1, mis ühtlasi rõhutab, et riigivõimu tuleb teostada ning järelikult ka õigust mõista kooskõlas PS-ga ja PS-ga kooskõlas olevate seadustega. Konkreetsemalt näeb selle ette ka PS § 15 lg 2. Kohus ei ole õigusemõistmisel seotud siiski üksnes PS ja formaalsete seadustega, vaid ka muude õigusaktidega (mõistagi niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas kõrgema õigusjõuga aktidega). Samuti tuleneb PS § 3 lg-st 1, et Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks on ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid. Lisaks näeb TsMS § 8 lg 3 ette, et kui puudub isegi vaieldavale suhtele lähedast suhet reguleeriv seadusesäte, lähtub kohus õiguse üldisest mõttest. KrMS § 2 p 4 omakorda nimetab üheks kriminaalmenetlusõiguse allikaks muu hulgas Riigikohtu lahendeid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on üles kerkinud seaduse kohaldamisel.

EL õigusega seotud valdkondades tuleb Eesti kui ühe EL liikmesriigi kohtutel samuti rakendada EL õigust ja tagada selle täielik õigusmõju. EL aluslepingud (esmane õigus) on vahetult kohaldatavad. EL teisesest õigusest on ELTL art 288 kohaselt liikmesriikides vahetult kohaldatavad määrused, kuid seevastu direktiivid on siduvad üksnes liikmesriikidele (st liikmesriikidel tuleb ettenähtud tähtajaks saavutada direktiivis ettenähtud tulemus, kuid nad saavad selleks valida endale sobiva vormi ja meetodid). Vahetut kohaldatavust ei tohi ajada segamini EL õiguse vahetu õigusmõjuga, mis iseloomustab seda, kas asjaomane EL õiguse säte on piisavalt selge, täpne ja tingimusteta, et sellele saaks kohtuvaidluses tugineda. Iga EL õigusnorm, mis vastab vahetu õigusmõju tekkimiseks nõutavatele tingimustele, on siduv kõigile liikmesriikide asutustele, st mitte ainult liikmesriikide kohtutele, vaid ka kõikidele haldusorganitele ning need asutused on kohustatud seda normi kohaldama (nt EKo C-349/17, Eesti Pagar, 05.03.2019, p 90). Vahetu õigusmõju võib teatud tingimustel olla ka sellisel EL õiguse sättel, mis ei ole vahetult kohaldatav. Näiteks juhul, kui direktiivi säte on selle sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpne, võivad üksikisikud riigisiseses kohtus tugineda sellele vaidluses riigi vastu, kui riik on jätnud direktiivi riigisisesesse õigusesse tähtajaks üle võtmata või kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (nt EKo C-397/01–C-403/01, Pfeiffer jt, 05.10.2004, p 103). Eristatakse veel horisontaalset vahetut õigusmõju, mis iseloomustab seda, kas säte on piisavalt selge, et sellele saaks tugineda eraõiguslike isikute vahelistes suhetes. Siinkohal tuleb aga rõhutada, et konkreetse sätte selgusest olenemata saab selline horisontaalne vahetu õigusmõju olla üksnes määrustel, kuid mitte direktiividel (nt EKo C-573/17, Popławski, 04.06.2019, p-d 65 –67).

EL õiguse kohaldamisel peab liikmesriigi kohus (samuti muud asutused) esmalt püüdma tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas EL õigusega, arvestades selle sõnastust ja eesmärki. Kooskõlaline tõlgendamine ei saa siiski tuua kaasa tagasiulatuvat karistamist või karistuse raskendamist ning see ei tohiks viia ka riigisisese õiguse contra legem-tõlgendamisele. Viimati nimetatud olukorda ei kujuta endast siiski see, kui liikmesriigi kohtud või ametiasutused on teatud sätet varem järjepidevalt tõlgendanud viisil, mis ei ole kooskõlas EL õigusega. Kooskõlalise tõlgendamise nõue paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse väljakujunenud kohtupraktikat vajaduse korral muuta ja jätta omal algatusel kohaldamata kõrgemate kohtute tõlgendused (mh juhul, kui need on siduvad), mis ei ole kooskõlas EL õigusega (nt EKo C-573/17, Popławski, 04.06.2019, p-d 73 –79; vrd RKHKo 19.12.2019, 3-15-241/62, p 14). EL õiguse tõlgendamise ja kehtivuse üle otsustamine on ELK pädevuses, kuid ELTL art 267 annab igale liikmesriigi kohtule õiguse esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, kui kohtul tekivad otsuse tegemisel raskused EL õiguse tõlgendamisel või kahtlused EL õigusakti kehtivuses. ELTL art-st 267 tulenevalt juhul, kui nimetatud küsimused tekivad sellisel kohtul, kelle otsuse peale ei saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, siis on tal kohustus esitada eelotsusetaotlus. Muudel kohtutel on õigus küsida eelotsust, kuid mitte kohustus seda teha.

Eelotsuse küsimine ei ole nõutav üksnes juhtumil, kui tegemist on acte clair- või acte éclairé-olukorraga (nt EKo 283/81, CILFIT jt, 06.10.1982, p-d 13 ja 16). Esimesel juhul on EL õigusakt selge (st ei jäta mingit ruumi põhjendatud kahtluseks, kuidas üleskerkinud küsimus lahendada) ja teisel juhul on seda juba Euroopa Kohtu praktikas selgitatud (st üleskerkinud küsimus langeb sisuliselt kokku küsimusega, mille kohta on analoogilises asjas eelotsus juba tehtud). Seda, kas EL õigusakt on selge või mitte, otsustab iga kohus iseseisvalt. Nii on eraldi selgitatud, et näiteks asjaolu, et madalama astme kohus on analoogses vaidluses esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja selle menetlemine on alles pooleli, ei takista liikmesriigi kõrgeimal kohtul jõudmast järeldusele, et tegemist on acte clair-olukorraga. Seega puudub kõrgeimal kohtul kohustus pöörduda samasisulise küsimusega ka ise Euroopa Kohtusse või oodata ära vastus madalama astme kohtu esitatud eelotsusetaotlusele, ta võib enda menetluses oleva asja lahendada omal vastutusel (nt EKo C-72/14 ja C-197/14, X ja van Dijk, 09.09.2015, p-d 57 –63). Siiski tuleb arvestada, et kui viimase astme kohus jätab eelotsuse küsimata ning kohaldab EL õigust vääralt ja põhjustab sellega isikule kahju, tuleb see hüvitada (nt EKo C-224/01, Köbler, 30.09.2003, p 50).

36. Riigikohus on selgitanud, et PSTS §-st 2 tulenevalt on PS nende sätete toime, mis pole kooskõlas EL õigusega ja mida ei saa seetõttu kohaldada, peatunud (RKPJKa 11.05.2006, 3-4-1-3-06, p 16). Seejuures on EL õiguse tõlgendamine ja selle kehtivuse üle otsustamine ainult Euroopa Kohtu pädevuses ning Eesti kohtute pädevuses ei ole üldjuhul kontrollida EL õiguse ega ka Eesti õigusakti EL õigusega seotud sätte vastavust PS-le (RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08, p-d 29 –32). Erandina saab kontrollida EL õigusega seotud sätte formaalset põhiseaduspärasust, samuti sätte PS-le vastavust ulatuses, mida EL õigus ei reguleeri, ning lisaks seda, kas seadusandja on EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel teostanud liikmesriigile antud kaalutlusõigust kooskõlas PS-ga (RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08, p-d 34 –36). Lisaks tuleb silmas pidada, et olukorras, kus kohtuasja raames on samaaegselt seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii PS-le kui ka EL õigusele, on asja lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL õigusega (RKPJKm 24.10.2019, 5-19-29/18, p 46; RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08, p 31).

Rääkides kohtu seotusest seadustega on oluline silmas pidada ka seda, et nii ratifitseeritud välislepingute kui ka EL õigusaktide puhul eksisteerib nn kohaldamise prioriteet või ka esimuse põhimõte (s.o EL õiguse esmajärjekorras kohaldatavus liikmesriikide õiguse ees). Kui kohus leiab, et Eesti õigusakt on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud (ja PS-ga kooskõlas oleva) välislepinguga, siis näeb PS § 123 lg 2 ette, et sellisel juhul kohaldatakse välislepingu sätteid. Seejuures ei eelda välislepingu sätete vahetu kohaldamine riigisisese õigusnormi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, vaid asja menetleval kohtul on vastuolu tuvastamise korral õigus jätta riigisisene õigusnorm PS § 123 lg 2 alusel kohaldamata ja tugineda vahetult välislepingu sättele (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 17). EL õigusega vastuolus olev riigisisene õigus (isegi kui see on EL õigusaktist hilisem) tuleb kohtul samuti jätta konkreetses vaidluses vajaduse korral omal algatusel kohaldamata ja kohtul ei ole vaja taotleda või oodata niisuguse sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega (nt RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08, p 32; RKPJKarv 11.05.2006, 3-4-1-3-06, p 16; RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 49; EKo C-573/17, Popławski, 04.06.2019, p 58). Oluline on siiski tähele panna, et riigisisese normi kõrvalejätmise aluseks saab olla üksnes selline EL õigusnorm, millel on vahetu õigusmõju (EKo C-573/17, Popławski, 04.06.2019, p 68).

Põhiõiguste sisustamisel peavad kohtud täiendavalt arvestama EIK praktikaga, mis avab EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud õiguste ja vabaduste olemust. EIÕK, mis kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid (nt RKKKm 08.04.2020, 1-15-6483/415, p 30; RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 17), on küll Eesti õiguskorra lahutamatu osa (nt RKÜKo 30.06.2017, 3-3-2-1-16, p 18), kuid EIÕK tõlgendamine on ainult EIK pädevuses (EIÕK art 32 lg 1). Samas on oluline silmas pidada, et kuna EIK lahendid on olemuselt deklaratiivsed, siis ei saa EIK-d vaadelda n-ö neljanda kohtuastmena, millel oleks pädevus Eesti kohtute lahendeid tühistada või mille lahendid mõjutaksid vahetult Eesti kohtulahendite kehtivust või täitmist. Tegemist on siiski rahvusvahelise õiguse instrumendiga, mille eesmärk on kontrollida, kas riik on täitnud temale EIÕK-st tulenevaid kohustusi (s.o tagada tema jurisdiktsiooni all olevatele isikutele EIÕK-s ja selle protokollides määratletud õigused ja vabadused). EIÕK rikkumine ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär (nt RKKKo 22.05.2020, 1-09-4486/1021, p 35).

EIÕK art 46 lg 1 kohaselt on riigid kohustatud täitma EIK jõustunud sisulisi otsuseid asjades, milles nad on pooleks, kuid ka nendel juhtudel korraldavad EIK lahendite täitmist riigid ise, ehkki EIK võib anda selleks vahel suuniseid (nt EIKo 15172/13, Ilgar Mammadov vs. Aserbaidžaan, 29.05.2019, p-d 147 –156). EIK lahendite täitmine ei seisne pelgalt väljamõistetud õiglase hüvitise summa isikule väljamaksmises (kuigi sedagi tuleb teha üldjuhul kolme kuu jooksul pärast otsuse jõustumist), vaid riikidel on lisaks kohustus rakendada asjakohaseid individuaalseid ja/või üldisi meetmeid, et lõpetada EIK poolt tuvastatud rikkumine ja võimalikult suurel määral taastada isiku positsioon, milles ta olnuks siis, kui rikkumist ei oleks aset leidnud (restitutio in integrum). Riigid peavad täitma EIK lahendeid heas usus ega saa rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 27 kohaselt tugineda nende täitmata jätmisel riigisisese õiguse sätetele. EIK lahendite täitmist kontrollib Euroopa Nõukogu ministrite komitee (EIÕK art 46 lg 2). Kui riik ei täida EIK lahendit nõuetekohaselt, võidakse riigi suhtes algatada rikkumismenetlus (EIÕK art 46 lg 4; EIKo 15172/13, Ilgar Mammadov vs. Aserbaidžaan, 29.05.2019, p-d 157 –171). Kuigi EIK lahendid, milles Eesti ei ole pooleks, ei ole Eestile otseselt siduvad, tuleks ka neid mõistagi järgida ning mitte oodata ära Eesti vastu EIÕK art-te 33 või 34 alusel EIK-sse kaebuse esitamist. Seejuures võimaldab 01.08.2018 jõustunud EIÕK protokoll nr 16 riikide kõrgeimatel kohtutel (Eesti puhul Riigikohtul) oma menetluses oleva kohtuasja raames taotleda EIK-lt nõuandvat arvamust EIÕK-s või selle protokollides määratletud õiguste ja vabaduste tõlgendamise või kohaldamisega seotud põhimõttelistes küsimustes. EIK arvamus on üksnes nõuandev ega ole asja lahendavale kohtule siduv (vt ka KrMS § 352¹, VTMS § 166¹, TsMS § 681¹, HKMS § 228¹, PSJKS § 3¹).

EIK lahendite tõhusaks täitmiseks sätestavad menetlusseadustikud spetsiaalse teistmise aluse, kui EIÕK või selle protokolli rikkumise tõttu on EIK rahuldanud teistetavas asjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale esitatud individuaalkaebuse ning rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. EIK lahendist tulenevalt võib teistmisavalduse esitada ka isik, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le individuaalkaebuse või kellel oleks EIK-sse pöördumise tähtaega arvestades veel võimalik selline kaebus esitada (vt KrMS § 366 p 7 ja § 367 lg 2, VTMS § 180 p 4¹ ja § 181 lg 2, HKMS § 240 lg 2 p 8 ja lg 3). Pisut erinevalt on asjaomane teistmise alus sõnastatud TsMS § 702 lg 2 p-s 8, mis ei näe lisaks ette võimalust esitada teistmisavaldust viitega sarnasele asjale. Teistmise võimalust ei ole nähtud seni ette põhiseaduslikkuse järelevalve asjades (RKÜKo 30.06.2017, 3-3-2-1-16, p 14; RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p-d 26 –29). Teistmisavalduse saab esitada kuue kuu jooksul EIK otsuse jõustumisest arvates. Praktikas on kohtulahendeid teistetud nii pärast samas asjas EIK lahendi tegemist (RKÜKo 30.06.2017, 3-3-2-1-16, p 16; RKKKo 09.05.2012, 3-1-2-2-12, p 7.2; RKHKo 08.06.2011, 3-3-2-2-10, p 16; RKKKo 20.11.2006, 3-1-2-6-06, p 10) kui ka sarnases asjas tehtud EIK lahendi alusel (RKKKo 14.03.2013, 3-1-2-3-13, p-d 17.4 –17.5). Samuti on jäetud teistmisavaldusi rahuldamata, kui EIK poolt tuvastatud rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist (RKKKo 22.05.2020, 1-09-4486/1021, p-d 42 –44; RKKKo 18.03.2015, 3-1-2-4-14, p 18; RKKKo 29.09.2014, 3-1-2-2-14, p 14; RKKKo 30.05.2014, 3-1-2-1-14, p 15; RKKKo 11.04.2013, 3-1-2-1-13, p 12.4; RKKKo 26.01.2009, 3-1-2-2-08, p-d 14 –16) või kui teistmisega ei saa rikkumist heastada (RKKKo 17.02.2010, 3-1-2-5-09, p 9.2).