EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 58 sätestab § 57 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse piirangu. Piirang puudutab nii õigust osaleda rahvahääletusel, Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Nii RKVS, RaHS kui ka EPVS näevad ette piirangu kõigi kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohas karistust kandvate isikute suhtes.

Piirang sisaldus nii 1920. a kui ka 1937. a PS-s. Norm sisaldus ka olulisemates Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes, kuid hääleõiguse kitsendus tulenes seal otse PS-st, seadusandjale otsustusruumi jätmata. Säte sai praeguse sõnastuse, sest leiti, et tulevikus, demokraatia kindlustumisel, ei pruugi piirang olla enam vajalik ega ka põhjendatud (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 679). Normi kehtestamise vajadus tulenes eelkõige praktilistest kaalutlustest, sest PS väljatöötamise ajal ei oleks valimiste korraldamine kinnipidamiskohtades olnud hõlpsasti võimalik. Argumendi tähtsust näitab ka arutelu selle üle, kas piirang peaks laienema kaitseväeteenistuses olevatele isikutele, sest nad ei viibi oma elukohas. Tänapäeval korraldatakse hääletamist ka vanglates, sest hääleõigus on nendel vahistatutel, kes ei ole kohtu poolt süüdi mõistetud, vaid kes viibivad seal kohtumenetluse ajal või muul õiguslikul alusel.

Mõnes riigis, nt Ühendkuningriigis, on vangistatud süüdimõistetute valimisõiguse piirang ajalooliselt seotud tsiviilsurma instituudiga, kuid tänapäeval leitakse kõikjal, et see vajab täiendavat põhjendamist. Piirangut õigustatakse väitega, et kurjategijat võib karistada ühiskonnaelu mõjutamise võimaluse vähendamisega; et kurjategija on rikkunud ühiskonnaga sõlmitud lepingut ja seega väärib valimisõiguse kaotamist; et seadusrikkujal ei tohiks olla võimalust kõnelda kaasa seaduste vastuvõtmisel jne. Riigikohtu üldkogu sõnul „tuleb kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust” (RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-2-15, p 51).

Argumentidena kinnipeetavate hääleõiguse piiramise vastu mainitakse vajadust soodustada süüdimõistetute taasühiskonnastamist ja kodanikuvastutuse tekkimist. Samuti puuduvat valimisõiguse piiramisel igasugune preventiivne toime ning selle ainus mõju olevat vangistatud süüdimõistetute täiendav isoleerimine ühiskonnaelust. Kuna hääleõigus on demokraatlikus riigis üldine (vt ka PS § 60 lg 1), tuleb hääleõiguse mittepiiramist pidada eelduseks ja õigustus leida üksnes selle põhiõiguse piiramiseks. Et riigivõim tegutseb kõigi ühiskonnaliikmete huvides, peaks igaühel, sh kinnipeetavatel olema võimalus selle osas kaasa rääkida.

Varasemas käsitluses mõisteti hääletamisest osavõtu all PS § 58 tähenduses üksnes aktiivset hääleõigust (hääletamisõigus valimistel ja rahvahääletusel osalemise õigus), mitte aga ka kandideerimisõigust. Varasemat seisukohta toetas Põhiseaduse Assambleel muu hulgas J. Raidla (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 70–71), kes väitis, et tuleb eristada hääleõigust ning õigust osaleda hääletamisel. Seejuures on viimasel juhul isikul hääleõigus olemas, kuid ta ei saa seda teostada. Sellist hääleõiguse ja hääleõigusvõime vahetegu selgitas ka J. Uluots (J. Uluots. Rahvas ja ta funktsioneerimine Eesti Põhiseaduse järgi. – Õigus 1932, nr-d 6 ja 10), kelle seisukoha järgi tuleb vahet teha hääleõiguslikul kodanikul ja kodanikul, kellele kuulub hääleõigus. Selle seisukoha järgi seisneb hääleõiguslikkus selles, et isik on kantud hääleõiguslike isikute nimekirja, ning on hääleõiguse olemasolu eeltingimus. Hääleõiguse enda puudumine tähendaks hääletamis- või valimismenetluse teostamise võimaluse puudumist, st hääletus- või valimissedeli mittesaamist või võimatust panna seda hääletuskasti. Tänapäeval sellist vahetegu siiski ei tehta ja hääletamisest osavõtuks peetakse igasugust rahvahääletusel või valimistel osalemist nii hääletajana kui valimistel kandidaadina. Hääleõigus on neil isikutel, kes saavad hääletamisest osa võtta. Niisiis võimaldab § 58 piirata ka süüdimõistetud kinnipeetavate kandideerimisõigust. RKVS § 4 lg 6 ei võimalda kuriteo toime pannud kinnipeetavatel valimistel kandideerida.

Seadusega on võimalik piirata kinnipeetavate hääleõigust erinevalt ja kuigi PS seda otsesõnu ei nõua, tuleb proportsionaalsuse põhimõtte, valimiste üldisuse põhimõtte (PS § 60 lg 1) ja EIÕK-ga kooskõlas § 58 tõlgendamise tõttu seda teha. Paragrahvi 58 tuleb mõista koos teiste PS sätetega, eelkõige §-ga 11. Nii ei saa väiksemate õigusrikkumiste käsitamisel kuriteona ja nende eest mõnepäevase vangistusega karistamisel isikult võtta võimalust osaleda hääletamisel, arvestades hääleõiguse keskset tähtsust demokraatia tagamisel. Kinnipeetavate hääleõiguse piiramisel tuleb arvestada ka rahvusvahelisest õigusest tulenevate nõuetega, sh ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-ga 25 ja EIÕK 1. protokolli art-ga 3 ning nende rakenduspraktikaga. EIK on selgitanud, et üldine seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirang on ebaproportsionaalne (EIKo 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), 06.10.2005; EIKo 20201/04, Frodl vs. Austria, 08.04.2010; EIKo 60041/08 ja 60054/08, Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik, 23.11.2010; EIKo 126/05, Scoppola vs. Itaalia (nr 3), 22.05.2012; EIKo 11157/04 ja 15162/05, Anchugov ja Gladkov vs. Venemaa, 04.07.2013; EIKo 29411/07, Söyler vs. Türgi, 17.09.2013; EIKo 63849/09, Kulinski ja Sabev vs. Bulgaaria, 21.07.2016). Sama seisukohta on varem väljendanud ÜRO Inimõiguste Komitee (12.07.1996 üldine selgitus nr 25(57), p 14). Euroopa Kohtu praktikast (EKo C-650/13, Delvigne vs. Commune de Lesparre-Médoc ja de la Gironde, 06.10.2015) võib järeldada, et sama moodi tuleb tõlgendada ka EL põhiõiguste harta art 39 lg 2. Riigikohus on samuti märkinud, et § 57-ga ei ole „kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada“ ( RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-2-15, p 63). Otsustamisel, millistel kinnipeetavatel hääleõigust piirata, tuleb arvesse võtta eelkõige karistuse raskust (vangistuse kestust), aga aluseks võib olla ka kuriteo laad või süü vorm. Süüdimõistetud kinnipeetavate kandideerimisõiguse piirangu seadmisel on riigi otsustusruum avaram (vt nt Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni aruanded CDL-AD(2015)036cor ja CDL(2020)029, p-d 95–98).

Paragrahv 58 ega rahvusvaheline õigus ei nõua kohtu poolt hääleõiguse äravõtmise eraldi otsustamist. Vanglakaristuse mõistmine ainult kohtu poolt on tagatud §-ga 20 ja kohtule võib seadusega jätta võimaluse igal üksikul juhtumil otsustada, kas hääleõiguse piirang on vajalik või mitte. EIK suurkoda rõhutas otsuses Scoppola vs. Itaalia (nr 3), 22.05.2012, et riikidel on õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette karistusõiguslike üldnormidega. Samas peab piirang ka viimasel juhul olema proportsionaalne, st seaduses peab valimisõiguse äravõtmine olema seatud sõltuvusse toimepandud kuriteo iseloomust ja raskusest (vt otsuse p 99).