EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kommenteeritava paragrahvi esemelise kaitseala piiritlemisel tuleb kõigepealt arvestada sellega, et käsitletavad põhimõtted puudutavad üksnes riiklikku kohtusüsteemi ega laiene näiteks menetlustele vahekohtus.

Paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse kohtualluvuse muutmise keeld. Ka KS § 4 näeb ette, et kohtualluvus sätestatakse seadusega ning kohtuasja võib anda ühe kohtu alluvusest üle teisele kohtule üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras. Kohtuasja alluvus on küsimus sellest, milline konkreetne kohus on pädev vastavat kohtuasja lahendama. TsMS § 69 lg 1 defineerib kohtualluvust kui isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Põhiõigus seadusega määratud kohtualluvusele peab kindlustama kohtuasjade jaotamise kohtute vahel ette kindlaks määratud objektiivsete kriteeriumide alusel, hoides seeläbi ära asjade kohtutevahelist meelevaldset jagamist. Vältides kohtuasjade ad hoc-jagamist kohtute vahel, peab kohtualluvuse regulatsioon kindlustama õigusemõistmise sõltumatuse ja muu hulgas garanteerima, et asja arutava kohtu kindlaksmääramine ei oleks kantud soovist saada konkreetne kohtulahend. Kohtualluvuse määramine seaduslikul teel peab justiitshaldustasandil tagama kohtu suurust arvestava kohtunikevahelise tööjaotuse ja seeläbi kohtusüsteemi tõhusa toimimise ning teiselt poolt isikute optimaalse juurdepääsu õigusemõistmisele (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 40).

Seadusega määratud kohtualluvuse põhimõte on käsitatav PS § 15 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse loogilise jätkuna. Seotus PS § 148 lg-s 2 sätestatuga seisneb aga selles, et see põhimõte kehtib ka loodavates erikohtutes. Õigust kohtualluvuse muutmatusele tagab täiendavalt PS § 148 lg-st 3 tulenev keeld moodustada erakorralisi kohtuid. Samas on seadusega määratud kohtualluvus käsitatav EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud ausa kohtumenetluse põhimõtte edasiarendusena, sest seadusega määratud kohtualluvusega tagatakse kohtuvõimusiseselt kohtuliku arutamise sõltumatus ja erapooletus.

Seadusega määratud kohtualluvuse puhul on tegemist kõigi ja igaühe õigusega, mis laieneb kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle suhtes leiab aset kohtumenetlus.

Seadusega määratud kohtualluvuse kui põhiõiguse puhul on rõhk seadusega määratud kohtualluvuse muutmise keelul ilma isiku nõusolekuta. Samas mingi kohtuasja tegeliku kohtualluvuse kindlaksmääramine on pigem kohtukorralduse kui põhiõiguste kaitse valdkonda kuuluv küsimus: kohtualluvuse õigusliku regulatsiooniga riiklikul tasandil peaks ühelt poolt tagama kohtute võimalikult võrdse töökoormuse ja teiselt poolt isikute optimaalse juurdepääsu õigusemõistmisele.

Seadustes on eri liiki kohtuasjadega seoses sätestatud üsna mitmeid kohtualluvuse kindlaksmääramise kriteeriume. Need sisalduvad esmajoones kohtumenetluse seadustikes, kuid välistatud ei ole ka nende paiknemine muudes seadustes. Kuivõrd tegemist on aga PS § 104 lg 2 p 14 tähenduses kohtumenetlust reguleerivate sätetega (RKPJKo 29.09.1999, 3-4-1-3-99, p 16), saab neid kehtestada siiski üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetud seadusega (RKÜKo 09.04.2013, 3-3-1-82-12, p 29). Kohtualluvuse määramisel ja kohtute paiknemise üle otsustamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Kohtualluvus on tihedalt seotud kohtute paiknemise ja tööjaotuse küsimustega, mille lahendamine on suuresti seadusandja õiguspoliitiline otsustus. Kohtute paiknemine ja omavaheline tööjaotus on omakorda seotud kohtusüsteemi rahastamise ja riigieelarvega. Nii üldreegli kehtestamisel kui ka erandite ettenägemisel on seadusandja õigustatud arvesse võtma erinevaid aspekte – lisaks kohtute kaugusele menetlusosalistest kohtute töö tõhusust lähtuvalt kohtute suurusest, elanike arvu kohtu piirkonnas, õigusabi kättesaadavust kohtu lähedal, kohtunike värbamise võimalusi ja muid asjakohaseid kaalutlusi (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 58). Piiriülestes vaidlustes võivad kohtualluvuse määramise kriteeriumid tuleneda ka rahvusvahelistest lepingutest ja EL õigusest (nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12.12.2012 määrus (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ehk nn Brüsseli I uuesti sõnastatud määrus). Kohtualluvus PS § 24 lg 1 kontekstis hõlmab ka küsimuse üld- ja erikohtute pädevuse jaotusest. Asja lahendamiseks pädeva kohtu leidmiseks tuleb esmalt välja selgitada, millist liiki kohtuasjaga on tegemist, ning seejärel tuvastada, millisele konkreetsele kohtuasutusele asi allub.

Kohtualluvuse määramise reeglid on menetlusliigiti küllaltki erinevad ning menetlusseadustikud (KrMS §-d 24–28, VTMS § 14, HKMS §-d 7–9, TsMS §-d 69–121¹) sisaldavad üldiste põhimõtete kõrval hulgaliselt erandeid ja mitmeid valikuvõimalusi. Tsiviilasjades võib teatud tingimustel kohtualluvus olla määratud ka poolte kokkuleppel (TsMS §-d 71, 104–106). Üldjuhul piirdub valikuvabadus siiski vaid esialgse võimalusega määrata, millisesse kohtusse pöörduda, ning hilisemas menetluses asja alluvust enam muuta ei saa, olenemata menetlusosaliste soovist või asjaolude muutumisest. Erandina annab TsMS § 107 pooltele võimaluse taotleda esimese astme kohtult asja üleandmist teisele esimese astme kohtule, kuid seda üksnes enne asja sisulist läbivaatamist. Kohtupädevust ja kohtualluvust kontrollitakse enne asja menetlusse võtmist ning kui kohus teeb kindlaks, et asi ei ole tema pädevuses või ei allu temale, siis annab ta asja määrusega üle pädevale kohtule. Kohtutevahelised pädevusvaidlused lahendatakse Riigikohtu erikogus (TsMS § 711), kuid konkreetse menetlusliigi raames ei ole alluvusvaidlused kohtute vahel üldjuhul lubatud, vaid ühest kohtust teise antud asja peab lahendama kohus, kellele asi üle anti (TsMS § 76, HKMS § 10). Erandiks on kriminaalasjad, mille puhul määrab vaidluse korral alluvuse Riigikohtu esimees (KrMS § 28 lg 3). 30.06.2020 jõustunud KS § 45¹ võimaldab suunata üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratavaid kohtuasju teise sama astme kohtusse kohtualluvust muutmata. Sisuliselt kaasatakse seeläbi alluvusjärgse kohtu koosseisu teise kohtu kohtunik, kes peab asja lahendama alluvusjärgse kohtu kohtunikuna. Seetõttu asja arutamise koht ei muutu ja menetlusosaliste huve ei kahjustata.

Ehkki menetlusseadustike kohtualluvust käsitlevad sätted annavad kriteeriumid üksnes pädeva kohtuasutuse väljaselgitamiseks ja PS § 24 lg 1 sõnastusest ei tulene samuti nõuet kaugemale ulatuva regulatsiooni sisseseadmiseks, on PS § 24 lg 1 kontekstis võimalik kohtuna käsitada ka konkreetset asja lahendavat kohtukoosseisu, sest vastasel korral oleks võimalik piirangu eesmärkidest teatud kohtukorralduslike muudatustega (nt kohtute ühendamisega) mööda hiilida. PS § 24 lg-s 1 sätestatud põhiõigust aitab täiendavalt tagada KS § 37 lg 2 p-st 2 tulenev kohtuasjade juhusliku jagamise printsiip. KS § 37 kohaselt nähakse kohtunike tööjaotus esimese ja teise astme kohtutes ette kohtu üldkogu poolt igaks kalendriaastaks kinnitatavas tööjaotusplaanis ning seadusest tulenevad muu hulgas tingimused, et tööjaotusplaani järgi tuleb kohtunike vahel jaotada kõik kohtusse läbivaatamiseks saabuvad asjad ja asjad tuleb jaotada tööjaotusplaanis määratud alustel, lähtudes juhuslikkuse põhimõttest. Tööjaotusplaanis tuleb lisaks reguleerida kohtu koosseisude moodustamise ja kohtunike asendamise kord ning üldkogu võib tööaasta kestel tööjaotusplaani muuta üksnes mõjuval põhjusel. Tööjaotusplaani koostamisel tuleb täiendavalt arvestada kohtute haldamise nõukoja kinnitatud põhimõtetega, kuid kohtuasjade jagamise kriteeriumid peavad siiski olema paindlikud, arvestamaks menetlusliigi ja kohtu eripäradega (sh kohtumajade paiknemine). Väga oluline on ka KS § 37 lg-s 5 sisalduv tingimus, et tööjaotusplaaniga võib igaüks tutvuda kohtu kantseleis. Kohtuasjade juhuslik jagamine välistab justiitsametnike võimaluse anda mingi kindel kohtuasi arutamiseks konkreetsele kohtunikule või kohtukoosseisule. Praktikas toimub kohtuasjade jagamine üldjuhul kohtute infosüsteemi sisestatud reeglite abil automatiseeritult. Riigikohtu menetlusele ei ole seadusandja samas mingil põhjusel kohtuasjade juhusliku jagamise põhimõtet laiendanud.

Seadusega määratud kohtualluvuse esemeline kaitseala hõlmab kahtlemata eeskätt kohtuliku arutamise ning kohtukaebe staadiume. PS § 24 lg-s 1 sätestatu eesmärki arvestades tuleb seda kaitseala laiendada ka kriminaalasjade kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku lubade andmisele menetlustoiminguteks, eriti aga jälitustoiminguteks (vt KrMS § 24 lg 4), samuti kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavatele kohtutoimingutele (vt KrMS § 24 lg 5 ning §-d 446, 481, 489²⁵, 498, 508², 508²⁶, 508⁴², 508⁶⁰ ja 508⁷²) ning kohtu toimingutele kohtulahendi täitmisel (KrMS § 22, TMS § 11).

Seadusega määratud kohtualluvuse riivega ei ole tegemist siis, kui seaduses sätestatud alustel kohtunik kas taandub ise kohtuasja lahendamisest või kui ta samal alusel taandatakse. Taandamise (taandumise) vahendusel ei toimu mitte seadusega määratud kohtualluvuse muutmine, vaid seaduses nõutava erapooletu kohtuniku tagamine. Küll aga tuleks ka uus kohtunik või kohtukoosseis määrata eelnevalt tööjaotusplaanis kokkulepitud objektiivsete kriteeriumide alusel ehk juhuslikkuse põhimõtet järgides.

PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures ehk juuresoleku õigus on PS § 15 lg-s 1 sätestatu loogilise jätkuna ausa õigusemõistmise oluline põhimõte. Juuresoleku õiguse ajaloolisi juuri on nähtud Rooma õigusele, aga ka kanoonilisele menetlusõigusele omases põhimõttes, et kohtus tuleb ära kuulata mõlemad vaidlevad pooled (audiatur et altera pars). Selle õigusega tagatakse, et isik, kelle kohtuasja menetletakse (st kelle suhtes peaks asjas tehtav kohtuotsus olema siduv), ei ole mitte õigusemõistmise objekt, vaid subjekt koos kõigi sellest tulenevate õigustega. Selleks et isik poleks mitte õigusemõistmise objekt, vaid subjekt, peab tal olema võimalus tutvuda kohtutoimikuga, vastaspoole seisukohtade ja tõenditega ning esitada omapoolseid tõendeid ja argumente (RKHKm 22.09.2015, 3-3-1-40-15, p 14; RKKKo 23.05.2008, 3-1-1-18-08, p 14.1). See hõlmab ka õigust, et kohus peab isiku seisukohta asja lahendamisel arvestama ja sellega mittenõustumist põhistama. Seega tuleneb PS § 24 lg-st 2 ka ärakuulamisõigus (RKPJKo 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 24). Juuresoleku õigust käsitleb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.03.2016 direktiiv (EL) nr 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul. Direktiivi art 8 näeb ette juhud, mil kohtulik arutamine ilma süüdistatava osavõtuta (in absentia) on lubatav.

PS § 24 lg-s 2 ette nähtud põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures on seadusereservatsioonita põhiõigus (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 39), mis tähendab, et selle riive saab olla õigustatud üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslikku järku väärtuste kaitseks (nt RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 30). Riigil on sättest tulenev kohustus tagada igaühele tegelik (st mitte pelgalt illusoorne) võimalus osaleda oma kohtuasja arutamisel, kuid sellest ei tulene, et asja arutamine ilma isiku osavõtuta poleks üldse võimalik (nt RKKKo 06.03.2013, 3-1-1-17-13). Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kui isik on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piiramise üks legitiimseid eesmärke võib olla näiteks vajadus tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamine mõistliku aja jooksul (RKKKm 30.03.2016, 3-1-1-24-16, p 6).

PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust riivavad kõik normid, millega õiguslikult või faktiliselt raskendatakse isiku võimalust olla oma kohtuasja arutamise juures (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 37). Sellisteks õiguslikeks piiranguteks võivad olla näiteks isiku nõusolekuta läbiviidav kirjalik menetlus või lihtmenetlus, isiku eemaldamine menetlustoimingult või toimikuga tutvumise õiguse piiramine (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 48), üksnes advokaadi vahendusel menetlustoimingute tegemise võimaldamine. Faktilised piirangud võivad omakorda seisneda näiteks kohtuistungi pidamises kaugemal kui isikule lähimas kohtumajas (RKPJKo 10.05.2016, 3-4-1-31-15, p 37) või kohtuistungist osavõtmise võimaldamises üksnes videokonverentsi vahendusel.

Asja arutamisena PS § 24 lg 2 tähenduses tuleb mõista eelkõige suulises, kuid ka kirjalikus vormis toimuvat osalemist kohtumenetluses. Juuresoleku õiguse üheks olulisemaks aspektiks on õigus olla kohtu poolt ära kuulatud ning tavapäraselt eeldab selle õiguse tagamine asja arutamist suulises menetluses (nt RKKKm 21.04.2011, 3-1-1-17-11, p 6.2). Seega on praktikas üha levinum kirjalik menetlus olemuslikult siiski PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse riive, kuid menetlusökonoomia kui põhiseaduslikku järku õigusväärtuse (nt RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 33) tagamiseks on see sageli siiski õigustatud piirang, pidades silmas ka seaduses sätestatud menetluslikke garantiisid (sh edasikaebamise võimalust). Kui menetlusosaline soovib kohtuistungi korraldamist, kuid kohus ei pea seda vajalikuks ja määrab asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, tuleb kohtul sellist otsustust põhjalikult motiveerida ning kaaluda samas võimalusi tagada isiku õigus suulisele ärakuulamisele näiteks mõne tehnilise lahenduse abil (EIKo 64160/11, Pönkä vs. Eesti, 08.11.2016, p-d 37, 39). EIK on leidnud, et kohtumenetlusest osavõtu võimaldamine videosilla vahendusel ei ole iseenesest vastuolus õiglase ja avaliku arutelu põhimõttega, kuid menetlusosalisele peab olema seejuures tagatud võimalus jälgida kohtuistungi käiku ning olla ära kuulatud ilma tehniliste takistusteta, samuti peab olema ette nähtud tõhus ja konfidentsiaalne suhtlemisvõimalus advokaadiga (nt EIKo 21272/03, Sakhnovskiy vs. Venemaa, 02.11.2010, p-d 98, 104). 2020. a kevadel aset leidnud koroonaviiruse SARS-CoV-2 pandeemia sundis nii Eestis kui ka mujal maailmas leidma kompromisse, tagamaks ka eriolukorra ajal õigusemõistmise toimimine, kuid tegemata järeleandmisi põhiõiguste kaitstuse tasemes (vt nt CEPEJ 10.06.2020 deklaratsioon koroonaviiruse SARS-CoV-2 pandeemiaga seotud väljakutsete kohta). Eeldatavasti hakatakse kriisi mõjul tulevikus senisest enam juurutama istungite pidamisel IT-lahendusi, kuid tuleb jälgida, et õigused efektiivsele kaitsele, esindussuhte konfidentsiaalsusele jne oleksid garanteeritud. IT-lahenduste juurutamisel peab jälgima, et haavatavate isikurühmade reaalsed võimalused õiguskaitset saada ei halveneks.

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et PS § 24 lg 2 esemeline kaitseala ei laiene kassatsioonimenetlusele (RKKKo 24.09.2001, 3-1-3-11-01, p 8.8). Apellatsioonimenetluse puhul on samuti märgitud, et kuigi see kuulub ilmselgelt PS § 24 lg 2 kaitsealasse, ei ole isiku vahetu osavõtt enda kriminaalasja arutamisest apellatsioonimenetluses siiski sama oluline kui esimese astme kohtumenetluses ning ausa ja õiglase kohtumenetluse tagamiseks on piisav, kui poolel on apellatsioonimenetluses võimalik taotleda kohtuistungi pidamist ja sellest soovi korral vahetult osa võtta, kusjuures taotlus asja suulises menetluses läbivaatamiseks on kohtule siduv (RKKKo 06.06.2016, 3-1-1-44-16, p-d 12–13; EIKo 22574/08, Kashlev vs. Eesti, 26.04.2016, p-d 43–51).

Riigikohtu varasemas praktikas on PS § 24 lg 2 kaitsealast välistatud ka erinevate kohtulubade andmine, kus ei toimu süüküsimuse sisulist otsustamist või vaidluse lahendamist (nt vara arestimine – RKKKm 09.01.2002, 3-1-1-121-01, p 6.8). Vahistatu õigust olla kohtu poolt ära kuulatud on käsitletud vabadusõiguse kaitsealale kohaldatavate nõuete raamistikus, seostamata seda PS § 24 lg-st 2 tuleneva õigusega (RKKKm 19.01.2006, 3-1-1-150-05, p-d 8–9). Hilisemates seisukohtades on Riigikohus asja arutamist sisustanud siiski oluliselt avaramalt (nt konfiskeerimine või arestimine – RKPJKm 18.12.2015, 3-4-1-27-15, p 36; RKÜKm 30.04.2013, 3-1-2-3-12, p-d 58–60; RKKKo 22.05.2012, 3-1-1-53-12, p 13). Tuleb siiski osutada, et viimati nimetatud lahendites on olnud vaidluse all menetlusse kaasamine ehk juuresolek laiemas mõttes, mitte kitsalt küsimus asja suulisest arutamisest ja isiku vahetust osavõtust.

Juuresoleku õiguse isikuline kaitseala hõlmab kõiki isikuid (sealhulgas juriidilisi isikuid), keda kohtulik arutamine puudutab: seega mitte üksnes kohtumenetluse pooli, vaid ka kolmandaid isikuid. Juriidilise isiku õigust olla oma asja arutamise juures saab realiseerida üksnes tema seaduslik esindaja, osaledes ise kohtumenetluses või leides juriidilisele isikule lepingulise esindaja (RKTKm 06.01.2005, 3-2-1-155-04, p 12). Füüsilise isiku puhul eeldab juuresoleku õiguse isiklik realiseerimine isikul kohtumenetlusteovõime olemasolu (TsMS §-d 202–204, HKMS §-d 25–26), selle puudumisel osaleb ta menetluses seadusliku esindaja kaudu. KrMS sama selgelt kohtumenetlusteovõimega seonduvat ei reguleeri. Füüsilisest isikust kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik võivad kriminaalmenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu (KrMS § 41 lg 1). Arvestades, et süüteomenetlus eeldab üldjuhul isiku süüvõimelisust, osaleb ka kahtlustatav, süüdistatav või (VTMS kohaselt) menetlusalune isik menetluses isiklikult. Erandiks on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus (KrMS 16. ptk). Nii näeb KrMS § 400 lg 4 ette, et kohus võib jätta isiku, kelle suhtes psühhiaatrilise meetme kohaldamist kaalutakse, kohtuistungile kutsumata, kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda. Värskemas kohtupraktikas on siiski toonitatud, et vaimse häirega isikule tuleks ärakuulamisõigus tagada võrdselt teiste süüdistatavatega ning sundravimenetlusele allutatud isiku võib kohtuistungile kutsumata jätta üksnes erandjuhul (RKKKm 19.10.2017, 1-16-7389/30, p-d 23–27). Ehkki kohtumenetluse keerukust arvestades eeldab juuresoleku õiguse tõhus kasutamine sageli ka lepingulise või volitatud esindaja (nt advokaadi) osavõttu, ei ole siiski alust lugeda PS § 24 lg-s 2 sätestatuga hõlmatuks õigust osaleda kohtuistungil või kohtumenetluses koos advokaadiga.

Juuresoleku õigus ei tähenda riigi kohustust tagada iga hinna eest isiku isiklikku osavõttu tema kohtuasja arutamisest siis, kui ta ise on mingil viisil muutnud enese osavõtu tagamise kas võimatuks või kohtuvõimu normaalset funktsioneerimist takistavaks. Sellistel juhtudel ei saa kohtulikku arutamist ilma isiku osavõtuta pidada juuresoleku õiguse ülemääraseks riiveks. Juhtumid, mil kriminaalasja võidakse arutada ilma süüdistatava osavõtuta esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus, on sätestatud vastavalt KrMS § 269 lg-s 2 ja § 334 lg-s 1 (vt lisaks § 69¹ lg 4). Süüdistatava isiklikku osavõttu ei pea tagama ka korraldava sisuga istungite puhul (KrMS §-d 259 ja 276¹). Neil juhtudel peab PS § 24 lg-s 2 nimetatud õiguse riive mõõdukuse tagama kaitsja kohustuslik osalus. Ka TsMS § 407 annab teatud tingimustel võimaluse tagaseljaotsuse tegemiseks. Kui aga puuduvad seaduses ettenähtud alused, mis võimaldavad arutada asja kohtuistungil ilma mõne menetlusosalise osavõtuta, siis on asja arutamine isiku osavõtuta kõigis menetlusliikides loetud menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks, mille puhul tuleb madalama astme kohtu otsus igal juhul tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks (vt KrMS § 339 lg 1 p 2 ja § 341 lg 1, TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 2, HKMS § 199 lg 1 p 2 ja § 230 lg 2).

PS § 24 lg-tes 3 ja 4 sätestatud kohtumenetluse avalikkuse ja kohtulahendi kuulutamise avalikkuse põhimõtted on käsitatavad kohtumenetluse organisatsiooniliste põhimõtetena, mille põhieesmärk on tagada kohtumenetluste läbipaistvus ja selle kaudu aidata kaasa kohtuvõimu legitimeerimisele. Kuna kohtulahendi kuulutamine on tegelikult kohtumenetluse üks osa, siis ei oleks iseenesest raske kohtulahendite kuulutamise avalikkust lihtsalt tuletada kohtumenetluse avalikkusest ja seetõttu võiks nende kahe põhimõtte eristamine näida küsitav. Eristamine on siiski vajalik seetõttu, et kummagi põhimõttega seostatava põhiõiguse tarbeks on PS-s sätestatud erinevad põhiõiguse lubatava piirangu (riive) tingimused. EIÕK art 6 lg-s 1 nii selget eristust ei tehta. Konventsioon näeb ette igaühe õiguse oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral avalikule asja arutamisele ning kohtuotsuse avalikule kuulutamisele, lisades, et ajakirjanikke ja üldsust võidakse siiski demokraatlikus ühiskonnas eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse, või erilistel asjaoludel, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik.

Kohtumenetluse avalikkuse põhimõte on seatud teenima kohtumenetlustesse kaasatud isikute (eeskätt menetlusosaliste) huvisid. Selle esmane eesmärk (subjektiivne kaitse-eesmärk) on menetlusosaliste kaitsmine nii üldisemalt igasuguste alusetute menetluslike sunnivahendite ja muude põhiõiguste riivete kui ka konkreetsemalt omavoliliste, meelevaldsete ja ebaseaduslike kohtulahendite eest. Kohtumenetluse avalikkuse põhimõttes tuleb näha ka objektiivset kaitse-eesmärki, mis võib olla menetlusosaliste huvidest lahutatav (nt kindlustada usaldust õigusemõistmise suhtes) või neile suisa vastanduv, vältides mõnele menetlusosalisele õigusvastaste privileegide andmist ja tagades õiguse ühetaolise kohaldamise kõigi isikute suhtes. Seega lähtub põhiõigusest kohtumenetluse avalikkusele muu hulgas menetlusosaliste (ja ehk ka teiste menetlusse kaasatud isikute) subjektiivne õigus nõuda, et avalikkuse esindajad saaksid jälgida istungisaalis kohtuistungit ja võiksid seda ka talletada. Avalikkuse esindajaile annab see küll võimaluse vahetult jälgida kohtuistungit, kuid neil ei teki sellest veel subjektiivset kohtukaebeõigust vaidlustada kohtumenetluse avalikkuse mittekohast tagamist või sootuks tagamata jätmist. Seda põhjusel, et PS § 15 lg-st 1 tulenev kohtutee garantii ei laiene üldjuhul populaarkaebustele.

Enim levinud arusaama kohaselt tähendab kohtumenetluse avalikkuse nõue nn saaliavalikkust ehk vahetut avalikkust. KrMS § 266 lg 4 ja TsMS § 44 kohaselt on kohtul õigus piirata istungisaalis viibijate hulka, kui istungisaal on ületäitunud. PS § 24 lg-le 3 tuginevalt ei saa taotleda, et publiku või meedia huvist tingitult tuleks kohtuistung viia üle spordihalli või kanda seda üle televisioonis. Samas ei saa kohtuistungi avalikkuse põhimõtet lugeda järgituks siis, kui kohtusaalist on just pealtvaatajate arvu vähendamiseks osa toole välja viidud või kui kohtusaali uks istungi ajaks lukustatakse. Kõnealuse põhimõtte rikkumiseks on erialakirjanduses loetud sedagi, kui kohtuistungi toimumise ajast või kohast teavitatakse vaid teatud väljavalitud isikuid ning kui istungile ei lubata hilinejaid või istungisaalist mõneks ajaks lahkunuid (kui nad ei häiri kohtuistungit). Üldjuhul – kui kohtuistung leiab aset selleks ettenähtud majas (kohtumajas) – on kohtuistungi avalikkuse põhimõtte tagatuseks nõutav (ja samas piisav), kui kohtusaali uksele või selle vahetusse lähedusse paigutatud teadetetahvlilt on võimalik leida vastavaks päevaks kavandatud kohtuistungite ajakava. Arvestades nüüdisaegse ühiskonna digitaalseid arenguid ja inimeste tavapäraseid infotarbimise viise, on Eesti seadusandja pidanud piisavaks kohustust avaldada andmed kohtuistungi aja kohta kohtu veebilehel (KrMS § 169¹, TsMS § 343 lg 3 ning HKMS § 127 lg 7).

Menetluslikult on võimalik eristada esiteks kohtuasjas terviklahendi saavutamisele suunatud kohtuistungit ja teiseks sellist kohtuistungist, mille raames lahendatakse kas menetluslikku üksikküsimust (nt määruskaebust) või korraldusliku iseloomuga küsimust (nt kohtu alla andmine). Avalikkuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab esimest liiki kohtuistungeid. Ilmselt oleks teoreetiliselt keerukas põhjendada avalikkuse esindajate osavõtu keeldu teist liiki kohtuistungitest, kui nad seda ilmtingimata taotlevad. Samas ei oleks ilmselt põhjust avalikkuse teavitamata jätmist neist teist liiki kohtuistungitest lugeda avalikkuse põhimõtte rikkumiseks seetõttu, et nendel istungitel ei lahendata kohtuasja sisuliselt, ei tegelda probleemidega, mis PS § 24 lg 3 mõtte kohaselt nõuaks avalikku kohtuistungit.

Eesti seadusandja on kohtumenetluste kujundamisel mõistnud PS § 24 lg-s 3 sätestatut mõnevõrra teistmoodi, kui seda võimaldaks vaid puhtalt grammatiline tõlgendamine, ja on sätestanud kohtulikuks arutamiseks rohkelt kirjaliku menetluse võimalusi. Kui kohtuasja ei lahendatagi kohtuistungil suuliselt, vaid kirjalikus menetluses, ei saa kohtuistungi avalikkust tavamõttes tagada. EIK praktikas on leitud, et kuigi suuline ja avalik kohtuistung on üks ausa õigusemõistmise aluseid ning eriti oluline kriminaalasjades, ei ole see siiski absoluutne (st ka mitte kriminaalasjades) ning avalikust kohtuistungist võib ka loobuda, kui arutatavate küsimuste iseloom seda ei nõua (menetlusosalisel peaks siiski olema võimalus kohtuistungi pidamist taotleda). Muu hulgas on EIK pidanud teatud asjades võimalikuks põhjendada suulisest menetlusest loobumist nii majanduslike kui ka õigusemõistmise tõhususe tagamise argumentidega, eelkõige vajadusega tagada kohtuasjade menetlemine mõistliku aja jooksul (nt EIKo 73053/01, Jussila vs. Soome, 23.11.2006, p-d 40–43). Arvestades küll, et ka lühi- ja kokkuleppemenetluses on kohtumenetluse avalikkus olulisel määral piiratud, on Eestis kriminaalasjades esimese astme kohtus puhtakujuline kirjalik menetlus ette nähtud üksnes käskmenetluses. Kõigi menetlusliikide puhul on apellatsiooniastmes ette nähtud, et ringkonnakohus võib vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, kui mõni menetlusosaline ei ole taotlenud kohtuistungi korraldamist ja seda ei pea vajalikuks ka ringkonnakohus ise (KrMS § 331 lg 1², TsMS § 647, HKMS § 182 lg 1 p 9 ja § 189 lg 1 p 5). Kassatsiooniastmes omakorda ei ole Riigikohus enam seotud ka menetlusosaliste taotlustega ning määrab asja läbivaatamiseks kohtuistungi üksnes juhul, kui peab seda ise vajalikuks (KrMS § 352 lg-d 2 ja 3, TsMS § 685, HKMS § 223 lg 1).

Kohtuistungi avalikkuse põhimõtte tähtsust kinnitab asjaolu, et PS tekstis on peetud vajalikuks loetleda otseselt need väärtused, mille kaitsmiseks võib kohus kuulutada kohtuistungi või selle osa kinniseks: riigi- või ärisaladuse kaitseks, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, alaealise või kannatanu huvides ning õigusemõistmise huvides. Peale selle on peetud vajalikuks PS § 24 lg-sse 3 lisada ka seadusereservatsioon: ülalloetletud väärtuste kaitseks lubatakse kohtul kuulutada kohtuistungit kinniseks vaid „seaduses sätestatud juhtudel ja korras“. See tähendab, et tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigustega. Seadustes toodud menetluse avalikkuse piiramise aluste loetelud kattuvad suurel määral PS § 24 lg-s 3 sisalduva väärtuste loeteluga, olles vaid mõnevõrra rohkem lahti kirjutatud (KrMS § 12 lg 1, TsMS § 38 lg 1). Oluline on rõhutada, et kõigil PS-s nimetatud juhtudel kohus üksnes võib kuulutada kohtuistungi kinniseks, kuid iseenesest ei pea ta seda tegema, ning alati tuleks kohtuistungi avalikkust piirata üksnes minimaalselt vajalikus ulatuses. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega, mis vormistatakse üldjuhul avalikult teatavaks tehtava määrusega (võib ka kohtuistungi protokolli kantava määrusega), mis ei ole määruskaebe korras vaidlustatav. EIK on korduvalt selgitanud, et salajaste tõendite olemasolu kohtuasjas ei too iseenesest kaasa vajadust viia kogu menetlus läbi kinnisena (nt EIKo 81518/12 jt, Bibin jt vs. Aserbaidžaan, 30.01.2020, p 48). Menetluse avalikkuse piiramist on siiski võimalik vaidlustada apellatsioon- või kassatsioonkaebuses, kusjuures kohtuistungi põhjendamatu kinniseks kuulutamine on kahtlemata käsitatav ausa kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 ning TsMS § 656 lg 1 p 1 ja § 669 lg 1 p 1 mõttes. Menetluse avalikkuse põhimõtte rikkumine on asja uueks läbivaatamiseks saatmise imperatiivseks aluseks siiski vaid kriminaal- ja tsiviilasjades (vt KrMS § 339 lg 1 p 12 ja § 341 lg 3, TsMS § 656 lg 1 p 1 ja § 669 lg 1 p 1). Haldusasjades tuleks seda lugeda küll menetlusõiguse normide oluliseks rikkumiseks, kuid mitte selliseks, mida ei oleks vähemalt apellatsioonimenetluses ringkonnakohtul endal võimalik kõrvaldada (vt HKMS § 199 lg 3 ja § 230 lg 3). Kohtu kaalutlusruum kohtuistungi avalikkuse piiramise aluste puhul võib ilmselt küll olla erinev, kuid samas loodetavasti siiski puhtast suvaotsusest lähtuvat kohtuistungi avalikkuse piiramist välistav.

Riigi- või ärisaladuse kaitsmise vajaduse kõrval nimetab KrMS § 12 lg 1 kohtuistungi kinniseks kuulutamise alusena ka salastatud välisteabe kaitsmise vajadust. Esmapilgul võib see tunduda PS § 24 lg 3 tekstist lähtuvalt küsitav. Siiski on seegi (ka EIÕK art 6 lg-s 1 nimetatud) kaitsevajadus seostatav riigi julgeoleku kui põhiseaduslikku järku õigusväärtusega, mis võib anda legitiimse aluse PS § 24 lg-s 3 sätestatud üldpõhimõttest irdumiseks. Selgemini väljendub see TsMS § 38 lg 1 p-s 1, mis näebki analoogse alusena ette riigi julgeoleku või avaliku korra tagamise, „eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks“. Arvestades kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, võib kriminaalmenetluses eeldada, et riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitseks kohtuistungi kinniseks kuulutamisel lähtub kohus eeskätt prokuröri või menetlusosalise taotlusest. Riigisaladust või salastatud välisteavet kaitsta sooviv kohtuistungi kinniseks muutmise taotlus peab täpselt tuginema RSVS-s sätestatule. Samas tuleb arvestada, et ka kohtunik on riigisaladusele juurdepääsu õigusega isik ja võib seetõttu vastutada RSVS 4. ptk-s sätestatud alustel ja korras riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise eest. Välistamaks sellist vastutust, peaks kohtunik vastava kahtluse tekkimisel ka ise tõstatama küsimuse, kas kohtuistungit ei tuleks riigisaladuse kaitsmise huvides kuulutada kinniseks.

Veelgi vähem aktiivselt kui riigisaladuse puhul peaks kohus ise ja ilma vastava taotluseta kuulutama istungi kinniseks ärisaladuse kaitsmiseks (KrMS § 12 lg 1 p 1, TsMS § 38 lg 1 p-d 6 ja 7). Varasemas kohtupraktikas on ärisaladuseks peetud asjaolusid, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe peab ettevõtjal olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav (vt RKTKo 09.12.2008, 3-2-1-103-08, p 20; RKKKo 08.06.2009, 3-1-1-46-09, p 10.2). Nüüdseks on ärisaladuse mõiste defineeritud 17.12.2018 jõustunud EKTÄKS § 5 lg-s 2, mille kohaselt saab teave olla ärisaladus vaid siis, kui see ei ole üldteada ega kergesti kättesaadav, sellel on oma salajasuse tõttu kaubanduslik väärtus ning teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on võtnud vajalikke meetmeid selle salajas hoidmiseks. Seega juhtudel, mil on taotletud kohtuistungi kinniseks kuulutamist ärisaladuse kaitseks, peaks kohus esiteks hindama, kas teave üldse vastab ärisaladuse tunnustele. Kinnine kohtuistung võiks ärisaladuse kaitseks olla näidustatud näiteks siis, kui menetletava kuriteoga on ärisaladust kahjustatud ja menetluse avalikkus võiks seda kahju veelgi suurendada, samuti juhtudel, mil näiteks intellektuaalse omandi õiguse väga spetsiifilise rikkumise asjaolude detailne analüüs avalikul kohtuistungil võiks tekitada sedalaadi kuritegude jäljendamise ohu. TsMS § 38 lg 1 p 6 näeb lisaks ärisaladusele ette ka võimaluse kuulutada kohtuistung kinniseks või „muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist suurem“. Viidatud lisaklauslit saab mõista üksnes nii, et mainitud „muu saladus“ peab olema seotud mõne muu põhiõiguse või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtusega. Vastasel korral ei ole sel võimalik osutuda PS § 24 lg-s 3 nimetatud väärtuse suhtes ülekaalukaks. Lisaks toob TsMS § 38 lg 1 p 8 eraldi esile sõnumisaladuse kui iseseisva (kuigi PS §-s 24 nimetamata) põhiõiguse, mis samuti võib kohtuistungi avalikkuse üles kaaluda.

Kohtuistungi avalikkuse piiramisel kõlbluse või perekonna- või eraelu kaitseks või lapse või kannatanu huvides (KrMS § 12 lg 1 p-d 2 ja 3, TsMS § 38 lg 1 p-d 3–5) võib kohtu aktiivsus olla vägagi põhjendatud. Kohtu initsiatiivi kohtuistungi kinniseks kuulutamisel perekonna- või eraelu kaitseks ei saa aga õigeks pidada juhul, kui konkreetne isik, kelle õigusi sel viisil püütakse kaitsta, soovib kohtuistungi avalikkust. Kõlbluse kaitsesse puutuvalt oleks vist raske eitada, et tänapäeva liberaalsetes tingimustes on siiski keeruline endale ette kujutada kriminaalasja, millest avalikul kohtuistungil rääkimine võiks ühiskonna kõlblust kahjustada. Kõlbluse kaitse eesmärgil võib kohtuistungite kinnisust pidada põhjendatuks näiteks siis, kui kohtuistungil on vaja avaldada laste seksuaalse väärkohtlemise üksikasju.

Ilmselt põhjendatult kuulutatakse kohtupraktikas kohtuistung kõige sagedamini kinniseks just alaealise huvides (TsMS § 38 lg 1 p 4 nimetab eraldi lapsendamissaladuse kaitset). Kriminaalasjades, kus alaealist süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos täisealisega, võib mõistlikku tasakaalu kohtuliku arutamise avalikkuse ja alaealise huvide kaitsmise vahel muu hulgas aidata saavutada ka KrMS § 216 lg-st 5 lähtuv võimalus eraldada alaealise kriminaalasi eraldi menetluseks ja siis kaaluda vaid selle asja arutamist kinnisel kohtuistungil. Arvestada tuleb ka lapse õiguste konventsiooni art 40 lg 2 p b alapunktiga vii, mille kohaselt tuleb austada iga kriminaalseaduse rikkumises kahtlustatava või süüdistatava lapse privaatsust kogu menetluse vältel, ja lapse õiguste komitee 10. üldkommentaari p-ga 65, mille kohaselt tuleks näha ette, et alaealisi puudutavad kohtuistungid on üldjuhul kinnised ning erandid sellest peavad olema sõnaselgelt sätestatud.

Nii TsMS kui ka KrMS nimetavad kohtuistungi avalikkuse piiramise alusena sõnaselgelt ka õigusemõistmise huve. TsMS § 38 lg 2 kitsendab alust mõnevõrra, nähes ette, et kohtuistungi võib kuulutada kinniseks kas siis, kui on tegu „objektiivse õigusemõistmise ilmse ohustamisega“ või kui kinnises menetluses on oluliselt suurem võimalus veenda pooli lõpetama menetlus kompromissiga või neid muul viisil lepitada. KrMS § 12 lg 1 p 4 põhiseaduslikku alust küll ei kitsenda, kuid täpsustab, et õigusemõistmise huvi kohtuistungi kinniseks kuulutamisel võib seisneda ka kohtu, kohtumenetluse poole ja tunnistaja julgeoleku tagamise vajaduses. Tuleb möönda, et kinnise kohtuistungi taotlustesse õigusemõistmise väidetavates huvides kõigil muudel julgeoleku tagamisega mitteseotud kaalutlustel tulekski suhtuda kriitiliselt põhjusel, et üldiselt on ja peaks olema õigusemõistmise huvides just nimelt avalik kohtuistung. Ka suurt nakkusohtu (nt pandeemia kontekstis) võib näha teatud juhtudel põhjusena kuulutada kohtuistung õigusemõistmise huvides kinniseks, kuid sellesse tuleks suhtuda ettevaatlikult. Tänapäeva tehnilised võimalused ei õigusta kergekäelist menetluse avalikkuse põhimõtte ohverdamist, kui on võimalik avalikkuse juurdepääsu mingil moel tagada (nt ülekanne kohtusaali ekraanile või istungi salvestise järelvaatamise võimalus, arvestades infoturbe vajadusi). Avalikkuse suurt tähelepanu pälvivas kohtuasjas võib kohtu ja menetlusosaliste nõusolekul olla õigustatud kohtuistungist ka otseülekande tegemine. IT-lahenduste läbimõeldud juurutamine koos tasakaalustavate meetmetega võib tublisti parandada õigusemõistmise kättesaadavust, efektiivsust ja avalikkust.

Õigus avalikule kohtumenetlusele peaks tagama ka avalikkusele võimaluse kohtuprotsessi jälgida. Seetõttu kerkib PS § 24 lg 3 kontekstis kohtuistungi kinniseks kuulutamise kõrval ka küsimus istungil toimuva reprodutseerimisest. Avalikul kohtuistungil on istungisaalis viibijal lubatud teha kirjalikke märkmeid, kuid kohtu loal võib kohtuistungi talletamiseks kasutada ka muid vahendeid (KrMS § 13, TsMS § 42). Seega on võimalik kohtuistungit selle toimumise ajal näiteks videosalvestada. Menetlusseadused lubavad kohtul kohustada saalisviibijaid teatud juhul saladuses hoidma asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu ka siis, kui menetlus ei ole kinniseks kuulutatud (KrMS § 12 lg 4¹, TsMS § 41 lg 3, HKMS § 77 lg 2). Riigikohus arutas 2012. a juhtumit, mil ametkondlikus ajalehes avaldati isikuandmeid, mis pärinesid avalikult arutatud kriminaalasja menetlusest. Kohus jõudis järeldusele, et ka isikuandmete korduvaks avalikustamiseks peab olema seaduslik alus. Proportsionaalne eraelu riive ei oleks see, kui hädavajaliku ja mõõduka piiratud avalikustamisega käiks alati kaasas piiramatu võimalus andmeid korduvalt töödelda (RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12, p-d 20–32). Riigikohtu värskemas praktikas on samas jaatatud ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötleva isiku õigust vaidlustada kohtuistungi avalikkuse piiramise määrust (sh kohtutoimiku osas) või saladuse hoidmise kohustust (RKKKm 16.04.2020, 1-19-8262/17; RKKKm 29.05.2020, 1-17-9149/520).

Vajadusele arvestada edasisel andmete töötlemisel (sh pärast avalikku kohtuistungit) muude kaalukate väärtuste ja põhiõigustega viitab ka KrMS § 126¹² lg 7. Nimetatud säte näeb ette, et kriminaaltoimiku avalikustamisel vastavalt AvTS-le (s.o ka arhiivimisel pärast kohtulikku arutamist) eemaldatakse neist või kaetakse jälitustoimingutega kogutud materjalides kinni andmed isikute kohta, kes ei olnud selles kriminaalmenetluses süüdistatavad ning kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ning kelle õigusi või vabadusi võidakse avalikustamisega oluliselt kahjustada. Samasuguse mõõdukusega tuleks suhtuda ka mis tahes muude kohtuasja materjalide avalikustamisse kriminaalasjas, milles menetlust küll kinniseks ei kuulutatud, kuid milles (kõiki) tõendeid avalikul kohtuistungil üksikasjalikult ei uuritud (eelkõige lihtmenetlused, aga ka nt tõendite kokkuleppeline avaldamata jätmine KrMS § 296 lg 3 kohaselt). KarS § 331⁵ sätestab kriminaalvastutuse kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest. EIK on kriminaalmenetluse andmete avaldamisega seonduvat arutades leidnud, et kohtumenetluse saladuse eriline kaitstus võib olla õigustatud, arvestades seda, mis on kriminaalkohtumenetluses kaalul nii õigusemõistmise korraldamise kui ka süütuse presumptsiooni aspektist; uurimissaladus on muu hulgas seatud kaitseks tõendite hävitamise ja moondamise eest (nt EIKo 56925/08, Bédat vs. Šveits, 29.03.2016, p-d 51, 55, 68; vt täpsemalt PS § 22 komm-d 14–17).

Vastavalt PS § 24 lg-s 4 sätestatule tuleb kohtuotsus kuulutada avalikult, välja arvatud juhud, kus alaealise, abielupoole või kannatanu huvid nõuavad teisiti. Kohtuotsuse kuulutamise all mõistetakse klassikalise arusaama kohaselt selle suulist ettelugemist kohtuniku poolt. Siinjuures tuleb siiski arvestada, et PS tasemel kaitsmist vääriv avalikkuse oletatav huvi ühelt poolt kohtumenetluse ja teiselt poolt selle tulemi – kohtuotsuse – vastu on põhimõtteliselt täiesti erinevad. Kohtumenetluse seaduslikkust ja selle kaudu ka hilisema kohtuotsuse legitiimsust saab tagada juba ainuüksi avalikkuse osavõtu võimalikkusega kohtuistungist. Ei avalikkuse osavõtt kohtuotsuse kuulutamisest ega ka sellise osavõtu võimalikkus ei saa enam kohtuotsust mõjutada, sest kuulutatakse valmis kohtuotsus. Teiste sõnadega: kohtuotsuse kuulutamise läbipaistvus ei suurenda ega vähenda kohtuotsuse kvaliteeti. Seetõttu võibki väita, et kohtuotsuse kuulutamise avalikkuse võiks sisuliselt taandada kohtuotsuse avalikkusele teatavaks tegemiseks, ilma et sellise tõlgendusega moonutataks PS kõnealuse sätte olemust. EIK on kohtuotsuste avaliku kuulutamise osas möönnud, et kuigi konventsiooni tekstist võiks järeldada avaliku ettelugemise kohustust, võivad kooskõla EIÕK art 6 lg-ga 1 tagada ka muud avaldamise viisid. Õigust avalikule kohtuotsusele tuleb vaadata terve artikli kaitseala kontekstis, mistõttu määravaks on see, et aus kohtupidamine oleks tagatud protsessis tervikuna. Nii on EIK leidnud, et EIÕK art 6 lg 1 garantiidele vastab ka see, kui kohtuotsus loetakse suuliselt ette in camera ning avalikustatakse vaid selle olulisemaid detaile sisaldav väljavõte (nt EIKo 15924/05, Welke ja Białek vs. Poola, 01.03.2011, p-d 83–84). Eelkirjeldatud arusaamast lähtuvalt on Eesti seadusandja lugenud PS § 24 lg-s 4 sätestatuga kooskõlas olevaks nii klassikalisi kohtuotsuse kuulutamise võimalusi (nt KrMS § 315) kui ka seda, et kohtuotsus võidakse teatavaks teha kohtukantselei kaudu (nt TsMS §-d 452 ja 453, HKMS § 173 lg 1).

Kuigi kohtuistungi avalikkuse ja kohtuotsuse kuulutamise avalikkuse puhul on tegemist mõnevõrra erinevate kaitsealadega, ei oleks õige kõnealuseid põhimõtteid ka teineteisele vastandada. Pigem tuleks nende kahe põhimõtte seotust käsitleda selliselt, et kui kohtuistungi avalikkust võib piirata PS § 24 lg-s 3 loetletud väärtuste kaitsmise huvides, siis kohtuotsuse kuulutamise avalikkust vastavalt PS § 24 lg-s 4 sisalduvale loetelule tunduvalt piiratuma hulga väärtuste kaitseks. See tähendab, et kinnisele kohtuistungile võib põhimõtteliselt järgneda kohtuotsuse avalik teatavaks tegemine. Samas oleks tõenäoliselt raske põhjendada seda, kui avalik kohtuistung lõpeks nii, et sellele ei järgneks kohtuotsuse avalikku kuulutamist.

Kohtute haldamise nõukoda (vt KS §-d 40 ja 41) on kinnitanud soovitused kohtutele meediasuhtluseks, mille p 7.3.1 sätestab, et jõustumata kohtuotsus on avalik. Ajakirjaniku päringu alusel edastatakse otsus ajakirjanikule e-posti, kirja või faksi teel, tuues rõhutatult välja viite, et tegemist on jõustumata otsusega ning märkides ära edasikaebamise tähtaja. Soovituste p 7.3.3 kohaselt kustutatakse jõustumata kohtuotsuste originaalteksti edastamisel meediale sealt eelnevalt menetlusosaliste isikukoodid, elukohad ja sünniajad ning vajadusel muu informatsioon, mis võib kahjustada menetlusosaliste huve. Vaatamata nimetatud soovitusele ei tulene menetlusseadustikest üheselt, et jõustumata kohtuotsuse tervikteksti võiks menetlusosaliste nõusolekuta edastada menetlusvälistele isikutele. HKMS annab siinkohal kohtule õiguse kaaluda, kas huvi kohtuotsuse saamiseks on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks (HKMS § 78 ja § 175 lg 2). Halduskohus lahendab küsimuse määrusega, mille saab mh edasi kaevata ka menetlusväline isik (HKMS § 88 lg 5, § 89 lg 5).

Kuna kohtuotsuse avalik kuulutamine on sisuliselt võrdsustatud kohtuotsuse kättesaadavusega avalikkusele, siis peaks PS § 24 lg-s 4 loetletud kohtuotsuse avaliku kuulutamise piirangud tähendama võimalust, et kohtuotsuste avalikkusele kättesaadavust võidakse piirata alaealise, abielupoole või kannatanu huvides ka pärast seda, kui kohtuotsus on juba kuulutatud. Seejuures ei pruugi alaealise, abielupoole või kannatanu huvi olla tagatud ainuüksi nime asendamisel nimetähtedega, kui kohtuotsuse kontekst võimaldab jätkuvalt isiku identifitseerimist. PS § 24 lg 4 tekstile tuginedes ei tohiks välistada, et teatud juhtudel peaks kohtul olema õigus piirata kohtuotsuse kättesaadavust ka selliselt, et see oleks kättesaadav üksnes menetlusosalistele. Seadusandja on andmete osalist katmist kohtulahendites üritanud reguleerida viisil, mis arvestaks erinevaid kaitstavaid väärtusi. Nii näeb KrMS § 408¹ ette, et üldjuhul asendatakse alaealise süüdistatava nimi ja isikukood või sünniaeg initsiaalide või tähemärgiga, isikute elukohti ei avalikustata ning teiste isikute (peale süüdistatava) nimed ja muud isikuandmed asendatakse samuti initsiaalide või tähemärgiga. Kui kohtulahendi põhiosa või põhjendav osa sisaldab isikuandmeid, mille suhtes kehtib seadusega ettenähtud juurdepääsupiirang ning kohtulahend võimaldab isiku tuvastamist ka vaatamata sellele, et nimed ja muud isikuandmed on asendatud initsiaalide või tähemärgiga, avalikustab kohus ainult kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiiv- või lõpposa. Selline regulatsioon sisaldub ka TsMS §-s 462 ja HKMS §-s 175. Tuleb möönda, et PS § 24 lg-s 4 sätestatud reegli ahendamiseks võib erandjuhul anda legitiimse aluse ka mõni selles sättes otseselt nimetamata põhiseaduslikku järku väärtus. Nii võib vajadus kaitsta riigi julgeolekut tingida olukorra, kus riigisaladusena käsitatavat teavet sisaldav kohtulahend kannab ka ise samaväärset juurdepääsupiirangut ning on seetõttu avalikustatav vaid piiratud ulatuses. Sellisel juhul kohaldatakse RSVS, kehtivad kohtumenetluse seadused niisugust olukorda eraldi ei reguleeri.

PS § 24 lg 5 sätestab igaühe õiguse tema kohta tehtud otsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Üldtunnustatud arusaama kohaselt saab nüüdisaegset demokraatlikku kohtusüsteemi üles ehitada vaid astmelisena, tagades selle kaudu kõrgema astme kohtu kontrolli madalama astme kohtu lahendite üle. Kohtukaebeinstantside ja -menetluste vajalikkus on tingitud eeskätt sellest, et kohtunik nii nagu iga teinegi inimene võib eksida (vt RKÜKo 14.04.2011, 3-2-1-60-10, p 45). Kuna demokraatlikus ja kohtuvõimu sõltumatust väärtustavas riigis on just kohtu ja ainult kohtu funktsiooniks õigusvaidluste siduvalt lõplik lahendamine, siis peab eeskätt kohtusüsteem ise tagama kohtulahendi õigsuse kontrolli. Seetõttu võib edasikaebeõigust käsitada ka PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sisalduva kompleksse põhiõiguse – õigusliku konflikti kohtuliku lahendamise õiguse – allsüsteemina.

EIÕK ei sisalda PS § 24 lg-s 5 sätestatuga analoogilist üldist edasikaebeõigust. Küll aga on EIÕK 7. lisaprotokolli art 2 lg-s 1 sätestatud edasikaebeõigus kriminaalasjades. Sama artikli teises lõikes aga nähakse ette, et riigisiseselt võidakse kriminaalasjades edasikaebeõigus jätta tagamata esiteks vähem tähtsate õigusrikkumiste puhul, teiseks siis, kui riigi kõrgeim kohtuinstants oli toiminud esimese astme kohtuna, ning lõpuks siis, kui isik oli tunnistatud süüdi tema õigeksmõistmist vaidlustanud kaebuse alusel. Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et PS § 24 lg-s 5 sätestatu kohaselt on edasikaebeõiguse esemeline kaitseala tunduvalt laiem võrreldes EIÕK 7. lisaprotokolli art-s 2 sätestatuga.

PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. Riigikohus märkis, et PS § 24 lg 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke (nt riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord) kui ka materiaalseid piiranguid (nt välistades mingit liiki, eelkõige korralduslike lahendite edasikaevatavuse PS-ga kooskõlas oleval põhjusel). Sättes väljendatud „seaduses sätestatud korda“ ei ole edasikaebeõiguse puhul võimalik eristada seaduses sätestatud „juhtumist“, „alusest“ vms. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt RKÜKm 21.04.2015, 3-2-1-75-14, p 63; RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, p 38; RKPJKm 03.07.2008, 3-4-1-10-08, p 10).

Edasikaebeõiguse esemelise kaitseala piiritlemise üks metodoloogiline probleem seondub küsimusega, mida tuleks mõista kohtuotsuse all PS § 24 lg 5 mõttes. Ühelt poolt tuleks siinjuures terminiga „kohtuotsus“ lugeda hõlmatuks kõiki kohtulahendeid, nii kohtuotsuseid kitsamas mõttes kui ka kohtumenetluse üksikküsimuste lahendamisel tehtavaid kohtumäärusi: edasikaebeõiguse kaitsealast ei saa põhimõtteliselt a priori jätta välja kõiki kohtumäärusi (vt ka RKÜKm 21.04.2015, 3-2-1-75-14, p-d 61–62). Kuid samas, arvestades kohtumääruste hulka, tähendaks nende edasikaebamise võimaluse tagamine kohtuotsuste edasikaebamisega samas mahus tõenäoliselt olulist takistust õigusemõistmise normaalsele funktsioneerimisele. Seetõttu tuleb lugeda täiesti põhjendatuks kohtumääruste oluliselt piiratumat edasikaebekorda võrreldes kohtuotsuste edasikaebega.

Eelnev ei tähenda aga, et ka kõiki mõeldavaid kohtuotsuseid kitsamas mõttes tuleks edasikaebeõiguse esemelise kaitseala piiritlemisel lugeda võrdseks. Esimese astme kohtu otsus ja selle otsuse peale esitatud kaebust lahendanud teise astme kohtu otsus ei ole käsitletava põhiõiguse esemelise kaitseala piiritlemisel võrdsed suurused. Ka erialakirjanduses leitakse, et igal juhul peab isikule olema tagatud edasikaebeõigus tema kohta tehtud esimese kohtuotsuse peale. Edasikaebeõigus kõrgema astme kohtute otsuste peale on aga suuresti riigisisese menetlusõiguse küsimus. PS § 24 lg-s 5 sätestatud võimalus „kaevata kõrgemalseisvale kohtule“ tähendab seda, et selle kõrgema kohtu otsus ise ei ole edasikaebeõiguse aspektist teiste kohtuotsustega juba selle poolest võrreldav, et tema suhtes ei ole enam „kõrgemat kohut“.

PS § 24 lg-s 5 sätestatu kohaselt peaks kohtuotsuste edasikaebamine toimuma seadusega sätestatud korras. Puuduvad kindlad rahvusvahelised standardid selle kohta, milline täpselt peaks see edasikaebamise kord olema. PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmab kõigepealt kahtlemata kõiki esimese astme kohtu poolt tehtud kohtuotsuseid. Apellatsioonkaebus Eesti kohtumenetlustes on korraline (jõustumata kohtuotsuse peale); täielik (vaidlustada võidakse nii faktiliste asjaolude tuvastatust, teo või suhete materiaalõiguslikku kvalifikatsiooni kui ka menetlusnormide järgimist); devolutiivne (kaebus esitatakse vaidlustatud lahendi teinud kohtuga võrreldes kõrgemasse kohtuastmesse); suspensiivne (apellatsioonkaebuse esitamine peatab esimese astme kohtu otsuse jõustumise) ja reformaatorlik (kaebust lahendav kohus ei pea kaebuse rahuldamisel kohtuasja alati obligatoorselt alamastme kohtule tagasi saatma, vaid võib ise teha uue lahendi) kohtukaebus. Apellatsioonkaebeõigus pole siiski piiramatu ning näiteks kriminaalmenetluslikus kokkuleppe- või lühimenetluses on edasikaebevõimalused üldmenetlusega võrreldes kitsamad. Taolised edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et neid menetlusi on võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust (vt RKKKo 12.10.2012, 3-1-1-81-12, p-d 12–15).

Edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmab põhimõtteliselt ka ringkonnakohtu otsuseid, kuid seda üksnes koostoimes PS § 149 lg 1 kolmandas lauses sätestatuga, et Riigikohus vaatab ringkonnakohtu otsuste peale esitatud kaebusi läbi kassatsiooni korras. Menetlusteoorias üldtunnustatud arusaama kohaselt saab kassatsiooni korras vaidlustada üksnes kohtulahendi õiguslikku külge ja Eesti kohtumenetluste seadustikes ongi kooskõlas PS § 149 lg-ga 2 sätestatud, et kassatsioonimenetluse esemeks saab olla üksnes õiguslike küsimuste lahendamine. Oma nimele vaatamata ei ole Eesti kassatsioonimenetlus olemuselt mitte kassatoorne (nagu seda on nt vastav menetlus Prantsusmaa kõrgeimas kohtus), vaid reformaatorlik: kassatsioonimenetluse tulemina on Riigikohus pädev ka ise uut otsust tegema. Saksamaal nimetatakse meie kassatsioonimenetlusega sarnast kohtukaebemenetlust pigem revisjonimenetluseks. Kuna kassatsioonimenetluse mittetäielikkus tähendab mitteõigusliku kaebuse lahendamise keeldu, siis on Riigikohtus vältimatult vajalik selektsioonimehhanism. KS § 26 lg-st 2 lähtuvalt otsustab Riigikohus tema pädevusse kuuluvate asjade menetlusse võtmise kohtumenetluse seadustes sätestatud alusel vähemalt kolmeliikmelises koosseisus, kusjuures asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik (vt ka KrMS § 349, TsMS § 679, HKMS § 219).

Eesti kohtumenetluse seadustega sätestatu (ja erialakirjanduses võrdlemisi üldtunnustatult aktsepteeritu) kohaselt tuleb edasikaebeõigusega lugeda hõlmatuks ka teistmismenetlust (ehk uuendamismenetlust). Teistmine on pärast kohtuotsuse jõustumist ja kassatsioonitähtaja möödumist Riigikohtusse esitatud avalduse alusel küsimuse lahendamine, kas on ilmnenud selline menetlusseaduses loetletud uus asjaolu, mis ei olnud kohtule teada mingi kohtuasja (teistetava kohtuasja) lahendamisel. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele tühistab Riigikohus kõik selles asjas tehtud kohtulahendid ja uuendab kohtumenetluse. Teistmismenetluse olemuse kohta tuleks eraldi rõhutada kahte momenti. Esiteks seda, et mingi asjaolu saab tunnistada uueks ja seega teistmisaluseks siis, kui ta ei olnud asja lahendanud kohtule teada. Seega see, kas teadis keegi menetlusosalistest, pole relevantne. Teiseks ei analüüsita teistmismenetluse raames mitte niivõrd seda, kas ja kuidas täpselt on teistetava asja menetlemisel vääralt toimitud, vaid kas pärast kohtuotsuse jõustumist on ilmnenud mingi selline uus ja oluline asjaolu, mis mõjutab ühiskonna õiglustunnet sedavõrd häirivalt, et sunnib kohtuotsuse seadusjõu (ja õigusrahu) põhimõtte taanduma. Põhiõiguste tagamise aspektist tuleb olulisimaks teistmise aluseks pidada seda, kui Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tunnistanud põhiseadusvastaseks selle õigustloova akti või sätte, millele tugines kohtuotsus või -määrus teistetavas kohtuasjas. PSJKS § 58 lg-st 3 tulenevalt ei pruugi siiski kõik põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsused olla automaatselt tagasiulatuva toimega ja järelikult ka mitte kõnealust teistmisalust kujundavad (vt RKHKo 09.06.2020, 3-14-51567/70, p 13; RKÜKo 10.03.2008, 3-3-2-1-07, p 20). Teistmismenetluse erakorralisusest tulenevalt tavatsetakse erialakirjanduses lähtuda teistmisaluste ammendatusest ja vältida igati analoogiat kohtuotsuse seadusjõu murdmiseks. Riigikohtu varasemas praktikas on peetud siiski võimalikuks rääkida teistmisaluse olemasolust ka analoogia korras (nt RKÜKo 24.04.2000, 3-1-2-1-00; RKKKo 19.10.2009, 3-1-2-4-09). Riigikohtu hilisemas praktikas on olukorras, kus teistmisvõimaluse puudumine on hinnatud õiguskindluse põhimõtet rikkuvaks, mindud seaduse selles osas põhiseadusvastaseks tunnistamise teed, luues sellega omakorda uue teistmise aluse (vt RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11).

Edasikaebeõiguse kaitsealast ei saa päriselt välja jätta ka kohtumenetluse üksikküsimuste lahendamisel tehtavaid kohtumäärusi. Üldtunnustatud seisukoha järgi ei ole edasikaebeõiguse olemusest tulenevalt vajalik ja kohtumääruste hulka arvestades ka mitte võimalik tagada riigis absoluutset määruskaebevõimalust (s.o kohtumääruste edasikaebe võimalust). Põhimõtteliselt on võimalik määruskaebesüsteemi üles ehitada kahte moodi. Esimene võimalus on see, et seaduses loetletakse kohtumäärused, mis on erandkorras iseseisvalt (st lahus kohtuasjast kui tervikust) määruskaebe korras vaidlustatavad. Kõiki ülejäänud kohtumäärusi aga ei võimaldata vaidlustada mitte iseseisvalt, vaid kohtuasja kui terviku suhtes tehtud kohtuotsuse vaidlustamisel näiteks apellatsiooni või kassatsiooni korras. Põhimõtteliselt selline määruskaebesüsteem kehtib tsiviil- ja halduskohtumenetluses (vt TsMS §-d 660 ja 696, HKMS § 203 lg 1 ja § 235 lg 1). Kriminaalmenetluses on aga lähtutud kõigi kohtumääruste edasikaebamise põhimõttelisest võimalikkusest ja seaduses (KrMS § 385) on loetletud need kohtumäärused, mida määruskaebe korras vaidlustada ei saa.

Edasikaebeõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kui pole alternatiive, millega soovitud eesmärki saavutada sama tõhusalt, kuid mis riivaksid menetlusosaliste põhiõigusi vähem intensiivselt. Mõõdukuse hindamisel on oluline eristada võimalust kaevata edasi kõrvalmenetluse tulemus ja võimalust vaidlustada lõplikku lahendit. Esimesel juhul soovitakse vaidlustada menetlusliku abi- või sekundaarnõude kohta tehtud otsust. Teisel juhul on tegu menetlust lõpetava määruse ehk konkreetse kohtuasja lõpplahendi peale edasikaebeõiguse piiramisega. Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, on kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas peetud konkreetse lahendi tegemise konteksti ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki (vt ka RKKKm 15.03.2006, 3-1-1-18-06, p 7; RKKKm 04.12.2008, 3-1-1-69-08, p 8; RKKKm 23.12.2008, 3-1-1-41-08, p 14; RKKKm 18.02.2010, 3-1-1-117-09, p 10; RKKKm 10.02.2011, 3-1-1-113-10, p 12; RKKKm 20.04.2020, 1-19-7935/31, p-d 13–17). Edasikaebevõimalused on erinevad, sõltuvalt riivete intensiivsusest. Nõnda tagab KrMS § 385 p 5 näiteks täieliku edasikaebejada juhtudel, kui vaidluse all on vahistamise ja vahistamisest keeldumise või kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määrus. Edasikaebeõiguse põhiseadusliku tagatuse problemaatikat kohtumääruste vaidlustamisel on korduvalt vaetud ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames (RKPJKo 09.04.2008, 3-4-1-20-07, p 18 jj; RKPJKm 03.07.2008, 3-4-1-10-08, p 10; RKPJKo 22.11.2011, 3-4-1-18-11, p 40 jj; RKÜKo 01.02.2016, 3-2-1-146-15, p 74).

Kehtiv õigus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks siiski otse Riigikohtu poole, kui tal pole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellist individuaalkaebevõimalust on Riigikohus jaatanud siiski vaid ühel korral (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 17; vt ka RKPJKm 06.06.2017, 3-4-1-7-17, p-d 19–20; RKPJKm 06.05.2019, 5-19-9/2, p 11).

Kooskõlas PS § 3 lg 1 teise lausega tuleb PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse esemelise kaitsealaga lugeda hõlmatuks ilmselt ka EIK poole pöördumise võimalust. Eripära on siin aga selles, et ei vaidlustata enam mitte niivõrd ja esmajoones konkreetset kohtulahendit, vaid EIK hindab EIÕK nõuete täitmist Eesti Vabariigi kui konventsiooni osalisriigi poolt tervikuna.