EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritav paragrahv on tihedalt seotud PS §-ga 20, mistõttu neid paragrahve tuleb vabaduse võtmise regulatsiooni mõistmise huvides lugeda koos. Paragrahvidest 20 ja 21 tulenevad isikuvabaduse ja -puutumatuse ning õiglase (kohtu)menetluse põhimõtted, mis EIÕK-s on kaitstud art-tega 5 ja 6 ning ELPH-s art-tega 6, 47 ja 48. Tähele tuleb panna, et kui § 20 ning § 21 lg 1 esimene lause kohalduvad igasuguse vabaduse võtmise korral (mille alused tulenevad §-st 20), siis § 21 lg 1 teine ja kolmas lause ning § 21 lg 2 kohalduvad vabaduse võtmisele kriminaalmenetluses. Lühidalt kokkuvõttes tulenevad kommenteeritavast paragrahvist järgmised õigused. Paragrahvi 21 lg 1 esimene lause sätestab isikule, kellelt ükskõik millisel §-s 20 sätestatud alusel on vabadus võetud, õiguse teada vabaduse võtmise põhjust, tema õigusi ning õiguse teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Viimast võib § 21 lg 1 kolmanda lause kohaselt kriminaalmenetluses kahtlustatava puhul teatud juhtudel piirata. Paragrahvi 21 lg 1 teine lause näeb ette isikule, kellelt on kuriteos kahtlustatavana vabadus võetud, õiguse valida endale kaitsja ja temaga kohtuda. Paragrahvi 21 lg 2 näeb ette vahistamise korra kriminaalmenetluses.Vabaduse võtmine kriminaalmenetluses võib KrMS ja KarS järgi toimuda kolmes vormis – kahtlustatava kinnipidamine (KrMS § 217 lg 1 kohaselt isikult vabaduse võtmine kuni 48 tunniks), vahistamine (KrMS § 130 jj, vt selle kohta § 21 lg 2 komm-d allpool) ja vangistus ehk vabaduskaotuslik karistus süüdimõistva kohtuotsuse põhjal (KarS § 45). Ka väärteo toimepanemise kahtlusega isiku võib VTMS § 44 lg 1 alusel kuni 48 tunniks kinni pidada. Kuna § 21 lg 1 esimese lause hõlmab igasugust vabaduse võtmist, st mitte üksnes vabaduse võtmist kriminaalmenetluses, siis see kuulub oma sisult pigem § 20 juurde. Ülejäänud osas on kommenteeritav paragrahv aga kriminaalmenetluses isiku kinnipidamise või vahistamise põhiseaduslik regulatsioon, kuna isikule vangistuse kohaldamise etappi selle paragrahvi reeglistik ei hõlma. Siiski on võimalik § 21 lg 2 tõlgendada ka laiemalt, leides et see kohaldub igasugusele isikult § 20 alusel vabaduse võtmisele (vt § 21 lg 2 komm-d allpool).

PS § 21 isikuline kaitseala eristab selgelt kahte isikute gruppi:
1) igaüht, kellelt on võetud vabadus, kaasa arvatud kuriteos kahtlustatavad, ehk nn laia gruppi ja
2) kuriteos kahtlustatavat, kellelt on võetud vabadus, ehk nn kitsast gruppi.
Informeerimiskohustus ja õigus lähedasi teavitada tuleb lisaks kriminaalmenetlusele tagada ka teiste kinnipidamiste korral (nt VTMS §-d 44 ja 46, KorS § 46 lg-d 2–3).Kuriteos kahtlustataval on võrreldes igaühega lisaõigus viivitamata valida endale kaitsja ja kohtuda temaga (lg 1 ls 2). Samas võib tema vabaduse võtmisest teatamise õigus lähedastele olla piiratud (lg 1 ls 3). Seega annab § 21 kuriteos kahtlustatavale ühelt poolt täiendava õiguse (õiguse kaitsjale), kuid teiselt poolt võimaldab piirata igaühele kehtestatud õigust (õigust informeerida vabaduse võtmisest lähedasi).

PS § 21 on reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva väärtuse kaitseks (RKPJKo 18.06.2010, 3-4-1-5-10).

PS § 130 sätestab: „Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Piirata ei tohi õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse §-des 8, 11–18, 20 lõige 3, 22, 23, 24 lõiked 2 ja 4, 25, 27, 28, 36 lõige 2, 40, 41, 49 ja 51 lõige 1.“ Loetelu ei hõlma PS § 21, seega võib erakorralise ja sõjaseisukorra ajaks näha ette erisused selles paragrahvis sätestatu suhtes. Seda on seadusandja ka erakorralise seisukorra tarvis teinud (vt ErSS §-d 27–29).

Paragrahvi 21 lg 1 esimese lause esimese alternatiivi kohaselt teatatakse igaühele, kellelt on võetud vabadus, viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus. Isikuvabaduse idee on, et vabadus on reegel ning see on tagatud. Vabaduse võtmine on lubatud üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio-põhimõte), seaduses selgelt ette nähtud, põhjendatud ning teostatud kooskõlas kehtiva õigusega. Selleks et igaüks saaks vabadusse sekkumise õigustatust hinnata ning teha vajadusel otsus vabaduse võtmise vaidlustamiseks, peab tal olema adekvaatne informatsioon vabaduse võtmise põhjuste kohta. Ka EIÕK art 5 lg 2 sätestab igale isikule, kellelt on vabadus võetud, õiguse saada viivitamatult teada vabaduse võtmise põhjustest. Vabaduse võtmise põhjuse selgitamise kohustust ei ole siiski rikutud, kui raske psüühikahäirega isiku korral ei ole võimalik isikule arusaadaval viisil seda selgeks teha (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22.05.2012 direktiivis 2012/13/EL on õigus saada teavet süüdistuse kohta sätestatud art-s 6, kusjuures teabe jagamise kohustuse ulatuse puhul eristatakse isikuid, kellelt on vabadus võetud ja vabaduses viibivaid isikuid ning menetluse eri staadiume. Eesti kriminaalmenetluse seadustikust sellist selget vahetegu ei leia: tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 on kahtlustataval õigus teada kahtlustuse sisu, KrMS § 35 lg 1 kohaselt laieneb see õigus ka süüdistatavale. KrMS §-des 130–134 sätestatud vahistamise normid eeldavad isikule nii kuriteo faktilise ja õigusliku külje avamist kui ka vahistamise aluste selgitamist. Süüdistusaktis (KrMS § 154) sisalduv teave peab aga kindlasti olema võrreldes eelnevate menetluse staadiumidega põhjalikum.

Paragrahvi 21 lg 1 esimese lause teise alternatiivi kohaselt teatatakse igaühele, kellelt on võetud vabadus, viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil tema õigused. Sellist eraldiseisvat kohustust EIÕK ei sätesta, kuid on loogiline, et oma õiguste maksmapanekuks, sealhulgas vabaduse võtmise vaidlustamiseks, peab isikul olema ülevaade sellest, millised õigused tal üldse on (vt EIKo 4268/04, Panovits vs. Küpros, 11.12.2008). Iseenesest ei ole mõistlik nõuda, et isikule tutvustataks absoluutselt kõiki õigusi, mis tal seoses vabaduse võtmisega on. Nii näiteks sätestab direktiivi 2012/13/EL art 3 lg 1 nimekirja õigustest, mille kahtlustatavana kinnipeetule või vahistatule tuleb igal juhul tutvustada. Muus osas on igal liikmesriigi seadusandjal vabad käed sõltuval riigisisesest vajadusest. KrMS-s on kahtlustatava õigused sätestatud §-des 34 ja 34¹, mida KrMS § 33 lg 2 kohaselt tuleb kahtlustatavale tutvustada. Nendes paragrahvides sätestatud loetelu kahtlustatava õigustest katab kõik direktiivi art 3 lg-s 1 sätestatud õigused ning sisaldab lisaks veel mitut täiendavat õigust.

Paragrahvi 21 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb vabaduse võtmise põhjus ja isiku õigused talle teatavaks teha arusaadavas keeles ja viisil. EIK on märkinud, et isikule tuleb öelda lihtsas ja mittetehnilises keeles, mida ta on võimeline mõistma, millised on temalt vabaduse võtmise kõige olulisemad õiguslikud ja faktilised alused, nii et tal oleks võimalik pöörduda kohtusse kinnipidamise seaduslikkuse vaidlustamiseks, kui ta peab seda vajalikuks (EIKo 12244/86, 12245/86 ja 12383/86, Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, 30.08.1990). EIK ei ole nõudnud, et informatsioon vabaduse võtmise algstaadiumis tuleks esitada kirjalikult. Küll aga tuleb arvestada, et kriminaalmenetluses vabaduse võtmise korral tuleb isikule anda kirjalik õiguste deklaratsioon, millise kohustuse direktiiv 2012/13/EL selge sõnaga sätestab (vastavalt KrMS § 35¹ lg 2). Sama kehtib ka Euroopa vahistamismääruse asjades (direktiivi 2012/13/EL art 5). Isiku informeerimisel tuleb igal juhul arvesse võtta haavatavasse isikugruppi kuuluvate kahtlustatavate või süüdistatavate erivajadusi (direktiivi 2012/13/EL art 3 lg 2). Kohustuse tutvustada õigusi lihtsas ja arusaadavas keeles sätestab ka KrMS § 35¹ lg 1. Vabaduse võtmise põhjuste suhtes sama nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei leia. Kohustusega anda isikule informatsiooni talle arusaadavas keeles ja viisil on seotud ka isiku õigusega tõlkele, mis on sätestatud KrMS §-s 10. Menetluse varastes staadiumides ei pea võimud andma isikule, kellelt on vabadus võetud, või tema kaitsjale kasutada kogu võimude käsutuses olevat informatsiooni ning seda sisaldavat toimikut (EIKo 10444/83, Lamy vs.Belgia, 30.03.1989). Hilisemates menetlusstaadiumides, sealhulgas hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule, tuleb direktiivi 2012/13/EL kohaselt isikule anda üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava kuriteos osalemise laadi kohta (art 6 lg 3). Siin peaks informatsioon olema täielik ja võimaldama süüdistaval täies mahus kasutada oma kaitseõigusi ning esitada võimalikke õigustavaid tõendeid. Hiljemalt selleks ajaks peaks isikule kättesaadavaks tegema ka toimiku (direktiivi 2012/13/EL art 7). Süüdistusaktis, mis koostatakse Eesti kriminaalmenetluses KrMS § 154 järgi, antakse põhjalik ülevaade isikule esitatud süüdistuse faktilisest ja õiguslikust küljest. Süüdistusakti koostamisele eelneb toimiku tutvustamine isikule ja tema kaitsjale (KrMS §-d 224–226).

Paragrahvi 21 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb vabaduse võtmise põhjus ja isiku õigused isikule teatavaks teha viivitamatult. Termini „viivitamatult“ (KrMS kasutab terminit „viivitamata“) tähendus ei ole selge, kuid siin on oluline, et seda tõlgendataks viisil, mis võimaldab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel efektiivselt kasutada oma kaitseõigusi. Ka EIK praktikas puuduvad senini selged juhtnöörid selle kohta, mida „viivitamatult“ tähendab, kuivõrd EIK on seda mõistet sisustanud alati konkreetse kaasuse asjaoludest lähtudes. KrMS § 33 lg 2 ja § 35¹ lg 1 näevad ette kohustuse kahtlustatavale enne ülekuulamist viivitamata selgitada tema õigusi. Vabaduse võtmise põhjuste kohta samasugust kohustust ei leia: KrMS § 34 lg 1 p 1 kohaselt on kahtlustataval õigus teada kahtlustuse sisu, mis KrMS § 35 lg 1 kohaselt laieneb ka süüdistatavale, kuid ajalist määratlust kumbki säte paika ei pane.

Paragrahvi 21 lg 1 esimese lause kolmanda alternatiivi kohaselt antakse igaühele, kellelt on võetud vabadus,võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele.KrMS § 133 lg 1 kohaselt teatab eeluurimiskohtunik või kohus vahistamisest viivitamata vahistatu lähedastele ning töö- või õppimiskohta. KrMS § 217 lg 10 esimese lause kohaselt antakse kahtlustatavana kinnipeetule võimalus teatada kinnipidamisest oma valikul vähemalt ühele oma lähedasele menetleja kaudu. Alaealise kinnipidamisest tuleb sama lõike teise ja kolmanda lause kohaselt viivitamata teavitada tema seaduslikku esindajat, välja arvatud juhul, kui see ei ole alaealise huvides, sel juhul tuleb teavitada KOV asutust. Kuigi PS § 21 lg 1 esimese lause kolmas alternatiiv ja KrMS § 217 lg 10 esimene lause teavitamise ajalist raami sõnaselgelt ei sätesta, nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22.10.2013 direktiivi 2013/48/EL art 5 lg-st 1, et teavitamine peab toimuma põhjendamatu viivitamiseta (KrMS § 217 lg 10 seab viivitamata teavitamise kohustuse alaealisest kahtlustatava puhul). Lähedaste teavitamise võimaldamise kohustus on ka sellistel vabaduse võtmise juhtudel, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust (nt KorS § 46 lg 2). Kui igaühe õigust teavitada vabaduse võtmisest oma lähedast kommenteeritava paragrahvi kohaselt piirata ei saa, siis kommenteeritava paragrahvi lg 1 kolmanda lause järgi võib seda piirata kriminaalmenetluses.

Paragrahvi 21 lg 1 teine lause sätestab järgmist: „Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga.“ Sõna „ka“ viitab sellele, et see lause on jätkuks eelmisele lausele ehk see kehtib nende kuriteos kahtlustatavate suhtes, kellelt on võetud vabadus ja kellel seoses sellega on tekkinud PS § 21 lg 1 esimeses lauses nimetatud õigused. See lause on PS ainuke säte, mis käsitleb õigust kaitsjale. PS § 151 lisab, et esinduse ja kaitse korralduse kohtumenetluses sätestab seadus, kuid õigus kaitsele tuleneb siiski PS §-st 21 (RKPJKo 18.06.2010, 3-4-1-5-10). Riigikohus on viitega EÕIK art 6 lg 3 p-le c leidnud, et PS § 21 lg 1 teine lause ei kohaldu mitte üksnes nendele kahtlustatavatele, kellelt vabadus on võetud, vaid kõigile kahtlustatavatele (RKKKo 06.03.2013, 3-1-1-17-13; RKPJKo 18.06.2010, 3-4-1-5-10; RKKKm 29.01.2002, 3-1-1-3-02). Kõnealustes lahendites ei ole Riigikohus siiski täpsemalt selgitanud, milline on igale kahtlustatavale kohalduva õiguse kaitsjale sisu. Seega saaks Riigikohtu seisukohti ja kommenteeritava lause sõnastust arvesse võttes kommenteeritavast lausest välja lugeda justkui kaks kihti õigusi: kahtlustatavale, kellelt on vabadus võetud, tuleb anda viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga; kahtlustatavale, kellelt ei ole vabadust võetud, tuleb anda võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga, seda aga juba seaduses sätestatud juhtudel ja korras (vt ka RKPJKo 18.06.2010, 3-4-1-5-10). Selline tõlgendus kommenteeritavast lausest annab võimaluse põhiseaduslik kaitse anda ka sellistele kaitseõiguse seisukohast olulistele aspektidele nagu kahtlustatavate ja süüdistatavate üldine õigus kaitsjale, õigus tasuta õigusabile, õigus kaitsjale, kel puudub huvide konflikt jne, mida PS-s otsesõnu ei käsitleta. Samuti oleks selline tõlgendus kooskõlas EIK praktikaga, kuivõrd ka viimasel juhul on kohtueelses menetluses kaitsja (viivitamatu) tagamise kohustus sõltuvuses kahtlustatavalt vabaduse võtmise faktiga (EIKo 36391/02, Salduz vs. Türgi, 27.11.2008). Direktiivi 2013/48/EL art 3 lg 2 p-s a on õigust kaitsjale kohtueelses menetluses laiendanud, sätestades, et võimalus kasutada kaitsja abi tuleb tagada põhjendamatu viivituseta, kuid igal juhul enne küsitlemist pädeva asutuse poolt. Kommenteeritava lõike sõnastusest „kuriteos kahtlustatavale“ tuleneb, et viivitamata õigus kaitsjale ei ole PS-s tagatud mitte igale vabadusest ilmajäetule, vaid ainult kuriteos kahtlustatavale (ja süüdistatavale). Muudel puhkudel vabaduse võtmisel (vt PS § 20) võib isik kaitsjat taotleda ja see võidakse talle ka lubada, kuid see pole isiku põhiseaduslik õigus ja võimude põhiseaduslik kohustus ning seda ei tule isikule tagada viivitamatult.

Kaitsja võib kriminaalmenetlusest osa võtta hetkest, mil isik saab kahtlustatava menetlusseisundi (KrMS § 45 lg 1). Õigus viivitamatule kaitsele on kohaldatav PS § 21 lg 1 teise lause kohaselt üksnes sellisele kuriteos kahtlustatavale, kellelt on vabadus võetud. Sellest võiks justkui järeldada, et muudel puhkudel kui vabaduse võtmisel võib kahtlustatav kaitsjat taotleda ja menetleja seda lubada, kuid see pole isiku põhiseaduslik õigus ja võimudele viivitamatu tagamise kohustus. Siiski tuleb siinkohal arvestada, et PS § 21 lg 1 teisest lausest saab tuletada ka kahtlustatava üldise õiguse kaitsele, mille täpsema sisu määrab kindlaks KrMS (täpsemalt KrMS §-d 42–48). Kui KrMS-s sätestatud kahtlustatava/süüdistatava õigust kaitsjale on rikutud, võib rikkumine olenevalt asjaoludest osutuda niivõrd oluliseks, et sellega on rikutud ka isiku põhiseaduslikku õigust kaitsjale. Arvestades karistuse materiaalse mõiste käsitlust EIK ja Riigikohtu praktikas (EIKo 5100/71 jt, Engel jt vs. Holland, 08.06.1976; RKPJKo 25.03.2004, 3-4-1-1-04), ei ole välistatud, et PS § 21 teise lause kaitsealasse võivad kuuluda ka väärteomenetluses kinni peetud menetlusalused isikud. Nii on näiteks Riigikohus laiendanud väärtegudele PS § 23 lg 3 kohaldamisala (vt RKKKo 31.08.2006, 3-1-2-4-06). EIÕK art 6 lg 3 kohaldamist Eesti väärteomenetluse vähemalt kohtumenetluse staadiumile kinnitas EIK otsuses, kus tuvastas väärteomenetluses art 6 lg 1 ja lg 3 p c rikkumise (EIKo 73748/13, Tolmachev vs.Eesti, 09.07.2015).

Paragrahvi 21 lg 1 teine lause on üks väheseid kriminaalmenetluses kaitseõigusi käsitlevaid sätteid. Riigisiseselt reguleerib kaitseõigusi kriminaalmenetluses KrMS, rahvusvaheliselt EIÕK. EIÕK-s sätestavad kaitseõiguse art 6 lg 3 p-d a, b, c, d ja e, mille kohaselt igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised (menetluslikud) kaitseõigused:
1) saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest;

2) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;
3) kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks;
4) küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;
5) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.
Eeltoodud õiguste kohaldatavus kohtueelses staadiumis EIK praktikas varieerub. Riigikohtu praktikast ei selgu, millised eelnevalt nimetatutest tuleks lugedaPS § § 21 lg 1 teise lause alla kuuluvaks. EL on välja andnud kaitseõigusi puudutavad nn teekaardidirektiivid (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2010/64/EL, 2012/13/EL, 2013/48/EL, (EL) 2016/343, (EL) 2016/800, (EL) 2016/1919), mis on Eesti õiguskorda üle võetud KrMS muudatustega. Põhiseaduslikku jõudu neil direktiividel loomulikult ei ole, mistõttu muude kaitseõiguste tõlgendamisel tuleks PS § 21 lg 1 teist lauset lugeda koostoimes EIÕK art 6 lg-ga 3.

Paragrahvi 21 lg 1 kolmas lause võimaldab piirata esimeses lauses antud õigust teatada vabaduse võtmisest lähedastele, kuid seda üksnes kuriteos kahtlustatava puhul. Nimeltvõib kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras ning üksnes kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. KrMS § 217 lg 10 neljas lause on kommenteeritavast lausest üldsõnalisem, öeldes, et kui teavitamine kahjustaks kriminaalmenetlust, võib teatamise võimaldamisest või alaealise kinnipidamisest teavitamisest prokuratuuri loal keelduda. Seda sätet tuleb siiski tõlgendada kommenteeritava sätte valguses. Vahistamise korda reguleeriv KrMS § 133 lg 2 vastab kommenteeritavale sättele paremini, öeldes, et vahistamisest teatamisega võib viivitada kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides. Siiski ei anna KrMS täpsemaid juhtnööre selle kohta, kui pikalt võib teatamisega viivitada ja kuidas võimude huvid põhjendatud peavad olema. Seega sätestab KrMS küll teavitamise õiguse piiramise alused, kuid nende rakendamise kord on jäetud avamata. Märkimist väärib, et nii kommenteeritav säte kui ka KrMS annavad riigivõimule teavitamisega viivitamiseks palju vabamad käed kui EL õigus. Nimelt sätestab direktiivi 2013/48/EL art 5 lg 3, et teavitamisega võib viivitada, kui see on juhtumi konkreetsetest asjaoludest tulenevalt põhjendatud ühe järgmise mõjuva põhjusega: a) kiireloomuline vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele; b) kiireloomuline vajadus vältida olukorda, kus võiks tekkida märkimisväärne kahju kriminaalmenetlusele. Igal juhul tuleb ka sellisel juhul alaealiselt vabaduse võtmisest põhjendamatu viivituseta teatada laste kaitse või heaolu eest vastutavale asutusele (direktiivi 2013/48/EL art 5 lg 4).

Paragrahvi 21 lg 2 näeb ette vabaduse võtmise kohtuliku kontrolli. Sama tagatis on sätestatud EIÕK art 5 lg-tes 3 ja 4. ELPH-s EIÕK-ga sarnaseid täpseid menetluslikke tagatisi sätestatud ei ole, kuid kohtuliku kontrolli kohustuse vabaduse võtmise korral saab tuletada harta art 47 lg-st 1. Kommenteeritav lõige koostoimes EIÕK art-ga 5 käsitleb kahte olukorda:
1) vahi alla võtmise seaduslikkuse ja põhjendatuse esmast kontrolli ja otsustamist ning

2) vahi all viibimise pikendamist.

Paragrahvi 21 lg 2 esimene lause räägib vahi all pidamisest ja teine lause vahistatust. Tekib küsimus, kas seadusandja on silmas pidanud üksnes vahistamist kui kriminaalmenetluses kohaldatavat tõkendit (KrMS § 130 jj). See on sätte kitsas tõlgendus. Samas pole välistatud, et seda sätet tuleks tõlgendada laiendavalt, haarates selle alla ka teised (s.o muud kui kriminaalmenetluslikud) vabaduse võtmise alused (nt nakkushaige kinnipidamine tema isoleerimiseks). Sellisel juhul tuleks PS § 21 lg 2 lugeda hoopis selliselt, et kelleltki ei tohi vabadust võtta üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata ning kui kohus on kord sellise loa andnud, siis seda luba tuleb isikule tutvustada viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil. EIÕK art 5 lg 4 annab igale isikule, kellelt on vabadus võetud, õiguse taotleda, et „kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks“. EIÕK art 5 lg 3 annab kriminaalmenetluses kinnipeetule täiendava garantii, sätestades riigivõimule kohustuse toimetada selline isik viivitamata kohtu ette. Järelikult peab kohtulikku kontrolli EIÕK järgi võimaldama kõigile isikutele, kellelt vabadus on võetud, kuid erinevalt teistest isikutest, kelle vabadus on võetud, peab kriminaalmenetluses kinnipeetud isiku vabaduse võtmise seaduslikkuse ja põhjendatuse kontroll olema automaatne, st see ei tohi sõltuda isiku taotlusest. Kui kommenteeritavat lõiget EIÕK art 5 lg-te 3 ja 4 valguses tõlgendada, tuleks justkui asuda seisukohale, et kommenteeritav lõige, nõudes hiljemalt 48. tunnil kohtu automaatset kontrolli, kehtib üksnes kriminaalmenetluses vabaduse võtmise korral. Samas ei ole isikult rohkem kui 48 tunniks vabaduse võtmiseks kohtu loa saamise kohustus Eestis tundmatu ka teistele valdkondadele (vt nt VRKS § 36² ja selle kohta käivat RKHKm 03.02.2015, 3-3-1-56-14, PsAS § 11, VSS § 18, VMS § 283). Väärteomenetluses võib isikut kohtu loata kinni pidada samuti kuni 48 tundi, mille täitumisel tuleb kas isik vabastada või toimetada kohtu ette, juhul kui kohtuväline menetleja taotleb isikule karistusena aresti kohaldamist (VTMS § 44 lg 2 p 3). Riigikohtu praktikas on kommenteeritava lõike kohaldatavus muudele menetlustele kui kriminaalmenetlus siiski veel lahendamata ning nagu käesoleva paragrahvi komm-s 1 märgiti, jääb mulje, et § 21 on kriminaalmenetluses kinnipidamise ja vahistamise korda käsitlev paragrahv, mille lg 1 esimene lause kuulub oma olemuselt pigem § 20 juurde. Kui PS § 21 lg 2 käsitada üksnes kriminaalmenetlust puudutava lõikena, siis igal juhul on muudel juhtudel vabaduse võtmise seaduslikkuse vaidlustamine tagatud PS § 15 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

Paragrahvi 21 lg 2 esimene lause sätestab, et kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma kohtu sellekohase loata. Sarnane tagatis on kirjas ka EIÕK art 5 lg-tes 3 ja 4, kuigi kommenteeritavast lausest märgatavalt üksikasjalikum (v.a kinnipidamise perioodi osas). EIÕK art 5 lg 3, sätestades vabaduse võtmise järgse automaatse kohtuliku kontrolli kohustuse, peab silmas ainult kinnipeetut ja vahistatut kriminaalmenetluses, kuna viitab EIÕK art 5 lg 1 p-le c. Seega on kohustus tuua kinnipeetu või vahistatu kohtu ette põhiõigusjärgne kohustus ega eelda, et kinnipeetu või vahistatu seda ise taotleks. Samasugune automaatne kontroll tuleneb kommenteeritavast lausest, kuivõrd loogiliselt võttes on võimudel pärast 48 tundi võimalik teha üks kahest otsusest: kas isik vabastada, kuna edaspidiseks vabaduse võtmiseks puudub kohtu vastav luba, või vastavat luba kohtult taotleda.

Ajapiiri, mille jooksul vahi alla võetud isik tuleb kohtu ette tuua, määrab PS § 21 lg 2 lakooniliselt: isik tuleb kohtu ette tuua 48 tunni jooksul. See on absoluutne reegel (v.a PS § 130 alusel tehtavad erandid). Seega vajadusel tuleb isiku vahi alla võtmiseks kohtu loa andmise küsimust lahendada ka puhkepäevadel ja pühade ajal (RKKKm 17.02.1998, 3-1-1-31-98). Kommenteeritavast sättest ja ka KrMS vahistamise korrast (KrMS § 130 jj) ei selgu siiski seda, kas vahi all pidamine tuleb otsustada 48 tunni sees või peab kohtulik kontroll isiku kinnipidamise seaduslikkuse üle toimuma 48 tunni sees, mille järgselt võib kohus vahi alla võtmise otsuse langetada ka nt 49. tunnil. KrMS § 217 lg 8 järgi tuleb kinnipeetu toimetamine vahistamise taotluse lahendamiseks eeluurimiskohtuniku juurde korraldada tema kahtlustatavana kinnipidamisest alates 48 tunni jooksul. Siiski ei ole KrMS-s kirjas, et 48 tunni sisse peab jääma ka vahistamismääruse tegemine. EIÕK ei sisalda mingit ajapiiri, mille jooksul isik kohtu ette tuleb tuua, kuid pikemat kui neljapäevast viivitust ei ole enamasti vastuvõetavaks peetud. Samas väärib märkimist, et ÜRO lapse õiguste komitee on oma 10. üldkommentaari p-s 83 märkinud, et alaealise kinnipidamine peaks kestma mitte üle 24 tunni. Lapse õiguste konventsiooni art 37 p b kohaselt peaks lapselt vabaduse võtmine olema rakendatud ainult viimase abinõuna ja võimalikult lühiajaline. KrMS-s on 48 tunni pikkune ilma kohtu loata kinnipidamise tähtaeg üle korratud § 217 lg-s 1. Kriminaalmenetlusevälise ilma kohtu loata kinnipidamise kohta vt komm 14.

Selleks et teha järeldus tingimustest, millele peab vastama vabaduse võtmise kohtulik kontroll, tuleb pöörduda EIÕK art 5 lg 3 poole, mis sätestab järgmist: „Iga lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni.“ Seega, vabaduse võtmise kohtulik kontroll EIÕK art 5 lg 3 järgi tähendab õigustolla isiklikult kohtu ette toodud ning ära kuulatud (vt EIKo 24760/94, Assenov jt vs. Bulgaaria, 28.10.1998). Selliselt tuleb mõista ka PS § 21 lg 2 esimeses lauses nõutud kohtulikku kontrolli. Kohtuliku kontrolli eesmärk on kontrollida vabaduse võtmise seaduslikkust ja põhjendatust, tagada, et vabaduse võtmine kestab nii lühidalt kui vähegi võimalik ehk ulatuses, kus see on vältimatult vajalik, ning hoida ära õiguskaitseorganite võimalikke kuritarvitusi ja väärkohtlemisi või neid õigeaegselt avastada. Isiku isiklik kohalolek annab talle võimaluse esitada kohtule oma selgitused, vastuväited, tõendid ja kaebused. Samuti on kohtul võimalus isikut vahetult küsitledes kontrollida vahistamise seaduslikkust ja põhjendatust ning hinnata isikute kaebuste põhjendatust.PS § 21 lg 2 esimene lause kohaldub ainult neile, kellelt on parasjagu vabadus võetud, ega laiene neile, kes on vabastatud muud liiki tõkendi kohaldamise tõttu või kelle suhtes on kohaldatud muu tõkend kui vabaduse võtmine. Menetluses, mille käigus kohus isiku vabaduse võtmise seaduslikkust kontrollib, peavad olema tagatud menetluslikud garantiid ja relvade võrdsuse põhimõte (EIKo 25116/94, Schöps vs.Saksamaa, 13.02.2001). Üheks olulisemaks garantiiks vabaduse võtmise tõhusal vaidlustamisel on isiku juurdepääs informatsioonile selle kohta, miks tema vahistamist taotletakse, sealhulgas juurdepääs toimiku materjalidele. EIK on märkinud, et kahtlustataval on võimatu sisuliselt vaidlustada vahistamise aluseks olevat tõendit seda tõendit teadmata (vt EIKo 1886/06, Albrechtas vs.Leedu, 19.01.2016). Siiski, mõnede tõendite avalikustamist võib piirata väga veenvatel põhjustel ja suure avaliku huvi juhtudel tingimusel, et menetluses võetakse kasutusele abinõud, mis tasakaalustavad kaitsele kehtestatud piiranguid (EIKo 3455/05, A. jt vs.Ühendkuningriik, 19.02.2009). Õigust olla informeeritud vahistamise asjaoludest reguleerivad küllaltki üksikasjalikult EL direktiivi 2012/13/EL art-d 6 ja 7, kusjuures pole päris kindel, kas art 7 võimaldab nii nagu EIK praktika puhul juurdepääsu vahistamise aluseks olevatele materjalidele piirata. Eestis reguleerib kahtlustatava õigust tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega KrMS § 34¹, mille lg 3 sätestab prokuratuuri õiguse keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kui see võib kahjustada kriminaalmenetlust. KrMS § 34¹ lg 4 võimaldab prokuratuuri vastavasisulise otsuse peale esitada kaebuse kohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium on käsitlenud direktiivi 2012/13/EL art 7, EIK praktika ja KrMS § 34¹ lg 3 suhestumist 2016. a tehtud lahendis (RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15), milles Riigikohus tegi järelduse, et direktiivi art 2012/13/EL art 7 tuleb tõlgendada EIK praktika valguses. Selle järelduse paikapidavust saaks kinnitada üksnes Euroopa Kohus.

Isiku kahtlustatavana kinnipidamise alused on sätestatud KrMS §-s 217. Kahtlustatavale kohaldatavad tõkendid ja nende kohaldamise kord on sätestatud KrMS §-s 127 jj. Vahistamise kui tõkendi kohaldamise alused on sätestatud KrMS §-s 130. Võrreldes teiste tõkenditega on vahistamise kohaldamise alused kitsad – kahtlustatava võib prokuratuuri taotlusel ja kohtu loal vabastada üksnes siis, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid (KrMS § 130 lg 2). Seejuures lisati 01.09.2016 KrMS § 130 lg-sse 2 ka täiendav kriteerium, mis peegeldab ultima ratio-põhimõtet – vahistamine peab olema vältimatult vajalik. Selline nõue on vajalik, kuivõrd vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 20). Seega kui vahistamise aluseks olevat asjaolu saab mingi teise vähem isiku õigusi riivava tõkendiga vältida (nt kui pakkuminekut saab vältida kautsjoniga), tuleb seda tõkendit ka kohaldada (RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 19). Nii Riigikohtu kriminaal- kui ka halduskolleegium on selgitanud (vastavalt RKKKm 11.09.2006, 3-1-1-103-06, p-d 13–15 ja RKHKo 20.11.2008, 3-3-1-47-08, p 15), et KrMS §-s 130 sätestatud vahistamisaluseid KrMS §-s 127 sätestatud alustega laiendada ei ole lubatud. Sealjuures on Riigikohus eraldi rõhutanud, et kuriteo raskus ei ole iseseisvaks vahistamisaluseks (vastavalt RKKKm 11.09.2006, 3-1-1-103-06, p-d 12 ja 15). EIK on aktsepteerinud nelja gruppi vahi all pidamise õigustust (pakkumineku oht, õigusemõistmise, sh kohtueelse menetluse võimalik takistamine, kuriteo toimepanemise oht ja oht avalikule korrale (EIKo 72508/13, Merabishvili vs. Gruusia, 28.11.2017). KrMS §-s 130 sätestatud vahistamise alused vastavad vaieldamatult EIK praktikale. Tuleb silmas pidada, et EIÕK art 5 lg 1 p c järgi on „põhjendatud kahtlus“ vahistamise seaduslikkuse conditio sine qua non.Seega kui põhjendatud kahtlus taandub või kaob, taandub või kaob ka sellekohane seaduslik alus jätkuvaks kinnipidamiseks ning edasine vahi all pidamine muutub ebaseaduslikuks (EIKo 543/03, McKay vs. Ühendkuningriik, 03.10.2006). Riigikohus on märkinud, et kuriteokahtlustuse põhjendamisel peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsele materjalile ja vahistusmääruses ei saa piirduda tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlustus või et kohtunik on selles veendunud. Samas ei ole põhjendatud kuriteokahtlustuse tuvastamine süüküsimuse otsustamine, mistõttu ei pea kohus analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides (vt nt RKKKm 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p-d 12 ja 12.1).

PS ei reguleeri kohtu loal vahi all pidamise lubatud pikkust. KrMS sätestab, et kohtueelses menetluses võib esimese astme kuriteos kahtlustatava või süüdistatava vahistada kuni kuueks kuuks ning teise astme kuriteos kahtlustatava või süüdistatava kuni neljaks kuuks. Alaealine kahtlustatav või süüdistatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu (KrMS § 131¹ lg 1). Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada KrMS § 131¹ lg-s 1 nimetatud vahi all pidamise tähtaega (KrMS § 131¹ lg 2). KrMS kohtumenetluses lubatava vahistamise pikkust ei määratle. Küll aga on Riigikohus märkinud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p-d 21–25). EIK on selgitanud, et isiku vahi all hoidmise perioodi põhjendatust tuleb hinnata konkreetse kaasuse põhjal, vastandades isiku huvid avalikele huvidele ning arvestades süütuse presumptsiooniga. See otsus tuleb teha asjaosalistel võimuesindajatel, kes peavad vahi all pidamise otsust alati ka põhjendama. Küsimus vahi all pidamise mõistlikust ajast koosneb inimõiguste kohtu praktika põhjal kahest osast:esiteks, kas vahi all pidamise põhjendused on olulised ja piisavad, et õigustada jätkuvat vahi all pidamist (st olemas peab olema jätkuv kuriteokahtlus ning vahistamise alused); teiseks, kas võimud on (kohtueelse) menetluse läbi viinud kohase tähelepanu ja hoolega. Kui vastused on jaatavad, siis võib vahi all pidamist pidada põhjendatuks, kui aga üks neist vastustest on eitav, kerkib küsimus vahi all viibimise põhjendatusest ja vastavalt ka selle mõistlikust ajast (EIKo 23755/07, Buzadji vs. Moldova, 05.07.2016).Periood, mida tuleb eelvangistuses viibimise mõistliku aja hindamisel arvestada, algab isikult tegeliku vabaduse võtmise hetkest (vahistamisest) ning lõpeb kas tema vahi alt vabastamisega või hetkest, kui talle mõistetud vabaduskaotuslik karistus muutub lõplikuks, s.o karistus jõustub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi käsitluse järgi ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses või süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista (RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 23). Vahistuse proportsionaalsuse hindamisel tuleb lisaks vahistamise aluse kontrollile hinnata ka seda, kuivõrd aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine (RKKKm 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 25).Mitte mingil juhul ei tohi võimud seejuures vahi all pidamise pikendamise otsustes piirduda standardsete ja stereotüüpsete põhjendustega, vaid need tuleb põhistada isikupõhiselt ja vastavalt lahti kirjutada (vt EIKo 24838/94, Steel jt vs. Ühendkuningriik, 23.09.1998).

Isegi kui vahistamine on õigustatud, ei kao võimude kohustus menetleda kriminaalasja hoolsalt mõistliku aja jooksul, st tarbetute ja põhjendamatute venitusteta. EIK on märkinud, et vahi all viibival süüdistataval on õigus tema asja prioriteetsele ja kiirele menetlemisele (EIKo 2122/64, Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968). EIK praktikas ei ole mingit tähtsust, kas isik peetakse kinni kohtueelse menetlusega seoses või on see juba lõpule viidud ja isik kohtu alla antud ning on vahi all kohtu ootel. Loeb tegelik vabadusest ilmaolek ja selle kestus enne lõpliku karistuse jõustumist või õigeksmõistmist (vt EIKo 28358/95, Baranowski vs. Poola, 28.03.2000). Mõistagi ei ole vahi all viibimise aeg ja mõistlik menetlusaeg omavahel üks ühele vastavuses.Kohtueelse menetluse pikk kestus võib olla põhjendatud näiteks asja keerukusest, paljudest episoodidest, paljudest kahtlustatavatest jms, kuid see ei tingi automaatselt pikaajalist vahi all viibimist, kuivõrd kohtul on kohustus regulaarselt kontrollida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ja alternatiivsete tõkendite sobivust. Ja isegi kui põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluste olemasolu tõttu ei saa isikut vahi alt vabastada, ei tähenda see automaatselt seda, et võimud peavad keerukaks osutunud kriminaalasjas kohtueelse menetlusega kuidagi eriliselt kiirustama ning neil on näiteks lubatud teatud menetlustoimingud jätta tegemata või sammud astumata pelgalt selle põhjendusega, et isiku(te)le on kohaldatud tõkendina vahistamist.See tähendab, et mõistliku aja tingimuse kriteeriume EIÕK art 5 lg-s 3 ja art 6 lg-s 1 tuleb sisustada ja rakendada erinevalt. Erinevalt EIÕK art 6 lg-st 1 täidab lubatav ehk mõistlik aeg vahi all viibimiseks EIÕK art 5 lg 3 järgi isikute põhjendamatu eelvangistuses viibimise aja piiramise eesmärki, mitte aga ei taotle kiiret kohtuistungini jõudmist.

PS § 21 lg 2 esimene lause, EIÕK art 5 lg 4 ning PS § 15 lg 1 koostoimes tõlgendamine võimaldab kinnipidamise seaduslikkuse ka uuesti (regulaarselt) läbi vaadata ning annab isikule võimaluse taotleda enda vabastamist juhul, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks. Kui 2016. a septembrini nägi KrMS § 137 ette, et selline kohtulik kontroll võis toimuda vahistatu või tema kaitsja taotlusel iga kahe kuu järel (kui isik oli viibinud vahi all enam kui kuus kuud, siis vähemalt kord kuus), siis kehtivas õiguses nihkus koormus kontrolli teostamisel kaitse poolelt süüdistuse poolele. Isiku vahistamisel annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks (st tähtaeg võib olla ka nt 10 päeva); seda tähtaega võib eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri põhistatud taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades piiranguid vahistamise maksimumtähtaja osas (KrMS § 131¹ lg 4). Seejuures peab eeluurimiskohtunik kontrollima nii põhjendatud kahtluse kui ka vahistamisaluste jätkuvat olemasolu ning vajadusel otsustama isiku õigusi vähem riivava tõkendi kasuks. Vahi alla võtmine võib olla toimunud põhjendatult ja seaduslikult, kuid nii põhjendatud kahtlus kui ka vahistamise alus(ed) võivad aja jooksul ja asjaolude toimel teiseneda või kaduda. Kui kinnipeetu on kohtu ootel, on tal samuti õigus perioodiliselt taotleda enda vabastamist vahi alt ning kohus peab sellised taotlused viivituseta läbi vaatama (vt ka KrMS § 275 lg 2, mis näeb ette, et sõltumata vahistatu taotlusest kontrollib kohus vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul). Asja arutamisele ilmumise tagatistena võib sellisel juhul vahistamise asemel kasutada nt kautsjonit (KrMS § 135), kuid see võib ka olla muu KrMS §-127 sätestatud tõkend. Oma seisukohti vahistuse põhjendatuse ja seaduslikkuse kontrollimisel peab kohtunik põhjendama sisuliselt ja põhjalikult, mitte formaalselt ja üldsõnaliselt. Vabaduse võtmise põhjendatuse ja seaduslikkuse perioodiline kontroll peab toimuma ka muus kui kriminaalmenetluses vabaduse võtmise korral. Nii on EIK leidnud, et kui isikult on pikemaks ajaks võetud vabadus ja puudub vabaduse võtmise automaatne perioodiline kohtulik revisjon, on isikul igal juhul õigus taotleda mõistlike ajavahemike tagant menetlust kohtus, et välja selgitada kinnipidamise seaduslikkust ning seda sõltumata sellest, kas vabaduse võtmise otsustas tsiviil- või kriminaalkohus või mõni muu võimuasutus (EIKo 7215/75, X. vs. Ühendkuningriik, 05.11.1981). EIÕK ja selle kohaldamispraktika ei anna mingeid ajapiire (tähtaegu), mille jooksul või järel on õigus kohtulikku kontrolli taotleda. See on riigisisese õiguse ja/või kohtupraktika reguleerida, kuid on selge, et see võimalus peab olema ning selle tähtaeg peab vähemalt eelvangistusega seoses olema lühike. EIÕK art 5 lg 4 ei kohusta riike tagama selles menetluses apellatsiooniõigust, kuid kui riigisisene menetlus apellatsiooni lubab, siis peab apellatsioonimenetlus toimuma samade garantiide alusel mis esimeses astmeski.

Paragrahvi 21 teine lause on sarnane PS § 21 lg 1 esimese lause esimese alternatiiviga, sätestades, et kohtu otsus teatatakse vahistatule viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil. Riigikohus on sellega seoses märkinud, et vahistamise määrusest teatavaks tegemiseks KrMS § 387 lg 2 mõttes ei saa lugeda üksnes määruse resolutsiooni kuulutamist kohtuistungil kahtlustatava ja kaitsja juuresolekul, vaid neile tuleb anda võimalus tutvuda ka määruse terviksisuga. See on vajalik kahtlustatava kaitseõiguse tagamiseks, kuna kahtlustatavale tuleb anda reaalne võimalus vahistamist tõhusalt vaidlustada ja end kaitsta (RKKKm 31.03.2017, 3-1-1-8-17, p 8).

Juhul kui kinnipidamine ja vahistamine osutub PS-ga vastuolus olevaks, on kohane, et isik vabastatakse kohe ja talle antakse hüvitis ehk kompensatsioon. EIÕK-s näeb kompensatsiooni ette art 5 lg 5, mis sedastab, et igaühel, kes on EIÕK art-ga 5 vastuolus oleva vahistamise ohvriks, on täitmisele kuuluv õigus kompensatsioonile. PS-s vastavat erinormi ei ole, mistõttu tuleb juhinduda §-s 25 sisalduvast üldnormist. Riigikohtu halduskolleegium on sedastanud, et isiku kinnipidamine üle 48 tunni ilma kohtu vastava loata on õigusvastane ning sellega seoses tekib isikul kahju hüvitamise nõudeõigus (RKHKm 28.11.2012, 3-3-1-60-12). Hüvitamise täpsema korra sätestab SKHS, eelkõige § 7.