EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritav paragrahv käsitleb küsimusi, mis puudutavad perekonda, abielu, vanemaid ja lapsi.

PS § 27 sõnastamisel oli eeskujuks 1938. a PS, mille § 21 kõlas:
„Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all.
Abielu korraldavad seadused tugenevad abikaasade üheõigusluse põhimõttele, kuivõrd see on kokkukõlastatav perekonna ühise hüvega, järelkasvu huvidega ja vastastikuse toetamisega.
Abikaasade varavahekorrad määratakse seadusega, kusjuures seadusjärgne varavahekord ei või kitsendada ühe abikaasa varaõiguslikku teovõimet.

Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse. Lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti.“
1938. a PS § 28 lg-s 1 oli sätestatud: „Abivajaja eest hoolitsemine lasub eeskätt perekonna liikmeil.“

Perekonna, abikaasade, vanemate ja laste õigusi kajastavad sätted sisaldusid juba PS eelnõu ettevalmistamisel aluseks võetud J. Adamsi töögrupi poolt ettevalmistatud eelnõus. Eelnõu § 21 lg 1 kõlas: „Perekond ja abielu on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Seadus kaitseb emasid ja lapsi.“ Eelnõu § 21 lg 2 ütles: „Laste kasvatamine ja nendele hariduse andmine on vanemate kohus. Riik toetab lasterikkaid perekondi.“ Eelnõu § 27 lg-s 1 oli sätestatud perekonnaliikmete kohustus hoolitseda abivajaja eest.

PS § 27 sisaldab viit lõiget, mille sisu ja õiguslikku iseloomu saab tõlgendada mitut moodi. PS § 27 lg-s 1 on sätestatud põhiseaduslik perekonnaõigus, mis hõlmab nii tõrjeõigust, sooritusõigust (perekonna kaitseõiguse kujul) kui ka perekonna instituudi garantiid. Kuigi PS § 27 lg 2 on esmapilgul eriline võrdsusõigus, on seda võimalik käsitada ka abielu kui õigusinstituudi garantiina. PS § 27 lg 3 paneb vanematele põhiseadusliku kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid. Paragrahvi 27 lg-st 4 tuleneb riigi kohustus kaitsta lapsi. PS § 27 lg 5 sätestab põhikohustuse.

PS § 27 lg 1 sätestab põhiseadusliku perekonnaõiguse, mida võib käsitada erisättena PS §-ga 26 tagatud eraelu sfääri kaitsva üldsätte suhtes. PS § 27 lg 1 tagab perekonnaelu kaitse ilma seadusereservatsioonita ja on võrreldes PS §-ga 26 põhiõiguse kaitse seisukohalt soodsam säte. Teine võimalus oleks tõlgendada PS § 27 lg 1 eelkõige perekonna kaitset tagava sättena (õigus riigi positiivsele tegevusele perekonnaelu kaitseks), kuid jätta perekonnaelu tõrjeõiguslik pool § 26 kaitsealasse (PS §-de 26 ja 27 konkurentsi kohta vt § 26 komm p-d 16–18).

Paragrahvi 27 lg 1 tagab perekonda puudutava tõrjeõiguse, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekkuks tema perekonnaellu, ning kohustab riiki hoiduma perekonnaellu sekkumisest. Kaitseala riivena on käsitatav perekonnaelu igasugune ebasoodne mõjutamine. Riigikohus on leidnud, et perekonnaliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (RKHKm 13.10.2005, 3-3-1-45-05, p 16). Teiseks sätestab § 27 lg 1 perekonna ja perekonnaelu erilise kaitseõiguse, mis kohustab riiki kehtestama perekonnaelu kaitseks ning kasutamiseks õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. See annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata riigilt positiivset tegevust, millele vastab põhiõiguste adressaadi (seadusandja) kohustus tegutseda (vt ka RKPJKm 10.04.2018, 5-17-42/9, p 36).

Paragrahvi 27 lg 1 sõnastusest võib jääda mulje, et perekond väärib põhiseaduslikku kaitset üksnes tingimusel ja sedavõrd, kui perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluseks. Sellisel juhul oleks perekond üksnes kollektiivne hüve ja § 27 lg-st 1 ei tuleneks subjektiivset õigust riigi kaitsele. Kuivõrd perekond on siiski väärtus, mille kaitse on ka üksikisiku huvides, ei ole põhjendatud § 27 lg-s 1 sisalduvat kaitseõigust tõlgendada sedavõrd kitsalt ja näha selles üksnes kollektiivsete väärtuste kaitset. Pigem tuleneb § 27 lg-st 1 ikkagi ka subjektiivne õigus sellele, et riik tagaks perekonna kaitse. „Paragrahvi 27 lg 1 sõnastusest ei saa järeldada, et perekond on kaitstud vaid niivõrd, kui see tagab rahva püsimise ja kasvamise. See säte tõstab esile perekonna kui erilist kaitset vajava ühiskonna aluse, tagades perekonnale põhiseadusliku kaitse. Kui perekond oleks vaid rahva püsimise ja kasvamise tagatis, siis poleks seda Põhiseaduses vaja eraldi mainida. Paragrahv 27 lg. 1 tõendab, et perekonnal on Põhiseaduse seisukohalt iseseisev väärtus.“ (Vt RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00, p 2.)

Kolmandaks võib välja tuua, et § 27 lg-s 1 on sätestatud perekonna kui õigusinstituudi garantii. PS kinnitab sellega, et perekond kui õigusinstituut peab olemas olema ja alles jääma. Seadusandja on sellest tulenevalt kohustatud looma eraõiguslikud regulatsioonid, mis võimaldavad ja tagavad perekonna kui õigusinstituudi olemasolu ja säilimise.

Isikuliselt kaitsealalt on § 27 lg-s 1 tagatud õigus kõigi ja igaühe õigus. Paragrahvi 27 lg 1 kaitse laieneb nii Eesti kodanikule kui ka Eestis viibivale välisriigi kodanikule ja kodakondsuseta isikule (§ 9). Selle õiguse kaitseala ei laiene juriidilisele isikule, sest perekonnaelu saab olla vaid füüsilisel isikul.

Paragrahvi 27 lg 1 ei sisalda piiranguklauslit. See tähendab, et § 27 lg 1 tagab perekonna ja perekonnaelu kaitse ilma seadusereservatsioonita. Ilma seadusereservatsioonita tagatud põhiõigused ei ole siiski piiramatud, nende piirangu põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või PS norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid (vt RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 15). Nimetatud kohtuasjas käsitles Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium PS § 27 lg-s 1 tagatud perekonna kaitseõiguse piirangu põhjusena VMS-st tulenevalt riigi julgeolekut.

Kommenteeritava sätte isikuline ja esemeline kaitseala – kellele ja millistele suhetele sätte kaitse laieneb – sõltub perekonna ja perekonnaelu mõiste sisustamisest. Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete eri tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Riigikohus on märkinud, et õigus perekonnaelu puutumatusele tähendab muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKPJKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 43; RKPJKo 16.11.2016, 3-4-1-2-16, p 93; RKÜKo 11.06.2019, 5-18-8/19, p 58; RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17, p 47). PS-s ega seadustes pole perekonna mõistet sätestatud. Ka EIK pole andnud perekonnaelu ammendavat definitsiooni, vaid määratleb EIÕK art 8 kaitse alla kuuluva perekonnaelu mõistet faktilistest suhetest lähtuvalt. ELPH art 9 ütleb, et õigus abielluda ja õigus luua perekond tagatakse nende õiguste kasutamist reguleerivate riigisiseste õigusaktide kohaselt.

EIK perekonnaelu tõlgendus on avar. EIK praktikas mahub perekonnaelu mõiste alla nii mehe ja naise ametlikult registreerimata kooselu kui ka ebatraditsioonilised perekonnad, nt homo- ja transseksuaalide kooselud ning nende lapsed, kes on sündinud sperma loovutamise ja ühe partneri kunstliku viljastamise või surrogaatema abil. Kohus on märkinud: „Artikli 8 mõiste „perekonnaelu“ ei kätke ainult abielul rajanevaid perekondi ning see võib hõlmata ka muid de facto suhteid. [---] Otsustades selle üle, kas mingi suhe kujutab endast perekonnaelu, võivad olla asjakohased mitmed tegurid, sealhulgas see, kas paar elab koos, kui pikk on nendevaheline suhe ja kas nad on teineteisele pühendumist väljendanud koos lapsi saades või mis tahes muul moel“. (EIKo 21830/93, X, Y ja Z vs. Ühendkuningriik, 22.04.1997). Samas on EIK kohati piiranud perekonnaelu „tuumperekonna“ mõistega. Nii ei ole EIK perekonnaeluna tunnustanud täiskasvanud lapse ja tema vanema vahelisi suhteid, kui täiendavalt ei ole tõendatud nendevaheline sõltuvussuhe (EIKo 48321/99, Slivenko vs. Läti, 09.10.2003, p 97; EIKo 5049/12, Senchishak vs. Soome, 18.11.2014, p-d 54–55). EIK praktika kohaselt ei ole kooselu alati perekonna obligatoorne tunnus, nt kui tegemist on sidemega lapse ja vanema vahel (EIKo 22070/93, Boughanemi vs. Prantsusmaa, 24.04.1996) või kui isikud on püsivas pühendunud suhtes (EIKo 29381/09 ja 32684/09, Vallianatos jt vs. Kreeka, 07.11.2013, p-d 49, 73; EIKo 18766/11 ja 36030/11, Oliari ja teised vs. Itaalia, 21.07.2015, p 169). EIK tunnistab perekonnaeluks art 8 tähenduses ka sidemed lähedaste sugulaste vahel (EIKo 6833/74, Marckx vs. Belgia, 13.06.1979).

Kui varem pidas EIK samasooliste kooselu pigem eraeluna kaitstavaks, siis alates 2010. a on ka samasooliste kooselu EIK praktikas kaitstav perekonnaeluna. EIK ei näinud põhjust pidada heteropaaride kooselu perekonnaeluks, kuid samasooliste paaride kooselu seevastu pelgalt eraeluks, kuna samasoolised paarid võivad samamoodi elada püsivalt koos stabiilses, pühendunud suhtes (EIKo 30141/04, Shalk ja Kopf vs. Austria, 24.06.2010; EIKo 29381/09 ja 32684/09, Vallianatos jt vs. Kreeka, 07.11.2013). Nimetatud kohtuasjades hindas EIK EIÕK art 8 koosmõju ebavõrdset kohtlemist keelava art-ga 14. Hiljem on EIK pidanud samasooliste paaride püsivale kooselule piisava õigusliku kaitse tagamata jätmist õiguse perekonnaelule rikkumiseks (EIKo 18766/11 ja 36030/11, Oliari ja teised vs. Itaalia, 21.07.2015; EIKo 68453/13, Pajić vs.  Horvaatia, 23.02.2016; EIKo 51362/09, Taddeucci ja McCall vs.  Itaalia, 30.06.2016; EIKo 26431/12 jt, Orlandi jt vs.  Itaalia, 14.12.2017).

Paragrahvi 27 lg 1 kaitse alla mahuvad suhted ametlikus abielus oleva mehe ja naise vahel. Arvestades inimestevaheliste suhete mitmekesisust tänapäeva ühiskonnas, ei saa siduda põhiseaduslikku perekonna mõistet üksnes ametliku abieluga (abielu kaitse kohta vt PS § 27 lg 2 komm). Sellist käsitlust toetavad ka geneetilised argumendid. Paragrahvi 27 lg 1 eeskujuks oli 1938. a PS § 21 lg 1. 1938. a PS § 21 lg 2 rääkis abielust ja perekonnast, luues nende vahele selge seose. Kuigi kommenteeritav säte peaaegu sõna-sõnalt kordab 1938. a PS § 21 lg 1, ei võtnud PS § 27 üle sellist seost perekonna ja abielu vahel. Ka Riigikohus on pidanud perekonnaks sellist mehe ja naise perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud (nii nt RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-16-00, p 1; RKPJKo 16.11.2016, 3-4-1-2-16, p 93). Samuti on Riigikohus lugenud põhiseaduslikku kaitset väärivaks perekonnaks samast soost inimeste kooselu, kuna „nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest“ (RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17, p 52; vt ka nimetatud lahendis viidatud RKHKm 27.06.2017, 3-3-1-19-17, p 16). Seejuures viitas kohus ka inimväärikuse põhimõttele (PS § 10) ja vajadusele kohelda inimesi võrdselt (PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõigus).

Mitteabielulist kooselu reguleerib 2014. a vastu võetud ja 2016. a jaanuaris jõustunud kooseluseadus. Seaduse eesmärk on reguleerida selliste inimeste õigussuhteid – ja tagada neile piisav õiguslik kaitse –, kes ei ole abielus, kuna ei soovi (heteropaaride kooselud) või ei saa abielluda (samasoolised paarid). Kooselu registreerimiseks tuleb sõlmida kooseluleping, millest tulenevad elukaaslaste vastastikused kohustused. KooS küll jõustus 01.01.2016 (vt RKPJKm 10.04.2018, 5-17-42/9, p 32; RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17, p 45), kuid selleks, et perekonnaelu kaitse täielikult realiseeruks, oleks vajalik vastu võtta ka rakendusaktid. Kuna rakendusaktide vastu võtmata jätmine takistab kooselulepingu sõlminud paaridel perekonnaelu elamist, saab seda pidada PS § 27 lg-st 1 tuleneva perekonnaelu kaitsmise kohustuse rikkumiseks. Riigikohus on seni kahel korral leidnud, et samast soost elukaaslaste õigusi rikub see, et seadus ei anna neile erinevast soost elukaaslaste või abikaasadega võrdseid õigusi. Esimesel juhul tunnistas Riigikohus põhiseadusvastaseks välismaalaste seaduse osas, milles see ei näinud ette tähtajalise elamisloa andmist Eesti kodaniku samast soost registreeritud elukaaslasele Eestis perekonnaelu elamiseks (vt RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17; inimestele hüvitati ka elamisloa väljastamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju, vt RKHKo 18.06.2020, 3-16-1903). Teisel juhul tunnistati põhiseadusvastaseks sotsiaalmaksuseadus osas, milles see ei näinud ette sotsiaalmaksu maksmist registreeritud elukaaslase eest (võrdsetel alustel abikaasaga) (RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13). Oluline on märkida, et kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõus (Riigikogu XIII koosseisu eelnõu nr 114), mille menetlemine Riigikogus 2016. a jaanuaris soiku jäi, olid nimetatud kohtuasjades vaidluse all olnud õigused ette nähtud (vt RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17, p 57; RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p-d 8 ja 21).

Paragrahvi 27 lg 1 perekonnaelu hõlmab vanemate suhtlemise lapsega ning lapse ja vanemate vastastikuse õiguse teineteise seltsis olla. Sealjuures ei ole oluline, kas laps on sündinud abielust või väljaspool abielu või kas ta on lapsendatud. Samuti võib perekonnaelu olla lapse suhted kasuvanema ja kasuperekonnaga. Riigikohtu praktikast võib järeldada, et perekonna mõiste alla on arvatud ka täiskasvanud isiku abivajav vend ja ema (RKPJKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 64).

Oluline on piiritleda PS § 27 lg 1 kaitseala lg 3 omast, mis sõnastuse kohaselt annab vanematele õiguse ja paneb kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Allpool on § 27 lg 3 tõlgendatud ainult põhikohustust sisaldava sättena (vt komm-d 31–34). See tähendab, et vanema õigus last kasvatada ja tema eest hoolitseda, sh õigus sellele, et riik ei takistaks tal seda teha, kuuluks PS § 27 lg 1 kaitse alla. Samamoodi tuleks mõista § 27 lg 5, mis paneb perekonnale põhikohustuse hoolitseda oma abivajavate liikmete eest (vt komm 43).

Perekonnaelu võib riivata vanema õiguste piiramine ja lapse lahutamine vanemast. ÜRO lapse õiguste konventsioon ei luba eraldada last vanematest vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas seadusega, et niisugune eraldamine toimub lapse huvides (art-d 7 ja 9). Inimõiguste kohus on kasutanud kaheosalist testi perekonnaellu sekkumise kontrollimiseks. Esiteks peavad võimud näitama ära „asjakohased ja küllaldased põhjused“, õigustamaks lapse vanematelt äravõtmist ja/või selle olukorra püsimajäämise kasuks otsustamist. Teiseks on riigil kohustus kaasata lapse vanemad otsuse tegemisse (EIKo 10465/83, Olsson vs. Rootsi, 24.03.1988). Kohustus anda võimalus kõigile huvitatud pooltele osaleda menetluses ja teha teatavaks oma seisukohad tuleneb ka lapse õiguste konventsiooni art-st 9. Konventsiooni art 12 rõhutab, et ka lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, peab olema tagatud õigus kõikides teda puudutavates küsimustes vabalt väljendada oma vaateid, mida tuleb hinnata vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

Üldjuhul on vanemal õigus nõuda lapse väljaandmist igalt isikult, kes last vastu vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab (PKS § 126 lg 1). PKS võimaldab piirata vanemate õigusi, kui lapse heaolu on ohus, seejuures ei pea last ähvardav oht olema üksnes füüsiline, vaid ohustatud võib olla ka lapse vaimne ja hingeline heaolu (PKS § 134 lg 1). Lapse võib vanematest eraldada või võtta ära vanema hooldusõiguse lapse suhtes üksnes juhul, kui lapse huvisid ei ole võimalik kaitsta muude vahenditega (PKS § 135 lg-d 1 ja 2). Riigikohus on rõhutanud, et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada (RKTKo 16.09.2015, 3-2-1-78-15, p 18; RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-99-16, p 19).

Lapse vanematest eraldamise korral on võimudel kohustus astuda samme perekonna taasühinemise toetamiseks ja korraldamiseks, kusjuures aja möödudes selline kohustus intensiivistub. Kuna pereliikmete sidemed nõrgenevad suhtlemispiirangute korral, on üheks perekonna taasühinemise eelduseks regulaarne ja piisavalt tihe suhtlus perest eraldatud lapse ja vanemate vahel (EIKo37283/13, Strand Lobben jt vs. Norra, 10.09.2019; EIKo 29419/17, Pedersen jt vs. Norra, 10.03.2020). Kuna peresidemeid on lubatud katkestada ainult väga erandlikel asjaoludel, säilib lapse ja vanema suhtlusõigus üldjuhul ka siis, kui laps on perest eraldatud või vanema hooldusõigus ära võetud.

Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult (PKS § 143 lg 1). Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama kehtib, kui last hooldab ja kasvatab muu isik (PKS § 143 lg 2), nt laps kasvab hooldusperes, pere- või asenduskodus.

Last ei saa sundida temast lahus elava vanemaga suhtlema (Vt ka EIKo 31871/96, Sommerfeld vs. Saksamaa, 08.07.2003). Küll aga on lapsega koos elaval vanemal või muul last kasvataval isikul kohustus toetada lapse ja lahus elava vanema suhtlust ning motiveerida last teise vanemaga suhtlema.

Riigisisesed asutused peavad rakendama lapse ja vanema suhtluse tagamiseks kõiki meetmeid, mis juhtumi asjaolusid arvestades on võimalik (EIKo 19823/92, Hokkanen vs. Soome, 23.09.1994; EIKo 878/13, A.V. vs. Sloveenia, 09.04.2019; EIKo 23641/17, Pisică vs. Moldova, 29.10.2019). Meetmete valikul tuleb seada esikohale lapse parimad huvid, arvestades seejuures lapse arvamusega.

Lapse ja lahus elava vanema suhtluse tagamiseks vajaliku õigusliku raamistiku või efektiivse menetluse puudumine riivab nii lapse kui ka vanema õigust perekonnaelule (EIKo 27148/12, Ribić vs. Horvaatia, 02.04.2015; EIKo 29419/17, Juriśić vs. Horvaatia, 16.01.2020). Vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise kord peab olemapiisavalt selgelt reguleeritud, et tagada sellise kohtulahendi efektiivne ja kiire täitmine (RKÜKo 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 55).

Riigi kohustus tagada lapse ja vanema suhtlus ei ole siiski absoluutne (EIKo 22731/11, Fernández Cabanillas vs. Hispaania, 18.02.2014). Suhtlust ei pruugi olla võimalik tagada isegi siis, kui lapse ja vanema suhtluse toetamiseks on kasutatud kõiki võimalikke meetmeid. EIK ei pidanud vanema perekonnaelu rikkumiseks seda, kui riigisisesed ametiasutused arvestasid 13-aastase lapse korduvalt väljendatud soovi mitte suhelda oma vanemaga (EIKo 31871/96, Sommerfeld vs. Saksamaa, 08.07.2003).

Riigikohus on leidnud, et ametniku ja tema perekonnaliikmete õigust perekonnaelule võib kahjustada ametniku nõusolekuta üleviimine teisele teenistuskohale, millega kaasneb elukoha muutus (vt RKPJKo 25.11.1998, 3-4-1-9-98). Vahistatud isiku perekonnaelu puutumatust riivab keeld saada pereliikmega pikaajaliselt kokku (RKPJKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 44; 16.11.2016, 3-4-1-2-16, p 93; RKÜKo 11.06.2019, 5-18-8/19, p-d 58–59).

Õigust perekonnaelule võib riivata välismaalase väljasaatmine riigist. Välismaalastena ei käsitata EL liikmesriigi kodanikke ja nende perekonnaliikmeid vastavalt ELKS-le. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine, kuid riik peab arvestama välismaalaste õigust perekonnaelule.

Riigikohtu halduskolleegium on käsitanud perekonnaelu riivena välismaalastele elamisloa andmata või selle pikendamata jätmist (RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00; RKHKo 12.06.2000, 3-3-1-15-00; RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-17-00) ja välismaalasele Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemist (RKHKo 19.06.2000, 3-3-1-16-00). Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoha järgi võib juba elamisloa andmisest keeldumine, sõltumata sellest, kas keeldumisele järgneb või ei järgne ettekirjutus Eestist lahkumiseks, rikkuda õigust perekonnaelu puutumatusele (RKHKo 22.06.1999, 3-3-1-27-99). Riigikohus on leidnud samas, et olenevalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas õigust perekonnaelule või õigust eraelule (RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-10-03; RKHKo 13.12.2007, 3-3-1-73-07).

Kauaaegsete sisserändajate väljasaatmine on EIK praktikas perekonnaelu kaitsva EIÕK art 8 kohaldamisel enim vaidlusi tekitanud. Üldjuhul on kauaaegsete sisserändajate väljasaatmine nende perekonnaelu puutumatuse rikkumine, kuid erandlikel asjaoludel, eriti avaliku korra ja riigi julgeoleku eesmärgil, on väljasaatmine EIK hinnangul õigustatud (EIKo 23078/93, Bouchelka vs. Prantsusmaa, 29.01.1997; EIKo 25613/94, El Boujaidi vs. Prantsusmaa, 26.09.1997; EIKo 46410/99, Üner vs. Madalmaad, 18.10.2006). EIK kaalub, kui tõsised on raskused, mis võivad abikaasal väljasaatmise korral tekkida, kusjuures pelk tõsiasi, et abikaasal võib oma mehe või naisega kaasa minnes raskusi tekkida, ei välista iseenesest väljasaatmist (EIKo 54273/00, Boultif vs. Šveits, 02.08.2001). Kohus on osutanud olulist tähendust asjaolule, kas isik on sündinud riigis, kust teda soovitakse välja saata, on sinna saabunud lapseeas või täiskasvanuna ning kui kaua on ta riigis elanud (EIKo 46410/99, Üner vs. Madalmaad, 18.10.2006). Kui isik on õiguspäraselt tulnud riiki ja elanud selles riigis lapseeast saati, siis peavad olema väga kaalukad põhjused, et teda võiks riigist välja saata (EIKo 1638/03, Maslov vs. Austria, 23.06.2008). EIK on tunnistanud kaebajate perekonnaelu puutumatuse rikkumiseks nende väljasaatmise riigist pärast abielu purunemist (EIKo 10730/84, Berrehab vs. Madalmaad, 21.06.1988; EIKo 29192/95, Ciliz vs. Madalmaad, 11.07.2000). Mõlemal juhtumil olid abielust sündinud lapsed. Kohtu arvates ohustas esimese juhtumi puhul isiku väljasaatmine isa ja lapse häid suhteid, mistõttu puudus kohane tasakaal kaitstava huvi ja kasutatud vahendi vahel. Teisel juhul märkis kohus, et riigil on ühelt poolt kohustus kindlustada, et perekonnaelu vanemate ja laste vahel jätkuks ka pärast lahutust, ning teiselt poolt kohustus hoiduda sammudest, mis võivad põhjustada perekondlike sidemete katkemise.

Paragrahvi 27 lg 2 on käsitatud erilise võrdsusõigusena. Arvestades asjaolu, et PS-s on olemas üldine võrdsusõigus (§ 12), millele § 27 lg 2 midagi täpsustavat ei lisa, ei ole kommenteeritaval sättel võrdsusõigusena praktilist tähendust. Seetõttu tekib küsimus, kas poleks põhjendatud tõlgendada § 27 lg 2 laiemalt kui PS-s abielu tähtsust rõhutavat ja abielu kui õigusinstituuti garanteerivat sätet.

Tekkelooliselt võib § 27 lg 2 eeskujuks pidada 1938. a PS § 21 lg 2. Oluline on aga arvestada ka 1938. a PS § 21 lg 3, mis oli eelmise lõikega seotud (vt kommenteeritava paragrahvi komm 2). On märgatav, et 1938. a PS-s oli nimetatud sätetel märksa laiem tähendus kui üksnes abikaasade võrdsuse sätestamine. Võib öelda, et 1938. a PS § 21 lg-d 2 ja 3 sätestasid abielu kui õigusinstituudi garantii ning andsid seadusandjale juhtnööre, kuidas vastav õigusinstituut peaks olema korraldatud.

EIÕK art 12 tagab abieluealisele mehele ja naisele õiguse abielluda ja luua perekond kooskõlas selle õiguse kasutamist reguleerivate riigisiseste seadustega (EIKo10843/84, Cossey vs. Ühendkuningriik, 27.09.1990). EIK on rõhutanud, et kuigi üha enam liikmesriike on seadustanud samasooliste abielu, ei anna EIÕK art 12 samasoolistele paaridele õigust abielluda (EIKo 18766/11 ja 36030/11, Oliari jt vs. Itaalia, 21.07.2015). Samas ei viita ELPH art 9 abielust rääkides mehele ja naisele. EIK praktikas on vaidlusi tekitanud usuabielude tunnustamine konventsiooniosalistes riikides. Kohus ei pidanud konventsiooni rikkumiseks seda, kui Šveits ei tunnustanud Iraanis alaealisega (14-aastane) sõlmitud usuabielu (EIKo 60119/12, Z.H. ja R.H. vs. Šveits, 08.12.2015).

EIÕK 7. protokolli (RT II 2010, 14, 55) art 5 täpsustab abikaasade võrdsuse sisu: „Abikaasadel on võrdsed õigused ja kohustused nendevahelistes eraõiguslikes suhetes, samuti nende suhetes lastega, abielu eel, selle ajal ja lahutuse järel. Käesolev artikkel ei takista riike rakendamast abinõusid, mis on vajalikud laste huvides.“ KPÕRP (RT II 1994, 10, 11) lisab abikaasade võrdsuse abielu lahutamise osas (art 23). KPÕRP-s märgitakse, et ühtegi abielu ei tohi sõlmida abiellujate vaba ja täieliku nõusolekuta (art 23). Seejuures on EIK leidnud, et konventsiooni art-st 12 ega ka art-st 8 ei tulene õigust lahutusele (EIKo 1955/10, Babiarz vs. Poola, 10.01.2017, p 49).

Paragrahvi 27 lg 2 sõnastus ei välista, et abielu võiks PS-s olla laiem kui üksnes mehe ja naise vaheline õigussuhe ehk laieneda ka samasoolistele paaridele. Teisalt ei tähendaks tõlgendus, et PS mõttes on abielu mehe ja naise vahel, seda, et samasooliste paaride õiguste kaitseks abielule sarnase õigusliku raamistiku loomine kahjustaks § 27 lg-s 2 tagatud abielu instituuti. Samasoolistele paaridele õiguskaitse andmine ei saa riivata nende inimeste õigusi, kellel on põhiseaduslik õigus abielluda.

Paragrahvi 27 lg 3 ütleb, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Eesti Vabariigi 1938. a PS-s sarnase sisuga sätet ei olnud, seetõttu tuleb sätte tekkelugu otsida PS ettevalmistamise materjalidest. J. Adamsi töögrupi koostatud põhiseaduse eelnõu § 21 lg 2 esimene lause ütles: „Laste kasvatamine ja nendele hariduse andmine on vanemate kohus.“ Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonna ettepanekul lisati sättesse ka vanemate õigus kasvatada oma lapsi. Selline lisandus pidi garanteerima, et „Eesti Vabariigi seadustega ei saa minna kergekäeliselt vanemlike õiguste äravõtmise teed“ (L. Hänni Põhiseaduse Assamblee 30. istungil).

Sätte esialgne sõnastus oli seega suunatud eelkõige vanemliku põhikohustuse sätestamisele. Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonna ettepanekul lisati sellele tõrjeõiguslik dimensioon – õigus tõrjuda riigi sekkumist vanemliku põhiõiguse teostamisse. Kuivõrd näha PS § 27 lg-s 1 üldist perekonnaelu kaitsvat sätet, mis hõlmab ka laste ja vanemate vahelisi suhteid ning sätestab tõrjeõiguse riigi sekkumise vastu, tekib küsimus, kas on põhjendatud eraldada üks perekonnaelu tahk PS § 27 lg 3 kaitse alla. Paragrahvi 27 lg 1 on ilma seadusreservatsioonita tagatud põhiõigus. Paragrahvi 27 lg 3 piiramise tingimused on aga ebaselged. Põhiseaduse ekspertiisikomisjon leidis, et § 27 lg 4 sätestab § 27 lg 3 suhtes seadusereservatsiooni (selle kohta vt § 27 lg 4 komm).

Pigem võiks § 27 lg 3 näha vanemlikku põhikohustust sisaldava sättena, mis paneb vanematele kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid. See põhiseaduslik kohustus teenib eelkõige laste huve, tagades nende õiguse saada oma vanematelt hoolitsust. ÜRO lapse õiguste konventsioon reguleerib vanemate kohustusi peamiselt art-tes 5 ja 18. Artikli 18 järgi peavad lapse parimad huvid (vt laste õiguste kohta komm-d 38–41) olema vanemate tähelepanu keskpunktis. Artiklist 5 tuleneb lapse õiguste realiseerimisel keskse tähendusega „lapse arenevate võimete kontseptsioon“, mis kohustab vanemaid tagama lapsele kohase suunamise ja juhendamise, mis on kooskõlas lapse arenevate võimetega. Vanemad peavad seega kohandama juhendamist vastavalt lapse vanusele – mida vanem ja küpsem on laps, seda suurem on tema võime ise oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta. Näiteks on ÜRO lapse õiguste komitee rõhutanud, et noortel (10–18-aastastel) on õigus saada konfidentsiaalselt meditsiinilist nõustamist ja abi ilma vanema nõusolekuta (ÜRO lapse õiguste komitee üldkommentaar nr 20 (2016)). Vanema põhikohustust konkretiseerib PKS, sätestades hooldusõiguse piirid. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Samuti on lapsevanem lapse seaduslik esindaja. Eeltoodust tulenevalt realiseerib lapse õigusi lapse nimel üldjuhul tema vanem. See kehtib ka lapse põhiõiguste kohta – õigus haridusele, tervise kaitsele, sotsiaalsele kaitsele jms kuuluvad küll lapsele endale, kuid neid põhiõigusi realiseerib üldjuhul tema nimel vanem. Samas peab vanem lapse põhiõigusi realiseerides arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb (PKS § 116 lg 3). Seega nõrgeneb vanema õigus lapse nimel tegutseda lapse kasvades pöördvõrdeliselt lapse enda põhiõigusealisusega. Konkreetset vanust, millest alates laps ise muutub põhiõigusealiseks, ei ole, põhiõigusealisus on iga põhiõiguse puhul erinev ja tuleb välja selgitada kaalumise teel (vt § 9 komm-d). Kuni lapse põhiõigusealisuse (vajaliku küpsuse) saavutamiseni realiseerib lapse põhiõigusi vanem, kes peab seejuures lähtuma lapse parimatest huvidest (vt komm 39).

ÜRO lapse õiguste konventsioon rõhutab vajadust tunnustada põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel või teatud juhtudel seaduslikel hooldajatel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest (art 18).

Paragrahvi 27 lg-s 3 sätestatud põhikohustuse kandjaks on vanemad. Põhikohustuste puhul tuleb silmas pidada, et kohustused piiravad põhiõigusi. Paragrahvi 27 lg-st 3 tulenev põhikohustus piirab põhiõigusi, kõige üldisemalt § 19 lg-s 1 tagatud üldist tegevusvabadust, kuid kohustus hoolitseda lapse ainelise heaolu eest võib piirata ka vanema omandivabadust (§ 32) ja muid põhiõigusi. Kuivõrd põhikohustused piiravad põhiõigusi, ei saa neid realiseerida otse PS alusel, vaid üksnes juhul, kui parlament on põhikohustuse eelnevalt seadusega konkretiseerinud. PS põhikohustused ei kaota ära põhiõiguste piiramisel üldist seadusereservatsiooni ega ka üksikute põhiõiguste konkreetseid seadusereservatsioone.

Paragrahvi 27 lg-s 3 nimetatud kohustust tuleb pidada erisätteks § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse suhtes hoolitseda abivajava perekonnaliikme eest (vt komm 43 jj). Paragrahvi 27 lg 3 võiks tõlgendada nii, et see kohustab hoolitsema (sh last ülal pidama) lapse eest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Pannes laste eest hoolitsemise kohustuse vanematele, vabaneb riik teatud piirini laste hoolekandekohustusest. Siin on § 27 kokkupuutepunkt sotsiaalsete põhiõigustega, eelkõige § 28 lg-st 2 tuleneva õigusega riigi abile puuduse korral. Paragrahvi 27 lg 3 ei vabasta riiki § 28 lg-st 2 tulenevast kohustusest hoolitseda puudust kannatavate laste eest (vt ka RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215, p 16.3.2). Seejuures peab abi olema nii suur, et vanemad saaksid ise oma laste, sh puuetega laste eest hoolitseda ega peaks oma lastest majandusliku kitsikuse tõttu loobuma (EIKo 39948/06,  Saviny vs.  Ukraina 18.12.2008, p 50, milles kohus leidis, et vanematelt ei või last ära võtta vaid põhjusel, et nende majanduslik olukord ei võimalda last kasvatada, vt ka EIK art 8 praktika 2019. a kokkuvõtet, p 322).EIK on arvanud riigi makstavad perehüvitised perekonnaelu kaitsealasse (EIKo 40080/07, Fawsie vs. Kreeka 28.10.2010, p 28).

Paragrahvi 27 lg 4, mis ütleb, et seadus sätestab vanemate ja laste kaitse, on käsitatud seadusereservatsioonina § 27 lg-s 3 sätestatud õiguste ja kohustuste suhtes (vt põhiseaduse ekspertiisikomisjoni 1998. a lõpparuanne Justiitsministeeriumi kodulehel). Sätet on käsitatud ka perekonna kaitseõigusena (vt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne).

Sätte eeskujuks oli 1938. a PS § 21 lg 4: „Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse.“ Sarnases sõnastuses oli säte ka J. Adamsi töögrupi poolt ette valmistatud põhiseaduse eelnõu § 21 lg 1 kolmandas lauses (Põhiseaduse Assamblee hilisemates eelnõudes vastavalt § 22 lg 1 kolmas lause ja § 25 lg 1 kolmas lause). Emade kaitse asendati hiljem vanemate kaitsega põhjusel, et Põhiseaduse Assamblee liikmetel ja avalikkusel tekkis küsimus, kas isad ei väärigi seaduse kaitset. Esialgu põhjendati üksnes emade kaitset sellega, et kuna säte puudutab eelkõige lastekaitset, siis on emal eriline roll lapsega tiheda seotuse tõttu (vt V. Saatpalu, V. Rumesseni ja H. Runneli mõttevahetust eelnõu § 21 lg 1 kolmanda lause üle Põhiseaduse Assamblee 13. istungil ja L. Hänni sõnavõttu eelnõu § 25 kohta 22. istungil).

Geneetilised argumendid räägivad seega pigem selle kasuks, et käsitada § 27 lg 4 erilise kaitseõigusena, mis täiendab ja täpsustab juba § 27 lg-st 1 tulenevat perekonna kaitseõigust ja § 13 lg 1 esimesest lausest tulenevat üldist põhiseaduslikku kaitsekohustust. Paragrahvi 27 lg-st 4 võib kõigepealt tuletada riigi kohustuse kaitsta lapsi. Lisaks sellele võib sättest tuletada ka kohustuse tagada perekonna seesmine kaitse ehk kaitsta perekonnaliikmeid nende omavahelistes suhetes. Paragrahvi 27 lg-st 4 ei tulene üksnes riigi objektiivne kohustus, vaid ka põhiõiguse kandja subjektiivne õigus saada riigilt kaitset. Sellele põhiseaduslikult kaitstud positsioonile saab isik tugineda juhul, kui riik jätab oma kaitsmiskohustuse täitmata.

Laste kaitset reguleerivad mitmed rahvusvahelised konventsioonid, millega Eesti on ühinenud: ÜRO lapse õiguste konventsioon (RT II 1996, 16, 56), ILO konventsioon nr 182 „Lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamine“ (RT II 2001, 20, 109), riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon (RT II 2001, 31, 157). ELPH art 24 sätestab samuti laste põhiõigused – õigus kaitsele ja hoolitsusele; õigus väljendada oma seisukohti, mida võetakse arvesse vastavalt lapse vanusele ja küpsusele; lapse õigus tema parimate huvide esikohale seadmisele; õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus. Kuigi EL ei ole ÜRO lapse õiguste konventsiooniga liitunud, on EL väljendanud tahet olla seotud konventsioonis sätestatud lapse õiguste põhimõtetega (2006. a otsuses asjas C-540/03 Euroopa Parlament vs. nõukogu tunnustas EK põhimõtet, et hindamaks EL õiguse vastavust laste põhiõigustele, tuleb lähtuda ÜRO lapse õiguste konventsioonist, mis on liikmesriikidele siduv (p-d 35–37)).

Lapse õiguste konventsiooni art 3 lg 1 annab lapsele õiguse, et kõigis teda puudutavates toimingutes või otsustes (nii avalikus kui erasfääris) tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. Lapse parimate huvide esikohale seadmine on põhimõte, mida tuleb arvesse võtta kõigi muude lapse õiguste tõlgendamisel. Arvestada tuleb ka õigust võrdsele kohtlemisele (art 2), sünnipärast õigust elule, ellujäämisele ja arengule (art 6) ning lapse õigust ärakuulamisele (art 12). Lapse õiguste konventsioon ei pea vajalikuks mitte üksnes riigisiseste põhimõtete sõnastamist, vaid ka seadusandlike, administratiivsete, sotsiaalsete ja haridusalaste abinõude rakendamist, et kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletusse jätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise eest, kui laps viibib vanemate, seadusliku hooldaja või mõne teise lapse eest hoolitseva isiku hoole all (art 19).

Paragrahvi 27 lg-st 4 tulenevalt peab riik kehtestama laste kaitsmiseks vajaliku menetluse ja korralduse – lastekaitsesüsteemi. Seejuures tuleks § 27 lg-s 4 tõlgendada „laste kaitset“ avaralt, st laste õiguste kaitsena, mitte kitsalt laste kaitsena vägivalla ja väärkohtlemise eest. ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 6 lg 2 paneb riigile kohustuse tagada lapse areng võimalikult maksimaalselt. Selle kohustuse täitmine eeldab kõigi ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õiguste kaitset ja lastekaitsesüsteemi olemasolu, mis võimaldab sekkuda, kui lapse õigusi rikutakse ja lapse areng on seeläbi ohus.

Lastekaitse korraldus on reguleeritud LasteKS-s, kus on muu hulgas sätestatud riigi ja KOVü-de ülesanded laste õiguste ja heaolu tagamisel. Riigi ja KOVü-de ametiasutused peavad arendama välja meetmed lapse abivajaduse ennetamiseks ning olemasolevate probleemide vähendamiseks (LasteKS § 6 lg 2). LasteKS lähtub ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtetest.

Paragrahvi 27 lg-st 4 tulenev perekonna seesmine kaitse hõlmab riigi kohustuse pakkuda pereliikmetele kaitset perevägivalla eest. Perevägivallaks peetakse nii paarisuhtevägivalda, laste väärkohtlemist, vägivalda vanemate või vanavanemate suhtes, samuti õdede-vendade vahelist vägivalda. 2011. a võttis Euroopa Nõukogu ministrite komitee Istanbulis vastu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mida kommentaari kirjutamise ajal ei ole Riigikogu veel ratifitseerinud. Konventsioon kohustab riike looma õigusliku raamistiku perevägivalla vastu võitlemiseks ja eraldama piisavalt raha meetmete elluviimiseks. Perevägivald on konventsiooni art 3 lg b kohaselt igasugused füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas. Kuigi konventsiooni põhirõhk on võitlusel naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivallaga, on konventsioon kohaldatav kõigi perevägivalla ohvrite suhtes. Konventsiooni art 26 kohustab andma kaitset ja tuge vägivalla pealtnägijaks olnud lastele.

Nii nagu § 27 lg 3 sätestab ka § 27 lg 5 põhikohustuse – kohustuse hoolitseda abivajava perekonnaliikme eest. Säte on peaaegu sõna-sõnalt üle võetud 1938. a PS-st (§ 28 lg 1). Kui käsitada § 27 lg 1 nii nagu eespool välja pakutud, st ulatuslikku kaitset pakkuva põhiseadusliku perekonnaõigusena, tuleneb sellest ka perekonnaliikme õigus hoolitseda abivajaja eest ja oodata, et riik ei takistaks tal seda teha. Sellest käsitusest erinevalt on Riigikohus leidnud, et juhtimisõiguse äravõtmine riivab PS § 27 lg 5, kuna takistab isikul hoolitseda abivajava pereliikme eest (RKPJKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 64).

Paragrahvi 27 lg 5 on sõnastatud väga üldiselt. Sätte sõnastus ei täpsusta, kes on § 27 lg 5 tähenduses pereliikmed ehk kes on põhikohustuse kandja ja kelle abistamisele kohustus laieneb. Siit tekib küsimus, kas PS § 27 lg-s 1 silmas peetud perekond ja lg-s 5 nimetatud perekond on kattuvad (vt V. Kõve eriarvamust asjas RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/18), st kas õigusest kellegi eest hoolitseda saab tuletada sama sisuga kohustust. Kuna õigus hoolitseda oma pereliikme eest on sisult tõrjeõigus, siis ei pea PS § 27 lg 1 ja lg 5 mõistete maht kattuma ja lg 5 perekonna mõiste saab mahult olla kitsam. Samuti ei ole täpsustatud, millist hoolitsust on silmas peetud (kas isiklikku või ainelist) ning kus lõpeb pereliikme kohustus ja algab riigi hoolekandekohustus. Sedavõrd laia sõnastuse tõttu on soovitatud kommenteeritavat sätet muuta ja sõnastada kohustuse kujundamiseks seadusereservatsioon (nii nt R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses (1997). – Juridica 2001 eriväljaanne, samuti põhiseaduse ekspertiisikomisjoni 1998. a lõpparuanne Justiitsministeeriumi kodulehel).

Riigikohus on tõlgendanud PS § 27 lg 5 sättena, mis paneb paika selle, kus lõpeb perekonna ja algab riigi kohustus hoolitseda abivajava isiku eest. Paragrahvi 28 lg 2 annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Riigi sotsiaalabi ja selle ulatuse üle otsustamisel tuleb arvestada § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PS-st tuleneb seega, et puudust kannatava isiku nõudeõigus riigi vastu § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudust kannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (vt RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03 ; RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 32; RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7 /8, p 126). Riigikohtul ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses veel tulnud hinnata, kas pereliikmetele seadustega pandud abistamiskohustuse ulatus on põhiseaduspärane. Ilmselt võib asuda seisukohale, et täiskasvanud pereliikmete abistamise kohustuse ulatus ei pea piirnema abivajava pereliikme esmavajadustega, vaid võib olla laiem tingimusel, et see on abistavale pereliikmele jõukohane, st abistava pereliikme enda inimväärikus on kaitstud ning ta saab ilma ülemääraste takistusteta realiseerida põhiõigusi ja vabadusi ning täita tal lasuvaid muid põhikohustusi, sh hoolitseda oma alaealiste laste eest. Abistamiskohustuse ulatuse sätestamisel tuleb seadusandjal järgida ka võrdse kohtlemise põhimõtet, nt arvestada sellega, et täiskasvanud puudega inimese abivajadus võib olla võrreldes puudeta inimesega kordades väiksem, mistõttu ühele perele langev hoolitsuskoormus võib osutuda märkimisväärselt suuremaks pelgalt põhjusel, et abivajaval pereliikmel on puue. Selline lähenemine ei pruugi olla kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega (vt L. Arrak, A. Kivioja. Kes kannab eakale vajalike sotsiaalteenuste kulud? Kohaliku omavalitsuse ja perekonna kohustused eakale vajalike sotsiaalteenuste rahastamisel. – Juridica 2017, nr 5).

Abistamiskohustuse olemasolusse puutuvalt on Riigikohus leidnud, et esmajärjekorras tuleb vanematel hoolitseda oma laste eest (sh katta lapse ülalpidamisega seotud kulud) ning riigi kohustus hoolitseda puudust kannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215/85, p 16.3.2.). Sellest lahendist võib välja lugeda, et olukorras, kus abistamiskohustusega pereliikmel on alaealisi lapsi, vabaneb pereliige täisealiste abivajajate eest hoolitsemise kohustuse täitmisest osas, milles ta ei ole faktiliselt võimeline täisealistele pereliikmetele perekondlikku hoolitsust tagama. Samuti saab siit tuletada, et olukorras, kus riik annab puudust kannatavale inimesele tema inimväärikuse tagamiseks abi ajal, mil perekond oma hoolitsuskohustust ei täida, ei too see automaatselt kaasa perekonna abistamiskohustusest vabanemist.

Hoolitsust § 27 lg 5 tähenduses on Riigikohus sisustanud nii pereliikmele ainelise abi andmisena kui ka isikliku hooldusena (RKÜKo 03.06.2011, 3-3-1-44-11, p 62). Samas on Riigikohus öelnud, et PS § 27 lg-s 5 sätestatud perekonna põhikohustus hoolitseda oma abivajava liikme eest ei ole kõikehõlmav (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 146). Kuna § 27 lg-s 5 sätestatud põhikohustus riivab kohustuse kandja põhiõigusi, on soovitatav seda kohustust kitsalt tõlgendada. Kui seadusandja reguleerib abistamiskohustust, tuleb tal arvestada selle mõju perekonnaliikmete põhiõigustele ja tagada, et abistamiskohustus ei riivaks ülemääraselt kohustuse kandja põhiõigusi. Seega kui § 27 lg 3 puhul on vanema kohustust hoolitseda alaealise lapse eest põhjendatud tõlgendada laiemalt kui üksnes ülalpidamiskohustust, siis ülejäänud pereliikmete puhul ei saa seda nii kindlalt väita. Seejuures tuleb riigil tulenevalt PS § 27 lg-ga 1 tagatud perekonnaautonoomiast ja sellest tulenevast tõrjeõigusest austada põhiõigustega kooskõlas olevaid peresiseseid kokkuleppeid selle kohta, kuidas ehk mil viisil hoolitsuskohustust üksteise suhtes täidetakse (vt RKÜKo 03.06.2011, 3-3-1-44-11, p 62; RKPJKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 64).

Kuna PS § 27 lg 5 ja PS § 28 lg 2 on omavahel tihedalt seotud, tuleb seadusandjal luua neid sätteid arvestav terviklik abistamissüsteem, et kellegi inimväärikus ei jääks pere ja riigi abistamiskohustuste mittehaakumise tõttu kaitseta. Riigikohus on märkinud, et õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, tuleb hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49). Ka on Riigikohus selgitanud, et põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, millal tekib avaliku võimu kohustus anda inimesele abi (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 127). PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse realiseerumiseks ja riigi abi puuduse korral tagamiseks tuleb avalikus õiguses abi saamise õigust reguleerides arvestada perekonnaõigust reguleerivates seadustes (eraõiguses) sätestatut (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 46).