EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Eesti varasemad põhiseadused ei sisaldanud PS §-ga 26 sarnast perekonna- ja eraelu puutumatust tagavat üldist sätet. Sellist sätet ei olnud ka PS väljatöötamisel aluseks võetud J. Adamsi töögrupi eelnõus ega Põhiseaduse Assamblee 15.11.1991 eelnõus. Privaatsuse kaitset tagav säte lisati Põhiseaduse Assamblee 13.12.1991 eelnõusse suuresti professor I. Rebase ettepanekul (vt H. Runneli sõnavõttu Põhiseaduse Assamblee 13. istungil ja L. Hänni sõnavõttu Põhiseaduse Assamblee 18. istungil). Esialgses sõnastuses andis säte (algselt § 24, hiljem § 25) kõigile õiguse seaduse kaitsele isiklikku või perekonnaellu meelevaldse sekkumise eest. L. Hänni märkis sellega seoses, et „põhiseadusega tehakse seadusandjale ülesandeks kaitsta seaduse jõuga isiklikku ja perekonnaelu“ (Põhiseaduse Assamblee 20. istungil).

PS § 26 sõnastamisel on selgeks eeskujuks olnud EIÕK art 8. EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust. Isikliku ja perekonnaelu, samuti korteripuutumatuse, kirjavahetuse saladuse, au ja reputatsiooni kaitse on sätestatud ka kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 17. ELPH-s on perekonna- ja eraelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamine ette nähtud art-s 7. Isikuandmete kaitsele on ELPH-s pühendatud eraldi art 8.

PS § 26 esimene lause piiritleb sätte esemelise kaitseala, sätestades perekonnaelu ja eraelu puutumatuse. Esmalt tuleb selgitada, milliseid õiguslikke positsioone eraelu hõlmab ja PS § 26 kaitseb.

Eraelu mõiste arengut on mõjutanud anglosaksi privaatsuse doktriin. 19. sajandi lõpul sõnastati privaatsus kui „õigus olla üksi“. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis nr 428 (1970) määratletakse eraelu kui õigust elada omaenda elu minimaalse sekkumisega. Sellele lisati resolutsiooniga nr 1165 (1998) õigus kontrollida enda kohta käivat informatsiooni. EIK ei ole pidanud võimalikuks ega vajalikuks anda eraelu mõiste ammendavat definitsiooni (EIKo 13710/88, Niemietz vs. Saksamaa, 16.12.1992; EIKo 44599/98, Bensaid vs. Ühendkuningriik, 06.02.2001). EIK praktika on eraelu kaitsealasse arvanud füüsilise ja vaimse puutumatuse, soolise identifitseerimise, nime ja soolise sättumuse, seksuaalelu, õiguse identiteedile ja isiksuse arengule ning õiguse luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga (EIKo 44599/98, Bensaid vs. Ühendkuningriik, 06.02.2001), eutanaasia (EIKo 2346/02, Pretty vs. Ühendkuningriik, 29.04.2002), katseklaasiviljastamise (EIKo 6339/05, Evans vs. Ühendkuningriik, 07.03.2006). Eraelu hõlmab EIK käsituses ka professionaalse ja ärilise iseloomuga tegevused (EIKo 13710/88, Niemietz vs. Saksamaa, 16.12.1992), samuti võimude poolt isiku kohta avaliku informatsiooni kogumise ja talletamise teabetoimikutes (EIKo 28341/95, Rotaru vs. Rumeenia, 04.05.2000). Nende valdkondade põhjal võib üldistada, et EIÕK art 8 tagab personaalautonoomia, identiteedi, isikupuutumatuse, privaatsuse, isiku arengu, isiku identifitseerimise ja isiksuse muude kvaliteetide kaitse.

PS § 26 esemelise kaitseala sisustamisel tuleb kõigepealt arvestada, et erinevalt eespool nimetatud rahvusvahelistest aktidest on Eesti PS-s olemas üldisem säte, mis võib rolli mängida eraelu kaitsmisel. Selleks on PS § 19, mille lg 1 tagab õiguse vabale eneseteostusele. Teiseks on mitmed eraelu tahud, mis kuuluvad EIÕK art 8 kaitse alla, Eesti PS-s kaitstud spetsiaalsete põhiõigustega (selle kohta täpsemalt allpool p 14).

PS § 19 lg 1 käsitatakse üldise vabaduspõhiõigusena, mis kaitseb õiguslikku vabadust teha ja jätta tegemata mida iganes (vt selle kohta PS § 19 komm-d). Lisaks sellele on leitud, et PS § 19 lg-s 1 on tagatud üldine isiksus- või isikupõhiõigus, mis kaitseb isiku integriteeti kui kitsamat isikusfääri ja selle säilimise õiguslikke põhitingimusi. Isikupõhiõiguse kaitse alla on arvatud enesemääramis- ja enesekujutamisõigus (vt M. Ernits. Põhiseaduse § 19 p 3.1.2 (koos alapunktidega) kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 3., täiendatud vlj. Juura 2012; samamoodi R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001 eriväljaanne, lk 5–96, p 6.1 (koos alapunktidega)).

Riigikohus on oma praktikas enesemääramis- ja enesekujutamisõigusega seotud olukordi käsitlenud sageli seoses mõlema konkureeriva paragrahviga. Kas riivatud on PS § 19 lg-s 1 tagatud isiksuspõhiõiguse või PS §-ga 26 tagatud eraelu puutumatuse esemelist kaitseala, on sõltunud konkreetse juhtumi asjaoludest ja sellest, milline tähendus on antud mõistele „eraelu“. Kohus on leidnud, et nii PS § 19 lg 1 kui ka § 26 kaitsealasse võib kuuluda isiku õigus muuta oma perekonnanime (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 15; kuna kohtuasjas soovis inimene lisada oma perekonnanimele suguvõsanime, paigutas kohus selle olukorra PS § 26 kaitsealasse), samuti õigus oma kujutisele (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11). Mõlema põhiõiguse kaitseala võib riivata ka isiku salajane pealtkuulamine ja salvestamine (RKKKo 21.03.2003, 3-1-1-25-03, p 8.2; vt ka RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 40 ja RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 95). PS § 19 lg 1 kaitsealasse on Riigikohus paigutanud ka kehalise enesemääramise või puutumatuse raseduse katkestamise kontekstis (RKTKo 11.05.2011, 3-2-1-31-11, p 11).

Isiksuse kaitse on seega olnud PS § 19 lg 1 ja § 26 vahel jagatud, kuid kaitsealade piiritlemine pole üheselt selge. Praktikas võib see kaasa tuua PS § 26 kui sõnastuse poolest spetsiifilisemalt eraelu kaitsva sätte kitsendava tõlgendamise, mõistes eraelu all üksnes isiku erasfääri (nt päeviku märkmed, kirjavahetus, kehasfäär). Arvestades PS § 26 sõnastuslikku sarnasust EIÕK art-ga 8, oleks aga põhjendatud sisustada PS § 26 pigem avara kaitsealaga eraelu garantiina, mis hõlmab ka seni PS § 19 lg-st 1 tuletatud isiksuspõhiõiguse kaitsevaldkonnad (eelkõige enesemääramis- ja enesekujutamisõigus). Sellist lähenemist toetab ka Riigikohtu tõdemus, et esemeliselt kaitseb PS § 26 kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega (RKPJKo 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16; RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 96). Selline tõlgendus on soovitatav ka seetõttu, et PS § 19 lg 1 ja § 26 piiriklauslid erinevad – PS § 19 lg 1 on lihtsa piiriklausli ehk seadusereservatsiooniga, PS § 26 aga kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigus (vt selle kohta allpool p 27). PS § 26 tagab seega tugevama kaitse, mistõttu on avarast koosseisuteooriast lähtudes põhjendatud PS §-ga 26 tagatud põhiõiguse esemelist kaitseala laiendavalt tõlgendada. Sellise tõlgenduse puhul kaitseks PS § 26 ulatuslikult kogu isiku integriteeti, tema füüsilist ja vaimset puutumatust, PS § 19 lg 1 oleks aga üldine vabaduspõhiõigus. Selliselt mõistetuna on PS § 26 inimväärikuse põhimõtte (PS § 10) elementaarsem väljendus ja esimene tagatis.

PS § 26 esemelist kaitseala on oluline piiritleda ka § 20 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse kaitsealast. PS § 20 lg 1 on tõlgendatud eelkõige füüsilise vabaduse meelevaldse võtmise eest kaitsva sättena (vt § 20 komm-d). Kuna aga säte nimetab ka isikupuutumatust, on õiguskirjanduses püstitatud küsimus, kas § 20 lg 1 sisaldab ka põhiõigust isikupuutumatusele (vt U. Lõhmus. Põhiõigustest kriminaalmenetluses. Juura 2012, lk 190) või on isiku kehalise puutumatuse ja kehalise enesemääramise küsimused § 26 kaitse all.

Põhiseaduse Assamblee stenogrammidest nähtub, et PS § 20 põhikontseptsioon tugineb rahvusvahelistele inimõiguste normidele (L. Hänni sõnavõtt Põhiseaduse Assamblee 30. istungil). Täpsemalt võib § 20 lg 1 sõnastuse eeskujuks pidada EIÕK art 5 ja ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti art 9 esimest lauset. Nimetatud sätete ingliskeelsed tekstid räägivad õigusest vabadusele ja turvalisusele (liberty and security), mis eesti keelde on tõlgitud kord õigusena „vabadusele ja isikupuutumatusele“ (pakti art 9 ls 1), kord aga „isikuvabaduse ja turvalisusena“ (EIÕK art 5). EIK praktikas on turvalisust peetud kaitseks füüsilisse vabadusse (vahistamise või kinnipidamise teel) sekkumise eest ning iseseisvat tähendust ei ole sellele omistatud (vt § 20 komm-d). Sellest tulenevalt võiks järeldada, et ka § 20 lg 1 kaitseb üksnes füüsilise vabaduse meelevaldse võtmise eest ega omista isikupuutumatusele eraldi tähendust.

Teisiti kasutab mõistet „isikupuutumatus“ aga ELPH art 3 „Õigus isikupuutumatusele“ (right to the integrity of the person), mille lg 1 kohaselt on igaühel õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele (physical and mental integrity). Lõike 2 kohaselt tuleb seejuures meditsiini ja bioloogia valdkonnas eelkõige austada nõuet, et (a) asjaomane isik annaks vaba ja teadliku nõusoleku seaduses ettenähtud korra kohaselt; (b) keeldu eugeenilisteks, eelkõige isiku valikuga seotud toiminguteks; (c) keeldu inimkehast või selle osast kui sellisest rahalise tulu saamiseks ja (d) keeldu inimeste reproduktiivseks kloonimiseks.

Kuna § 20 lg 1 sõnastamisel eeskujuks olnud rahvusvahelised normid isikupuutumatust kehalise puutumatuse või enesemääramise tähenduses eraldi ei kaitse, võiks § 20 lg 1 tõlgendada pigem füüsilist vabadust kaitsva sättena ning füüsilise puutumatuse riived, mis ei seisne füüsilise vabaduse võtmises, paigutada § 26 kaitsealasse. Seda tõlgendust tundub toetavat ka süstemaatiline argument. Nimelt on füüsiline vabadus kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigus, mille piiramise tingimused on sätestatud § 20 lg-s 2. Isikupuutumatusest ja selle piiramise tingimustest § 20 lg 2 aga ei räägi. Kui § 20 lg 1 esemelisse kaitsealasse kuuluks iseseisva põhiõigusena ka isikupuutumatus, järelduks sellest, et isikupuutumatus on tagatud ilma piiriklauslita ehk tugevamalt kui isiku füüsiline vabadus. Selline tugevdatud kaitse võib olla õigustatud siis, kui küsimuse all on intensiivsed füüsilisse enesemääramisse sekkumised (nt õigus teha aborti või keelata abordi tegemine). Kindlasti ei ole see aga põhjendatud kõigil semantiliselt isikupuutumatuse mõiste alla mahtuvatel juhtudel (nt isiku kohustus näidata ette taskutes olevad esemed). Seega jääb küsimuseks, kas paigutada kõik füüsilise puutumatusega seotud küsimused § 26 kaitsealasse või piiritleda, millised jääksid § 20 lg 1 ja millised § 26 kaitse alla.

Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses ei ole sellele küsimusele selget vastust antud. Riigikohus on oma praktikas pidanud samaaegselt nii § 20 lg 1 isikupuutumatuse kui § 26 eraelu kaitsealasse kuuluvaks seksuaalset enesemääramist (kui KarS 9. ptk 7. jaos „Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod“ kaitstavat õigushüve) (RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 17.2). Samuti on isikupuutumatuse kaitse alla paigutatud informeerimiskohustus abordi tegemisel ja nõusolek abordiks (RKKKo 30.05.2000, 3-1-1-63-00, p 7.2), õigus saada kaitset perevägivalla vastu (RKKKo 25.05.2004, 3-1-1-38-04, p 10), kuid ka isiku kohustamine näidata ette taskus olevad esemed (RKKKo 19.05.2005, 3-1-1-43-05, p 7) (vt § 20 komm-d). Kuna siin välja pakutud käsitluses tõlgendatakse § 26 kui kogu isiku integriteeti ulatuslikult kaitsvat sätet, hõlmab see ka isiku õigust füüsilisele enesemääramisele ja kehalisele puutumatusele.

Ka laialt tõlgendades on § 26 esemeline kaitseala kitsam EIÕK art 8 lg-s 1 sätestatust, kuna mõned era- ja perekonnaelu tahud, mis kuuluvad EIÕK art 8 kaitsealasse, on PS-s kaitstud spetsiifiliste põhiõigustega. Au ja head nime kaitseb § 17, kodu puutumatust § 33, sõnumite saladust § 43. Perekonna- ja eraelu üksikud tahud võivad kuuluda ka §-des 27 ja 42, samuti § 44 lg-s 2 sõnastatud põhiõiguste kaitsealasse. PS § 26 kui üldsätet tuleb kohaldada juhul, kui kaitsmist vajav erasfääri kuuluv hüve ei ole PS-s kaitstud mõne erisättega. Kui erisäte on olemas, tuleb kohaldada vastavat erisätet ja § 26 kui üldisem säte peab taanduma.

EIÕK art 8 puhul puudub otsene praktiline vajadus võtta selge seisukoht eraelu ja perekonnaelu mõistete mahu ning seoste kohta. EIÕK art 8 tagab nii eraelu kui perekonnaelu kaitse samas ulatuses. Nii eraelu kui perekonnaelu riive on lubatud EIÕK art 8 lg-s 2 sätestatud põhjustel. Eesti PS-s tingib aga vajaduse eraelu ja perekonnaelu seoseid käsitleda § 27, mis ütleb, et perekond on riigi kaitse all.

Riigikohus on leidnud, et kui PS § 26 kohustab riigivõimu mitte sekkuma perekonnaellu, siis § 27 lg 1 puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 14). Sellest võiks järeldada, et perekonnaelu kaitse on PS §-de 26 ja 27 vahel jagatud: § 26 esimene lause sätestab riigi vastu suunatud tõrjeõiguse perekonnaelu valdkonnas, § 27 lg 1 aga perekonna erilise kaitseõiguse. PS kohaldav kohus peaks vaidluse korral valima, kummast perekonnaelu kaitsvast sättest lähtuda, mis ei pruugi olla kerge ülesanne. Eelnimetatud lahendis möönis Riigikohus, et joont positiivse ja negatiivse kohustuse vahele on sageli keeruline tõmmata ning võttis kohtuasja lahendamisel aluseks § 27 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 14).

Kui tõlgendada § 27 lg 1 perekonna erilise kaitseõigusena, ei oleks sellel sättel suurt praktilist tähendust põhjusel, et juba §-st 26 koos § 13 lg 1 esimese lausega tuleneb riigi kohustus kaitsta üksikisiku perekonnaelu kolmandate isikute rünnakute vastu (vt allpool p 19). Paragrahvi 27 lg 1 rolliks jääks seega perekonna kaitseõigust rõhutada. Küsimus tekib aga sellest, et §-des 26 ja 27 on sätestatud erinevad piiriklauslid. Paragrahv 26 on sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga, § 27 lg 1 aga seadusereservatsioonita (ilma piiriklauslita). Erinevate piiriklauslite tõttu ei ole konkurents § 26 ja § 27 lg 1 vahel üksnes teoreetiline probleem, vaid puudutab põhiõiguste kaitse ulatust.

Teine võimalus oleks tõlgendada § 27 lg 1 perekonnaelu kaitsva erisättena, mis tagab perekonnaelu tervikliku kaitse – nii tõrjeõiguse kui ka perekonna erilise kaitseõiguse. Selle tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et ka kaitseõigusena ei ole § 27 lg 1 üksnes riigi objektiivset kohustust sisaldav norm. Kuna perekonna kaitse on üksikisiku huvides, tuleneb § 27 lg-st 1 ka subjektiivne õigus nõuda riigilt oma perekonnaelu kaitset. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas lähtunud § 27 lg-st 1 kui perekonnaelu kaitsvast üldsättest. Halduskolleegium märkis 1997. a VMS puudutavat kohtuasja läbi vaadates: „Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all, kusjuures vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. [---] Seega ei tulene välismaalase õigus elada Eestis üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist.“ (RKHKm 06.06.1997, 3-3-1-16-97). Halduskolleegium on ka leidnud: „Konventsiooni artikli 8 ja Põhiseaduse § 26 sarnasus ei võimalda aga teha järeldust, et nende sätete kaitseala on identne. Nendes sätetes loetletud võimalikest subjektiivse õiguse piirangutest ja Põhiseaduse § 27 olemasolust tuleneb, et konventsiooni artikli 8 ja Põhiseaduse § 26 kaitsealad on erinevad.“ (RKHKo 18.05.2000, 3-3-1-11-00). Sellise tõlgenduse puhul oleks § 26 eraelu sfäärile laialdast kaitset pakkuv üldsäte, mis prima facie hõlmaks ka perekonnaelu kaitset, kuid perekonnaelu küsimustes § 26 kui üldsäte taanduks ja kohaldada tuleks § 27 lg 1 kui erisätet. Riigikohus on viimatises praktikas tuletanud perekonnapõhiõiguse nii üksnes §-st 26 (RKÜKo 11.06.2019, 5-18-8/19, p 58; vt ka RKÜKo 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 43 ja RKPJKo 16.11.2016, 3-4-1-2-16, p 93) kui ka mõlemast kõnealusest sättest (§ 26 ls-st 1 ja § 27 lg-st 1) samaaegselt, nende rolli seejuures täpsemalt määratlemata (RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5/17, p 47).

Paragrahvi 26 esimeses lauses on sätestatud tõrjeõigus, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekku tema perekonna- ja eraellu ning kohustab riiki sekkumisest hoiduma. Lisaks sellele kohustab § 26 esimene lause riiki kaitsma üksikisiku perekonna- ja eraelu kolmandate isikute rünnete eest. Riigi selline kohustus tuleneb § 13 lg 1 esimeses lauses „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele“ sätestatud üldisest kaitseõigusest. Tegemist on õigusega riigi positiivsele tegevusele. Põhimõtteliselt on kõik, mida § 26 tõrjeõigusena kaitseb riigi eest, kaitstav ka kolmandate isikute rünnete eest. Kaitse ei pruugi aga olla sama tugev, sest ühe isiku kaitse on sageli teise isiku õiguste riive. Kaitseõiguse riive seisneb kaitse tagamata jätmises. Samas on kaitseõiguse teostamisel seadusandjal avar mänguruum, kuna mingi hüve kaitsmiseks on enamasti rohkem kui üks võimalus. Ka EIK on leidnud, et kuigi EIÕK art 8 eesmärk on kaitsta isikuid avaliku võimu omavolilise sekkumise eest, ei tähenda see üksnes riigi kohustust hoiduda sellisest rikkumisest: niisuguse eelkõige negatiivse kohustuse kõrval võivad selles loomupäraselt sisalduda positiivsed kohustused era- või perekonnaelu tegelikuks austamiseks (esmakordselt EIKo 6833/74, Marckx vs. Belgia, 13.06.1979; vt ka EIKo 6289/73, Airey vs. Iirimaa, 09.10.1979). Paragrahvi 26 esimese lause kaitseala võib riivata iga sellega kaitstud õigusliku positsiooni ebasoodne mõjutamine riigi poolt, aga ka riigi kaitsekohustuse täitmata jätmine.

Eraelu üks vaieldamatult intiimsemaid osasid on seksuaalelu, mille riived võivad seisneda ennast sooliselt erinevalt määratlevate inimeste erinevas kohtlemises (§-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse samaaegne riive; vt selle kohta § 12 komm-d). Seksuaalelu puudutav on tihedalt seotud seksuaal- ja reproduktiivõigustega, mis samuti kommenteeritava paragrahvi kaitse alla kuuluvad. Seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitse puhul võivad olla tähtsad peaaegu kõik põhiõigusi kaitsvad sätted (nt §-d 12, 18, 19, 28). Nimelt on seksuaal- ja reproduktiivõigused inimõigused, mis konstrueeritakse juba olemasolevate inimõiguste sootundliku (võttes arvesse intersektsionaalsust ehk tunnuste lõimumist – vt § 12 komm-d) tõlgendamise kaudu ja seega ei eksisteeri ammendavat nimekirja kõikidest seksuaal- ja reproduktiivõigustest. Samas kaitsevad seksuaal- ja reproduktiivõigusi kõik inimõigusi sisaldavad konventsioonid ja konstitutsioonid. Seksuaal- ja reproduktiivõigused kaitsevad seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvat. Maailma Terviseorganisatsiooni definitsiooni järgi on tervis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte lihtsalt haiguse puudumine. Reproduktiivtervise definitsioon, mis võeti vastu juba 1994. aastal ÜRO rahvusvahelisel rahvastiku ja arengu konverentsil Kairos ja mille sisu on hiljem ÜRO konsensusdokumentidega täiendatud, lähtub samuti tervise sotsiaalsest dimensioonist. Reproduktiivtervis tähendab seega, et inimestel on võimalik elada rahuldust pakkuvat ning turvalist seksuaalelu, saada lapsi ja vabalt otsustada, kas, millal ja kui sageli lapsi saada. Muu hulgas peab riik tagama, et kõigil inimestel on juurdepääs reproduktsiooni, seksuaalelu ja seksuaalsust puudutavale informatsioonile (nt seksuaalharidus koolides) ning turvalisele ja tõhusale pereplaneerimisele (abort, kontratseptsioon, viljatusravi, rasedusega seotud tervishoid, sünnitusabi jne). Seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitsele on viidanud Eesti kontekstis õiguskantsler, kui pööras tähelepanu eriolukorra ajal sünnitusabis rakendatud piirangutele (vt Sünnitusabi Eesti haiglates eriolukorra ajal, 30.04.2020).

Inimõiguste kaitsega tegelevad kohtud ja konventsioonide täitmist seiravad komiteed on samuti aastate jooksul pidanud analüüsima mitmeid küsimusi, mis puudutavad seksuaal- ja reproduktiivõigusi (vt ka § 18 komm-d). Sageli on kohtud või komiteed viidanud eraelu puutumatusele (nt EIK art 8). EIK lahenditest on seksuaal- ja reproduktiivõiguste kontekstis olulised EIKo 5410/03, Tysiąc vs. Poola, 20.03.2007; EIKo 25579/05, A., B. ja C. vs. Iirimaa, 10.12.2010; EIKo 57375/08, P. ja S. vs. Poola, 30.10.2012 (abort); EIKo 3690/10, Annen vs. Saksamaa, 26.11.2015 (abort ja sõnavabadus); EIKo 67545/09, Ternovszky vs. Ungari, 14.12.2010; EIKo 28859/11 ja 28473/12, Dubska ja Krejzova vs. Tšehhi, 15.11.2016 (kodusünnituse keelud); EIKo 37873/04, Konovalova vs. Venemaa, 09.10.2014 (kolmandate isikute viibimine sünnituse juures); EIKo 29518/10, N.B. vs. Slovakkia, 12.06.2012; EIKo 15966/04, I.G. jt vs. Slovakkia, 13.11.2012; EIKo 18968/07, V.C. vs. Slovakkia, 08.11.2011 (roma vähemusse kuuluvate naiste sundsteriliseerimine); EIKo 24209/94, Y.F. vs. Türgi, 22.07.2003; EIKo 52515/99, Juhnke vs. Türgi, 13.05.2008; EIKo 36396/06, Yazgül Yilmaz vs. Türgi, 01.02.2011 (sunnitud günekoloogilised läbivaatused); EIKo 44362/04, Dickson vs. Ühendkuningriik, 04.12.2007 (kunstlik viljastamine ja vangid); EIKo 57813/00, S.H. jt vs. Austria, 03.11.2011 (munaraku ja embrüo doonorlus); EIKo 54270/10, Costa ja Pavan vs. Itaalia, 28.08.2012 (juurdepääs embrüo geneetilisele analüüsile); EIKo 6339/05, Evans vs. Ühendkuningriik, 10.04.2007 (embrüode kasutamine); EIKo 25358/12, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia, 27.01.2015; (EIKo 65192/11, Mennesson vs. Prantsusmaa, 26.06.2014); EIKo 65941/11, Labassee vs. Prantsusmaa, 26.06.2014 (asendusemadus). ÜRO Inimõiguste Komitee on käsitlenud aborti kaasustes K.L.vs. Peruu (CCPR/C/85/D/1153/2003, 24.10.2005), Mellet vs. Iirimaa (CCPR/C/116/D/2324/2013, 31.03.2016) ja Whelanvs. Iirimaa (CCPR/C/119/D/2425/2014, 17.03.2017). ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee (CEDAW komitee) praktikast on olulised A.S.vs. Ungari (sundsteriliseerimine) (CEDAW 29.08.2006), L.C.vs.Peruu (abort) (CEDAW 17.10.2011) ja Alyne da Silva Pimentel Teixeiravs.Brasiilia (emade suremus) (CEDAW 27.09.2011). Viimane kaasus on esimene kord, kui rahvusvaheline inimõiguste kaitsega tegelev institutsioon leiab, et emade suremus on inimõiguste rikkumine. Senisest kohtute ja komiteede praktikast nähtub, et reproduktiivtervise kaitse puhul võivad asjasse puutuvad kaitstavad inimõigused olla olenevalt faktilistest asjaoludest mitmesugused – õigus kehalisele autonoomiale, õigus perekonna- ja eraelu kaitsele, õigus tervisele, piinamise ja alaväärse kohtlemise keeld, diskrimineerimise keeld. Reproduktiivõiguste kaitse puhul on kõige olulisem mõista, kuidas soostereotüübid (nt „iga naise soov on saada emaks ja selle nimel on naine nõus seadma ohtu oma tervise“) mõjutavad reproduktiivtervist reguleerivaid seadusi ning vastavaid praktikaid.

Paragrahvi 26 riive on vaieldamatult olemas juhul, kui sekkutakse inimese kehalisse puutumatusesse – nt sundvaktsineerimine, tahtest olenematu ravi meetmed, toimingud isiku vaba ja teadliku nõusolekuta meditsiini ja bioloogia valdkonnas. Samuti riivavad seda süüteomenetluse toimingud, nagu näiteks isiku läbivaatus, võrdlusmaterjali võtmine,  sõrmejälgede ja DNA-proovide võtmine (isiku allutamisest süüteomenetluses tõendamistoimingutele vt ka süütuse presumptsiooni kontekstis § 22 komm 42), aga ka ülekuulamine eraelu faktide kohta ja kõigi eelnevate andmete säilitamine. Analoogsed eraeluliste andmete kogumisele ja töötlemisele suunatud toimingud, mille puhul peab silmas pidama § 26 riive proportsionaalsust, on ette nähtud korrakaitselistel eesmärkidel (vt PPVS, KorS, JAS, VangS jne). Ka läbiotsimistoimingu puhul ei või kodu puutumatuse põhiõiguse (vt § 33 komm-d 9–14) kõrval jätta arvestamata kaasnevat riivet eraelu puutumatusele. Paragrahvi 26 riive mõõdukus on kaalul eeskätt läbiotsimisel otsingute tulemusel äravõetud tõendusmaterjali (nt server, nutiseadmed, päevik, kirjad) töötlemise puhul edasises menetluses. Just eraelu puutumatuse tagamisele on suunatud KrMS § 91 lg 10, mis lubab läbiotsimise käigus võtta ära vaid objektid, mis kuuluvad konfiskeerimisele või on ilmselt kriminaalmenetluses tõendiks, kui need avastati ilma otsinguteta selgesti nähtavast kohast või otsitavate objektide leidmiseks ettevõetud mõistlike otsingute käigus. Reegleid, mis piiravad süüteomenetlust teostavaid asutuste aktiivsust n-ö juhuleidude puhul, on sõnastanud ka Riigikohus (RKKKo 06.06.2014, 3-1-1-28-14, p 17; RKKKo 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 62).

Ulatuslikud eraelu riived võivad kaasneda jälitustoimingutega (KrMS ptk 3¹) ning analoogsete toimingutega JAS (vt RKPJKo 20.03.2014, 3-4-1-42-13, p 40), samuti KKS alusel (RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 96). KrMS § 126⁵ võimaldab prokuröri loal teist isikut varjatult jälgida, koguda varjatult võrdlusmaterjali, teha esmauuringuid, vaadata asja varjatult läbi ja seda asendada. Kui aga varjatud toimingu sisuks on teabe edastamise jälgimine, siis on selleks vajalik kohtu luba: KrMS § 126⁷ reguleerib nii üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite kui ka muul viisil edastatava teabe salajast pealtkuulamist ja -vaatamist. Viimati nimetatud toimingu puhul ristub eraelu puutumatusega sagedasti ka sõnumisaladuse kaitseala (PS § 43). Kuna sõnumite saladusse sekkumine on PS järgi enam piiratud kui sekkumine perekonna- ja eraellu, siis on Riigikohus korduvalt käsitlenud küsimust kahe kaitseala piiritlemisest. Jälitustoimingute puhul tuleb PS § 26 aspektist hinnata kindlasti näiteks privaatse suhtluse jälgimist (vt RKKKo 21.3.2003, 3-1-1-25-03, p 8.2, vt PS § 43 komm 7) ning juurdepääsu kohalejõudnud ja andmekandjale salvestatud sõnumitele (RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 816 ja 817; RKKKo 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 100; vt ka PS § 43 komm-d 5 ja 6). Eraelu (§ 26) kaitsealasse kuuluvad ka sõnumi metaandmed, millest ei selgu sõnumi sisu (RKKKo 23.02.2015, 3-1-1-51-14, p 21). Nende andmete kogumise osas on andnud ranged suunised ELK 21.12.2016 liidetud kohtuasjas C-203/15 ja C-698/15 tehtud otsuses, millest lähemalt vt § 43 komm-d 9 ja 10.

Informatsiooniline enesemääramine tähendab igaühe õigust ise otsustada, kas ja kui palju tema kohta andmeid kogutakse ja salvestatakse, seetõttu on eraelu kaitse üheks oluliseks valdkonnaks isikuandmete kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud: „Eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist.“ (RKHKo 12.07.2012, 3-3-1-3-12, p 19). Andmete, sealhulgas isikuandmete hulk ja neis sisalduv teave üha suureneb ja sekkumine isikuandmete sfääri üha laieneb. 2006. a võttis Euroopa Parlament vastu direktiivi 2006/24/EÜ, mis käsitles elektrooniliste sideteenuste ja sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nendega töödeldud andmete säilitamist. Sellega pandi elektroonilise side teenuste ja sidevõrkude pakkujatele kohustus säilitada andmeid kommunikatsiooni kohta ja teha need kättesaadavaks õiguskaitseasutustele. Euroopa Kohus leidis, et selline kohustus piiras ebaproportsionaalselt ELPH art-s 7 tagatud õigust eraelule ja art-s 8 tagatud õigust isikuandmete kaitsele (EKo C-293/12 ja C-594/12, 08.04.2014). Kohus oli seisukohal, et direktiiv riivas nimetatud põhiõigusi raskelt, kuid puudusid sätted, mis tagaksid selle, et riive piirduks vältimatult vajalikuga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2016. a kehtestatud isikuandmete kaitse üldmäärus ((EL) 2016/679, 27.04.2016) lubab isikuandmeid töödelda muu hulgas andmesubjekti nõusolekul. Avalik-õiguslikus suhtes andmete töötlemiseks peab siiski olema ka seadusest tulenev alus, kuna andmesubjekti nõusolek ei muuda olematuks formaalseid nõudeid kõnealuse põhiõiguse riivamiseks.

Kui § 26 „eraelu“ hõlmab ka õigust enesekujutamisele, tuleks selle all mõista eelkõige õigust oma kujutisele ja sõnale. Õigus oma kujutisele kaitseb üksikisikut tema näitamise vastu meedias ning õigus sõnale tagab seda, et isikule ei omistataks avaldusi, mida ta pole teinud. Nendega haakuvad avaldatu ümberlükkamise õigus ja õiendi õigus. Lisaks kuulub siia õigus otsustada ise enda kohta käivate andmete avaldamise üle. Isikul peab olema õigus ise otsustada, kas ja millisel viisil ta tahab end avalikkuse ees kujutada ning kas ja mil määral tohivad kolmandad isikud muuta tema isiksuse avaliku arutelu esemeks. Oma kujutise õigus hõlmab nii kujutise pildis kui ka liikuvas pildis (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11). Õigus sõnale hõlmab nii igat liiki salvestused kui ka kirjalikus vormis edasiantava sõna. Samuti kuulub siia õigus, et isiku kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid (vrd RKTKo 19.02.2008, 3-2-1-145-07, p 14: „isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid“). Ebaõigete andmete ümberlükkamise õigus tähendab seda, et väljaanne või ringhäälinguasutus peab avaldatu ümberlükkamiseks võimaldama isikule ümberlükatava teabega võrreldava lehe- või saateruumi (vrd RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-17-05, p 27; RKTKo 21.12.2005, 3-2-1-95-05, p 26; RKTKo 31.05.2006, 3-2-1-161-05, p 14).

Isikulise kaitseala poolest on § 26 kõigi ja igaühe õigus. See tähendab, et § 26 kaitseb nii Eesti kodanikku kui ka Eestis viibivat välisriigi kodanikku ja kodakondsuseta isikut (§ 9 lg 1). Küsimus on, kas see põhiõigus kaitseb ka juriidilist isikut, sest esmapilgul tundub, et eraelu saab olla vaid füüsilisel isikul. Paragrahvi 9 lg 2 järgi laienevad PS õigused, vabadused ja kohustused juriidilisele isikule niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. EIK on leidnud, et arvestades EIÕK ajas muutuvat sisu, on EIÕK art 8 kaitseala mõnel juhul vajalik laiendada ka juriidilistele isikutele (mutatis mutandis EIKo 13710/88, Niemietz vs. Saksamaa, 16.12.1992, p 30; EIKo 37971/97, Société Colas Est jt vs. Prantsusmaa, 16.04.2002, p 41). Samuti on ELK märkinud, et mõistet „eraelu“ tuleks tõlgendada nii, et see hõlmaks füüsiliste ja juriidiliste isikute ameti- või ärialast tegevust (EKo C-450/06, Varek Sa vs. Belgia, 14.02.2008, p 48). Küsimus juriidiliste isikute eraelu kaitsest saab tekkida siiski alles juhul, kui kaitset vajav õiguslik positsioon jääb välja PS erisätete (nt §-ga 43 tagatud sõnumite saladus) kaitse alt.

Paragrahvi 26 teine lause sätestab eraelu piiriklausli. Teise lause kohaselt võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Paragrahvi 26 teises lauses on seega sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel ja § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel. Üldjuhul peaks kvalifitseeritud seadusereservatsiooni puhul piirangu põhjuste loetelu olema ammendav. Siiski on Riigikohus käsitlenud § 26 riivet õigustava eesmärgina ka § 26 teises lauses nimetamata piirangu põhjust – PS preambulist tagatud eesti rahvuse ja kultuuri säilimist ning selle kaudu teiste inimeste õigust rahvuslikule identiteedile (RKPJKo 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 18). Selline olukord võib tekkida juhul, kui mõni kaalukas väärtus on piirangute loetelust välja jäänud, mis ammendavusele pretendeeriva kvalifitseeritud seadusereservatsiooni puhul võib juhtuda (kvalifitseeritud seadusereservatsioonidega seotud probleemide kohta vt II ptk sissejuhatus).

Paragrahvi 26 teises lauses on eraelu piiriklausel sätestatud kitsamalt kui EIÕK art 8 lg-s 2. EIÕK art 8 lg-s 2 on sätestatud, et ametivõimud ei sekku art 8 lg-s 1 tagatud õiguse kasutamisse muidu kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIÕK art 8 lg 2 on sedavõrd avaralt sõnastatud, et võimaldab riivata perekonna- ja eraelu puutumatust peaaegu igal mõeldaval põhjusel.

PS ekspertiisikomisjon on leidnud, et § 26 teises lauses ettenähtud piiramisvõimalused on osutunud liiga kitsaks, kuna loetelu ei võimalda eraelu riiveid, mis on vajalikud politsei- ja korraõiguses ning kriminaalmenetluses (nt kriminaaltäitemenetluses, vangistusest vabanenud isikute resotsialiseerimiseks või riikliku julgeoleku tagamiseks). Ekspertiisikomisjon tegi ettepaneku sätestada § 26 lihtsa seadusereservatsiooniga (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande muudatusettepanekuid PS § 26 kohta). Ettepanek tundub põhjendatud, eriti juhul, kui tõlgendada § 26 eraelu sfääri kaitsva üldsättena.