EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Igaühe õigus tervise kaitseleon mitmetahuline põhiõigus, mis on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele, PS §-s 16 sätestatud õigusega elule ja PS §-st 26 tuleneva eraelu puutumatusega (nt kehaline ja vaimne puutumatus).

Esemeliselt kaitsealalt on hõlmatud nii inimese vaimne kui ka füüsiline tervis ning sotsiaalne heaolu. Tervisepõhiõiguse sisustamisel on abiks Eestile siduv rahvusvaheline õigus: Oviedo konventsioon, EIÕK, PIÕK, MSKÕP, ESH.

Riigil tuleb tagada, et terviseteenuste osutamisel võetaks kasutusele sobivad meetmed inimese elu ja tervise kaitseks (EIKo 46043/14, Lambert jt vs. Prantsusmaa, 05.06.2015, p 140). Milline abi ja millised abi osutamise meetmed on sobivad, tuleb hinnata abi osutamise aja eksperditeadmise põhjal. Samuti tuleb riigil luua tõhus kontrollimehhanism, mis kindlustab nõuetele vastava terviseabi osutamise. Patsiendile tuleb privaatsuse kaitse kõrval tagada usaldus tervishoiutöötajate ja üldiselt teenuse osutamise vastu, sest vastasel juhul võib inimene jätta teenuse osutamiseks vajaliku info andmata või terviseteenuste kasutamisest loobuda ja nii seada ohtu iseend või nakkushaiguse kandmise korral teisi inimesi. Sestap peab riik pakkuma sobivaid tagatisi mh ennetamaks inimese terviseinfo avalikuks tulekut (EIKo 66490/09, Mockutė vs. Leedu, 27.02.2018, p 93). Üksikisiku kaitseks tuleb luua ka tõhus, erapooletu, sõltumatu ja toimiv menetlus patsiendi surma põhjuse tuvastamiseks ja surma põhjustajate vastutusele võtmiseks, sh vajadusel kriminaalvastutuse rakendamiseks (EIKo 3853/14, A. V. vs. Eesti, 29.03.2016, p-d 62, 63; EIKo 47848/08, Centre for Legal Resources Valentin Câmpeanu eest vs. Rumeenia, 17.07.2014, p-d 132 ja 133; ESH komitee praktika kokkuvõte (2018. a seisuga) art 11 kohta).

PS § 26 järgi võib inimest ravida üldjuhul vaid tema tahte alusel: enesemääramisõigus annab õiguse keelduda ravist (nt vereülekandest) isegi juhul, kui see tundub kõrvalseisjale või professionaalile ebaloogilise või vale otsusena või seab ohtu tema enda tervise või elu (vt ka EIKo 2346/02, Pretty vs. Ühendkuningriik, 29.04.2002, p-d 62 ja 63). Riigil tuleb tagada inimese vaba ja teavitatud nõusoleku põhine ning inimese seisundile vastav (sobiv) terviseabi (vt ka EIKo 47848/08, Centre for Legal Resources Valentin Câmpeanu eest vs. Rumeenia, 17.07.2014, p 130). PIÕK art-te 15, 17 ja 25 järgi peavad ka puuetega inimesed saama vaba ja informeeritud nõusoleku alusel ise otsustada oma terviseküsimuste üle, PIÕK art 12 järgi pole nt eestkostjate langetatud asendusotsused lubatavad. Asendusotsuste asemel võib otsuste langetamisel pakkuda puuetega inimestele tuge.

Tahtevastast ravi (inimene pole raviks vabalt ja teavitatult nõusolekut avaldanud) õigustab PS § 28 lg 1 riiki rakendama siis, kui ravimata inimene kujutab teiste inimeste tervisele arvestatavat ohtu. Näiteks võib riigi sekkumine inimese enesemääramisõigusesse ja tahtevastane ravi olla õigustatud mõne nakkushaiguse (leviku) korral. Nimelt kohustab PS § 19 lg 2 igaüht austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS § 13 lg 1 esimene lause sätestab üldise kaitsepõhiõiguse, mis annab õiguse riigi kaitsele kolmandate isikute rünnete eest. PS § 26 lubab riigil eraellu sekkuda tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning PS § 28 lg 1 sätestab põhiõiguse tervise kaitsele. Seega on riik kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine tahtevastase ravi näol lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Tahtevastane ravi on mh lubatav nii inimeselt vabaduse võtmisega (PS § 20 lg 2 p 5) kui ka liikumisvabaduse piirangute kohaldamisega (PS § 34). Kui ravi pole, see on inimesele vastunäidustatud (vt nt EIK lahendit asjas, kus EIK pidas mh oluliseks, et vaktsiini sobivust konkreetsele inimesel oli kontrollitud, EIKo 24429/03, Solomakhin vs. Ukraina, 15.03.2012, p 36) või esineb mõni muu kaalukas põhjus inimese tahtevastaselt ravimata jätmiseks, võib põhiõiguste seisukohalt lubatava lahenduse leidmine olla päris keeruline, sest valida on sisuliselt vaid nakkushaigelt inimese vabaduse võtmise ja tema liikumise piiramise vahel määramata ajaks. Muudel juhtudel, mil ravimine on võimalik ja see ei sea nakkushaige inimese elu ja tervist märkimisväärselt ohtu, ei saa inimene aga üldjuhul nõuda riigilt tahtevastase ravi asemel vabadusevõttu või liikumisvabaduse piirangute seadmist.

Ka puudega inimestelt lubab PS võtta vabaduse või piirata nende liikumisvabadust, kui haiguse tõttu on inimene endale või teistele ohtlik. Samas PIÕK art 14 ei luba pelgalt sel põhjusel, et inimesel on puue, tema vabadust piirata, samuti välistab PIÕK intellektipuudega inimeste ja psühhosotsiaalse puudega inimeste tahtevastase ravi. Samas inimeselt vabadusevõttu ja tema tahtevastast ravi jaatavad nii EIÕK (vt EIK praktika kokkuvõtet (2018. a seisuga); vt ka PS § 20 komm-d) kui ka Oviedo konventsioon. Seejuures EIK uuema praktika järgi on vaimsete häirete korral vabadusevõtu seaduslikkuse üheks tingimuseks inimesele sobiva ravi pakkumine (EIKo 10211/12 ja 27505/14, Ilnseher vs. Saksamaa, 04.12.2018, p 168).

PS § 28 lg-st 1 tuleneb ka riigi kohustus rakendada positiivseid meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu (nt välisõhu kvaliteet, ohutu müratase, toiduohutus, kaitse kiirguse ja asbesti eest). Tuleb võtta meetmeid vältimaks inimeste haigestumist (nt nakkushaigustesse, kutsehaigustesse, depressiooni) ning vigastuste teket (nt toodetud ohtliku mänguasja tõttu) ja surma (nt surmaga lõppeda võivaid liiklusõnnetusi). Tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks võetavad meetmed peavad kajastuma õigusaktides (nt nõuded mänguasjade ohutusele, vee kvaliteedile, reisijateveo ohutusele, jäätmekäitlusele; õigusaktis sätestatud keeld käidelda narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ja vastav karistus selle keelu rikkumise eest, kohustus anda toote kohta tõest infot). Kuna kehtestatud nõuetest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse, tuleb erilist tähelepanu pöörata riikliku järelevalve tõhususele. Tööohutuse ja -tervishoiu osas vt PS § 29 lg 4 komm-d. Rahvatervise küsimustele tähelepanu pööramist ja üldiste ennetusmeetmete kasutuselevõttu peetakse oluliseks nii ÜRO, Euroopa Nõukogu kui ka EL tasemel (vt ELTL 168 jj; ESH komitee praktika kokkuvõte (2018. a seisuga) art 11 kohta; MSKÕP komitee üldkommentaar 14 (2000)).Kohustuslik vaktsineerimine, nii nagu iga muu kohustuslik meditsiiniline sekkumine (nt sundtestimine), riivab eraelu puutumatust (EIKo 24429/03, Solomakhin vs. Ukraina, 15.03.2012, p 33) ja võib olla õigustatud vajadusega kaitsta rahva tervist (vt nt lahendit kohustusliku tuberkuloosi testimise kohta (EIKo 10435/83, Acmanne jt vs. Belgia, 10.12.1984), kui sellega ei kahjustata ülemääraselt inimest, kelle eraellu nii sekkutakse. Vaktsineerimiskohustuse sidumisel tagajärgedega (nt lapse haridusasutusse vastuvõtmisest keeldumisega või sotsiaalhüvitiste andmata jätmisega) võivad tekkida ka küsimused teiste põhiõiguste piirangute põhiseaduspärasusest (kommentaaride kirjutamise ajal polnud veel EIK teinud lahendit asjas Vavřička jt vs.Tšehhi Vabariik). Vt ka PS § 26 komm-d ja EIK praktika kokkuvõtet seisuga 31.12.2019.

Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus annab eeldused teiste põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele põhiõigusele automaatselt omistada suuremat kaalu kui mõnele teisele põhiõigusele (RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13; RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14; RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13). Näiteks ei saa öelda, et õigus tervise kaitsele kaalub automaatselt üles õiguse tegevusvabadusele, mistõttu ei või kortermaja rõdul suitsetada, või igasuguse liikumispiirangu, kui levimas on mõni nakkushaigus. Tervisepõhiõigust tuleb koos teiste põhiõiguste ja -vabadustega kaaluda.

PS § 28 lg 1 sisaldab sotsiaalset põhiõigust tervisteenustele ja asendussissetulekule tervisest põhjustatud sissetulekukaotuse korral. Riigil on kohustus tagada juurdepääs terviseteenustele. Selleks tuleb luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid haiguse või vigastuse korral ilma ebamõistliku viivituseta kättesaadavad kvaliteetsed terviseteenused (MSKÕP järgi nt ka palliatiivravi). Välistatud ei ole sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu terviseteenuste kättesaadavaks tegemisel osalise rahastamise kohustuse inimesele jätmine, kuid teenuste eest inimeselt võetava tasu suurus peab tagama inimesele teenuse majandusliku kättesaadavuse. Samuti tuleneb PS § 28 lg-st 1 kohustus tagada ravimite kättesaadavus (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56). PS § 28 lg 1 järgi peab ajutisest töövõimetusest tingitud sissetulekukaotuse puhuks olema inimesele tagatud asendussissetulek (vt ka MSKÕP komitee üldkommentaar 14 (2000); ESH komitee praktika kokkuvõte (2018. a seisuga) art-te 11, 12 ja 13 kohta).

Tervisepõhiõigusega seotud riigi kohustuse ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub riigi majanduslikust olukorrast ja sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; vt analoogia korras ka EIKo 14462/03, Pentiacova jt vs. Moldova, 04.01.2005, p B). Sotsiaalse põhiõiguse kohta vt ka PS § 28 lg 2 komm-d.

PS § 10 järgi on põhiseaduse aluspõhimõteteks inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 119; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 14 ja 16), mis Riigikohtu hinnangul moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49). Neist põhimõtetest on tuletatavad sotsiaalsed põhiõigused, sh PS §-s 28 nimetatud õigused (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 119; RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 13).

12. PS §-s 28 kaitstud sotsiaalsete riskide korral põhineb abi andmise kohustus PS §-s 10 sätestatud sotsiaalriigi põhimõttel. Põhiseadusega kaitstud juhtumitel on ühiskond otsustanud tagada inimesele sotsiaalse kaitse osalise või täieliku sissetulekukaotuse või teatud kulude tekkimise puhuks ning muu vajaliku abi kaupade ja teenuste näol, mis riigi sekkumiseta oleksid kättesaamatud. Klassikalisteks sotsiaalseteks riskideks peetakse ILO konventsioonis nr 102 nimetatud riske. PS § 28 lg 2 nimetab nelja juhtumit (vanadus, töövõimetus, toitjakaotus, puudus), mille puhul tuleb inimesele abi anda. Riigikohus on PS § 28 lg-ga 2 kaitstavaks pidanud ka töötust (RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 51; RKHKo 21.11.2011, 3-3-1-27-11, p 11) ning kaudselt puuet (RKPJKo 02.02.2015, 3-4-1-33-14, p 28). Seejuures võib puude lugeda kaitstavaks ka PS § 28 lg-ga 4 (vt puude kohta ka RKPJKo 02.02.2015, 3-4-1-33-14, p 34 jj). Kas PS § 28 lg 2 hõlmab hüvitisi, mis on mõeldud toetama lapse ülalpidamise kohustuse täitmist, pole selge (kommentaaride koostamise ajaks polnud Riigikohtu üldkogu veel langetanud otsust asjas 3-18-1672). EIK praktika järgi on nt vanemale võimaldatav lapsehoolduspuhkus ja selle andmisega seonduvad hüvitised kaitstavad art-ga 8 kui perekonnaelu puudutavad küsimused, kuna need edendavad perekonnaelu ja mõjutavad selle korraldust (EIKo 30078/06, Konstantin Markin vs. Venemaa, 22.03.2012, p 130; lahtiseks on EIK praktikas jäänud aga, kas nt puuetega laste toetused võiksid kuuluda perekonnaelu kaitsealasse, vt EIKo 11810/03, Maurice vs. Prantsusmaa, 06.10.2005, p 120). PS §-s 10 sätestatud sotsiaalriigi põhimõttest on võimalik tuletada ka teisi sotsiaalseid riske, mille korral on avalik võim kohustatud inimest abistama. Seepärast võib PS § 28 lg-s 2 toodud sotsiaalsete riskide loetelu näha avatuna.Mitmed riigid on näiteks hakanud eraldisesisva sotsiaalse riskina tunnustama pikaajalist hooldusvajadust (nt Belgia, Holland, Saksamaa). Ka Euroopa Liit näeb, et pikaajalise hooldusvajaduse korral on isikul õigus heakvaliteedilisele ja taskukohasele hooldusteenusele.

PS § 28 lg 2 järgi peab põhiseadusega kaitstud riskide puhul inimesele abi põhiseadusega nõutud kohustuslikus ulatuses tagama riik. Riigikohus on leidnud, et põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise on kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim, mistõttu põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja KOVü-de vahel (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 121). Samas pole PS § 28 mõtte kohaselt aktsepteeritav, et peamiste sotsiaalsete põhiõiguste tagatus on osas, milles vastutab KOV, riigi eri piirkondades oluliselt erinev vastavalt sellele, milline on omavalitsusüksuse majanduslik suutlikkus: riik ei või lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus sõltub ulatuslikult inimese elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse majanduslikust suutlikkusest (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 67). Seega võib küll abi andmise korraldusse kaasata kohalikke omavalitsusi, ent abi põhiseaduspärasuse, sh võrdse kohtlemise eest vastutab Riigikogu (vt ka riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamust asjas 5-18-7/9, 09.12.2019). Samuti ei tulene PS §-st 28 keeldu täita selles ette nähtud ülesannet eraõiguslike isikute kaudu. Eraõiguslike isikute kaasamisel abi andmisele peab avalik võim sättima paika tõhusad kontrollimehhanismid, et eraõiguslik isik ei saaks abiandmisel omavolitseda ja jätta abivajaja sisuliselt abita (nt põhjendamatult keelduda sotsiaalteenust osutamast alkoholijoobes inimesele, kui too vajab abi) või ülemääraselt või volituseta piirata abivajaja muid põhiõigusi (nt isikupuutumatus).

Sotsiaalabi andmisel võib riik arvestada PS § 27 lg-st 5 tuleneva perekonna abistamiskohustusega (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 126; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18). Küll aga ei saa riik seada abi andmise ulatust sõltuvusse sellest, kas inimesel on võimalik taotleda abi heategevusorganisatsioonidelt, sest viimastel puudub abi andmise kohustus, samuti poleks põhiseadusega kooskõlas nõue küsida neilt abi (vrd RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 34). Ka on probleemne riigi kohustuse määratlemisel arvestada KOV-de vabatahtlikult pakutavate toetuste ja teenustega, kuna tulenevalt asjaolust, et KOV pole kohustatud puuduse korral inimestele abi andma (PS § 28 lg 2 silmis on kohustatud subjektiks riik), on tema vabatahtlikud toetused ja teenused mõeldud mitte riigi kohustuse täiteks, vaid sellele lisaks (vrd RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p-d 34 ja 35, vt ka riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamust asjas 5-18-7/9, 09.12.2019).

Kuna riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab Riigikogu ning sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast, määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhuks kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning abi liigid kindlaks seadusandja (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 20; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14).Rahvusvahelisest õigusest tuleneb kohustus tõsta järk-järgult sotsiaalkaitse taset (ESH art 12 lg 3, MSKÕP art 2 lg 1) ning keeld kergekäeliselt loobuda juba saavutatud sotsiaalkaitse tasemest, sh asendada sotsiaalkindlustussüsteem täielikult sotsiaalabisüsteemiga ehk riigi antava abiga puuduses olevatele inimestele nende viimases hädas. Vaatamata riigi ulatuslikule otsustusõigusele sotsiaalkaitse kujundamisel on sotsiaalsed põhiõigused subjektiivsed ja kohtulikult kaitstavad õigused (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Piiratud on vaid kohtuliku kontrolli ulatus: sotsiaalsete õiguste järgimise kontrollimisel ei või kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Sotsiaalpoliitiliseks küsimuseks on kohus pidanud nt pensioni arvutamise aluseid (RKPJKo 03.12.2013, 3-4-1-32-13, p 56), avaliku teenistuse palgakorralduse reformi ja ametipensionisüsteemi kujundamist (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 58), samuti seda, kas arvestada toimetulekutoetuse määramisel PS § 28 lg 2 kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel makstavate sotsiaaltoetustega (RKPJKo 02.02.2015, 3-4-1-33-14, p 29).

PS § 28 lg 2 ütleb, et abi saamise õigus ja tingimused tuleb reguleerida seadusega. Seda on vaja teha põhjusel, et eelarvet ning majandus- ja sotsiaalpoliitikat kujundab Riigikogu, samuti seepärast, et PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva olulisuse põhimõtte järgi peab Riigikogu kõik põhiõiguste seisukohalt olulise otsustama ise. PS § 28 lg 2 täpsustab, mis on abistamise seisukohalt olulised küsimused, mille peab reguleerima Riigikogu: abi liik, abi saamise tingimused, ulatus ja kord. Riigikohus on leidnud, et sotsiaalseid õigusi reguleerides peab seadustes olema asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks piisavalt raha (nt põhiõigused võivad jääda kaitseta, kui sotsiaalteenuste osutamiseks pole jäetud piisavalt raha), korraldatud peab olema järelevalve ning ette nähtud tõhus võimalus õiguste kaitsmiseks (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 121). Näiteks on põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid, kuidas kindlaks määrata inimese rahaline panus valla või linna korraldatava sotsiaalteenuse eest tasumisel ja millal läheb sotsiaalteenuse eest tasumise kohustus üle vallale või linnale (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 127).

Eriti tasub tähelepanu pöörata võrdse kohtlemise järgimisele. Riigikohus on oma praktikas abi saamise tingimusi käsitlenud valdavalt võrdse kohtlemise nurga alt, vt võrdse kohtlemise praktika kohta PS § 12 komm-d.Võrdsuspõhiõiguse kohaldamisel sotsiaalsete õiguste kaasustes on Riigikohus pidanud oluliseks eristada, kas tegemist on toetuse või teenusega puudust kannatavatele inimestele või toetuse või teenusega, mida inimene saab põhiseadusest tuleneva kohustuse tõttu nõuda, või on tegu riigi või KOV osutatava vabatahtliku toetuse või teenusega (RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10, p 62; RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 68). Riigikohus leiab, et kui tegemist on kohustusliku ülesandega või abiga puudust kannatavatele inimestele, siis tuleb võrdse kohtlemise põhimõtet järgida rangelt. Vabatahtlike ülesannete puhul aktsepteerib Riigikohus suuremal määral erinevat kohtlemist. Riigikohus on abi andmise tingimustega seonduvalt käsitlenud sotsiaalsete põhiõiguste seost veel perekonna abistamiskohustuse (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18), omandipõhiõiguse (alusetult tööturuteenuse osutamise kulude sissenõudmise näitel: RKÜKo 22.04.2014, 3-3-1-51-13, p 78; sundkindlustusmakse ja saadava vastuhüve näitel: RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16), ettevõtlusvabaduse (apteegiteenuse kättesaadavuse näitel: RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13; RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14) ja lepinguvabadusega (ravimite kättesaadavuse näitel: RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56).

Sotsiaalsete õiguste ümberkujundamiselpiiravad Riigikogu vaba otsustusõigust õiguspärase ootuse põhimõtte (vt nt RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04) kõrval omandipõhiõigus ja võrdse kohtlemise põhimõte. Omandipõhiõigusega tuleb arvestada põhjusel, et sotsiaalhüvitised kujutavad endast rahaliselt hinnatavaid õigusi (RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10, p 34; RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 39; RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 54; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88; RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 37; RKPJKo 22.10.2015, 3-4-1-21-15, p 36). Omandipõhiõiguse küsimus tekib valdavalt koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega, aga ka võrdsuspõhiõiguse järgimise kontekstis (RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10, p-d 34–35; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88; RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p-d 54, 57; RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p-d 38, 48, 61). Omandipõhiõiguse on sotsiaalhüvitiste saamise kontekstis õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega sidunud ka EIK (vt nt EIKo 46470/11, Parrillo vs. Itaalia, 27.08.2015, p 213). Õiguspärase ootuse kohta vt pikemalt PS § 10 komm-d.

PuutuvaltPS § 28 lg 2 isikulist kaitseala tuleb märkida, et sätte sõnastusest võib aru saada, et abi võiks anda kodakondsusest lähtuvalt. Põhiseaduse Assambleel räägiti sellest sättest pigem võtmes, kuidas kohelda teiste riikide inimesi, kes on Eestisse asunud hiljem võrreldes Eesti kodanikega, kes on elanud ja töötanud Eestis ning seetõttu maksnud Eestis makse. Seega on põhiseadusandja eelduslikult siiski sidunud abi andmise Eestis elamise ja töötamise ning ühiskonna liikmesuse sisuliste tingimustega (sotsiaalkindlustusõiguses tuntud ka kui territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõtted).Kuivõrd võib Riigikogu abi andmisel eristada kodanikke ja mittekodanikke, sõltub asjaoludest. Näiteks asjas EIKo 17120/09, Dhahbi vs. Itaalia, 08.04.2014 (p-d 46 ja 52) leidis EIK, et pelgalt kodakondsuse alusel inimeste erinevaks kohtlemiseks peavad olema väga kaalukad põhjused, mistõttu on sellised piirangud mõeldavad ennekõike lühiajaliselt või ebaseaduslikult riigis viibijate korral. Kodanike ja mittekodanike võrdsesse kohtlemisse puutuvalt vt ka PS § 12 komm-d. Territoriaalsuse põhimõttest teevad erandi EL ja ESH ning Eestile siduvad kahe- ja mitmepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud. Hüvitiste ekspordikeelu korral võivad tõusetuda küsimused perekonnaelu piirangutest (EIKo 65550/13, Belli ja Arquier-Martinez vs. Šveits, 11.12.2018, p 66). EIK on siiski leidnud, et vahet tuleb teha elukohapõhiselt makstavatel hüvitistel ja eelnevate sissemaksete tegemisel põhinevatel hüvitistel ning neist esimeste puhul on solidaarsuse põhimõttest tulenevalt hüvitiste teistesse riikidesse eksportimata jätmine põhjendatud (EIKo 65550/13, Belli ja Arquier-Martinez vs. Šveits, 11.12.2018, p 111).

PS § 28 järgi on Riigikogu üsna vaba otsustama, millal ja millises mahus võtab ühiskond sotsiaalse riski realiseerumisel tekkida võivad tagajärjed enda kanda (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Riigikogu otsusevabadus on piiratud sotsiaalsete põhiõiguste tuumaga (RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14).

Uuema Riigikohtu praktika järgi saab abi ulatuse ebapiisavuse korral vähemasti puuduse juhul rääkida kohe vaid keelatud riivest ehk põhiõiguse rikkumisest, kuna inimväärikuse alandamist ei saa Riigikohtu järgi õigustada, sest selle aktsepteerimine moonutaks vastuolus PS §-ga 11 põhiõiguse sisu (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 19). Piisav abi ehk kui ulatuslikult peab riik abi andma, peaks olenema sotsiaalsest riskist, kuigi Riigikohtu praktika pinnalt võib teha ka järelduse, et abi suurus võib olla kõikidel juhtudel sama (vt RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 46; RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25/9, p 63; RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10, p 36; RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 55; RKPJKo 22.10.2015, 3-4-1-21-15, p 35; kommentaaride kirjutamise ajal polnud Riigikohtu üldkogu veel langetanud otsust nn kogumispensionide reformi asjas 5-20-3/18). Nii on Riigikohus põhjendanud töötuse riski PS § 28 lg 2 kaitsealasse arvamist sellega, et töö kaotamise tõttu võib inimene sattuda puudusesse (RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 51). Kui „vanadus“, „töövõimetus“ ja „toitjakaotus“ oleksid vaid ühed puuduse põhjused, läheb kaotsi mõte, miks põhiseadusandja loetles PS § 28 lg-s 2 sisult erinevaid sotsiaalseid riske ning eristas näiteks töövõimetust puudusest (vt ka RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 19).

Kuigi Riigikohus on leidnud, et PS § 28 lg 2 sisaldab vaid õigust saada abi puuduse korral (sotsiaalabi) (nt RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 46; RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25/9, p 63; RKPJKo 11.05.2017, 3-4-1-17-16, p 55), tuleb arvestada selles küsimuses Eestile siduva rahvusvahelise õigusega. Sellest tuleneb, et erinevalt puudusest tuleb vanaduse, toitjakaotuse, töövõimetuse, töötuse korral riigil luua toimiv kollektiivselt rahastatav sotsiaalkindlustussüsteem, millega on liidetud oluline osa aktiivsest elanikkonnast. Selle süsteemi kaudu peab riik sissetulekukaotuse korral tagama kindlustushüvitiste saamise (ESH komitee praktika kokkuvõte art 12 kohta (2018. a seisuga), MSKÕP art 9). Oluline on just kindlustusjuhtumi realiseerumine (nt inimene kaotab töövõime), mitte kas inimesel on piisavalt vara, et riigi abita ära elada. Sissetuleku kaotuse korral tuleb inimesele pakkuda sellist rahalist tuge, et ta oleks kaitstud vaesuse vastu ja säiliks mõistlik proportsioon varasema sissetulekuga (ESH komitee praktika kokkuvõte art 12 kohta (2018. a seisuga)). Töötuse korral peab hüvitise saamise võimalus olema tagatud mõistliku aja jooksul (ESH komitee praktika kokkuvõte art 12 kohta (2018. a seisuga)). Vanaduse korral tuleb inimesele tagada ka teenused, milleta oleks tema inimväärikus ohustatud, nt koduteenused (vt ka ESH komitee praktika kokkuvõtet art 14 kohta (2018. a seisuga)), samuti abivahendid. Oluline on, et inimesele on vanaduses tagatud inimväärikus ja iseseisvus ning võimalus osaleda ühiskonna- ja kultuurielus (vt ka ELPH art 25, mille eeskujuks on olnud ESH art 23). Töötutele tuleb lisaks pakkuda tööturuteenuseid (vt täpsemalt PS § 29 lg 3 komm-d). Töövõimetutele peab riik tagama teenused ja abivahendid, mis on vajalikud inimväärikaks eluks.

Puuduse korral seisneb PS § 28 lg-s 2 nimetatud põhiõiguse tuum vaid äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite olemasolus (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 18; RKHKo 01.06.2018, 3-16-1759/39, p 13; RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31) ehk põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagatuses (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16). Riigikohus on öelnud, et see, mis on puudus ja millist abi tuleb riigil anda, on Riigikogu määrata (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 20). Riigikogu otsustusvabadus on avar, ent mitte päris piiramatu: kohus on õigustatud sekkuma, kui lahknevus Riigikogu kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge, nt puuduse piir on tõmmatud reaalsete oludega võrreldes ebaadekvaatselt madalale, abi liigid, ulatus, andmise tingimused või kord tervikuna ilmselgelt ei taga, et konkreetsel juhul puudus lakkaks (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 23). Kohus saab orientiiriks võtta Statistikaametis arvutatava arvestusliku elatusmiinimumi (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 21). Elatusmiinimumi tagatuse kontrollimisel saab tugineda muu hulgas ESH kontrolliorgani järeldustele (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 50; vt ESH komitee praktika kokkuvõtet art 13 kohta (2018. a seisuga)). Teisalt on Riigikohus eri kontekstides leidnud, et sellised vältimatud kulud on orienteeruvalt kaetud siis, kui inimese käsutuses on suuremad summad. Näiteks ühes menetluskulude kandmist puudutavas lahendis leidis kohus, et inimesele peab elamiseks jääma umbkaudu poole miinimumtöötasu suurune rahasumma (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 49). Siiski võib öelda, et oluline on, et abi katab inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele, ning tagada tuleb, et inimene saaks ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus. Seejuures PS §-st 10 tulenevat inimväärikuse põhimõtet silmas pidades ei tohiks inimene puudusesse sattuda ka siis, kui ta peab kandma muid vältimatuid kulusid, nt matuse korraldamise kulusid (vt ka RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 36).

Abi liigi üle otsustamisel (nt kas anda inimesele raha, pakkuda teenust või osutada abi kaupade (toidu või küttepuude jne) andmise näol) tuleb Riigikogul silmas pidada sotsiaalse riski sisu ja arvestada inimväärikuse põhimõttega. Rahaline abi on oluline, et säilitada inimese otsustusõigus oma elu korraldamise üle (nt millest toitub, mida selga paneb, kas läheb muuseumisse või kinno, kuidas täidab ühiskonnas valitsevaid viisakusreegleid). Samuti peavad mitmest sotsiaalse riski sisust tulenevalt olema kättesaadavad inimväärseks eluks vajalikud sotsiaalteenused ja abivahendid.

Kui inimene on puuduses, sh pole sotsiaalkindlustussüsteemist saadav abi konkreetse inimese jaoks piisav, ja ta ei suuda endale ise piisavalt elatusvahendeid tagada, peab teda üldjuhul esmajärjekorras aitama pere (vt PS § 27 lg 5 komm-d). Kui pere pole võimeline piisaval määral abi andma, tuleb seda teha avalikul võimul (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 126; RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 32; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18). Seega tuleb puuduse korral riigi kohustus tagada puuduses olevale inimesele inimväärne elu kõne alla alles n-ö kolmandas järjekorras (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18).

Abi saamise tingimusi kujundades ei või riik piirata enda kohustusi ja tagada abi saamise võimalust näilikult, jättes tegelikult abi andmata siis, kui inimesel on selleks õigus. Sotsiaalteenused ja abivahendid ei pea kõikidel juhtudel olema võimaldatud tasuta, kuid tasu maksmise reeglistik ei tohi jätta abi kättesaamatuks (vt ka ESH komitee praktika kokkuvõtet art 14 kohta (2018. a seisuga), vt ka PIÕK erisusi). Nii on Riigikohus märkinud, et regulatsioon, mis ei arvesta inimese võimalustega teenuse eest tasuda, võib jätta inimese vajaliku abita (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p-d 159 ja 259). Näiteks ei saa riik kujundada tingimusi, mille järgi sõltub abi saamine pelgalt pereliikmete olemasolust, mitte nende võimest sotsiaalteenuse eest tasuda. Samuti ei või seada tingimusi vastuolus PS § 27 lg-ga 5, nt sõltuda perekonnaliikmete võimalusest abivajaja eest isiklikult hoolitseda või nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist suuremas ulatuses, kui seda saab nõuda pereliige teiselt pereliikmelt PS § 27 lg 5 alusel. Kuna peamine abi andmise eesmärk on tagada, et abivajaja inimväärikust poleks rikutud, tuleb abi tingimuste määratlemisel tagada, et ajal, mil pereliikmed abivajajat pereliiget vabatahtlikult ei aita, oleks inimesele abi siiski tagatud.

Abi andmise kord ehk menetlus abistamise otsuse tegemiseks tuleb vastavalt PS §-le 14 vormida selliselt, et inimene ei peaks abi saamiseks või sellest loobumiseks tegema ülemääraseid pingutusi. Nii on Riigikohus pidanud põhiõigusi liigselt piiravaks regulatsiooni, mille järgi tuli vanematel lahendada täiendava pensioniõigusliku staaži kasutamist puudutav vaidlus alati kohtus (RKPJKo 08.11.2017, 5-17-9/8, p 39). Kuivõrd PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõttest ning §-dest 19 ja 26 tulenevalt ei saa riik üldjuhul anda inimesele abi vastu tema enda tahet, seab põhiseadus riigi proaktiivsele abile piirid. Nimetatud põhiseaduse sätetest tuleneb inimese õigus oma elu omal äranägemisel korraldada, sh õigus otsustada, kas ta otsib ja võtab vastu riigi pakutud abi. Riik peab vältima põhjendamatut eraellu sekkumist (nt võimalike abivajajate ringi välja selgitamiseks). Õigust eraelu puutumatusele sotsiaalteenuste osutamisel rõhutatakse ka rahvusvahelises õiguses (vt ESH komitee praktika kokkuvõtet art 14 kohta (2018. a seisuga)). Üldine põhimõte on, et kui inimene on taotlenud hüvitist ja hüvitise määramise üle otsustamiseks on vaja tema isikuandmeid (nt terviseandmeid), siis võib neid hüvitise üle otsustaja küsida ja neid võib talle edastada ka ilma inimeselt eraldi nõusolekut küsimata (EIKo 20837/92, M. S. vs. Rootsi, 27.08.1997, p 31 jj). See ei välista riigi käsutuses olevatele andmetele tuginedes abivajadusest sõltumatute rahaliste toetuste automaatset (inimese taotluseta) maksmist, ent selliselt hüvitiste andmise korral tuleb tagada nendest hõlbus ja ülemääraste kuludeta loobumine. Küll aga on abivajaduspõhise abi üle otsustamisel probleemne inimese profileerimine ja loodud profiili alusel algoritmil põhinev automaatne abi andmine, kuna nii lähtutakse abi andmisel stereotüüpidest, mitte inimesest endast. See võib omakorda viia inimese diskrimineerimiseni.

PS § 28 lg 3 sätestab, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet (vt omavalitsusliku ülesande kohta PS § 154 komm-d). Sellest sättest tuleb riigile ühelt poolt kohustus hoiduda sellisele hoolekandele takistuste tegemisest. Teiselt poolt paneb säte riigile tegutsemiskohustuse, et isikud ja kohalikud omavalitsused saaksid ka vabatahtlikult abivajajaid aidata. Muu hulgas hõlmab riigi tegutsemiskohustus ESH art 14 lg-st 2 tulenevat riigi kohustust toetada üksikisikute ning vabatahtlike või muude organisatsioonide osavõttu sotsiaalteenuste loomisest ja pakkumisest.

PS § 28 lg 3 kannab endas eesmärki muuta ühiskond sidusamaks, toetada sotsiaalteenuste ja -toetuste arengut ning tagada selliste teenuste ja toetuste olemasolu, mida mõnele isikute grupile võib vaja minna, aga mida üle riigi pole (veel) vaja osutada või milleks riigil raha või ideid napib. Sedakaudu saab pakkuda abivajajatele sotsiaalteenuseid ja -toetusi võimalikult laias spektris, aga ka vähendada riigi kulusid.

Vabatahtlikuks hoolekandeks on abivajavale isikule nii PS § 19 alusel tegutsevate üksikisikute kui ka PS § 48 lg 1 alusel loodud isikute ühenduste antav abi. Riik võib sellisele abi osutamisele seada piiranguid, kui need on vajalikud teiste isikute õiguste ja vabaduste tagamiseks. Teatud juhtudel peab riik seda vastavalt PS §-dele 13 ja 19 abivajavate ja kolmandate isikute huvides isegi tegema. Vabatahtliku hoolekande soodustamine võib väljenduda maksuvabastuste ja toetuste andmises, organisatsiooni loomisel tasuta nõustamisteenuse pakkumises jms. KOV-de soodustamine seisneb neile mh kindla tulubaasi kindlustamises, et KOV saaks luua teenuseid ja anda toetusi, mida ta seaduse järgi ei pea kohustuslikus korras inimestele võimaldama.

Soodustamisel on riik seotud PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise ning PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtetega, PS §-s 14 sätestatud põhiõigusega korraldusele ja menetlusele, aga ka PS §-dest 14 ja 28 tuleneva riigi kohustusega tagada riikliku hoolekandesüsteemi olemasolu ja rahastamine.

PS § 28 lg 4 järgi on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja KOV-de erilise hoole all. See tähendab, et nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peavad lasterikastele peredele ja puuetega inimestele pöörama oma tegevuses tähelepanu nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Kõnealune norm lähtub tõsiasjast, et lasterikkus ja puuded põhjustavad üksikisikutele inimväärikuse ning teiste põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel olulisi takistusi. Esiteks võivad need sotsiaalsed riskid sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei pruugi vaesusesse langemata suuta kanda. Teiseks põhjustavad kõnealused sotsiaalsed riskid pahatihti teiste põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste realiseerimise faktilisi takistusi (nt isiku liikumispuude tõttu võib olla takistatud PS § 29 lg-s 1 sätestatud elukutse või töökoha valimise õigus).

Lubadus hoolitseda lasterikaste perede eest sisaldus ka 1938. a PS §-s 21, mis sätestas perekonnapõhiõiguse. PS ei öelnud siis ega ütle ka 1992. a PS, milline pere on lasterikas. Pere lasterikkus sõltub ühiskonnas parasjagu kehtivast laste arvu tunnetuslikust normist: selle normi ületamisel tuleb peret pidada lasterikkaks. Samas on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et on Riigikogu otsustada, millist peret pidada lasterikkaks (RKHKm 07.04.2020, 3-18-1672/26, p 28). Lasterikkus põhjustab peale laste eest hoolitsemise suurtele kuludele takistusi raha teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu tuleb vanematel pahatihti töötamisest osaliselt või täielikult loobuda. Seepärast on lasterikaste perede vaesusesse langemise riski realiseerumine eriti tõenäoline. Vastavalt ESH art-tele 12 ja 16 tuleb riigil muu hulgas lasterikaste perede äärmisesse vaesusesse langemise vältimiseks anda sobiva suurusega lapsetoetusi. Töö- ja pereelu ühitamist käsitleb aga ESH art 27, mis muu hulgas nõuab, et laste eest hoolitsemise kohustusega arvestataks nii töötingimuste kui ka sotsiaalkindlustussüsteemi kujundamisel, paneb kohustuse tagada lapsehoiuvõimalused jne (vt täpsemalt ESH komitee praktika kokkuvõtet art-te 12, 16 ja 27 kohta (2018. a seisuga)).

PS ei ava puude mõistet. Küll aga teeb seda Eestile siduv PIÕK, mille art 1 lg 2 järgi on isik puudega, kui tal on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimes mitmete takistustega tõkestada tema täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

PS § 28 lg-st 4 tuleneb riigile ja KOV-dele positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat faktilist ebavõrdsust moel, mis võimaldab puuetega inimestel realiseerida õigusi teiste inimestega võrdselt. Viimasest tuleneb, et see säte on rakendatav kõikides eluvaldkondades ja küsimustes. Riigi ja KOV-de ülesandeks on teha kindlaks, kuidas neid takistusi kõige tõhusamalt ületada saab ning vastavalt sellele valida meetmed. Nii tuleb mõnel juhul seadusandjal seaduses sätestada avalikku võimu ja eraõiguslikke isikuid siduvaid võrdset juurdepääsu (nt veebilehtedele, ehitistele, töökohtadele, haridusele, vanaduspensionile) tagavaid norme, mõnel teisel juhul erisoodustusi sisaldavaid norme, aga ka tagada toetuste ja teenuste olemasolu. Lisaks vt MSKÕP komitee üldkommentaar 19 (2007), MSKÕP komitee üldkommentaar (1994), LÕK komitee üldkommentaar 9 (2006), PIÕK ja selle järelevalveorgani seisukohti, ESH komitee seisukohti art-te 12, 14 ja 15 kohta ning EIK praktikat. Vt ka PS § 12 komm-d.

Puude korral on nii puudega inimesel kui ka tema lähimal perel õigus erikaitsele (vt MSKÕP komitee üldkommentaar 19 (2007), MSKÕP komitee üldkommentaar 5 (1994), LÕK komitee üldkommentaar nr 9 (2006), PIÕK komitee üldkommentaar nr 6 (2018), ESH komitee praktika kokkuvõtet art-te 11–15 kohta).

„Eriline hool“PS § 28 lg-s 4 ei õigusta riiki piirama puuetega inimeste õigusi ega muul moel patroniseerima-objektistama, nt seadma eestkostet. Puudega inimese asemel teda puudutavate otsuste vastuvõtmise küsimuse reguleerimisel riivatakse PS § 10, § 19 lg 1 (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p-d 19 ja 21) ja § 26 (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 21). PIÕK art 12 järgi ei saa puuetega inimeste üle eestkostet seada (PIÕK komitee üldkommentaar nr 1 (2014)). Selle asemel tuleb ette näha toetatud otsuste süsteem. Eesti on konventsiooniga liitudes teinud sellekohase välistuse. EIK on eestkoste seadmise menetluse kontekstis samuti PIÕK-le viidanud (EIKo 36760/06, Stanev vs. Bulgaaria, 17.01.2012, p 244).