EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS annab ammendava loetelu riigipea ülesannetest ja välistab nende seadusega laiendamise, kuid lubab laiendada valitsuse (vrd § 87 p 9) ja parlamendi ülesandeid (vrd § 65 p 16).

Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 7 kohaselt loetakse riigipead riigi rahvusvahelise suhtlemise organite seas riiki esindavaks ilma erilise volituseta (ex officio). Esindamine rahvusvahelises suhtlemises ei tähenda üksnes suhtlemist teiste riikidega, vaid laieneb ka suhetele rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude rahvusvahelise õiguse subjektidega (nt Püha Tool, Malta Rüütliordu).

Eestit esindab Euroopa Liidu Ülemkogus peaminister. Vastastikusel kokkuleppel on peaministri äraolekul teda ühel korral asendanud Vabariigi President.

J. Adamsi töögrupi eelnõu sidus Vabariigi Presidendi selle ülesande täitmise lisaks Vabariigi Valitsuse ettepanekule ka Riigikogu välistoimkonna (väliskomisjoni) nõusolekuga. Vabariigi President teostab diplomaatiliste esindajate nimetamise ja tagasikutsumisega aktiivset (diplomaatiliste esindajate nimetamine) ja passiivset (diplomaatiliste esindajate vastuvõtmine) saatkonnaõigust. Kuigi diplomaatilised esindajad rahvusvahelise õiguse kohaselt on kõik välisesinduste diplomaatilised teenistujad, on VäTS piiranud Vabariigi Presidendi aktiivset saatkonnaõigust ning vastavalt rahvusvahelisele tavale jätnud presidendi pädevusse üksnes suursaadikute kui diplomaatiliste esinduste juhtide nimetamise ja tagasikutsumise. VäSS § 7 märgib küll ka saadikute nimetamist ja tagasikutsumist ning saadikute volikirjade vastuvõtmist, ent praktikas piirdub presidendi saatkonnaõiguse teostamine siiski välisesinduste juhtide tasemega.

Vastavalt VäTS-le esitab erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadi Vabariigi Valitsusele välisminister. Vabariigi Valitsus kinnitab erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadi. Kooskõlastatult Vabariigi Presidendiga taotleb välisminister seejärel erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadile asukohariigi valitsuse agrément’i (diplomaatilist heakskiitu). Välisriigi välisministeeriumi vastuse saamiseni käsitletakse kandidaadi nime ja tema isiku kohta käivaid andmeid konfidentsiaalsetena. Pärast agrément’i saamist nimetab Vabariigi President erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametisse ja kirjutab alla tema volikirjale. Seejärel annab välisminister VäTS § 28 alusel vajalikud teenistusalased käskkirjad. Erakorralise ja täievolilise suursaadiku kutsub ametikohalt tagasi Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul ja kirjutab alla tagasikutsumiskirjale (VäTS § 41 lg 2).

Eristada tuleb suursaadiku auastme andmist ning erakorralise ja täievolilise suursaadiku lähetamist välisriiki või rahvusvahelise organisatsiooni juurde. Erakorralise ja täievolilise suursaadiku kohale võib lähetada ka karjääridiplomaadi, kellel suursaadiku auastet ei ole.

Välisriikide erakorraliste ja täievoliliste suursaadikute volikirjade vastuvõtmine korraldatakse piduliku tseremooniana, mille puhuks on üles rivistatud ka auvahtkond.

VSS § 7 p 4 järgi on Vabariigi Presidendil õigus kuulutada välisriigi diplomaatilise esinduse juht rahvusvahelise õiguse kohaselt persona non grata’ks.

Vastavalt RKVS-le kuulutab Vabariigi President Riigikogu korralised valimised oma otsusega välja hiljemalt kolm kuud enne Riigikogu valimiste päeva (Riigikogu korraliste valimiste toimumise aja kohta vt § 60 lg 3 komm).

Vabariigi President peab välja kuulutama Riigikogu erakorralised valimised:
1) kui 14 päeva jooksul, arvates peaministri kandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on valitsuse koosseis Vabariigi Presidendile esitamata (§ 89 lg 6);
2) kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust (§ 105 lg 4) või
3) kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust (§ 119).
Erakorralised valimised tuleb välja kuulutada kolme päeva jooksul, arvates selle aluseks oleva juriidilise fakti asetleidmisest (RKVS § 3 lg 1 p-d 1 ja 2).

Vabariigi Presidendil ei ole neis küsimustes vaba otsustust, samuti ei saa ta § 119 kitsendavat tõlgendust kasutades erakorralisi valimisi esile kutsuda. Aasta riigieelarves sisalduvad üldnormid võivad olla PS järelevalve objektiks, seega saab Vabariigi President teoreetiliselt nende tõttu vetot kasutada. Arvestades seda, et vetole vaatamata jõustub aasta riigieelarve ikkagi (vt § 118 komm-d), on eelistatum, et vajadusel vaidlustab aasta riigieelarves sisalduvad põhiseadusvastased üldnormid õiguskantsler. Et erakorraliste valimiste mõte on asendada tegutsemisvõimetuks muutunud Riigikogu, tuleb Vabariigi Presidendil erakorralised valimised välja kuulutada üksnes juhul, kui aasta tulude ja kulude eelarvet ei ole suudetud PS-s näidatud aja jooksul vastu võtta, mitte juhul, kui Vabariigi President on jätnud aasta riigieelarve seaduse välja kuulutamata ja see on saadetud tagasi Riigikogule või see on saadetud Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalveks ning pole seetõttu kahe kuu jooksul eelarveaasta algusest uuesti vastu võetud.

Erakorraliste valimiste väljakuulutamine on võimalik ka juhul, kui Riigikogu on peaministrile või Vabariigi Valitsusele avaldanud umbusaldust ning Vabariigi Valitsus on teinud Vabariigi Presidendile vastava ettepaneku. Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks on ette nähtud kolmepäevane tähtaeg (§ 97 lg 4). Tähtaega tuleks hakata lugema Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamisele järgnevast päevast. Antud juhul ei ole Vabariigi Presidendil Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamise kohustust. Sellise korralduse eesmärk on vältida valitsuse ebastabiilsust, mis oleks riigielu arengule kahjulik. Erakorraliste valimiste võimalus distsiplineerib Riigikogu: peaministrile või valitsusele umbusalduse avaldamise põhjus peab olema piisavalt tõsine. Vabariigi President on seotud Vabariigi Valitsuse ettepanekuga. Ettepaneku esitamine tuleb seega otsustada valitsuse istungil. Vabariigi Valitsuse ettepanek võib sisaldada Riigikogu erakorraliste valimiste vajalikkuse põhjendust, Vabariigi President pole aga selle põhjendusega seotud. Presidendi kaalutlused peaksid seonduma tema rolliga riigielu tasakaalustatuse ja stabiilsuse tagamisel. Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamise põhjus võib olla näiteks see, et on vähetõenäoline uue tegusa valitsuse moodustamine sama Riigikogu koosseisu puhul.

PS § 66 järgi toimub Riigikogu uue koosseisu esimene istung kümne päeva jooksul, arvates valimistulemuse väljakuulutamisest. Vabariigi Presidendil on õigus valida nimetatud tähtaja piires täpne aeg.

Enamasti on Riigikogu uue koosseisu esimese istungi ajaks määratud esmaspäev. Tegemist ei ole siduva tavaga: Riigikogu XIV koosseis tuli esimest korda kokku neljapäeval. Vabariigi President peab uue Riigikogu koosseisu esimesel istungil ning ka korraliste istungjärkude avaistungitel kõne.

PS § 68 kohaselt võib Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks teha ettepaneku Vabariigi President, Vabariigi Valitsus või vähemalt 21 Riigikogu liiget. Näiteks võib Vabariigi Presidendi ettepanekut ajendada vajadus kuulutada välja erakorraline või sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon, vajadus ametisse nimetada kõrge riigiametnik või lahendada muu oluline küsimus. Riigikogu erakorraline istungjärk on kokku kutsutud ka Vabariigi Presidendi valimiseks, ka selleks tohib ettepaneku teha riigipea ise. Vastavalt RKKTS-le (§ 51 lg 1) kutsub Riigikogu esimees erakorralise istungjärgu kokku ettepaneku tegija taotletud ajal ja ettepanekus näidatud päevakorraga (vt ka § 68 komm-d). Kui erakorralise istungjärgu kokkukutsumise taotlus on nõuetekohane ja selle on esitanud õigustatud subjekt, pole Riigikogu esimehel õigust erakorraline istungjärk kokku kutsumata jätta.

Väljakuulutamine Vabariigi Presidendi otsusega on enne seaduse avaldamist viimane menetlus, milleta seadus ei saa õigusjõudu. Väljakuulutamine võib olla formaalne protsess (nagu tänapäeva konstitutsiooniliste monarhiate puhul) või sisaldada poliitilist või põhiseaduslikku kontrolli või mõlemat, st vetoõigust.

Vastavalt PS § 105 lg-le 3 kuulutab Vabariigi President rahvahääletusel vastuvõetud seaduse välja viivitamatult, st sellisel juhul on väljakuulutamine Vabariigi Presidendi kohustus ja olemuselt formaalne protsess.

Teisiti on §-s 107 sätestatu puhul: president võib jätta seaduse välja kuulutamata, kui selleks on juriidiline või poliitiline motiiv. Seda õigust võib ta kasutada 14 päeva jooksul seaduse saamisest. Tähtaja möödalaskmisel on Vabariigi President kohustatud seaduse välja kuulutama, st ka sel juhul on tegemist formaalse protsessiga.

Vabariigi President kontrollib väljakuulutamiseks saadetud seaduse ehtsust (st võrdleb saadud seaduse teksti Riigikogus vastu võetud tekstiga), menetluse põhiseaduspärasust (piisavat häälteenamust seaduse vastuvõtmisel, erakorralise istungi puhul kvooruminõude täidetust jms) ja seaduse sisulist kooskõla PS-ga. 14 päeva jooksul on presidendil üldjuhul võimalik leida üksnes ilmselgelt põhiseadusvastased sätted. Ülejäänud vastuolud PS-ga peaksid ilmnema õiguskantsleri abstraktse normikontrolli või kohtute või KOV volikogu algatatud konkreetse normikontrolli käigus. Enamasti on seaduse vetostamist põhjendatud põhiseaduslikkuse argumentidega. Puhtpoliitilistel põhjustel on seadus vetostatud mõnel üksikul juhul, Riigikogu võttis neil juhtudel seadused muutmata kujul uuesti vastu ja riigipea kuulutas need seejärel Riigikohtusse pöördumata välja.

Kui Vabariigi President otsustab seaduse välja kuulutamata jätta, siis peab ta saatma seaduse põhjendatud otsusega Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu, on Vabariigi Presidendil õigus esitada Riigikohtule taotlus tunnistada seadus PS-ga vastuolus olevaks samadel alustel, mis ta tõi välja oma motiveeritud otsuses seaduse Riigikokku tagasisaatmisel. Vabariigi Presidendil on õigus ka Riigikohtusse pöördumisest loobuda, sel juhul kuulutab ta seaduse välja. Kui Riigikogu küll muudab tagasi saadetud seadust, ent ei lahenda Vabariigi Presidendi osutatud õiguslikku probleemi või tekivad uued probleemid, on Vabariigi Presidendil õigus seadus uuesti välja kuulutamata jätta ja Riigikogule tagasi saata. Selline on olnud ka riigiõiguslik praktika.

01.07.2020 seisuga on Vabariigi President jätnud seaduse välja kuulutamata 68 korda, neist neli korda pärast tagasi saadetud seaduse muudetud kujul vastuvõtmist. Viiel korral on seadus muutmata kujul uuesti vastu võetud ja Vabariigi President on selle Riigikohtusse pöördumata välja kuulutanud. Vabariigi President on Riigikohtult taotlenud välja kuulutamata jäetud ja Riigikogus muutmata kujul uuesti vastu võetud seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist kuueteistkümnel korral. Riigikohus on rahuldanud üksteist seesugust taotlust.

Ratifitseerimis-, denonsseerimis-, ühinemis- ja heakskiitmiskirjadele kirjutab Vabariigi President alla pärast seda, kui ta on vastava seaduse välja kuulutanud ja see on Riigi Teatajas avaldatud ning jõustunud.

Seadlus (dekreet) on riigipea antav seadusjõuline akt. Seadluse tohib anda juhtudel, kui parlament ei ole võimeline kokku tulema, ent edasilükkamatud riiklikud vajadused nõuavad seadusjõulise akti kiiret kehtestamist.

PS § 109 sätestab Vabariigi Presidendi seadlusandlusõiguse tingimused ja Riigikogu järelkontrolli õiguse (vt § 109 komm-d), mis lubab järeldada, et PS võimaldab Vabariigi Presidendil anda üksnes nn hädadekreete.

PS § 110 piiritleb valdkonnad, kuhu Vabariigi Presidendi seadlusandlus ei või ulatuda. Seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada PS, PS §-s 104 loetletud nn konstitutsioonilisi seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega aasta riigieelarvet.

See õigus on dubleeritud PS § 103 p-s 3 ja § 161 lg-s 1. PS muutmise seaduse eelnõu ja seletuskiri tuleb vormistada vastavalt RKKTS-s sätestatud nõuetele. Riigiõigusliku tava kohaselt annab eelnõu Riigikogule üle Vabariigi President isiklikult, esinedes seejuures poliitilise avaldusega.

Seni on Vabariigi President algatanud PS muutmise kahel korral: 08.10.2001 andis L-G. Meri ametist lahkumise kõne lõpul üle PS muutmise eelnõu, mis käsitles riigipea otsevalimist ja konstitutsioonikohtu loomist. 15.05.2007 andis T. H. Ilves oma algatust selgitava poliitilise avalduse järel üle PS muutmise eelnõu kaitseväe juhtimiskorralduse muutmiseks. Esimesena mainitud eelnõu langes Riigikogu IX koosseisu volituste lõppemisel menetlusest välja. Teisena mainitud PS muutmise eelnõu menetlemiseks kiireloomulisena, nagu seda soovitas algataja, ei kujunenud Riigikogus piisavat üksmeelt. Seega otsustati PS muuta kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt. Riigikogu XI koosseis võttis PS muutmise seaduse eelnõu 06.05.2008 vastu (poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletuid ei olnud). Riigikogu järgmine, XII koosseis võttis PS muutmise seaduse vastu 13.04.2011 (poolt hääletas 67 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud), muudatus jõustus 22.07.2011.

Enne nimetatud muudatuste jõustumist nägi § 78 p 11 ette Vabariigi Presidendi õiguse teha Riigikogule ettepanek kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks. Kehtetuks tunnistatud p 14 sõnastus oli järgmine: „14) nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna“. Punktist 18 ja § 128 lg-st 2 jäeti välja sõnad „ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja“. Viited kaitseväe juhatajale ja ülemjuhatajale jäeti välja ka PS § 65 p-st 7, § 74 lg-st 1 ja § 128 lg-st 2, § 127 lg-d 3 ja 4 tunnistati kehtetuks. Kehtima jäi kommenteeritava paragrahvi p 16, mille kohaselt on president Eesti riigikaitse kõrgeim juht; p 15, mille järgi annab president sõjaväelisi auastmeid; ning § 127 lg 2, mille kohaselt on presidendi juures nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu. Vastavalt § 128 lg-le 2 säilib riigipea roll agressiooni määratlemisel ja agressioonile reageerimisel (vt vastavate paragrahvide komm-d). Sellest tuleneb riigipea õigus olla viivitamatult informeeritud kõigest, mis puudutab riigikaitset ja riigi julgeolekut. Kirjeldatud muudatuste järel on selge, et riigikaitset korraldab ja selle toimimise eest vastutab täitevvõim: valitsus ja kaitseminister. Riigikogu rahvaesindusena langetab tähtsaimad riigikaitselised otsused, kehtestab riigikaitset reguleerivad seadused ning kontrollib valitsuse tegevust riigikaitse valdkonnas. Presidendil riigikaitse kõrgeima juhina on eelkõige sümboolne ja tseremoniaalne, ent ka tasakaalustav roll. Näiteks võivad olulised kaitseväe personalivalikud sõltuda sõjaväelise auastme andmisest.

Sellele, et kaitseväe juhataja õiguslik staatus tuleb viia vastavusse parlamentaarse riigi põhimõtetega, juhtis tähelepanu ka põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon. NATO liikmesriikides allub kaitsevägi täidesaatvale võimule, st parlamentaarses riigis valitsusele ja presidentaalses riigis presidendile. Alluvuse määratlemisel on oluline ametiisiku ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kord. Kui kaitseväe juhataja nimetas Riigikogu presidendi ettepanekul ja kaitseväe juhtkonna president Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul, tekitas see võimaluse tõlgendada PS nõnda, nagu oleks kaitseväe juhataja eraldi põhiseaduslik institutsioon valitsuse kõrval, mitte valitsuse alluvuses. Kaitseväe juhataja ja kaitseväe õigusliku staatuse ebaselgus tekitaski praktikas konflikte.

Vabariigi Valitsuse koosseis sõltub parlamentaarse riigi tavade kohaselt Riigikogust. Et tagada Riigikogu otsustav roll Vabariigi Valitsuse moodustamisel, on ette nähtud võimalus peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekuks Riigikogule endale, juhul kui Vabariigi President ei esita peaministri kandidaati, keda Riigikogu toetab. Vabariigi President on peaministrikandidaadi määramisel seotud PS-st tuleneva tähtajaga (see on § 89 lg 1 järgi 14 päeva) ning VVS-st tulenevate nõuetega Vabariigi Valitsuse liikmele. Sisuliste kaalutluste osas PS-st või seadusest tulenevaid nõudeid ei ole. Peaministrikandidaat ei pea olema valimised võitnud erakonna esimees ega üldse valimistel kandideerinud. Vabariigi President langetab oma otsuse Riigikogus esindatud erakondade jõuvahekordi ning võimalike koalitsioonide ennustatavat vastupidavust arvestades. Väljakujunenud tava kohaselt pakub Vabariigi President peaministri ametit esimesena Riigikogu valimised võitnud erakonna juhile. PS mõtte järgi tuleks peaministrikandidaadina eelistada kõige püsivama ja jõulisema võimaliku koalitsiooni poolt toetatavat inimest, kellel on lootust saada Riigikogu poolehoid. Peaministri kandidaadi nimetab president otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.

Vabariigi Presidendi põhiseaduslik roll ei luba tal osaleda Vabariigi Valitsuse moodustamisel, seega ei sisalda Vabariigi Presidendi toimingud Vabariigi Valitsuse ning selle liikmete ametisse nimetamisel ja ametist vabastamisel vaba otsustamise võimalusi. Vabariigi Valitsuse liikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine § 78 p 10 tähenduses (vt ka § 90 ja § 94 lg 4 komm-d) hõlmab Vabariigi Valitsuse kui terviku ametisse nimetamise (§-d 89 ja 92). Vabariigi Presidendil ei ole õigust jätta vabalt valitud kaalutlusel Vabariigi Valitsus või selle liige ametisse nimetamata või ametist vabastamata (selle kohta ka § 89 komm-d). Kui Vabariigi Presidendil selline õigus oleks, osaleks ta sisuliselt Vabariigi Valitsuse moodustamisel. Seadusega võib aga ette näha nõuded Vabariigi Valitsuse liikmele ja nende nõuete järgimise tagamiseks panna seadusega Vabariigi Presidendile kohustus keelduda nõuetele mittevastava inimese Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamisest. Vabariigi Valitsuse liikme kandidaadi nõuetele vastavust peab olema võimalik üheselt hinnata (nt Eesti kodakondsuse olemasolu), et välistada Vabariigi Presidendi vaba otsustus. Nõuded valitsuse liikmele on sätestatud PS §-s 99 ja VVS-s (tööülesannete ühildamatus). PS ega seadused ei sätesta valitsuse liikme Eesti kodakondsuse nõuet, tulenevalt PS mõttest peaks selline nõue kehtima (vt ka §-de 30, 36, 48 ja 54 komm-d). Riigiõigusliku tava kohaselt esitleb peaminister ministrikandidaate presidendile enne nende ametisse nimetamiseks esitamist. Ennetamaks vaidlust ministrikandidaadi sobivuse üle võiks kehtida tava riigipeaga konsulteerida enne kandidaatide avalikustamist. VVS kohaselt peab Vabariigi President talle esitatud ministrikandidaadid ametisse nimetama kolme päeva jooksul ettepaneku saamisest. Vabariigi Valitsuse liikmete ametisse nimetamise otsus avaldatakse Riigi Teatajas.

PS § 78 p-s 11 loetletud kõrgete riigiametnike kandidaatide valik on Vabariigi Presidendi ülesanne. Sellise korralduse eesmärk on vältida nimetatud ametikohtade täitmist erakondadevahelise kokkuleppe alusel erakondade endi kandidaatidega ning seeläbi kõrgemate ametikohtade politiseerimist. Vabariigi Presidendi ülesanne on leida omadustelt sobivad ja seadustes sätestatud nõuetele vastavad kandidaadid. Kord, mille järgi kõrged riigiametnikud nimetatakse mitme riigiorgani koostöös, on nende ametnike sõltumatuse garantiiks.

Kandidaadi valikul on Vabariigi President kohustatud arvestama eriseaduses sätestatud nõudeid (nt kodakondsus, haridus, kompetentsus, mõnel juhul vanusepiir, julgeolekukontrolli tulemused jne). Riigikogul kui poliitilisel esindusorganil on samas õigus keelduda kandidaadi ametisse nimetamisest sellist otsust põhjendamata. See tingib praktika, mille kohaselt Vabariigi President peab enne iga ametisse nimetamise ettepaneku tegemist läbirääkimisi Riigikogu fraktsioonidega. RKKTS näeb ette võimaluse fraktsioonidele ja põhiseaduskomisjonile kohtuda esitatud kandidaadiga. RKKTS § 117 lg 3 kohaselt on esitatud ametiisikukandidaadil ja ametist vabastataval ametiisikul juhtivkomisjoni ettepanekul õigus esineda kuni viieminutise ettekandega. Ametisse nimetamise otsuse eelnõu menetleb Riigikogu põhiseaduskomisjon. Riigikogul on õigus salajasel hääletamisel esitatud kandidatuur kas heaks kiita või tagasi lükata. Menetluse korra sätestab RKKTS.

Riigiõiguslik hea tava nõuab, et enne ametiisiku volituste korralist lõppu on tema ametijärglane nimetatud. Vastavalt VPTS-le teeb Vabariigi President ametisse nimetamise ettepaneku hiljemalt 30 tööpäeva enne PS § 78 p-s 11 nimetatud kõrge ametniku volituste tähtaegset lõppemist või nelja kuu jooksul alates ametniku volituste ennetähtaegsest lõppemisest.
Enne VPTS jõustumist 01.09.2001 ei olnud presidendile ette kirjutatud uue õiguskantsleri ja uue riigikontrolöri kandidaatide leidmise tähtaegu. Kuna L-G. Meri esitas kandidaadid enam kui pool aastat pärast ametikoha vakantseks jäämist, seadis Riigikogu põhiseadusvastase olukorra vältimiseks tähtajad.

PS ei sätesta kõikide § 78 p-s 11 nimetatud ametiisikute vabastamise korda. Ametisse nimetamise kõrval on ametist vabastamine PS-s nimetatud vaid §-s 134 (riigikontrolör). Juhtimissüsteemi loogika järgi on sellel riigiorganil, kellel on ametiisiku nimetamise õigus, ka tema vabastamise õigus, kui seadus ei näe ette teisiti (nt kui vabastamise alus tuleneb süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest). Õiguskantsleri, Eesti Panga nõukogu esimehe ja Riigikohtu esimehe ametist vabastamise kord on PS-s reguleerimata. Nende ametist vabastamist reguleerivad ÕKS, EPS ja KS.

VPTS kohaselt nimetab ja vabastab Vabariigi President Eesti Panga presidendi ametist vastava ettepaneku saamisest 30 tööpäeva jooksul. Seesugune tähtaeg nähti seaduses ette vältimaks põhiseadusvastase olukorra teket, ühtlasi anti riigipeale seaduslik õigus keelduda Eesti Panga presidendi ametisse nimetamisest, kui see on vastuolus seaduse või riigi huvidega. 2000. aastal oli Vabariigi President keeldunud ametisse nimetamast Eesti Panga nõukogu poolt talle esitatud kandidaati, põhistades seda oma ametivandega. Riigipea ei saa siiski ametivandele tuginedes oma volitusi laiendada.

Kui isik leiab, et Vabariigi Presidendi otsusega tema ametisse nimetamise või ametist vabastamise kohta on rikutud tema õigusi, võib ta kümne päeva jooksul riigipea otsuse jõustumisest arvates esitada Riigikohtule taotluse tühistada Vabariigi Presidendi otsus (PSJKS §-d 18 ja 19). Laiendaval tõlgendamisel laieneb see õigus ka isikule, kelle ametisse nimetamata jätmise otsust ei motiveeritud või kes soovib põhjendusi vaidlustada.

Vabariigi President nimetab isiku esimese või teise astme kohtunikuks, kuid ei määra konkreetset teenistuskohta. Esimese astme kohtunik viiakse teise astme kohtunikuks üle Riigikohtu üldkogu otsusega. Enne 01.08.2016 nimetas ka esimese astme kohtuniku teise astme kohtunikuks president. Kohtunik tuleb ametisse nimetada 30 tööpäeva jooksul arvates Riigikohtu esimehe ettepaneku saamisest. Vabariigi President võib VPTS kohaselt kohtuniku ametisse nimetamisest keelduda, kui see on vastuolus seaduse või riigi huvidega. Keeldumine peab olema põhjendatud. Vabariigi Presidendi otsusega mittenõustumisel pakub kaitset PSJKS § 18. KS § 56 alusel annavad esimest korda kohtunikku ametisse nimetatavad kohtunikud presidendi ees pidulikus õhkkonnas ametivande.

Vastavalt § 65 p-le 12 kehtestab autasud ja auastmed Riigikogu. Riigikogu on kehtestanud riiklikud autasud TeenMS-ga, milles on sätestatud ka riiklike autasude andmise kord. Vabariigi President ei ole teenetemärkide andmisel seotud ühegi ettepanekuga, teenetemärgi andmist või andmata jätmist ei põhjendata. Vabariigi Presidendil on õigus oma äranägemise järgi otsustada teenetemärgi andmine isikutele, kes vastavalt seadusele võiksid riikliku autasu saada (RKPJKo 18.02.1994, III-4/1-3/94).

Vastavalt TeenMS §-le 13 on presidendil õigus teenetemärk ära võtta, kui on jõustunud kohtuotsus, millega isik on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemises, kui saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või kui isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise. Ära võetud teenetemärk tuleb tagastada Vabariigi Presidendi Kantseleile, asjakohaseid sunnimeetmeid aga ei ole. Praktikas ongi mitmelt isikult teenetemärk ära võetud, kuid mitte kõik ei ole neid tagastanud.

Vastavalt KVTS-le on Eesti sõjaväeline auaste tegevväelasele või reservväelasele sõltuvalt tema sõjaväelisest väljaõppest ja haridusest, sõjaväelise auastmega ametikohast, tegevteenistuse staažist ning väeliigist Eesti Vabariigi nimel antav nimetus.
Sõjaväelised auastmed jagunevad sõduri-, allohvitseri- ning ohvitseriauastmeteks. Vabariigi President annab üksnes ohvitseriauastmeid. Kuigi seaduses eristatakse auastme andmist kui esmakordset auastme omistamist ning muutmist kui ülendamist või alandamist, on Vabariigi Presidendil lisaks auastme andmisele ka auastme muutmise ja äravõtmise pädevus seaduses sätestatud korras (KVTS § 21 lg 1). Auastmeid annab Vabariigi President vastavalt VPTS § 18 lg-le 3 oma käskkirjaga. Vabariigi Presidendil on võimalus keelduda auastme andmisest, kuid tal ei ole pädevust anda auastmeid ilma kaitseväe juhataja ettepanekuta. Kaitseväe juhataja enda auastmes ülendamiseks (või auastme alandamise või äravõtmise) otsustamiseks on vajalik kaitseministri ettepanek. Erandina võib tegevväelase või reservväelase auastet ajutiselt ülendada ajaks, millal ta osaleb rahvusvahelises sõjalises operatsioonis rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse tähenduses või lähetatakse diplomaatilisele ametikohale või teenistuskohale rahvusvahelises organisatsioonis. Ajutise auastme andmine on seoses Eesti osalemisega sõjalistel missioonidel sage praktika.

Diplomaatiline auaste on karjääridiplomaadile Eesti riigi nimel antav aunimetus, mis omistatakse välissuhtlemise kogemuste ja välisteenistuses saavutatud silmapaistvate tulemuste eest. VäTS kohaselt on ainus Eesti diplomaatiline auaste suursaadik. Suursaadiku diplomaatilise auastme võib anda karjääridiplomaadile, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi Eesti välisteenistuses või rahvusvahelises institutsioonis. Diplomaatiline auaste antakse eluajaks. Diplomaatilise auastme võib ära võtta, kui diplomaat on kriminaalkorras karistatud. VäTS-s võib ette näha auastme ära võtmise ka distsiplinaarsüüteo eest, seesugune muudatus on 2020. a juuli seisuga ka kavas. Vabariigi President on diplomaatilise auastme andmisel ja selle äravõtmisel seotud Vabariigi Valitsuse ettepanekuga.

1937. a PS-s on see Vabariigi Presidendi ülesanne sätestatud XIII ptk „Riigikaitse“ §-s 129: „Riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President.“ Sama paragrahvi lg 2 täpsustab: „Relvastatud jõudude otseseks juhiks on rahu ajal Sõjavägede Juhataja või Põhiseaduses tähendatud juhtudel Sõjavägede Ülemjuhataja.“Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes on lähenemine erinev. Nii oli J. Raidla töörühma eelnõu presidendi pädevuse kataloogis sätestatud, et Vabariigi President „on Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim juht ja Kaitsenõukogu esimees“. J. Adamsi töörühma eelnõus Vabariigi Presidendil vastav pädevus puudus. Peatükis „Riigikaitse“ oli sätestatud: „Kaitseväe otseseks juhiks on kaitseväe ülemjuhataja“ (§ 90 lg 1). PS eelnõu 15.11.1991 redaktsioonis on aga § 46 p-s 19 sätestatud Vabariigi Presidendi vastav ülesanne järgmisena: „[---] on Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim juht.“ PS eelnõu 13.12.1991 redaktsioonist on see säte välja jäetud.
Põhiseaduse Assamblee V toimkond („Riigikaitse“), toetades Vabariigi Presidendi pädevuse kataloogi täiendamist punktiga 16 („on Eesti riigikaitse kõrgeim juht“), kaalus kaitseväe juhataja alluvuse määramisel kahte varianti: allumine kaitseministri kaudu valitsusele ja allumine Riigikogu moodustatud Riigikaitse Nõukogule. Toimkond toetas esimest varianti (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 198–199). Selliselt loodeti tasakaalustada valitsuse liialt tugevat võimu kaitseväe juhtimisel.
Põhiseaduse Assamblee 26.10.1991 istungil selgitas V toimkonna juht: „Kõik struktuurid, kellel on jõudu, tähendab, politsei, piirivalve ja kaitseväed, kõik alluvad valitsusele, kas siis ei teki niisugune olukord, et kui me kardame kogu aeg diktatuuri riigipea poolt, siis samal ajal võib see tulla teiselt poolt.“ Ja mõnevõrra allpool: „Kui kõik füüsilised jõud on valitsuse alluvuses, samuti on seal kõik informatsiooni omavad jõud, siis on mitu ohtu, üks oht on selles, et valitsus võib-olla sellisel puhul lihtsalt ei arvesta riigi seadusandliku kogu otsustega, aga on veel probleeme. Valitsus on moodustatud siiski poliitilistel põhimõtetel, valitsused vahelduvad ja oleks tähtis, et riigikaitse oleks stabiilne, oleks kindlas alluvuses.“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 304.)
44. Vaatamata muudatustele kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja nimetamise ning vabastamise korras ja kaitseväe selgele allutamisele VV-le säilitati kommenteeritav punkt ja seega riigipea tasakaalustav roll riigikaitse juhtimises.

Mõnevõrra erinevas sõnastuses on sama sätestatud PS § 66 p-des 14 ja 15, § 128 lg-s 1 ning § 129 lg-s 1 (vt vastavad komm-d).
Menetluslikult koosneb Vabariigi Presidendi vastav tegevus vähemasti kahest faasist: ettepanekust Riigikogule erakorralise istungjärgu või täiendava istungi kokkukutsumiseks § 78 p-s 17 sätestatu rakendamiseks ning Vabariigi Presidendi ettekandest Riigikogus, kus Riigikogu liikmetel on õigus ettekandjale küsimusi esitada. Ettekandes tuleb tuginedes rahvusvahelisele õigusele ja faktilisele olukorrale selgitada Riigikogult taotletava otsuse vajalikkust. PS § 127 lg 2 mõtte kohaselt on Vabariigi Presidendil õigus enne ülalmärgitud menetlusi konsulteerida Riigikaitse Nõukoguga. See konsultatsioon on situatsiooni õigeks hindamiseks vajalik nii võimaliku rahvusvahelise kui ka riigisisese vastukaja tõttu.

Sama on sätestatud PS § 128 lg-s 2, kuid täiendusega „ootamata ära Riigikogu otsust“. Moodsate sõjapidamismeetoditega arvestades oleks p-s 18 toodud volituste jätmine üksnes Riigikogule problemaatiline, sest parlamentlikes debattides võib tekkida õiguspärase sõjakuulutamisega ületamatuid raskusi. Seadusandlikus korras võib ette näha fakultatiivseid konsultatsioone (nt Vabariigi Valitsuse ja Riigikaitse Nõukoguga), mille järel Vabariigi President langetab vastavad otsused. Ootamatu agressiooni korral on eriti oluline Vabariigi Presidendi asendamine, iseäranis juhul, kui Vabariigi President ega Riigikogu esimees ei saa riigipea ülesandeid täita. Agressiooni määratlemise ja sellele reageerimise kohta vt § 128 komm-d.

Armuandmine on ühekordne individuaalne halastusakt. Armu klassikalises ajaloolises tähenduses antakse kohtu poolt süüdi mõistetud isikutele, kes on toime pannud kuriteo. Armuandmine vabastab süüdlase täielikult või osaliselt kuriteo toimepanemisega kaasnevatest tagajärgedest. Samas ei sea armuandmine kahtluse alla kohtulahendi seaduslikkust ja põhistatust ega mõjuta teisi analoogilise teo toime pannud isikuid. Armuandmine erinevalt amnestiast eeldab selle individuaalset taotlemist.

Armuandmise instituudil on VangS-s ette nähtud katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamise kõrval jätkuvalt mõte. Riigipea saab nõnda kohtuotsust kahtluse alla seadmata inimese vabadusse lubada traagiliste perekondlike sündmuste, parandamatu haigestumise jms erakordsete asjaolude korral. Riigipea on armu andnud ka riigireetmises süüdi tunnistatud isikule, võimaldamaks tema vahetamise võõrriigis vangistatud Eesti kodaniku vastu, kellele omakorda andis armu tolle riigi president.

Palve vabastada end karistuse kandmisest või kergendada mõistetud karistust peab Vabariigi Presidendile esitama süüdimõistetu ise. Armuandmispalvet võib esitada kohtuotsuse ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni karistatuse kustumiseni. Armuandmispalve esitamine ei peata karistuse kandmist.

Armuandmise pädevust soovis Riigikogu reguleerida armuandmise korra seadusega, mille Vabariigi President jättis välja kuulutamata põhjendusel, et see kitsendab Vabariigi Presidendi enesekorraldusõigust ning seadusega ei saa reguleerida Vabariigi Presidendi pädevust, kui PS seda otseselt ei sätesta. Riigikohus rahuldas presidendi taotluse, samas leides, et seadusega saab reguleerida armuandmise korraldust, kuid Riigikogu ei saa sekkuda Vabariigi Presidendi pädevusse armuandmisel (RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98).

Vabariigi Presidenti nõustab armuandmispalvete läbivaatamise komisjon, kuhu kuuluvad Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad. Komisjoni koosseisu kuulub ja seda juhib Vabariigi Presidendi Kantselei ametnik. President kehtestab komisjoni töökorra. Komisjoni ettepanekud ei ole presidendile siduvad. Vabariigi President vaatab läbi Eesti Vabariigi kohtute poolt kriminaalasjas süüdimõistetud isikute armuandmispalveid pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Teiste riikide kohtute poolt karistatud Eesti Vabariigi kodanike armuandmispalveid vaatab Vabariigi President läbi juhul, kui see on ette nähtud riikidevahelise lepinguga. Armuandmise õigust reguleerib ka EL Nõukogu raamotsuse nr 2008/909/JSK art 19 p 1.

Vabariigi President võib vabastada süüdimõistetu vabaduskaotusliku karistuse kandmisest kas täielikult, osaliselt või tingimisi; vabastada nii põhi- kui ka lisakaristusena mõistetud teataval ametikohal töötamise või teatud tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisest; kergendada karistust või jätta armuandmispalve rahuldamata. Armuandmise otsus ei kustuta karistust karistusregistrist: armu saanutele kehtib üldine karistusandmete arhiveerimise kord. Armuandmise ega armuandmisest keeldumise otsust ei põhjendata ega avaldata Riigi Teatajas.

Õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmist reguleerib täpsemalt KrMS 14. ptk. KrMS § 378 lg 2 ja § 379 lg 1 kohaselt teeb Vabariigi President riigi peaprokuröri taotlusel Riigikogule kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks. President tutvub vajaduse korral kriminaaltoimiku materjaliga, kuid ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid ega tohi väljuda esitatud kahtlustuse sisust. President ei tee õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmiseks vajalikku ettepanekut, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. Vabariigi President esitab ettepaneku või tagastab taotluse ühe kuu jooksul alates taotluse saamisest. Taotluse tagastamist tuleb põhjendada.

Ettepaneku menetlemist Riigikogus reguleerivad RKKTS §-d 150 ja 151 ning KrMS § 380. President teeb Riigikogu täiskogule suulise ettekande, milles esitab kahtlustuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooni ning muu ettepanekus ja selle lisades sisalduva teabe ning vastab Riigikogu liikmete küsimustele. Küsimused ja vastused peavad jääma Riigikogule esitatud materjali piiresse.