EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 124 lg-d 1 ja 2 määravad kindlaks riigikaitse keskse põhimõtte: riiki kaitsevad Eesti kodanikud üldise põhiseadusliku kohustuse alusel. Seega ei ole riigikaitsest kohustatud osa võtma ainult elukutselised sõjaväelased. Nimetatud põhimõte on väikeriigi puhul ülioluline. Paragrahv 124 ei nõua seadusega üldise teenistuskohustuse kehtestamist, mille peaks läbi tegema kõik kodanikud, vaid annab võimaluse rakendada riigi julgeoleku tagamiseks riigikaitse laia käsitust, kus kõik kodanikud on kaitsetegevusse kaasatud. Riigil on ka kõik muud võimalused kaitsestrateegia korraldamiseks ning seadusega võib lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustused kehtestada väga piiratult, ilma isiklikku kaitsetegevusest osavõttu nõudmata. Nii näiteks ei pea isik otseselt sõjalises kaitses osalema, kuid annab oma panuse riigi kaitsesse sundkoormiste kaudu, töötamisega riigikaitselisel töö- või ametikohal, samuti läbi vabatahtliku panustamise, näiteks Kaitseliidu liikmena või abipolitseinikuna. Ei ole sätestatud, kas kohustus laieneb mees- või naiskodanikele, sest igal Eesti Vabariigi kodanikul, olenemata soost, on õigus ja kohustus võtta osa riigikaitsest. Osavõtt ei tähenda ainult kaitseväeteenistuses osalemist, sest riigikaitsest osavõtu määratlemisel tuleb lähtuda riigikaitse laiast käsitusest ning arvestada, et riigi kaitsmises osalevad kõik isikud, asutused ja organisatsioonid oma pädevuse piires. Riigikaitsest osavõtt ei sõltu kaitseväekohustuse olemasolust, sest väikeriigi puhul on äärmiselt oluline, et panustaksid kõik riigi kodanikud. Seadusega saab täpsustada, milliseid konkreetseid tegevusi erinevad sihtrühmad täita saavad.

Riigikaitset lg-te 1 ja 2 tähenduses mõistetakse laiemalt kui sõjategevuses osalemist ja selleks valmistumist. Tänapäevases muutuvas julgeolekukeskkonnas tuleb arvestada, et riigikaitse ei tähenda enam ainult sõjalist kaitset. Relvastatud konfliktile eelneb sageli ka mittesõjaliste mõjutusvahendite ja meetmete kasutamine. Riigil on õigus kasutada enesekaitseks kõiki olemasolevaid vahendeid ja võimalusi. Riigikaitse tähendab seega kõiki avaliku võimu poolt elluviidavaid tegevusi eri valdkondades, mille eesmärk on suurendada ühiskonna sidusust ning hoida ära ja vajadusel tõrjuda Eesti-vastaseid rünnakuid. Kuna tänapäeva konfliktid hõlmavad lisaks sõjalisele tegevusele ka muid eluvaldkondi – diplomaatilisest tegevusest majanduslike meetmeteni –, peab efektiivne riigikaitse olema laiem vaid sõjalisest tegevusest. Nii hõlmab riigikaitse sisejulgeolekut, rahvusvahelist tegevust, riigi ja ühiskonna toimepidevuse kindlustamist, tsiviilsektori toetust sõjalisele kaitsele ja strateegilist kommunikatsiooni. Nimetatud säte annab võimaluse kaasata Eesti kodanikke mitte ainult sõjalisse kaitsesse, vaid ka muudesse valdkondadesse, mis on seotud riigi kaitsmisega nii sõjaseisukorra ajal kui selleks valmistumisel. Seega annab PS võimaluse seadusega ette näha, milliseid isikute gruppe ja kuidas kohustada riigikaitsest osa võtma.

PS § 124 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole territoriaalselt piiratud Eestiga. Kaitseväeteenistuses viibiv isik on kohustatud lahingutegevuse käigus vajadusel lahkuma sõjalise operatsiooni läbiviimiseks väljapoole Eesti territooriumi. Kollektiivse enesekaitse põhimõttest lähtuvalt on võimalik kohustada osalema teenistuses olevaid isikuid välisriigis aset leidvas operatsioonis või väljaõppel kollektiivse enesekaitse eesmärgil. Kaitseväeteenistuses olevate isikute kasutamise rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel sätestab seadus.

PS § 124 lg-s 2 sätestatud asendusteenistus on kaitseväeteenistuse alternatiiv. Kuigi isik on seaduse alusel kaitseväekohustuslane, ei saa teda PS §-s 40 sätestatud usu- ja mõttevabaduse tagamiseks sundida tema veendumuste vastaselt tegevuseks, mis hõlmab relvade ja muude sõjapidamisvahendite käsitsemist, harjutama nende hooldamist ja kasutama muid vahendeid või aineid, mis on mõeldud inimese surmamiseks või vigastamiseks. Keeldumine kaitseväeteenistusest usulistel põhjustel on rahvusvahelises praktikas laialt levinud. Kaitstud ei ole mitte ainult usulised, vaid ka kõlbelised veendumused. Kummagi puhul ei saa kaitseväeteenistusest keeldujalt nõuda, et ta tõendaks oma veendumuste olemasolu muul viisil peale oma ütluste, sest veendumused ei ole seotud ühingusse (sh kiriklikku ühendusse) kuulumisega. Riigil on kohustus hinnata, kas isiku ütlused on põhjendatud.

Kaitseväeteenistusest keeldumist ei tuleks vaadata kui keeldumist riigikaitsest, vaid üksnes relvi käsitsevast tegevusest. Õigust keelduda kaitseväeteenistusest ei saa siduda konkreetse situatsiooniga. Nii ei saa rahvusvahelise praktika kohaselt veendumused olla üldjuhul seotud kindla sõja või teatud tüüpi sõjaga või teatud tingimustel või teatud tüüpi relva kasutamisega. Asendusteenistusega pannakse isikule, kes keeldub usulisel või kõlbelisel põhjusel kaitseväeteenistusest, kohustus läbi teha riigikaitselise suunitlusega teenistus, vabastamata teda kohustusest riigi ees. Sellest tulenevalt võib väita, et asendusteenistus on ette nähtud üksnes erandjuhtudel ning selle eesmärk ei ole luua soodsamat võimalust kohustuslikuks teenistuseks. Kaitseväeteenistuse asendamine asendusteenistusega on mõeldud üksnes neile kaitseväekohustuslastele, kes usulistel või kõlbelistel põhjustel ei soovi asuda teenistusse, mis eeldab relvade ja jõu kasutamist, kuid vaatamata sellele on tal kohustus läbi teha asendusteenistus ja panustada läbi selle riigi kaitsesse. Seetõttu peaks asendusteenistuse koormus olema ajateenistusega võrreldav. Asendusteenistus ei pea olema üksnes ühekordne teenistus, vaid sarnaselt ajateenistuse läbinutega võib asendusteenistuse läbinuid rakendada ka hiljem. Seda jätkuvalt tingimusel, et isikut ei kohustata tema veendumuste vastaselt tegevusse, mis eeldab relvade ja jõu kasutamist.

Asendusteenistuse eesmärgid peavad olema seotud riigikaitsega laiemas tähenduses. Kogu peatüki eesmärk on sätestada riigikaitsega seonduvat ning lg 2 kohustus ei saa olla seega teistsuguse eesmärgiga. Ka tulenevalt PS §-st 54 on veendumustest sõltumata kõik Eesti kodanikud kohustatud kaitsma riigi iseseisvust. Seadusandja peab looma asendusteenistujale võimaluse mitte tegutseda teiste inimeste tapmisele kaasa aitaval viisil. KVTS näeb asendusteenistuses olijale ette kohustusliku riigikaitselise väljaõppe. Kuna riigikaitse lai käsitus hõlmab eri valdkondi, mis ei ole otseselt seotud relvade käsitsemisega, siis saab asendusteenistujaid vastava väljaõppe andmisel kasutada mitmetes laiapindse riigikaitse tegevustes. Võimalik on näiteks asendusteenistujaid kasutada kriisiolukorras tagalas tsiviilelanike kaitsmisel ja abistamisel (parameedikuna), päästetöödel või asendades mõnes valdkonnas neid inimesi, kes on mobiliseeritud kaitseväeteenistusse ning anda neile vastav väljaõpe rahuajal. Välistatud ei ole ka asendusteenistujatele riigikaitselise väljaõppe pakkumine koostöös Kaitseväega. Riigikaitselise väljaõppe kvaliteedi tagamiseks on tarvis, et ka asendusteenistujad (nii nagu ajateenijad) teenistuses õpitut perioodiliselt üle kordavad. Nimetatud tegevused on hädavajalikud, tagamaks riigi kaitse ükskõik millistes väljakuulutatud või välja kuulutamata olukordades.

Asendusteenistuse raskus peab olema kaitseväeteenistusega võimalikult võrdväärne, et kaitsta §-s 40 sätestatud põhiõigusi. Veendumuse tõttu kaitseväeteenistusest keeldumine ei tohi isikule kaasa tuua olukorda, kus tema riigikaitselised kohustused selle võrra suurenevad või vähenevad.

Isik on vaba igal ajal oma veendumusi muutma, seetõttu võib ette tulla olukordi, kus ajateenistuses olev isik soovib minna asendusteenistusse või vastupidi. Isiku veendumused pärast asendusteenistuse läbimist võivad muutuda ning isik võib soovida osa võtta ka reservteenistusest või asuda tegevteenistusse. Samuti võib ette tulla juhtumeid, kus ajateenistuse läbinud isik enam ei soovi tegeleda relvadega ning osaleda oma veendumuste tõttu õppekogunemistel. Nimetatud olukorrad tuleb reguleerida seadusega.

Kaitseväeteenistuskohustust ei loeta täidetuks ajateenistuse läbimisega. Riigil on õigus kutsuda isik kordusõppustele, et värskendada tema teadmisi, õpetada uute relvatüüpide käsitsemist ja harjutada üksuste koostegevust. Samuti on riigil õigus kutsuda ajateenistuse läbinud isikuid lisaõppekogunemisele või neid mobiliseerida. Ka asendusteenistuse läbinuid saab vajadusel riigi poolt kohustada. Vastasel korral oleks tegemist ajateenijate ja asendusteenistujate ebavõrdse kohtlemisega. Seadusega tuleb lahendada asendusteenistuse läbinute kaasamine pärast asendusteenistust ning mobilisatsiooni või sõja korral.
Samas ei tuleks riigikaitse laia käsitust silmas pidades käsitada riigikaitses osalemise kohustusena vaid isiku tegevust Kaitseväe koosseisus. Isikute riigikaitseline kaasamine võib olla ka ameti- või töökohapõhine. Nii on hetkel RiKS-s sätestatud riigikaitseline ameti- või töökohustus ja sundtöökohustus. Sundtöökohustus on samuti sätestatud HOS-s ja PäästeS-s. RiKS kohaselt tuleb määratleda riigi toimimiseks vältimatult vajalikud tegevused ja elutähtsad teenused, mille raames saab ette näha isikule töökohustust. Seega on tänapäeval riigi kaitsesse panustamine palju laiema tähendusega kui vaid riigi sõjaline kaitsmine.

PS § 124 lg 3 sätestab ajaloolise põhimõtte, mille kohaselt tagatakse kaitseväelaste põhiõigused. Riik peab võimalusel looma kaitseväelastele tsiviilisikutega samasugused tingimused. Kuna isik ei kaota oma põhiõigusi, kui ta liitub Kaitseväega, siis on ka kaitseväelasel ja asendusteenistujal kõik põhiõigused ja -vabadused. Kaitseväelast ja asendusteenistujat ei või kohelda meelevaldselt ning tema põhiõigusi võib piirata nagu teistegi kodanike puhul ainult seadusega. Teenistussuhte reguleerimisel tuleb küll arvestada, et kaitseväelase seadusega sätestatud õiguslik seisund väljendab juba iseenesest mõningate põhiõiguste piiramist, kuid sellised piirangud peavad nähtuma seaduse regulatsioonist. Teenistuses olemise fakt iseenesest ei või olla alus põhiõiguste piiramiseks. Olulisemad kitsendused tuleb seaduses sätestada otsesõnu.

Lõikes 3 kasutatud väljendit „kaitseväes või asendusteenistuses“ tuleb mõista kui „kaitseväe- või asendusteenistuses“. Kaitseväelane, kes täidab teenistusülesandeid väljaspool Kaitseväge, näiteks Kaitseliidus, Kaitseministeeriumis, välisriigis või muus teenistuskohas, peab alluma ka teenistuskohas kehtivatele reeglitele. Kaitseväelaste erinev kohtlemine saab olla seotud vaid organisatsioonide olemusliku erinevusega.

Lõike 3 teises lauses on loetletud põhiõigused, mille piiramine muudel kui PS II ptk-s sätestatud alustel ei ole lubatud. Põhiõigusi, mida lg-s 3 ei ole välja toodud, võib piirata lähtuvalt teenistuse erilaadi huvidest ja olukorrast.Tegemist on täiendava põhiõiguste piiramise alusega lisaks PS II ptk-s sätestatud alustele.Seejuures ka lõikes loetlemata põhiõiguste piiramine ei ole alati võimalik: näiteks § 8 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhiõigusi ei ole nende olemusest tulenevalt võimalik kaitseväelastel teenistuse erilaadi huvides piirata; aktiivset valimisõigust või rahvahääletusel osalemise õigust ei ole aga võimalik piirata valimiste üldisuse põhimõttest tulenevalt ja ka ajaloolisest tõlgendusest lähtudes, kui arvestada, et Põhiseaduse Assamblee soov oli kaitseväelastele valimisõigus anda. Riigikogu liikmeks kandideerimise õigust ei ole RKVS kohaselt tegevväelastel.

Kesksemad põhiõigused, mida teenistuse erilaadi huvides piiratakse, on isikuvabadus (§ 20 lg-d 1 ja 2), liikumisvabadus (§-d 34 ja 35), väljendusvabadus (§ 45), kogunemisvabadus (§ 47), ühinemisvabadus (§ 48), ettevõtlusvabadus (§ 31) ja õigus valida tegevusala (§ 29). Piirangute kehtestamisel tuleb eelkõige arvestada, et tegemist oleks vajalike piirangutega teenistuse jätkusuutlikkuse tagamisel ja piirangu puudumine ei kahjusta riigi huve relvastatud tegevuse planeerimisel ja rakendamisel ning oleks välistatud avaliku võimu vahendite (sh käsuõiguse) omakasu eesmärgil rakendamine.

Kaitseväelaste ja asendusteenistuses olevate isikute põhiõigusi nagu ka kõikide teiste isikute põhiõigusi võib piirata erakorralise või sõjaseisukorra ajal veel lisaks §-s 130 sätestatud juhtudel. Sellised põhiõigused on loetletud §-s 21, § 24 lg-tes 1, 3 ja 5, §-des 26, 32 ja 33, § 36 lg-s 1, §-des 37–39, 42–44 ja 50 ning § 51 lg-s 2.

Kõrvuti kaitseväelaste põhiõiguste piiramisega on oluline nende põhiõiguste riigipoolne kaitse. Oluline ei ole üksnes õiguste rikkumise korral kohtusse või õiguskantsleri poole pöördumise võimaluse loomine, vaid riigi algatusel toimuv pidev järelevalve, mis ainsana suudab tagada piisava põhiõiguste kaitse Kaitse­väes. Relvadega seotud tegevuse juures, samuti sõja puhkemisel on oht kaitse­väelaste elule ja tervisele suurim. Siin peab riik looma piisavad abinõud, kaitsmaks kaitseväelast selliste ohtude eest. Relvakonflikti ajal reguleerib relvajõudude liikmete õigusi ja kaitset rahvusvaheline humanitaarõigus.

Lõike 3 kolmas lause nõuab kaitseväe- ja asendusteenistuse korra sätestamist seadusega, et oleks tagatud põhiõiguste ja -vabaduste piiramised ning muud õigused ja kohustused. Praegu on nendeks seadusteks KVTS, KKS, RiKS ja Kaitseliidus teenistuses olevate tegevväelaste osas ka KaLS.

PS § 124 järgi on riigikaitsest kohustatud osa võtma Eesti Vabariigi kodanikud. Eesti Vabariigi territooriumil viibivatele välismaalastele ja määratlemata kodakondsusega isikutele võib panna kohustusi erakorralise ja sõjaseisukorra ajal (PS § 130). See ei piira aga riigi õigust võimaldada neil isikutel osaleda sõjalises riigikaitses seaduses sätestatud alusel vabatahtlikult. Kui neil isikutel on tahet ja võimalust osaleda vabatahtlikult riigikaitses rahu-, erakorralise või sõjaseisukorra ajal, siis riik saab neile sellise võimaluse tagada, tuginedes riigikaitse laiale käsitusele. Selline võimalus saab olla aktuaalne ka Eestis viibivate teiste riikide kodanike suhtes, kui nemad soovivad osaleda riigikaitses ja riik peab seda vajalikuks. Mittekodanikest isikute vabatahtlik osavõtt riigikaitses peab olema seadusandja poolt selgelt reguleeritud. Kehtiv KVTS ei võimalda mittekodanikel kaitseväekohustust võtta, mittekodanikud saavad olla Kaitseliidu toetajaliikmed või noorliikmed. RiKS kohaselt saavad mittekodanikud sõjaseisukorras asuda Kaitseväe tegevteenistusse.