EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Usu- ja veendumusvabaduse olulisemad põhimõtted on sätestatud PS §-s 40, aga ka §-s 41, mis sätestab igaühe õiguse jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. PS §-de 40 ja 41 kõrval on PS-s mitmeid teisi paragrahve, mis on usu- ja veendumusvabaduse sisustamisel olulised, sh §-d 11 (põhiõiguste piiramise alused), 12 (diskrimineerimise keeld), 19 (igaühe õigus eneseteostusele), 42 (veendumuse kohta andmete kogumise ja talletamise keeld), 45 (sõnavabadus), 47 (kogunemiste ja koosolekute vabadus), 48 (ühinemisvabadus), 124 (asendusteenistus) ning 130 (põhiõiguste piiramine erakorralise või sõjaseisukorra ajal). Tähtis on ka § 50, mis kaitseb vähemusrahvuste kultuurautonoomiat.

Paragrahvid 40, 41 ja 45 on omavahel tihedalt seotud ja nende piiritlemine on keeruline ning teatud juhtudel võimatu (vt §-de 41 ja 45 komm-d). Eriti puudutab see usuliste ja mitteusuliste veendumuste eristamist. Seda näitab ka nende sätete kujunemislugu Põhiseaduse Assamblees. PS § 41 lg 1 paiknes PS eelnõu eri redaktsioonides eri paragrahvides. Näiteks kõlas PS eelnõu 13.12.1991 redaktsiooni § 18 lg 1 järgmiselt: „Igaühel on südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Kedagi ei tohi sundida muutma oma arvamusi ja veendumusi.“

Usu- ja veendumusvabaduse sisustamisel PS-s on olulised Eestile siduvad rahvusvahelised instrumendid. Usu- ja veendumusvabaduse defineerimisele tänases rahvusvahelises õiguses pani aluse 1948. a ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille art 18 analoogiliselt PS-ga sätestab iga inimese õiguse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutuada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.

Ülddeklaratsioonis nimetatud vabadus leidis tee 1966. aasta ÜRO KPÕRP art-sse 18, mille p 1 sätestab, et igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust omada või vastu võtta usku või veendumusi omal valikul ja vabadust tunnistada oma usku või veendumusi. Pakt jõustus Eesti suhtes 21.01.1992. Pakti art 18 p-ga 1 sarnane säte sisaldub ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 14 p-s 1, mis sätestab, et osalisriigid austavad lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 20.11.1991. ÜRO 1981. aasta deklaratsioon kõigi sallimatuse ning diskrimineerimise vormide likvideerimise kohta usu või veendumuse alusel (ÜRO 1981. a deklaratioon) kordab oma art 1 p-des 1–3 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti sõnastust.

Euroopa tasandil on § 40 lg 1 koos lg-ga 3 sarnane EIÕK art-ga 9, mis kehtestab samuti õiguse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. EIÕK art 9 sedastab, et see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi. Seega käsitletakse ka konventsioonis veendumusi koos mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega. PS-s on veendumuste kaitse (koos õigusega jääda truuks oma arvamustele) paigutatud eraldi paragrahvi (§ 41). Tegemist on siiski pigem terminoloogilise kui sisulise erinevusega, eriti arvestades § 40 lg 1 ja § 41 lg 1 piiritlemise problemaatilisust. Sisuliselt räägib ka PS usu- ja veendumusvabaduse kaitsest. Sellele viitab tõsiasi, et PS § 42, sätestades keelu koguda ja talletada kodaniku vaba tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta, kasutab vaid mõistet „veendumus“. Samas on §-ga 42 kaitstud nii §-s 40 kui ka §-s 41 käsitletud veendumused. Paragrahv 42 kaitseb Eesti kodanikku andmete kogumise ja talletamise eest tema kõikvõimalike veendumuste (nt kõlbelised, poliitilised, usulised) kohta (vt § 42 komm-d).

Eestile on oluline ka EL õigus. Lissaboni lepingu kaudu tehti õiguslikult siduvaks ELPH, mis muu hulgas sisaldab artiklit usu- ja veendumusvabaduse kaitseks. Sõnaselgelt on harta art 10 lg-s 2 kirja pandud ka õigus keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuse tõttu, mis teistes (varasemates) rahvusvahelistes instrumentides tekstina puudub. Harta eesmärk on kaitsta inimeste põhiõigusi ja vabadusi meetmete suhtes, mille on võtnud EL institutsioonid või liikmesriigid EL õiguse rakendamisel. Usuvabadust on käsitlenud ka Euroopa Kohus. Harta art 10 lg 1 sätestab nii nagu eeltoodud rahvusvahelised instrumendid ning EIÕK mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu. Seega ühendab ka harta nii usu- kui ka veendumusvabaduse kaitse.

Selline usu- ja veendumusvabaduse käsitlus on jõudnud ka kohtupraktikasse. Näiteks rõhutas EIKo oma kuulsas kaasuses Kokkinakisvs.Kreeka (EIKo 14307/88, Kokkinakis vs. Kreeka, 25.05.1993), et EIÕK art-s 9 sätestatud mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustalasid. See alustala on eluliselt vajalik kaitsmaks uskujate identiteeti ja elukontseptsiooni, kuid võrdselt väärtuslik on see ka ateistidele, agnostikutele, skeptikutele ja ükskõiksetele. Kohus lisas, et demokraatlikust ühiskonnast lahutamatu pluralism sõltub sellest vabadusest. Kaasuses Päästearmeevs.Venemaa (EIKo 72881/01, The Moscow Branch of the Salvation Army vs. Venemaa, 05.10.2006) rõhutas EIK, et pluralism on ehitatud kultuuriliste traditsioonide, etniliste ja kultuuriliste enesemääratluste, uskumuste, kunstiliste, kirjanduslike ja sotsiaal-majanduslike ideede ja kontseptsioonide mitmekesisuse ja dünaamika siirale tunnustamisele ja austamisele.

Samas ei ole näiteks kõik veendumused ja arvamused kaitstud EIÕK art-ga 9. Kaasuses Campbell ja Cosansvs.Ühendkuningriik leidis kohus, et termin „veendumus“ (belief) art-s 9 tähendab vaateid (views), mida teatud määral iseloomustavad veenvus (cogency), tõsidus (seriousness), kokkukuuluvus (cohesion) ning tähtsus (importance) – seega mitte igasugune sisemine või triviaalne veendumus või arvamus, vaid teatud kriteeriumidele vastav veendumus. Need kriteeriumid eristavad ka veendumusi, mille väljendamine kuulub vastavalt EIÕK art 9 või art 10 (sõnavabadus) kaitsealasse (EIKo 7511/76, 7743/76, Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982).

Samuti võib juhtuda, et teatud usuline või mitteusuline veendumus ei kuulu üldse EIÕK kaitstavate veendumuste hulka. Nimelt sätestab konventsiooni art 17 keelu konventsioonis sisalduvaid õigusi kuritarvitada (vt ka §-de 10 ja 45 komm-d; EIKo 23414/02, Wood vs. Ühendkuningriik, 16.11.2004; EIKo 35222/04, Pavel Ivanov vs. Venemaa, 20.02.2007; EIKo 34367/14, Belkacem vs. Belgia, 27.06.2017): „Midagi käesolevas konventsioonis ei või tõlgendada selliselt, et see annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis.“ Artikli 17 kohaldamine tähendab sisuliselt ka seda, et piirangu sobivust, proportsionaalsust ei hinnata, sest väljendatud veendumus on juba oma olemuselt vastuolus konvensioonis kaitstud väärtustega, eelkõige inimväärikuse ideega (vt ka EIKo 7511/76, 7743/76, Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982, p 35). Samas on EIKo rõhutanud, et art 17 tuleb kohaldamisele vaid erandlikel juhtudel ja ekstreemsetes kaasustes – “only on an exceptional basis and in extreme cases” (EIKo 31098/08, Hizb Ut-Tahrir jt vs. Saksamaa, 12.06.2012, p 72). Selline lähenemine on põhjendatud, sest vastasel juhul võib ükskõik milline usk või veendumus, mida on vähegi võimalik tõlgendada konventsiooniga vastuolus olevaks, olla automaatselt, ilma kaalumiskohustuseta selle kaitsealast välja lülitatud.

PS § 40 lg 3 ja § 45 lg 1 viitavad forum externum’ile (st aktiivsele, eelkõige tegevuse kaudu teostatud vabadusele). Vaadete väljendamise või nende levitamise eelduseks on õigus ja võimalus neid vaateid omada. Viimast õigust kaitsevad § 40 lg 1 ja § 41 lg 1. Tegemist on reservatsioonita põhiõigusega (absoluutse õigusega). Nimetatud sätted viitavad forum internum’ile (st passiivsele, seesmisele vabadusele). Nii nagu on kaitstud absoluutne õigus oma mis tahes vaadetele, on kaitstud ka õigus olla ilma vaadeteta, neist loobuda või neid muuta.

Paragrahvi 40 lg 1 kaitseb nii religioosseid kui ka mittereligioosseid vaateid. Sama kehtib § 41 kohta. Paragrahvi 40 lg 1 ja § 41 lg 1 kaitseala eristamisel ei ole praktilist tähendust, sest mis tahes vaadete omamisse (forum internum) ei tohi riik sekkuda. Nii § 40 lg 1 kui ka § 41 lg 1 kujutavad endast reservatsioonita põhiõigusi. Kui isiku vaated ja sisemised veendumused kasvavad üle vaadete väljendamiseks või mõtete realiseerimiseks, võivad kõne alla tulla PS-st tulenevad või PS-ga lubatud (nt § 40 lg 3, § 41 lg 2, § 45 lg 1) piirangud. Teoreetiline ja praktiline vahetegu forum internum’i ja forum externum’i vahel on problemaatiline. Seega tuleb piirangute kehtestamisel olla tähelepanelik, et usu- ja veendumusvabadust selle absoluutses sfääris ei rikutaks.

Paragrahvi 40 lg 3 tagab õiguse täita usutalitusi (forum externum). Üldiselt tuleb usu ja usutalituse mõisteid sisustada avaralt ning mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste uskude ja usutalitustega. Vastasel juhul võidakse diskrimineerida vähetuntud või uusi usundeid. Usu- ja usutalituse täitmise vabadus ei hõlma ainult usulisi talitusi kitsamas mõttes (nt jumalateenistust, palvetamist), vaid hõlmab näiteks sakraalehitiste rajamist, teatud riietuse kandmist (nt muslimi naiste burka, hijab; sikhi meeste dastaar (turban), kirpan (nuga) ja kara (käevõru, mida kannavad nii mehed kui ka naised), toidu tarvitamist jne. ÜRO 1981. aasta deklaratsioon kõigi sallimatuse ning diskrimineerimise vormide likvideerimise kohta usu või veendumuse alusel deklareerib lisaks eeltoodule, et usu- ja veendumusvabadus sisaldab nt õigust luua heategevuslikke ning humanitaarseid institutsioone; õigust teatud ulatuses valmistada, omandada ja kasutada religioosse tava või riitusega seotud materjale või tooteid; levitada religioonispetsiifilist kirjandust; jagada õpetust selleks sobivates kohtades; vastavalt oma religiooni nõuetele omada puhkepäevi, pidada pühasid, viia läbi tseremooniaid ning koolitada, määrata või valida usuliidreid.

EIK on korduvalt toonitanud, et usuvabadus konventsiooni mõttes välistab igasuguse riigipoolse diskretsiooni otsustada, kas usk või selle väljendamise viis on legitiimsed (vt nt EIKo 18748/91, Manoussakis jt vs. Kreeka, 26.09.1996, p 47; EIKo 18147/02, Saientoloogia Kirik vs. Venemaa, 05.04.2007).

Samas on konventsiooni art 9 alusel teatud juhtudel nõutud, et isik mingil määral tõendaks oma religiooni või veendumuse olemasolu. Seda eriti sellistel juhtudel, kui vaidlusaluseks küsimuseks on erandite tegemine üldkehtivatest reeglitest või soodustuste andmine. Erandite tegemine tööajas oli vaatluse all nt EIK kaasuses Kosteski vs.endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (EIKo 55170/00, Kosteski vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13.04.2006). Selles kaasuses ei ilmunud kaebaja tööle, põhjendades oma puudumist vajadusega tähistada usupüha. Tööandja määras distsiplinaarkaristuse. Kaebaja väitis, et on islami usku. Islami usupühad on endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis avalikud pühad ning vastava usu järgijatel on õigus neid tähistada. Nii riigisisestes kohtutes kui ka EIK-s tekkis kahtlus, kas kaebaja puhul oli tegemist islamiusulisega. Kohtu arvates ei tõendanud kaebaja piisavalt oma usulist kuuluvust. EIK asus seisukohale, et kuna seadusega on antud islamiusulistele erand üldkehtivast töö- ja puhkeaja regulatsioonist, siis on õigustatud nõuda, et isik tõendaks mingil määral oma usulist kuuluvust. Sellel põhjusel leidis kohus, et ei rikutud Kosteski usuvabadust ning õigust mittediskrimineerimisele. Analoogiline tõendamisküsimus on kerkinud üles ka vangide usuvabadusega seonduvalt (nt EIKo 18429/06, Jakóbski vs. Poola, 07.12.2010; EIKo 14150/08, Vartic vs. Rumeenia (nr 2), 17.03.2014), kus küll kohus leidis, et kaebajate usuvabadust rikuti, kui neile keelduti andmast usuliste veendumuste kohast taimetoitu). Kui üldiselt on usu- ja veendumusvabadusega seotud kohtupraktika Eestis minimaalne teiste riikide omaga võrreldes, siis nt vangide usuvabadusega seotud kaasused on mitmetel põhjustel tõusuteel.

Ühes hiljutisemas EIK sõjaväeteenistusest keeldumise kaasuses ei leidnud kinnitust kaebaja kindel ja siiras veendumus, et sõjas osalemine või relva kandmine on tema jaoks täiesti välistatud ja tema veendumustega tõsises konfliktis. Kaebaja keeldus sõjaväeteenistusest sekulaarse riigi jaoks, küll aga oli nõus osalema teenistuses, kui riiklik süsteem põhineks koraanil. Kohus leidis, et antud kaasuses art 9 (usu- ja veendumusvabadus) ülaltoodud põhjustel kohaldamisele ei kuulu. Kohus rõhutas, et mitte igasugune arvamus või veendumus ei kuulu art 9 lg 1 kaitsealasse (EIKo 26012/11, Enver Aydemir vs. Türgi, 07.06.2016). EIK tuletas meelde, et ka KPÕRP alusel tegutsev Inimõiguste Komitee on asunud seisukohale, et kuigi pole olemas ühtset süümekeeldumise definitsiooni ning konventsioonid sõnaselgelt sellest ei räägi, kuulub süümekeeldumine sõjaväeteenistusest art 18 kaitsealasse, kui kohustus kasutada surmavat jõudu (lethal force) on tõsises konfliktis usu- ja veendumusvabadusega (komitee üldised kommentaarid nr 22, p 11). Seega, kuigi on keelatud sisulistesse usulistesse küsimustesse sekkumine (usu või selle väljendamise viisi legitiimsuse hindamine, vt p 10), on teatud juhtudel õigustatud hinnata kaebaja siirust ning konflikti tõsidust riivatava vabadusega (vt nt ka hiljutist sõjaväeteenistusest keeldumise kaasust patsifistlike veendumuste tõttu: EIKo 49972/16, Dyagilev vs. Venemaa, 10.03.2020).

Õigus täita usutalitusi ei ole piiramatu. Usutalituse täitmine ei tohi § 40 lg 3 kohaselt kahjustada avalikku korda, tervist ega kõlblust. KiKoS § 8 lg 1 lisab, et kahjustada ei tohi teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Selline piirang tuleneb PS § 19 lg-st 2. Analoogilised piirangud on sätestatud EIÕK art 9 lg-s 2: „Vabadust kuulutada oma usku või veendumusi võib piirata üksnes seaduses ettenähtud kitsendustega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.“ KPÕRP art 18 lg 1 sätestab sama moodi nagu EIÕK, et usu- ja veendumuste tunnistamise vabadus allub ainult seaduse poolt kehtestatud ja ühiskondliku turvalisuse, korra, tervise ja moraali, samuti teiste isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks vajalikele piiramistele.

Problemaatiline on KiKoS § 8 lg-s 1 toodud õiguste loetelu, mida ülaltoodud alustel piirata võib. Nimelt sätestatakse, et igal isikul on õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS võimaldab neil alustel piirata vaid usutalituse täitmise õigust (eelkõige siis, kui see kuulub forum externum’i valdkonda), mitte aga õigust usulisi veendumusi vabalt valida ja tunnistada, mis on reservatsioonita põhiõigus (forum internum). KiKoS § 8 lg 1 tuleb tõlgendada kooskõlas PS-ga.
KiKoS § 9 kehtestab teatud erisused seoses usuliste talituste täitmisega ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes ning väeosades. Nimelt lisaks PS-s sätestatud piirangutele on lisatud, et lubatud on usutalituse täitmine, kui see ei kahjusta nendes asutustes kehtestatud korda ning teiste seal viibivate isikute õigusi. Seda KiKoS sätet ei tohi aga tõlgendada PS-s lubatud piirangutega võrreldes lisapiirangute kehtestamisena.
Iga põhiõiguse riive peab olema PS-ga kooskõlas, demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Selline nõue tuleneb PS §-st 11. Nii Eesti PS kui ka EIÕK puhul on piirangute aluste (nt avalik kord, tervis, kõlblus) sisustamine problemaatiline. EIÕK ja ka PS puhul taandub küsimus usuvabaduse ulatusest piirangute proportsionaalsuse kindlakstegemisele. Sellega seoses kontrollib kohus 1) abinõu sobivust; 2) vajalikkust ja 3) vajadusel proportsionaalsust kitsamas mõttes (vt § 11 komm-d). EIK kastutab piirangute hindamiseks ka tungiva sotsiaalse vajaduse kategooriat (vt põhiõiguste piiramise kohta EIK-s lähemalt komm 45). Põhjenduste vajalikkusele usuvabaduse piiramisel on juhtinud tähelepanu näiteks ka Riigikohtu halduskolleegium Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja kassatsioonkaebuses, mis puudutas Hiiemäele tuulepargi rajamist (RKHKo 17.10.2007, 3-3-1-39-07, p 15).

Paragrahvidega 40 ja 41 kaitstavaid õigusi tagab täiendavalt § 12, mille lg 1 keelab muu hulgas diskrimineerimise usutunnistuse ja veendumuste tõttu. Selline keeld sisaldub ka rahvusvahelistes inimõigusaktides (nt EIÕK art 14 ja 12. lisaprotokoll; kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 p 1 ja art 26; MSKÕP art 2 p 2; lapse õiguste konventsiooni art 2 p 1, inimõiguste ülddeklaratsiooni art 2 lg 1). Samuti keelab diskrimineerimise usutunnistuse ja

veendumuste alusel 1981. a ÜRO deklaratsioon. PS § 12 lg 2 keelab usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise ning kohustab seadusandjat neid tegusid kriminaliseerima. KarS-ga ongi seadusandja kehtestanud vastutuse sotsiaalse vaenu ja võrdõiguslikkuse rikkumise eest, samuti usuvabaduse rikkumise ja usulisse ühendusse astuma ja selle liikmeks olema sundimise eest. KPÕRP art-l 27 on täiendav tähtsus vähemusrühmade kaitsel, sätestades, et maades, kus eksisteerivad etnilised, usulised või keelelised vähemusrühmad, ei tohi sellistesse vähemusrühmadesse kuuluvatele isikutele keelata õigust kasutada koos selle rühma teiste liikmetega oma kultuuri, tunnistada oma usku ja täita selle rituaale ning tarvitada emakeelt (vt ÜRO Inimõiguste Komitee üldine kommentaar nr 23).

Kaasuses Thlimmenosvs.Kreeka (EIKo 34369/97, Thlimmenos vs. Kreeka, 06.04.2000), mis puudutas ebavõrdset kohtlemist usu tõttu, rõhutas EIK, et võrdsusõigust ei ole rikutud mitte ainult siis, kui riik kohtleb analoogses situatsioonis olevaid isikuid erinevalt ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta, vaid ka siis, kui riik ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta ei kohtle oluliselt erinevates situatsioonides olevaid isikuid erinevalt. Sellest tulenevalt võib teatud juhtudel olla usuvabaduse ja võrdsusõiguse kaitsmiseks nõutud erandite tegemine üldkehtivatest seadustest põhjendatud. Selline nõue puudutab eelkõige süümekeeldujaid. Näiteks on Eesti Vabariigis usulisel või kõlbelisel alusel võimalik keelduda kaitseväeteenistusest. Samas sätestab PS § 124 lg 2, et usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras (vt § 124 komm 5). Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et PS §-s 40 garanteeritav usuvabadus ei sisalda õigust keelduda asendusteenistusest (RKKKo 27.08.1996, 3-1-1-82-96). Selline lahend on kooskõlas rahvusvahelise praktikaga (EIKo 23459/03, Bayatyan vs. Armeenia, 07.07.2011; EIKo 14604/08 jt, Mushfig Mammadov jt vs. Aserbaidžaan, 17.10.2019). LoKS-s ning valdkonna eest vastutava ministri määruses on ette nähtud erandid looma tapmisele religioossel eesmärgil. Eestis registreeritud usuline ühendus võib religioossel eesmärgil erimeetodit kasutades tappa põllumajanduslooma tingimusel, et tapmine toimub tapamajas ja see on vajalik usulise ühenduse liikmete tarbeks ning tapmise juures viibib korrakaitseorgani esindaja. Samas tuleb ka looma religioossel eesmärgil hukkamise puhul valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Seadus täpsustab, kuidas ja millal tuleb loom uimastada.
EL õigusest (vt nõukogu 27.11.2000 direktiivi 2000/78/EÜ) tulenevalt on Eestis vastu võetud kaks olulist seadust, mis võrdset kohtlemist käsitlevad: VõrdKS ning SoVS. VõrdKS kehtestab erandi võrdse kohtlemise reeglitest. Nimelt võivad usulised ühendused ja teised usutunnistusel või veendumustel põhineva eetosega avalikud või eraorganisatsioonid diskrimineerida usutunnistuse või veendumuste alusel, kui isiku usutunnistus või veendumus on selles organisatsioonis kutsetegevuse laadi või sellega seotud tingimuste tõttu oluline ja põhjendatud kutsenõue. Seadus laiendab seda erandit veelgi, sätestades, et usutunnistusel või veendumustel põhinevate eetosega avalikel või eraorganisatsioonidel on õigus nõuda nende heaks töötavatelt isikutelt tegutsemist heas usus ning lojaalsust organisatsiooni üldisele kõlbelisele iseloomule. Olulist ja põhjendatud kutsenõuet on selles kontekstis käsitlenud Euroopa Kohus nt kaasustes EKo C-68/17, IR vs. JQ, 11.09.2018 ning EKo C-414/16, Vera Egenberger vs. Evangelisches Werk für Diakonie und Entwicklung e.V., 17.04.2018. SoVS sätestab erandi soolise diskrimineerimise keelust. Nimelt ei kohaldata seda seadust registrisse kantud usuühendustes usu tunnistamisele ja viljelemisele või vaimulikuna töötamisele. Lisaks erandi tegemisele soolise võrdõiguslikkuse põhimõttest viitab see sätestus vajadusele kaitsta Euroopas väärtustatud ja põhiõigusena kaitstud kollektiivset usuvabadust ja religioossete organisatsioonide autonoomiat.

EIK on korduvalt rõhutanud, et õigused ja vabadused peavad olema reaalselt kasutatavad ja efektiivsed, need ei või olla illusoorsed (EIKo 44774/98, Leyla Sahinvs. Türgi, 10.11.2005, p 136). Riigil ei ole mitte ainult negatiivne kohustus hoiduda sekkumast usu- ja veendumusvabaduse realiseerimisse, vaid ka positiivne kohustus garanteerida see vabadus (vt riigi kohustuste kohta ka PS II ptk sissejuhatus, §-de 13, 14 komm-d). Seetõttu ei saa näiteks täielikult nõustuda Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna PS §-s 40 on sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigusena, on isikul õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist (TrtRnKo 15.11.2013, 3-11-2943, p 13). Tõsi, selle positiivse kohustuse sisu ja ulatus, kui kaugele peab riik minema või võib minna oma positiivse kohustuse täitmisel, mida religioossed isikud või ühendused on õigustatud riigilt nõudma, on vaieldav (vt nt EIKo 23735/16 ja 23740/16, Erlich ja Kastro vs. Rumeenia, 09.06.2020). Muu hulgas peab järgima ka neutraalsuse ja mittediskrimineerimise printsiipi. Kindlasti on riigil positiivne, põhiseaduse kõrval ka rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus kaitsta isikute usu- ja veendumusvabadust teiste isikute teatud rünnete eest. Selleks otstarbeks on näiteks KarS § 154 korras karistatav usuvabaduse rikkumine tegevuse eest, millega teadvalt ja ilma seadusliku aluseta takistatakse usulise veendumuse olemasolu või selle puudumise tunnistamist või kuulutamist või usutalituse või usulise kohustuse täitmist. KarS § 155 näeb ette karistuse muu hulgas usulise ühenduse asutamise või sellisesse ühendusse kuulumise vabaduse rikkumise eest. Siia kuuluvad ka kriminaalkorras karistatav usulise vaenu õhutamine (KarS § 151, vt ka § 45 komm-d) ja võrdõiguslikkuse rikkumine (KarS § 152). Samas läheb kaitsekohustusest kaugemale nt KiKoS § 8 lg 6, mis sätestab, et igale isikule on tagatud õigus saada maetud vastavalt oma usutunnistusele. Seda õigust pole seadusandja siiski käsitanud absoluutsena. KalmS § 9 lg 1 täpsustab, et matmine või ümbermatmine peab toimuma väärikalt, võimaluse korral surnu usulist ja kultuurilist kuuluvust arvestades. KiKoS § 8 lg 7 täpsustab ka koguduse kohustusi selles osas. Küll ilma korraliku õigusliku regulatsioonita ja mõningate küsitavustega võrdõiguslikkuse garanteerimisel on riik sisse seadnud kaplaniteenistuse nt kaitseväes, kinnipidamisasutustes ja politseis, mis samuti läheb kaugemale usu- ja veendumusvabaduse käsitamisest puhtalt tõrjeõigusena.

PS § 40 lg 3 sätestab, et igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi. Seega kaitseb Eesti PS nii individuaalset kui ka kollektiivset usu- ja veendumusvabadust ning usuliste ühenduste autonoomiat (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96). Selline kaitse on sarnane EIÕK art-ga 9 (vt nt EIKo 18147/02, Saientoloogia Kirik vs. Venemaa, 05.04.2007 ja EIKo 45701/99, Metropoliitlik Kirik vs. Moldova, 27.03.2002). Kollektiivne usuvabadus on nii inimeste grupil kui ka nt usulisel organisatsioonil (nt usuline ühendus ja usuühing KiKoS tähenduses). Selliselt on kaitstud ka ühendused, millel ei ole juriidilise isiku staatust Eesti Vabariigis (vt nt EIKo 25528/94, Canea Katoliku Kirik vs. Kreeka, 16.12.1997; EIKo 28626/95, Jehoova Tunnistajad vs. Bulgaaria, 03.07.1997; EIKo 6303/05, Masaev vs. Moldova, 12.08.2009). Võib öelda, et kõige põhjalikuma kirjelduse kollektiivsest usuvabadusest ja usuliste ühenduste autonoomiast annab 1981. a ÜRO deklaratsioon. Kollektiivne usuvabadus laieneb teatud määral ka usutunnistusel või veendumusel põhineva eetosega eraõiguslikele organisatsioonidele (nt koolid, haiglad, lasteaiad jne).
Rahvusvahelises inimõigustealases diskussioonis on üks päevateemasid konfliktid üksikisiku õiguste ja kollektiivse usuvabaduse vahel. Kuigi kollektiivse usuvabaduse kaitse on paljudel juhtudel oluline individuaalse usuvabaduse kaitseks, ei ole konfliktid välditavad. Seejuures võib üksikisiku ja kollektiivi vaheline vaidlusküsimus puudutada mitte ainult usuvabadust, vaid näiteks üksikisiku õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, sõnavabadusele (nt usulises ühenduses, usulise eetosega koolis, haiglas jne), kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadust ning õigust võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele.
Eesti suhteliselt rahulikul usulisel maastikul on selleteemaline debatt peaaegu olematu, v.a üksikud meediakünnise ületanud vaidlused (vt nt EELK selgitas soovolinikule, miks tagandati üks vaimulik ametist. – Meie Kirik, 11.10.2011; Risti koguduse õpetaja kaitses kooseluseadust, peapiiskop on nördinud. – Postimees, 05.10.2017).Puudub kohtupraktika. Kaasuste hulk EIKo-s on aga aasta-aastalt kasvanud (vt nt EIKo 12242/86, Rommelfanger vs. Saksamaa, 06.09.1989; EIKo 30882/96, Pellegrini vs. Itaalia, 20.10.2001; EIKo 1620/03, Schüth vs. Saksamaa, 23.12.2010; Obst vs. Saksamaa, 23.10.2010; EIKo 18136/02, Siebenhaar vs. Saksamaa, 03.02.2011; EIKo 2330/09, Sindicatul “Păstorul cel Bun” vs. Rumeenia, 09.07.2013; EIKo 56030/07, Fernández Martinez vs. Hispaania, 12.06.2014; EIKo 56665/09, KárolyNagy vs. Ungari, 14.09.2017; EIKo 28617/13 ja 50919/13, Tothpal ja Szabo vs. Rumeenia, 19.02.2019jne). Kõik eelnimetatud EIK kaasused puudutasid töö- või teenistussuhteid usulises ühenduses. Näiteks kinnitas EIK suurkoda, kuigi napi enamusega (10 : 7), usuliste ühenduste autonoomia olulisust kaasuses Károly Nagy vs. Ungari (EIKo 56665/09, KárolyNagy vs. Ungari, 14.09.2017), kus küsimuse all oli EIÕK art 6 rikkumine. Kaasus puudutas pastorit, kelle volitused ja teenistustoetuste maksmine osaliselt peatati ja kes hiljem ametist vabastati kirikusisese distsiplinaarmenetluse tulemusena. EIK leidis, et art 6 ei kuulu kohaldamisele. Kaebaja nõuet hüvitisele ei saanud riigisisestes kohtutes jõustada, kuna tema teenistus kirikuõpetajana ning ametisse nimetamise kiri, millele tema teenistus tugines, olid hõlmatud kirikuseadusega, mitte riigiseadustega. Kohus pidas siiski oluliseks märkida, et Ungari kirikuseadus (Church Act) ei andnud täielikku immuniteeti kirikutele ja nende ametnikele tsiviilnõuete vastu. Kohus pidas piisavaks, et välistatud olid asjad, mis puudutasid kiriku sisemisi reegleid ja seadusi (EIKo 56665/09, KárolyNagy vs. Ungari, 14.09.2017, p 74). Kaasuses Tothpal ja Szabo vs. Rumeenia (EIKo 28617/13 ja 50919/13, Tothpal ja Szabo vs. Rumeenia, 19.02.2019) aga tuvastas kohus EIÕK art 9 rikkumise. Kaasus puudutas kahte ametist vabastatud luteri kiriku pastorit ja nende karistamist haldus- ja kriminaalkorras, kuna nad jätkasid oma koguduste teenimist. EIK leidis, et oli rikutud konventsiooniga kaitstud õigusi. EIK kordas oma varasemat seisukohta, et isiku karistamist teda vabatahtlikult järgiva usulise rühma juhina tegutsemise eest ei saa pidada demokraatlikus ühiskonnas usulise mitmekesisuse nõuetega kooskõlas olevaks. Kohus märkis, et ühiskonnas võivad tekkida pinged erinevate usuliste ringkondade vahel. Riigi meetmed, mis soosivad ühe religioosse koguduse liidrit või sunnivad kogudust järgima vaid ühte juhti, kujutavad endast usuvabaduse rikkumist. Demokraatlikus ühiskonnas ei pea riik sekkuma, et tagada usukogukondade püsimine või kindlas suunas liikumine.

Kui EIK varasema praktika kohaselt olid üksikisiku õigused peamiselt kaitstud õigusega lahkuda usulisest ühendusest, siis praegu võib täheldada paradigma muutust. Uuem kohtupraktika viitab vajadusele kontekstist lähtuvalt kaaluda konfliktis olevaid õigusi. Mida see kaalumiskohustus täpselt usuliste ühenduste autonoomiale tähendab, ei ole selge. Arvestades inimõiguste olulisust, võib lugeda positiivseks arengut, mis sisuliselt kinnitab, et ka usulised ühendused on seotud inimõiguste kaitse kohustusega. Põhimõtteliselt on samas suunas või isegi kaugemale läinud Euroopa Kohus juba ülalnimetatud võrdset kohtlemist käsitlevates kaasustes (vt komm 18). Samas tuleb lahenduste otsimisel nii PS kui ka EIÕK kontekstis silmas pidada, et kaitstud on nii individuaalne kui ka kollektiivne usuvabadus. EIK on ise kaasuses Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria (EIKo 30985/96, Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria, 26.10.2000) toonitanud, et religioossete ühenduste autonoomia on oluline individuaalse usuvabaduse efektiivsele kaitsele ja pluralismile demokraatlikus ühiskonnas. Seetõttu on kaalumiskohustuse täitmisel oluline arvestada nii üksikisiku õiguste kui ka usulise ühenduse autonoomia olulisusega (nt teistele ühenduse liikmetele).

Paragrahvi 40 lg 2 sedastab, et kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. PS mõisteid „kirik“ ja „usuühing“ tuleb tõlgendada laialt, hõlmatud on kõikvõimalikud religioossed organisatsioonid (kloostrid, kogudused jne). Riik on usuvabaduse tagamiseks kehtestanud KiKoS. KiKoS eristab kaht liiki religioosseid organisatsioone: usulisi ühendusi ning usuühinguid. Vahetegu baseerub vastava organisatsiooni põhitegevusel. Usulised ühendused on kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid ning välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonid. Viimane puudutab eelkõige roomakatoliku kiriku institutsioone Eestis. 1999. aastal sõlmiti Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel kokkulepe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis.
Usuliste ühenduste põhitegevuse hulka kuulub muu hulgas oma usu tunnistamine ja viljelemine eeskätt jumalateenistuste, usuliste koosolekute ja talituste vormis. Tegemist on eraõiguslike juriidiliste isikutega, mis omandavad õigusvõime nende kandmisega usuliste ühenduste registrisse. Muid religioosseid organisatsioone käsitab seadus usuühingutena ning sätestab, et need kantakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. Mittetulundusliku iseloomuga isikute ühendused, mis ei ole kantud registrisse, ei ole juriidilised isikud ja MTÜS § 2 lg 2kohaselt kohaldatakse neile seltsingute kohta sätestatut. KiKoS annab küll eraldi usulise ühenduse ja usuühingu definitsioonid, kuid enese ühe või teise organisatsioonina määratlemine on ennekõike seda moodustavate isikute otsustada. Seadus kehtestab sellele otsustusvabadusele siiski teatud raamid – näiteks võivad juriidilised isikud kuuluda usuühingusse, kuid mitte kogudusse või kloostrisse.
Sellest, et kirikutesse ja usuühingutesse kuulumine on vaba, tuleneb, et vaba on nii kirikutesse ja usuühingutesse astumine kui ka nendest lahkumine. Kirikust või usuühingust võib isiku tema oma tahte vastaselt välja arvata vaid seaduses või ühingu põhikirjas nimetatud alustel ja korras (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96). KiKoS § 10 seab lapse iseseisva otsustusõiguse ulatuse kogudusse kuulumise küsimuses sõltuvusse tema vanusest. Kirikutesse ja usuühingutesse astumise vabadus ei tähenda seda, et usulisel ühendusel on põhiseaduslik kohustus isik oma ridadesse vastu võtta, kui isik seda soovib. Usulisel ühendusel on õigus seada kriteeriume oma liikmetele. Samuti võib põhikirjas täpsustada usulisest ühendusest lahkumise korda. See kord ei saa olla takistuseks isikule usulisest ühendusest lahkumiseks.

Riigi ja kiriku suhtesse puutuvalt on Eestis läbi vaidlemata mitmed põhimõttelist laadi küsimused. Eriti puudutab see PS §-s 40 kätketud riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte („riigikirikut ei ole“) sisustamist praktikas. Riigi ja kiriku suhte sisustamisel on olulised Eestile siduvad rahvusvahelised ja regionaalsed inimõigusinstrumendid ning EL õigus.
EIK on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et riik peab usuküsimustes olema neutraalne ja erapooletu. See põhimõte nõuab riigilt teatud mõttes võrdse distantsi hoidmist kõigi uskumuste ja veendumuste suhtes. EIK on korduvalt märkinud, et riigi kohustus on olla neutraalne ja erapooletu religioonide, uskumuste ja veendumuste korraldaja. See roll on oluline avaliku korra, harmoonia ja tolerantsuse säilitamiseks demokraatlikus ühiskonnas (EIKo 44774/98, Leyla Sahinvs. Türgi, 10.11.2005; EIKo 30985/96, Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria, 26.10.2000). EIÕK austab riikide kultuurilisi ja usulisi traditsioone, kuid traditsioonide järgimine peab olema tasakaalus igaühe õigusega usu- ja veendumusvabadusele. Samuti tuleb silmas pidada, et iga üksikjuhtumi puhul peab arvestama selliste printsiipidega nagu pluralism, võrdne kohtlemine ning usu- ja veendumusvabaduse tõhus kaitse. Eesti PS printsiipi „riigikirikut Eestis ei ole“ tuleb tõlgendada selles võtmes.
Analoogilised nõuded eeltooduga tulenevad ka Eestile siduvast KPÕRP-st. 1993. aastal avaldas ÜRO Inimõiguste Komitee KPÕRP artiklite tõlgendamiseks oma juba nimetatud üldised kommentaarid (General Comment) nr 22. Kiriku ja riigi suhetesse puutuvalt leidis komitee, et pakti art 18 rakendub kõigi religioossete ühenduste kohta, mitte ainult nn traditsiooniliste religioonide või traditsiooniliste religioonidega oma institutsioonide ning praktika poolest sarnaste religioonide kohta. Seepärast vaatleb komitee hoolikalt kõiki diskrimineerimise tendentse ükskõik millisel alusel ja sõltumata sellest, milliste religioonide või veendumustega on tegemist. Sealhulgas ei ole aktsepteeritav diskrimineerimine alusel, et religioosne ühendus on äsja loodud või esindab vähemust, millesse dominantne religioon suhtub vaenulikult. Üldiste kommentaaride art-s 9 märgib komitee, et riigireligiooni või ametlikult või traditsiooniliselt tunnustatud religiooni või religiooni, kuhu kuulub enamik elanikkonnast, olemasolu ei saa olla aluseks pakti art-tes 18 ning 27 kehtestatud õiguste piiramisele. Viimaseid seisukohti on rõhutanud ka OSCE oma poliitilistes dokumentides. Eesti on OSCE liige alates 17.09.1991 ja seotud ka sellest tulenevate rahvusvaheliste kohustustega.
Täpsustuseks peab märkima, et neutraalsus ja erapooletus, nagu on mõistetud EIK praktikas, ei too endaga kaasa kohustust riigi ja religioossete organisatsioonide rangele lahutatusele või sekulaarsusele, nagu näiteks ilmalikkuse/sekularismi (laïcité) printsiip Prantsusmaal (ka Türgis) või riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte Ameerika Ühendriikides (esimene oli algselt mõeldud selleks, et kaitsta riiki katoliku kiriku mõjuvõimu eest, ning teine selleks, et kaitsta usklikke ja usulisi ühendusi riigi sekkumise eest usuellu). Nagu öeldud, austab EIÕK (nagu ka KPÕRP) välja kujunenud traditsioone, kuid teatud tingimustel. Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinenud riikide hulgas on mitmesuguseid, sh ka riigikiriku traditsiooniga riike (kuigi tendents nt Skandinaavias on olnud pigem lahtiriigistamise poole: Rootsi 2000, Norra 2017). Igaühe usu- ja veendumusvabadus peab olema kaitstud ka neis riikides ning riigil ei ole õigust kedagi usku pöörata. EIK arvestab nii kollektiivse identiteedi (rahvusliku-riikliku identiteedi) kui ka üksikisikuga. Tulenevalt konventsiooni olemusest on rõhuasetus siiski üksikisikul, tema õiguste ja identiteedi kaitsel. Ka Eesti PS-s on rõhuasetus üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitsel. See kannab endas üsna selget sõnumit, mis raamib riigi ja kiriku/usuliste ühenduste suhte.
Riigi ja usuliste ühenduste suhted Eestis on alates 1990-ndatest kujunenud selliselt, et riik teeb usuliste ühendustega mitmesugust koostööd. Juriidilise isiku staatusega usulised ühendused, sh kirikud, on Eestis eraõiguslikud juriidilised isikud. See aga ei tähenda, et riik ei võiks religioossete organisatsioonidega koostööd teha ning anda neile avalikke ülesandeid. Samas saab riigi selline tegevus tulla kõne alla eelkõige usu- ja veendumusvabaduse ning võrdsusõiguste tagamise eesmärgil. Nii on PKS kohaselt valdkonna eest vastutavalt ministrilt abielu sõlmimise õiguse saanud kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik perekonnaseisuametnik, kellel on õigus teha perekonnaseisutoiminguid, st ta täidab abielu sõlmimisega seonduvaid perekonnaseisuasutuse ülesandeid. Sellega ei ole riik tunnustanud kiriklikku abilelu, vaid teinud kirikus abiellujatele ilmalike perekonnaseisutoimingute sooritamise lihtsamaks. Kaitseväe, vanglate ja politsei teenistuses on kaplanid, kelle ülesandeks on nōustada ja abistada inimesi hingehoiu küsimustes jne. Näiteks on vanglakaplani esmaseks ülesandeks usuvabaduse tagamine kinnipidamisasutustes ja kinnipeetud isikute suunamine õiguskuulekale käitumisele. Samuti korraldab kaplan vajadusel kinnipeetavatele kohtumisi kirikute ja teiste usuühingute vaimulikega. Koostöö riigiga (ka KOV-dega) on toimunud ka teistes valdkondades, kus riik ja religioossed ühendused tegutsevad avalikes huvides (nt sotsiaalhoolekanne ja kriminaalpreventsioon; kultuuriväärtuste kaitse – nt pühakodade ja kalmistute kaitse ja korrashoid vms). Avalike ülesannete andmisel religioossetele ühendustele ja nende täitmisel tuleb järgida, et igaühe põhiõigus usu- ja veendumusvabadusele oleks garanteeritud. See tähendab, et nt kaplanitöö riigiasutustes ei saa seisneda usku pööramises või usutalitustes osalema sundimises.

Riik võib usuvabaduse tagamise eesmärgil kehtestada soodustusi religioossetele organisatsioonidele. Soodustuste kehtestamine usuvabaduse garanteerimise nimel ei tähenda aga seda, et riigil on vabad käed usuliste ühenduste aktiivseks toetamiseks (promotion) või eeliskohtlemise sisseseadmiseks. Tuleb kaaluda, mis on need põhjused, miks soodustust kehtestada, ja kas soodustus on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega ning neutraalsuse printsiibiga PS-s. Selguse mõttes tuleb rõhutada, et neutraalsuse printsiip ei tähenda täielikku keeldu usulisi ühendusi toetada. Selline tõlgendamine ei oleks ka sisuliselt neutraalne.
Soodustuste andmisel tuleb kontrollida, kas see vastab PS §-s 12 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõttele ning rahvusvahelistest kohustustest või EL õigusest tulenevatele nõuetele. Näiteks lahendis Religionsgemeinschaft der Zeugen Jehovas jt vs. Austria (EIKo 40825/98, Religionsgemeinschaft der Zeugen Jehovas jt vs. Austria, 31.07.2008) leidis EIK, et Austria oli rikkunud võrdsuskohustust, jättes Jehoova tunnistajate ühenduse ilma avalik-õiguslikust staatusest, millega Austrias kaasnevad ka teatud privileegid (nt maksusoodustused). Kohus leidis, et riik oleks pidanud jääma neutraalseks ning andma võrdsed võimalused kõigile religioossetele ühendustele selle staatuse saamiseks. Kohus leidis, et Austrial puudusid mõistlikud ja objektiivsed põhjused usuliste ühenduste erinevaks kohtlemiseks. Kaasuses Magyar Keresztény Mennonita Egyház jt vs.Ungari (EIKo 70945/11 jt, Magyar Keresztény Mennonita Egyház jt vs. Ungari, 08.04.2014) otsustas kohus, et Ungari uus kirikute seadus, mis nõudis usuliste ühenduste taasregistreerimist ning jättis osa endisi kirikuid ilma kiriku nimest ja kaasnevatest privileegidest (eelkõige finantseerimisest), oli vastuolus EIÕK art-tega 9 (usu- ja veendumusvabadus) ja 11 (kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus). Kohus leidis, et riigil puudusid objektiivsed põhjused erineva kohtlemise sisseseadmiseks (vt ka nt EIKo 62649/10, Izzettin Doğan jt vs. Türgi, 26.04.2016).
Näiteks kuni 01.01.2011 loeti TuMS § 11 kohaselt KiKoS alusel asutatud ning registrisse kantud juriidiline isik tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguks, ilma et sellisel ühingul oleks olnud vaja taotleda enda kandmist tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. 01.01.2011 jõustunud seadusemuudatus (RT I, 18.11.2010, 1) tühistas selle privileegi. Kehtiva TuMS kohaselt on KiKoS alusel asutatud usulised ühendused seatud võrdsesse olukorda teiste mittetulunduslike ühingutega. TuMS § 11 lg 1 kohaselt kinnitab tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja pärast asjatundjate komisjonilt soovituse küsimist Maksu- ja Tolliamet. Vastav seadusemuudatus ei tulenenud otseselt PS §-st 12, vaid asjaolust, et Euroopa Komisjon algatas Eesti suhtes rikkumismenetluse, leides, et Eesti riik ei täida oma kohustusi, käsitledes annetusi teiste riikide organisatsioonidele vähem soodsalt kui Eestis asutatud organisatsioonidele tehtud annetusi. Sarnast keeldu anda soodustusi vaid oma riigis tegutsevatele mittetulundusühingutele on väljendanud ka Euroopa Kohus. Riik võib kehtestada tingimused, millele ühing peab maksusoodustuse saamiseks vastama. Need tingimused peavad võrdse kohtlemise tagamiseks kehtima nii Eestis kui ka teistes EMP lepinguriikides asutatud ühendustele (sh usulistele ühendustele). KiKoS alusel asutatud usulise ühenduse automaatne arvamine tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguks tühistati kartusest, et ilma sisulise kontrolli võimaluseta tuleb laiendada tulumaksusoodustust automaatselt ka teistes riikides registreeritud usulistele ühendustele. Uuele regulatsioonile üleminekul kanti 31.12.2010 seisuga usuliste ühenduste registris olevad juriidilised isikud automaatselt tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. Usulised ühendused, mis on loodud alates 01.01.2011, peavad nimekirja saamise soovi korral esitama taotluse, sest nimekirjast tulenevad soodustused neile enam automaatselt ei laiene. Kõigil nimekirja kantud mittetulunduslikel ühingutel ja usulistel ühendustel on aruandluskohustus. Samuti peavad esitama uue taotluse need usulised ühendused, kes on nimekirjas olnud, kuid mingil põhjusel (nt majandusaasta aruanded esitamata) sealt välja arvatud.
Arengut, mis muudab maksusoodustuste andmise kõigile mittetulunduslikele ühingutele võrdselt läbipaistvaks ja kontrollitavaks, tuleb lugeda positiivseks ja vastavaks nii PS §-le 12 kui ka §-le 40. TuMS § 11 on jätnud alles erisused usuliste ühenduste vara üleandmise nõuete osas võrreldes teiste mittetulunduslike ühingutega. Samuti kehtib usulistele ühendustele erand, mis võimaldab neil anda materiaalset abi ja soodustusi oma liikmetele ja muudele seotud isikutele. Need erandid tulenevad usuliste ühenduste tegevuse iseloomust, sh heategevusest oma liikmeskonna seas.

Eesti ei ole religioosselt ja maalimavaateliselt homogeenne. Religioosne ja maailmavaateline mitmekesisus toob endaga kaasa pingeid, aga ka võimalusi. Usu- ja veendumusvabadusega seonduvad küsimused võivad lisaks eeltoodule kerkida mitmes kontekstis, nt hariduses ja vanemate õiguses kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele (vt EIÕK protokoll 1 art 2, MSKÕP art 13 lg 3, nt ka § 37 komm-d 6 ja 34), töösuhetes ja teenuste pakkumisel (vt nt EIKo 55170/00, Kosteski vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13.04.2006; EIKo 34369/97, Thlimmenos vs. Kreeka, 06.04.2000; EIKo 48420/10 jt, Eweida jt vs. Ühendkuningriik, 27.05.2013; EIKo 28790/08, Francesco Sessa vs. Itaalia, 03.04.2012; EKo C-157/15, G4S Secure Solutions, 14.03.2017; EKo C-188/15, Micropole SA, 14.03.2017; EKo C-68/17, IR vs. JQ, 11.09.2018 ning EKo C-414/16, Vera Egenberger vs. Evangelisches Werk für Diakonie und Entwicklung e.V., 17.04.2018), isiku tuvastamisel (vt nt EIKo 24479/07, Mann Singh vs. Prantsusmaa, 13.11.2008 ning ÜRO Inimõiguste Komitee 1928/2010, Mann Singh vs. Prantsusmaa, 26.09.2013), andmekaitsel (vt nt EIKo 21924/05, Sinan Işık vs. Türgi, 02.02.2010; EIKo 52484/18, Stavropoulos jt vs. Kreeka, 25.06.2020) ning sõnavabaduse kaitsel (vt ka § 45 komm-d) jne. Sõnavabadusega seoses on EIK rõhutanud, et nii enamus- kui ka vähemusreligioonide esindajad, kes realiseerivad oma usuvabadust EIÕK art 9 alusel, ei saa eeldada, et nad on vabad igasugusest kriitikast. Nad peavad taluma vaateid, mis nende uskumusi eitavad, või isegi vaateid, mis on nende religiooni suhtes vaenulikud (vt nt EIKo 13470/87, Otto-Preminger-Institut vs. Austria, 20.09.1994, p 47; EIKo 42571/98, İ.A. vs. Türgi, 13.09.2005, p 28; EIKo 50692/99, Aydın Tatlav vs. Türgi, 02.05.2006, p 27; EIKo 38450/12, E.S. vs. Austria, 25.10.2018, p 42). Samas on EIK korduvalt sedastanud, et sõnavabadusega kaasnevad ka kohustused ja vastutus, sh kohustus kindlustada art-s 9 kätketud õiguste rahumeelne realiseerimine (EIKo 69317/14,Sekmadienis Ltd. vs. Leedu, 30.01.2018, p 47). EIK on toonitanud, et kui religiooni kriitika väljub tavapärase kriitika raamest ja õhutab usulist sallimatust, siis võib olla põhjendatud proportsionaalsete piirangute kehtestamine. Kui väljendus muutub usuvaenu õhutamiseks või vihakõneks, siis konventsioon kaitset ei paku (EIKo 38450/12, E.S. vs. Austria, 25.10.2018, p 45).

Maailma avatus, rahvaste ränne, pagulaste teemad ja julgeolek on Eesti riigi ja avalikkuse ees tõstatanud uusi küsimusi. Islami usuga seotud sümbolid on Euroopas ja mujal arutelu ja kohtuvaidluste sisuks olnud juba mõnda aega (vt nt USA Ülemkohus, Abercrombie & Fitch Stores, 01.06.2015; Kanada Ülemkohus, N. S. vs.Her Majesty the Queen jt, 20.12.2012). Teiste sümbolite, ka näiteks enamusreligiooni – kristluse – sümbolite kandmine ja avalikus ruumis väljapanek on jõudnud mitme riigi kohtusse ja ka EIKo-sse (vt nt EIKo 30814/06, Lautsi jt vs. Itaalia, 18.03.2011; EIKo 48420/10 jt, Eweida jt vs. Ühendkuningriik, 27.05.2013; Kanada Ülemkohus, Multani vs.Commission scolaire Marguerite-Bourgeoys, 03.02.2006). Mitmed sümbolitega seotud kaasused on jõudnud ka ÜRO Inimõiguste Komiteesse (vt nt Hudoyberganova vs.Usbekistan, 18.01.2005; F.A. vs. Prantsusmaa, 18.07.2018). Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et sümbolitega seoses, eriti islami sümbolitega seoses on EIK ja ÜRO Inimõiguste Komitee lahendid sageli väga erinevad. Näiteks komitee järeldused nii Hudoyberganova kui ka F.A. kaasuses erinevad põhimõtteliselt EIK seisukohtadest analoogiliste juhtumite puhul. Hudoyberganova kaasus puudutas keeldu pearätti kanda ülikoolis õppijal ning F.A. pearäti kandmist õpetaja poolt lasteasutuses. Mõlemas kaasuses tuvastas inimõiguste komitee KPÕRP art 18 rikkumise. F.A. kaasuses leidis komitee, et tegemist oli ka pakti art 26 rikkumisega ning diskrimineerimisega nii soolisel kui ka usutunnistuslikul alusel (vrd EIKo 44774/98, Leyla Sahinvs. Türgi, 10.11.2005ja EIKo 42393/98, Dahlab vs. Šveits, 15.02.2001, kus EIKo rikkumist ei tuvastanud) . Eesti on ühinenud fakultatiivse protokolliga kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti juurde (RT II 1993, 10,12), mis võimaldab minna individuaalkaebusega pakti järelevalveorganisse – Inimõiguste Komiteesse. Põhimõttelisi erinevusi esineb ka Euroopa riikide lõikes ning EIK ja Euroopa Kohtu lahendites, mida tuleb samuti silmas pidada.

Riigil on kohustus garanteerida usu- ja veendumusvabadus, olles ise neutraalne ja erapooletu. Lahenduste otsimisel ja tulevases kohtupraktikas tuleb silmas pidada ülaltoodud PS-st, EIÕK-st ja teistest Eestile siduvatest rahvusvahelistest instrumentidest tulenevaid printsiipe, sh individuaalset usuvabadust ja kohustust mitte diskrimineerida. Probleem on selles, et kui hakata usuvabadust ühest otsast täiendavalt piirama, siis võib see kokkuvõttes mõjutada kõigi usu- ja veendumusvabaduste ulatust tulevikus. Sellele tõsiasjale juhtisid tähelepanu nt anglikaani kiriku juhid seoses Euroopa Kohtust tulnud väga vastuolulise ja palju kriitikat pälvinud lahendiga EKo C-157/15, G4S Secure Solutions, 14.03.2017, mis puudutas pearäti kandmist töökohal. Väga kriitiliselt tuleb suhtuda ka argumenti, et pearättide või ka nt burkade/niqab’ide keelustamine on vajalik soolise võrdõiguslikkuse kaitseks (vt nt kohtunik Tulkensi eriarvamust kaasuses EIKo 44774/98, Leyla Sahinvs. Türgi, 10.11.2005). Samuti tuleb suhtuda kriitiliselt ja kontekstipõhiselt julgeoleku tagamise argumenti. Need viimased kaks argumenti heitis kõrvale ka EIK oma palju kritiseeritud lahendis EIKo 43835/11, S.A.S. vs. Prantsusmaa, 01.07.2014. Nii ÜRO-s kui ka Euroopa Nõukogus on korduvalt juhitud tähelepanu sümbolitega seotud probeemidele, sh populaarsetele valearusaamadele, usuvabaduse ülepolitiseerimisele ning identiteedipoliitikas ärakasutamisele (vt nt Report of the Special Rapporteur on Freedom of Religion and Belief, ÜRO 17.01.2017 ning 29.12.2014; resolutsioon 1743 (2010) ja Recommendation 1927 (2010) of the Parliamentary Assembly of the Council of Europe on Islam, Islamism and Islamophobia in Europe jne). EIK hilisemas praktikas on ususümbolite mõtestamisel näha siiski teatud nihet. KaasusesLachiri vs. Belgia (18.09.2018) leidis EIK, et piirang, mis keelas isikul pearätiga kohtusaali sisenemast, et oma õigusi kaitsta, rikkus isiku usu- ja veendumusvabadust, sest ei olnud vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Kaasuses Hamidović vs. Bosnia ja Hertsegoviina (05.12.2017) tuvastas EIK samuti usu- ja veendumusvabaduse rikkumise seoses tunnistaja karistamisega selle eest, et ta keeldus täitmast kohtu korraldust eemaldada ütluste andmise ajaks pigimüts. Siiski pidas EIK vajalikuks märkida kaasuse erinevust nendest olukordadest, mis puudutasid ususümbolite ja -riietuse kandmist töökohal, nimelt avalikku võimu teostavate ametnike poolt (EIKo 57792/15, Hamidović vs. Bosnia ja Hertsegoviina, 05.12.2017, p 40; vrd nt EIKo 47936/99, Pitkevich vs. Venemaa, 08.02.2001).

2020. a lisas põhiõiguste, sh usu- ja veendumusvabaduse kaitsele uue väljakutse COVID-19 näol. Piirangud, mis kehtisid kõigile, puudutasid ka usulisi ühendusi ning igaühe usu- ja veendumusvabaduse realiseerimist. Mitmed riigid, sh Eesti, teatasid, et soovivad kasutada EIÕK art 15, mis annab võimaluse taganeda teatud õigustest sõja ajal või muus hädaolukorras. Sellise avalduse tegid peamiselt endise idabloki maad (Leedu, Rumeenia, Armeenia, Moldova, Eesti, Gruusia, Albaania, Põhja-Makedoonia, Serbia) ja San Marino. EIÕK art 15 lg 2 loetleb õigused, millest ei tohi taganeda. Oluline on märkida, et 1966. a kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti analoogiline art 4 lg 2 ütleb selgelt, et usu- ja veendumusvabaduse kaitsmisest ei või taganeda ka erakorralise seisukorra puhul. EIÕK art 15 usu- ja veendumusvabadust taganematute õiguste hulka ei pane. Siiski on enamik autoreid seisukohal, et nimetatud seisukorra puhul ei saa usuvabadusest ka EIÕK alusel taganeda. Enamik EIÕK liikmesmaid on ka KPÕRP osalised, sh Eesti. Samuti ütleb EIÕK art 15 lg 1, et riigi poolt kasutusele võetud meetmed ei või olla vastuolus teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. Seega ei saa Eesti EIÕK art 15 kasutamisega välistada KPÕRP art-st 4 tulenevaid kohustusi ja taganeda usu- ja veendumusvabaduse kaitsest. Samas, nagu mainitud, näeb PS § 40 lg 3 (samuti EIÕK art 9 lg 2 ning KPÕRP art 18 3) ette õiguse piirata usutalituse täitmist tavapärastel alustel, sh nt tervise kaitseks. Piiramiseks valitud meetmed peavad olema proportsionaalsed selle eesmärgi (tervise kaitse) saavutamiseks.

lg

Praeguseks väljakujunenud rahvusvahelise praktika kohaselt tuleb asuda seisukohale, et EIÕK art-ga 15 ja KPÕRP art-ga 4 on hõlmatud olukorrad, mis on kirjeldatud nii PS §-des 128, 129 kui ka § 87 p-s 8 (vt nt ÜRO Inimõiguste Komitee üldised kommentaarid nr 29 (States of Emergency)). PS § 128 käsitleb sõjaseisukorra väljakuulutamist. Paragrahv 129 käsitleb Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul erakorralise seisukorra väljakuulutamist Riigikogu poolt ning PS § 87 p 8 annab Vabariigi Valitsusele võimaluse kuulutada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukord riigis või selle osas.

PS-s on KPÕRP-ga analoogiliselt sätestatud § 130. Paragrahv 130 ütleb kategooriliselt, et piirata ei tohi erakorralise või sõjaseisukorra ajal õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud muu hulgas PS §-des 40 ja 41. Seega ei või analoogiliselt KPÕRP art 4 lg-ga 2 taganeda nendes PS paragrahvides nimetatud õigustest, st neid ei või piirata suuremal määral kui tavaolukorras (vt ka § 130 komm-d). Samas tuleb juhtida tähelepanu, et usu- ja veendumusvabadust ei või ka n-ö tavaolukorras piirata sellisel alusel nagu riiklik julgeolek (vt nt ÜRO Inimõiguste Komitee, F.A. vs. Prantsusmaa, 18.07.2018, p 8.4). Nii KPÕRP, EIÕK kui ka PS § 40 sätestavad piiratud loetelu alustest, millal võib usu- ja veendumusvabadust piirata, riiklik julgeolek pole piirangu alusena lubatud (vrd nt sõnavabadusega EIÕK art-s 10 või KPÕRP art-s 19). Samas ei luba PS § 45 sellel alusel piirata ka sõnavabadust. PS-s puudub sõnavabaduse riive õigustatud aluste loetelus riigi julgeolek ja territoriaalne terviklikkus. 2019. a andis OSCE välja olulised juhised olukordadeks, kus usu- ja veendumusvabadus julgeolekuküsimustega laiemalt võib põrkuda (Freedom of Religion or Belief and Security: Policy Guidance, 2019). Selle juhise väljatöötamise ajendiks oli ka asjaolu, et mitmed riigid on julgeoleku argumenti kuritarvitanud usu- ja veendumusvabadusele piirangute seadmisel ja rakendanud meetmeid, mis ei ole kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Usu- ja veendumusvabaduse realiseerimine on sageli seotud ka teiste õigustega, nt kogunemis- ja ühinemisvabadusega, millest taganemine on PS § 130, KPÕRP ja EIÕK alusel lubatud. Usutalituse täitmine ei ole piiramatu. Samas ei vabane riik igasuguses olukorras, sh erakorralise seisukorra ajal ja eriolukorras, kohustusest kohaldada piiranguid proportsionaalselt, põhjendatult ja kooskõlas kohustustega, mida Eesti on endale rahvusvaheliselt võtnud. KPÕRP art 4 sätestab muu hulgas ka üldise nõude põhiõiguste ja vabaduste piiramisele PS mõttes nii erakorralise kui ka eriolukorra puhul: abinõud, mida tarvitusele võetakse, ei tohi tuua endaga kaasa diskrimineerimist rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse või sotsiaalse päritolu põhjal.