EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Õigus vabalt liikuda ja elukohta valida on tagatud ka mitmete rahvusvaheliste inimõigusaktidega. EIÕK-s on see õigus sätestatud 4. lisaprotokolli art-s 2, mille lg 1 käsitleb õigust vabalt liikuda ja elukohta valida.
Samasugune õigus sisaldub ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 12 p-s 1 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni art 13 p-s 1.
ELPH art 45 lg 1 kohaselt on EL kodanikul õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.

Õigus vabalt liikuda hõlmab nii ühest kohast teise liikumise kui ka teatud kohas viibimise.
Esimest, liikumise aspekti on Riigikohus rõhutanud seoses Tallinna vanalinna sissesõidu piirangutega. Kohus leidis, et õigus vabalt liikuda kaitseb eelkõige võimalust jõuda sihtkohta ning et liikumise viisi piirang (tasu võtmine mootorsõidukiga vanalinna sissesõidu eest) ei riku õigust vabalt liikuda (RKPJKo 22.12.1998, 3-4-1-11-98). Teisalt on Riigikohus leidnud, et liikumisvabadust piirab mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05).
Teist, viibimise aspekti on Riigikohus käsitlenud seoses Valga linna korra eeskirjaga, mis keelas alla 16-aastastel viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00 kuni 6.00. Kohus leidis, et keeld viibida teatud kohtades teatud kellaajal kujutab endast liikumisvabaduse piirangut § 34 mõttes (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97).

Paragrahvi 34 toimeala piirdub Eesti territooriumiga ega puuduta Eestist väljasõitu, Eestist lahkumist ega liikumist väljaspool Eestit (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08; RKKKo 28.10.2005, 3-1-1-107-05).

RRS kohaselt peab igaüks esitama rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab ning tagama oma elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse rahvastikuregistris. Avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud aadressist, mille õigsust eeldatakse. Sellele aadressile saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks (vt ka RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 131 jj). Elukohateate esitamise kohustuse näol ei ole aga tegemist loa taotlemisega võimudelt kuskile elama asumiseks, vaid elukoha valiku vabadust mittepiirava informeerimiskohustusega (vt ka RKPJKo 26.03.2019, 5-19-15/6, p 18). Propiska-süsteem, mille kohaselt elukoha registreerimine vajab võimude heakskiitu ning mille puhul elukoha registreerimisest keeldumisega kaasnevad mitmesugused piirangud ning sanktsioonid, ei ole PS kohaselt lubatud (vt ka EIKo 1509/02, Tatishvili vs. Venemaa, 22.02.2007).Õigus valida elukohta hõlmab ka elukoha vahetamise vabaduse. Alaliselt teise elukohta elama asudes tuleb uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks esitada 14 päeva jooksul KOVü-le elukohateade.

Paragrahvis 34 sätestatud õigused on tagatud vaid isikutele, kes viibivad Eestis seaduslikult. Paragrahvi 36 lg-st 1 tuleneb, et Eesti kodanik viibib Eestis igal juhul seaduslikult. Välismaalasel (st isikul, kes ei ole Eesti kodanik) peab Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalaste oma territooriumile lubamise ja nende sealviibimise üle, arvestades sealjuures rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustustega (vt nt EIKo 37201/06, Saadi vs. Itaalia, 28.02.2008; EIKo 46410/99, Üner vs. Holland, 18.10.2006; EIKo 9214/80, 9473/81 ja 9474/81, Abdulaziz, Cabales ja Balkandali vs. Ühendkuningriik, 28.05.1985 ning EIKo 44294/04, Omwenyeke vs. Saksamaa, 20.11.2007).
Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on sätestatud VMS-ga. Nendeks alusteks on nt elamisluba, viisa või otseselt seadusest või välislepingust tulenev viibimisalus. Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise aluseks on ka Schengeni viisa või elamisluba (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT L 243, 15.09.2009, lk 1)). EL liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanike ning nende perekonnaliikmete Eestis viibimise ja elamise seaduslikud alused sätestab ELKS. Selle seaduse kohaselt on viidatud isikute Eestis olemise aluseks viibimis- või elamisõigus. Viibimisõiguse alusel võivad EL kodanikud Eestis viibida kuni kolm kuud. Tähtajalise elamisõiguse viieks aastaks omandab EL kodanik elukoha registreerimisel Eestis; viieaastase püsiva Eestis elamise järel on tal õigus alalisele elamisõigusele (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb EL kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT L 158, 30.04.2004, lk 77)).
Eestis viibimise seaduslikkusega seoses on asjasse puutuv ka VRKS, mis käsitleb rahvusvahelise kaitse taotlejaid – pagulasi ning teisi rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid.
Euroopa inimõiguste konventsioon ei ole käsitatav välislepinguna, mis annaks isikule vahetult õiguse Eestis viibida või elada, kuid konventsioonist lähtuvalt saab hinnata, kas isikule elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule või mõnda muud põhiõigust (vt RKHKo 18.06.2009, 3-3-1-42-09, samuti §-de 26 ja 18 komm-d).

Nii § 34 kui ka § 20 lubavad kehtestada piiranguid isiku vabadusele liikuda. Paragrahv 20 käsitleb väga intensiivset sekkumist. Tegemist on olukorraga, kus isikult võetakse praktiliselt igasugune vabadus otsustada, kus ta viibib. Riigikohus on käsitlenud § 20 ka liikumisvabaduse aspektist, leides, et isiku paigutamine meditsiiniasutusse statsionaarse ekspertiisi tegemise eesmärgil on olemuselt sarnane vahi alla võtmisega. Mõlemal juhul piiratakse oluliselt isiku liikumisvabadust (RKKKm 28.01.1998, 3-1-1-21-98; RKKKm 13.04.1999, 3-1-1-36-99). Seega võib järeldada, et § 34 eristab §-st 20 piirangu intensiivsus. Paragrahvi 34 puhul on võimalik sekkumine isikuvabadusse vähem intensiivne. See võib varieeruda keelust viibida teatud kohas (teatud ajal või üldse) kuni kohustuseni viibida teatud kohas (jättes isikule siiski suurema vabaduse kui § 20 alusel kehtestatud piirangu puhul). Kas sekkutud on isiku §-ga 20 või §-ga 34 kaitstud õigusesse, st kas isikult on võetud vabadus või on tema vabadust piiratud, sõltub konkreetsetest asjaoludest ja tingimustest kogumis, arvestades muu hulgas kohaldatava meetme tüüpi, kestust, tagajärgi ja kohaldamise viisi (RKHKo 24.11.2005, 3-3-1-61-05; EIKo 43395/09, De Tommaso vs. Itaalia, 23.02.2017; EIKo 39692/09, 40713/09 ja 41008/09, Austin jt vs. Ühendkuningriik, 15.03.2012; EIKo 3394/03, Medvedyev jt vs. Prantsusmaa, 29.03.2010; EIKo 45508/99, H. L. vs. Ühendkuningriik, 05.10.2004; EIKo 39187/98, H. M. vs. Šveits, 26.02.2002; EIKo 7367/76, Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980).
VangS-s on kinnipidamistingimuste reguleerimisel kasutatud nii mõisteid „lubatud (vabalt) liikuda” kui ka „õigus liikuda” (vangla territooriumil, väljaspool vangla territooriumi jne). Riigikohus on selles kontekstis käsitlenud kinnipeetava vanglasisest ja vanglavälist liikumisvabadust (RKHKo 05.12.2011, 3-3-1-41-11), täpsustamata, kas ja kuidas see seondub kommenteeritavas paragrahvis sätestatud liikumisvabadusega. Siin tuleks asuda seisukohale, et tegemist on siiski kinnipeetavale, st isikule, kellelt on võetud vabadus § 20 tähenduses, kohaldatava režiimi küsimustega (vt ka RKHKo 14.06.2017, 3-3-1-15-17), mitte õigusega vabalt liikuda § 34 tähenduses.
Piirangu lubatavad eesmärgid on § 20 puhul kitsamad kui § 34 puhul.

Elukoha valiku vabadust ei või § 34 sõnastuse kohaselt piirata (RKPJKo 25.11.1998, 3-4-1-9-98). Tegemist ei ole siiski absoluutse õigusega; piirangu aluseks võivad olla teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikud väärtused. Õigus valida endale elukoht on seotud ka õigusega vabalt liikuda. Ei ole võimalik valida elukohta sinna, kus on keelatud liikuda või viibida. Kuna elukoha valiku piirangud on liikumisvabaduse piirangutega tihedalt seotud, käsitletakse neid alljärgnevalt koos. EIK käsitlust elukoha valiku vabaduse kohta tulenevalt EIÕK 4. lisaprotokolli art-st 2 vt EIKo 43494/09, Garib vs. Holland, 06.11.2017.

Paragrahvis 34 on loetletud hulk liikumisvabaduse piiramise lubatavaid aluseid.

Nii võib liikumisvabadust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Näiteks KeÜS piirab viibimist teisele isikule kuuluval maal – üldjuhul võib võõral maatükil viibida üksnes omaniku loal; samas eeldatakse selline luba olemas olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. Joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine, mis piirab tema liikumisvabadust, võib olla kohane vahend kaitsmaks teiste isikute elu, tervist ja omandit (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05).
KorS kohaselt on võimalik kehtestada viibimiskeeld – ajutine keeld viibida teatud isiku läheduses või teatud kohas, kohustus selle isiku lähedusest või kohast lahkuda või isikule või kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduda. Selline keeld võib olla üldine või kehtida konkreetse isiku suhtes. KorS-s on toodud loetelu juhtudest, mil viibimiskeeld võidakse kehtestada. Seda loetelu tuleb tõlgendada §-s 34 loetletud liikumisvabaduse piiramise lubatavate aluste valguses, mitte neid aluseid laiendavalt.
Kriminaalasja menetluse tagamiseks on võimalikud mitmesuguse intensiivsusega vabaduse piirangud. Rangem piirang – vabaduse võtmine – on lubatud § 20 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Liikumisvabaduse piirang on vähem intensiivne sekkumine isikuvabadusse. Kriminaalmenetluses võidakse kahtlustatava või süüdistatava suhtes kohaldada elukohast lahkumise keeldu. KrMS kohaselt seisneb see keeld kahtlustatava, süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Püsiv Eestis elamine kui KodS-järgne Eesti kodakondsuse saamise tingimus ei ole käsitatav kriminaalmenetluses tõkendina kohaldatava elukohast lahkumise keeluga analoogilise liikumisvabaduse piiranguna (RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08).
Ka TsMS võimaldab hagi tagamiseks keelata kostjal lahkuda tema elukohast kohtu loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Sellist keeldu võib rakendada üksnes siis, kui see on vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja muude hagi tagamise abinõudega ei tagataks nõuet ilmselt piisavalt. Eelkõige on siin tegemist juhuga, kui on alust arvata, et isik lahkub välisriiki või toimetab sinna oma vara. Elukohast lahkumise keeldu võib kohus kohaldada ka pankrotimenetluses võlgniku suhtes, sh juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme või osaniku suhtes.
KarS kohaselt võib kohus kuriteos süüdimõistetule karistuseks mõistetud vangistust tingimisi mitte kohaldada ning allutada ta käitumiskontrollile, mis hõlmab muu hulgas elamist kohtu poolt määratud alalises elukohas ning keeldu lahkuda elukohast enam kui viieteistkümneks päevaks ilma kriminaalhooldusametniku eelneva loata. Samuti on vaja kriminaalhooldusametniku eelnevat luba elukoha vahetamiseks. Kui aga isikul elukohta ei ole, pole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel võimalik süüdimõistetut kohustada endale elukohta otsima (RKKKm 30.05.2016, 3-1-1-45-16). VSS sätestab, et välismaalasele tehtud lahkumis- või seadustamisettekirjutuse täitmise tagamiseks võib tema suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid, sh nõuet elada kindlaksmääratud elukohas ning teavitada võime oma elukohavahetusest või elukohast pikemast eemalviibimisest. Sarnaste järelevalvemeetmete kohaldamise võimaluse annab VRKS rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes rahvusvahelise kaitse menetluse eesmärgipäraseks, efektiivseks, lihtsaks ja kiireks läbiviimiseks. VRKS piirab ka ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja elukoha valiku vabadust.
Liikumisvabadust piirab ka lähenemiskeeld. VÕS kohaselt võib kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist ehk lähenemiskeelu kohaldamist või teatud kinnisasjal viibimise keelamist ehk liikumispiirangu kohaldamist (vt RKTKm 29.04.2020, 2-18-1221/56; RKTKm 05.11.2014, 3-2-1-91-14). Lähenemiskeeldu võidakse kohaldada ka hagi tagamise abinõuna.
Ajutist lähenemiskeeldu – keeldu viibida teatud paikades või läheneda teatud isikutele ja nendega suhelda – võib kohaldada ka kriminaalmenetluses kannatanu kaitseks (vt RKKKm 28.11.2019, 1-19-4240/17). Samuti võib kohus kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada lähenemiskeeldu isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule (vt RKKKo 06.08.2010, 3-1-1-59-10).

Liikumisvabadust võib piirata riigikaitse huvides (vt ka § 130 komm-d). Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võidakse kehtestada ning kohaldada vältimatult vajalikke piiravaid meetmeid, mh RiKS-s sätestatud alustel, tingimustel ja korras.
Riigikaitseliste piirangute kehtestamist võivad tingida ka rahuaegsed rahutused: vägivallaga seotud kollektiivsed surveaktsioonid, ulatuslikud vägivallaga seotud isikute gruppide vahelised konfliktid, vägivallaga seotud pikaajalised massilised korratused jne. ErSS kohaselt võib Vabariigi Valitsus põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks kehtestada politseitunni (keelu kindlaksmääratud ajavahemikul viibida tänavatel ja muudes avalikes kohtades ilma selleks eraldi väljaantava läbipääsuloata ja isikut tõendava dokumendita). Erakorralise seisukorra juht (üldjuhul peaminister) võib piirata liikumisvabadust Eesti territooriumil või selle osal.

Liikumisvabaduse piiranguid loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaigusest tuleneva hädaolukorra korral reguleerib HOS. Selle seaduse kohaselt võib hädaolukorra lahendamiseks Vabariigi Valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorra ajal kohustada isikuid eriolukorra piirkonnast või selle osast lahkuma või keelata neil seal viibimise, samuti piirata isikute õigust vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks.
Rangem liikumisvabaduse piirang seoses nakkushaigustega sisaldub § 20 lg 2 p-s 5. Kui selle sätte kohaselt tohib võimalikku vabaduse võtmist kohaldada vaid isiku suhtes, kes on ise nakkushaige ja seetõttu teistele ohtlik, siis § 34 kohaselt võib piirata ka nende isikute liikumisvabadust, kes ise ei ole nakatunud, et vältida nende kontakte nakatunud isikutega. NETS kohaselt võib Terviseamet või – olulise ühiskondliku või majandusliku mõju korral – Vabariigi Valitsus kehtestada piiranguid liikumisvabadusele. Esiteks võib kehtestada karantiini, st viibimiskeelu, inimeste, kaupade ja sõidukite teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise piirangu või teenuste osutamise piirangu, mille kohaldamise eesmärk on vältida või tõkestada eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole. Vabariigi Valitsus võib karantiini kehtestada ka riigipiiri ületamiseks (vt RiPS). Teiseks võib Terviseamet või Vabariigi Valitsus eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada ka muid liikumisvabaduse piiranguid. NETS-s loetletud eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks ettenähtud piiranguid võib kehtestada ka uudsete ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks. 2020. a koroonaviiruse SARS-CoV-2 tekitatud haiguse COVID-19 pandeemiaga seoses välja kuulutatud eriolukorra ajal kehtestatud liikumis- jm piirangute kohta vt P. K. Tupay. Riigivõimu otsused koroonaviiruse ohjeldamiseks: kas garantiikiri Eesti riigi püsimiseks või demokraatia lõpp? – Juridica 2020, nr 3, lk 163–179.
Inimeste liikumisvabadusele võidakse seada piiranguid ka loomataudi korral. LTTS kohaselt kehtestab Veterinaar- ja Toiduamet taudipunkti ümber teatud ala, kus inimeste ja sõidukite liikumine on piiratud.

Looduskeskkonna kaitseks võib LKS kohaselt piirata isikute liikumist teatud maa-alal. Näiteks on loodusreservaadis inimeste viibimine üldjuhul keelatud, sihtkaitsevööndis aga piiratud. TuOS kohaselt võib Päästeamet keelata suure tuleohuga ajal ja piirkonnas võõras metsas viibimine. Igaühe kohustuse säästa elu- ja looduskeskkonda sätestab § 53.

Paragrahvi 20 lg 2 p 4 kohaselt on lubatud võtta alaealiselt vabadus tema üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine. Kinnisesse lasteasutusse paigutamise puhul (vt asjasse puutuv regulatsioon SHS-s, TsMS-s, KarS-s ja KrMS-s) on tegemist suhteliselt intensiivse sekkumisega isiku põhiõigustesse, mis langeb pigem § 20 lg 2 p 4 kohaldamisalasse. Paragrahviga 34 lubatav piirang on kergemakujuline ning ka alused selle kohaldamiseks võivad olla vähem tungivad. Tegemist on preventiivse abinõuga. Jutt ei käi – erinevalt § 20 lg 2 p-st 4 – mitte järelevalve sisseseadmisest, vaid järelevalvetuse ärahoidmisest. Nii on näiteks LasteKS kohaselt alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kella 23.00 kuni 6.00 (01.06–31.08 kella 24.00 kuni 5.00).
Laste õigus vabalt liikuda ning valida oma elukohta ei ole sama mahuga kui täisealiste isikute vastavad õigused. PKS kohaselt on lapse vanemal (hooldajal) kohustus ja õigus määrata lapse viibimiskohta.

Vaimuhaigete vabaduse piiramine on seotud §-s 20 sätestatuga. Paragrahvi 20 lg 2 p 5 lubab vaimuhaigelt isikult võtta vabaduse tema kinnipidamiseks juhul, kui ta on endale või teistele ohtlik. Vaimuhaige väiksema ohtlikkusastme korral võib kõne alla tulla tema elukoha valiku ja liikumisvabaduse piiramine § 34 tähenduses.