EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Õigust riigist lahkuda tagavad ka rahvusvahelised inimõigusaktid. Nii sätestab EIÕK 4. lisaprotokolli art 2 lg 2, et igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, sealhulgas kodumaalt. Peaaegu samasuguses sõnastuses kehtib ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 12 p 2 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni art 13 p 2.

Riigist lahkumise õigust on peetud ka liikumisvabaduse osaks. Nende õiguste lubatavate piirangute alused PS-s (§-d 34 ja 35) on erinevad. Samas on selge, et need õigused on tihedalt seotud ning juhul, kui isiku liikumisvabadust on §-s 34 toodud alusel piiratud, ei pruugi tal olla võimalik realiseerida õigust Eestist lahkuda (vt § 34 komm-d). Kui isiku suhtes on kriminaalmenetluses tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, ei pruugi § 35 riive olemasolu tõendamiseks olla vaja tõendada, kas isik üldse soovis riigist lahkuda (vt RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09).

Paragrahvist 35 tuleneb spetsiifiliselt riigist lahkumise kohta, et riik ei tohi üldiselt kehtestada väljasõidukeeldu. Tegemist on kvalifitseeritud reservatsiooniga põhiõigusega. Eestist lahkumise õigust võib seaduse alusel piirata vaid §-s 35 sätestatud eesmärkidel: kohtumenetluse ja kohtueelse menetluse tagamiseks ning kohtuotsuse täitmiseks. Neil alustel seatud keeld Eestist lahkuda kujutab endast kergemat sekkumist isikuvabadusse kui § 20 lg 2 p-dega 1–3 lubatud vabaduse võtmine.
Keeld Eestist lahkuda on sätestatud näiteks PankrS-s võlgniku suhtes, kes ei tohi kohtu loata pärast pankroti väljakuulutamist ning enne vande andmist Eestist lahkuda. Eestist lahkumise keeldu võidakse kohaldada ka tsiviilasjas esialgse õiguskaitse või hagi tagamise abinõuna (vt nt RKTKm 15.10.2009, 3-2-1-94-09). KarS kohaselt võib kohus kuriteos süüdimõistetule karistuseks mõistetud vangistust tingimisi mitte kohaldada ning allutada ta käitumiskontrollile, mis hõlmab muu hulgas keeldu lahkuda Eestist ilma kriminaalhooldusametniku eelneva loata.

Õigus riigist lahkuda saab olla piiratud ka kaudselt – näiteks seeläbi, et isikule ei väljastata isikut tõendavat dokumenti (vt ka Euroopa Inimõiguste Komisjoni otsus 19583/92, Peltonen vs. Soome, 20.02.1995). Sellises olukorras saab isik oma õiguste kaitsmisel tugineda §-le 35.
ITDS järgi võib reisidokumendi välja andnud valitsusasutus piirata prokuröri ettepanekul reisidokumendi kehtivusala, kui dokumendi kasutajale on kriminaalasjas kohaldatud tõkendina allkirja võtmist elukohast mittelahkumise kohta või isiklikku käendust või kautsjoni. Sellisel juhul tehakse vastav märge reisidokumenti.
See, et isik ei või väljaspool Eestit autot juhtida, ei kujuta endast takistust riigist lahkumiseks ning seetõttu ei ole õigus liikuda väljaspool Eestit valitud sihtkohta autot juhtides selle põhiõiguse kaitsealas (RKKKo 28.10.2005, 3-1-1-107-05).

Erakorralise ja sõjaseisukorra ajal võib § 130 kohaselt §-s 35 sätestatud õigust riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata. Nii võib ErSS kohaselt Vabariigi Valitsus põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks kehtestada piirangud Eestist väljasõitmisel. Samuti võidakse sõjaseisukorra ajal kehtestada ning kohaldada vältimatult vajalikke piiravaid meetmeid mh RiKS-s sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Ei § 35 ega § 130 näe ette võimalust piirata õigust Eestist lahkuda kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal ega mobilisatsiooniga seoses. Samas võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule kehtestatav ning mobilisatsiooniga seoses kaitseväekohustuslasele ning Kaitseliidu tegevliikmele kehtestatav Eestist lahkumise keeld olla õigustatud § 124 lg-st 1 tuleneva Eesti kodanike kohustusega võtta osa riigikaitsest.
Sisuliselt annab Eestist lahkumise õiguse piiramiseks aluse ka HOS – seda juhul, kui loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra piirkond hõlmab kogu riiki ning on kehtestatud piirangud isikute õigusele vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas.