EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritav paragrahv sätestab esmajoones ja otsesõnu kaks omavahel seotud põhiõigust: õiguse pöörduda kohtusse ehk kaebepõhiõiguse (§ 15 lg 1 ls 1) ja õiguse põhiseaduse kohaldamisele (§ 15 lg 1 ls 2 ja lg 2). Kaebepõhiõigus peab tagama kohase kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 25; RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 15). Sellisena väljendab kaebepõhiõigus koostoimes PS §-ga 14 laiemat ja fundamentaalsemat põhiõigust kohtulikule kaitsele (RKÜKm 09.04.2020, 5-18-5/33, p 11; RKÜKm 05.06.2017, 3-1-1-62-16, p 31; RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p 75). Seda oleks lühidalt kohane nimetada üldisekskohtupõhiõiguseks (komm 10 jj). Selle järgi ei pea isikule olema tagatud mitte üksnes juurdepääs kohtule, vaid ka tulemuslik õiguskaitse ja aus menetlus. Kohtumenetlus peab võimaldama kaitstavaid õigusi tegelikkuses maksma panna (RKÜKm 05.06.2017, 3-1-1-62-16, p 31; RKÜKm 21.04.2015, 3-2-1-75-14, p 58; RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41). Õiguskaitse ei tohi jääda illusoorseks. Õigus nõuda põhiseaduse kohaldamist (komm 96 jj) kätkeb endast kaht omavahel seotud põhidimensiooni, õigust nõuda, et põhiseadusvastast seadust isiku kohtuasjas ei kohaldataks (lg 1 ls 2), ning õigust nõuda, et kohus järgiks põhiseadust (lg 2). Eelnevale lisaks on PS §-st 15 tuletatud ka kohtuniku õigus sõltumatustagatistele (komm 101 jj).

Kohtusse pöördumise õigus on hädavajalik õigusriigi toimimiseks ja riigivõimu kuritarvitamise vältimiseks (EIKo 4451/70, Golder vs.Ühendkuningriik, 21.02.1975, p 28 jj; EIKo 48345/12 jt, Kandarakis vs.Kreeka, 11.06.2020, p 44; EKo C-585/18 jt, A.K. vs. Krajowa Rada Sądownictwa, 19.11.2019, p 120). Õiguste tagamise kohustus on küll ka teistel võimuharudel (PS § 14), kuid oleks ebarealistlik loota, et seadusandja ja täitevvõim ei tee iial ühtki viga. Kohtukaebeõigus on varuventiil. Kolm võimuharu peavad õigused tagama koostoimes.

Kohtupõhiõigus on peamine vahend, et garanteerida teiste riigivõimuharude põhiseaduspärane ja seaduslik toimimine (§ 3 lg 1 ls 1), kontroll ja tasakaalustamine (§ 4), õigusriigi põhimõtte järgimine (§ 10), samuti riigi ja seaduse kaitse (§ 13), õigused ja vabadused üldisemalt (§ 14), nagu ka kahju hüvitamine õiguste rikkumise korral (§ 25). Paragrahvi 15 õiguslikke tagajärgi täpsustavad kohtupidamisele laienevad spetsiifilised menetluslikud põhiõigused (§-d 22–24) ning kohtusüsteemi ülesehituse ja sõltumatuse sätted (XIII ptk), sh objektiivne põhiseaduse järgimise kohustus (PS § 146 ls 2) ja põhiseaduslikkuse järelevalve garantii (§ 152). Kohtukaebeõigust tuleb eristada kohtulikust loareservatsioonist – olukordadest, kus isiku õiguste piiramiseks on eelnevalt vajalik kohtu luba (PS § 21 lg 2 ls 1, § 22 lg 1 ja § 43). Üldist kaebepõhiõigust täiendavad erikaebeõigused teatud põhiõiguste riivamisel: sundvõõrandamisel – PS § 32 lg 1 kolmas lause; väljaandmisel – PS § 36 lg 1 kolmas lause. Nendegi sätete alusel toimuv kohtumenetlus peab aga vastama PS § 15 lg 1 esimese lausega hõlmatud ausa ja tõhusa kohtumenetluse nõuetele. Spetsiifilisemate menetluslike põhiõigustega, eriti PS §-ga 24, on § 15 üld- ja erinormi vahekorras, täites ka võimalikud spetsiifiliste põhiõiguste lüngad. Näiteks on Riigikohus põhikohtuasja menetlusosalise õiguse võtta osa konkreetse normikontrolli asja arutamisest (ja nõuda sellega seoses kantud õigusabikulude hüvitamist) tuletanud just PS §-st 15 koostoimes §-ga 14 (RKÜKm 09.04.2020, 5-18-5/33, p 11). Spetsiifilise menetluspõhiõiguse riivet tuleb hinnata aga spetsiifilise õiguse puhul kehtivate standardite alusel (nt PS § 24 lg 3 ls 2) ka siis, kui samaaegselt on riivatud § 15.

PS §-s 15 sätestatul on just nimelt õiguste, mitte pelgalt printsiipide iseloom. PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isikul õigus nõuda, et kohus täidaks §-s 14 sätestatud kaitsekohustust nii teiste võimuharude (haldusasutused, süüteoasjade kohtuvälised menetlejad, seadusandja) kui ka eraisikute suhtes. Kohtukaebeõigus ja kaitsekohustus kompenseerivad riiklikku võimumonopoli ja omaabi piiranguid. PS § 15 toimimisel on oluline roll preventiivsel mõjul, see aga eeldab, et vajadusel on õigused võimalik reaalselt maksma panna. Kohtukaebeõigus tagab kodanikule reaalse kaasarääkimisõiguse teda puudutavates asjades, sunnib asutusi oma otsuseid põhjendama. Kaebeõigusel on ka negatiivsed kõrvalmõjud: vaidlustamistega kaasneb sageli õiguspäraste kavade ja projektide elluviimise pidurdamine, lõpliku otsustusõiguse nihkumine teistelt võimuharudelt ning ühiskonna struktuuridelt kohtutele.

Liigilt on PS § 15 õigused soorituspõhiõigused. Põhiõiguse kandjal on õigus nõuda, et riik korraldaks kohtuasutuste võrgustiku (kooskõlas PS §-dega 148–149) ning vajalikud menetlused. Õiguskaitset põhiseadusvastaselt välistava normi puhul tuleb vastav norm jätta kohaldamata ning kaitse tagada seda võimaldavate sätete alusel. Vajaliku normi puudumisel (kui seaduse andmata jätmise põhiseadusvastasus on kindlaks tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses) tuleb õiguskaitset osutada vahetult PS § 15 lg 1 esimese lause alusel.

Kaebepõhiõigus on dispositiivne õigus. Igaüks on vaba otsustama, kas pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kedagi ei saa sundida avaldust esitama, kui tal selleks soovi pole. Küll aga võib tähtaegne kaebevõimaluse kasutamata jätmine tuua kaasa hilisema õiguskaitse minetamise. PS §-st 15 ei tulene, et kohtusse pöördumise võimalusest loobumisel (või ka nende võimaluste ebaeduka kasutamise korral) peaks teised võimuharud looma isikule uued menetlused väidetavate õiguste maksmapanekuks. Näiteks kurikuulsas VEB Fondi saagas oli sertifikaadiomanikel võimalus esitada kahjunõudeid riigi vastu halduskohtusse. Riigikogul ei olnud kohustust lahendada kahjunõudeid, mis olid omal ajal jäänud esitamata või mille kohta kohtuvõim oli koguni seadusjõus otsused teinud (RKPJKm 24.04.2019, 5-19-6/4). Põhiseaduspärane on kaebeõigusest loobumine vahekohtuklausliga (RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 6). Kohtusse pöörduja on vaba otsustama ka kohtult taotletava kaitse ulatuse üle. Selleks piiritleb ta hagi või kaebuse nõude ja aluse, kohus ei või üldjuhul neist piiridest väljuda. Õiguslikud väited vaidluse esemele piire ei sea (RKHKo 07.05.2020, 3-17-2637/37, p 15). Põhimõtteline valikuvabadus kohtusse pöördumisel ei välista siiski kohtu initsiatiiviõigust ja menetlusosaliste käsutusõiguse piiramist seaduses sätestatud juhtudel, nt hagita menetluses (TsMS § 476 lg 1; RKTKm 29.04.2020, 2-18-19295/30, p 17). Üldine kohtupõhiõigus sisaldab mõningaid elemente, mida kohtud on kohustatud tagama sõltumata menetlusosaliste taotlustest ja seisukohtadest, et kindlustada ühiskonna usaldus kohtusüsteemi vastu – nt kohtukoosseisu seadusliku komplekteerimise nõue (EKo C-542/18 RX-II ja C-543/18 RX-II, Simpson vs. Euroopa Liidu Nõukogu, 26.03.2020, p 57). Mitmetest menetlusõigustest võib aga vabatahtlikult loobuda eeldusel, et loobumine on üheselt mõistatav, et säilivad asjakohased minimaalsed tagatised ja et loobumine ei ole vastuolus olulise avaliku huviga (EIKo 64734/11, Leuska jt vs. Eesti, 07.11.2017, p 74 jj; EIKo 10249/03 Scoppola vs.Itaalia (nr 2), 17.09.2009, p 135).

Normi kujunemislugu. Kuigi juba 24.02.1918 iseseisvusmanifesti p 4 pani Ajutisele Valitsusele kohustuseks „viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks“, ei sisaldanud esimese iseseisvusperioodi põhiseadused selgesõnalist üldist kohtukaebeõigust ega ammugi õigust põhiseaduse kohaldamisele.

1920. a PS § 15 esimene lause andis kodanikele õiguse pöörduda kaebuste ja palvetega vastavate avalikkude asutuste poole. Riigikohus ja toonane õiguskirjandus tuletasid sellest sättest ja seaduse üldmõttest nõude, et administratiivasjus tehtavad otsused peavad olema lõppkokkuvõttes kohtus vaidlustatavad. Sellest lähtudes jättis Riigikohus omal ajal kohaldamata nt Vene ajast kehtima jäänud teenistusseaduse § 789, mille järgi ametnikud ei saanud nende vabastamise peale kaebust esitada. See ei tähendanud aga alati otsese kaebuse esitamise võimalust ega piiramatut kaebeõigust. Näiteks Vabariigi Valitsuse ja peaministri korraldusi oli võimalik vaidlustada vaid kaudselt nende elluviimise peale kaevates. Kaebust ei saanud linnavolikogu otsuse peale esitada volinikud, kes ise olid otsuse tegemisel osalenud (RKAO 17.12.1920. –  T. Anepaio (koost), Riigikohus: otsuste valikkogumik 1920–1940. Elmatar 1999, lk 66; 15.03/12.04.1921. – Riigikohtu 1921. a otsused, lk 43, 44; 21.12.1923. – Riigikohtu 1923. a otsused, lk 129, 131; 25.09.1925. – Riigikohtu 1925. a otsused, lk 67, 68; 03.10.1933. – Riigikohtu 1933. a otsused, lk 47, 48; 1921, 27; 1934, 495; 1935, 420 – R. Saue (koost), Maksustamiskorralduse seadus. Külvaja 1937, lk 141). 1938. a PS § 30 esimene lause sätestas kodanike õiguse pöörduda märgukirjade ja avaldustega asjaomaste riigi- ja muude avalik-õiguslikkude asutiste poole. Samas kindlustas 1938 § 26 lg 2 teine lause kohtu poole pöördumise võimaluse vara sundvõõrandamisel.

Eellugu. Põhiseaduse Assamblees arutusele võetud J. Adamsi töögrupp soovis eelnõu § 34 lg 1 kohaselt sätestada õiguse pöörduda õiguskantsleri või kohtu poole põhiõiguste või rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste rikkumise, samuti kohustuste täitmata jätmise korral. Täiendavalt nägi § 115 lg 1 ette garantii riigivõimu teostamise põhiseaduspärasuse kohta esitatud kaebuste arutamiseks. Assamblee 13.12.1991 eelnõu § 45 lg 1 nägi ette igaühe õiguse pöörduda kohtu poole põhiõiguste rikkumise või kohustuste täitmata jätmise korral (vrd J. Raidla töögrupi eelnõu § 48 ja assamblee 15.11.1991 eelnõu § 37). Nii J. Adamsi töögrupi eelnõu § 34 lg 2 kui ka 13.12.1991 eelnõu § 45 lg 2 järgi oleks põhiõiguste peatüki sätted võinud olla kohtu otsuse aluseks (vt ka M. Ernits. Põhiseaduse § 15 kommentaar 5. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017).

Välisriigid. Kommenteeritavale paragrahvile on lähedased ntItaalia põhiseaduse art 24 lg-d 1 ja 2, Hispaania põhiseaduse art 24 lg 1, art 53 lg-d 2 ja 3, Kreeka põhiseaduse art 20 lg 1; Leedu põhiseaduse art 3, Portugali põhiseaduse art 20 lg 5, Rumeenia põhiseaduse art 21 lg 1, Saksamaa põhiseaduse art 19 lg 4, Slovakkia põhiseaduse art 46 lg 1, Sloveenia põhiseaduse art 23, Soome põhiseaduse § 21, Tšehhi põhiõiguste ja -vabaduste deklaratsiooni art 36 lg 1.

EL õigus. ELPH art 47 lg 1 tagab igaühele õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, kui on rikutud isiku õigusi või vabadusi. See tagatis kehtib sõltumata vaidlusaluse õigussuhte liigist (era- või avalik-õiguslik) ning ka olukorras, kus liikmesriigid rakendavad liidu õigust. Õigust tulemuslikule õiguskaitsele loeti ka juba enne hartat liidu õiguse üldpõhimõtteks. Sellele viitab ELL art 19 lg 1 teine lõik ja see põhineb liikmesriikide ühistel põhiseaduslikel tavadel (vt EKo C-64/16, Juízes Portugueses vs. Tribunal de Contas, 27.02.2018, p 35; EKo C‑432/05, Unibet, 13.03.2007, p 37; EKo C-97/91, Borelli, 03.12.1992; EKo C-222/84, Johnston, 15.05.1986). ELPH art 47 lg-tes 2 ja 3 on kindlustatud igaühe õigus asja õiglasele kohtulikule arutamisele, see hõlmab ka vajadusel õiguse tasuta õigusabile (EIKo 6289/73, Airey vs.Iirimaa, 09.10.1979).

Välislepingud. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni art 8 nimetab ära õiguse tõhusale menetlusele kohtus põhiõiguste rikkumise korral. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 lg 3 p-s b on riigid kohustunud tagama isikute kaitseks pädevad kohtu-, administratiiv-, seadusandlikud või muud organid ning laiendama kohtuliku kaitse võimalusi. EIÕK-s sätestab kohtupõhiõiguse art 6 tsiviil- ja kriminaalasjades sõltumata sellest, kas vaidlusalused õigused on kaitstud ka konventsiooniga või ainult riigisisese õigusega. Seejuures on sõnaselgelt ära nimetatud ka ausa ja tõhusa kohtupidamise elemendid. Artikli toimeala on piiratud tsiviil- ja kriminaalasjadega konventsiooni autonoomsest tähenduses, see hõlmab ka suurt osa, aga mitte kõiki haldusasju. Lisaks tagab EIÕK art 13 õiguse riigisisesele õiguskaitsevahendile konventsiooniga tagatud põhiõiguste kaitseks. Tuntuim valdkondlik leping kaebeõiguse kohta on Århusi konventsioon (art 9). See annab keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õiguse asjaomasele üldsusele, st puudutatud isikutele nende õiguste või huvide rikkumise korral ning keskkonnaorganisatsioonidele praktiliselt populaarkaebeõiguse (nende õiguste või huvide kahjustamist tuleb keskkonnaküsimustes eeldada). Välislepingutes sätestatud laiemad tagatised, mille puhul kaebeõigus ei sõltu subjektiivsete õiguste rikkumisest, ei kohusta PS § 15 lg 1 esimest lauset laiendavalt tõlgendama. Neid kaebeõiguse laiendusi tuleb kohaldada PS §-st 15 sõltumata.

PS § 15 õiguste adressaat on riik. Üldise kohtupõhiõiguse puhul on esmaseks kohustatud riigiorganiks pädev kohus ning selle raames lasuvad vajalikud kohustused ka asja lahendaval kohtukoosseisul. Kui pädev kohus on seadusega määratlemata, tuleb lünk täita analoogia abil või vajadusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (vt allpool ka komm VI.1).

Kohtu kõrval seob PS § 15 lg 1 esimene lause seadusandjat ja täitevvõimu. Seadusandja on asjaomaste isikute jaoks kohustatud kujundama kohtukorralduse ja menetlusnormid lünkadeta ja tõhusat õiguskaitset tagaval viisil (vrd RKPJKo 22.10.2015, 3-4-1-21-15, p 36). Seadusandja peab riigieelarve kaudu tagama kohtupidamise piisava rahastamise. Täitevvõim ei tohi kohtusse pöördumist takistada. Samuti peab ta iseäranis haldusmenetluse käigu ja haldusotsuste dokumenteerimise ja põhjendamisega ning andmete säilitamisega (allpool komm 62 jj) tagama enda tegevuse kontrollitavuse. Kuivõrd I ja II astme kohtute haldamine toimub kohtute seaduse kohaselt Justiitsministeeriumi ja kohtute haldamise nõukoja koostöös, vastutavad mõlemad nimetatud organid oma pädevuse piires organisatsioonilisel ja operatiivsel tasemel PS § 15 lg 1 esimese lause elluviimise eest.

Kohtupõhiõiguse kandjaks võib olla iga põhiõigusvõimeline isik, sh Eestis viibiv välismaalane ja juriidiline isik (PS § 9 lg 1). Kohtupõhiõigus ei lõpe välismaalase Eestist lahkumisega, kui see on tekkinud seoses varasema juhtumiga välismaalase Eestis viibimise ajal. Nii ei võta väljasaatmise täideviimine välismaalaselt õigust väljasaatmine vaidlustada. Kaebepõhiõigus on ka välismaa juriidilisel isikul tema Eestis tegutseva filiaali kaudu (RKHKm 30.10.2003, 3-3-1-68-03, p 15). Laiem välismaiste isikute kaebeõigus võib tuleneda EIÕK art-st 13 ja EL õigusest. PS § 15 lg 1 esimese lause isikulises kaitsealas on ka alaealised ja piiratud teovõimega isikud (sh sundravile allutatud isikud, RKÜKm 05.06.2017, 3-1-1-62-16, p 31), nende õigus iseseisvalt kohtu poole pöörduda on aga üldjuhul seadusega piiratud (TsMS §-d 202 ja 204, HKMS §-d 25–26).

Kohtupõhiõigust pole tulevastel põlvedel, lootel, surnul, asjal, varakogumil ega loomal, samuti kujuteldavatel persoonidel, kes ei ole juriidiliseks isikuks, nt seltsingutel. Seadusandja võib niisugustele olemitele välislepingute või riigisiseste menetlusnormidega kaebeõiguse või muud menetlusõigused omistada (nt KeÜS § 31 lg 1 p 2 ja § 30 lg 2), kuid ei ole selleks põhiseaduslikult kohustatud.

Kohtupõhiõiguse kandjad ei ole riik ega tema asutused, samuti mitte KOVü-d ja nende asutused. Põhiseadus tagab kohalikule omavalitsusüksusele kohtusse pöördumise õiguse tema autonoomia (enesekorraldusõiguse) kaitse raames (PS § 154 lg 1; vt ka HKMS § 44 lg 5; RKHKo 20.04.2016, 3-3-1-74-15, p-d 13 ja 15), mitte aga universaalset kaebeõigust. Laiem kaebeõigus teiste avaliku võimu kandjate vastu on siiski tagatud menetlusseaduse tasandil (HKMS § 44 lg 4) nii riigile, omavalitsusüksustele kui ka avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele.

Avalik-õiguslikud juriidilised isikud on PS § 15 lg 1 esimese lause isikulises kaitsealas niivõrd, kuivõrd nad on võimelised olema materiaalsete põhiõiguste kandjaks, mille kaitseks nad kohtusse pöörduvad või millega seoses tuleb neile tagada kohtumenetlusest osavõtt, nt avalik-õiguslikud ülikoolid oma autonoomia ja Rahvusringhääling sõna- ja ajakirjandusvabaduse kaitseks. Sarnaste piirangutega tuleb arvestada riigi ja KOVü-de ainuosalusega äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste puhul (vrd RKHKo 24.01.2017, 3-3-1-65-16, p 19).

Kohtupõhiõiguse kandjaks pole ka avaliku võimu kandja organ, sh ametiisik enda pädevuste ja volituste kaitseks teiste sama võimukandja üksuste tegevuse eest, nt Riigikogu liige või komisjon, vallavolikogu liige või fraktsioon (RKHKm 12.03.2019, 3-17-2784/20, p 10). Omavalitsusüksuse volikogu liige on mõistagi „igaüks“ oma tavapärastes õigussuhetes teiste eraisikute, valla või riigiga. Volikogu liige omavalitsusüksuse võimuorgani liikmena ei ole aga üksikisiku staatuses, vaid avaliku võimu kandja üks lülidest. Analoogselt eespool (komm 15) nimetatud autonoomiagarantiidega on kohtupraktikas siiski peetud vajalikuks kohtusse pöördumise õiguse tagamist Riigikogu komisjonile, et kaitsta tema enesekorraldusõigust ja sõltumatust täitevvõimust (RKHKo 11.05.2015, 3-3-1-90-14, p 15). Seda tuleb aga vaadelda Riigikogu sõltumatusgarantii (PS § 4) tuletisena, sellel puudub seos PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Kohtupõhiõiguse kandja ei saa Eesti riigilt nõuda kaitset kus iganes ja ükskõik kelle poolt maailmas toimepandud õigusrikkumiste eest. PS § 15 lg 1 esimene lause laieneb olukordadele, kus õiguste rikkumise tegu või sündmus toimub Eestis või kus õigusi on väidetavalt rikkunud Eesti jurisdiktsioonile alluv isik. Kaebus Eesti avaliku võimu asutuste tegevuse peale on PS § 15 lg 1 esimese lause toimealas sõltumata sellest, kas tegevus ise toimub või selle tagajärjed avalduvad Eesti territooriumil või välismaal. Otsest kaebust välisriigi asutuste või rahvusvahelise organisatsiooni ekstraterritoriaalse tegevuse peale PS § 15 ei hõlma. Lähtuda tuleb tegevuse läbiviija asukohast tegevuse toimumise ajal sõltumata sellest, kus ilmnevad tegevuse tagajärjed (nt välisriigis toimunud tuumaavariiga kaasnev radioaktiivne saaste Eestis). Eesti kohtus ei saa vaidlustada ka välisriigi agressiooni Eesti vastu. Eesti võimude heakskiidul Eesti territooriumil toimuv välisriigi, nt liitlasvägede relvajõudude või naaberriikide uurimisorganite tegevus on kohtupõhiõiguse ruumilises kaitsealas. Lubades välisriikide asutustel Eestis toimetada, peab Eesti riik põhimõtteliselt tagama oma isikutele ka kohtuliku kaitse sellega kaasnevate õigusriivete eest. Tähtsust ei ole, kas välisriik järgib või eirab seejuures Eestiga kokkulepitud tingimusi. Seaduse või välislepinguga võib olla mõeldav siiski kohtulikku kaitset niisugustes olukordades proportsionaalsel viisil piirata.

PSTS §-st 2 tulenevalt ei laiene PS § 15 lg 1 esimene lause EL organitele, nt Euroopa Keskpangale isegi siis, kui nad teostavad avalikku võimu Eesti territooriumil ja Eesti isikute suhtes, nt ettekirjutused Eesti kommertspankadele. Tulenevalt ELTL art-test 263–265 ja 267 on EL organite suhtes pädevaks kohtuks Euroopa Kohus ning seda pädevusjaotust tuleb PSTS § 2 järgi põhiseaduse kohaldamisel EL liikmeksoleku tingimustes arvestada. Riigisisese kohtupõhiõigusega on aga hõlmatud Eesti riigi tegevus ka siis, kui see rajaneb teise riigi, rahvusvahelise organisatsiooni või EL asutuse õigusaktil, toimingul või teabel, nt välisriigi pädeva asutuse antud haldusaktil, välisriigis toimunud läbiotsimisel leitud tõenditel, välisriigi võimudelt saadud maksuteabel või liikmesriikide koostöös peetavatel registritel (nt Schengeni viisainfosüsteem). Neis olukordades võib muu hulgas üles kerkida küsimus, kas õiguspärane on välisriigi õigusakt või tema poolt teabe kogumine, mida Eesti asutus oma tegevuses kasutab. Mõnel juhul võib soovitus vaidlustada välismaiseid alusandmeid või -otsuseid välisriigi kohtus olla praktikas teostamatu. Seepärast ei saa täielikult välistada Eesti kohtute kohustust kontrollida kaudselt välismaise asutuse tegevust nt liidu õigusele või Eestiga sõlmitud lepingule, kui sellest sõltub Eesti haldusasutuse otsuse või toimingu õiguspärasus (vt EKo C-682/15, Berlioz, 16.05.2017, p 75 jj).

EL õiguse elluviimine või kohaldamine Eesti avaliku võimu asutuste poolt riigisisese kohtupõhiõiguse toimeala ei kitsenda, olgugi et seeläbi satub asutuse tegevus ka ELPH art 47 mõjusfääri. Kaebaja või muu menetlusosaline võib Eesti kohtus esitada ka väite, et asjasse puutuv EL õigusakt on õigusvastane. Niisuguse väite käsitlemata jätmine rikub PS § 15 lg 1 esimest lauset. Siiski puudub Eesti kohtul lõplik pädevus EL organi õigusakti õiguspärasuse hindamiseks. Kahtluse korral tuleb Eesti kohtuasja lahendamisel küsida eelotsust Euroopa Kohtult (ELTL art 267).

PS § 15 lg 1 esimeses lauses sõnaselgelt ettenähtud kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas on olukorrad, kus isiku subjektiivne õigus võib olla või saada rikutud. Õigus ausale ja tõhusale kohtumenetlusele on tagatud menetlusosalistele sõltumata sellest, kas nad on ise kohtusse pöördunud, soovivad selles osaleda hagile või kaebusele vastuvaidlemiseks või kaasatakse menetlusse kohtu initsiatiivil.

Õiguste kaitse on kohtu ülesannete määratlemisel põhiseaduslik miinimumtase. Laiema kaebeõiguse tagamine on seadusandja otsustada, kuid õiguste kaitseks peab kohtutee olema avatud.

Kaitstava õiguse all peetakse § 15 lg 1 esimeses lauses silmas üksikisiku huve kaitsvaid juriidilisi positsioone, mille alusel tal on kohustatud subjektilt võimalus nõuda tegusid, enda tegevuse talumist või tegevusest hoidumist. Need hõlmavad subjektiivseid õigusi nii era- kui avalik-õiguslikes suhetes. Põhiõigused on oma konstitutsioonilise taseme ja ka laia toimeala tõttu kaitstavate õiguste kataloogis prominentsel kohal, kuid mingil juhul ei saa kaebepõhiõigust õigusriigis taandada vaid põhiõiguste kaitsele (vrd ettepanekuid Põhiseaduse Assamblees, komm 6). Kaitstavad peavad olema ja on ka teistes õigusaktides – välislepingutes, sh mõistagi EIÕK-s, EL esmases ja teiseses õiguses, Eesti seadustes ja määrustes – ettenähtud õigused, samuti lepingutest ja haldusaktidest tulenevad õigused. Õiguste hulgas nimetab PS § 15 lg 1 esimene lause eraldi ära „vabadused“. Nende all peetakse silmas põhiseaduslikke vabadusõigusi. Kaebepõhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma kohtu vastu suunatud protsessuaalseid õigusi. Nende kaitseks ei taga PS § 15 lg 1 esimene lause võimalust pöörduda kohtusse, vaid PS § 24 lg 5 näeb selleks ette edasikaebeõiguse.

PS § 15 lg 1 esimene lause ise ei loo tema abil kaitstavaid õiguspositsioone isikute vahel, sh üksikisiku ja avaliku võimu kandja vahel. Kohtusse pöördumiseks peab isikul eeldatavalt olema mõni teine, sisuline õigus, mida hagi või kaebuse abil kaitsta. Kohtusse võib aga pöörduda ka siis, kui õiguse olemasolu on vaieldav. Vaid juhul, kui isikul ei saa ilmselgelt avaldusega kaitstavat õigust olla, jääb see väljapoole kohtukaebeõiguse piire.

Materiaalsele põhiõigusele tuginemise võimalus PS § 15 lg 1 esimese lause kontekstis tehakse kindlaks selle kaitseala analüüsi abil. Muud subjektiivsed õigused tehakse kindlaks kaitsenormiteooria alusel. Riigikohtu määratluse järgi tuleneb õigusnormist subjektiivne avalik õigus, kui normi eesmärk on või peab olema vähemalt muu hulgas normile tugineva isiku säärase huvi kaitse, mida vaidlusalune meede kahjustab (RKEKo 20.12.2001, 3-3-1-15-01, p 22). Asjasse puutuva normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata soovid ja huvid ei tekita subjektiivseid õigusi. See, et normist kinnipidamine oleks isikule juhuslikult soodne, tekitab pelgalt õigusrefleksi, mitte kaitstava õiguse (vrd vaidlust praamiveolepingu sõlmimise korra üle, RKHKo 13.09.2016, 3-3-1-38-16, p 25). Lähtuda tuleb nii seadusandja kavatsustest kui ka huvi objektiivsest kaitsmisväärsusest. Kaitse-eesmärgi määratlemine on normi tõlgendamise küsimus, seaduses endas või eelnõu seletuskirjas esitatud eesmärk pole ainumäärav, kuid seda tuleb vähemalt kontekstis arvestada. Silmas tuleb pidada ka inimväärikuse põhimõttet – seadusandja ei või jätta arvestamata isikute kaalukaid huve.

Subjektiivse õiguse tekkimiseks peab normiga kaitstud huvi olema individuaalneja personaalne, st kuuluma hagi või kaebuse esitajale. Kollektiivne õigushüve (nt valimiste usaldusväärsus) subjektiivset õigust kaitsenormi kaudu ei loo ning seda kaitsev kaebus (populaarkaebus) pole PS § 15 lg 1 esimese lause esemelises kaitsealas (RKPJKo 05.03.2019, 5-19-7/2). Samuti ei võimalda kaebepõhiõigus tulla kohtusse kaitsma teise isiku huve ega õigusi. Selline õigus võib tuleneda aga seadusest (nt PankrS § 35 lg 1 p 2; AutÕS § 79 lg 6). Üks osaühingu juhatuse liikmetest ei saa esitada enda nimel nõudeid teise juhatuse liikme vastu seoses viimase kohustustega osaühingu ees (RKTKo 04.03.2020, 2-18-11036/53, p 13). Hagi või kaebuse, mis on esitatud ebakohasel eesmärgil, võib tagastada läbivaatamatult (TsMS § 371 lg 2 p 2 alt 2, HKMS § 121 lg 2 p 1).

Näiteid. Naabrite huvi kaitsmise eesmärki ja seeläbi tekkivat õigust on nähtud nt planeeringute sätetes, mis piiravad planeeritud ehitiste mahtu, tootmishoones lubatud mürataset või toodetava tuuleenergia kogust. Niisugustest dokumentidest tulenevate õiguste kaitseks saab naaber kohtusse pöörduda vahetult ja eraldivõetuna, ta ei pea seejuures näitama ära mõne põhiõiguse, nt omandipõhiõiguse kahjustamist (RKHKo 25.11.2019, 3-17-1930/93, p 13; RKHKo 05.03.2019, 3-13-385/90, p 11; RKHKo 20.02.2019, 3-14-52416/72, p-d 15, 19–20; RKHKo 31.01.2017, 3-3-1-69-16, p 26; RKHKm 16.12.2016, 3-3-1-87-16, p 10; RKHKo 11.10.2016, 3-3-1-15-16, p 29; RKHKo 13.06.2003, 3-3-1-42-03, p 19). Naaber, kelle huvide kaitseks planeering ehitamist piiras, saab vaidlustada ka planeeringu kehtetuks tunnistamise (RKHKm 28.05.2020, 3-19-1627/28, p 11 jj). Riigihanke ning riigi- ja munitsipaalvara kasutusse andmise normid kaitsevad avalike huvide kõrval ka pakkumistel osalejate huvi, et osalejaid koheldaks võrdselt ja konkurentsi moonutamata (RKEKo 20.12.2001, 3-3-1-15-01, p 24).

Riiklik järelevalve võib sõltuvalt valdkonnast teenida vaid avalikku huvi või olla korraldatud ka puudutatud isikute õiguste ja huvide kaitseks. Sellest sõltub ka riikliku järelevalve algatamisest või selle raames meetme rakendamisest keeldumise vaidlustamise võimalus (RKHKo 23.03.2016, 3-3-1-85-15, p 13; RKHKo 22.10.2014, 3-3-1-42-14, p-d 13–19).

Rahvusvahelist lapsendamist reguleerivad normid lähtuvad ainult lapse huvidest ega anna mingeid õigusi isikule, kes soovib last lapsendada (RKHKm 24.10.2012, 3-3-1-53-12, p 15). Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei riivaks vanema õigusi. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus (RKÜKo 19.10.2020, 3-18-1672/38, p 38; RKHKo 27.06.2018, 3-15-2595/42, p 15).

Laiendatud kaebeõigus. Subjektiivsest õigusest sõltumatu kohtusse pöördumise õiguse andmine, sh populaarkaebuste (nt PlanS §-d 54, 94, 123 ja 141) või huvikaebuste kujul, on puhtalt seadusandja otsustusruumi küsimus ning ta võib vabalt otsustada ka sellised kaebevõimalused kaotada või ümber korraldada (RKHKm 28.05.2020, 3-19-1627/28, p 11; RKHKo 19.05.2020, 3-18-529/137, p 17.1; RKHKo 08.08.2018, 3-16-1472/92, p 15).

Varasemas Riigikohtu praktikas peeti keskkonnaasjades võimalikuks esitada kaebusi lisaks subjektiivsete õiguste kaitsmisele ka olulise ja reaalse keskkonnakaitselise huvi kaitseks, tingimusel et keskkonnaasi mõjutas kaebaja isiklikku, olulist ja reaalset huvi. Pärast KeÜS jõustumist loetakse need huvipositsioonid kaitstuks KeÜS §-s 23 sätestatud õigusega tervise ja heaolu vajadustele vastavale keskkonnale. Seega võib üksikisik ka keskkonnaasjades praegu esitada vaid õiguskaitsekaebuse, kuid see õigus võib hõlmata ka keskkonnaväärtuste kaitset, mille vastu kaebajal on isiklik, reaalne ja oluline huvi (vt direktiivi 2011/92 art 11; EKo C-72/12, Gemeinde Altrip, 07.11.2013, p 45 jj; EKo C-420/11, Leth vs. Austria Vabariik, 14.03.2013, p 32; RKHKo 13.05.2015, 3-3-1-8-15, p-d 19–21). Kvalifitseeritud tingimustele vastav keskkonnaühendus võib aga keskkonnaasjas sisuliselt esitada populaarkaebuse, sest tema õiguste või huvide rikkumist eeldatakse (KeÜS § 30 lg 2).

KOVü volikogu sisesuhtes volikogu liikmele antud „õigused“ (õigus kuuluda komisjoni) ei ole subjektiivsed õigused PS § 15 lg 1 mõttes. Need on avaliku võimu teostamisel osalemise pädevusest tulenevad volitused, mitte üksikisiku positsioonid avaliku võimu kandja vastu. Volikogu liikmel on PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenev õigus pöörduda kohtusse, kui volikogu otsus rikub tema isiklikke õigusi (RKHKm 12.03.2019, 3-17-2784/20, p 8; RKHKm 22.12.2008, 3-3-1-74-08, p-d 12–13; vt ka eespool komm 16).

EL õigusaktidest tulenevad individuaalsed õiguspositsioonidon PS § 15 lg 1 esimeses lause esemelises kaitsealas samaväärselt riigisiseste õigustega. Kaitstavad on hartapõhiõigused, aluslepingutes ettenähtud liikumisvabadused, samuti direktiividest ja määrustest tulenevad õigused. Üksikisiku õiguste tuletamine direktiividest ja määrustest toimub mõnevõrra avaramatel alustel kui kaitsenormiteooria. Selleks peab kaebajal olema normi rakendamise vastu piisav huvi (norm peab teda otseselt puututama) ja norm peab olema piisavalt täpne, nt kohustama liikmesriike teatud viisil käituma. Normi eesmärki (avaliku või erahuvi kaitse) on Euroopa Kohus arvestanud, kuid see ei ole määrav, pigem kaldub Euroopa Kohus tunnustama teisese õigusakti alusel isiklikke õigusi, kui see aitab kaasa õigusakti tõhusa mõju (effet utile) saavutamisele (EKo C-379/18, Lufthansa vs. Land Berlin, 21.11.2019, p-d 58–63; EKo C-197/18, Wasserleitungsverband, 03.10.2019, p-d 31–46; EKo C-723/17, Craeynest jt, 26.06.2019, p 34; EKo C-237/07, Janecek vs. Freistaat Bayern, 25.07.2008, p-d 34–39; EKo C‑432/05, Unibet, 13.03.2007, p-d 39–44; EKo C-148/78, Prokuratuur vs. Ratti, 05.04.1979, p-d 18–23).

PS § 15 lg 1 esimese lause teksti kohaselt on kohtukaebeõiguse teiseks eelduseks isiku õiguste ja vabaduste rikkumine. Kuna õiguste tegelik rikkumine tehaksegi kindlaks alles kohtumenetluse käigus, piisab menetlust algatava hagi, kaebuse või muu avalduse esitamiseks väidetavast ehk eeldatavast (TsMS § 3 lg 1) õigusrikkumisest. Igaühel, kellel on enda õigustesse sekkumise õiguspärasuse suhtes vähegi tõsiseltvõetavaid kahtlusi, peab olema võimalus saada kohtulikku kaitset (vrd EIKo 5029/71, Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978, p 64). Kokkuvõttes taandub see tingimus õiguse riive võimalikkuse kindlakstegemisele. Riive õiguspärasus kaebepõhiõiguse toimeala ei välista. Olukordades, kus riive õigusvastasus on suure kindlusega välistatud, võib olla põhjendatud seadusega kaebevõimaluste kitsendamine, eriti väheintensiivsete riivete korral (nt HKMS § 121 lg 2 p 2¹; VTMS § 54¹ lg 6; RKPJKo 12.12.2017, 5-17-12/9, p 34), kuid see ei kõrvalda neid situatsioone PS § 15 lg 1 esimese lause toimealast. Kohtusse pöördumine peab põhimõtteliselt olema võimalik ka siis, kui kaebuse lubatavus, nt tähtaegsus või põhjendatus, on vaieldavad (RKTKo 28.02.2018, 2-15-4239/55, p 15). See muidugi ei tähenda, et kohus peaks lubamatu avalduse lõppkokkuvõttes rahuldama. Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole aga olukorrad, kus kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud. Kui olukord pole ilmselge, tuleb juurdepääs kohtule tagada ja asja uurida kohases menetluses, misjärel on avaldus võimalik jätta soovitud tagajärjeta (RKHKm 25.04.2019, 3-18-913/25, p 9; RKHKm 04.10.2017, 3-17-505/44, p 8).

Õiguse riiveks on PS § 15 lg 1 esimese lause kontekstis riive tavapärases laias tähenduses, st subjektiivse õiguse või sellega kaitstud õigushüve igasugune ebasoodne mõjutamine. Kaebepõhiõiguse kasutamiseks piisab ka väheintensiivsest riivest (RKHKo 25.11.2019, 3-17-1930/93, p 13; RKHKm 16.12.2016, 3-3-1-87-16, p 8). Klassikaliste – otseste ja taotluslike – riivete kõrval lähevad siin arvesse ka kaudsed ja juhuslikud, mille puhul õigustesse sekkumine on siiski veel ettenähtav. Kausaalahel vaidlustatava teo ja õiguse ebasoodsa mõjutamise vahel ei või siiski olla hoomamatult pikk. Abstraktsete ja teoreetiliste riivete eest PS § 15 lg 1 esimene lause isikuid ei kaitse – vaidlus peab olema tegelik ja tõsine. EIK on EIÕK art 6 lg 1 kontekstis rõhutanud, et vaidlus ei tohi olla seotud üksnes õiguse olemasoluga, vaid peab hõlmama ka selle ulatust ja kasutamise võimalusi (EIKo 64734/11, Leuska jt vs. Eesti, 07.11.2017, p 50). Võimalik on aga tuvastamishagi või -kaebus olukorra selgitamiseks, kui õiguslik või faktiline ebaselgus takistab õiguse kasutamist (TsMS § 368 lg 1; HKMS § 37 lg 2 p 6; RKEKm 20.01.2014, 3-3-4-2-13, p 15; RKHKo 27.02.2019, 3-17-1108/28; RKHKo 07.06.2019, 3-16-1191/66, p 10).

Ajaliselt hõlmab kaebepõhiõigus minevikus toimunud riived, olevikus jätkuvalt kestvad riived kui ka tulevikus tõenäoliselt tekkivad riived. Kui avaliku võimu otsustuse toime on lõppenud, ei pruugi olla võimalik nõuda selle tühistamist, kuid see ei välista vaidlustamist, kui isikul on otsuse seaduslikkuse kontrollimise vastu säilinud õigustatud huvi (komm 85).

Kaebepõhiõiguse esemelise kaitseala piiritlemisel pole tähtsust, kas avalik võim riivab õigusi õigusakti, tahteavalduse, reaaltoimingu või hoopis informatsiooni töötlemisega – eeldusel, et ebasoodne mõju õigusele on tuvastatav (ehitisregistri andmete näitel RKHKo 26.03.2019, 3-14-52261/59, p 11; RKHKm 25.11.2015, 3-3-1-52-15, p 11). Maksuameti mittesiduv infopäring andmesubjektile endale ei kohusta teda infot andma ega riiva seetõttu ühtki õigust, erinevalt kolmandatelt isikutelt andmesubjekti kohta teabe küsimisest (RKHKo 07.06.2018, 3-16-586/29, p 11). Ka asutusesisene tegevus võib mõnel juhul isiku õigusi riivata, kuid see olukord on pigem erandlik (HKMS § 6 lg 1). Riivet ei esine nt Presidendi Kantselei juures tegutseva armuandmiskomisjoni soovituslike ettepanekute puhul (RKPJKm 06.06.2017, 3-4-1-6-17, p 36 jj).

Isiku õiguste väidetava rikkumise korral on vaidlustatav ka Riigikogu otsus (PSJKS § 2 p 3 ja § 16), mitte aga Riigikogu komisjoni protseduuriline otsus (RKPJKm 24.04.2019, 5-19-6/4). Õigustloovast aktist või selle andmata jätmisest tuleneva riive korral on võimalik vaidlustada selle kohaldamine või esitada kohtus nõue põhiseadustest tuleneva kohustuse täitmiseks või põhiseadusest tuleneva õiguse kindlakstegemiseks (komm-d 50–51).

Riigivõimuaktidena on PS § 15 lg 1 esimese lause kaitsealas ka süüteomenetluse uurimistoimingud, kohtute registriosakonna tegevus, kohtutäiturite tegevus, kohtuhaldusorganite tegevus (nt kohtunikueksami komisjoni otsused, RKÜKo 19.06.2020, 3-20-1044/5, p 11), kohtute tegevus materiaalse haldusülesande täitmisel (toimikute arhiveerimisel pärast kohtumenetluse lõppu, RKKKm 16.04.2020, 1-19-8262/17, p 44), mitte aga kohtumenetluse toimingud ja kohtulahendid. Edasikaebeõigust PS § 15 lg 1 esimene lause ei taga, see tuleneb PS § 24 lg-st 5.

Enda õiguste kaitseks kohtusse pöördumise õiguse loogiline järelm on õigus kvaliteetsele kohtupidamisele, vastasel korral oleks kohtusse pöördumise võimalus illusoorne. Seega peab aus ja tõhus kohtumenetlus olema tagatud esmalt olukordades, kus on tagatud kaebepõhiõigus. Ausa ja tõhusa kohtumenetluse üldised garantiid laienevad ka kõigile teistele üksikisikutele, kes on kohtumenetluse algatanud või sinna faktiliselt kaasatud (sõltumata sellest, kas kohtusse pöördumise õigus või kaasamise kohustus tuleneb põhiseadusest), samuti isikutele, kes PS § 24 lg 2 järgi tuleb kohtumenetlusse kaasata, st kelle õiguste üle kohtuasjas arutatakse. Samuti peab kohtumenetlus olema aus ja tõhus edasikaebeinstantsis (EIKo 48297/15, Sanjuan vs. Hispaania, 26.05.2020, p 30; EIKo 29369/10, Morice vs. Prantsusmaa, 23.04.2015, p 88).

PS § 15 lg 1 esimese lause rakendumise õiguslikuks tagajärjeks on riigi sooritusliku iseloomuga kohustus tagada võimalus kohtu poole pöörduda ning kujundada selleks ausad ja tõhusad menetlused.

Kohtukaebeõiguse tagamine eeldab toimiva kohtusüsteemi olemasolu. Isik, kelle õigusi on riivatud, saab nõuda, et tema hagi, kaebuse või muu avalduse vaataks läbi kohus põhiseaduslikus mõttes, sh kohtuasutuses kohtunik, mitte kohtuametnik (RKÜKo 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p-d 44–45). See tähendab vaidlusinstantsi vastavust kõrgendatud sõltumatus- ja kompetentsinõuetele. Kohtulikku kaitset PS § 15 lg 1 esimese lause toimealas ei asenda menetlused kohtuvälistes või -eelsetes instantsides, nt vaidlustuskomisjonis või prokuratuuris (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p-d 31–33; RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 20–21; vrd parlamentaarse kontrolli kohta EKo C-379/18, Lufthansa vs. Land Berlin, 21.11.2019, p 57). Nõuded kohtuasutusele tulenevad objektiivsel kujul PS XIII ptk-st, PS § 15 lg 1 esimene lause annab neile aga olulises osas subjektiiv-õigusliku mõõtme. Kui kohtusüsteemi põhiseadusvastane või muidu ebaõnnestunud korraldus takistab lünkadeta ja tõhusat õiguskaitset, siis rikutakse ühtlasi PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenevat põhiõigust. Kohtupõhiõigus ei võimalda aga nõuda mis tahes korralduslikke meetmeid, mis õiguskaitset soodustaks, või vaidlustada kõiki samme, mis kohtute tööd raskendavad, nt mis tahes säästu- ja kärpemeetmed. PS § 15 lg 1 esimene lause ei anna menetlusosalisele õigust nõuda kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist.

Lünkadeta kohtulik kaitse tähendab, et põhimõtteliselt peab iga olukorra jaoks, kus isiku õigusi võidakse riivata, olema määratud pädev kohus (RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 15). Kehtiv menetlusõigus ka sellele nõudele vastab. Pädev kohus on ka igas teoreetiliselt mõeldavas asjas olemas, sest maakohtul on „kinnipüüdev pädevus“ kõigis eraõiguslikes (TsMS § 1) ning halduskohtul kõigis avalik-õiguslikes (HKMS § 4 lg 1) vaidlustes, milleks seadus ei näe ette teistsugust kohtupädevust. PS § 15 lg 1 esimene lause ei anna samas üldkohtutele prioriteeti erikohtute (nt halduskohtu) ees ega erikohtutele üldkohtute ees. Mõlema institutsiooni menetlused peavad vastama menetluse tõhususe põhiseaduslikele standarditele. Kohtute pädevusnormid seega iseenesest kaebepõhiõigust ei riiva, küll aga võib selline oht kaasneda ebaselge ja ebamõisliku pädevusjaotusega (RKKKm 16.06.2015, 3-1-1-48-15, p-d 13–16).

Kaebeõiguse kitsendused. Üldjuhul tagavad kohtusse pöördumise klauslid menetlusseadustikes vähemalt PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud miinimumi – initsiatiiviõigus on isikul enda õiguste, sh seadusega kaitstud huvide kaitseks (TsMS § 3 lg 1; HKMS § 44 lg 1; KrMS § 230 lg 1; PSJKS § 16 ja § 37 lg 1). Siiski on kaebeõigust paljudel juhtudel kohtute ülekoormamise vältimiseks ja õiguskaitse tõhusaks korraldamiseks tarvis piirata, lükates õiguskaitse edasi tulevikku asjaolude selginemiseni ja suunates vaidluse piiritletud raamidesse. Kaebuse täiemahulist läbivaatamist võib erandlikult piirata, kui on kindlalt tagatud, et täitevvõimu otsus, nt hoiatustrahvi määramine, on õiguspärane (VTMS § 114 lg 2; RKPJKo 12.12.2017, 5-17-12/9, p 34). Kohtukaebeõiguse täielik välistamine, samuti selle tõlgenduslik piiramine ei ole lubatav (RKKKm 16.06.2015, 3-1-1-48-15, p 8).

PS § 15 lg 1 esimene lause tagab põhimõtteliselt õiguse vaidlustada isikut riivav tegu otseselt ja vahetult (vrd RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, E. Kergandbergi eriarvamus, p 1). Siiski võib otsese ja vahetu kaitse seaduse asendada kaudse ehk intsidentse kaebevõimalusega.

Haldusakte suunab seadus puudutatud isikuid vaidlustama just nimelt otse (HKMS § 37 lg 2 p 1) ning piirab nende kaudset vaidlustamist, sätestades põhimõtte, et kehtiv haldusakt on siduv ja täitmiseks kohustuslik sõltumata õigusvastasusest (HMS § 60). Haldusakti õigusvastasusele ei saa tugineda kaudselt, nt vaidlustades selle sundtäitmist (RKHKo 22.04.2015, 3-3-1-72-14, p 16) või sellest tuleneva õiguse kasutamist. Kaudselt toimub üldjuhul haldusmenetluse toimingute vaidlustamine, koos haldusmenetlust lõpetava haldusakti või toiminguga (HKMS § 45 lg 3; RKHKo 12.11.2019, 3-16-1573/41, p 32; RKHKo 19.06.2020, 3-17-2766/33, p 25). Kohene vaidlustamine ei oleks kohane nt riigi eriplaneeringu algatamisel, sest iga algatatud planeering ei pruugi kaugeltki jõuda kehtestamisfaasi. Isikul pole õigust saada kaitset planeerimismenetluse eest, vaid planeerimismenetlus ongi ette nähtud selleks, et seal oma seisukohti väljendada (RKHKm 11.10.2018, 3-17-2132/17). HKMS § 44 lg 1 kohaselt peab kaebuse esitamiseks eksisteerima õiguskaitsevajadus. Isik ei pea nt saama kohe vaidlustada mis tahes esialgset hinnangut enda kohta, kuigi see võib tema informatsioonilist enesemääramisõigust juba riivata. Näiteks kinnipeetava individuaalset täitmiskava on võimalik vaidlustada ühes selle reaalse rakendamisega (RKHKm 10.04.2019, 3-18-111/29, p 13).

Kaudselt toimub ka nt uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse vaidlustamine, kui uurimiskaebus laekub pärast süüdistusakti kohtusse saatmist (KrMS § 228 lg 6) ja toimingu või määruse sisuks on tõendi kogumine, millele kohtumenetluse pool soovib kriminaalasjas tugineda (RKKKm 16.06.2015, 3-1-1-48-15, p 15).

Võimude lahususe põhimõttest (PS § 4) tulenevalt on piiratud preventiivne kohtulik õiguskaitse täidesaatva võimu suhtes (keelamiskaebus – HKMS § 45 lg 1). Ilma nende piiranguteta väljuks kohus täitevvõimu kontrollija ja tasakaalustaja seisundist ning asuks sisuliselt ise langetama algupäraseid otsuseid täidesaatva riigivõimu valdkonnas. Keelamiskaebuse võib seepärast esitada vaid juhul, kui hilisem õiguskaitse ei oleks pöördumatute tagajärgede tõttu tõhus.

Kaudselt on kaebeõigus tagatud ka õigustloovate aktide peale. Menetlusseadused ei näe ette võimalust, et isik saaks Riigikohtule esitada kaebusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. PS § 15 lg 1 esimesest lausest ega muudest sätetest ei tulene, et õiguste kaitseks peab saama pöörduda just Riigikohtu poole. Kohtuks selle sätte tähenduses on iga PS § XIII ptk nõuetele vastav kohtuinstants. Siiski on Riigikohus leidnud, et õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (PS §-d 13–15) tagamiseks saab isik erandjuhul pöörduda oma põhiõiguste kaitseks põhiseadusliku individuaalkaebusega Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev kaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (RKPJKm 13.11.2019, 5-19-43/2, p 9). Pärast otsust KarSRS kaasuses (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02) on Riigikohus sedalaadi taotlused läbi vaatamata tagastanud, sest olukorra lahendamiseks on alati leidunud pädev kohus ning võimalus vaidlustada riive otseselt või kaudselt. Kui vastava menetluse tõhususe küsimuses on taotlejad tõstatanud põhiseaduslikke probleeme, on Riigikohus osutanud, et needki oleks tulnud lahendada maa- või halduskohtus algatatud menetluses PS § 15 lg 1 teisele lausele ja lg-le 2 vastavalt. Ainuüksi mittenõustumine kohtu seisukohtadega põhiseaduse kohaldamisel ei tähenda, et efektiivne õiguskaitse pole olnud tagatud (RKPJKm 13.11.2019, 5-19-43/2, p 12; RKPJKm 06.06.2017, 3-4-1-7-17, p 22).

PS § 15 lg 1 teine lause ja lg 2, § 107 lg 2 teise lause alt 2, § 142 lg 2 ja § 152 kohaselt on õigustloova akti õiguspärasuse kontrolli algatamise õigus kohtutel, Vabariigi Presidendil ja õiguskantsleril. Igaühe kaitse seadusandja ja muu õigustloova akti andja õigusvastase tegevuse eest tagab PS § 15 lg 1 teine lause intsidentse vaidlustamise õigusega, võimaldades nõuda põhiseadusvastase akti kohaldamata jätmist. Just see mehhanism tagab vaidluse jõudmise Riigikohtuni (vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 762). Niisugune kaudne vaidlustamisvõimalus ei tähenda lünklikku ega ebatõhusat kaitset, vaid on vajalik filter Riigikohtu ülekoormamise vältimiseks. Igaühel on maa- või halduskohtus võimalik vaidlustada tema arvates põhiseadusvastasele õigustloovale aktile tuginev tegevus või tegevusetus, samuti taotleda aktist tulenevate õigussuhete kindlakstegemist. Tuvastusnõue on mh kohane olukorras, kus karistuse ähvardusel kohustatakse isikut põhiõigusi rikkuvalt mingiks teoks või keelatakse tal vabaduse kasutamine (TsMS § 368 lg 1; HKMS § 37 lg 2 p 6 alt 3; RKTKo 09.10.2019, 2-16-9434/88, p 22; RKHKo 07.06.2019, 3-16-1191/66, p 10.1; RKHKm 25.10.2017, 3-17-749/24, p 11; vrd ka M. Sachs (toim). Grundgesetz. 2018, art 19 änr-d 123–125).

Kaebe- ja aegumistähtajad. Ajaliselt piiramatud võimalused mis tahes õigusriivete vaidlustamiseks ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ega võimaldaks läbi viia riigi toimimiseks vajalikke menetlusi. Kohtusse pöördumise õiguse õigeaegsel kasutama jätmisel võib õigusvastane olukord ja õiguste rikkumine jääda kestma. Mõistagi kujutavad õiguse realiseerimiseks kehtestatud tähtajad endast kaebepõhiõiguse riivet ega tohi olla ebamõistlikult lühikesed või muul viisil praktilist õiguskaitset välistavad (RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 57–58, 63). Seetõttu seotakse haldusasjades tühistamiskaebuse suhteliselt lühike – 30-päevane – tähtaeg haldusakti ametliku teatavakstegemisega, mitte juhusliku teadasaamisega. Teadasaamist võib arvestada vaid erandjuhtudel, kui kaebaja on enda õiguste kaitsmisel olnud ebamõistlikult passiivne (HKMS § 46 lg 1, lg 2 ls 1 ja lg 7; vrd RKTKo 09.10.2019, 2-16-9434/88, p 18 jj). Ka kolmeaastane kahjunõude tähtaeg võib EIK hinnangul olla ebamõistlikult koormav, kui seda hakatakse arvestama enne jätkuva ja kumulatiivse mõjuga õigusrikkumise lõppemist ja isik on kaitsetus olukorras, nt ebakohastes tingimustes hoitav kinnipeetav (EIKo 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, 29.01.2019, p 141 jj). Kaebetähtaja regulatsioon peab kohtusse pöörduja jaoks olema selge (EIKo 45315/18, Gros vs. Sloveenia, 07.07.2020).

Seadusandja võib kohtusse pöördumise tingimusena näha ette kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise (nt KrMS § 228 lg 1 ja § 230 lg 1). Nii nagu PS § 146 esimene lause ei sätesta absoluutset keeldu õigusemõistmiseks kohtueelses instantsis, ei välista seda ka § 15 lg 1 esimene lause, kui pärast kohtuvälise instantsi läbimist on isikul võimalik pöörduda kohtusse ja tõstatada seal kõik küsimused, mis olid arutuse all kohtueelses menetluses. Keelatud on aga kohtuinstantsi asendamine nt haldusinstantsiga (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 33). Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine ei tohi takistada kohtulikku kaitset olukorras, kus kohtueelne vaidlusorgan jätab avalduse õigusvastaselt läbi vaatamata või kus isikul oli kaalukas põhjus avaldust mitte esitada (nt asjaolude muutumine kohtumenetluse ajal või kohtu eksitavad selgitused – RKHKm 07.06.2018, 3-17-2610/32, p 12; RKHKm 22.01.2019, 3-17-1151/90, p 2.3; RKHKm 26.04.2017, 3-3-1-92-16, p 24; RKHKo 06.02.2014, 3-3-1-66-13, p 12; EIKo 16563/08 jt, Julin  vs. Eesti, 29.05.2012, p 177).

Vorminõuded. Korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia tagamiseks võivad kohtuasja algatamisel olla kohased mitmesugused formaalsused, nt kindlate andmete või taotluste esitamine avalduses või kindla menetlusliigi (nt hagita asi hagimenetluse asemel) või nõude valik. Sellised tingimused võivad iseäranis õiguslikult kogenematu isiku puhul tekitada vigu ja eksimusi, kohtul tuleb üldjuhul anda isikule võimalus sedalaadi vead parandada (RKTKm 10.10.2018, 2-16-14722/50, p 13). Vorminõudeid ei tohi kohaldada liiga jäigalt, minnes kaugemale nende eesmärgist (EIKo 40160/12, Zubac vs. Horvaatia, 05.04.2018, p 97 jj; vt ka RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p 39). Kohtul tuleb teha kindlaks avalduse esitaja tegelik tahe ja aidata selgitustega kaasa õiguste kaitseks vajalike formaalsuste täitmisele (RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 65 jj). Ammugi ei tohi kohtu ebatäpsed seisukohad kohtusse pöördumise tingimuste küsimuses panna koormust puudutatud isikule (EIKo 1605/14, Gogić vs. Horvaatia, 08.10.2020).

Kohtusse pöördumise õiguse loogiliseks jätkuna tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest koosmõjus §-ga 14 menetlusosalise õigus nõuda seadusandjalt ja kohtult õiglast menetlust, mis tagab õiguste tõhusa kaitse (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 51; RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p 75; RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41; M. Ernits. Põhiseaduse § 15 kommentaar 4. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017). Samuti PS § 15 lg 1 esimese lausega hõlmatud aus (õiglane) menetlus tähendab esmalt õigust sõltumatule,erapooletule ja seaduse alusel moodustatud kohtule (§-de 146 ja 147 komm-d; RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26; EIKo 50956/16, Pasquini vs. San Marino, 02.05.2019, p-d 100–101; EIKo 26374/18, Ástráðsson vs. Island, 12.03.2019, p 98; EKo C-585/18 jt, A. K. vs. Krajowa Rada Sądownictwa, 19.11.2019, p 120), lisaks sellele protsessuaalset võrdsust ehk võrdseid relvi ehk menetlusosaliste võrdseid võimalusi kohtu siseveendumuse mõjutamiseks (vrd RKKKm 01.12.2016, 3-1-1-99-16, p 9; RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15, p 16; RKKKo 01.02.2017, 3-1-1-109-16, p 12; RKTKo 12.06.2019, 2-17-9023/68, p 11; RKTKo 17.02.2015, 3-2-1-156-14, p 13; EIKo 795/09, Osipov vs. Ukraina, 08.10.2020).

Menetluse aususe üksikelemente hinnatakse EIÕK art 6 kontekstis mitmesuguste erinevate testidega, kuid menetlus peab ka kõigi nende kogumis olema ja näima „tervikuna aus“ (EIKo 53791/11, Chernika vs. Ukraina, 12.03.2020, p 51 jj; EIKo 29295/16, Franz vs. Saksamaa, 30.01.2020, p 63; EIKo 55391/13 jt, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p-d 144–145). Poola justiitsreformi kaasuses selgitas Euroopa Kohus, et kohus pole sõltumatu ja erapooletu, kui selle liikmed on teiste riigivõimuharude haardeulatuses, arvestades kogumis nende ametisse nimetamise tingimusi ja vastava instantsi loomise asjaolusid (EKo C-585/18 jt, A. K. vs. Krajowa Rada Sądownictwa, 19.11.2019, p 131 jj). Kohtukorralduslike küsimuste kõrval võivad näivat ausust kahjustada ka asja lahendava kohtuniku erapoolik ja eelarvamuslik käitumine või sellised kohtusüsteemi talitushäired nagu õigeksmõistmisega päädinud kriminaalasja korduv tagasisaatmine ebaveenvate põhjendustega, mis loob mulje kõrgema astme kohtu juhtnöörist isik ilmtingimata süüdi mõista (EIKo 44151/12, Tempel vs. Tšehhi, 25.06.2020).

Kesksel kohal tõhusa ja ausa kohtuliku kaitse tagamisel on menetlusosalise õigus esitada kohtule seisukohti ja tõendeid ning vaielda vastu teistele menetlusosalistele. See on põhiosas hõlmatud PS § 24 lg-ga 2, olles läbi põimunud PS § 15 lg 1 esimese lause põhimõtetega. Seda aspekti on EIÕK art 6 lg 1 rakendamisel ja EL õiguses kohati peetud silmas võistleva ehk kontradiktoorse menetluse all. Võistlev menetlus selles tähenduses ei takista kohtul tõstatamast küsimusi enda initsiatiivil, kuid menetlusosalistele tuleb anda võimalus nende suhtes seisukoha esitamiseks. Kohtuotsus ei tohi tugineda üllatuslikele asjaoludele (RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305/45, p 16; EIKo 65107/16, Gracia Gonzales vs. Hispaania, 06.10.2020; EIKm 45519/06 Duraliyski vs. Bulgaaria, 04.03.2014, p-d 31–32). Tõendite esitamisele, nt tunnistajate kohtusse kutsumisele peab kohus tõhusalt kaasa aitama ehk tegema selleks kõik endast oleneva. Tunnistaja kutsumiseks ei piisa nt kohtukutse väljasaatmisest, kontrollida tuleb selle kättesaamist (EIKo 40124/13, Giurgi vs. Rumeenia, 22.10.2020; EIKo 69019/11, Zirnīte vs. Läti 11.06.2020; EIKo 11423/03, Pello vs. Eesti, 12.04.2007, p 27 jj).

Menetlusosalisele tuleb kätte toimetada teave menetluse ja menetlustoimingute toimumisest (EIKo 17502/07, Avotiņš vs. Läti, 23.05.2016, p-d 119 ja 122; RKÜKo 02.10.2018, 2-17-10423/20, p 39) ning talle tuleb tagada ülevaade menetluse esemest – tema vastu esitatud süüdistusest või nõuetest, mille piire kohus ületada ei või – samuti info teiste menetlusosaliste väidetest ja tõenditest, millele kohus võib potentsiaalselt oma otsuse rajada. Menetlusosalisele tuleb üldjuhul tagada juurdepääs toimikule ja teiste menetlusosaliste esitatud tõenditele (vt nt EIKo 1586/15, Rook vs. Saksamaa, 25.07.2019).Juurdepääsu võib piirata kaaluka põhiseadusliku väärtuse huvides. Kui tagajärjed menetlusosalisele on mõõduka intensiivsusega, võib juurdepääsu jätta tagamata ka nt isikuandmete või ärisaladuse kaitseks. Vahistamistaotluse lahendamisel võib tõendite varjamise põhjenduseks olla nt oht, et kahtlustatav asub eeluurimise faasis tõendeid moonutama (RKKKm 01.06.2017, 3-1-1-27-17, p 8).

Kriminaalasjades peab süüdistatavale reaalse võimaluse enda kaitsmiseks andma süüdistuse tekst (vt ka EIÕK art 6 lg 3 p b). See peab sisaldama kõiki süüdistatavale etteheidetava käitumise olulisi faktilisi asjaolusid ja etteheite õiguslikku sisu. Faktilised asjaolud tuleb esitada süüks arvatava kuriteokoosseisu iga objektiivse ja subjektiivse tunnuse kohta. Kriminaalasja kohtulik arutelu peab jääma süüdistusakti piiridesse. Siiski ei saa süüdistus sisaldada kõiki asjaolusid, millega karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Lõplik ja ammendav põhjendus kujuneb kohtuliku arutamise käigus ning peab sisalduma kohtuotsuses (RKKKo 22.03.2019, 1-17-9941/80, p 8; RKKKo 28.05.2020, 1-16-4665/257; RKKKo 07.02.2018, 1-17-1327/52, p 13).

Võimalust olla kursis toimiku sisuga ja mõjutada kohtu siseveendumust aitab tagada ka asja avalik (PS § 24 lg 3), vahetu ja suuline uurimine (EIKo 55391/13 jt, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p 188). See sisaldab kriminaalasjades ka tunnistaja ristküsitlemise ehk konfrontatsiooniõigust asja otsustava kohtu juuresolekul (vt ka EIÕK art 6 lg 3 p d, KrMS § 15 lg 3). See on oluline nii ütluste sisu kui tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Kohtuotsus ei või tugineda üksnes või valdavas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda (RKKKm 08.04.2020, 1-15-6483/415, p 29; RKKKo 13.03.2020, 1-17-11682/102, p 23; RKKKm 20.12.2019, 1-12-5921/425, p 11; ristküsitlemisõiguse piiramise, sh nn Al-Khawaja ja Schatschaschwili testide kohta nt EIKo 53791/11, Chernika vs. Ukraina, 12.03.2020, p 41). Tõendite ümberhindamisel peab ka edasikaebeinstants tõendeid vahetult uurima ja andma menetlusosalistele reaalse võimaluse nende kohta selgitusi anda (RKHKo 05.11.2020, 3-19-990/30, p 24 jj; EIKo 7418/14, Scurtu vs. Rumeenia, 06.10.2020; EIKo 22574/08, Kashlev vs. Eesti, 26.04.2016, p 82).

PS § 15 lg 1 esimese lause kaitsealas on võimalus kasutada kohtuasja ajamiseks soovi korral professionaalset õigusabi esindaja või nõustaja näol (vt ka PS § 21 lg 1 ls 2 ja EIÕK art 6 lg 3 p c süüteomenetlustes; seoses kuludega RKÜKm 09.04.2020, 5-18-5/33; RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 49). Kohtupõhiõigus ei nõua esindaja osavõttu imperatiivselt, st esindatava tahte vastaselt. Isiku ärakuulamine jääks näiliseks, kui see toimuks isikule arusaamatus keeles. Seepärast peab menetlusosalisel olema võimalus kasutada tõlki (süüteoasjade kohta ka EIÕK art 6 lg 3 p a; EIKo 76577/13, Knox vs. Itaalia, 24.06.2019, p 183 jj). Riik peab tagama õigusabi ja tõlkimise kulud, kui need teenused on õiguste tõhusaks kaitseks vajalikud ja isikul endal vahendid puuduvad.

Tõhus kohtulik kaitse eeldab haldusasjades, et seda toetaks õigusriiklik haldusmenetlus.

Teavitamine. Kaebeõiguse praktiliseks kasutamiseks peab isik olema teadlik tema suhtes tehtud otsusest või toimingust, nt isikuandmete töötlemisest (nii ka väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuste kohta EKo C-671/18, CJIB, 05.12.2019, p 39; vrd RKKKo 05.02.2009, 3-1-1-83-08, p 13). Koormav haldusakt tuleb isikule kätte toimetada. On olukordi, kus teavitamine ei ole võimalik ilma meetme eesmärki kahjustamata, nt varjatud jälgimine. Sellisel juhul peavad kaebeõiguse riive tasakaalustama alternatiivsed meetmed, nt sõltumatu ameti kohustuslik eel- või järelkontroll (RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p-d 99–102; RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 49; vrd kohtuvälise menetleja otsuse kohta väärteoasjas RKKKo 05.02.2009, 3-1-1-83-08, p 13).

Haldusotsuse langetamine ja dokumenteerimine. Kuigi halduskohtus on vaidlustatav ka haldusorgani tegevusetus ja viivitus, raskendab täitevvõimu otsustamatus tihti õiguskaitset, sest puudub otsus, mida sisuliselt kontrollida. Seetõttu peab kohus võtma tõhusaid abinõusid haldusmenetluse mõistliku aja tagamiseks, vajadusel nt kohaldama esialgset õiguskaitset, haldusorganit trahvima või tegema definitiivse kohtuotsuse halduse kaalutlusõigusele vaatamata (vrd RKHKo 27.05.2015, 3-3-1-14-15, p 28). Selleks, et isik mõistaks, et on antud lõplik haldusakt, mille vaidlustamise võimaluse võib isik lühikese kaebetähtaja möödalaskmisega minetada, on oluline haldusakti korrektne dokumenteerimine ning selle varustamine vaidlustamisviitega (HMS § 57). Haldusakt tuleb isikule edastada sellisel kujul, et tal on võimalik selle sisu autentsel ja kontrollitaval kujul kohtule esitada.

Haldusakti põhjendamine. Üks kesksemaid haldusmenetluse instituute, mille Riigikohus nii esimese iseseisvusperioodi alguses kui ka pärast Eesti taasiseseisvumist varakult põhiseadusest tuletas, on haldusakti põhjendamise kohustus (RKAO 1928, 249. – Õigus 1928, nr 3, lk 93; RKHKm 24.03.1997, 3-3-1-5-97, p 3; RKHKm 06.10.1995, III-3/1-26/95). Kuna kohus ei või langetada otsust haldusakti kohta täitevvõimu asutuse asemel, on sisulise kontrolli tegemiseks tihti ainus võimalus haldusakti põhjenduste analüüs. Põhjenduste puudumisel ei saa kohus jälgida haldusorgani mõttekäiku ega hinnata selle vastavust kaalutlusreeglitele või – halduse ulatusliku hindamisruumi korral – meelevaldsuse keelule (nt kohtunikueksamikomisjoni otsuste puhul, RKÜKo 19.06.2020, 3-20-1044/5). Lisaks ei võimalda põhjendusteta haldusakt puudutatud isikul tihti adekvaatselt hinnata kaebuse eduväljavaateid (RKHKo 04.12.2017, 3-15-873/142, p 29).

Haldustegevuse õiguslik vorm. Täitevvõimul võib mõnes olukorras olla märkimisväärne mänguruum otsustamaks, kas saavutada püstitatud eesmärk haldusülesande täitmisel määruse, haldusakti, lepingu või toiminguga. Haldusmenetluse kord ja vaidlustamisvõimalused on aga halduse tegevusvormide puhul erinevad. Kõige tugevam kaitse kehtib haldusaktide puhul. Määrusi saab seevastu vaidlustada vaid kaudselt. Seepärast ei tohi täitevvõim ega ka seadusandja halduse tegevusvormi valiku kaudu meelevaldselt kahjustada kaebepõhiõigust ega nõrgestada õiglase haldusmenetluse (PS § 14) garantiisid. Haldusotsused, millel on vaatamata üldtunnuste alusel määratletud adressaatide ringile piisavalt konkreetne iseloom, nt kindlate kinnistute kasutusrežiimi kujundamisega seoses (nt detailplaneeringud, Natura ala moodustamine), tuleb otsese õiguskaitse tagamiseks vormistada haldusakti eriliigina – üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2; RKÜKo 31.05.2011, 3-3-1-85-10, p 23; vt ka § 152 komm 20).

Kohtuasja lõpptulemuse jaoks on sageli määrav, millise intensiivsusastmega peab kohus selgitama välja n-ö objektiivse tõe ehk kõrvaldama kahtlused faktilistes asjaoludes ja seaduse tõlgendamisel. PS § 15 lg-st 1 tulenev üldine standard on range täiskontroll. See tähendab kohtu täiemahulist pädevust tuvastada asjaolusid, anda hinnanguid ning tõlgendada ja kohaldada seadust (sh määratlemata õigusmõisteid), eeldamata ühegi menetlusosalise seisukoha õigsust või olemata muul viisil nende hinnangutega seotud (PS § 3 lg 1 ls 1, § 146; EIKo 47650/99, Silvester’s Horeca Service vs. Belgia, 04.03.2004, p-d 26–27). Kohtul peab olema juurdepääs õigusemõistmiseks vajalikule teabele (EIKo 59066/16, Bou Hassoun vs. Bulgaaria, 06.10.2020). EIK ei aktsepteerinud Eestis 1990. aastatel valitsenud olukorda, mille kohaselt oli kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimise ja dokumentide äravõtmise peale võimalik kaevata vaid prokuratuuri ning prokuratuuri tegevust kontrollis halduskohus vaid piiratud ulatuses ilma õiguseta politsei tegevusega seotud asjaolusid tuvastada ega hinnata ning politsei meetmeid tühistada ega heastada (EIKo 37571/97, Veeber vs. Eesti (nr 1), 07.11.2002, p 71).

Täiemahuline kontrollivõimalus peab PS § 15 lg 1 esimesest lausest tulenevalt olema tagatud karistuslike meetmete rakendamisel EIÕK art 6 lg 1 mõttes. See ei tähenda tingimata uurimispõhimõtte kohustuslikkust. PS § 15 lg 1 esimesele lausele vastab ka võistlev kriminaalmenetlus, kus kohus otsustab süüküsimuse kaitsja ja süüdistaja poolt esitatud tõendite põhjal (KrMS § 14 lg 1). Menetluse võistlevus ei välista omakorda kohtu aktiivset rolli süüdistusele materiaalõigusliku hinnangu andmisel. Kohus võib muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole (RKKKo 28.11.2019, 1-17-5210/59, p 34; RKKKo 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 33). Kriminaalasja lahendav kohus on vaba hindama tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ega ole piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga (KrMS § 61 lg 2). Muu hulgas on kohtul kaalutlusõigus ekspertiisi määramisel. Menetlusosaline saab nõuda ekspertiisi korraldamist vaid siis, kui asjaolu suhtes esineb põhjendatud kahtlus (RKKKo 27.03.2020, 1-19-2627/29, p 25; RKKKo 05.10.2018, 1-17-5760/47, p 11). EIK on samas rõhutanud, et nt meditsiinilise ettevaatamatuse asjad hõlmavad tihtipeale keerukaid diagnoose ja otsuseid raskes olukorras. Sellistel juhtudel ei saa uurimisasutused ega kohtud asuda meditsiiniekspertide asemele. Meditsiiniekspertide arvamuste olulisust arvesse võttes on üliolulised nende saamise menetluslikud aspektid (EIKo 49045/13, Rõigas vs. Eesti, 12.09.2017, p 115).

RKKK hinnangul peab kohtuvälise menetleja otsust väärteoasjas kontrolliv maakohus PS § 146 lg-st 1 tulenevalt lahendama asja algusest ja täies ulatuses ab ovo-menetluses (VTMS § 123 lg 2; RKKKo 17.11.2017, 4-16-5811/27, p 8). EIÕK art 6 lg 1 järgimiseks piisab siiski vaid haldusvõimude määratud karistuse vaidlustamisel isiku võimalusest nõuda kõigi oluliste küsimuste ümberhindamist; see ei eelda tegelemist küsimustega, mille üle vaidlust pole (komm 66). Lisaks kohtuvälise menetleja kasutatud tõenditele peab kohus väärteoasjas uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel koguma ja kontrollima ka täiendavaid tõendeid omal algatusel (RKKKo 17.02.2020, 4-19-3994/31, p 8).

Vahistamismenetluses ei pea kuriteokahtlust kinnitavad tõendid olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides ei pea menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõiki vastuväiteid kuriteokahtlusele. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15, p 21).

Võimude lahususe põhimõte tingib kontrolli hõrenemise halduse kaalutlusõiguse korral – kohus ei ole pädev kaaluma asjaolusid haldusasutuse asemel, vaid peab piirduma ratsionaalsuse ehk kaalutlusreeglite testiga (HKMS § 158 lg 3). Kaalutlusvea tuvastamisel tuleb haldusakt tühistada ning haldusel lahendada küsimus uuesti (vrd NotS § 41 lg 5 alusel toimuva kohtumenetluse kohta RKTKm 10.12.2019, 2-17-11283/58, p 12; RKTKm 06.04.2016, 3-2-1-13-16, p 15). Põhiõiguste riive korral peab see üldjuhul hõlmama siiski proportsionaalsuse testi (EIKo 36022/97, Hatton jt vs. Ühendkuningriik, 08.07.2003, p-d 141–142). Erijuhtudel (õigusvälised hindamisruumid vähese intensiivsusega riivete puhul) võib kontrollistandard olla madalam ning piirduda ilmselgete vigade tuvastamisega vastustaja õiguslikes või faktilistes hinnangutes (RKHKo 05.11.2020, 3-20-718/28, p 18; RKHKo 09.08.2016, 3-3-1-51-16, p 17.2). EIK on aktsepteerinud, et sõltuvalt asja sisust võib kohtuliku kontrolli intensiivsus olla erinev ja piirduda nt ruumilise planeerimise asjades ilmselgete vigadega. Konventsioonile ei vasta menetlus, mille raames ei saa kohus hinnata isegi keskseid küsimusi (EIKo 29295/16, Franz vs. Saksamaa, 30.01.2020, p 82 täiendavate viidetega).

Tegeliku õiguskaitse tagamiseks peavad riivet õigustavad asjaolud olema haldusasjas tõendatud vähemalt olulise tõendi tasemel. Seadus võib ülekaaluka huvi kaitseks sekkumisi lubada aga ka nt põhjendatud kahtluse korral (RKHKo 17.12.2018, 3-16-567/18, p 14; RKHKo 11.10.2017, 3-15-467/30). Kaalutlusõigus ei tähenda tõendamisstandardi langetamist. Näiteks asjaolud, mille alusel PPA kaalub välismaalasele lahkumisettekirjutuse tegemisel oma kaalutlused rajab, peavad olema tõendatud tavapärases korras. Kohtulik kontroll on piiratud üksnes kaalumise enda, mitte selle aluseks olevate faktiliste asjaolude suhtes (RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545/81, p 26). PS § 15 lg 1 esimese lause vaimuga on kooskõlas halduskohtumenetluses uurimispõhimõte, mille järgi vastutab faktilistes asjaoludes selguse loomise eest lõppkokkuvõttes kohus. See on üks viis teiste võimuharude tasakaalustamiseks muude menetluslike garantiide kõrval või nende alternatiivina. Uurimispõhimõte ei ole piiramatu, asjaolu kontrollimise vajadus peab tulenema põhjendatud kahtlusest (vrd haldusorgani uurimiskohustuse kohta RKHKo 05.09.2019, 3-17-1110/84, p 23; hagita menetluse kohta RKTKm 03.10.2018, 2-16-3663/95, p 23).

Tsiviilvaidlustes peab kohus küll kohaldama ise õigesti seadust, kuid PS § 15 lg 1 esimene lause ei nõua, et eraõiguslikes vaidlustes tagaks kohus faktilistes küsimustes tõendusteabe kogumise (vrd siiski RKTKo 03.06.2020, 2-17-7502/66, p 14.4). Võistleva menetluse raames on tsiviilprotsessis PS § 15 lg 1 esimese lause ja § 14 kontekstis oluline roll kohtu selgitamiskohustusel (vt nt RKTKo 19.12.2019, 2-18-1611/44, p 22; RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p 17; RKTKo 23.11.2016, 3-2-1-112-16, p 15).

Mõistlik menetlusaeg peab olema tagatud nii kohtusse pöördujale kui ka teistele menetlusosalistele. Ebaproportsionaalselt pikk kohtumenetlus ei ole tõhus, takistab vaidlusaluste õiguste täiemahulist kasutamist ja jätab isikud juriidiliselt ebakindlasse olukorda. Riik peab piisavalt vilka kohtupidamise tagamiseks kohtuid vajalikul määral rahastama ja personaliga mehitama ning andma kohtule piisavad volitused menetluse ohjamiseks. Kohus peab neid volitusi tarbe korral ka kasutama, mh selleks, et astuda vastu menetlusosaliste katsetele menetlust enda huvides venitada ning määrata selged tähtajad avalduste ja vastuväidete esitamiseks (RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828/113, p 11). Kiire menetluse tagamiseks peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (RKKKm 28.11.2018, 1-16-2295/81, p 19; RKTKo 28.10.2019, 2-16-122860/45, p 15).

Menetluse mõistlik kestus on määratlemata õigusmõiste. Põhiseadus, konventsioon ega harta ei sisalda selgeid tähtaegu, mille raamidesse kohtumenetlus peab mahtuma. Mõistliku kestusega menetlus ei tähenda lühimat võimalikku. Liigne kiirustamine – nt seaduses sätestatud või poliitiliselt nõutud jäikade tähtaegade survel – võib ohustada nõutavat kontrollitihedust (vt eespool komm 66 jj; EKo C-406/18, PG, 19.03.2020, p 37). Menetluse kestust hinnatakse paljude asjaolude kogumis: kohtuasja keerukus; menetlusosaliste käitumine; kohtu tegevus; vaidlusaluste õigushüvede olulisus (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p 78; RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 426; RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 16; EIKo 78005/11, Malliakou jt vs. Kreeka, 08.11.2018, p 71 jj). Eesti maadevahetuse asjas selgitas EIK, et olukorras, kus kriminaalmenetlus hõlmab mitme süüdistatava tihedalt seotud tegusid ja kus asjade eraldamine ei ole võimalik või menetluslikult mõistlik (sh kaitseõiguse seisukohast), tuleb asja keerukust hinnata tervikuna, mitte iga süüdistatava seisukohast eraldi (EIKo 173/15 jt, Liblik jt vs. Eesti, 28.05.2019, p 99).

Kriminaalasjades hakkab „mõistlik aeg“ kulgema isiku süüdistamisest, st hetkest, mil pädev ametiasutus teavitab isikut ametlikult kuriteo toimepanemise süüdistusest või mil isiku olukorda mõjutavad oluliselt ametiasutuste toimingud, mis tulenevad isiku suhtes esitatud kahtlustusest. See hetk võib olla ka vahi alla võtmise aeg, isiku süüdistamisest ametlikult teavitamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. Süüdistamiseks ei saa lugeda varjatud jälgimisega alustamist, isegi kui isikul tekib üldisi kahtlusi, et teda jälgitakse (EIKo 173/15 jt, Liblik jt vs. Eesti, 28.05.2019, p-d 90 ja 94). Menetlusaja arvestus lõppeb üldjuhul menetlust lõpetava lahendi jõustumisega (RKKKm 12.04.2017, 3-1-1-4-17, p 32).

Tsiviil- ja halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul arvestama nõuetekohase avalduse esitamisest pädevale kohtule. Arvesse võidakse võtta ka kohustuslik kohtueelne menetlus või haldusmenetlus, kui see on kohtumenetlusega vahetult seotud (EIKo 72060/17, Keaney vs. Iirimaa, 30.04.2020, p 92; EIKo 78005/11, Malliakou jt vs. Kreeka, 08.11.2018, p 72; RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 14). Kui haldusmenetlus on olnud pikk või korduv, tuleb kohtul edasist viivitust kõigi vahenditega vältida, vajadusel teha tavapärasemast jõulisemaid ettekirjutusi haldusele (RKHKo 27.05.2015, 3-3-1-14-15, p-d 26–27). Määruskaebuse lahendamine hagi tagamise menetluses peaaegu kuus kuud pärast selle esitamist ei mahu üldjuhul mõistliku menetlusaja raamidesse (RKTKm 19.02.2020, 2-19-4765/21, p 10.3).

Mõistliku menetlusaja rikkumisel on riik EIÕK art-st 13 tulenevalt kohustatud rakendama kohaseid õiguskaitsevahendeid. Eestis on selleks ette nähtud menetluse kiirendamise taotlus (KrMS § 274¹, HKMS § 100, TsMS § 333¹), süüteoasjades kahju hüvitamine või karistuse kergendamine (SKHS § 5 lg 1 p 6, lg 2 p 2, lg 4 ls 2) ja erandliku meetmena süüteomenetluse lõpetamine süüdistatava nõusolekul, kui puudub perspektiiv, et menetlus mõistliku aja jooksul lõpule jõuab (KrMS § 274²; EIKo 32003/13, Sļadzevskis vs. Läti, 11.06.2020; RKKKo 15.03.2018, 1-13-5173/196, p 18; RKKKm 03.11.2017, 1-16-7507/12, p 15). Ebamõistliku menetlusaja kompenseerimiseks ei saa nõuda haldusakti, sh maksuotsuse tühistamist (RKHKo 08.11.2017, 3-12-1360/121, p 18; RKHKo 17.05.2016, 3-3-1-3-16, p 22; RKHKo 06.03.2015, 3-3-1-78-14, p 18).

Kohtupõhiõigus jääks deklaratiivseks, kui selle kasutamine oleks majanduslikult liiga kulukas või koguni ruineeriv. Isikut ei tohi asetada kahvlisse nõnda, et enda õiguste kohtulikuks kaitsmiseks peaks ta loobuma olulisest osast oma varast või loobuma hädavajalikest kulutustest. PS § 15 lg 1 esimene lause kaitseb isikut rahaliste takistust eest kohtusse pöördumisel ja kohtumenetluses (nt ülemäärane riigilõiv) ning eeldab regulatsioone, mis tagaks kohtuliku kaitsega seotud kulude hüvitamise ning vajadusel ka riigi kanda jätmise. Lubamatu on kohtusse pöördujat heidutada ka ülemääraste kahju hüvitamise riskiga (RKTKo 28.02.2018, 2-15-4239/55, p 15).

Riigilõiv riivab nii kohtusse pöördujat kui ka tsiviilasjas kostjat, sest kaotuse korral tuleb viimasel lõiv hüvitada (RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, p 57.2; RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11, p 29.3; vt ka EKo C-61/14, Orizzonte Salute, 06.10.2015).

Tsiviilasjades on põhimõtteliselt legitiimne, et seadusandja püüab riigilõivude kaudu saavutada kohtusüsteemi isemajandamist (osavõtu põhimõte). Lubatav pole aga ulatuslik ristsubsideerimine – olukord, kus üks kohtuskäijate grupp, nt suure hagihinnaga asjade hagejad-kostjad, peab lisaks enda põhjustatud kulude kandmisele finantseerima ka teiste gruppide kohtuskäike. Kulupõhine riigilõivuarvestus ei pea toimuma sendi täpsusega, kuid lubatavad pole ka liiga suured käärid vastavat liiki asjade keskmise kulu ja riigilõivu vahel. Kui mõne isikute grupi puhul ei ole nende majanduslikku seisundit arvestades tsiviilkohtumenetluse isemajandamist võimalik saavutada, tuleb vajalik rahastus tagada maksumaksjatel ühetaoliselt, mitte meelevaldselt ohvriks valitud menetlusosaliste segmendi arvelt (vrd RKPJKo 26.05.2015, 3-4-1-59-14, p 35). Näiteks kuna paberkandjal esitatud avalduste lahendamine ei põhjustanud riigile lisakulusid, ei pidanud Riigikohus omal ajal põhiseaduspäraseks nende eest nõutud kõrgemaid lõive. Isikute suunamine elektrooniliste kanalite kasutamisele ei saa riigilõivu võtmisel olla eesmärk omaette (RKPJKo 10.12.2013, 3-4-1-20-13).

Haldusasjades tuleb arvestada, et lisaks õiguskaitsefunktsioonile täidab halduskohus ka täidesaatva riigivõimu tasakaalustamise funktsiooni, haldusasjast lõikab kasu ühiskond tervikuna, seetõttu pole halduskohtusüsteemi isemajandamine eesmärgina kohane (RKÜKo 29.11.2011, 3-3-1-22-11, p 29.2). Legitiimne on nii tsiviil- kui haldusasjades kohtuvaidluste mõõdukas heidutamine: hagejaid on asjakohane nügida oma avalduse edulootusi läbi mõtlema, kostjaid tuleb ärgitada oma kohustusi täitma ka ilma, et hagi oleks reaalselt maakohtule esitatud. Lõivul ei tohi olla väljasuretavat toimet – olukorda, kus õigused jäävad reaalselt kaitseta (nt RKÜKo 15.09.2014, 3-4-1-11-14; RKÜKo 28.02.2013, 3-4-1-13-12; EIKo 54991/10, Chorbadzhiyski ja Krasteva vs. Bulgaaria, 02.04.2020).

Riigilõivude, kautsjonite jms maksete seadusjärgse määra mõõdukuse hindamisel lähtutakse n-ö keskmise kohtuskäija rahakotist. Majandusliku kitsikuse korral võib see aga konkreetsele isikule olla ülejõukäiv. Seepärast peab kohtumenetluses PS § 15 lg 1 esimese lause järgi olema võimalus taotleda menetlusabi – kohtumenetlusega seotud tasude ajatamist või vähendamist või neist tervikuna vabastamist. Põhiseadusvastane on jätta menetlusabita nt kõik juriidilised isikud või piirata menetlusabi, arvestamata adekvaatselt isiku hädavajalikke kulutusi. Põhiseadus ei nõua aga tingimata isiku vabastamist riigilõivust täielikult, kohtusse pöördumise õiguse tagamiseks võib piisata maksegraafikust (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15; RKÜKo 22.11.2011, 3-3-1-33-11; RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10; RKPJKo 12.04.2018, 5-18-1/8).

Kohtus edukalt esinenud menetlusosalisel on põhimõtteliselt õigus põhjendatult kantud menetluskulude, sh esindajatasu hüvitamisele (RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p-d 41, 49; RKKKm 02.02.2016, 3-1-1-1-16, p 9). Kohtumenetluses kaotajapoolele jäänud menetlusosalisel selleks põhiseaduslikku õigust ei ole (RKHKo 02.12.2019, 3-17-1909/65, p 37). Riik võib selle sisse nõuda alla jäänud vaidluspoolelt, kui see on proportsionaalne (RKHKo 15.12.2014, 3-3-1-67-14, p-d 32–35), või näha hüvitamise ette riigieelarvest (nt konkreetse normikontrolli menetluses – PSJKS § 63 lg 1; RKÜKm 09.04.2020, 5-18-5/33). Põhimõtteliselt on tsiviilasjades legitiimne nõuda kohtusse pöördujalt tagatist kostja menetluskulude hüvitamiseks, kuid see ei tohi ühelgi juhul osutuda hageja kaitstavate õigushüvede suhtes ülemääraseks (RKTKm 10.06.2020, 2-16-16510/193, p 9).

Õigus otsusele. Isik, kelle õigusi on rikutud, saab nõuda lahendi tegemist enda avalduse kohta. „Oleks petlik, kui konventsiooniosalise õigussüsteem lubaks üksikisikul esitada kohtusse tsiviilhagi, kuid ei tagaks asja lahendamist kohtumenetluses lõpliku lahendiga.“ (EIKo 64734/11, Leuska jt vs. Eesti, 07.11.2017, p 67.) Tõhus kohtulik kaitse eeldab, et kohtul on olemas piisvad volitused õigusrikkuja korralekutsumiseks – kohus ei tohi olla hambutu. Samuti peab hagejal või kaebajal olema võimalus nõuda kohtult nende volituste tegelikku kasutamist, kui seaduses sätestatud protsessuaalsed ja sisulised eeldused selleks on täidetud (PS § 15 lg 1 ls 1 koos PS § 3 lg 1 ls-ga 1 ja §-ga 14). Põhiõiguste rikkumise korral tagab PS § 15 lg 1 teine lause täiendavalt vaidlusaluse õigusakti või toimingu õigusvastasuse (põhiseadusvastasuse) kindlakstegemise. See ei tähenda, et igasugune õiguste rikkumine peab alati viima kaebuse või hagi rahuldamisele maksimaalses mõeldavas ulatuses. Seadusandjal on õiguskaitsevahendite kujundamisel lai otsustusruum, et tasakaalustada põrkuvaid huve ning leida optimaalne viis rikutud õiguste heastamiseks.

Põhiseaduspärane on töövaidlustes õigusvastaselt vabastatud töötaja ennistamise piirang, arvestades seda kompenseerivaid hüvitisi (TLS § 107 lg 2; RKÜKo 14.05.2014, 3-2-1-79-13, p 18 jj). Haldusakti tühistamist ei saa nõuda menetlus- ja vormivea tagajärjel, kui viga ei mõjutanud haldusakti sisu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). Sõltumata kaebeõigusest ei toeta PS § 15 lg 1 esimene lause haldusakti tühistamise nõuet ka siis, kui haldusakti andmisel rikutud norm ei ole määratud kaitsma kaebaja õigusi või huve, vaid ainult avalikku huvi või teise isiku õigusi (nn õigusvastasusseos – RVastS § 3 lg 1). Sellest seosest tulenevalt ei saa isik nõuda nt maksuotsuse tühistamist põhjusel, et selle andmisel kohaldati contra legem-määrust, mis oli talle soodsam kui asjakohane maksuseadus (RKHKo 04.12.2017, 3-15-873/142, p 28; RKHKo 15.03.2019, 3-14-436/115, p 15; RKHKo 11.10.2016, 3-3-1-15-16, p 16; RKHKo 26.03.2014, 3-3-1-55-13, p 20). Algselt põhjendatud kaebus võib jääda rahuldamata, kui juhtumi asjaolud muutuvad kohtumenetluse ajal. Vaidlus võib ammenduda algse riive äralangemise tõttu. Kaebajal on sellele vaatamata võimalik nõuda enda õiguste rikkumise tuvastamist, kui see võib edaspidi aidata kaasa tema õiguste kaitsele (RKHKo 11.10.2016, 3-3-1-15-16, p 16; RKHKo 26.03.2014, 3-3-1-55-13, p 20).

88. PS § 15 lg 1 esimene lause annab õiguse nõuda põhjendatud kohtulahendit, eriti kui menetlusosalise nõue või vastuväide jäetakse rahuldamata. Põhjenduste kui terviku puudumine on oluline menetlusõiguse rikkumine, põhjendamiskohustus tähendab ka otsuse järelduste vastavust tuvastatud asjaoludele (RKKKm 05.06.2020, 1-17-11182/201, p-d 24–25, 29). Vajalik ei ole detailne vastus igale menetlusosalise väitele, küll aga vastamine määravatele argumentidele (EIKo 72164/14, Covalenco vs. Moldova, 16.06.2020, p 24; EIKo 42447/10, Elisei-Uzun ja Andonie vs. Rumeenia, 23.04.2019, p 62; EIKo 50053/16, Harisch vs. Saksamaa, 11.04.2019; EIKo 18390/91, Ruiz Torija vs. Hispaania, 09.12.1994, p 29; seoses Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise taotlemisega, EIKo 50053/16, Harisch vs. Saksamaa, 11.04.2019, p 33 jj; EIKo 29382/16 ja 489/17, Astikos ja Karagiorgos vs. Kreeka, 09.05.2017, p 47). Põhjendamiskohustus laieneb ka kõrgemalseisvale kohtule, iseäranis menetlusosalisele soodsa kohtuotsuse muutmisel (RKKKo 20.11.2017, 1-16-6115/67, p-d 29–31). Menetlusloa andmisest keeldumist ei pea Riigikohus põhjendama. Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (RKPJKm 11.05.2017, 3-4-1-4-17, p 19).

Kohtuotsus peab pärast korraliste edasikaebevõimaluste ammendumist omandama seadusjõu ning muutuma täidetavaks, muidu pole otsusega tunnustatud õigus praktiliselt realiseeritav. Erakorralised vaidlustamisvõimalused kahjustavad kohtuasja võitnud menetlusosalise õiguskindlust ja otsusega tunnustatud õiguse realiseerimist (EIKo 55610/18, RS Investment Ltd vs. Slovakkia, 19.05.2020). Jõustunud kohtulahendit ei tohi nullida selle tõlgendamisega haldusorgani poolt (EIKo 8744/14, Michalakis vs. Kreeka, 04.06.2020). PS § 15 lg 1 esimene lause koos õiguskindluse põhimõttega (PS § 10) küll kaitseb jõustunud kohtulahendi seadusjõudu, kuid nõuab erandlike ja kaalukate põhjuste korral siiski lõppenud kohtumenetluse taasavamist teistmise näol (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p-d 51-52). Teistmisvõimalus ei pea olema tagatud igasuguse kohtulahendi puhul, nt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud otsuste puhul (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; vt ka RKKKo 06.12.2019, 1-17-3615/13, p 20; RKKKo 25.04.2018, 4-16-3674/13, p 9).

Kohtulahendi täitmine. PS §-dest 14, 15 ja 32 tuleneb kohtusse pöörduja, eelkõige võlausaldaja õigus ja riigi kohustus luua toimiv täitesüsteem (RKÜKo 25.01.2018, 2-15-17249/49, p 70). Haldusasjades peab riik tagama täitevvõimu allumise kohtuotsusele ning kohtuotsuse ettekirjutuste täitmise. Ka selleks peavad olema kohtul piisavad volitused ja kohtul tuleb neid tarbe korral rakendada (vt ka EKo C-752/18, Deutsche Umwelthilfe vs. Freistaat Bayern, 19.12.2019; EKo C-406/18, PG, 19.03.2020, p 19). Haldusorgan ei tohi oma viga korrata (EIKo 41302/13, Amaliio Ikotrofio Thileon vs. Kreeka, 18.06.2020, p-d 49–51).

Esialgne õiguskaitse. Kui hilisem õiguskaitse põhiasjas tehtava kohtulahendiga oleks ebaefektiivne, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest ka õigus ajutistele kohtulikele abinõudele – esialgsele õiguskaitsele ja hagi tagamisele – juba kohtumenetluse ajal. Silmas tuleb pidada, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võib tuua kaasa põhivaidluse ammendumise ja seega tingida kaebuse rahuldamata jätmise (RKHKo 04.12.2017, 3-15-873/142, p 39).

Kohtupõhiõiguse riivega on tegemist, kui õiguskaitse välistatakse või seda piiratakse või raskendatakse (kaebeõiguse piirangud, kaebe- ja aegumistähtajad, riigilõiv jne), sh kehtestades menetlusosalise jaoks reegliga võrreldes ebasoodsamaid eritingimusi kohtusse pöördumisel, nt kohtualluvusega seoses (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 36). Tulenevalt kohtupõhiõiguse sooritusõiguslikust iseloomust sõltuvad õiguskaitse üksikasjad seadusandja kujundusõigusest, mida ei tohi kasutada meelevaldselt (vrd RKPJKo 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p 88), sh seniste menetlusnormide muutmisel ja varem tagatud õiguskaitse taseme alandamisel. Menetlusseadustikes kord juba sätestatud ausa ja tõhusa kohtupidamise tagatised on PS § 15 lg 1 esimese lause toimealaga hõlmatud ka siis, kui nende kehtestamise kohustus ei tulenenud põhiseadusest vältimatult. See tähendab, et niisuguste menetlusnormide rikkumine on ühtlasi kohtupõhiõiguse rikkumine.

Kohtupõhiõigust riivab ka tõhusaks õiguskaitseks vajalike normide kehtestamata jätmine (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 29; RKKKo 06.12.2019, 1-17-3615/13, p 19). Seadusandjat suunavad õiguskaitse kujundamisel mitmed konkreetsemad menetluspõhiõigused (nt PS § 24) ja kohtukorralduse põhiseaduslikud printsiibid, kuid parlamendil säilib sellele vaatamata arvestatav otsustusruum. Riigikohtu üldkogu on omal ajal märkinud, et tõhus õiguskaitsevahend tähendab õiguskaitsevahendit, mis on nii tõhus kui võimalik (RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 19; vrd EIKo 5029/71, Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978, p 69). Hiljem on Riigikohus väljendunud vaoshoitumalt: seadusandja peab tagama igaühele õigusemõistmise kättesaadavuse „ebamõistlike pingutusteta“ (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 36; vrd EIKo 48345/12 jt, Kandarakis vs.Kreeka, 11.06.2020, p 46). Selles seisukohas avaldub ka protsessuaalse võrdsuse aspekt: tõhus õiguskaitse peab olema tagatud sõltumata isiku elukohast ja rahalistest võimalustest. Mis tahes teoreetiliselt mõeldava õiguskaitsevahendi või menetlusgarantii sätestamata jätmist seadusandja poolt ei saa pidada riiveks. Olulisele õigusriiklikule rollile vaatamata pole kohtukaebeõigus absoluutne. Õiguskaitse ei pea kokkuvõttes olema maksimaalne, vaid optimaalne ressursikulu ja muude põrkuvate hüvede suhtes.

Moonutamiskeelu(PS § 11 ls 2) kohaselt ei tohi PS § 15 lg 1 esimese lause kaitsealasse jäävates olukordades muuta õiguskaitset praktiliselt võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Kohtusse pöördumise võimalus on PS § 15 lg 1 esimese lause tuum, see tuleb üldjuhul tagada vähemalt kaudselt, täielik välistamine tuleb kõne alla vaid väga kaalukatel põhjustel (nt varjatud jälitustegevus, RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 36). Niisamuti tuleb kohtumenetluses üldjuhul tagada vähemalt mingigi ärakuulamine, kuigi väga kaalukatel põhjustel on võimalikud ka erandid.

Legitiimne eesmärk. Kohtupõhiõigus on reservatsioonita põhiõigus, seda võib kitsendada üksnes teiste põhiseaduslike väärtuste kaitseks (RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p 57; RKKKo 06.12.2019, 1-17-3615/13, p 20). Sellisteks hüvedeks võivad olla teiste menetlusosaliste menetluslikud ja materiaalsed põhiõigused, tõe väljaselgitamine eeluurimisel või kohtumenetluses (RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15, p 12; EIKo 1346/12, Ovsjannikov vs. Eesti, 20.02.2014, p 72), õigusrahu ja -kindlus (RKKKo 06.12.2019, 1-17-3615/13, p 20), haldus- ja kohtumenetlusökonoomia (RKPJKo 12.04.2018, 5-18-1/8; RKPJKo 09.09.2014, 3-4-1-16-14, p 16; RKPJKo 19.05.2014, 3-4-1-10-14, p 13) jms. Menetlusökonoomia põhimõte tähendab püüdlemist tõhusa menetluse poole üheaegselt riigi ressursside säästmisega (RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, p 45; RKPJKo 10.12.2013, 3-4-1-20-13, p 56). Kuigi iga materiaalse põhiõiguse olemusega käib kaasas õigus nõuda selle kaitset, määrab põhiõiguse kohtuliku kaitse standardi kindlaks PS § 15 lg 1 esimene lause ja see standard on range. Seega ei kohaldu kohtupõhiõiguse riivamisel kohtus kaitstava materiaalse põhiõiguse suhtes kehtivad üldised ega kvalifitseeritud piiriklauslid.

Kohtupõhiõiguse riive allub soorituslikule iseloomule ja seadusandja ulatuslikule kujundusõigusele vaatamata proportsionaalsuse testile (nt RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p 57; RKKKo 06.12.2019, 1-17-3615/13, p 20). Intensiivsemate riivete mõõdukuse tagamiseks võivad olla vajalikud tasakaalustavad meetmed, nt varjatud jälgimise puhul muu sõltumatu kontroll kohtusse pöördumise võimaluse asemel või vahistamismenetluses tõendite vahetu tutvustamata jätmise korral nende küllaldane avamine vahistamistaotluses (RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 99 jj; RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15, p-d 16–17).

Rikkumise tagajärjed. PS § 15 lg 1 esimeses lauses sisalduv tuleb taotletavas või toimuvas kohtumenetluses tagada ennekõike edasikaebeõiguse ning vajadusel kohtulahendi tühistamise kaudu (nt RKKKm 08.04.2020, 1-15-6483/415, p 26 seoses ebaseadusliku kohtukoosseisuga). Kui kitsamalt kaebe- või üldisemalt kohtupõhiõiguse realiseerimist takistab põhiseadusvastane õigustloov akt või selle andmata jätmine, tagatakse õiguskaitse õigustloova akti kohaldamata jätmise ja kohtupõhiõiguse otsekohaldamise ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise kaudu (PS § 15 lg 1 ls 2 ja lg 2, § 152) pädevas kohtus (RKPJKm 06.06.2017, 3-4-1-7-17, p 21; komm 96 jj). Kui rikkumist pole võimalik heastada kohtumenetluses raames, võib kõne alla tulla kahju hüvitamine, nt mõistliku menetlusaja rikkumisel.

PS § 15 lg 1 teise lause järgi on igaühel õigus taotleda tema kohtuasja lahendavalt kohtult asjasse puutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kommenteeritava paragrahvi teise lõike kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab seaduse, õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks, kui niisugune vastuolu ilmneb. Neid sätteid tuleks vaadelda koos tervikliku põhiõigusnormistikuna, mis annab menetlusosalisele õiguse nõuda enda kohtuasjas põhiseadusvastaste sätete kõrvalejätmist ning sellega tekkiva lünga täitmist põhiseadusega. Ühtlasi täiendavad need PS § 15 lg 1 esimest lauset, rõhutades isiku õigust nõuda enda kohtuasja lahendamisel ilmnenud põhiõiguste rikkumise korral tõhusa kohtulahendi tegemist, sh rikkumise tuvastamist kohtuotsusega (RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 15; komm 84).

Põhiseaduse kohaldamise kohustus on kohtuvõimu põhjapanev objektiivne kohustus (PS § 3 lg 1 ls 1, § 146 ls 2, § 152). PS § 15 lg 1 teise lause ja lg 2 mõte on täiendada neid kohustusi subjektiivse mõõtmega põhiõiguslikul tasandil. Kuna PS § 15 lg 1 esimene lause hõlmab õiguse seaduslikule kohtulahendile, oleks õigus põhiseaduse kohaldamisele hõlmatud sellegi sättega. PS § 15 lg 1 teise lause ja lg 2 tekstis avaldub põhiseaduse koostamisel häälekalt kõlanud püüdlus anda põhiõigustele ja vabadustele reaalne, kohtulikult kaitstav sisu, kontrastiks NSV Liidu konstitutsiooni deklaratiivsetele „õigustele“. Ühtlasi püüti vältida ebamäärasust, mis valitses põhiseaduse maksmapanekul kohtumenetluses esimesel iseseisvusperioodil (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 762).

PS § 15 lg 1 esimesest lausest ja lg-st 2 tuleneva põhiõiguse adressaat on riik (kohus). Täpsemalt on iga konkreetse asja kohtukoosseis pädev hindama asjasse puutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust, tegema selles küsimuses esialgse otsuse, algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse ning tegema õigustloova akti põhiseadusvastasusest vajalikud järeldused tsiviil-, haldus- või süüteoasja jaoks. Põhiasja lahendav kohus ei sõltu nende tehete tegemisel ühegi teise instantsi seisukohtadest. Riigikohus on aga algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses samuti vaba hindama õigustloova akti põhiseaduspärasuse küsimust (§ 152 komm-d 9–10).

Isikuliselt laienevad PS § 15 lg 1 teine lause ja lg 2 kõigile põhiõiguse kandjatele, kes saavad olla põhikohtuasjas menetlusosaliseks (komm 12 jj). Esemeliselt hõlmab põhiseaduse kohaldamise põhiõigus esmalt kõiki olukordi, kus kohtul tekib või peab tekkima kahtlus asjasse puutuva õigustloova akti põhiseaduspärasuses (üksikasjade kohta § 152 komm-d 11–64). Teiseks on selle põhiõiguse kaitsealas olukorrad, kus kohtuasjas vaidlustatud üksikakt või toiming võib riivata mõnd põhiõigust.

Seaduse ja muu vaid kaudselt vaidlustatavaõigustloova akti puhul on PS § 15 lg 1 teise lause ja lg 2 tagajärjeks kohtu kohustus kontrollida asjasse puutuva normi põhiseaduspärasust, jätta põhiseadusvastasuse ilmnemisel norm kohaldamata, st lahendada kohtuasi ilma põhiseadusvastase normita, ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (§ 152 komm-d 65–75). See kohustus on kohtul sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest, kuid menetlusosalisele on samas tagatud õigus esitada taotlus nimetatud volituste kasutamiseks (RKPJKm 13.11.2019, 5-19-43/2, p 8). Otseselt vaidlustatava õigusakti (ennekõike üksikakti) või toimingu puhul tuleb kohtul kontrollida selle õiguspärasust ning õigusvastasuse ilmnemisel kohaldada tõhusat õiguskaitsevahendit (komm 84).

PS § 146 ja § 147 lg 4 panevad koostoimes §-ga 15 Riigikogule kohustuse kehtestada seadusega kohtunike sõltumatuse tagatised. Sel kohustusel on subjektiiv-õiguslik mõõde. See tekitab spetsiifilise põhiõiguse, mille kandjaks on kohtunik ja adressaadiks riik (vrd RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p 42). Kohtunik ei ole selle õiguse kandjaks ametiisikuna, vaid eritunnustega üksikisiku rollis, kodanikuna, kes on nimetatud kohtunikuametisse. Kohtuniku sõltumatus teenib kõigi õigusemõistmist taotlevate ja selle õiglusele lootvate inimeste huve. Samas on sõltumatus ka kohtuniku (eelis)õigus, milleta tal poleks võimalik täita enda ootuspärast rolli (RKÜKo 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 34).

PS § 147 lg 4 kohaselt sätestab kohtuniku sõltumatuse tagatised seadus. Sellest sättest ei tulene kõnealuste tagatiste maht, kuid tagatiste sisustamisel tuleb arvestada sellega, mida nende all mõistetakse teistes demokraatlikes riikides.

Kohtuniku sõltumatuse üheks tagatiseks on nt tema palk. Õigust piisavale palgale on rikutud, kui kohtuniku palk ei ole kehtestatud seadusega või kui see pole piisav sõltumatuse, erapooletuse ja asjatundlikkuse tagamiseks (RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p 40; Euroopa harta kohtunike seaduse kohta, DAJ/DOC (98) 23, art 6 lg 1). Seadusandja suur otsustusvabadus ei allu proportsionaalsuse testile, vaid ilmselgusele. Ilmselgelt oli kohtuniku õigust palgale rikutud nt juhul, kus tema vastu algatatud kriminaalmenetluse ajal puudus kohtunikul igasugune sissetulek (RKÜKo 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 37). Õigust seadusega kehtestatud palgale ei riku täitevvõimu või kohtu esimehe poolt jäiga indekseerimisvalemi alusel tehtavad puhttehnilised arvutused.

Õigust piisavale palgale ei riku palga mõningane vähenemine, kui see ei sea ohtu sõltumatust (RKPJKo 08.05.2018, 5-17-43/12, p-d 47–48). Riigikohus jättis 2018. a asjas selgitamata, kas palga vähendamise kaasa toonud valem vastas seadusandja tegelikule eesmärgile või oli tegemist näpuveaga normi sõnastamisel. Seadusandja soovis kehtestada stabiilse palgasüsteem, mis arvestab elukalliduse muutusi. Kui arvestatakse vaid viimase aasta majandusnäitajaid, mitte kumulatiivselt kõiki aastaid alates seaduse kehtestamisest, siis jääb seaduse eesmärk saavutamata või töötab valem koguni eesmärgi vastu (samas, riigikohtunik P. Roosma eriarvamus, p 4 jj). Kui seaduse sõnastus ei võimaldanud teleoloogilist tõlgendust, oleks ebaõnnestunud valem tulnud tunnistada põhiseadusvastaseks. Kuigi kohtuniku sõltumatustagatised ei pruugi alluda proportsionaalsuse testile, eeldab ka ilmselguse test vähemalt mingitki legitiimset eesmärki. Põhiseaduspäraseks ei saa pidada seadusandja „tööõnnetuse“ käigus, st ilma mingi eesmärgita ja meelevaldselt kehtestatud tagatiste kitsendust.

Riigikohtu hinnangul ei ole kohtunikul põhiõigust ametipensionile (RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10, p 36; RKPJKo 22.10.2015, 3-4-1-21-15, p 35).