EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Käesolevas paragrahvis reguleeritakse Eesti kuulumist EL-i ja esitatakse sellele tingimus – lähtuda samal ajal Eesti PS aluspõhimõtetest. Seda paragrahvi võib vaadelda nii volitusena astuda EL-i ja ratifitseerida liitumisleping kui nn kaitseklauslina, mis kehtestab tingimuse, et Eesti Vabariik võib kuuluda EL-i, sh täita EL liikme kohustusi ja kasutada õigusi, austades Eesti Vabariigi PS aluspõhimõtteid.

Konstruktsiooni „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu“ kasutati „Euroopa Liitu astumise“ või „Euroopa Liiduga ühinemise“ asemel seepärast, et oluline ei olnud mitte ainult EL-i astumise moment, vaid ka see, et Eesti, juba kuuludes EL-i, lähtuks Eesti Vabariigi PS aluspõhimõtetest (PSTS § 1) ja EL-i kuulumisel kohaldataks PS, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi (PSTS § 2).
PSTS sätted said sellest tulenevalt pikema ea ja tähenduse, kui pelgalt EL-i astumise lubamine ja fikseerimine seda oleks andnud. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb PSTS § 1 käsitada nii volitusena ratifitseerida EL-ga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse EL-i. Seda siiski tingimusel, et EL aluslepingu muutmine või uus alusleping on PS-ga kooskõlas. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga EL aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel tulenevalt PS §-st 123 eraldi läbi arutama ja otsustama, kas EL aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama EL lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise EL-le, seega ka PS põhimõtete PS ja PSTS-ga lubatust ulatuslikuma riive. Kui selgub, et EL uus alusleping või aluslepingu muutmine on PS-ga vastuolus, tuleb lepingu ratifitseerimisest loobuda või muuta PSTS. PSTS saab muuta (ning PS muuta PSTS-ga reguleeritud küsimustes) vaid rahvahääletusel.

PSTS heakskiitmisega andis rahvas PSTS §-ga 1 („Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu“) selge põhimõttelise loa ühineda EL-ga. PSTS-i lülitatuna hajutas see paragrahv kahtlused, kas Eesti võis sõlmida liitumislepingu. Nimelt keelab PS § 123 lg 1 sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga. Selles kontekstis on PSTS § 1 peetud ka erinormiks PS § 123 lg 1 suhtes (vt lähemalt ka A. Albi, Samo Bardutzky (toim). National Constitutions in European and Global Governance: Democracy, Rights, the Rule of Law, The Constitution of Estonia: The Unexpected Challenges of Unlimited Primacy of EU Law. Springer Open, lk 890 jj).

PSTS vastuvõtmine 14.09.2003 ja jõustumine 06.01.2004 võimaldas Riigikogul ratifitseerida Eesti EL-ga ühinemise lepingu, mis oli alla kirjutatud juba 16.04.2003 Ateenas. Lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (EL liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta EL-ga (vastavalt kas ühinemisleping või liitumisleping) ratifitseerimise seadus võeti Riigikogus vastu 21.01.2004, kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja 09.02.2004 ja jõustus 22.03.2004.

EL on loodud rahvusvaheliste lepingutega, nendega ühinemine toimub seega samuti välislepingu vormis. Hilisemad, EL aluseks olevaid lepinguid muutvad lepingud, mis on vastu võetud ajal, mil Eesti juba kuulus EL-i, kujutavad endast välislepinguid, mis ratifitseeritakse Riigikogus, eeldusel et need on PS-ga kooskõlas (nii Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohad Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimuses ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni 24.04.2008 istungil avaldatud ekspertide seisukohad Lissaboni lepingu ratifitseerimise kohta). Eesti PS-s ei loetleta erinevalt nt Iiri Vabariigi PS-st nimeliselt EL aluslepinguid ega neid olulises osas muutvaid lepinguid, seepärast ei ole vaja ka iga kord PS täiendada.

Ühinemislepingu näol on tegemist ühelt poolt EL liikmesriikide ja teiselt poolt EL-i astuvate riikide vahelise lepinguga, mille ratifitseerimine toimub ühinemislepingu art 2 lg 1 kohaselt vastavalt praeguste ja uute liikmesriikide PS-st tulenevatele nõuetele. Ühinemislepingu näol on tegemist EL esmase õigusega, mis on aluslepingutega hierarhiliselt samal tasemel.

Ühinemislepingut vaadeldi kui välislepingut PS § 121 p-de 2, 3, 4 ja 5 tähenduses (vt ühinemislepingu seletuskiri Eestis, art-d 1–3), mis kuulub ratifitseerimisele Riigikogus.

Samal ajal ei saanud aga ühinemislepingu kui välislepingu ratifitseerimise seadust panna rahvahääletusele, kuivõrd selle välistab PS § 106. Justiitsministeeriumile esitati enne liitumist ettepanek, et juhul kui EL-ga ühinemine tahetakse otsustada rahvahääletusel, tuleks muuta PS § 106. Seda ei olnud siiski vaja, sest leiti teistsugune lahendus PSTS näol.

Kuivõrd PS § 123 sätestab, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga, PS aga varem EL-le pädevuste teostamise delegeerimist ei lubanud, siis tuli PS eelnevalt täiendada. Viimane pidi toimuma vastavalt PS §-le 162 rahvahääletusel, sest puudutas ka selliseid PS peatükke, mille muutmine on võimalik vaid rahvahääletusel (eelkõige PS I ptk, vt PSTS eelnõu seletuskiri, kus viidatakse §-le 3).

Pärast EL-ga ühinemist tuleks PS § 3 mõistes PSTS kaudu käsitada seadustena ka EL õigustloovaid akte (EL määrused, direktiivid, teatud otsused, vt lähemalt ka PSTS § 2 komm-d 9–11). Seejuures on need EL õigustloovad aktid, mis on vahetult kohaldatavad või millel on vahetu õigusmõju, riigisiseste seaduste ja PS suhtes ülimuslikud. PS aluspõhimõtete ja EL õiguse küsimuse kohta vaata PSTS sissejuhatavas osas komm 17 ja PSTS § 1 komm 19. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on juba enne Eesti ühinemist EL-ga (vt RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94) viidanud Euroopa Nõukogu ja EL õiguse üldpõhimõtetele kui Eesti õiguse allikatele (vt PS § 3 komm-d). Samuti peaks PS § 102 kohaldama, lähtudes PSTS-st, st selliselt, et Eesti seadusjõulisi akte võetakse vastu kooskõlas PS-ga ja EL-ga seotud valdkondades ka kooskõlas EL õigusega (vt PS § 102 komm-d).

Kindlasti ei kujuta PSTS endast pelgalt luba Eesti ühinemiseks EL-ga, PSTS-l on märksa olulisem tähendus kui olla vaid volitus ratifitseerida liitumisleping. Sama oluline kui võimalus Eestil õiguspäraselt EL-i astuda on see, et PS tuleb EL-i kuulumise kontekstis kohaldada täiendamise seadusest ja selle kaudu EL õigusest lähtuvalt, austades samal ajal PS aluspõhimõtteid. PSTS eelnõu menetlemisel Riigikogus väitis M. Nutt, et tegemist ei ole blankovolitusega järgmisteks lepingumuudatusteks (vt PSTS § 3 komm 3) ja Riigikohtu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu (ESML) otsuses (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12) on püütud integratsiooni piiritleda (vt PSTS § 2 komm 33).

Kuni PSTS jõustumiseni ei olnud PS aluspõhimõtete ja PS ülejäänud printsiipide või põhimõtete eristamisel kehtiva õiguse seisukohalt tähendust. Iga autori valida oli, kas neid mõisteid eristada või kasutada sünonüümidena. Õigusnormiks, milles esmakordselt kasutati mõistet „põhiseaduse aluspõhimõtted“, oli PSTS § 1. Seega tingib PSTS § 1 PS aluspõhimõtete eristamise PS muude printsiipide või põhimõtete hulgast. PS printsiipe, mida mõnes Riigikohtu hilisemas lahendis on ehk nimetatud ka PS aluspõhimõteteks, on Riigikohtu praktikas käsitletud küll, kuid mitte kunagi seonduvalt PSTS §-ga 1 ja kuulumisega EL-i.

PSTS eelnõu (1067 SE, Riigikogu IX koosseis) algtekstis ja seletuskirjas ei mainitud PS aluspõhimõtteid. Eelnõu § 1 algtekst oli: „Eesti võib ühineda Euroopa Liiduga“. Ettepanek sõnastada § 1 kehtival kujul tehti eelnõu teiseks lugemiseks.

Toonane õiguskantsler A. Jõks tegi pöördumises põhiseaduskomisjoni poole ettepaneku täiendada seaduseelnõu § 1 nn kriisiklausliga: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, mis vastab inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.“ Hiljem võeti kriisiklausli asemel kasutusele mõiste „kaitseklausel“, mis on läinud käibele ka õiguskirjanduses.

Põhiseaduskomisjon toetas õiguskantsleri ettepanekut selles osas, et PS täienduse tekstis võiks olla kriisiklausel. Küll aga leiti, et ei ole otstarbekas ega mõttekas hakata kordama üle seda, mis PS-s juba öeldud on. Seetõttu otsustati piirduda terminiga „põhiseaduse aluspõhimõtted“. Arutelude tulemusena tegi põhiseaduskomisjon muudatusettepaneku sõnastada PSTS § 1 järgmiselt: „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.“ Riigikogu aktsepteeris seda sõnastust.

PSTS § 1 sõnastuse kohaselt on PS aluspõhimõtted siduvad Eestile, mitte EL-le. EL-l enesel on põhikord, mis erineb Eesti põhikorrast. EL põhikord näeb alates Lissaboni lepingu jõustumisest ette vähemalt osa PS aluspõhimõtete austamise kohustuse.

Euroopa Liidu lepingu art 4 lg 2: „Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse.“ EL lepingu art 4 lg-ga 2 seotult esineb juba kohtupraktikat, mh nt Belgia Konstitutsioonikohtu 28.04.2016 otsus 62/2016, kus analüüsitakse nii Belgia ja EL õiguse suhet kui ka seda, mis on Belgia rahvuslik identiteet, mis seab EL-le võimupädevuste delegeerimise piirid.

Sellise aluspõhimõtte näitena Eesti PS-st võiks tuua „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“, mistõttu, juhul kui EL tegevus seaks ohtu meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimise, oleks võimalik argumenteerida, et esineb vastuolu tuumikpõhimõtetega ja rahvuslik identiteet pole austatud.

PSTS § 1 sõnastusest saab teha üldise iseloomuga järelduse: Eesti ei saa kuuluda EL-i, sh kohaldada EL õigust, kui see teeb olematuks Eesti PS aluspõhimõtete toimimise või ohustab nende tuuma. Olukord, kus PS aluspõhimõtted formaalselt küll kehtivad, kuid tegelik toime puudub, ei saa olla kooskõlas PSTS §-ga 1.

PS aluspõhimõtete õigusliku tähenduse avamiseks EL õiguse vaatenurgast tuleb arvesse võtta ka EL õiguse ja liikmesriigi konstitutsiooni õiguslikku vahekorda. ELK on 17.12.1970 otsuses kohtuasjas C-11/70 Internationale Handelsgesellschaft leidnud, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida Euroopa õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele põhimõtetele. Järelikult ei saaks EL õigust jätta kohaldamata ka põhjendusega, et see on vastuolus PS aluspõhimõtetega (vt aga allpool PSTS § 2 komm-d 25–27). Teatud uued vaidlusvõimalused loob ELL art 4 lg 2, mille kohaselt „Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse“. Sellega seoses vajab vastust küsimus, kas ultima ratio’navõib EL õiguse jätta kohaldamata, kui proportsionaalsemate meetmetega pole võimalik saavutada meie PS aluspõhimõtete kaitset.

Eeltoodut arvesse võttes võiks PS aluspõhimõtete õigusliku tähenduse esitada järgmiselt.

1)  Eesti tohtis sõlmida liitumislepingu eeldusel, et see oli kooskõlas PS aluspõhimõtetega. Liitumislepingu kooskõla PS aluspõhimõtetega tuli kontrollida enne lepingu allakirjutamist, lepingu ratifitseerimisseaduse Riigikogus vastuvõtmisel ning ratifitseerimisseaduse väljakuulutamisel.

2)  Kui ilmneb, et jõus olev leping või EL teisene õigus pole kooskõlas PS-ga, sh mõne PS aluspõhimõttega, ei ole EL õiguse kohaselt lubatud jätta EL õigust kohaldamata põhjendusega, et see pole kooskõlas PS aluspõhimõtetega. PS aluspõhimõtetele sellise tähenduse omistamine oleks vastuolus EL õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttega. PSTS § 1 aga ei luba sellist õigust Eestis kohaldada. Vastuolu PS aluspõhimõtetega tuleb sel juhul püüda kõrvaldada muul viisil, näiteks saavutada EL esmase või teisese õiguse muutmine või astuda liidust välja. Vastuolu kõrvaldamise küsitavaks teeks oleks võtta ilma PS muutmata seisukoht, et see, mida varem loeti PS aluspõhimõtteks, polegi enam PS aluspõhimõte.

Võimalik oleks seevastu EL õigusloova akti eelnõu läbirääkimistel analüüsida teisese õiguse eelnõu vastavust esmasele õigusele ja PS aluspõhimõtetele. Kui teisene õigus on kooskõlas EL aluslepingutega, siis lisab see kindlust ka kooskõla kohta põhiseaduse aluspõhimõtetega, kuna aluslepingute vastavust PS aluspõhimõtetele on kontrollitud EL aluslepinguid ratifitseerides (vt komm 27). Kui aga EL õigusakti eelnõu pole vastavuses esmase õigusega, siis tuleks eelnõu seisukohtade kujundamise käigus teha ka analüüs, kas eelnõu vastab PS aluspõhimõtetele ja kui ei vasta, siis saavutada eelnõu menetluse käigus vastavus. Sellist lähenemist toetab see, et analüüsida on olulisem just enne EL teisese õiguse lõplikku kehtestamist, selle vastuvõtmisel, milles Eesti osaleb, mitte tagantjärele.

3)  PS aluspõhimõtted on õiguslikult siduvad Eesti riigiorganitele, kes on õiguslikult kohustatud järgima PS aluspõhimõtteid.
Kuna Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed (MEP) ei esinda Euroopa Parlamendis mitte Eestit, vaid selle kodanikke, siis ei ole PS aluspõhimõtted (v.a ELL art 4 lg-st 2 tulenevas ulatuses) neile nende ametitegevuses õiguslikult siduvad. (Teisalt võib ka väita, et nad saavad olla MEP-d ainult PS-st tuleneva mandaadi alusel, mistõttu ei tohi nad toetada otsuseid, mis lähevad vastuollu PS aluspõhimõtetega.)

Samal põhjusel pole PS aluspõhimõtted ametitegevuses õiguslikult siduvad ka Euroopa Komisjoni liikmele, ELK kohtunikele ja kohtujuristile, Euroopa Kontrollikoja liikmele ega EKP Nõukogu liikmele. Ülemkogu ja nõukogu Eestit esindavatele liikmetele laienevad kõik PS-st, sh PSTS-st tulenevad kohustused.

PSTS § 1, seostades Eesti kuulumise EL-i ühemõtteliselt PS aluspõhimõtetega, jätab lahtiseks, mida mõista PS aluspõhimõtete all. Seega kasutab PSTS § 1 määratlemata õigusmõistet. PS aluspõhimõtete loetlemata jätmine PSTS §-s 1 tähendab seda, et PS aluspõhimõtete objektiivselt määratletud suletud kataloogi ei ole. Seetõttu tuleb lähtuda erialakirjanduses ja eksperdiarvamustes välja pakutud PS aluspõhimõtete loetelust, samuti PS aluspõhimõtete praktikas kujunenud loetelust (viimase olemasolu korral).

PSTS eelnõu Riigikogus menetlemise materjalidest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi PS aluspõhimõtete kataloogi kohta. Eelnõu teisel lugemisel viitas põhiseaduskomisjoni esimees kaasettekandes PS aluspõhimõtete loetelu osas õiguskantsleri seisukohale (vt komm 14). PSTS eelnõu algatajate nimel esinenud M. Nutt vastas PSTS eelnõu teisel lugemisel Riigikogu liikme küsimusele: „Aluspõhimõtted on esiteks need põhimõtted, mis sisalduvad Eesti põhiseaduse preambulis ja I peatükis.“

PS aluspõhimõtteid ei loetletud ega mainitudki Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (645 SE, Riigikogu X koosseis) seletuskirjas, samuti selle eelnõu lugemistel Riigikogus. Küll aga käsitleti PS aluspõhimõtteid aastal 2005 Riigikogu põhiseaduskomisjoni moodustatud Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohtades Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimuses (töörühma seisukohad). Seaduseelnõu 645 SE seletuskirjas oli üldine viide töörühma seisukohtadele.

Töörühma seisukohtade 5. osas kirjutatakse: „Kehtivas õiguses puudub aluspõhimõtte legaaldefinitsioon. Teoreetiliste käsitluste kohaselt on põhiseaduse aluspõhimõtted tuletatavad eeskätt põhiseaduse preambulist, I peatükist „Üldsätted“ ning II peatüki „Põhiõigused, vabadused ja kohustused“ §-dest 10 ja 11. Siitkaudu võib välja tuua järgmise põhiseaduse aluspõhimõtete avatud kataloogi: rahvasuveräänsus, riigi rajanemine vabadusele, õiglusele ja õigusele, sisemise ja välise rahu kaitse, eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, inimväärikus, sotsiaalriiklus, demokraatia, õigusriiklus, põhiõiguste ja vabaduste austamine ning riigivõimu tegevuse proportsionaalsus.“

Samas märgiti: „Põhiseaduse aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja selle nimel kehtestatud põhiseadus kaotavad oma olemuse. Põhiseaduse aluspõhimõtted on paljuski universaalse iseloomuga – samadele või sarnastele printsiipidele tuginevad ka kõigi teiste demokraatlike riikide põhikorrad. Siiski ei pea põhiseaduse aluspõhimõtete kindlakstegemisel lähtuma ilmtingimata EPSL-is, Euroopa Liidu senistes aluslepingutes või teiste Euroopa Liidu riikide konstitutsioonides determineeritud väärtustest.“

Töörühm asus seisukohale: „Põhiseaduse aluspõhimõtteid saab määratleda suletud kataloogina või avatud kataloogina. Eelistatumaks lähenemiseks tuleb lugeda aluspõhimõteteni jõudmise lähtekohtadest tulenevat avatud kataloogi. Põhiseaduse aluspõhimõtete avatud loetelu tähendab ka seda, et nii aluspõhimõtted kui ka väärtused, millele nad viitavad, võivad aja jooksul muutuda. Kataloogi sulgemine võib osutuda nii Eesti (põhiseadus)õiguse kui ka Euroopa Liidu õiguse tulevasi arenguid ning võimalikke tõlgendusi pärssivaks teguriks. Aluspõhimõtete kataloogimine eeldab õigusteaduslikku, sotsiaalset ja poliitilist konsensust. Samuti ei pruugi suletud kataloogi kaudu tehtavad otsused – eriti just printsiipide ja väärtuste kollisiooni korral – tagada alati nn õiglasemaid või sotsiaalselt aktsepteeritavaid väärtusotsustusi. Suletud kataloogi koostamise vastu kõneleb ka geneetiline argument: PSTS-i menetledes tegi õiguskantsler ettepaneku kirjutada § 1 sisse mitte mõiste „aluspõhimõtted“, vaid anda aluspõhimõtete loetelu. Eelnõu menetlemise käigus sellest loobuti.“

PS aluspõhimõtteid ei loetleta ega isegi mainita ka Lissaboni lepingu, millega muudetakse EL lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu (193 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas aastast 2008. Seaduseelnõu teise lugemise materjalidest saab aga teha järelduse, et selle lepingu puhul lähtuti Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühma seisukohtadest. Lissaboni lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu teisel lugemisel rõhutati korduvalt vajadust luua kontrollimehhanism selleks, et välja selgitada, kas lepingud, millega tulevikus ühinemist arutatakse, vastavad PS aluspõhimõtetele.

Kontrollimehhanismi moodustavad lepingule Vabariigi Valitsus (valitsuse esindaja kirjutab lepingule alla), lepingut ratifitseeriv Riigikogu, ratifitseerimisseadust välja kuulutav Vabariigi President ja õiguskantsler.

Kindlasti tuleks olla seisukohal, et PS aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja PS kaotavad oma olemuse.

PS aluspõhimõtete suletud loetelu esitamine ei ole praktiline. Seda juba seepärast, et ka juhul, kui rakendada suletud kataloogi, muutuks see avarate tõlgenduste korral tegelikkuses nähtavasti ikkagi avatud loeteluks. Seega tuleks aktsepteerida PS aluspõhimõtete avatud kataloogi. Avatud loetelu aktsepteerimine ei saa aga tähendada seda, et EL õigusaktide PS aluspõhimõtetele vastavuse kontrollimisel kasutatakse mõõdupuud (PS aluspõhimõtete avatud loetelu), mille ulatus pole teada ei kontrollijale ega teistele. Ka avatud loetelu aktsepteerimine tähendab seda, et igal üksikul juhtumil kasutatakse kontrollimisel suletud loetelu (määratletud mõõdupuud). Eri lepingute puhul tuleks järjekindlalt kasutada ühte ammendavat (määratletud) PS aluspõhimõtete nn tuumikkataloogi ning sellise kataloogi kasutamisel endalt küsida, kas sinna tuleks antud kontrolliobjekti puhul veel midagi lisada. EL aluslepinguid muutva lepingu ratifitseerimisseaduse eelnõu seletuskirjas tuleks kindlasti ära näidata need PS aluspõhimõtted, millele vastavust lepingu puhul kontrolliti. Vastupidisel juhul ei tegutseks täitevvõim parlamendi kontrolli all.

Seda, milliseid põhimõtteid pidada PS aluspõhimõteteks, pole võimalik abstraktselt lõpuni määratleda. Konsensus aluspõhimõtete miinimumloetelu osas on vajalik. Eesti riigi teket ja hilisemat käekäiku arvestades tuleks PS aluspõhimõteteks pidada printsiipe, nagu eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, inimväärikus, Eesti iseseisvus riigina ning PS-ga sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse kindlustamine (vt eespool PSTS § 1 komm 14). PS aluspõhimõtete miinimumloetellu (tuumikusse) peaks kuuluma ka PS muutmise kord, mis on sätestatud PS XV ptk-s ja PSTS §-s 3. PS aluspõhimõtete üks võimalik loetelu on esitatud PS § 10 komm-s.

PS aluspõhimõtete loetelu kujundamisel tuleks silmas pidada, et PS aluspõhimõtted PSTS § 1 mõttes on Eesti PS aluspõhimõtted, mitte aga üldaktsepteeritud miinimumstandardid, EL õiguse aluspõhimõtted, EL ja Eesti õiguse põhimõtete ühisosa või arenenud õiguskultuuriga demokraatlikes riikides aktsepteeritud põhimõtete ühisosa. PS aluspõhimõtete kataloogi ja aluspõhimõtete sisu pole ka mõistlik määratleda, ignoreerides nende rakendamisala. Problemaatiliseks võib osutuda EL-i kuulumise sõltuvusse seadmine sellest, kas EL vastab või ei vasta Eesti PS-st Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuletatud demokraatia või õigusriigi nõuetele. Ei saa ju üksüheselt väita, et EL-s toimib just Eesti PS nõuetele vastav võimude lahusus. Samuti toimib EL-s demokraatia teisiti, kui on ette nähtud Eesti PS järgi. Ka vahendi proportsionaalsust EL õiguse kohaldamisel hinnatakse EL huvi kaudu, mitte Eesti PS kaudu.

Riigikohus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses käsitlenud PS aluspõhimõtteid seonduvalt PSTS §-ga 1. Riigikohtu menetluses ei ole olnud kohtuasja, mille lahendamisel olnuks möödapääsmatu avada PS aluspõhimõtete õiguslik tähendus ja sisu seonduvalt PSTS §-ga 1. Erandiks ei ole RKPSJKo 08.10.2013, 3-4-1-49-13, milles lahendati Eesti kodanikust kinnipeetava kaebust. Kaebaja väitis, et KOVVS § 5 lg-d 4 ja 6 ning § 27 lg 3 on vastuolus PS aluspõhimõtetega. Riigikohus piirdus kaebaja väitele vastamisel seisukohaga, et PSTS § 1 seostab PS aluspõhimõtted Eesti kuulumisega EL-i, kuid süüdimõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute kandideerimisõigus KOV volikogu valimistel ei seostu Eesti kuulumisega EL-i.

Küll aga leidis Riigikohus ESM asjas, et euroala majanduslik ja finantsiline jätkusuutlikkus kuulub alates Eesti kuulumisest euroala riikide sekka Eesti põhiseaduslike väärtuste hulka (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 163).