EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Intellektuaalne omand (IO) on iseseisev eraõiguse instituut, mis annab (ainu)õigused loometöö autoritele ja teatud investeeringute tegijatele. IO-l on kolm põhiliiki: autoriõigus, autoriõigusega kaasnevad õigused ja tööstusomand. IO-d eristavad asjaõiguslikust omandist spetsiifiline objekt, isiklikud õigused, õiguste territoriaalne iseloom, nende kaitse tähtaeg jms (IO mõiste kohta vt PS § 32 p 10 komm). IO kuulub omandikaitse koosseisu nii Euroopa inimõiguste kaitse süsteemis (vt nt EIKo 19247/03, Balan vs. Moldova, 29.01.2008, p 34) kui ka ELPH-s (art 17). Riigikohus on käsitlenud IO rikkumist omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena (RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 21.2).

Käesolevat paragrahvi tuleb tõlgendada koostoimes PS §-ga 32 (omandikaitse), mis on PS kehtivas tekstis ka IO kaitse üldnormiks. Paragrahvi 39 kehtiv redaktsioon võimaldab seda kasutada autoriõiguse ja ainult piiratud ulatuses autoriõigusega kaasnevate õiguste ja tööstusomandi põhiseadusliku alusena. Tulevikus võiks kaaluda IO kaitsele ühtse ning selge põhiseadusliku aluse loomist, mis hõlmaks kõiki IO liike.

PS § 39 kaitseala seondub autori mõistega, mida tuleb tõlgendada selliselt, et see hõlmaks kõiki loojaid IO tähenduses. Loojat iseloomustab individuaalne (loominguline) panus ja sellega kaasnev isiklike õiguste andmine.

Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon (Berni konventsioon) ei defineeri otseselt autorit. Konventsioonis sisalduvast isiklike õiguste regulatsioonist (art 6^bis) võib eeldada, et autoriks on inimene (füüsiline isik). AutÕS määratleb üheselt autori füüsilise isikuna (§ 28 lg 2). Autoriks PS § 39 tähenduses võib lugeda ka esitajat (AutÕS § 64). Esitusi kaitstakse küll autoriõigusega kaasnevate õiguste peatükis (AutÕS VIII ptk), kuid esitajal tekivad samamoodi kui autoril isiklikud õigused (AutÕS § 66), mis on omased loojale.

Sarnasest loogikast saab lähtuda ka tööstusomandi puhul. PatS kohaselt on leiutise autor füüsiline isik, kes oma leiutustegevusega on loonud leiutise (§ 13 lg 1). TDKS sätestab sarnase põhimõtte (§ 12). Tööstusomandi objektid (nt kaubamärk), millega seoses puuduvad isiklikud õigused ja autor, on PS § 32 kaitsealas.

Õigused kaasnevate õiguste objektidele ja tööstusomandile, mis tekivad investeeringust ning millel puudub autor seaduse tähenduses (nt iseseivate õigustega kaitstav ehk sui generis-andmebaas, fonogramm, kaubamärk, ärisaladus, geograafiline tähis jms) on PS § 32 kaitsealas. Kui IO varalised õigused on teisele isikule üle läinud (nt lepingu alusel), siis ka need on kaitstavad PS § 32 alusel.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist tuleneb autori õigus mittevaraliste ja varaliste huvide kaitsele (art 27). Sarnase õiguse sätestab ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (art 15). Detailsem isiklike (mõnikord kasutatakse ka terminit „mittevaraliste“) õiguste regulatsioon tuleneb Berni konventsioonist. Selle art 6^bis kohaselt on keskseteks isiklikeks õigusteks õigus autorsusele, õigus vaidlustada teose moonutamine ning au ja väärikuse kaitse. EL-s ei ole autori isiklike õiguste regulatsioon harmoneeritud. Eesti autoriõiguse seadus, lähtudes Prantsuse droit d’auteur-doktriinist, sätestab Euroopa ühe ulatuslikuma isiklike õiguste kataloogi (§ 12). Esitaja isiklikud õigused on nimetatud AutÕS §-s 66.

Leiutise ja tööstusdisainilahenduse autoril on õigus autorsusele (PatS § 13; TDKS § 12).

Eesti õiguses on selgelt väljendatud põhimõte, et autorile kuuluvad varalised õigused tähendavad autori võimalust ise oma loomingut kasutada ja keelata kolmandatel isikutel selle kasutamise (AutÕS §d 13, 66; PatS § 15; TDKS § 16). Mitmetes õigussüsteemides on autori varalised õigused defineeritud vaid keeluõigustena.

PS § 39 kohaselt on autoril võõrandamatu õigus oma loomingule. Võõrandamatus tähendab siinkohal autori lahutamatust tema loomingust (AutÕS § 11 lg 2; PatS § 13 lg 6; TDKS § 13 lg 2) ning loomingu sundvõõrandamise keeldu. IO varalised õigused on üleantavad (AutÕS § 11 lg 3; PatS § 13 lg 9; TDKS § 13 lg 3 ja § 14). Autori isiklikke õigusi ei saa küll üle anda, kuid autor saab näiteks anda loa oma teose kasutamiseks ilma autorsust mainimata, muutmiseks või siis leppida kokku variautorsuses (AutÕS § 12).

IO piirangute ehk IO objekti vaba kasutamise tingimused on rahvusvahelisel ja EL tasemel kokku lepitud. Autori varaliste õiguste piirangute vundamendi moodustab nn kolmeastmeline test. Näiteks sisaldub see Berni konventsioonis (art 9 (2)), intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus (TRIPS-leping) (art-d 13, 30) ja EL direktiivides. Kolmeastmelise testi tähtsust on rõhutanud Euroopa Kohus (EKo C-162/10, Phonographic Performance (Ireland) Limited vs. Iirimaa, 15.03.2012, p-d 75–76) ja ka Riigikohus (nt RKTKo 27.11.2019, 2-16-17491/52, p 21.1; RKTKm 27.02.2017, 3‑2‑1‑159‑16, p 15).

Piirang võib tugineda ka teistele põhiõigustele, nagu näiteks sõnavabadus (EIKo 36769/09, Ashby Donald jt vs. Prantsusmaa, 10.01.2013, p 34).

Intellektuaalomandi rikkumisega on tegemist, kui IO objekti kasutamiseks puudub autori nõusolek (lisaks litsentsile ehk loale võib autor anda ka deliktilist vastutust välistava (vormivaba) nõusoleku – RKTKo 13.12.2006, 3-2-1-124-06, p 16) ning kasutus ei tugine ka piirangule. Õiguskaitse saab olla tsiviil- või karistusõiguslik. IO õiguskaitse tagamise rahvusvahelised miinimumstandardid nähakse ette rahvusvahelistes kokkulepetes (nt TRIPS-leping) ning Euroopa Liidu õiguses. EL õigusega reguleeritakse ka intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis.