EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS §-d 130 ja 131 ning § 161 lg 2 on ainsad PS-s määratletud sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra erisusi kindlaks määravad sätted.
Paragrahv 130 annab täiendavad alused paragrahvis loetlemata põhiõiguste piiramiseks. Põhiõigused, mida selle sätte alusel võib ulatuslikumalt piirata, on valdavalt poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused ning isiku- ja liikumisvabaduse õigused, aga ka omandiõigus (nt sundvõõrandamine ja sundkasutus).
Sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks kohaldada meetmeid ennetavalt, üldise tunnuse alusel määratud isikute ringile või muul tavaolukorrast erineval viisil ja ulatuses. Avaliku ressursi kasutamine on enim orienteeritud riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmisele ning isikute kultuuriliste ja sotsiaalsete põhiõiguste ja -vabaduste tagamine ei ole seetõttu tavapärasel määral võimalik. Poliitiliste õiguste, sh arvamusvabaduse, kogunemisvabaduse ja ühinemisvabaduse ulatuslikumat piiramist õigustab eelkõige vajadus ära hoida ühiskonnas tekkivate erimeelsuste eskaleerumist. Liikumisvabaduse, omandiõiguse, isikuvabaduse, eraelu ja kodu ning sõnumi saladuse puutumatuse piirangud on aga õigustatavad riigi julgeolekut ja avalikku korda konkreetsetel juhtudel ohustava tegevuse ärahoidmiseks. Arvestades ohtude ulatust ja suurust erakorralise ja sõjaseisukorra ajal, on nende põhiõiguste ulatuslikumad piirangud tavaliselt põhjendatud.
Vaadeldava normiga on sarnane ka EIÕK art 15 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art 4. Eriolukordade väljakuulutamisel ei ole nimetatud art 15 ja art 4 kohaldamine automaatne, vaid nõuab riigilt lisatoimingut ehk vastava otsuse tegemist ja selle edastamist rahvusvahelises lepingus sätestatud organile. Seni on vastavaid teavitusi tehtud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2tõkestamiseks kehtinud eriolukorra ajal. 12.03.2020 kuulutas Vabariigi Valitsus seoses koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja viiruse Eesti-sisese leviku laienemisega riigis välja eriolukorra, mis kehtis kuni 17.05.2020. Eriolukorraga seoses piirati riigisisest ja riigipiiriülest liikumist, muudeti hariduse andmise korda ja kohtukorraldust, suleti kultuuri- jm asutusi, seati piirangud suhtlusele, sh haiglates ja kinnipidamisasutustes olevate isikutega. Kuna kehtestatud piirangud mõjutasid EIÕK ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktiga võetud põhiõiguste ja -vabaduste teostamist võrreldes tavapärase olukorraga, siis Välisministeerium teavitas Euroopa Nõukogu ja ÜRO-d 20.03.2020 EIÕK art 15 ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti art 4 rakendamisest ning 16.05.2020 eriolukorra ja vastavate meetmete rakendamise lõppemisest.

Ka ilma §-des 128 ja 129 sätestatud korda kehtestamata õigustab sõjategevus või muu suurem oht riigi julgeolekule põhiõiguste ulatuslikumat piiramist, sest sellest tuleneb oht riigi ja ühiskonna toimimisele. Põhiõiguste piirangu eesmärkideks on eelkõige riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine ning paljude isikutega seotud ohu samaaegne tõrjumine. Seetõttu võib esineda olukordi, kus põhiõigusi tuleb piirata juba enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist eelnimetatud ohu ennetamiseks või tõrjumiseks. Seda eelkõige seetõttu, et sõjaline tegevus või kriis algab varem, kui jõutakse sõjaseisukord või muu erikord välja kuulutada. Kui sõjaseisukord või erakorraline seisukord ei ole välja kuulutatud, tuleb lähtuda seaduses ja rahvusvahelises õiguses sätestatud põhiõiguste piiramise regulatsioonist, kuid pärast sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamist võib põhiõigusi piirata teisel viisil, ulatuslikumalt või teistsugust korda järgides. Lähtuma peab sellest, et igal konkreetsel piirangul peab olema legitiimine eesmärk ning konkreetne piirang peab olema proportsionaalne riigi julgeolekut või avalikku korda puudutava ohu suhtes. Seetõttu on vaadeldav norm oluline põhiõiguste seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga piiramise ja ilma seadusereservatsioonita põhiõiguste piiramise seisukohalt, sest ülejäänud põhiõigusi piiratakse seaduse alusel avalikes huvides niigi. Ka seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga ja ilma seadusereservatsioonita põhiõigusi on enamasti võimalik piirata riigi julgeoleku või avaliku korra huvides, arvestades mitmeid PS norme, eriti preambulit. Riigikohus on märkinud seda nt seoses välismaalase õigusega elada Eestis perekonnaelu (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01).

Põhiõiguste ja -vabaduste piiramine § 130 alusel toimub põhiõiguste piiramise üldisi nõudeid järgides, arvestades §-s 11 sätestatud tingimusi. Et PS § 110 kohaselt ei saa rahu- ja sõjaaegse riigikaitse korraldust puudutavaid seadusi ega ErSS muudatusi kehtestada Vabariigi Presidendi seadlusega, ei ole seadlusega võimalik kehtestada põhiõiguste olulisi ja ulatuslikke piiranguid erakorralise ega sõjaseisukorra ajal. Nende piirangute kehtestamise vajaduse peab otsustama Riigikogu. Samuti võib põhiõiguste piirangute aktiivsus erineda piirkonniti, kuna peab vastama sellel ajahetkel konkreetses piirkonnas olevatele julgeolekuohtudele. Nii näiteks võib olla ebaproportsionaalne piirata riigi ühes osas isikute õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, samas kui riigi teises osas võib selline põhiõiguste piirang osutuda tarvilikuks. Põhiõiguste piirangute alused on ette nähtud erikordi reguleerivates seadustes ja rahvusvahelises õiguses.

Paragrahv 130 ei sätesta keeldu piirata tavapärasest ulatuslikumalt neid põhiõigusi, mis on sätestatud PS muudes peatükkides peale II ptk. Valimisõiguse ja rahvahääletusel osalemise piirangud tulenevad vahetult PS-st, sest valimiste korraldamine on sellel ajal § 131 kohaselt keelatud. RaHS § 3 lg 3 ei luba ka rahvahääletuse korraldamist. Paragrahvis 113 sätestatud põhiõiguse tavapärasest ulatuslikum piiramine on võimalik, arvestades maksude, koormiste ja lõivude kehtestamise ulatuslikumat vajadust riigi institutsioonide kaitse tagamisel. Seadusliku aluse nõue jääb tulenevalt PS §-st 11 püsima, mistõttu ei ole maksude ja koormiste kehtestamine tavapärasest erinevas korras võimalik.

Teise lause sõnastus „piirata ei tohi õigusi ja vabadusi“ ei tähenda keeldu lauses nimetatud põhiõigusi üldse piirata, vaid erandit esimesest lausest. Teises lauses loetletud õiguste piiramine on jätkuvalt lubatav II ptk-s sätestatud tingimustel üldistel alustel.

Avalik kord on selliste sotsiaalsete normide kogum, mis on vajalik ühiskonna kui terviku toimimiseks ning mida riik õiguskorra kaudu sunni ähvardusel kaitseb. Avalik kord tagab ja toetab ühiskonna rahumeelset kooselu. Nii avalik kord kui ka põhiseaduslik kord on normide ja reeglite kogumid. Mõiste „avalik kord“ erineb mõistest „põhiseaduslik kord“ selle poolest, et reguleerib ühiskonna kooselu ning üksiku isiku elu ühiskonnas, samas kui põhiseaduslik kord hõlmab norme, mis on suunatud riigi määratlemisele ja selle toimimise tagamisele ning PS olulisemate väärtuste kaitsmisele. Avalikku korda ohustab inimese tegevus, mis kahjustab ühiskonda ja teisi inimesi, sh kooselu reguleerivate normide rikkumine. Põhiseaduslikku korda ohustab eelkõige konstitutsiooniliste normide mittetunnustamine või nende süstemaatiline eiramine. Avaliku korra mõiste kohta vt II ptk sissejuhatust ja § 26 komm-d. Et avalikku korda mõistetakse PS-s laias tähenduses, on §-s 130 loetlemata põhiõiguste piiramine erakorralise ja sõjaseisukorra ajal lubatav nii nagu seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõiguste piiramine (vt II ptk sissejuhatust).

Paragrahv 130 lubab panna isikutele erakorralise ja sõjaseisukorra ajal kohustusi. Kuna Eesti kodanikele riigikaitseliste kohustuste panemist võimaldab § 124 lg 1, saab käesoleva paragrahvi alusel kohustusi ette näha Eesti kodakondsuseta isikutele. Eesti kodanikele erakorralise või sõjaseisukorra ajal täiendavate riigikaitseliste kohustuste panemiseks ei ole vajadust seda §-s 130 üle korrata.
Kohustuste panemise rõhutamine PS-s väljendab põhimõtet, et erakorralise ja sõjaseisukorra ajal ei ole riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine mitte üksnes riigi ülesanne, vaid igaüks peab seaduse alusel selles osalema.

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal on suure tähtsusega ka riigi kohustus kaitsta põhiõigusi ja -vabadusi teiste isikute või ka teiste riikide eest. Nimetatud kohustus jääb riigile alles ka sõjaseisukorra kui erakorralise seisukorra ajal, kuid arvestama peab, et riik on suunanud enda peamised ressursid ohu tõrjumisele. Näitena võib välja tuua kohtumenetluses tekkida võivad viivitused (pikenenud menetlus), mis tulenevad ohu tõrjumisest.