EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritav paragrahv sätestab Riigikohtu esimehe ja kõigi Eesti kohtunike ametisse nimetamise korra. PS ise ei reguleeri ametisse nimetatavatele kohtunikele esitatavaid nõudeid ega ka seda, kuidas peab toimuma kohtunike valik, kuid PS § 104 lg 2 p 14 seab tingimuseks, et sellised küsimused tuleb sätestada Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seadusega.

Riigikohtu esimees on ainus kohtu esimees, kelle ametisse nimetamise kord on sätestatud PS-s ning see tuleneb Riigikohtu esimehe rollist kõrgeima kohtu (PS § 149 lg 3 ls 1, KS § 25 lg 1) ja seeläbi kogu kohtusüsteemi juhina. Ametisse nimetamine Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt kindlustab Riigikohtu esimehele vajaliku legitimatsiooni selleks, et täita temale PS § 150 lg-ga 2 pandud ülesannet teha Riigikogule ettepanek Riigikohtu kui muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu (PS § 149 lg 3 ls 2, KS § 26 lg 3) komplekteerimiseks. Riigikohtu esimehe ametisse nimetamise kord PS § 150 lg-s 1 on identne teiste sõltumatut kontrolli teostavate nn põhiseaduslike institutsioonide juhtide ametisse nimetamise korraga (riigikontrolör – PS § 134 lg 1; õiguskantsler – § 140 lg 1), kuid erinevalt riigikontrolörist ja õiguskantslerist ei ole Riigikohtu esimehe puhul nähtud PS-s ette tema ametiaja pikkust, vaid see tuleneb üksnes KS § 27 lg-st 1. Riigikogu pädevus nimetada Riigikohtu esimees ametisse ja Vabariigi Presidendi pädevus teha selleks ettepanek on sätestatud koos teiste samas korras nimetatavate ametiisikutega vastavalt PS § 65 p-s 7 ja § 78 p-s 11.

Riigikohtu esimehe kandidaadi leidmise mehhanismi ei ole seadustes täpsemalt reguleeritud (nt puudub kohustus korraldada avalik konkurss), vaid Vabariigi President otsustab iseseisvalt, kellega ta peab vajalikuks eelnevalt konsulteerida ja kelle arvamust arvestada. Kuna Vabariigi Presidendi puhul on väga oluline tema ühiskonda ühendav, riigivõimu stabiilsust kindlustav ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav funktsioon (vt PS § 77 komm-d), siis peaks president võimalusel püüdma vältida põhiseaduslike institutsioonide n-ö peataolekut, mis võiks takistada neil oma ülesandeid tõhusalt täita. See eeldab, et president selgitab enne Riigikogule ettepaneku tegemist välja, kas tema eelistatav kandidaat võiks leida toetust nii parlamendis esindatud poliitiliste jõudude kui ka aktsepteerimist Riigikohtu liikmete ja juristkonna hulgas laiemalt või mitte. VPTKS § 20 lg-test 2 ja 3 tulenevalt teeb Vabariigi President ametisse nimetamise ettepaneku Riigikogule hiljemalt 30 tööpäeva enne ametiisiku volituste tähtaegset lõppemist või nelja kuu jooksul alates ametiisiku volituste ennetähtaegsest lõppemisest.

Vabariigi President ei ole Riigikohtu esimehe kandidaadi valikul siiski päris vaba, eelkõige peab ta arvestama sellega, et kuna Riigikohtu esimees on samuti (riigi)kohtunik, siis peab ta vastama seaduses (riigi)kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 147 lg 3, KS §-d 47, 48 ja 52).

Vabariigi President peab Riigikohtu esimehe kandidaadi valikul täiendavalt silmas pidama, et KS § 54¹ lg 1 kohaselt tuleb kandidaadil enne Riigikohtu esimeheks nimetamist läbida julgeolekukontroll, v.a juhul, kui ta omab kehtivat juurdepääsuluba või ametikohajärgset õigust (vt RSVS § 27 lg 1) juurdepääsuks täiesti salajase taseme riigisaladusele. KS § 54¹ lg-st 2 tulenevalt käsitatakse Riigikohtu esimehe kandidaadina isikut, kellele Vabariigi President on teinud sellesse ametisse kandideerimise ettepaneku ja kes on andnud kirjaliku nõusoleku kandideerimiseks. Riigikohtu esimehe kandidaadi julgeolekukontrolli teeb Kaitsepolitseiamet (KS § 54¹ lg 3) ning kontrolli tulemusena kogutud andmed edastatakse koos Kaitsepolitseiameti arvamusega Vabariigi Presidendile kolme kuu jooksul (KS § 54¹ lg 5). Kui senise Riigikohtu esimehe volitused on lõppenud ennetähtaegselt, siis tehakse Riigikohtu esimehe kandidaadi julgeolekukontroll kiirendatud korras ühe kuu jooksul, mida võib Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni (JAS § 10) loal erandina pikendada veel ühe kuu võrra (KS § 54¹ lg 6). Julgeolekukontrolli tulemused kehtivad üheksa kuud ning kui isikut ei ole selle aja jooksul ametisse nimetatud, siis tuleb tal enne ametisse nimetamist läbida julgeolekukontroll uuesti (KS § 54¹ lg 7).

Kandideerimiseks ettepaneku tegemine ja kandideerimiseks (kirjalikult) nõusoleku andmine ei ole õiguslikult siduvad ega tekita kellelegi õigustatud ootust, et pärast julgeolekukontrolli läbimist esitataksegi isik Riigikohtu esimehe ametisse nimetamiseks. Vabariigi President võib kandideerimisettepanekule vaatamata eelistada ikkagi teist kandidaati ning kandidaat võib algsele nõusolekule vaatamata ka ise kandideerimisest loobuda. Küll aga peaksid konkreetse ettepaneku tegemine ja selle kohta nõusoleku andmine kinnitama, et tegemist on mõlemalt poolt läbimõeldud sammuga ja vältima seega olukorda, et julgeolekukontrolli tegemiseks kulutatakse Kaitsepolitseiameti ressursse täiesti tarbetult. Samas ei tulene seadusest piirangut, et Vabariigi President ei võiks teha kandideerimisettepanekut ka mitmele isikule korraga ning sel juhul tuleb Kaitsepolitseiametil vajaduse korral teha julgeolekukontroll nende kõigi suhtes. Võimaliku Riigikohtu esimehe kandidaadi poolt kandideerimiseks nõusoleku andmine ei käivita iseenesest veel julgeolekukontrolli, vaid selleks tuleb isikul lisaks täita asjaomane ankeet ja anda Kaitsepolitseiametile kirjalik nõusolek saada isikut puudutavat teavet (KS § 54¹ lg 4). Eesmärgi, sisu ja ulatuse poolest ei erine Riigikohtu esimehe kandidaadi suhtes tehtav julgeolekukontroll teiste kohtunike või muude ametiisikute suhtes tehtavast kontrollist. RSVS § 47 lg 1 kohaselt on julgeolekukontrolli eesmärk kontrollida RSVS §-s 32 ja § 42 lg-tes 2 ja 3 nimetatud asjaolude (s.o juurdepääsuloa või töötlemisloa andmisest või pikendamisest keeldumise aluste) esinemist ning tehtavad toimingud ei tohi piirata isiku põhiõigusi ja vabadusi suuremas ulatuses, kui on vaja selle eesmärgi saavutamiseks.

PSRS § 6 lg 1 kohaselt pidi kuni 31.12.2000 muu hulgas Riigikohtu esimehe ametit taotlev isik andma lisaks kirjaliku süümevande selle kohta, et ta ei ole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega agent ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest. Süümevande tekst on sätestatud SVS § 1 lg-s 1 ning Riigikohtu esimeheks kandideerija pidi selle esitama Vabariigi Presidendile (SVS § 5).

Vabariigi Presidendi ettepanekut Riigikohtu esimehe ametisse nimetamiseks arutatakse Riigikogus ühel lugemisel (RKKTS § 117 lg 1) ning sellise otsuse eelnõule ei saa esitada muudatusettepanekuid (RKKTS § 117 lg 2 esimene lause). See ei tähenda siiski, et Riigikogu saaks hääletada üksnes Vabariigi Presidendi ettepaneku täpset sõnastust, vaid juhtivkomisjonil on võimalik esitada otsuse eelnõu Riigikogu täiskogule hääletamiseks ka muudetud kujul. Nii täiendati U. Lõhmuse ja M. Raski ametisse nimetamise otsuste eelnõusid kuupäevaga, millest alates nad Riigikohtu esimeheks nimetatakse, kuigi Vabariigi Presidendi ettepanekutes selline kuupäev puudus. Seda ei saa kuidagi pidada õigusvastaseks, sest Vabariigi Presidendi ettepanek on Riigikogule siduv kandidaadi isiku osas, kuid mitte tema ametisse nimetamise kuupäeva osas. Kui eelmise Riigikohtu esimehe volitused on lõppenud enne tähtaega, siis võikski olla vajalik nimetada uus Riigikohtu esimees ametisse esimesel võimalusel, mis omakorda sõltub otsuse eelnõu Riigikogus menetlemise kiirusest ja mida presidendil oleks keeruline ennustada.

Enne isiku ametisse nimetamise otsustamist toimuvad kohtumised Riigikogu fraktsioonides ja põhiseaduskomisjonis. Riigikogu täiskogul on kandidaadil juhtivkomisjoni ettepanekul õigus esineda kuni viieminutise ettekandega ning iga Riigikogu liige võib talle esitada ühe suulise küsimuse (RKKTS § 117 lg 3). Senises praktikas on juhtivkomisjon kandidaadile alati ka teinud ettepaneku esinemiseks ja ilmselt saaks sellise ettepaneku tegemata jätmine olla põhjendatud vaid siis, kui isikut ei saaks näiteks asjaolude muutumise tõttu niikuinii ametisse nimetada (nt isik ei vasta enam kohtunikule esitavatele nõuetele). Riigikohtu esimehe ametisse nimetamine otsustatakse salajasel hääletusel (RKKTS § 79 lg 2 p 3). PS-s ega RKKTS-s ei ole ametisse nimetamise otsuse vastuvõtmiseks nähtud ette kvalifitseeritud häälteenamuse nõuet, mistõttu otsustatakse küsimus RKKTS § 78 kohaselt poolthäälteenamusega (st poolt hääletab enam kui vastu – PSRS § 3 lg 6 p 1). Seniste taasiseseisvumisjärgsete Riigikohtu esimeeste (R. Maruste, U. Lõhmus, M. Rask, P. Pikamäe, V. Kõve) ametisse nimetamise poolt on siiski alati hääletanud oluliselt rohkem parlamendisaadikuid (vastavalt 64, 66, 75, 89 ja 65 poolthäält).

Varasemalt on olnud ka vaidlusi, kas asjaolu, et Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikmete ametisse nimetamise kord on PS § 150 lg-tes 1 ja 2 sätestatud erinevalt, tähendab ühtlasi seda, et Riigikohtu esimees ei olegi samaaegselt Riigikohtu liige. Nii esitati Riigikogu VIII koosseisu menetlusse otsuste eelnõud 951 OE ja 952 OE, mille väidetav eesmärk oli viia PS-ga kooskõlla Riigikogu 18.06.1998 otsused, millega R. Maruste vabastati „Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme ametist“ ning U. Lõhmus nimetati „Riigikohtu liikmeks ja Riigikohtu esimeheks“. Algataja leidis, et kuna R. Maruste nimetati 08.12.1992 üksnes Riigikohtu esimeheks, siis ei ole teda võimalik vabastada Riigikohtu liikme ametist. Samuti ei saanud Vabariigi Presidendi ettepaneku alusel nimetada U. Lõhmust Riigikohtu liikmeks, sest sellise ettepaneku saanuks teha üksnes Riigikohtu esimees. Kuigi mõlemad eelnõud lükati tagasi, sai nende menetlemise käigus siiski selgeks vaieldud, et PS § 150 lg 1 järgi nimetatakse Riigikohtu esimees oma administratiivsele ametikohale ning kui ta ei olnud varasemalt kohtunik, siis ühtlasi saab temast sellega automaatselt nii Riigikohtu liige kui ka kohtunik, kes on PS § 147 lg 1 esimese lause järgi nimetatud ametisse eluaegselt. Praegu näeb ka KS § 27 lg 8 selgelt ette, et kohtu esimehe ülesannetest vabastatud Riigikohtu esimehel säilivad riigikohtuniku volitused. Riigikohtu esimeheks nimetamine asendab riigikohtunikuks nimetamise ka siis, kui Riigikohtu esimeheks nimetatakse mõni senine esimese või teise astme kohtu kohtunik. Seevastu juhul, kui Riigikohtu esimees tuleb seniste Riigikohtu liikmete hulgast, toimub PS § 150 lg-s 1 ja KS § 27 lg-s 1 ettenähtud korras üksnes tema Riigikohtu esimehe ülesannetesse määramine analoogselt muude kohtute esimeestega. Seega ei toimu tema korduvat riigikohtunikuks nimetamist ja tal ei tule anda Riigikogu ees teist korda kohtunikuvannet (KS § 56 lg 2), sest eraldi Riigikohtu esimehe ametivannet ei eksisteeri.

Riigikohtu esimehe ametivolituste tähtaega ei ole PS-s sätestatud. PSRS § 5 lg 2 kohaselt üksnes juhul, kui taastatava Riigikohtu esimehe oleks ametisse nimetanud Ülemnõukogu, kelle seadusandlikud volitused kehtisid PSRS § 1 lg 3 järgi kuni Riigikogu VII koosseisu valimistulemuste väljakuulutamiseni, siis tulnuks Ülemnõukogul ühtlasi määrata ka Riigikohtu esimehe volituste tähtaeg. Kuna esimese taasiseseisvumisjärgse Riigikogu koosseisu volitused kehtisid alates 30.09.1992 ja esimese taasiseseisvumisjärgse Riigikohtu esimehe ametisse nimetamiseni jõuti alles 08.12.1992, siis nimetati Riigikohtu esimees ametisse tähtajatult. Perioodil 01.01.1993–28.07.2002 kehtinud kohtute seadus ei näinud ette Riigikohtu ega ühegi muu kohtu esimehe volituste tähtaega, vaid kõik kohtuesimehed nimetati ametisse tähtajatult. Kohtuesimeeste ametiaegade pikkust ja nende korduva esimeheks nimetamise lubatavust hakati reguleerima alles praeguses KS-s, mis jõustus 29.07.2002. KS § 27 lg 1 kohaselt kehtivad Riigikohtu esimehe ametivolitused üheksa aastat ja KS § 27 lg 9 sätestab, et kedagi ei tohi nimetada Riigikohtu esimeheks kaheks ametiajaks järjestikku. Nimetatud sätted on kehtinud muutmata kujul alates KS jõustumisest. Seevastu esimese ja teise astme kohtute esimeeste osas on mitmel korral muudetud nii ametiaegade pikkusi kui ka korduva nimetamise lubatavust. Alates 01.08.2016 kehtiva redaktsiooni kohaselt nimetatakse maa-, haldus- ja ringkonnakohtute esimehed ametisse seitsmeks aastaks (KS § 12 lg 1, § 20 lg 1 ja § 24 lg 1) ning kedagi ei tohi nimetada sama kohtu esimeheks kaheks ametiajaks järjestikku (KS § 12 lg 10).

Riigikohtu esimehe ametist vabastamine enne tähtaega toimub tema ametisse nimetamisega samas korras (KS § 27 lg-d 5 ja 5¹). Ennetähtaegse vabastamise aluseks on Riigikohtu esimehe enda soov (s.o tagasiastumine) või tema valimine või nimetamine EIK, ELK või muu rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni kohtunikuks või Euroopa Prokuratuuri peaprokuröriks, Euroopa prokuröriks või Euroopa delegaatprokuröriks (KS § 58¹). Erinevalt madalama astme kohtute esimeestest ei saa Riigikohtu esimehe enne tähtaega ametist vabastamise aluseks olla see, et ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata (vrd KS § 12 lg 4 p 2 ja § 24 lg 4 p 2). Ametist tagasiastumisest peab Riigikohtu esimees teatama Vabariigi Presidendile vähemalt neli kuud ette (KS § 27 lg 5). See on minimaalselt vajalik aeg, mille jooksul oleks võimalik uus Riigikohtu esimees ametisse nimetada (sh teha kandidaadi suhtes vajaduse korral kiirendatud julgeolekukontroll). Teise ametisse valimise või nimetamise tõttu KS § 27 lg 5¹ alusel ennetähtaegse vabastamise korral jääks VPTKS § 20 lg 3 kohaselt Vabariigi Presidendile uue Riigikohtu esimehe kandidaadi leidmiseks samuti neli kuud.

Kuna Riigikohtu esimeheks saab olla üksnes kohtunik, siis juhul, kui Riigikohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist (nt seoses pensioneerumisega või kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära saabumisel), vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannetest (KS § 27 lg 7). Omal soovil kohtunikuametist vabastamiseks tuleb avaldus esitada vähemalt üheksa kuud enne soovitud vabastamise päeva (KS § 99 lg 1³). KS § 27 lg 6 näeb täiendavalt ette, et Riigikohtu esimehe ametivolitused võivad lõppeda ka Riigikohtu üldkogu otsusega, millega tunnistatakse, et Riigikohtu esimees on haiguse tõttu või muul põhjusel kuus kuud järjest kestvalt võimetu täitma oma ametiülesandeid. Vastavasisulise ettepaneku tegemise pädevus on Vabariigi Presidendil. Sarnane kestvalt võimetuks tunnistamise regulatsioon on nähtud ette ka Riigikogu liikmete (PS § 64 lg 2 p 4, RKLS § 8 lg 2 p 4 ja § 10 p 1), Vabariigi Presidendi (PS § 83 lg 1, VPTKS § 11), õiguskantsleri (ÕKS § 10) ja riigikontrolöri (RKS § 23) puhul ning asjaomane menetluskord on sätestatud PSJKS 4. ptk-s. Arusaamatult ei ole PSJKS-s loetletud Riigikohtu esimeest nende ametiisikute seas, kelle kestvalt võimetuks tunnistamist PSJKS-s reguleeritakse. Kuna tegemist on ilmselge eksimusega ning KS § 27 lg 6 näeb küsimuse lahendamiseks ette samasisulise korra nagu PSJKS § 3 lg 4 ja § 25 lg 1 õiguskantsleri ja riigikontrolöri puhul, siis tuleks PSJKS rakendada analoogia alusel. Tegemist on ka selgelt sama kaaluga riigielu küsimusega.

Riigikohtu esimehe ülesanded on sätestatud PS-s (§ 150 lg 2), KS-s (nt § 27 lg-d 2 ja 3), kohtumenetluse seadustes ja mitmetes teistes seadustes (nt viibimine Riigikogu liikmete ametivande andmise juures – RKKTS § 3 lg 2; Vabariigi Valimiskomisjoni kohtunikest liikmete nimetamine – RKVS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 6). Riigikohtu esimees ei ole üksnes Riigikohtu kui ametiasutuse juht, vaid tema roll ja ülesanded on märksa avaramad. Riigikohtu esimees on ametikoha järgselt kohtunike täiskogu juhataja (KS § 38 lg 4) ja kohtute haldamise nõukoja esimees (KS § 40 lg 2). Riigikohtu esimees teeb ettepaneku riigikohtunike ametisse nimetamiseks (PS § 150 lg 2, KS § 27 lg 2 p 2, § 55 lg 4) ja kõigi kohtunike ametist vabastamiseks (KS § 99 lg 2). Kohtumenetluse aspektist on Riigikohtu esimehe kõige olulisem roll olla ametikoha järgselt (ex officio) Riigikohtu üldkogu ja erikogude eesistujaks ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimeheks.

Riigikohtu kohtunikud nimetab PS § 150 lg 2 kohaselt ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul, kuid KS § 55 lg-s 4 on täpsustatud, et Riigikohtu esimees kuulab enne ära ka Riigikohtu üldkogu (KS § 30 lg 2 p 6) ja kohtute haldamise nõukoja (KS § 41 lg 3 p 1) arvamuse kandideerija kohta. Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab PS § 78 p 13 ja § 150 lg 3 kohaselt ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul, kuid KS § 30 lg 2 p-s 2 ja § 55 lg-s 1 on täpsustatud, et ettepaneku teeb Riigikohtu üldkogu, kuulates eelnevalt ära selle kohtu üldkogu (KS § 36 p 4) arvamuse, kuhu isik kandideerib. PS § 147 lg 1 ja KS § 3 lg 1 kohaselt nimetatakse kõik kohtunikud ametisse eluajaks. Kohtunike ametisse nimetamise kord on varasemates PS-des olnud erinev. 1920. a PS järgi valis riigikohtunikud Riigikogu ja muud kohtunikud nimetas ametisse Riigikohus. 1933. a PS muudatuste ja 1937. a PS kohaselt nimetas kõik kohtunikud (sh riigikohtunikud) Riigikohtu ettepanekul ametisse vastavalt kas Riigivanem või Vabariigi President.

Sarnaselt ameti eluaegsuse kui kohtunike sõltumatuse peamise tagatisega peab ka ametisse nimetamise kord (koos kohtunike valiku ja edutamise reeglistikuga) aitama tagada kohtunike sõltumatust ja vältima kahtlusi nende erapooletuses (nt EIKo 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, 06.11.2018, p 144; EIKo 36093/13, Anželika Šimaitienė vs. Leedu, 21.04.2020, p 78). Seejuures ei tekita pelgalt asjaolu, et kohtunikud on ametisse nimetatud täitevvõimu (nt Vabariigi Presidendi) poolt, veel alluvussuhet, kui kohtunikud on pärast ametisse nimetamist oma otsuste tegemisel vabad igasugusest mõjust või survest (nt EIKo 80018/12, Thiam vs. Prantsusmaa, 18.10.2018, p 80; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p 133). Oluline on veenduda, et ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmise sisulised tingimused ja kord oleksid sellised, et need ei tekita hiljem õigussubjektidel põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas asjaomased kohtunikud on väljaspool väliste tegurite (sh nii otseste juhiste kui ka kaudsema mõju vormide) haardeulatust ja kas nad on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalsed (EKm C-791/19 R, Euroopa Komisjon vs. Poola, 08.04.2020, p-d 65 –66; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p-d 123–125). Näiteks kui üldjuhul aitab kohtute haldusnõukoguga sarnase organi osalemine kohtunike valiku protsessis kaasa selle menetluse objektiivsemaks muutmisele, siis olukorras, kus see organ ise ei ole seadusandlikust või täitevvõimust sõltumatu ja tema ettepanek või arvamus on siduva iseloomuga, võib just selle organi osalemine tekitada põhjendatud kahtluse ametisse nimetatute sõltumatuses (EIKo 80018/12, Thiam vs. Prantsusmaa, 18.10.2018, p-d 81–83; EKo C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, A. K. jt, 19.11.2019, p-d 134–145).

Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt peaksid kohtunike valikut ja karjääri puudutavad küsimused rajanema objektiivsetel kriteeriumidel ning sellised otsused peaksid tuginema kohtunikuks kandideerija omadustele, võttes arvesse tema kvalifikatsiooni, oskusi ja teadmisi. Kohtunike valiku ja karjääri üle otsustav organ peaks olema sõltumatu täidesaatvast ja seadusandlikust võimust ning sõltumatuse tagamiseks peaksid vähemalt pool selle organi liikmetest olema kohtunikud, kelle on valinud nende ametikaaslased. Kui kohtunike valimise ja karjääriga seotud otsuseid teevad siiski riigipea, valitsus või seadusandja, peaks sõltumatu ja pädev organ, mis koosneb suures osas kohtunikest, saama anda soovitusi või väljendama oma arvamust, mida asjakohane ametisse nimetav organ peab tegelikkuses järgima. Seejuures peaks kõnealuse organi töökord olema läbipaistev ning tagasilükatud kandidaadil peaks olema õigus saada otsuse põhjendused ja võimalus otsust vaidlustada (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17.11.2010 soovitus CM/Rec(2010)12 „kohtunike kohta: kohtunike sõltumatus, tulemuslikkus ja vastutus“, p-d 44–47).

Üldiselt nähakse ohte, et kui kohtunike ametisse nimetamisel on põhiroll parlamendil, võib kohtunike valik politiseeruda, kuid juhul, kui kohtunike valik on kohtunikkonna enda käes, siis esineb risk korporatiivsuse tekkeks. Demokraatia toimimise huvides ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse tagamiseks oleks seetõttu eelistatav mingi vahevariant, mille puhul kohtunike valikul on otsustav sõna küll kohtunikkonnal, kuid valikuprotsessis saavad kaasa rääkida ka teiste võimuharude esindajad, mis muudab kohtunike valiku läbipaistvamaks.

PS § 150 lg-d 2 ja 3 ei reguleeri kohtunike valikut, vaid üksnes nende ametisse nimetamist. Seda, kuidas selgitatakse välja isikud, kelle vahel on ametisse nimetamise ettepaneku pädevust omaval organil õigus valida, keda esitada kohtunikuametisse nimetamiseks, reguleerib KS. Esimese ja teise astme kohtunike ametisse nimetamise protsessis esineb teatavaid väliskontrolli elemente kohtunikueksamikomisjoni (KS § 69) koosseisus, mille 16 liikme hulgas on 12 kohtunikku ja neli liiget väljastpoolt kohtusüsteemi (õigusteadlane, Justiitsministeeriumi esindaja, vandeadvokaat ja riigiprokurör). Riigikohtunike valiku protsessis tuleb omakorda kuulata ära kohtute haldamise nõukoja arvamus (KS § 41 lg 3 p 1), kusjuures nõukoja 11 liikme hulgas on kuus kohtunikku ja viis liiget väljastpoolt kohtusüsteemi, sh kaks Riigikogu liiget (KS § 40 lg 1). Kuna kohtunikueksamikomisjoni ega kohtute haldamise nõukoja seisukohad ei ole vastavalt Riigikohtu üldkogule või Riigikohtu esimehele siduvad, vaid neil on üksnes abistav tähendus kaalutlusõiguse teostamisel, siis kujundab tegelikkuses kohtunike korpuse kohtunikkond (või pigem küll üksnes Riigikohus) ise. Riigikohtu üldkogus toimuvat valikumenetlust reguleeriva Riigikohtu kodukorrap 17 kohaselt tehakse valik kohtunikuks kandideerijate kohta kogutud teabe ja asjaomase kohtu üldkogu arvamuse põhjal ning kuulates ära kohtunikukandidaadid.

PS § 150 lg 3 ei reguleeri kohtunike töötamist konkreetses kohtuasutuses (KS § 55 lg 3 ja § 57) ega ka kohtunike edutamist ehk esimese astme kohtuniku üleviimist teise astme kohtu kohtunikuks (KS § 55 lg 3¹). Kohtunike edutamisse puutub PS § 150 lg 2 üksnes niipalju, et ka juhul, kui riigikohtunikuks nimetatakse mõni senine esimese või teise astme kohtunik, tuleb tema kohtunikustaatust parlamentaarses menetluses siiski n-ö uuendada, et kindlustada talle asjakohane legitimatsioon Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu liikmena. Samas näiteks juhul, kui Riigikohtu kohtunik viiakse KS § 57 lg 1 alusel (s.o kohtuniku nõusolekul) üle madalama astme kohtusse, siis Vabariigi President teda enam uuesti ametisse ei nimeta. Kuni 31.07.2016 nimetas Vabariigi President ringkonnakohtunikeks edutatud senised esimese astme kohtunikud ka eraldi teise astme kohtunikeks, kuid see oli pigem sümboolse tähendusega, sest nende isikute kohtunikustaatust see ei mõjutanud (mh ei eelnenud teise astme kohtunikuks nimetamisele isiku vabastamist esimese astme kohtu kohtuniku ametist). Kohtunike ametisse nimetamise otsuste vormistamise praktika on olnud mõneti muutlik. Kuni 28.07.2002 kehtinud kohtuniku staatuse seaduse alusel nimetati kohtunikud ametisse konkreetsesse kohtusse. Kehtiva KS alusel on isikuid nimetatud nii kohtunikuks kui ka esimese või teise astme kohtunikuks, samuti on viimastel aastatel märgitud otsusesse konkreetne ametisse nimetamise kuupäev, kuid varem tehti seda pigem harva. Alates 01.08.2016 nimetatakse kõik esimese ja teise astme kohtunikud ametisse vaid ühe korra. Senini on asjaomastes otsustes siiski ka märgitud, et isik nimetatakse esimese astme kohtunikuks, ehkki sellise eristuse põhjendatus on küsitav, kuna see viitab justkui vajadusele esimese astme kohtuniku teise astme kohtunikuks üleviimise korral tema volitusi uuendada, mida KS § 55 lg 3¹ ette ei näe. PS § 65 p 8, § 78 p 13 ja § 150 lg 3 kohaselt eristuvad PS tasandil siiski vaid kaks kohtunike gruppi – Riigikohtu liikmed ja muud kohtunikud.

Kõik Eesti kohtunikud nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel (KS § 53 lg 1), mille käigus kontrollitakse kandideerivate isikute vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (KS §-d 47 ja 50–52) ja isiksuseomaduste sobivust (KS § 54), mis hõlmab ka julgeolekukontrolli läbimist. Erandiks üldisest avaliku konkursi korrast on vaid olukord, kus Riigikohtu esimees nimetatakse mittekohtunike hulgast ning seega toimub PS § 150 lg 1 ja KS § 27 lg 1 alusel üheaegselt nii tema Riigikohtu esimeheks kui ka riigikohtunikuks nimetamine. Kohtunikukoht võidakse KS § 53 lg 4 kohaselt küll ilma konkursita täita ka kohtuniku üleviimise või kohtuniku tagasipöördumise korral (KS §-d 57 ja 58), kuid sellisel juhul ei ole tegemist kohtuniku ametisse nimetamisega, vaid vabanenud koht täidetakse isikuga, kes on juba kohtunikuks nimetatud. KS § 53 lg 2 kohaselt kuulutab konkursi esimese ja teise astme kohtus vaba kohtunikukoha täitmiseks välja justiitsminister ning Riigikohtu kohtuniku vaba koha täitmiseks kuulutab konkursi välja Riigikohtu esimees. Mõlemal juhul tuleb kandideerimiseks esitada avaldus Riigikohtu esimehele ühe kuu jooksul pärast konkursiteate avaldamist (KS § 53 lg 3).

Kõigile kohtunikele esitatavad üldised miinimumnõuded on sätestatud KS §-s 47 ning lisaks näevad KS §-d 50–52 ette täiendavad nõuded vastavalt esimese, teise ja kolmanda astme kohtunikele. Kohtunik peab KS § 47 lg-st 1 tulenevalt olema Eesti Vabariigi kodanik (vt ka PS § 30 lg 1 komm-d), kes peab olema omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni (KS § 47 lg 1 p 1) ning oskama eesti keelt vähemalt C1-tasemel või sellele vastaval tasemel (KS § 47 lg 1 p 2, KeeleS § 23 lg 3 ja lisa 1 „Keeleoskustasemete kirjeldused“). Lisaks peab kohtunik olema kõrgete kõlbeliste omadustega (KS § 47 lg 1 p 3) ning kohtunikutööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega (KS § 47 lg 1 p 4). Tegemist on määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamisel on muu hulgas asjakohane silmas pidada kohtunike eetikakoodeksis sätestatut.

Kohtunikuks ei või KS § 47 lg 2 kohaselt nimetada isikut, kes on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest (kuna keeld on seotud üksnes isiku süüdimõistmise faktiga, siis ei ole tähtis, kas kuritegu pandi toime tahtlikult või ettevaatamatusest ning kas karistusandmed on karistusregistrist kustutatud või mitte), kes on kohtunikuametist tagandatud või kes on distsiplinaarsüüteo tõttu vabastatud avalikust teenistusest või kellelt on õigusrikkumise tõttu võetud ära õigus tegutseda reguleeritud kutsealal, mis eeldab avalikku usaldust ameti pidaja suhtes (advokaat, notar, kohtutäitur, audiitor, patendivolinik, vandetõlk). Lähtekohaks on hinnang, et avaliku võimu volituste rakendamise saab usaldada vaid inimesele, kes on muu hulgas aus, lojaalne ja usaldusväärne ning eeltoodu hindamiseks on asjakohane lähtuda tema varasemast tegevusest. Samuti võib isiku varasem tegevus muuta ta hõlpsamini mõjutatavaks või vähendada tema autoriteeti. Kuigi varasemates kommentaarides leiti, et õigusemõistmise ja kohtu autoriteedi kaitsmise vajadus ei jäta ruumi võimalusele, et isik on oma eksimustest järeldusi teinud, võib siiski küsida, kas kõik sellised absoluutse iseloomuga ja ajaliselt piiramata välistused seaduse tasandil on praeguses mahus ikka tingimata vajalikud, kuna kõiki neid aspekte saab arvesse võtta ka isiksuseomaduste sobivuse hindamisel ja arvestada lisaks isiku hilisema õiguskuuleka käitumisega (vrd RKKKm 07.02.2018, 1-14-10087/66, p 32). Teema oli laiemalt päevakorral Riigikogu XIII koosseisu eelnõu 268 SE menetlemise raames, kuid selle käigus ei jõutud siiski põhjalikumate aruteludeni ning eelnõu langes parlamendikoosseisu volituste lõppemise tõttu menetlusest välja. Lisaks eeltoodule ei saa KS § 47 lg 2 p 5 kohaselt kohtunikuks nimetada pankrotivõlgnikku, sest tema puhul esineks majanduslikust olukorrast tulenevalt kõrgendatud oht sõltumatuse riiveks. Pankrotivõlgnik on isik, kelle suhtes on kohus välja kuulutanud pankroti (PankrS § 8 lg 1). Siinkohal on mõistagi peetud silmas vaid füüsilisest isikust võlgniku pankrotti, mitte näiteks kohtunikuks kandideeriva isiku osalusega äriühingu pankrotti.

Maa- või halduskohtunikuks võib KS § 50 lg 1 p 1 järgi nimetada isiku, kellel on vähemalt viieaastane juriidilise töö kogemus või kes on vähemalt kolm aastat töötanud kohtunõuniku või kohtujuristina. Varasema töökogemusena ei lähe arvesse periood, mil isik töötas õigusalal enne õiguse õppesuuna magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni omandamist. Kohtunõuniku või kohtujuristina saab töötada üksnes isik, kes vastab kohtunikule esitatavatele haridusnõuetele (KS § 31 lg 3, § 125¹ lg 4). Ringkonnakohtunikuks ja riigikohtunikuks võib KS § 51 lg 1 p 1 ja § 52 järgi nimetada isiku, kes on kogenud ja tunnustatud jurist. Esimese ja teise astme kohtu kohtunikuks kandideerija peab KS § 50 lg 1 p 2 ja § 51 lg 1 p 2 kohaselt olema lisaks sooritanud kohtunikueksami (KS § 66) või olema sellest vabastatud (KS § 66 lg 6). Kuni 28.07.2002 kehtinud kohtuniku staatuse seaduse § 3 lg-d 3–5 nägid lisaks ette kohtunike miinimumvanuse (halduskohtuniku puhul 24 aastat, maa-, linna- ja ringkonnakohtuniku puhul 25 aastat ning riigikohtuniku puhul 30 aastat), kuid kehtivas seaduses on sellisest mittesisulisest piirangust loobutud.

Nii nagu üldise avaliku teenistuse normistiku puhul on ka kohtunikuteenistuse osas praeguseks pea loobutud algselt ettenähtud karjäärisüsteemi elementidest ja liigutud üha rohkem avatud süsteemi poole. Jäika karjäärisüsteemi ei olnud Eestis kasutusel ka varem (nt oli kohtusüsteemi väljastpoolt sisenemine võimalik kõigis kohtuastmetes), ent eriti selge nihe toimus 01.08.2016 jõustunud KS muudatustega, millega kaotati senine kohtuniku ettevalmistusteenistus ning nähti teatud ulatuses ette õiguselukutsete vahelise n-ö vaba liikumise võimalus (varem nõuti kõigilt esimese ja teise astme kohtu kohtunikuks kandideerijatelt vähemasti kohtunikueksami sooritamist). Muutuse vajaduse tingisid peamiselt aastatepikkused raskused kohtunikukohtade komplekteerimisel olukorras, kus põlvkondade vahetuse tõttu tuli lühikese aja jooksul täita suur hulk vabanevaid kohtunikukohti. Karjäärimudel, mille toimimine eeldab suhteliselt stabiilset ja hästi prognoositavat inimeste liikumist, jääb sellises situatsioonis kohmakaks. Senine praktika kinnitab, et muudatused on olnud õigustatud, sest viimastel aastatel pole kohtunikukonkursid enam luhtunud ning kohtunikeks on nimetatud mitmeid varasemaid advokaate või prokuröre. Vabariigi President on alates 01.08.2016 nimetanud ametisse kokku 44 kohtunikku, kellest 23 töötasid varem kohtunõuniku või -juristina ning 12 olid advokaadid ja 9 prokurörid.

Mõningast ebajärjekindlust või ebaloogilisust võib siiski jätkuvalt täheldada selles, et nii ringkonna- kui ka riigikohtunikuks kandideerija peab olema kogenud ja tunnustatud jurist, kuid ühel juhul nõutakse temalt sellegipoolest ka kohtunikueksami sooritamist, kui ta ei ole sellest just KS § 66 lg 6 alusel vabastatud. Arvestades, et kohtunikueksamiga hinnatakse kohtunikuks kandideerija õigusalaseid teadmisi ja oskust neid kasutada (KS § 66 lg 1), ei tohiks kogenud ja tunnustatud juristi puhul olla üldse põhjust selliste teadmiste ja oskuste olemasolus kahelda. KS ei täpsusta, keda pidada kogenud ja tunnustatud juristiks, kuid oluline on silmas pidada, et kuna esimese astme kohtuniku edutamine teise astme kohtunikuks toimub KS § 55 lg-s 3¹ sätestatud erikorras, siis on KS § 51 kohaldatav üksnes mittekohtunikest kandideerijate suhtes. KS § 51 lg 2 kohaselt hindab kohtunikuks kandideerija nõuetele vastavust kohtunikueksamikomisjon, kellel on otsuse tegemisel avar hindamisruum, kuid kelle otsuse peale saab puudutatud isik esitada kaebuse Riigikohtu üldkogule (KS § 69 lg 3¹).

Kui vabale kohtunikukohale kandideerib mitu isikut, teeb nende vahel valiku Riigikohtu üldkogu (KS § 55 lg 2). Vabariigi Presidendile esitatakse ühele kohtuniku ametikohale nimetamiseks vaid üks kandidaat (erinevalt varasema kohtuniku staatuse seaduse § 7 lg-st 6, mis nägi ette, et Riigikohtu üldkogu soovitab ühele vabanenud kohale kuni kolm kandidaati). Mille alusel kandidaatide vahel valitakse, on suurel määral reguleerimata ning Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus (GRECO) on seda oma IV hindamisvooru aruandes ka kritiseerinud. GRECO soovituste täitmiseks on Riigikohtu kodukorra lisana 17.02.2015 kinnitatud „Ringkonnakohtu kohtuniku kohale kandideerivate kohtunike vahel valiku tegemise kriteeriumid“, mis võimaldab küll seada pingeritta kohtunikke, kuid jätab lahtiseks, mille põhjal teha valik ringkonnakohtunikuks kandideeriva kohtuniku ja mittekohtuniku vahel. Kuna valiku, millise kandideerija kohta tehakse Vabariigi Presidendile ettepanek tema ametisse nimetamiseks, teeb Riigikohtu üldkogu ehk kõrgeim õigusemõistmise volitustega organ, siis ei ole selle otsustuse peale võimalik esitada kaebust isegi juhul, kui tegemist oleks eraldiseisvalt vaidlustatava menetlustoiminguga (vrd HKMS § 45 lg 3).

Vabariigi President nimetab kohtunikud ametisse 30 tööpäeva jooksul Riigikohtu vastava ettepaneku saamisest arvates (VPTKS § 19 lg 3). Vabariigi President võib keelduda kohtuniku ametisse nimetamisest, kui see on vastuolus seadusega või riigi huvidega (VPTKS § 19 lg 4). Näiteks peaks Vabariigi President enne isiku kohtunikuks nimetamist kontrollima, et ta vastab jätkuvalt kohtunikule esitatavatele nõuetele (sh ei esine KS § 47 lg-s 2 ja § 49 lg-s 2 sätestatud kohtunikuna töötamist välistavaid asjaolusid). Isiku kohtunikuks nimetamise võimalik vastuolu riigi huvidega võib seisneda näiteks selles, kui pärast kohtunikuks nimetamiseks ettepaneku tegemist ilmneb, et kandidaat on väljendanud avalikult seisukohti, mis ei ole demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritavad, või toetust ühendustele või tegevusele, mis võivad ohustada Eesti põhiseaduslikku korda. Vabariigi President ei saa jätta kohtunikku ametisse nimetamata üksnes poliitilistel kaalutlustel ega nimetada kohtunikuks isikut, kelle ametisse nimetamiseks ei ole Riigikohtu üldkogu ettepanekut teinud. Isik, kes leiab, et Vabariigi Presidendi otsus kohtuniku ametisse nimetamise või sellest keeldumise kohta rikub tema õigusi, võib esitada selle peale 10 päeva jooksul kaebuse Riigikohtule (PSJKS § 2 p 5 ja §-d 18–19). GRECO on leidnud, et kuna ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks teeb Riigikohtu üldkogu ja samas saab ka kohtuniku ametisse nimetamist puudutavat otsust vaidlustada üksnes Riigikohtus, tekitab see „strukturaalse erapoolikuse“ probleemi ning isikule ei ole tagatud nimetamisotsuse sõltumatut ja erapooletut läbivaatamist. Seetõttu on GRECO soovitanud praegust korda muuta, kuid Eesti ei ole seda seni vajalikuks pidanud, sest praktikas ei ole siiani ainsatki taolist vaidlust esinenud. Pärast esimese või teise astme kohtuniku ametisse nimetamist määrab Riigikohtu üldkogu kohtuniku KS § 55 lg-te 3 ja 3¹ alusel konkreetse kohtu teenistusse ning esimese astme kohtuniku puhul määratakse ka tema teenistuskohaks olev kohtumaja.

Isiku riigikohtunikuks nimetamiseks teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimees, kelle otsustus ei ole vaidlustatav. Nagu ka Vabariigi Presidendi otsuse puhul on puudutatud isikul siiski võimalik vaidlustada Riigikogu otsus 10 päeva jooksul Riigikohtus (PSJKS § 2 p 3, § 16 ja § 19). Riigikohtuniku ametisse nimetamist käsitleva Riigikogu otsuse eelnõu arutatakse ühel lugemisel ja sellele ei saa esitada muudatusettepanekuid (RKKTS § 117 lg-d 1 ja 2). Riigikogu täiskogul esineb ettekandega juhtivkomisjoni (põhiseaduskomisjoni) esindaja, kandidaadil on juhtivkomisjoni ettepanekul õigus esineda kuni viieminutise ettekandega ning iga Riigikogu liige võib talle esitada ühe suulise küsimuse (RKKTS § 117 lg 3). Tavapäraselt selline ettepanek kandidaadile ka tehakse. Riigikohtuniku ametisse nimetamine otsustatakse Riigikogus salajasel hääletamisel (RKKTS § 79 lg 2 p 3) ja seda poolthäälteenamusega (RKKTS § 78). Kuivõrd riigikohtunike ametisse nimetamisel püütakse Riigikogu liikmete suhtumist kandidaati selgitada välja võimalikult varakult, siis eelnevad täiskogus toimuvale avalikule protseduurile üldjuhul ka mitteavalikud kohtumised põhiseaduskomisjoni ja fraktsioonidega. Riigikohtu taastamise järgselt on ametisse nimetatud kokku 41 riigikohtunikku ning neile antud poolthäälte arv on kõikunud vahemikus 32–83. Pärast aastatel 1993–1996 toimunud Riigikohtu esmase komplekteerimise protsessi lõppu on Riigikohtu liikmed siiski nimetatud alati ametisse sama suure või suurema poolthäälte arvuga kui Riigikogu koosseisu häälteenamus (51 poolthäält) ning enam pole esinenud ka juhtumeid, kus kandidaat ei leia Riigikogus üldse toetust. Võttes aluseks Riigikohtu liikme kandidaatidele Riigikogus esitatud küsimused, võib täheldada, et kui algusaastatel olid teravalt päevakorral ideoloogilised küsimused (eelkõige seosed varasema režiimiga), siis hiljem on keskendutud peamiselt juriidilistele küsimustele (sh õigusloome) ning viimastel aastatel on hakatud taas rohkem uurima ka kandidaatide maailmavaadet. Seni ei saa siiski väita, et Riigikohtu liikmete ametisse nimetamine oleks muutunud väga politiseerituks.

Selleks et ametisse nimetatud kohtunik saaks asuda oma ülesandeid täitma, tuleb tal lisaks anda ametivanne vastavalt KS §-le 56. PS näeb ametivande andmise ette üksnes Riigikogu liikmete (PS § 61 lg 2), Vabariigi Presidendi (PS § 81) ja Vabariigi Valitsuse (PS § 91) puhul, kuid muude seaduste alusel tuleb ametisse asumisel vanne anda kõigil ametnikel ja muudel ametiisikutel, kellel on riigiga eriline lojaalsus- ja usaldussuhe (sh kohtunikud, õiguskantsler, riigikontrolör). Ametivande eesmärk on moraalselt siduda ametisse asuja tema poolt antava tõotusega ja rõhutada kõige põhilisemaid väärtusi või nõudeid, mida isikul tuleb ametikohal järgida. Vande andmisega peaks kohtunikuametisse asuv isik teadvustama temale usaldatava ametiga kaasnevat erilist rolli ja vastutust. Kohtunikuvande sõnastuse kohaselt tõotab kohtunik jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi PS ja seadustega. Kõik kohtunikud annavad samasisulise vande. Riigikohtunikud annavad vande Riigikogu ees ja ülejäänud kohtunikud Vabariigi Presidendi ees. Praktikas on välja kujunenud, et riigikohtunikud annavad vande Riigikogu ees üldjuhul vahetult enne nende tegelikku ametisse asumist, kuid esimese ja teise astme kohtunikud annavad vande Vabariigi Presidendi ees samaaegselt nende ametisse nimetamisega. Ühelgi juhul ei ole kohtunikul võimalik asuda oma ametikohustusi täitma enne kohtunikuvande andmist. Kui isik keeldub ametisse nimetamisel kohtunikuvannet andmast, siis teda kohtunikuks ei nimetata, või kui juba ametisse nimetatud kohtunik keeldub enne ametisse asumist kohtunikuvande andmisest, siis tunnistatakse tema ametisse nimetamise kohta tehtud otsus kehtetuks.

PS ei reguleeri seda, millises korras valitakse või nimetatakse EIK, ELK või muu rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni Eestist pärit kohtunikud, vaid see on ette nähtud vastavate institutsioonide tegevuse alusdokumentides (nt EIÕK art-d 20–23, ELTL art-d 253–255). VäSS § 9 lg 9 sätestab, et rahvusvaheliste kohtute kohtuniku kandidaadid esitab Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks valdkonna eest vastutav minister (st välisminister) kooskõlastatult valdkonna eest vastutava ministriga (st justiitsministriga) ning kuulates ära Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri ja riigisekretäri arvamuse. Kandidaadid esitab Vabariigi Valitsus (EIÕK art 22, VVS § 20² lg 1). ELK kohtunike osas on nähtud eraldi ette, et Vabariigi Valitsus tutvub täiendavalt Riigikohtu esimehe ja õiguskantsleri arvamusega ning Euroopa Kohtu kohtuniku kandidaadi kuulab valitsus ära ja teda küsitleb ka Riigikogu põhiseaduskomisjon (üldkohtu kohtuniku kandidaadi osas ei ole sarnast riigisisest ärakuulamist sätestatud). Praktikas on rahvusvaheliste kohtute kohtunike kandidaatide leidmine toimunud välisministri poolt välja kuulutatud avaliku konkursi korras. Kui kohtunik siirdub teenistusse rahvusvahelisse kohtuinstitutsiooni, siis teda Eesti kohtuniku ametist ei vabastata, vaid tema kohtunikuvolitused ja teenistussuhe peatuvad (KS § 58¹ lg 1) ning ta võib vaba kohtunikukoha olemasolul pöörduda hiljem samasse kohtusse tagasi (KS § 58¹ lg 2). Kui samas kohtus puudub vaba kohtunikukoht, saab isik asuda kohtunikuks teises sama või madalama astme kohtus (KS § 58¹ lg 3) või vabastatakse ta kohtunikuametist (KS § 58¹ lg 4). Rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni teenistuses oldud aeg loetakse kohtunikuna töötatud aja hulka (KS § 58¹ lg 5).