EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Paragrahv 53 sätestab isiku kaks põhikohustust, mis on suunatud parema keskkonnaseisundi tagamisele: säästmiskohustus kui kohustus mitte tekitada kahju ja hüvitamiskohustus kui tekitatud kahju heastamisele suunatud kohustus.Koos §-dega 5, 13 ja 14 on §-l 53 ka keskkonnaõiguse tagamise funktsioon, pannes riigile kohustuse keskkonnakaitsega seotud küsimuste seadusega reguleerimiseks. Ühtlasi on PS-s sätestatud keskkonnakaitse põhimõtted õigustuseks, mis annavad aluse riivata teisi põhiõigusi (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 63; RKKKo 14.01.2011, 3-1-1-100-10, p 11).

Niisugust sätet varasemates Eesti PS-des ei tuntud. Samalaadseid regulatsioone leidub ka paljude teiste riikide PS-des. Ulatuslikud keskkonnakaitselised kohustused on riigid võtnud endile arvukate rahvusvaheliste lepingutega, millega pannakse kohustusi keskkonna kaitseks ka üksikisikutele. Oluline osa keskkonnaõiguse regulatsioonist tuleneb EL õigusest (ELTL art-d 191–193).
 

Sättes räägitakse nii „elu- ja looduskeskkonnast“ kui ka „keskkonnast“. Terminikasutuse erinevus ei ole õiguslikult oluline. Ka hüvitamiskohustus puudutab kahju, mida tekitatakse elu- ja looduskeskkonnale. Mõistete erinevust saab põhjendada lause keelelise lihtsuse vajadusega. Mida tuleb mõista aga elu- ja looduskeskkonnana, on praktika kujundada. Ilmne on, et looduskeskkonnana saab mõista nii elusat kui ka eluta loodust, sh vee, välisõhu, pinnase ning taimestiku ja loomastiku elemente. Mõiste piir ei saa aga ulatuda inimese kujundatud tehiskeskkonnani tervikuna: elukeskkond puudutab reaalset ümbrust, kus inimesed elavad ja mida nad pidevalt kasutavad. Ka Põhiseaduse Assamblee aruteludes selgitati, et elukeskkonna all ei peeta silmas sotsiaalset keskkonda. Üldise arvamuse kohaselt hõlmab see mõiste ka inimtegevuse käigus kujundatud loodust, nt linnaparke. Senises praktikas ei ole sätet mõistetud nii, et see hõlmaks elukeskkonna arhitektuuri- ja kunstiväärtustega seotud osa.

Nii keskkonna säästmise kui ka keskkonnakahju hüvitamise kohustus §-s 53 on eeskätt avalik-õiguslikud. Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides (RKTKo 15.02.2017, 3-2-1-158-16, p 13; RKKKo 03.10.2008, 3-1-1-35-08, p 24). Hüvitis keskkonnale tekitatud kahju eest tuleb sisse nõuda avalik-õiguslikus menetluses, kuigi kehtivas õiguses on ka näiteid, kus riigil tuleb hüvitist nõuda tsiviilhagiga tsiviil- või kriminaalmenetluses (vt RKTKo 15.02.2017, 3-2-1-158-16, p-d 14–17). Põhikohustuse täitmist saab isikult nõuda üksnes riik ja teised avaliku võimu kandjad, mitte aga teised üksikisikud. Keskkonna säästmiseks saab keskkonnaohu vältimise nõuet, parima võimaliku tehnoloogia kasutamist, oma tegevusega põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamise eest hoolitsemist ja muid säästmisabinõusid samuti esitada üksnes riik, mitte aga teised isikud.

Samas võib teistel isikutel olla õigus nõuda riigilt niisuguste nõuete esitamist kaitsepõhiõiguse (vt § 13 komm-d) alusel mõne oma teise põhiõiguse, nt eraelu puutumatuse (§ 26), õiguse tervise kaitsele (§ 28) või omandipõhiõiguse (§ 32) kaitseks. See võib toimuda näiteks avaliku võimu poolse järelevalvemenetluse alustamise taotlemise kaudu (vt nt RKHKo 13.10.2010, 3-3-1-44-10, p 15). Keskkonda säästvate meetmete kasutamist on võimalik nõuda ka eraõiguslikes suhetes teistel alustel. Näiteks võivad omandi kaitseks mõeldud eraõiguslikud nõuded olla samuti suunatud sellisele tulemusele. Tsiviilvastutus teisele isikule põhjustatud kahju eest, mis kaasneb keskkonnale kahju tekitamisega, on PS tasemel ette nähtud §-s 25.

Paragrahvis 53 sätestatud põhikohustuste täitmise nõudmine otse PS-le tuginedes ilma seadusandja poolt kohustuse täpsustamiseta on probleemne kohustuse abstraktsuse tõttu. See võib olla võimalik üksnes säästmiskohustuse osas, arvestades hüvitamiskohustuse olemuselt konkreetsemat iseloomu ja §-st 113 tulenevat koormiste ja lõivude seadusega sätestamise kohustust. Tavapärane on siiski keskkonnaalaste kohustuste täpsustamine seadusega, nt KeÜS 2. ja 3. ptk-s, SäAS-s, aga ka karistusõiguse normides.

Elu- ja looduskeskkonna säästmise kohustus täidab eesmärki ära hoida keskkonnale kahju tekkimist ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. Ulatuses, milles keskkonda mõjutav tegevus puudutab teiste isikute õigusi, tulenevad antud põhikohustuse sisuks olevad nõuded ka § 19 lg 2 ja §-de 26, 28 või 32 koosmõjust.

Põhikohustusena ei ole PS-s keskkonna säästmise kohustust piiratud. Kohustuse sisu ja ulatust saab põhikohustuse täitmise tagamiseks seadusega täpsustada. PS sõnastuses on kohustus küll realiseeritav, ent ei anna piisavat tulemuslikkust, kui isikutele ei panda täpsemaid säästmiskohustusi konkreetsetel juhtudel.

Selle põhikohustuse adressaadiks on igaüks, st nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Riigile endale nimetatud kohustus ei laiene, ent see ei tähenda, et riik vabaneks säästmiskohustusest. Riigi selline kohustus tuleneb §-st 5, lisaks kaudselt ka §-dest 13 ja 14.

Säästmiskohustuse ulatus ei saa olla igaühele absoluutne. Kohustuse panemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (§ 11) ja konkreetsetel juhtudel selle mõju üksikisiku teistele põhiõigustele, mida säästmiskohustus võib piirata (nt ettevõtlusvabadus §-s 31 ja omandipõhiõigus §-s 32). Keskkonnahäiringute vältimise meetmeid saab isikult nõuda ulatuses, mida ta on võimeline täitma. Sellise igaühe üldkohustuse piiramine mõistlikkusest lähtudes tuleneb eelkõige asjaolust, et kahju vältimine ja vältimismeetmete rakendamine ei pruugi olla eriteadmisteta isikule jõukohane.
 

Säästmiskohustus ei lõpe, kui keskkonnale juba tekitatakse kahju. Paragrahv 53 nõuab ka sellisel juhul kahju edasise suurenemise vastu abinõude kasutamist.

Keskkonnaõiguses tuntud loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele (vt ka § 5 komm-d) lisaks tuleneb säästmiskohustusest ka vältimispõhimõte, mis nõuab, et ohte keskkonnale tuleb vältida. Keskkonna säästmise põhimõttega on vastuolus nii keskkonnaressursside ebaotstarbekas ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse vajadusi mittearvestav kasutamine kui ka tegevus, millest lähtub oht keskkonnale ülemääraste kahjustuste tekkeks.

Ka keskkonnaõiguses tunnustust leidnud ettevaatusprintsiibi põhiseaduslik õigustus on seotud säästmiskohustusega. Keskkonna säästmine ei ole tulemuslik, kui piisavate teadmiste puudumise korral või muul põhjusel ettevaatamatusest keskkonnale kahju tekitatakse. Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnariske kohaste ettevaatusmeetmete abil võimalikult suurel määral vähendada, rakendades selleks sobivaid meetmeid, eelkõige parimat võimalikku tehnikat ja parimat keskkonnatava. Otsuste tegemisel, mis võivad mõjutada keskkonnaseisundit, tuleb välja selgitada keskkonnamõju, selleks vajadusel asjakohase menetluse (nt keskkonnamõju hindamine) läbiviimisega. Säästmispõhimõtte täitmiseks on isik kohustatud olema teadlik tema tegevusega kaasnevatest keskkonnaohtudest.

Seadusega on säästmispõhimõtet keskkonnaõigusalastes seadustes täpsustatud ja konkretiseeritud. SäAS üldisi põhimõtteid sätestava seadusena on vaid üks neist.
Mida ulatuslikumad on võimalikud ohud keskkonnale, seda detailsemalt tuleb seadusega sätestada kohustused üksikisikutele. Isikule pandavate kohustuste ulatus, arvestades nõuet, et selline kohustus peab olema proportsionaalne avaliku huviga ära hoida keskkonnahäiringut, peab sõltuma isiku käitumisest tuleneva võimaliku keskkonnahäiringu ulatusest. Nii on THS-ga, mis käsitleb kõige suurema ulatusega keskkonnariskidega tegevusi, nähtud ette säästmiskohustusest tulenevad kohustused kõige ulatuslikumalt ja detailsemalt. Säästmiskohustus ei saa ulatuda nii kaugele, et tänapäevane inimtegevus, sealhulgas tööstuslik tootmine, muutuks võimatuks. See tähendab, et ühiskond peab riskid ja saadava kasu läbi kaaluma ning kui tegevus on vajalik vaatamata kaasnevatele riskidele, siis leppima ka sellega kaasneva häiringu või kahjuga, võimalusel neid siiski vältides, vähendades või muul viisil tasandades. Seejuures on põhjendatud rakendada tänapäevaseid meetmeid keskkonna hoidmiseks, nt taastuvate energiaallikate kasutamine või tõhus elektritootmine (vt nt RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14, p 102). Keskkonnakaitseks kehtestatav regulatsioon peab käima ajaga kaasas ning on loomulik, et isikute kohustused elu- ja looduskeskkonna säästmisel järk-järgult muutuvad või täpsustuvad (vt ka § 5 komm 9).

Keskkonnakahju hüvitamise kohustus määrab keskkonnavastutuse põhialused.

Keskkonnakahju hüvitamise kohustus ei ole kattuv keskkonnaõiguse põhimõttega „saastaja maksab“ (keskkonna kasutamisega seotud kulude kandmise põhimõte). Nimetatud põhimõte ei puuduta üksnes juhtumeid, kus keskkonnakahju on tekitatud (hõlmates küll ka neid), vaid ka säästmiskohustuse täitmisele suunatud kulutuste kandmist. Saastaja-maksab-põhimõttest tulenevalt tuleb keskkonnakasutusest ja keskkonnahäiringutega põhjustatud või nendega seotud kulutused kanda keskkonnakasutajal endal. Eelkõige on sellisteks kuludeks parima võimaliku tehnoloogia kasutamise ja võimaliku keskkonnamõju hindamisega seotud kulud, aga ka kahjud ja kulud keskkonna saastamisest. Keskkonna kasutamisega seotud kulutused peavad peegelduma nende toodete ja teenuste hinnas, mis koormavad keskkonda tootmise, transpordi, tarbimise või elutsükli muus staadiumis.

Keskkonnakahju hüvitamine erineb keskkonna säästmisest selle poolest, et keskkonnakahju tekitatakse või on juba tekitatud ning keskkonnas toimunud muutusi tuleb leevendada heastamise või muu hüvitamise teel. Kahju hüvitamise kohustus täidab siiski osaliselt säästmiskohustusega sama eesmärki, kallutades või sundides isikut hoiduma kahju tekitavast tegevusest kahju hüvitamise kohustuse panemise kaudu. Selle kohustuse eesmärk on aga ka keskkonnale tekitatud kahju kõrvaldamine isiku enda poolt või selleks isikult vahendite saamine ning seega keskkonna kõrge kaitstuse taseme ja hea keskkonnaseisundi eest hoolitsemine.

Kahju hüvitamise kohustuse esmasteks tingimusteks on keskkonnakahju ja selle tekitamine hüvitamiskohustusega isiku poolt. Hüvitamiskohustuse piiritlemisel on üldiselt kohaldatavad § 25 hüvitamiskohustuse tingimused (vt § 25 komm-d). Erandiks on seejuures, et keskkonnakahju tekitamine ei pea toimuma õigusvastaselt, vaid hüvitamisele kuulub seaduses sätestatud juhtudel ja korras ka õiguspärase tegevusega keskkonnale tekitatud kahju.

Põhikohustusena ei ole PS-s keskkonnakahju hüvitamise kohustust piiratud ning PS alusel saaks nõuda keskkonnakahju hüvitamist sõltumatult selle tekitamise konkreetsetest asjaoludest. Seadustega on siiski kahju hüvitamise kohustust täpsustatud või piiratud, nt seatud mõnel juhul eelduseks kahju tekitaja süü.

Seadustes defineeritakse keskkonnakahju mõiste, millest lähtudes keskkonnakahju hüvitamise kohustust reguleeritakse (nt KeVS § 2 lg 1). PS terminitel on autonoomne tähendus, mis võib erineda seadusega määratletust. Põhikohustuse panemisel on PS terminitel siiski väike tähtsus. Seadusandja ei saa laiendada kohustuse ulatust seaduses võrreldes PS-s sätestatuga, kui selleks puudub legitiimne eesmärk. Ka juhul, kui § 53 kohustust mõista kitsamalt, on seadusega võimalik muude legitiimsete eesmärkide saavutamiseks panna isikule kohustusi ka muu kahju hüvitamiseks samalaadsetes valdkondades.

Keskkonnakahju ei ole PS tähenduses igasugune mõjutus, mis inimtegevusega kaasneb. Lai keskkonnakahju mõiste ei täidaks eesmärki, mis §-s 53 on väljendatud. PS eesmärk ei ole ära hoida majanduse arengut või pärssida inimtegevust keskkonna muutumatuna püsimiseks. Mis tahes keskkonnakasutus ei paranda, vaid pigem halvendab keskkonnaseisundit. Samas ei ole praktiliselt ega õiguslikult mõeldav kogu inimtegevuse käsitamine keskkonnakahju tekitamisena. Seetõttu on oluline piiritleda, millisest hetkest alates kahjustatakse keskkonda sellises ulatuses, et on vajalik kahju hüvitamine või kahjustuse kõrvaldamine kahju heastamise kaudu.

Keskkonnakahju ei kujuta endast varalist ega mittevaralist kahju (vt ka § 25 komm-d). Looduskeskkonnal ja -objektidel on lisaks kaubalis-rahalisele väärtusele ka objektiivne, omaniku seisukohast sõltumatu väärtus, mille kahjustamine tuleb hüvitada (RKKKo 16.12.1997, 3-1-1-109-97). Rahaline hüvitis ei suuda ka alati tagada keskkonnale tekitatud kahju heastamist, kui taastamis- ja heastamiskohustusi ei ole võimalik objektiivselt täita (nt liigi hävitamine või välisõhu seisundi halvendamine). Kahju rahalise hüvitamise määrad ei ole ega ka pea olema seetõttu üheselt seotud keskkonnaseisundi taastamise kuludega, vaid võivad sõltuda ka keskkonnaseisundi parandamise alternatiivsete võimaluste maksumusest. Tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel rahas ei ole seetõttu nõutav, et tasutav summa vastaks keskkonnaseisundi taastamise kuludele. Hüvitise suuruse määramisel tuleb aga arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (RKHKo 21.03.2016, 3-3-1-72-15, p-d 24, 26; RKHKo 17.03.2005, 3-3-1-3-05, p 13). Summade suuruse määramisel tuleb arvestada kohustuse kehtestamise eesmärki ära hoida ja heastada keskkonnale tekkivat kahju. Sellised summad tuleb § 113 kohaselt kindlaks määrata seadusega, kuigi nende kujunemist mõjutavad normid võivad osaliselt olla kehtestatud ka määrustega (nt RKHKo 21.03.2016, 3-3-1-72-15, p-d 17–20). Keskkonnatasude suurus ja maksmise kord on sätestatud KeTS-ga, lisaks reguleeritakse keskkonnakahju rahalist hüvitamist ka teistes seadustes (vt komm 23).

Põhikohustuse adressaadiks on igaüks, st nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Riigile endale nimetatud kohustus ei laiene, ent see ei tähenda, et riik vabaneks alati kahju natuuras hüvitamise või muude heastamismeetmete rakendamisest. Riigi selline kohustus tuleneb §-st 5, aga võib tuleneda ka nt §-dest 13 ja 14, kui kahju riivab mõne isiku õigusi. Kohustus lasub üldjuhul kahju tekitajal. Et kohustuse eesmärk ei ole kahju tekitaja karistamine, ei ole sellise kohustuse eelduseks siiski alati kahju tekitamine kohustuse adressaadi poolt. Keskkonnakaitselise eesmärgiga ettenähtud loa omaja võib vastutada ka kahju eest, mida ta ise ei ole tekitanud, kuid mille põhjustas tema hooletus tegevuse läbiviimisel ja sellega kolmandate isikute poolt kahju tekitamise võimaluse loomine või selle takistamata jätmine. Sellise riskivastutuse kohaldamise eelduseks peaks olema kahju tegeliku põhjustaja tuvastamata jätmine või tema poolt kahju hüvitamise välistatus või piiratus.

Kuna põhikohustus on üldine, on selle raames võimalikud erinevad keskkonnavastutuse süsteemid. Seejuures ei ole ka keskkonnakahju hüvitamine piiratud rahalise hüvitisega. Keskkonnakahju hüvitamine võib PS tähenduses tähendada nii keskkonnakahju reaalset heastamist kui ka teatud rahaliste tasude või hüvitiste tasumist keskkonnakasutuse või keskkonnale kahjuliku tegevuse eest. Hüvitise mõiste §-s 53 sisaldab seega nii hüvitist natuuras kui ka rahalist hüvitist. Millist nimetatutest tekitatud keskkonnakahju hüvitamiseks valida, on seadusandja või tema volitusel täidesaatva riigivõimu otsustada. Arvestades kohustuse eesmärki, tuleb eelistada hüvitamist natuuras (vrd KeVS § 19), kuid alati ei ole see võimalik või otstarbekas. Õiguspäraselt keskkonnakahju tekitamine on seejuures üheks erandiks. Sellisel juhul ei ole keskkonnakahju võimalik vältida ning selle talumist õigustab muu oluline avalik huvi. Kui muude avalike huvide tõttu tekitatakse keskkonnale kahju, tuleb see tasandada kas asendusmeetmete rakendamise teel (nt metsaraie puhul uute puude istutamisega samale alale või mujale) või rahaliselt, et võimaldada keskkonnakaitse abinõude kasutamist tekitatud kahju korvamiseks muul viisil (vt KeTS § 4). Neid abinõusid võib kombineerida. Õigusvastase kahju tekitamise korral tuleb eelistada kahjustatud keskkonna taastamist, mis on võimalik maastiku, veekogu, põhjavee või pinnase kahjustamise korral. Välisõhu kaitse puhul isikule natuuras hüvitamise kohustuse panemine ei ole praktikas võimalik ning sellisel juhul tuleb eelistada rahalist hüvitist.

Praegu ongi rakendatud keskkonnakahju heastamist ja rahalist hüvitamist kombineeritult. KeVS näeb teatud keskkonnakahju liikide korral ette keskkonnakahju vältimise ja reaalse heastamise. Piiratud ulatuses on võimalik isikuid kohustada keskkonnakahju natuuras heastamisele suunatud toiminguteks keskkonnajärelevalve ja teiste korrakaitseliste tegevustega.
Lisaks aga on seadusega kehtestatud keskkonnatasud, mida rakendatakse ka õiguspärase tegevuse korral ja mille üks eesmärk on mõjutada isikuid keskkonna- ja ressursisäästlikumalt käituma (RKHKo 21.03.2016, 3-3-1-72-15, p 18; RKHKo 17.03.2005, 3-3-1-3-05, p 9; RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 27). Loodusvarade säästva kasutamise kõrval võib keskkonnatasude legitiimseks kõrvaleesmärgiks olla ka riigieelarve tulude suurendamine (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p-d 63–64). Õiguspärase keskkonnakasutuse kõrval rakendatakse KeTS alusel kõrgendatud tasumäärasid teatud reguleerimata, eeskätt ilma vastava loata toimuvatel keskkonnakasutuse juhtumitel. Hüvitamiskohustused on osaliselt (enamasti rahalise hüvitise määramise osas) sätestatud ka teiste keskkonnaõigusalaste seadustega, nt MS, JäätS, KPS, LKS, JahiS ja MaaPS-ga. Ka neil juhtudel on tegemist keskkonnale tekitatud kahju hüvitamisega, mille alusnormid tulenevad avalikust õigusest (RKTKo 15.02.2017, 3-2-1-158-16 koos edasiste viidetega). Vastutus keskkonnale tekitatud kahju eest võib tuleneda ka rahvusvahelisest õigusest. Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. a rahvusvahelise konventsiooni, naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. a konventsiooni ja punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. a rahvusvahelise konventsiooniga on ette nähtud kahju hüvitamine reostuse korral. Samuti on ratifitseerimiseks avatud ohtlike ja kahjulike ainete mereveoga tekitatud kahju eest kantava vastutuse ja kahju hüvitamise konventsioon ja protokoll, mis ei ole veel jõustunud.

Õigus puhtale keskkonnale ei ole §-s 53 otsesõnu märgitud ning selle sätestamist ei seadnud eesmärgiks ka Põhiseaduse Assamblee. Põhiseaduse Assambleel arutusel olnud eelnõu varasemates versioonides sisaldus ka säte, et riik kaitseb loodust ja tervislikku elukeskkonda. Arutelude tulemusena sõnastust muudeti ning otsesõnu sellist riigi kohustust PS-s ei mainita (§ 5 komm 10). Riigikohus on selgitanud, et kehtivast õigusest ja Riigikohtu praktikast ei saa järeldada, et iseseisvalt kaitstavaks subjektiivseks õiguseks on õigus puhtale keskkonnale. Isiku emotsionaalsetele, majanduslikele, kultuurilistele vajadustele ning elukeskkonna kvaliteedinõuetele vastav looduskeskkond on igaühe jaoks oluline väärtus. Sellist väärtust kaitseb õigus praegusel ajal mitmel viisil, näiteks looduslike liikide ja loodusalade kaitse korraldamise ja inimtegevusest lähtuvate keskkonnamõjude õigusliku piiramise teel, samuti vastutusmehhanismide loomise kaudu. Isik saab seaduses sätestatud viisil ja ulatuses osaleda keskkonda mõjutavate otsustuste ettevalmistamisel, samuti vaidlustada keskkonda mõjutavaid otsuseid ja toiminguid. Õigus puhtale looduskeskkonnale saab iseseisva subjektiivse õigusena kujuneda siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes. Praegu on sellised õiguslikud kriteeriumid ilmselgelt ebapiisavad kaitstava õiguse määratlemiseks. Eelnev ei tähenda, et isikul puuduks õiguslik võimalus kaitsta end tegevuse eest, millega õigusvastaselt mõjutatakse looduskeskkonda ning seeläbi kahjustatakse isiku tervist ja tema varalisi õigusi (RKHKm 18.06.2010, 3-3-1-101-09, p-d 12, 13).

Riigikohtu nimetatud seisukoht esitati vastuseks vahepeal kujunenud tõlgendusele (TlnRnKm 13.08.2007, 3-07-102/10; TlnRnKo 18.03.2008, 3-06-1136/19; TlnRnKo 26.06.2008, 3-06-188/46; KeÜS eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 799 SE)), mille kohaselt § 53 kaitseb koostoimes §-ga 5 igaühe subjektiivset õigust nõuda riigilt elu- ja looduskeskkonna säilitamist. Keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni preambuli seitsmendas lauses nimetatakse „iga inimese õigust elada keskkonnas, mis vastab tema tervise ja heaolu vajadustele“. Konventsioon sätestab üksnes menetluslikud õigused ega määratle „tervise ja heaolu vajadustele vastavat keskkonda“. Ka EL õiguses pole otsesõnu keskkonnapõhiõigust sätestatud, ent Euroopa Kohus on otsemõju doktriini kujundanud selliselt, et direktiivides sätestatud keskkonnaelementide kvaliteedinõuetest tuleneb subjektiivne õigus nõuda nendest kinnipidamist (vt EKo C-131/88, ELKomisjon vs. Saksamaa, 28.02.1991; EKo C-361/88, EL Komisjon vs. Saksamaa, 30.05.1991; EKo C-237/07, Janecek vs. Freistaat Bayern, 25.07.2008; EKo C-404/13, ClientEarth, 19.11.2014; EKo C-197/18, Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland, 03.10.2019).

Seetõttu saab isiku subjektiivne õigus keskkonnaseisundi säilitamisele, keskkonnaohtude ärahoidmisele ja elukeskkonna hea kvaliteedi tagamisele tuleneda eeskätt kas teistest põhiõigustest või olla kaitstav menetluslike õiguste kaudu. Esimest võimalust iseloomustab nt EÕIK art 8 käsitlev EIK kohtupraktika kohtuasjades EIKo 16798/90, Lopez Ostra vs. Hispaania, 09.12.1994; EIKo 360922/97, Hatton jt vs. Ühendkuningriik, 08.07.2003; EIKo 9310/81, Powell ja Rayner vs. Ühendkuningriik, 21.02.1990; EIKo 41666/98, Kyrtatos vs. Kreeka, 22.05.2003; EIKo 46117/99, Taşkin jt vs. Türgi, 10.11.2004; EIKo 55723/00, Fadeyeva vs. Venemaa, 09.06.2005; EIKo 53157/99 jt, Ledyayeva jt vs. Venemaa, 26.10.2006; EIKo 59909/00, Giacomelli vs. Itaalia, 02.11.2006; EIKo 67021/01, Tătar vs. Rumeenia, 27.01.2009; EIKo 30499/03, Dubetska jt vs. Ukraina, 10.02.2011; EIKo 30765/08, Sarno jt vs. Itaalia, 10.01.2012; EIKo 42488/02, Dzemyuk vs. Ukraina, 04.09.2014 (vt ka § 26 komm-d) ja EIÕK art-te 2, 8 ja vara kaitset käsitleva esimese protokolli art 1 kohane praktika kohtuasjas EIKo 17423/05 jt, Kolyadenko jt vs. Venemaa, 28.02.2012, aga ka Riigikohtu praktika (RKHKo 20.02.2019, 3-14-52416/72; RKHKo 28.03.2012, 3-3-1-4-12; RKHKo 06.12.2012, 3-3-1-56-12, p 11; RKHKo 15.12.2014, 3-3-1-67-14). Teatud häiringud võivad endast kujutada ka õiguse tervise kaitsele (PS § 28) (vt nt RKHKo 11.10.2016, 3-3-1-15-16, p 15) või koguni inimväärikuse (PS § 18) riiveid (vt RKHKo 21.04.2014, 3-3-1-17-14). Keskkonnahuve on võimalik kaitsta ka menetluslike õiguste (nt õigus olla ära kuulatud) kaudu (vt nt RKHKo 20.02.2019, 3-14-52416/72). Menetluslikud õigused on sätestatud ka keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonis, millega Eesti on ühinenud.

KeÜS § 23 sätestab igaühe õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. KeÜS ongi oluliselt edasi arendanud õiguslikku olustikku, mis puudutab isiku õigusi keskkonnakaitsel ning nende õiguste kaitset (vt RKHKo 13.05.2015, 3-3-1-8-15, p-d 19–21). Selline õigus ei ole Riigikohtu ülalselgitatud varasema praktika kohaselt käsitatav PS-st tuleneva õigusena, küll aga on see muu hulgas § 53 eesmärgist välja kasvanud. Ehkki KeÜS § 23 on keskkonnaga seotud õiguste sfääri laiendanud, on praktikas ka omandiõigus ning menetluslikud õigused isikute ümbritseva keskkonnaga seotud huvide kaitsel endiselt olulise tähtsusega (vt nt RKHKo 11.10.2019, 3-15-2232/93).