Sisukord

Paragrahv 32

Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.
Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.
Pärimisõigus on tagatud.


    Omandipõhiõiguse olemus


  • 1

    Paragrahv 32 sätestab omandipõhiõiguse. Omandipõhiõigus on olemuselt vabadusõigus ning see annab isikutele iseseisvuse ja vabaduse oma elu iseseisvaks korraldamiseks.

    Riigikohus on märkinud, et omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 24).

    Omandi instituut on õigusega loodud. Vara kellelegi kuuluvus ei tulene mitte faktilistest asjaoludest, vaid õigussüsteemist. Seega on omandipõhiõigus normatiivne põhiõigus.

    PS-ga tuleb omandile tagada puutumatus ja võrdne kaitse.

    Puutumatuse tagamiseks peab riik kehtestama õigusnormid, mis võimaldavad omandit kaitsta.

    Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4).

    Asjaolu, et omand peab olema võrdselt kaitstud, on Riigikohtu praktikas rõhutatud eri aspektidest lähtuvalt, näiteks seoses hagi aegumise ühesuguste tähtaegadega (RKTKo 01.11.1995, III-2/3-26/95), seaduse ühetaolise kohaldamisega kõigile (nt RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 22) ning hüvitise maksmisega võimaliku ebavõrdsuse elimineerimiseks (nt RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 61).


  • Ajalugu


  • 2

    Omandipõhiõiguse sätestas 1920. a PS § 24. Samuti sisaldus see 1938. a PS §-s 26.


  • Rahvusvahelised aktid


  • 3

    Rahvusvahelistes inimõigusi puudutavates aktides puudub homogeenne lähenemine omandipõhiõigusele. 1948. a inimõiguste ülddeklaratsiooni art 17 sätestab, et igaühel on õigus nii üksinda kui ka koos teistega omada vara. Kelleltki ei tohi tema vara meelevaldselt ära võtta.

    EIÕK 1. lisaprotokolli art 1 kohaselt on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

    ELPH art 17 sätestab samuti õiguste omandile. Nimetatu kohaselt on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvitise eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on üldistes huvides vajalik. Intellektuaalomandit kaitstakse.

    Lisaks sellele on oluline märkida, et ELL art 6 lg 3 sätestab, et EIÕK-ga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted.


  • Omandipõhiõiguse isikuline ulatus


  • 4

    Omandipõhiõigus laieneb füüsilistele isikutele.

    PS § 9 lg 2 järgi laienevad õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute eesmärkidega ning omandiõiguse kaitse mõttega laieneb §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18). On loogiline, et omandipõhiõigus laieneb eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Hetkel puudub Riigikohtu seisukoht küsimuses, kas ja kui palju omandipõhiõigus on avalik-õiguslike juriidiliste isikute osas piiratud. Omandipõhiõigus peaks pigem laienema ka avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele niivõrd, kui sarnane on nende omandiõiguse teostamine eraõiguslike isikute omaga.

    Omaette küsimus on, kas omandipõhiõigus laieneb üksnes Eesti juriidilistele isikutele või ka välismaistele juriidilistele isikutele. Riigikohtu praktika selles küsimuses puudub. Teatud riikide juriidiliste ja füüsiliste isikute omandiõiguse kaitse on täiendavalt ette nähtud Eestis sõlmitud investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingutes.

    Samas kehtib EL juriidilistele isikute suhtes asutamisvabadus ja diskrimineerimiskeeld. Arvestades neid põhimõtteid ning eelnevalt väljatoodud rahvusvahelisi õigusakte, peab Eestis kaitsma vähemalt EL-st pärinevate juriidiliste isikute omandipõhiõigust.

    Riik on PS adressaat, mitte PS-st tulenevate põhiõiguste kandja. Seetõttu ei saa riik tugineda PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusele. Eelnev ei tähenda, et riigi vara oleks kaitsetu. Riigi vara kaitse on sätestatud eriseadustes, nt AÕS § 68 lg-s 1 ja RVS-s.


  • Omandipõhiõiguse kaitse objekt


    Üldpõhimõtted


  • 5

    Paragrahvi 32 lg 1 teise ja kolmanda lause tekstist võib aru saada, et mõisteid „omand“ ja „vara“ käsitatakse selles sünonüümidena.

    AÕS § 89 lg-s 1 on märgitud omand kui isiku täielik õiguslik võim asja üle ehk omandiõigus. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliste õiguste ja kohustuste kogum. PS § 32 tähenduses on „omandi“ ja „vara“ mõiste üksnes eraõiguslikust omandi (ehk omandiõiguse) või vara mõistest laiem.

    Omandipõhiõigus peab kaitsma omandit kui õiguslikku instituuti. Mida mõista „omandi“ või „vara“ tähenduses PS kontekstis sõltub sellest, milline on omandipõhiõiguse koht teiste põhiõiguste süsteemis. Isikule peab omandipõhiõiguse raames olema tagatud eraõiguslik tegutsemisvabadus omandiõiguse valdkonnas ja võimalus oma elu iseseisvalt ja vabalt korraldada.

    Riigikohus on märkinud, et omandipõhiõigus on üldisi varalisi õigusi kaitsev norm, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahale ning rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18; RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 56).

    EIÕK 1. lisaprotokolli art-s 1 kasutatud „omandi“ mõiste on autonoomne. Omand selle sätte tähenduses ei piirdu üksnes omandiõigusega asjadele ning see on sõltumatu riigisisese õiguse formaalsest klassifikatsioonist. Omandi mõistet on tõlgendatud laialt; lisaks asjadele võidakse omandina protokolli 1 art 1 tähenduses käsitada ka teatud teisi varalisi õigusi ja huve (EIKo 31443/96, Broniowski vs. Poola, 22.06.2004 ; EIKo 73049/01, Anheuser-Busch Inc. vs. Portugal, 11.01.2007 ; EIKo 53080/13, Béláné Nagy vs. Ungari, 13.12.2016).


  • Omandipõhiõigus kinnisasjadele


  • 6

    Omandipõhiõigus kaitseb õigust kinnisasjadele. Kinnisomand ulatub vastavalt AÕS §-le 127 maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel. Seadusega on omandi ulatust teatud esemele piiratud. AÕS § 134 välistab põhjavee kui avaliku hüve kinnisomandi eseme hulgast. Täpsem regulatsioon sisaldub VeeS-s. MaaPS § 11 kohaselt on aluspõhja maavarad ja avalikus veekogus asuvad maavarad määratud riigile kuuluvateks ehk need ei kuulu kinnisasja omanikule. MuKS § 24 lg 4 sätestab, et arheoloogilised leiud kuuluvad riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast need leiti.

    KAOKS-ga on kehtestatud kitsendused maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja omandamisele kodanike ja juriidiliste isikute poolt riikides, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigid või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigid. Samuti ei saa riigi julgeoleku kaalutlustel teatud piirkondades (nt enamikul meresaartest ja maa-aladel idapiiri lähedal) kinnisasju omandada kodanikud ja juriidilised isikud neist välisriikidest, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigid.

    Omandipõhiõiguse oluliseks osaks on õigus kinnisasja kasutada ning sellel ehitada, arvestades avalik-õiguslikke piiranguid. Omandipõhiõigus mõjutab seega planeeringuid ja ehitust reguleerivate õigusaktide kohaldamist. Samuti mõjutab see naabrusõigusi, sh juurdepääsuõigusi ja muid sarnaseid küsimusi.

    Nii on Riigikohus seoses ehitus- ja kasutusloa menetlusega märkinud, et lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju (RKHKo 11.10.2019, 3-15-2232/93, p 8.3).

    Riigikohus on kinnitanud, et kinnisomandi kitsendamine juurdepääsuõigusega kujutab endast omandipõhiõiguse riivet ning selle eest makstav hüvitis peab sisaldama hüvitist omandiõiguse riive eest (RKTKo 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 33).

    Omandipõhiõigusega kinnisasjale seondub jahipidamis- ja kalastamisõigus. Jahipidamisõigust reguleerib JahiS ning kalastamisõigust KPS.

    Riigikohus on (RKHKo 13.12.19, 3-17-1268/31, p-d 14–16) rõhutanud, et kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Samal ajal võimaldab JahiS maaomanikul keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). Tõlgendus, mis seab maaomaniku võimaluse kaitsta ise oma kinnistut väikeulukikahju eest sõltuvusse tema valmidusest lubada ka jahiseltsi korraldatavat jahipidamist oma kinnistul või sõlmida jahiseltsiga leping, misläbi jahiselts saaks survestada maaomanikku temaga lepingut sõlmima või kinnistul jahiseltsi korraldatavat jahti lubama, ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitsega.

    Kinnisasja omanikud peavad omandipõhiõigusele vaatamata oma maal taluma maa-aluseid ja maapealseid liine ja rajatisi.


  • Omandipõhiõigus vallasasjadele


  • 7

    Omandipõhiõigus kaitseb ka vallasasju.

    Ka vallasasjade omamise ja kasutamisega võivad seonduda erinevad piirangud. Näiteks on LS-ga sätestatud piirangud sõidukite kasutamiseks, RelvS-ga on seatud piirangud relvade ja laskemoona omandamiseks.

    Ka Riigikohus on leidnud, et parkimistõendita või selleks mitteettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine KOV territooriumil on omandiõiguse piiramine (RKPJKo 02.11.1994, III-4/1-8/94).

    Samuti on Riigikohus leidnud, et tubakatoodete keelamine vanglas riivab kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust (RKPJKo 17.12.2019, 5-19-40/36, p 51).


  • Omandipõhiõigus eraõiguslikele varalistele õigustele ja nõuetele


  • 8

    On loogiline eeldada, et omandi mõiste hõlmab ka asjaõiguslikke omandamisõigusi, nagu nt õigust omandada loodusvili.

    Võlaõiguslike õiguste ja nõuete osas tuleks eeldada, et kaitstud pole mitte kõik varalised õigused, vaid pigem on kaitstud sellised võlaõiguslikud õigused ja nõuded, mis on olemuslikult asjaõiguslike (absoluutsete) õigustega sarnased.

    Näiteks on Riigikohus märkinud, et õigus omandada õigusvili (rahalt teenitav intress) on seotud omandiga rahale ja seetõttu kaitstav ka omandipõhiõiguse raames (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97).

    Nimetatusse puutuvalt on Riigikohus leidnud, et müügilepingust tulenevat nõuet saab vaadelda võrdsel alusel omandiga (RKTKo 05.10.1995, III-2/1-56/95).

    Ka EIK käsitluses laieneb EIÕK 1. protokolli art 1 kaitse nõuetele, kui need on piisavalt konkreetsed ja neil on küllaldane alus riigisiseses õiguses (EIKo 44912/98, Kopecký vs. Slovakkia, 28.09.2004 ; EIKo 37685/10 ja 22768/12, Radomilja jt vs. Horvaatia, 20.03.2018).


  • Omandipõhiõigus rahale


  • 9

    Omandipõhiõiguse oluline komponent on vara ja raha omavahelises vahetuses. Raha ja mitterahalise vara ekvivalentsus on aluseks PS § 32 lg-s 1 toodud hüvituskomponendile.

    Omandipõhiõigus annab õiguse raha omada ning seda kasutada. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et omandi mõiste hõlmab muu hulgas raha (vt nt RKTKo 24.10.1997, 3-2-1-116-97 ; RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18).

    Omandipõhiõigusest ei saa ilmselt tuletada õigust riigipoolsele kaitsele raha tegeliku väärtuse devalveerumise vastu (vt ka EIKo 45223/99, Rudzińska vs. Poola, 07.09.1999; EIKo 45526/99 jt, Gayduk jt vs. Ukraina, 02.07.2002). Omandipõhiõiguse kaitsealasse ei peaks tõenäoliselt kuuluma ka kaitse vara väärtuste turul kõikumiste vastu.


  • Omandipõhiõigus intellektuaalsele omandile


  • 10

    Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni asutamise konventsiooni kohaselt sisaldab intellektuaalne omand (IO) „õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti alal“ (art 2 p viii). Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-leping) järgi on IO õigused eraõigused (preambul), mis katavad järgmisi kategooriaid (art 1 lg 2): autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused, kaubamärgid, geograafilised tähised, tööstusdisainilahendused, patendid, mikrolülituste topograafia, avalikustamata teabe kaitse. IO-na kaitstakse nii loomingut (autoriõiguslikult kaitstav teos, esitus, tööstusdisain, leiutis) kui ka investeeringut (nt sui generis-andmebaas, fonogramm, kaubamärk).

    ELPH art 17 (õigus omandile) sätestab, et intellektuaalomandit kaitstakse. Seega paigutab harta IO omandikaitse konteksti. Euroopa inimõiguste kaitse kontekstis kaitstakse IO-d samuti omandina EIÕK 1. lisaprotokolli alusel (vt EIKo 19247/03, Balan vs. Moldova, 29.01.2008, p 34; EIKo 73049/01, Anheuser-Busch Inc. vs. Portugal, 11.01.2007, p 72; EIKo 12633/87, Smith Kline & French Lab. Ltd. vs. Madalmaad, 04.10.1990 ; EIKo 36769/08, Ashby Donald ja teised vs. Prantsusmaa, 10.01.2013, p 40).

    PS-s valitseb intellektuaalse omandiga seoses kontseptuaalne segadus. Esiteks on PS § 32, mis kaitseb omandit, mille alla mahub ka IO. Teiseks on PS § 39, mille kohaselt „Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi“. Seega jaguneb IO kaitse nende kahe paragrahvi vahel. Siinkohal võib lähtuda lähenemisest, et PS § 32 on üldnorm ning § 39 erinorm. Kuna PS § 39 reguleerib eelkõige füüsilisest isikust looja (autor, leiutaja, esitaja) õigusi loomingule, siis § 32 laieneb investeeringuna kaitstavale IO-le ning kaitseb füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kellele IO on üle antud (õiguste omajad, vt RKTKo 07.02.2012, 3-2-1-155-11, p 15).


  • Omandipõhiõigus ettevõttele


  • 11

    VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.

    Omaette küsimus on see, kuivõrd kaitseb omandipõhiõigus ettevõtet kui majandusüksust tsiviilõiguslikus tähenduses. Võib asuda seisukohale, et ettevõtte kui majandusüksuse moodustavad asjad, varalised õigused ja kohustused, mis juba algosadena kuuluvad PS § 32 kaitseruumi ning eraldi kaitset seetõttu pigem ei vaja. Samas ei saa välistada olukordi, kus kaitset vajaks siiski ettevõte tervikuna ning seda sõltumata ettevõtlusvabaduse (PS § 31) regulatsioonist.

    Ettevõttega seonduvad õigused võivad olla omandipõhiõiguse kaitsealas.

    Riigikohus leidis, et osade registreering EVK-s mõjutas osaühingu võimalust kasutada oma raha ja suunata see ettevõtluse arendamisse. Omandiõigust mõjutasid rahalised kohustused, mida osaühing pidi seoses osade registris pidamisega kandma (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 48).

    Samuti on Riigikohus möönnud, et ravimi juurdehindluse piirmäärade kehtestamine piirab ravimimüüjate omandi vaba käsutamise õigust (RKHKo 31.10.2013,3-3-1-84-12, p 38).

    EIK on leidnud, et omandiõiguse kaitsealasse võivad kuuluda muu hulgas sellised ettevõtlusega seonduvad huvid nagu pikaajalise tegevuse tulemusel kujunenud kliendibaas (EIKo 21623/13, Könyv-Tár Kft ja teised vs. Ungari, 16.10.2018).


  • Omandipõhiõigus varalisele positsioonile kui tervikule


  • 12

    On vaieldav, kas isikule kuuluv vara tervikuna kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse. Pigem on asutud seisukohale, et üldjuhul mitte. Seetõttu ei puuduta näiteks maksude ja avalik-õiguslike koormatiste seaduslikkust käsitlevad lahendid omandipõhiõigust, vaid need lahendatakse muude PS sätete alusel (vt § 113). Riigikohus märkis (RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14, p 90), et avalik-õiguslikud rahalised kohustused riivavad vältimatult omandipõhiõigust, mistõttu avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseaduslikkuse kontroll sisaldab PS § 113 järgi ka omandipõhiõiguse kontrolli; kui omandipuutumatust on riivatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisega, ei piirdu asjasse puutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontroll omandipõhiõiguse riive kontrolliga, vaid seda kontrollitakse PS § 113 järgi.

    Riigikohus on rõhutanud (RKPJKo 29.03.2017, 3-4-1-15-16, p 106), et PS § 32 lg 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on PS-ga kooskõlas.

    Erandiks on kohtupraktikas loetud konkreetseid avalik-õiguslikke varalist positsiooni puudutavaid piiranguid, mis on eraõigusliku omandiga otseselt ja lähedalt seotud.

    Riigikohus on leidnud, et täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu 0,5% arestitud kinnisasja väärtusest kujutab endast PS § 21 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet, mis kuulub samaaegselt § 113 kaitsealasse (RKPJKo 15.06.2007, 3-4-1-9-07, p 22).

    Riigikohus on jõudnud järeldusele, et kuivõrd ülemäärase riigilõivu väljamõistmine vähendab vara väärtust ning takistab selle vaba kasutamist, siis riivab see §-s 32 sätestatud põhiõigust (RKPJKo 12.09.2013, 3-4-1-26-13, p 18).

    Riigikohus on samuti asunud seisukohale, et maamaks on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mida riik kogub isiku omandilt (maatükk). Kui isikul lasub kohustus tasuda enda omandis olevalt maalt maksu, peab ta ühest osast omandist loobuma selleks, et vallata, kasutada ja käsutada teist osa omandist. Maamaksu suurust mõjutab see, kui suures osas laieneb maksu subjektile maamaksusoodustus. Mida suurem on maamaksusoodustus, seda väiksem on omandipõhiõiguse riive. Seega on maamaksusoodustuse piiramisel võrreldes teiste isikutega tegemist ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riivega (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 43).

    Ka kindlustatu ravikulude hüvitamise kohustus täiendavalt sotsiaalmaksu tasumise kohustusele loeti Riigikohtu poolt omandipõhiõigust rikkuvaks (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 19).


  • Omandipõhiõigus avalik-õiguslikele varalistele õigustele


  • 13

    Omandipõhiõigus võiks laieneda sellistele avalik-õiguslikele õigustele, mis annavad isikule positsiooni, mis on olemuslikult sarnane omaniku positsiooniga. Sellised õigused võiks olla näiteks sagedusload, mis eeldavad nende saaja poolt märkimisväärseid investeeringuid ning on olulised vastavate isikute majandustegevuse jätkamiseks (vt nt EIKo 38433/09, Centro Europa 7 S.r.l. ja Di Stefano vs. Itaalia, 07.06.2012). Eesti Riigikohtu praktikas seni taolised kaasused puuduvad. EIK on lugenud omandiõiguse kaitsealasse kuuluvaks ka mitmesuguseid muid tegevuslubasid või litsentse, mis on teatud tegevusalal tegutsemiseks olulise tähtsusega, nt restorani alkoholimüügiloa (EIKo 10873/84, Tre Traktörer Aktiebolag vs. Rootsi, 07.07.1989), krediidiasutuse tegevusloa (EIKo 49429/99, Capital Bank AD vs. Bulgaaria, 24.11.2005), kaevandamisloa (EIKo 12033/86 Fredin vs. Rootsi, 18.02.1991) jne.

    Eraldi kaitse all on Riigikohtu praktikast tulenevalt avalik-õiguslikud subjektiivsed õigused sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Ennekõike on senise kohtupraktika kohaselt käsitluse all olnud pensioniga seotud õigused. Riigikohtu lähenemine võib olla tingitud asjaolust, et õigus pensionile mõjutab isiku varalist toimetulekut märkimisväärselt ning on seetõttu otseselt omandiga seotud.

    Riigikohus on asunud seisukohale (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88), et õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Nõude põhjendatus ja seega ka omandipõhiõiguse riive sõltub aga eeskätt sellest, kas kaebajatel oli tekkinud õiguspärane ootus pensionide ümberarvutamisele olukorras, kus muutub kohtunike ametipalk ja kuivõrd võib selle ootusega arvestamata jätta. Analoogsele seisukohale on Riigikohus asunud ka politseinike pensioni osas (RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14). Samuti on Riigikohus märkinud, et ka kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on omandipõhiõiguse, õiguspärase ootuse ja võrdsuspõhiõiguse kaitsealas (RKPJKo 22.10.2015, 3-4-1-21-15, p 36). Ka EIK käsitluses võivad pensionid ja mitmesugused muud sotsiaalkindlustushüvitised kuuluda omandiõiguse kaitsealasse (EIKo 65731/01 ja 65900/01, STEC jt vs. Ühendkuningriik, 06.07.2005).

    Eeltoodust saab järeldada, et isikule antud avalik-õiguslikud soodustused ja pensionid on põhiõiguste kaitsealas. Samas ei ole seadusandja vabadus nende osas muudatusi teha põhiõiguste raames siiski välistatud, arvestades õiguspärasest ootusest ja võrdsuspõhiõigusest tulenevaid piiranguid.

    Avalik-õigusliku õigusena võiksid olemuslikult olla kaitstud ka teatud ülemääraste maksude tagastamise nõuded või muud ühekordsed maksudega seotud nõuded. Riigikohus leidis (RKHKo 12.05.2020, 3-18-989/47, p 14), et sissemakstud kapitali maksuarvestuses arvesse võtmata jätmise korral ei ole omandipõhiõiguse võimalik riive oluline, kuid üksnes põhjusel, et vaidlustatud maksuotsusega ei pandud kaebajale tulumaksu tasumise kohustust.


  • Välisriigi õiguse alusel tekkinud omand


  • 14

    Arvestades rahvusvahelise eraõiguse põhimõtteid, peaks omandipõhiõigus kaitsma ka omandit, mis on tekkinud mõne muu õigussüsteemi alusel, v.a kui see on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga) (vt REÕS § 7).


  • Omandi kaitse ulatus


    Üldpõhimõtted


  • 15

    Omandipõhiõigusega on kaitstud vara omanikule kuuluvana (omandiõigus) nii ise kui ka selle vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine.

    AÕS § 68 lg 1 teise lause kohaselt on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.

    Põhiõiguse kontekstis on seaduse tekstist lähtuvalt oluline omanikule endale kuuluv valdusõigus, mitte niivõrd faktilise valdaja positsioon. Näiteks üürniku valduse kaitsel on kohus aktsepteerinud tuginemist omandipõhiõigusele (RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-19-05).

    Vara kasutamisõigus peaks andma omanikule võimaluse korraldada oma elu enda soovitud viisil. Lisaks positiivsele õigusele vara kasutada võiks omandipõhiõigus sisaldada ka õigust oma vara mitte kasutada.

    Riigikohus on talumiskohustuse vaidlust lahendades märkinud, et piirang isiku õigusele oma omandit vabalt kasutada on PS §-ga 32 tagatud omandiõiguse riive (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35).

    Kasutusotstarbe piiramise ulatus on problemaatiline. Olemasoleva kasutusotstarbe säilitamine peaks olema lubatud. Samas ei peaks olema lubatud seadusvastane tegevus. Juhul kui mingiks vara kasutamise viisiks on vajalik avalik-õiguslik tegevusluba, on selline kasutus lubatud alles pärast loa saamist, kuid ajaliselt või tingimusteta piiramata kasutusloa äravõtmine peab olema omandipõhiõiguse raames põhjendatud.

    Omandipõhiõiguse kaitse peaks laienema üksnes sellistele omandi kasutusviisidele, mis on asjaolusid arvestades objektiivselt olemas või mis tulenevad eelnevast kasutusest. Omanikul peaks olema võimalus valida omandi õiguslikult lubatud kasutusviiside vahel.

    Ettevõtte omandipõhiõiguse kaitse võiks ulatuda ettevõtte olemasolevale ja võimalikule kasutusele.

    Omandipõhiõiguse seisukohast on tuleviku tulu teenimise lootus asjasse puutumatu. Ettevõtte kontekstis pole omandipõhiõiguse eesmärgiks vältida ka avaliku võimu konkurentsi.

    Asja käsutamine on asja juriidilise staatuse määramine. Käsutusõiguse piirang kujutab endast omandipõhiõiguse riivet.

    Näiteks on Riigikohtu praktikas käsutusõiguse piiranguks peetud ravimite juurdehindluse määrade kehtestamise piiranguid. Nimelt on Riigikohus märkinud, et olukorras, kus piirmäärasid ei ole kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56).

    Riigikohus on samuti rõhutanud, et vara arestimisega kaasneb kahtlemata PS §-s 32 nimetatud omandipõhiõiguse riive, kuna sellega piiratakse omaniku õigust oma vara käsutada (RKKKm 20.02.2012, 3-1-1-1-12, p 16).

    Intellektuaalse omandi sisuks on ainuõigus keelata kolmandal isikul ilma õiguste omaja loata IO objekti (nt teost, leiutist, kaubamärki, tööstusdisaini) kasutada (AutÕS § 13, PatS § 15, KaMS § 14, TDKS § 16). IO kaitseobjekt, ainuõigused ja piirangud on suures osas rahvusvaheliselt (nt TRIPS-leping) ja EL tasemel kokku lepitud.


  • Omandipõhiõiguse kitsendamine ja omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine – piiritlus


  • 16

    Riigikohus on rõhutanud, et omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine ja omanikule varalise kaotuse põhjustamine (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 57).

    Omandipõhiõigusesse sekkumine on seega avaliku võimu niisugune käitumine, mis teeb põhiõiguse kasutamise õiguslikult või faktiliselt võimatuks või keeruliseks. Sekkumine võib toimuda nii omandi äravõtmise kui ka selle kasutuse piiramise teel kas õigustloova akti või üksikaktiga.

    Omandipõhiõiguse riive võib toimuda omandi kitsendamise või omandi sundvõõrandamise kaudu. Omandi kitsendamine ja sundvõõrandamine alluvad erinevale õiguslikule regulatsioonile.

    PS § 32 lg 1 teine lause sätestab tingimused omandi võõrandamiseks omaniku nõusolekuta ehk sundvõõrandamiseks, sätestades, et sundvõõrandamine saab toimuda ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras ning üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Seega on sellel juhul kohaldatav § 32 lg-s 1 sätestatud kvalifitseeritud piiriklausli režiim.

    Muid omandiõiguse kitsendusi reguleerib PS § 32 lg 2 teine lause, kehtestades, et kitsendused sätestab seadus (vt ka RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35). Ka Riigikohus on märkinud, et PS § 32 lg 2 teine lause näeb omandiõiguse piiramiseks ette lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab, et üldjuhul võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 37).

    Sundvõõrandamise ja omandi kitsendamise piiritlemine võib praktikas olla keeruline.

    Riigikohus on märkinud, et sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille PS § 32 garanteerib. Seejuures ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 13). Riigikohus on oma hilisemas lahendis märkinud, et PS § 32 lg 1 teine lause sätestab tingimused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks. Muid piiranguid reguleerib PS § 32 lg 2 teine lause ( RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35).

    Sundvõõrandamine tähendab seega omanikult tema õiguste äravõtmist, mis eeldab alati õiguslikku alust ning saab toimuda üldistes huvides. Nii näiteks ei allu sundvõõrandamise regulatsioonile kinnisasjade ümberkruntimine MaaKS alusel.

    Riigikohus on märkinud, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto-sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist (RKHKo 12.11.2018, 3-16-812/61, p 13). De facto-sundvõõrandamise kohta EIK praktikas vt nt EIKo 7151/75 ja 7152/75, Sporrong ja Lönnroth vs. Rootsi, 23.09.1982 ; EIKo 27053/95, Vasilescu vs. Rumeenia, 22.05.1998 ; EIKo 28342/95, Brumărescu vs. Rumeenia, 28.10.1999 ; EIKo 58858/00, Guiso-Gallisay vs. Itaalia, 08.12.2005 .

    Seega ainuüksi formaalne sundvõõrandamise määratlus võib olla probleem juhtudel, kui omandi kitsendused on niivõrd tõsised, et muudavad omaniku õiguse ja võimaluse oma omandit kasutada ja käsutada sisuliselt olematuks (nt muinsuskaitsealaste piirangute kehtestamise tõttu vms).

    Ka sellistel juhtudel tuleks kaaluda omandi piirangu hindamist rangemate ehk sundvõõrandamise reeglite alusel. Tuleb siiski arvestada, et majandusliku kriteeriumi alusel omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise tuvastamine võib praktikas osutuda vaieldavaks.


  • Omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise õiguslik regulatsioon


    Üldised nõuded


  • 17

    Omandi omaniku tahte vastane võõrandamine saab toimuda üksnes PS-ga sätestatud tingimustel ja korras. Omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine eeldab, et seadusega on sätestatud asjaomased juhtumid ja kord.

    Nõude esitamise aluseks on see õigusakt, millega vastavad juhtumid ja kord sätestatakse, mitte PS ise. Kui sundvõõrandamist ettenägev seadus ei vasta PS-ga sätestatud nõuetele (nt ei sätesta kohest hüvitise maksmist), võib väita, et sundvõõrandamine ise ei vasta PS nõuetele.

    Riigikohus on rõhutanud, et kui Riigikogu otsusega ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei kaasne PS § 32 lg 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sund­võõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna (RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 76).

    Vara võõrandamine omanikuga kokkuleppel ei kuulu käsitletava regulatsiooni alla. Nii ei allu käsitletavale regulatsioonile näiteks LKS-s sätestatud kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine või võõrandamine, kuivõrd see toimub kokkuleppel omanikuga.

    Sundvõõrandamist saab seega ette näha üksnes seadusega formaalses mõttes. Seaduses peaks PS teksti arvestades sätestama ka üldise huvi, milleks sundvõõrandamine toimub.

    Riigikohus on rõhutanud, et sundvõõrandamine kui PS §-s 32 sätestatud omandi põhiõiguse kandja täielik või osaline ilmajätmine omandist on väga intensiivne omandiõiguse piirang, mille puhul PS sätestab kvalifitseeritud seadusereservatsiooni. Vastavalt PS § 32 lg 1 teisele lausele võib omandit omaniku nõusolekuta seaduses sätestatud juhtudel ja korras küll võõrandada, kuid PS ise seab sellise võõrandamise põhiseaduspärasuse sõltuvusse täiendavatest lisatingimusest. Esiteks tohib omandit seaduses sätestatud juhtudel ja korras sundvõõrandada üksnes üldistes huvides, teiseks peab see toimuma õiglase ja kohese hüvitise eest (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 15).


  • Omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks seadusega kehtestatud alused


  • 18

    Üldjuhul toimub sundvõõrandamine seaduse rakendamiseks täitevvõimu aktiga, mis allub kohtulikule kontrollile.

    Omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine esineb eelkõige sundvõõrandamisel KAHOS alusel.

    KAHOS § 4 lg 3 sätestab lubatud eesmärgid kinnisasja omandamiseks, mis sisaldavad näiteks maavara kaevandamist, energia tootmist ja energiaga varustamiseks vajaliku ehitise ehitamist jms. KAHOS § 4 lg 3 kohaselt võib kinnisasja omanik ka ise taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist riigi või KOVü poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Kinnisasja omandamise taotlus esitatakse kinnisasja omandamise otsustamiseks pädevale isikule.

    Lisaks KAHOS-le näevad sundvõõrandamist ette ka eriseadused: mälestise sundvõõrandamist reguleerib MuKS, relvade ja laskemoona sundvõõrandamist reguleerib RelvS.

    Omaette keerulised küsimused seonduvad konfiskeerimise põhiseaduspärasuse hindamisega.

    Riigikohus on märkinud, et bussi kui vallasasja konfiskeerimine riivab OAO A kui bussi omaniku omandipõhiõigust (PS § 32) (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41). Samas ei ole Riigikohtuhinnangul PS § 32 eesmärgiks välistada omandipõhiõigust riivavaid karistusi, kuna PS annab samaaegselt seadusandjale volituse taoliste karistuste kehtestamiseks. Nagu eelnevalt viidatud, näeb PS § 32 lg 2 kolmas lause ette, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. On selge, et riigil peab olema võimalik selle nõude rikkumisele reageerida, sealhulgas ka üldiste huvide vastaselt kasutatud omandit tasuta ära võtta. Riigi õigus otsustada, millised teod tunnistada kuritegudeks ning näha nende tegude eest ette karistused, tuleneb eeskätt PS § 23 lg-test 1 ja 2. PS §-st 113 tuleneb omakorda, et üheks karistusliigiks võivad olla trahvid, s.o karistused, mis seisnevad omandiõiguse riives. Kuigi termin „trahv“ tähistab eelkõige rahalisi sanktsioone, eristab mootorsõiduki konfiskeerimist trahvidest see, et konfiskeerimise puhul on objekt määratletud esemeliselt äravõetava asja kaudu (RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 22). Sellest mõttekäigust tulenevalt võiks pigem asuda seisukohale, et konfiskeerimise õiguspärasust ei peaks analüüsima PS § 32 alusel.

    EIK on kuriteoga saadud või kuriteo vahetuks objektiks oleva vara konfiskeerimist käsitanud vara kasutamise kontrolli meetmena. Sellise konfiskeerimisega peavad kaasnema menetluslikud tagatised, mis võimaldavad asjasse puutuval isikul tõhusalt esitada omapoolseid vastuväiteid (vt nt EIKo 9118/80, AGOSI vs. Ühendkuningriik, 24.10.1986 ; EIKo 12951/11, Veits vs. Eesti, 15.01.2015).


  • Üldised huvid


  • 19

    Üldised huvid peaksid seaduse teksti kohaselt olema omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise põhjenduseks. Samas peaks omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine seaduse teksti arvestades olema piiratud ka üldiste huvidega.

    Riigikohus on praktikas märkinud, et omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise puhul ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik. Sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada oma vara kolmandatele isikutele (vt nt RKPJKo 12.04.1995, III-4/1-1/95, II osa;  RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96, p V; RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 13; vt ka EIKo 8793/79, James jt vs. Ühendkuningriik, 21.02.1986).Samas on nimetatud lahendite põhjenduseks olnud siiski üldine huvi, mis väljendus eeskätt omandireformi vajaduses.

    Riigikohtu praktikast tulenevalt saab väita, et omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisena on Riigikohtu poolt käsitatud ka erinevaid erahuvides toimuvaid omandi üleandmisi seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Nimelt on Riigikohus märkinud, et kuna kaasomandi lõpetamine kohtu valitud viisil riivab intensiivselt PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, tuleb tagada õiglane ja kohene hüvitis omandi kaotamise eest (RKTKo 09.02.2006, 3-2-1-168-05, p 9).

    Riigikohus on PS § 32 lg 1 kohaldamisala laiendanud ka ühisvara jagamisele, sätestades, et § 32 lg-s 1 sätestatud omandi kaotanud poolele õiglase hüvitise maksmise põhimõtte tähendus ei väljendu mitte ainult selles, et omandi väärtus oleks võimalikult täpselt määratud omandi kaotamise aja seisuga, vaid ka selles, et hüvitise suurus oleks ligilähedaselt korrelatsioonis jagatava ühisvara omandamiseks kasutatud abikaasa lahusvara ja ühisvara või lahusvara arvel tehtud parendamise osa suurusega ning nende osade proportsiooniga muutunud väärtuses (RKTKo 18.04.2007, 3-2-1-38-07, p 12).

    Samuti on Riigikohus märkinud, et võlgniku vara arestimise või müümisega sekkub kohtutäitur võlgniku PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse (RKPJKo 14.04.2003, 3-4-1-4-03, p 17). Teiselt poolt on võlgniku varale sissenõude pööramine vaadeldav võlausaldaja varaliste õiguste kaitsena ning riigi PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisena võlausaldaja suhtes. Seega võiks ka väita, et võlgniku vara arestimine ja müümine kohtutäituri poolt toimub avalikes huvides.

    Analoogsed küsimused võivad eeltoodud mõttekäiku edasi arendades tekkida ka nt vara võõrandamisel pankrotihalduri poolt pankrotimenetluses, võlausaldajate nõuete ümberkujundamisel saneerimismenetluses jne. Ka nende menetluste puhul on alust järelduseks, et vara võõrandamine pankrotihalduri poolt ja nõuete ümberkujundamine saneerimismenetluses võiks toimuda avalikes huvides.


  • Proportsionaalsus


  • 20

    Ka omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise kui põhiõiguse piirangu osas võiks asuda seisukohale, et see ei ole lubatud, kui konkreetsel juhul on kättesaadavad muud, õiguslikult ja majanduslikult vähem koormavad meetmed. Nii sätestab ka näiteks KAHOS § 4 lg 2, mis määrab, et kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus.

    Seega tuleb ka seda põhiõiguse piirangut analüüsida proportsionaalsuse aspektist.


  • Õiglane ja kohene hüvitis


  • 21

    PS kohaselt on omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine lubatud ainult seadusega, milles on ette nähtud ka õiglane ja kohene hüvitis. Nimetatud säte tagab, et seadusandja kaalub omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise aluste sätestamisel ka hüvitisega seonduvaid kohustusi.

    Seadusandja peab määrama, kas hüvitis makstakse rahas või ka näiteks asendusmaas. Üldjuhul makstakse hüvitist rahas.

    Riigikohus on leidnud, et PS § 32 lg 1 teine lause loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ette nähtud sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise maksmine sundvõõrandatava vara omanikule. Seejuures võib õiglast hüvitist maksta ka kolmas isik, näiteks sundvõõrandatava vara omandaja. Kui makstav hüvitis ei ole piisav, siis on riik rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid (RKHKo 20.06.2003, 3-3-1-51-03, p 9).

    Riigikohus on märkinud, et sundvõõrandatava asja õiglane hind ei pea tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga. Riigikohus on möönnud, et ehkki üldjuhul saab õiglaseks hüvitiseks lugeda asja turuväärtust, võib PS-ga kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 19). Ka EIK on seisukohal, et EIÕK 1. lisaprotokolli art 1 ei taga kõigil juhtudel õigust omaniku tahte vastaselt võõrandatud vara täielikule hüvitamisele (vt EIKo 31443/96, Broniowski vs. Poola, 22.06.2004; EIKo 3681/97, Scordino vs. Itaalia (nr 1), 29.03.2006; EIKo 71243/01, Vistiņš ja Perepjolkins vs. Läti, 25.10.2012).

    Konfiskeerimisel hüvitist ei maksta. Tegemist on erandliku olukorraga. Riigikohus on konfiskeerimise käigus süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist käsitanud materiaalses mõttes karistusena ning märkinud, et konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma (RKÜKo 03.07.2008, 3-1-1-37-08, p 23).

    PS §-s 32 lg-s 1 sätestatud hüvitise kohesuse nõudest tuleneb, et sundvõõrandamise kohustatud subjektidel on õigus saada õiglane hüvitus hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Kui aga vara on ikkagi sundvõõrandatud enne vaidluse lahendamist või kohtu otsusega määratud tasu saamist, on PS § 32 lg 1 järgi igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada nii vara võõrandamine kui ka hüvitis või selle suurus (RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96). Kui hüvitise maksmine viibib, võib olla nõutav selle korrigeerimine, arvestades inflatsiooni ja intressiga (EIKo 58858/00, Guiso-Gallisay vs. Itaalia (õiglane hüvitis), 22.12.2009).


  • Vaidlustamisõigus


  • 22

    Seaduses, mis sätestab alused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks, peaks olema sätestatud ka võimalus omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise vaidlustamiseks. Nõude esitamise aluseks on vastav seadus, mitte asjaomane PS säte otse.


  • Omandipõhiõiguse kitsenduste õiguslik regulatsioon


    Formaalsed nõuded


  • 23

    Formaalselt peavad omandiõiguse kitsendused tulenema seadusest. Riigikohus on märkinud, et üldjuhul ei tohi kitsendusi kehtestada seadusest alamalseisva aktiga.

    Riigikohus on rõhutanud, et seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. PS-s ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärk on tagada PS kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21).

    Samas märkis Riigikohus, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. PS mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva määrusega volitusnormi alusel. Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse KOV üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi eri piirkondades tagatud ebaühtlaselt (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 22).

    Riigikohus on eelneva näiteks märkinud, et pargitud auto ratta lukustamist kui omandiõiguse piirangut ebakohase parkimise korral ei saa kehtestada KOV volikogu poolt ilma seadusest selleks tuleneva aluseta (RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-7/94).


  • Sisulised nõuded omandi piirangutele


  • 24

    Riigikohus on oma lahendites rõhutanud, et PS § 32 lg 2 teine lause näeb ette omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusreservatsiooni. Seega võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (vt nt RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 37).

    Sisuliselt saavad kitsendused olla üksnes sellised, mis ei sea kahtluse alla omandi kui instituudi säilimist. Omandipõhiõiguse kitsendused ei tohi olla ebaproportsionaalsed ega piirata omanikke ebamõistlikult. Omandipõhiõiguse kitsendused ei tohi vastuollu minna ka üldiste võrdsuspõhimõtetega.

    Intellektuaalse omandi piirangute vundamendi moodustab nn kolmeastmeline test. See tuleneb rahvusvahelisest ja EL õigusest. Näiteks TRIPS-lepingu art 30 kohaselt „Liikmed võivad teha piiratud erandeid patendiga antavate ainuõiguste puhul, tingimusel et sellised erandid ei ole patendi tavakasutamisega ülemäärases vastuolus ega kahjusta liigselt patendiomaniku seaduslikke huve, võttes arvesse kolmandate isikute seaduslikke huve“. Autoriõiguse valdkonnas sätestab sarnase piirangute seadmise põhimõtte TRIPS-lepingu art 13, Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art 9 lg 2 ja AutÕS § 17. Riigikohus on oma praktikas samuti juhindunud kolmeastmelisest testist konkreetsete piirangute õiguspärasuse hindamisel (nt RKTKo 27.11.2019, 2-16-17491/52, p 21).


  • Legitiimne eesmärk


  • 25

    Riigikohus on rõhutanud, et juhul, kuiseaduses sätestatud põhiõiguse riivel ei ole legitiimset eesmärki või kui piirang on legitiimse eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, on tegemist põhiõiguse rikkumisega.

    Riigikohus leidis näiteks, et universaalteenuse hinna mõistlikkuse väiksemate kuludega tagamine kui eesmärk ei ole PS-ga vastuolus ja vastab seega PS § 32 lg 2 teise lause reservatsioonile (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 38).


  • Proportsionaalsus


  • 26

    Riigikohus on rõhutanud, etpiirang on proportsionaalne, kui see on saavutatava eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt nt RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 39). Käsitletavas lahendis leidis Riigikohus, et talumiskohustuse eest ette nähtud tasu piiramine on sobiv meede eesmärgi saavutamiseks (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 40).

    Riigikohus selgitas, et abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08, p 29).

    Piirangu mõõdukuse üle otsustamisel tuleb ühelt poolt kaaluda legitiimse eesmärgi olulisust ja teisalt piirangu intensiivsust koormatud kinnisasjade omanike jaoks (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 42).


  • Omandi kitsenduste rahaline kompenseerimine


  • 27

    Ebamõistlikud või ebavõrdselt kohaldatavad omandipiirangud võivad kaasa tuua kompenseerimiskohustuse.

    Riigikohus on leidnud, et võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 61). Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta riive tasakaalustamiseks hüvitist (vt  RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 63).


  • Seadusega kehtestatud piirangud vara omandamisele


  • 28

    Paragrahvi 32 lg 3 võimaldab seadusega ja üldistes huvides kehtestada piiranguid teatud vara liikide omamisele.

    Riigikohus on rõhutanud, et sellise erandi tegemiseks tuleb seadusega sätestada isikud ja vara liigid, kelle ja mille suhtes piirangud kehtivad. Piirangud peavad olema kehtestatud üldistes huvides (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01, p 11). Samas märkis Riigikohus, et seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole võimalik täiendavaid piiranguid kehtestada (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01, p 12).

    Üheks selliseks seaduseks on KAOKS, mis sätestab avalikust huvist tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja ning riigi julgeoleku kaalutlustest lähtuvad kinnisasja omandamise kitsendused.

    Samas sisaldab asjaomaseid norme ka VeeS, mis sätestab, et avalikud veekogud kuuluvad riigile ega ole tsiviilkäibes, ning MuKS, mis sätestab, et arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses see on.

    Piiranguid saab eelnimetatud normiga kehtestada vara omamisele, kuid mitte muudele PS-st tulenevatele õigustele.


  • Pärimisõigus


  • 29

    Pärimisõigus reguleerib inimese vara (nii õiguste kui ka kohustuste) omandi üleminekut tema surma korral. See sisaldab nii pärandaja õigust oma vara pärandada kui ka pärija õigust saada vara omanikuks. Pärimise kui instituudi regulatsioon on loodud õigusnormidega.

    Pärimisõigus on seotud omandipõhiõigusega (omaniku õigusega oma vara käsutada). Pärimisõiguse garantii annab varale kaitse pärast omaniku surma ning tagab õigusjärgluse kaudu, et vara jääb eraomandisse (mitte ei lähe isiku surma korral riigile üle).

    Selle põhiõiguse kandjad on pärandaja ning pärandaja surma järgselt pärijad ja annakusaajad.

    Pärimisõiguse oluline komponent on testeerimisvabadus, mis on isiku vabaduse väljund. Ka Riigikohus on leidnud, et testamendiga oma vara teistele isikutele edasiandmise õigus on oluline osa vabadusest, mis isikul oma vara suhtes on ning et PS § 32 lg 4 kaitseb muu hulgas pärandaja vabadust oma vara temale meelepärastele isikutele pärandada (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 17).

    Samas on Riigikohus märkinud,ettesteerimisvabadus, nagu omandipuutumatus üldiselt, ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2 kohaselt võib seadus kitsendada igaühe õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kuna testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus, on ka seda võimalik seadusega kitsendada ehk tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega on seadusandja õigustatud testeerimisvabadust kitsendama üldistes huvides eesmärkide nimel, mis ei ole PS-ga vastuolus (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 18).

    Seetõttu peab pärimise õigusliku regulatsiooni kehtestamisel säilitama pärimisõiguse kui põhiseadusliku garantii ning silmas pidama ka muid norme, sh proportsionaalsuse ja võrdsuse põhimõtteid ning arvestama üldisi huve.

    Oluline piirang testeerimisvabadusele on sundosa regulatsioon.

    Riigikohus on seetõttu rõhutanud, et sundosa peab täitma mõnda legitiimset eesmärki ning nimetatud eesmärk peab testeerimisvabaduse piiranguna olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning tuleb kontrollida, kas seadusandja kehtestatud sundosa instituut on sobiv, vajalik ning mõõdupärane testeerimisvabaduse piirang (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 19).

    Nimetatud lahendis leidis Riigikohus, etpõhimõtteliselt õigustaks sundosa kehtestamist nii perekonna pärimisjärgluse põhimõtte kindlustamine kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 34).

    Samas rõhutas Riigikohus, et perekonna pärimisjärgluse põhimõtet tuleb seadusjärgse pärimise korral siiski tugevamini arvesse võtta ning et seadusandjal ei ole PS-st tulenevat kohustust kaitsta lähedaste huve pärandaja testeerimisvabaduse realiseerimise vastu (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 43).

    EIÕK ei sisalda eraldi sätet pärimisõiguse kohta, kuid EIK praktika kohaselt laieneb EIÕK 1. lisaprotokolli art-s 1 sisalduva omandiõiguse kaitse teatud ulatuses ka pärimisõigusele (vt EIKo 6833/74, Marckx vs. Belgia, 13.06.1979; EIKo 8695/79, Inze vs. Austria, 28.10.1987; EIKo 16574/08, Fabris vs. Prantsusmaa, 07.02.2013).



Autorid

Maivi Ots, Aleksei Kelli, Peeter Roosma