EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

1920. a PS järgi täitis riigipea ülesandeid mitu organit: peaminister, tollase nimetusega riigivanem (§ 61 alusel riigi esindaja, riigivanema ametinimetus võõrkeeltes oli president), Vabariigi Valitsus kollegiaalselt (§-s 60 toodud pädevuses, sh p 8 järgi armuandmise õigus), Riigikogu juhatus (§ 53 – seaduste väljakuulutamine), Riigikogu (§ 59 – valitsuse nimetamine ja vabastamine).

Poliitiline ebastabiilsus muutis ainuisikulise riigipea institutsiooni sisseseadmise nõude kõigi aastatel 1926–1933 üritatud või algatatud PS muutmise eelnõude osaks. PS 1933. a parandustega nähtigi ette ulatuslike volitustega otse valitud riigivanem, samas nõrgestati Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse rolli. Riigivanemale anti mh õigus saata Riigikogu ennetähtaegselt laiali ja kehtestada Riigikogus menetletav seaduseelnõu „edasilükkamatu riikliku vajaduse korral“ dekreediga. Sise-, välis- ja julgeolekupoliitika juhina määratleti riigivanem. Vabariigi Valitsus ühes seda juhtiva peaministriga asus riigivanema juures ja täitis peamiselt korraldavat rolli (vt tervikuna muudetud ptk V ja § 65). 1934. a 12. märtsi riigipöördest kuni 1937. a PS jõustumiseni tegutses riigipea ülesannetes peaminister.

Rahvuskogus 1937. a vastu võetud ja 1938. a jõustunud uue PS preambulis on märgitud lähtumine võimuharude tasakaalustatuse põhimõttest: „[---] riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl [---]“. PS kohaselt säilitas riigipea siiski tõhusad ja nõrgalt tasakaalustatud juhtimishoovad, mh õiguse katkestada Riigivolikogu istungjärke ning määrata „riiklikel kaalutlustel“ Riigivolikogu ennetähtaegsed valimised või kujundada ümber Riiginõukogu. Peaministri, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu roll riigielu suunamisel oli võrreldes riigipeaga piiratum. Riigipea otsevalimisest lubas PS loobuda, kui Riigivolikogu, Riiginõukogu ning maa- ja linnaomavalitsuste esindajate kogu seadsid kõik üles ühe ja sama presidendikandidaadi. Nõnda kujuneski praktikas olukord, kus riiki juhtis valimiskogus valitud president, mitte ainsana otse valitud Riigivolikogu.

Kõik viis 1991. aastal Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõu nägid ette ainuisikulise riigipea (riigivanem, president) institutsiooni. Kui eelnõude seletuskirjades või sõnavõttudes üldiselt konstateeriti eeskuju võtmist 1937. aasta PS-st, siis riigipea institutsiooni puhul rõhutati samavõrd 1937. aasta PS-st distantseerumist. Nii märkis J. Adams, et tema töögrupi poolt „on aluseks võetud Saksamaa praegu kehtiv põhiseadus, samuti Austria oma“. Riigipea positsiooni kujundamisel ei võetud aluseks mitte 1937. a PS, vaid eeskujuks oli Kesk-Euroopas levinud riigipea institutsioon, mis on piiratud võimuga president (Põhiseaduse Assamblee protokollid, lk 192 jj). J. Adamsi töögrupp määratles, et „Riigivanem on Eesti riigi esindaja ja riigivõimu ühtsuse kandja“ (eelnõu § 42 lg 2). Tsiteeritud lause viimast poolt tuleb pidada eksitavaks, sest riigivõimu ühtsuse kandja saab olla vaid monarh või presidentaalse riigivalitsemise vormiga riigi riigipea. Ligilähedast määratlust sisaldasid ka teised esitatud eelnõud, v.a J. Raidla töögrupi oma, kus riigipea peatüki sissejuhatav paragrahv oli formuleeritud täpselt nii, nagu see on kehtivas PS-s. Üldiselt toetati Põhiseaduse Assamblees seisukohta, et riigipeal peab olema piiratud poliitiline võim, tal on esindusfunktsioon ning ta on vahekohtunik, s.o võimude tasakaalustaja rollis (nt Põhiseaduse Assamblee protokollid, lk 70 jt). Lühidalt, tegu pidi olema parlamentaarse vabariigi riigipeaga.

Eesti Vabariigi Presidendi institutsioon ongi üldjoontes selliseks kujunenud, nagu Põhiseaduse Assamblee seda ette nägi. Erilist rõhutamist väärib presidendi ühiskonda ühendav, riigivõimu stabiilsust kindlustav ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav funktsioon. Kui Eesti ühtsuse, s.o ühiste eesmärkide ja väärtuste edendamine piirdub peamiselt kõnede, seisukohavõttude jms PS-s otseselt reguleerimata tegevusega, siis teiste funktsioonide täitmiseks näeb PS ette vastavad aktid ja toimingud. Näiteks on riigipeal Riigikogus vastu võetud seaduste suhtes edasilükkava veto õigus ja õigus otsustada valitsuse taotlusel Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamine, kui Riigikogu on avaldanud valitsusele või peaministrile umbusaldust. Kui aasta riigieelarve jääb õigeaegselt vastu võtmata või uus valitsus moodustamata, on ennetähtaegsed parlamendivalimised kohustuslikud. Nõnda on see ka siis, kui Riigikogu on otsustanud konkreetse riigielu küsimuse asemel panna rahvahääletusele seaduseelnõu ja see jääb vastu võtmata. Need tasakaalumehhanismid on kogu PS kehtimise aja vältel pikaajalised valitsuskriisid ära hoidnud ja sellega toetanud stabiilse poliitilise kultuuri teket. Lisaks eeltoodule on riigipeal hulk muid, näiliselt vähem sisulisi ülesandeid, alates põhiseaduslike institutsioonide juhtide kandidaatide valikust ja Eesti esindamisest välissuhtlemises kuni riiklike autasude andmiseni.