EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Rahvusvahelised inimõiguslepingud ja teiste riikide PS-d käsitlevad kogunemis­vabadust tavaliselt koos ühinemisvabadusega, nõnda on see nii EIÕK art-s 11, ELPH art-s 12 kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 21. Soome PS-s on neid õigusi käsitletud küll ühes paragrahvis (§ 13), ent eraldi lõigetes. Ühes paragrahvis käsitleti neid ka Eesti 1920. a PS-s. Ühinemisvabaduse eesmärgi ja kaitse kohta vt § 48 komm-d.

Nii Eesti 1937. a PS kui ka Põhiseaduse Assamblee tegevuse aluseks võetud olulisemad eelnõud pühendasid kogunemisvabadusele eraldi paragrahvi (1937. a PS § 17, J. Raidla töörühma eelnõu § 32 ja J. Adamsi töögrupi eelnõu § 19). Nii nagu EIÕK-s, on ka PS-s see õigus tagatud seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga.

Paragrahv 47 sätestab olulise põhiõiguse, mille eesmärk on võimaldada erineva tausta ja arvamusega inimestel koguneda ja üksteisega lävida, anda seeläbi võimalus vähemuses olevate arvamuste väljendamiseks ja kuuldavale toomiseks. Kogunemisvabadus on üks demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna olulistest eeldustest, mis edendab avaliku huvi kujundamiseks ja esiletoomiseks vajalikku dialoogi, võimaldades kõigil huvigruppidel oma seisukohtade väljendamist. See säte annab õiguse koguneda nii erasfääri kuuluvate huvide kujundamiseks ja ühiseks väljendamiseks kui ka õiguse väljendada kollektiivselt oma huve poliitika mõjutamiseks. Poliitilisel eesmärgil toimuvad kogunemised ei ole olulised mitte üksnes vähemustele, kellel esinduskogudes oma esindajaid ei ole, vaid ka suurema toetusega poliitilistele ühendustele, mis on uued (erakonna loomisele suunatud koosolekud või selliste erakondade korraldatud koosolekud, kes ei ole valimistel jõudnud osaleda) või väljendavad uusi ideid. Nii on EIK pidanud eriliselt taunitavaks kogunemisvabaduse piiranguid, mille eesmärk on rahulolematuse väljendamine riigis valitseva poliitikaga ja poliitiliste oponentide tegevuse piiramine ja mis leiavad aset pikema aja vältel (EIKo 29580/12 jt, Navalnõi vs. Venemaa, 15.11.2018, p-d 171–175). Väljendusvabadusest (§ 45) kaugemale ulatuvalt on kogunemisvabaduse eesmärk viia üksikisiku arvamused suurema hulga inimeste ette nii vahetult kui ka meedia vahendusel. See puudutab eriti massimeeleavaldusi. Kaitstud on kogunemised, kus toimub ühiste seisukohtade või meelsuse kujundamine ja väljendamine, nii on kaitstud näiteks Eesti ajaloos olulise tähtsusega laulupeod (erinevalt muudest kontsertidest võib neis näha ka identiteedi väljendamise ja kinnitamise ilmingut).

Kogunemiste ja koosolekute all mõistetakse koosviibimisi, olenemata nende asukohast (väljas või ruumis) ja osavõtjatest (eraviisilised ehk kinnised või avalikud koosolekud). Kaitstud on ka kogunemised, mis ei toimu kindlas, püsivas kohas, näiteks rongkäigud. Samuti on kaitstud spontaansed koosolekud, millel puudub kindel korraldaja ja organiseeritus. Kogunemisvabadus kaitseb ka n-ö rahvasähvatusi, kus seisukohtade väljendamine võib olla kõrvalistele isikutele ebaselge. Kogunemised võivad olla perioodilised ning sellisel juhul vajab erilist kaitset võimaluse tagamine koguneda iga kord samas kohas. Koosolekutest ja kogunemistest tuleb eristada inimeste koosviibimist, millel on ainult sotsiaalne eesmärk (nt kambaga tänaval kogunemine) või mis on juhuslikud ja ilma ühise eesmärgita (järjekord, kontsert, õnnetust vaatama kogunenud inimesed jms). Tuleb märkida, et piir nende vahel on ebaselge ning viimased võivad olla kaitstud ka teiste põhiõiguste kaudu (õigus vabale eneseteostusele, sõnavabadus). Üldiselt ei peeta kogunemiseks lendlehtede jagamist, mida kaitseb § 45, isegi kui lendlehtede jagamine toimub ühiselt ja organiseeritult.
Koosoleku määratlemisel tuuakse selle tunnustena valdavalt välja sellel osalejate paljusus (kui üks inimene enda meelsust avaldab, siis pole see kogunemisvabaduse kasutamine, vaid on kaitstud õigusega vabale eneseväljendusele), ühine eesmärk, seesmine side ja ajutisus. Kogunemisest osavõttu ei tohi teha kellelegi kohustuslikuks.

Küberkoosolekute korraldamist ja neil osalemist tuleb pidada kaitstavaks kogunemisvabadusega. Kollektiivne huvide ja arvamuste väljendamine on kaitstav §-ga 45. Kogunemisvabaduse traditsiooniliseks tunnuseks on olnud inimeste kogunemine ühisesse kohta, mida küberkogunemiste puhul ei toimu. Kogunemise eesmärki arvestades ei ole füüsiliselt samas kohas paiknemine siiski oluline ning koosolekuks tuleks pidada ka inimeste viibimist samas veebikeskkonnas, kus nad saavad spontaanselt omavahel seisukohti vahetada. Avaliku koosoleku eesmärk on toetada arvamuse kujundamist ja ühist väljendamist, mis on võimalik ka veebikeskkonnas.

Paragrahv 47 kaitseb vaid rahumeelseid, mitte aga vägivaldseid koosviibimisi. Rahumeelne on koosolek, mille eesmärk ei ole rahutuste korraldamine. Vägivaldseks ei muuda kogunemist pelgalt see, kui seal väljendatakse seisukohti, mis kutsuvad laiemas avalikkuses või teistes inimestes esile meelepaha, on sõnades ründavad või mis oma vaadetelt erinevad oluliselt ühiskonna enamuse arvamusest (EIKo 10126/82, Plattform „Ärzte für das Leben“ vs. Austria, 21.06.1988). EIK on selgitanud, et EIÕK art 11 ei kaitse selliseid kogunemisi, mis eitavad demokraatliku ühiskonna aluseid (EIKo 37553/05, Kudrevićius jt vs. Leedu, 15.10.2015). Rahumeelseks peetakse ka kogunemist, mis kasutab passiivset vastupanu. Et tegelikkuses on piiri rahumeelse ja rahutusi esile kutsuva koosoleku vahele raske tõmmata, tuleb põhiõiguse kaitseala mõista võimalikult laialt, arvestades ka piirangu lubatavust riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks, mida võib vägivaldsusele kaldumisel arvestada. Üksikute õigusrikkumiste, sh kuritegude toimepanemine koosoleku käigus ei õigusta selle keelamist või laialiajamist, kui koosoleku rahumeelsust on võimalik tagada ka õiguskuuleka käitumise tagamisega, sh vajadusel üksikute osavõtjate eemaldamisega. Rahumeelseks ei saa pidada aga koosolekut, kus kutsutakse üles õigusrikkumisi toime panema, mida ilma sellise üleskutseta toime ei pandaks. Oluline on, et üksikud koosolekust osavõtjad ei saaks oma tegevusega muuta kogu koosolekut õigusvastaseks ning tuua kaasa negatiivseid tagajärgi teistele osavõtjatele. Vaieldamatult ei kaitse § 47 kogunemisi, mis on organiseeritud eesmärgiga kasutada soovitud sihile jõudmiseks vägivalda. Rahumeelsed on aga näiteks koosolekud, mille eesmärk on oma eesmärkide saavutamine või koosolekul väljendatavale tähelepanu tõmbamine viisil, kus jõudu ei kasutata, ent eiratakse tavapärast käitumist. Euroopa Kohus selgitas 12.06.2003 otsuses kohtuasjas C-112/00 Schmidberger, Internationale Transporte und Planzüge vs. Austria, et rahumeelne ja lubatav on koosolek, mille käigus blokeeritakse liiklus või muu läbipääs.

Kogunemisvabadus hõlmab ka selle eesmärkide saavutamiseks vajaliku õiguse kasutada heli- ja valgustehnikat ja muid installatsioone, sh püstitada telke (EIKo 74568/12, Frumkin vs. Venemaa, 05.01.2016). Koosolek, mis on seadusega vastuolus, võib olla rahumeelne.

Paragrahvi 47 tähenduses ei ole vajalik eristada kogunemist ja koosolekut, sest mõlemad on piiratavad samadel tingimustel. Seadustes on erinevate kogunemise liikide defineerimine vajalik vaid niivõrd, kuivõrd need liigid vajavad erinevat reguleerimist, nt kogunemise staatilisest või liikuvast iseloomust tulenevalt. EIK on keeldunud koosoleku või kogunemise mõiste defineerimisest, sest see võib põhiõiguse kaitseala hakata kitsendama (EIKo 29580/12 jt, Navalnõi vs. Venemaa, 15.11.2018).

Kogunemisvabadus hõlmab ka vabaduse selle üksikasjade (eesmärk, asukoht, kestus, osalejate arvu piiramine) üle otsustamisel, koosoleku korraldamisest teavitamisel ja osalejate koosolekule kohaletoimetamisel. Kui koosoleku korraldajad ei luba mõnda inimest koosolekul osalema, siis ei saa rääkida selle üksiku inimese kogunemisvabaduse piiramisest. Kogunemisvabadus ei anna õigust osaleda mis tahes kogunemisel, kuhu korraldajad kedagi juurde ei luba. Sama kehtib koosolekul meelsuse väljendamise piirangute kohta: kui mõni osaleja väljendab teistsugust meelsust kui koosoleku korraldajad soovivad, siis ei saa koosolekuvabaduse piiranguks pidada sellise meelsuse väljendamise keelamist.

Paragrahv 47 sätestab igaühe õiguse. See õigus laieneb üldiselt ka juriidilistele isikutele. KorS § 64 lubab koosolekut korraldada EL kodanikul või pikaajalise elaniku elamisloaga või alalise elamisõiguse alusel Eestis viibival välismaalasel ja juriidilisel isikul, sätestamata, kes peab olema tema esindaja. EIKo-s 51346/99, Cissé vs. Prantsusmaa, 09.04.2002 leiti, et pelgalt puuduv elamisluba ei ole aluseks kogunemisvabaduse mittetagamiseks. Veneetsia komisjoni ja Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) juhendis rahumeelse kogunemisvabaduse kohta peetakse vajalikuks tagada kogunemisvabadus ka piiratud teovõimega isikutele ja vaimse tervise häiretega isikutele. KorS § 64 lubab koosoleku korraldada siiski üksnes teovõimelisel isikul.
Õigus laieneb ka lastele. Seda seisukohta kinnitab ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 15. Kogunemisvabaduse kasutamise eelduseks lastel võib olla riigi poolt täiendavate meetmete ettenägemine, nt vanemate või eestkostja nõusoleku vajalikkus. Veneetsia komisjoni ja OSCE/ODIHR juhendis leitakse, et vanusenõude seadusega kehtestamine koosoleku korraldajale on siiski lubatud. Riigil võib selle õiguse kasutamisel laste poolt tekkida ka tavapärasest suuremaid positiivseid kohustusi, sh turvalisuse tagamisel, milleks alaealised koosoleku korraldajad ei ole võimelised; samuti tuleb piirangute ettenägemisel arvestada lapse huvidega.KorS § 64 lubab koosoleku korraldada üksnes täisealisel isikul. See piirang võib mõnel juhul olla küsitav.

Koosoleku korraldajaks võib olla ka seltsing. Proportsionaalseks ei saa pidada koosoleku korraldamise tingimust, et koosoleku korraldajad peavad olema eelnevalt ametivõimude juures registreeritud. Koosoleku korraldamisest keeldumist üksnes seetõttu, et neile on varem keeldutud juriidilist isikut registreerida, ei saa pidada proportsionaalseks.

Paragrahvis 47 sätestatud õigust tohib piirata vaid seaduse volituse olemasolul. Selliseid piiranguid tuleb tõlgendada kitsalt (EIKo 74568/12, Frumkin vs. Venemaa, 05.01.2016). Riikidel on rahvusvaheliste inimõigusdokumentide alusel selles osas piiratud otsustusruum, millele viitavad erisused piirangute lubatavuse osas eri riikides.

Erinevalt mitmete teiste riikide õiguskordadest ja EIÕK art-st 11 ei rõhuta PS eraldi volitust piirata mõnda liiki avalike teenistujate kogunemisvabadust, välja arvatud kaitseväelastel (§ 124). Seadustega seda õigust kaitseväelastel otsesõnu piiratud ei ole ning neile laieneb vaid neutraalsuse nõue mitte avaldada oma poliitilisi tõekspidamisi avalikult. Ka OSCE juhendis leitakse, et õigusaktid ei tohiks piirata politseiametnike ja kaitseväelaste kogunemisvabadust juhul, kui piirangud pole tingitud otseselt teenistuskohustustega seotud vajadustest, ja ainult niivõrd, kui on vältimatult vajalik töökohustuste valguses. Piirangud peaksid ulatuma koosolekutel osalemisele üksnes niivõrd, kui on vajalik politsei või kaitseväelaste neutraalsuse tagamiseks. Ka muude avalike teenistujate kogunemisvabaduse piiramine on PS kohaselt võimalik üldistel alustel ja peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele.

Kogunemisvabaduse piirangud võivad olla selle keelamine (nt KorS § 62), laialisaatmine või muu lõpetamine (KorS § 73), osavõtjate arvu piiramine selle rahumeelsuse ja kontrollitavuse tagamiseks või üksikute isikute koosolekul osalemise või neil oma seisukohtade väljendamise keelamine (KorS § 71), tingimuste seadmine koosoleku korraldamise eeldusena, samuti karistamine keelatud koosoleku korraldamise või sellel osalemise eest (KarS § 265; EIKo 10877/04, Kuznetsov vs. Venemaa, 23.10.2008) või koosoleku korraldamise eest seaduses sätestatud nõudeid rikkudes (KarS § 264¹). Kogunemisvabaduse piiranguks on ka ettekirjutus viia koosolek läbi muul ajal või muus kohas, kui on korraldaja soovinud (KorS § 69).
Koosoleku keelamisel on mitmeid vorme, nii on eristatavad seadusega keelatud koosolekud (nt sõltuvalt koosoleku asukohast või eelneva teateta korraldatud koosolekud) ja haldusaktiga keelatud koosolekud. Mõnes kohas või mõnel ajal toimuvate koosolekute seadusega keelamist tuleb võimalusel vältida, sest sellisel juhul pole võimalik kaalumisel arvesse võtta konkreetse piiranguga seonduvaid asjaolusid, sh kogunemise eesmärki ja tähtsust sellest osavõtjate jaoks. Paragrahv 47 ei luba kõige ulatuslikumat piirangut, eelnevat luba, välja arvatud § 124 lg-s 3 ja §-s 130 sätestatud juhtudel. Selline luba on ajalooliselt seotud tsensuuriga (vt § 45 lg 2), mille kaotamisega tagati ka loata kogunemised.

PS väljatöötamise ajal kaaluti (nagu on mitme riigi PS-s) eelneva teatamiseta kogunemisvabaduse sätestamist. KorS § 67 nõuab siiski, et avalikust koosolekust tuleb teatada vähemalt neli päeva ette, kui koosoleku pidamine nõuab liikluse ümbersuunamist, konstruktsiooni püstitamist või heli- või valgusseadme kasutamist, kui see ei ole aga võimalik, siis esimesel võimalusel. Varem kehtinud redaktsioonis nägi AvKS teatud tingimustel ette võimaluse jätta teade registreerimata ning sellisel juhul oli koosoleku korraldamine keelatud. Riigikohtus sellise nõude PS-le vastavuse küsimust seoses karistuse mõistmisega registreerimata teate alusel korraldatud koosoleku eest ei tekkinud (vt RKKKo 29.05.2000, 3-1-1-62-00). Üldiselt kaitseb teatamiskohustus ka koosolekust osavõtjate huve, sest ainult nii on võimalik riigil (politseil) tagada koosoleku sujuv korraldus, seda nii liikluse toimimise kui ka koosoleku rahumeelsuse seisukohalt.
Üksiku isiku koosolekust osavõtu keelamine on käsitatav §-s 47 sätestatud põhiõiguse piiranguna ka siis, kui isikut pidevalt ei lubata samal eesmärgil toimuvate koosolekute toimumise kohta (EIKo 20652/92, Djavit An vs. Türgi, 20.02.2003) või peetakse ta kavandatud koosoleku toimumise ajaks kinni eesmärgiga takistada koosolekust osavõttu (nt EIKo 17561/04, Asici jt vs. Türgi, 15.06.2010; EIKo 8080/08 ja 8577/08, Schwabe ja M. G. vs. Saksamaa, 01.12.2011; EIKo 29580/12 jt, Navalnõi vs. Venemaa, 15.11.2018). Selline piirang on lubatav vaid juhul, kui isiku osavõtt koosolekust võib kaasa tuua koosoleku vägivaldsuse või muu olulise kaaluga ohu.

Kogunemisvabaduse piirangud ei tohi hirmutada inimesi ega takistada rahumeelselt oma seisukohti väljendamast. Piirangud on õigustatud igapäevaelu häirete vältimiseks: eelkõige seoses transpordi ja liiklusega, aga ka riigi julgeoleku ja koosolekust osavõtjate või teiste isikute turvalisusega. Seetõttu võib erandina lubada ka koosolekute tähtajalist keelamist kindlaksmääratud piirkonnas, üksikutel piiratud aladel (ohtlike ehitiste või kaitseväe väeosade läheduses, riigipiiri juures jms) ka pidevalt. Õiguskantsler on pidanud lubatavaks nakkushaiguse leviku tõkestamiseks täielikku avalike koosolekute keelamist, sõltumata sellest, kui palju on koosolekul osavõtjaid või kui hajutatult nad paiknevad, sest meelsust on võimalik avaldada ka kogunemata. Asukohtadele esitatavad nõuded ei saa EIK praktika kohaselt ulatuda aga selleni, et mõne mittesõjaväelise riigiasutuse läheduses oleks kogunemine üldse keelatud – selline otsustus tuleks teha üksikjuhtumipõhiselt.
Samuti ei või nõuda pikema tähtajaga etteteatamist kui on minimaalselt vajalik koosoleku toimumisest lähtuvate või sellele suunatud ohtude ärahoidmiseks vajalike abinõude ettevalmistamiseks. Selle keelu eesmärk on tagada kogunemise korraldamine ka juhul, kui seda on vaja teha võimalikult kiiresti. Piirangud on enam õigustatud, kui kogunemine on avatud kõigile soovijatele ja see toimub avalikus kohas. Ka etteteatamise nõude rikkumine ei õigusta veel iseenesest koosoleku lõpetamist ega selle eest karistamist, kui koosolek ise on rahumeelne (EIKo 74552/01, Oya Ataman vs. Türgi, 05.12.2006 ja EIKo 25691/04, Bukta jt vs. Ungari, 17.07.2007). KarS § 264¹ näeb siiski ette väärteo korras karistamise koosoleku pidamise nõuete rikkumise eest. Seda laadi õigusrikkumise lõpetamiseks sundimine ei ole aga proportsionaalne. Koosolekute korraldamisele esitatud regulatsioon ei tohi muuta ülemäära raskeks või võimatuks spontaansete koosolekute korraldamist. Sellised koosolekud on omased toimivale demokraatlikule ühiskonnale ja riigi ülesanne on aidata kaasa ka nende rahumeelsele ja tõrgeteta läbiviimisele.

Paragrahv 47 lubab piiranguid muu hulgas avaliku korra tagamiseks (avaliku korra mõiste kohta vt PS II ptk sissejuhatust). Põhiõiguse piiramine riigi julgeoleku ja kõlbluse huvides on sätestatud ka EIÕK-s, mille mõistesüsteemist tuleks juhinduda ka § 47 tõlgendamisel. Liiklusohutuse all tuleb mõista liikluse toimimist laiemalt, sest liiklusohutust on igal juhul võimalik tagada liiklust oluliselt piirates või liikluse sobiva reguleerimise kaudu koosoleku paigas ja selle läheduses. Vähesed häired liikluse toimimisele ei ole piisavad, et õigustada kogunemisvabaduse piiramist. Tuleb võrrelda liiklust takistaval maa-alal koosoleku korraldamise tähtsust ja häirete ulatust liikluses, et leida piirangu lubatud ulatus. Kaalumisel tuleb arvestada, et koosolekust osavõtjate viibimist avalikus kohas ei saa pidada vähem oluliseks kui teiste liikluses osalejate huve. Seetõttu ei ole liikluse ümbersuunamise vajadus ega isegi teiste liiklejate läbipääsu takistamine asjaolu, mis võiks igal juhul õigustada koosoleku keelamist või selle suunamist teise asukohta. Kui koosoleku korraldajatel on võimalik oma eesmärke piisavalt väljendada ka liiklust olulisel määral häirimata, on koosoleku lõpetamise nõue õiguspärane (EIKo 37553/05, Kudrevićius jt vs. Leedu, 15.10.2015).

Koosoleku keelamine ei ole lubatud põhjusel, et sellel väljendatavad seisukohad on ühiskonnas valitsevate moraalsete või ideoloogiliste väärtustega vastuolus (vt nt EIKo 4916/07, 25924/08 ja 14599/09, Alekseyev vs. Venemaa, 21.10.2010; Veneetsia komisjoni selgituste kohaselt tuleb lubada ka koosolekuid, mille eesmärk on suunatud riigipiiri või PS muutmisele, kui koosolekud ei ületa rahumeelsuse piire.

Paragrahv 47 kaitseb koosoleku korraldajat karistuse eest juhul, kui koosolek muutub vägivaldseks või seal pannakse toime muid õigusrikkumisi, kui korraldaja teeb kõik endast oleneva koosoleku õiguspäraseks toimumiseks. Vastutus koosolekul toime pandud õigusrikkumiste eest lasub igal rikkujal eraldi. EIKo 17526/10, Gülcü vs. Türgi, 19.01.2016rõhutatakse, et piirangu lubatavus sõltub sellest, kas kohaldatud karistus ise oli proportsionaalne. EIK praktikas on nõutud, et avalik võim aktsepteeriks ka selliste koosolekute pidamist, mis ei vasta täielikult seaduse nõuetele, ent kogunemine ei ole muutunud vägivaldseks (vt nt EIKo 29580/12 jt, Navalnõi vs. Venemaa, 15.11.2018).

Riik on kohustatud tagama koosolekust osa võtta soovijate turvalisuse, luues võimaluse koosoleku rahumeelseks toimumiseks, kartmata ründeid teistsuguste vaadetega isikute poolt konkureeriva meeleavalduse vormis (EIKo 29580/12 jt, Navalnõi vs. Venemaa, 15.11.2018). Riigi ülesanne on eelkõige luua tingimused, kus mõlemad huvirühmad saavad koguneda soovitud ajal ja soovitud kohas teist kogunemist ohustamata. Kui on oht, et koosoleku korraldajad ei suuda takistada vägivalda konkureeriva kogunemise suhtes, ei anna see riigile automaatselt õigust koosolekut keelata, rääkimata koosoleku kaitsmata jätmisest § 47 alusel selle vägivaldsuse tõttu. Sellisel juhul peab avalik võim abistama koosoleku korraldajaid rahumeelsuse tagamisel ja vastandlike vaadetega inimeste üksteisest eraldamisel. Mida suurem on võimalik oht koosolekul osalejatele, seda ulatuslikumaid abinõusid peab riik tarvitusele võtma. Riik on kohustatud tagama kogunemisvabaduse kõigile võrdselt: eri poliitiliste vaadetega isikute rahumeelseid kogunemisi võib piirata ühesuguses ulatuses, seda ka konkureerivate koosolekute toimumise ajal. Vastudemonstratsioonide läbiviimise piiramine on lubatud vaid avaliku korra ja turvalisuse selge ohu korral, kui politseil ei ole võimalik rikkumisi ära hoida. Vastudemonstratsiooni korraldamine ei tohi muutuda algse koosoleku osaliste jaoks hirmutavaks. Samuti ei ole õigustatud põhimõtte kohaldamine, et mingis kohas koosoleku korraldamise eesõigus on esimesena selle korraldamisest teatanul, sest see võimaldaks kogunemisvabaduse väärkasutamist. Riigi positiivsed kohustused kogunemisvabaduse tagamisel seonduvad ka korraldajatega piisavas suhtlemises ja lahenduste leidmises, mis võimaldavad koosoleku rahumeelset pidamist (EIKo 74568/12, Frumkin vs. Venemaa, 05.01.2016).

Riigi kohustused kogunemisvabaduse tagamisel ei ulatu kohustuseni tagada soovitud ruumid või kogunemiskoht.