EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 90 ei täpsusta, mida mõista Vabariigi Valitsuse koosseisus tehtavate muudatuste all. Selliste muudatuste all tuleks mõista ministri vabastamist, uue ministri ametisse nimetamist, ministrikohtade ümberjagamist olemasolevate ministrite vahel, aga ka ühe ministri nimetamist juhtima mitut ministeeriumi (VVS § 4 lg 1 näeb ette võimaluse ministril juhtida kahte ministeeriumi) (vt ka § 88 komm-d). VVS § 7 ei loe muudatuseks Vabariigi Valitsuse koosseisus peaministri poolt VVS § 3 lg 2 alusel ministri pädevuse muutmist ministeeriumi juhtimisel ja ministri vastutusvaldkonna muutmist.

Muudatused Vabariigi Valitsuse koosseisus võivad olla tingitud näiteks ministrile umbusalduse avaldamisest või koalitsioonipartneri valitsusest lahkumisest. Praktikas on ministri vahetamise ajendiks olnud ka valitsuserakonna soov oma erakonda kuuluv minister välja vahetada. PS ei näe küll ette võimalust koalitsioonierakonnal ministreid tagasi kutsuda, kuid see on võimalik siis, kui peaminister nõustub ja teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku Vabariigi Valitsuse koosseisus muudatuste tegemiseks. Selline lahendus võib olla aktsepteeritav valitsuse toimimise huvides.

PS § 90 võimaldab peaministril valitsuskoalitsiooni nii laiendada kui ka kitsendada, läbimata §-s 89 sätestatud uue Vabariigi Valitsuse moodustamise korda. PS ei nõua koalitsiooni lagunemise korral valitsuse tagasiastumist. Sellisena tagab § 90 teatava stabiilsuse isegi koalitsiooni lagunemise korral. Sel juhul võimaldab § 90 kujundada sisuliselt uue valitsuse, minnes mööda §-ga 89 sätestatud valitsuse moodustamise korrast. Sellise talitusviisi kooskõla § 89 mõtte ja hea parlamentaarse tavaga on küsitav. Kui Riigikogu sellist käitumist aktsepteerib ega avalda peaministrile või valitsusele umbusaldust §-s 97 sätestatud korras, ei tohiks president taolisel juhul keelduda valitsuses § 90 korras muudatuste tegemisest.

Vabariigi Valitsuse koosseisus muudatuste tegemine toimub põhimõtteliselt samas korras kui uue valitsuse moodustamine pärast seda, kui peaministrikandidaat on Riigikogult saanud volitused valitsuse moodustamiseks. Muudatusi teeb Vabariigi President peaministri ettepanekul.

Valitsuses muudatuste tegemise reguleerimisel kasutab § 90 formuleeringut „peaministri ettepanekul“. Uue valitsuse nimetamisel kasutab § 89 lg 4 aga ühemõttelist sõnastust „nimetab valitsuse ametisse“. Siit tekib küsimus, kas peaministri ettepanek teha valitsuses muudatus on presidendile siduv.

Kindlasti ei saa peaministri ettepanek Vabariigi Presidendile olla siduv, kui uue ministri nimetamiseks on olemas nn loomulikud takistused. Nende esinemisel peab president uue valitsuse koosseisu esitatud ministri jätma ametisse nimetamata (loomulike takistuste kohta vt § 89 komm 12). Kas aga president saab muudel kaalutlustel jätta rahuldamata peaministri ettepaneku nimetada minister? Kas president saab keelduda rahuldamast peaministri ettepanekut vabastada minister või nimetada minister juhtima mitut ministeeriumi?

Vabariigi President nimetab PS järgi mitmeid riigiametnikke teiste põhiseaduslike institutsioonide ettepanekul (nt Eesti Panga nõukogu ettepanekul Eesti Panga presidendi, Riigikohtu ettepanekul esimese ja teise astme kohtunikud). Sellist ettepanekut pole senises praktikas loetud presidendile siduvaks ja on olnud juhtumeid, kus president on jätnud ettepaneku rahuldamata. Vabariigi Valitsus erineb väga oluliselt nimetatud institutsioonidest. Valitsus tervikuna ja iga selle liige omas valitsemisalas kannab Riigikogu ees poliitilist vastutust täitevvõimu teostamise eest. Valitsus ja selle liikmed ei vastuta poliitiliselt presidendi ees. Kui presidendil pole õigust omal äranägemisel nimetada ja vabastada valitsuse liikmeid, siis ei tohiks tal olla ka õigust takistada valitsuses muudatuste tegemist. Sellises olukorras ei tohiks presidendil olla õigust meelevaldselt takistada valitsuse ümberkujundamist. Siiski ei saa § 90 praeguse redaktsiooni juures päriselt välistada seda, et president ei rahulda peaministri § 90 alusel tehtud ettepanekut. Ettepaneku rahuldamata jätmine võiks kõne alla tulla väga erandlikel juhtudel ning see peaks olema eriliselt motiveeritud ja toimuma ainult riiklikel kaalutlustel. Sellist lahendust saab põhjendada ka sellega, et ministri ametisse nimetamata jätmine ei muuda valitsust tegutsemisvõimetuks, sest ministri vaba ametikoha täitmiseks on kehtestatud vastav kord.

Üksiku ministri volituste lõppemist PS eraldi ei reguleeri. Erandiks on § 97 lg 5, mis sätestab ministri vabastamise talle umbusalduse avaldamise korral, ja § 101 lg 2, mis on valitsuse iga liikme volituste lõppemise aluseks. Lähemalt sätestab üksiku ministri tagasiastumise VVS.

Üksiku ministri volitused lõpevad järgmistel juhtudel: tagasiastumisel (tagasiastumiseks esitab minister Vabariigi Presidendile peaministri kaudu avalduse); surma korral (ministri surmast peab peaminister Vabariigi Presidendile teatama viivitamata); peaministri ettepanekul (seadus ei seo peaministrit ettepaneku motiivide valikul); Riigikogu poolt umbusalduse avaldamise korral (ministrile umbusalduse avaldamisest teatab Riigikogu esimees Vabariigi Presidendile ja peaministrile viivitamata); tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel (süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest teatab kohus Vabariigi Presidendile ja peaministrile viivitamata).

Ministri vabastab ametist Vabariigi President oma otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas. Ministrit on võimalik vabastada enne uue ministri ametisse astumist.