EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 22 kahe esimese lõike eesmärk on süütuse presumptsiooni põhimõtte (edaspidi SP) sätestamine Eesti õigusruumis. Enim levinud arusaama kohaselt formuleeriti SP esmakordselt Suure Prantsuse revolutsiooni poliitilises manifestis – 26.08.1789. a Asutava Kogu vastuvõetud inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni art-s 9: „Tout homme étant présumé innocent jusq’´a ce qui’l ait été déclaré coupable...”. ÜRO 1948. a inimõiguste deklaratsiooni art-s 11 on märgitud, et „iga inimest, keda süüdistatakse mingis karistatavas teos, käsitatakse süütuna seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud avalikus kohtumenetluses, milles on talle tagatud kõik tema kaitseks vajalikud tingimused”. EIÕK art 6 lg-s 2 aga on kirja pandud, et „igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud”.

Meie seadusandja on ka kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise (in dubio pro reo) põhimõtte (edaspidi ID) lugenud SP klassikalise määratlusega sedavõrd lahutamatult seotuks, et on ID paigutanud SP põhimõtet käsitlevasse KrMS § 7 lg-sse 3 („Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.”). Iseenesest ei tähenda oma süütuse tõendamise kohustuse puudumine (PS § 22 lg 2) otseselt ja vahetult, et isiku süü tõendamise kohustus lasub riigil. Kummatigi pole süüteomenetluses alternatiive sellele, et isiku õigusega mitte tõendada süüteomenetluses enda süü puudumist saab korreleeruda vaid riigi kohustus tõendada tema süü olemasolu. ID-põhimõte ongi juhiseks riigiametnikele kriminaalmenetluses vältimatult ette tulevateks juhtudeks, mil süüdistatava süü tõendamisel tekivad kõrvaldamata kahtlused. Võiks öelda ka nii, et ID-põhimõte kohustab menetlejaid silmas pidama (taastootma) SP-d kogu süüteomenetluse vältel isiku süüd puudutava iga uue kahtlustuse korral. Erialakirjanduses on ID-põhimõtet käsitletud ka SP-st täiesti iseseisvana. Näiteks on leitud, et SP toime ulatuvat kriminaalmenetluses kuni kohtuotsuse tegema asumiseni, ID-põhimõtte toime aga olevat suunatud eeskätt just kohtuotsusele enesele. Praktikas on selline piiritlemine siiski üsna küsitava väärtusega.

Edasises käsitluses lähtume skeemist, mille kohaselt PS § 22 lg-s 1 (KrMS § 7 lg 1) on kajastatud SP materiaalne põhisisu, PS § 22 lg-s 2 (KrMS § 7 lg-s 2) ning KrMS § 7 lg-s 3 aga vastavalt SP esimene ja teine lisalause, mis täiendavad ja selgitavad SP põhisisu menetluslikke aspekte.

SP kuulub toimeala poolest (kohtu)menetluslike põhiõiguse hulka, mis on sätestatud PS §-des 14, 15, 20–24, 76, 85, 101, 107, 138, 145, 152–153. Need on põhiõigused, mis toimivad (kehtivad) kohtumenetlustes ja millega tuleb riigil (kohtu)menetluste kujundamisel arvestada.

Üsna sageli on aga peetud õigeks paigutada SP hoopis avaramasse konteksti. Ühe sedalaadi mõttekäigu kohaselt on SP lihtsalt sellise humanistliku maailmapildi detailiseering, mille kohaselt peaks inimsuhete lähtepunktiks olema suhtluspartneri inimliku headuse eeldamine. Näiteks Saksa õigusajaloolase J. Hruschka hüpoteesi kohaselt võis SP olla inspireeritud 1672. a ilmunud S. Pufendorfi raamatust „De Jure Naturae et Gentium” pärinevast veendumusest, et quilibet presumitur bonus, donec probetur contrarium (igaühte loetakse heaks ja väärikaks, kuni pole tõendatud vastupidist).

Enim tuntud on siiski selline laiem kontekst, mida on SP-le pakutud EIK praktikas, kus käsitatakse SP-d ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte ühe ilmingu või osisena (vt nt EIKo 6903/75, Deweer vs. Belgia, 27.02.1980, p 56). Sama lähenemine peegeldub ka EL õiguses: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.03.2016 direktiiv nr 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel, võeti vastu tegevuskava alusel, mille eesmärk oli tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate menetlusõigusi (nõukogu 30.11.2009 resolutsioon tegevuskava kohta). Eesti seadustes ei peetud direktiivist lähtuvalt täiendavate muudatuste tegemist vajalikuks (vt ka M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL) 2016/343. – Juridica 2018, nr 7, lk 497–511).

Pelgalt vaid nimetusest lähtuvalt peaks SP olema üks õiguslike presumptsioonide tavalisi alaliike. SP pole siiski tavaline õiguslik presumptsioon. Presumptsioonid, nii nagu ka näiteks fiktsioonid, on õigustehniliste võtetena toimivad normatiivsed eelotsustused, mille ülesanne on õiguse rakendajate tegevuse ühtse lähtepunkti fikseerimine. Mingi asjaolu presumeerimine tähendab teatud väite tõepärasuse eeldamist seni, kuni antud konkreetse kohtuasja puhul pole tõendatud vastupidist. Arvestades, et kohtupraktikas tunnistatakse enamik süüdistatavaid süüdi, peaks presumptsiooni algsest tähendusest lähtuvalt kriminaalmenetluses kehtima hoopis süülisuse presumptsioon. See, et tegelikult tuginetakse tänapäeva demokraatliku riigi kriminaalmenetluses presumptsiooni tavatähendusest lähtuvalt hoopis ebaloogilisele SP-le, lähtub arusaamast, et riigi võimsa karistussüsteemiga ja selle kaudu kogu riigivõimuaparaadiga üksi silmitsi seisval isikul oleks praktiliselt võimatu tõendada enese süü puudumist. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et SP näol on tegemist loomu poolest erandliku õigusliku presumptsiooniga.

Enim levinud arvamuse kohaselt ei ole ka täna SP esemelise kaitseala määratlemisel mingit põhjust ega võimalust algsetest piiridest väljuda. (Teoreetiliselt võiks SP kehtida ka deliktiõiguslikes eraõiguslikes suhetes siis, kui nt kannatanu peab tõendama talle tsiviilõiguslikku lepinguvälist kahju tekitanud isiku süüd.) Eesti kuulub eeskätt VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski nende riikide hulka, kus on deliktiõigusliku vastutuse instituudi konstrueerimisel lähtutud kahju tekitaja süü (seega siis mitte tema süütuse) presumptsioonist. Kindel on aga see, et PS §-st 22 ei lähtu nõuet kohaldada SP-d ka süüteomenetlusvälisele alale. Sellise arvamuse kohaselt saab SP toimida üksnes süütegude menetlemisel, st nii kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses, ja seda ka juhul, kui väärtegu menetleb ning selle eest karistuse kohaldamise küsimust ei otsusta mitte kohus, vaid kohtuväline menetleja. Esemelise kaitseala täpsustamisel tuleb ka siin vältimatult arvestada EIK praktikas valitseva nn pönaalse mateeria paradigmaga ehk arusaamaga, et EIÕK art 6 tähenduses võidakse kriminaalsüüdistuseks (ja seega SP esemelise kaitsealaga hõlmatuks) lugeda ka selliseid kohtuasju, mida riigisiseselt ei käsitata mitte kriminaal-, vaid distsiplinaarsüüdistusasjadena (vt nt EIKo 5100/71 jt, Engel jt vs. Holland, 08.06.1976). EIÕK mõttes võib tingida kriminaalsüüdistusasjana määratlemise üksnes karistuse raskus või õigusrikkumise olemus. Nii on inimõiguste kohus pidanud EIÕK mõttes kriminaalsüüdistuseks sõjaväe distsiplinaarmenetlusi, mille tulemina võib isikut 3–4 kuuks saata karistuseks distsiplinaarväeossa. Samuti on arvatud kriminaalsüüdistuseks tõsiste distsiplinaarüleastumiste menetlemist kinnipidamiskohtades, kui isik võib menetluse tulemina ilma jääda võimalusest, et tema karistusaega märkimisväärselt lühendatakse.

SP materiaalse põhisisu (PS § 22 lg 1) käsitlemist alustagem tõdemusest, et süüteomenetluste algupäraks on enim levinud arusaama kohaselt süüteokahtlus. See tähendab, et põhimõtteliselt võib süüteo asjaolude uurimine toimuda ainult siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd võib lugeda põhjendatuks kahtlust, et toime on pandud süütegu. Mingil hetkel jõutakse süüteo menetlemisel üldjuhul ka isikuni, keda on alust selle kahtlusega siduda. Mõistetavalt ei saa midagi ette heita uurijale, kes võtab seaduslikke meetmeid, leidmaks nendele kahtlustele kinnitust ja suurendamaks kahtlust. Öeldut arvestades on vältimatu küsimus, kuhu paigutada kuriteokahtluse olemasolul SP. Kuidas saab menetleja süüteokahtlusest lähtuvalt toimida ja püüelda selle kahtluse tugevdamise suunas, kui ta peab samaaegselt arvestama SP-ga? Sellele küsimusele vastamisel on väidetud, et SP ja süüteokahtlus on omavahel pöördvõrdelises suhtes, kusjuures näiteks kohtuniku siseveendumuse kujunemisprotsessis see suhe pidevalt muutuvat: pöördvõrdeliselt kuriteokahtluse tugevnemisega nõrgeneb SP kuni täieliku lakkamiseni. Selline seisukoht lähtub veendumusest, et suhte mõlemat poolt (seega SP-d ja süüteokahtlust) ei ole praktikas võimalik samaaegselt võrdselt arvestada. Selline seisukoht ei välista teoreetiliselt võimalust, et SP toime võib lakata ka enne süüdimõistvat kohtuotsust siis, kui kuriteokahtlus on uurija jaoks muutunud piisavalt suureks. Siiski ei ole õige näha kuriteokahtluse ja SP erinevas suunitluses nendevahelist ületamatut vastuolu ja SP põhisisu ei saa ega tohi paigutada süüteokahtlusega pöördvõrdelisse sõltuvusse. Ei ole mingit alust väita, et SP oma kaitseala klassikalistes piirides kuidagi takistaks uurijal, prokuröril või ka kohtul tegutsemast kuriteokahtluse põhjal.

Mitmetes EIK lahendites on toonitatud, et SP esemeline kaitseala peab hõlmama süütegude menetlust oma terviklikkuses (EIKo 44418/07, Poncelet vs. Belgia, 30.03.2010, § 50; EIKo 8660/79, Minelli vs. Šveits, 25.03.1983, § 30; EIKo 14348/02, Garycki vs. Poola, 06.02.2007, § 68). Seejuures on silmas peetud, et SP-d ei tule järgida mitte üksnes menetletava süüteo faktiliste asjaolude tuvastamisel, vaid näiteks ka kohtukulude väljamõistmisel siis, kui süüteoasjas menetlus lõpetati või isik mõisteti õigeks. EIK praktikas domineeriv arusaam on selline, et menetluse lõpetamise korral ei takista SP põhimõtteliselt teatud teokahtluse püsimajäämist ja sellest tulenevalt ka menetluskulude jätmist süüdistatava kanda. Samas on EIK leidnud, et menetluse lõpetamisel menetluskulude jätmine süüdistatava kanda võib osutuda SP rikkumiseks siis, kui vastava määruse resolutiivosast lahutamatu põhistava osa tekst sisuliselt läheneb süüdistatava süü tuvastamisele, ilma et tegelikult oleks süü tuvastatud seaduses sätestatud korras (EIKo 9912/82, Lutz vs. Saksamaa Liitvabariik, 25.08.1987).

SP on esmalt süütegude menetlejate – kohtueelse ja kohtuvälise menetleja, prokuröri ja kohtu – vastu suunatud tõrjeõigus, kuid mitte ainult. Allenet de Ribemont’i kohtuasjas (EIKo 15175/89, Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, 10.02.1995) tehtud lahendis on aga leitud, et SP riive ei pea lähtuma mitte üksnes kohtu (ja muude menetlejate) tegevusest, vaid võib lähtuda ka riigivõimu teistelt esindajailt – näiteks kõrgetelt politseiametnikelt. SP rikkumist on EIK sedastanud olukorras, mil uurija väitis, et isik on toime pannud rasked kuriteod (EIKo 28245/04, Mokhov vs. Venemaa, 04.03.2010). Avalikkusel on õigus teada käimasolevast kohtueelsest menetlusest, kuid avalikkust teavitades peavad ametnikud hoolega oma sõnu valima ega tohi ületada piiri, kus faktiline teave asendub veendumuse edastamisega isiku süüdiolekus (EIKo 16966/06, Muraverdiyev vs. Aserbaidžaan, 09.12.2010 ning EIKo 40523/08, Peša vs. Horvaatia, 08.04.2010). SP rikkumise (põhjusel, et võidi mõjutada avalikku arvamust) tuvastas EIK olukorras, kus kõrgema astme prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele järgnenud pressikonverentsil väitis, et õigeksmõistetu on tegelikult süüdi, kuigi möönis, et lõplik otsus jääb kohtule (EIKo 32130/03, P. Petkov vs. Bulgaaria, 07.01.2010). Kohtueelse uurimise ajal meedias avaldatud ametiisikute – asja uurimist juhtiv prokurör, peaprokurör ja siseminister – seisukohti puudutavas asjas leidis EIK, et SP riivet ei esinenud peaprokuröri arvamuses, et asi saadetakse 99% tõenäosusega kohtusse (kuna sellega väljendas peaprokurör oma veendumust, et prokuratuuril on piisavalt tõendeid asja kohtuliku arutamise saavutamiseks, kuigi sõnakasutus oleks võinud olla neutraalsem), kuid selge riive kaasnes siseministri seisukohaga ajaleheintervjuus, mille kohaselt avaldajale on võimalik esitada süüdistus vähemalt kahes kuriteos, mis on leidnud tõendamist. Samuti oli rikkumine menetlust juhtiva prokuröri puhul, kes ütles, et avaldaja suhtes ei ole mitte ainult kahtlused kuritegude toimepanemises, vaid ta on need teod ka tegelikult toime pannud (EIKo 20899/03, G. C. P. vs. Rumeenia, 20.12.2011). SP riive tuvastati ka juhtumil, kus prokurör lõpetas vaimuliku suhtes kriminaalmenetluse kahe isiku seksuaalses ärakasutamises aegumistähtaja möödumise tõttu, kuid ei jätnud määruse sõnastuses avalikkusele kahtlust selles, et tema hinnangul oli kaebaja nendes tegudes süüdi. EIK leidis, et prokurör saanuks piirduda kahtluse väljendamisega ning kriminaalmenetluse lõpetamise viis mõjutas negatiivselt kaebaja reputatsiooni (EIKo 60101/09, Peltereau-Villeneuve vs. Šveits, 28.10.2014).

Ka Eesti Vabariigi vastu on esitatud kaebusi SP rikkumise küsimuses, kuid seni ei ole EIK ühtegi sellist rikkumist tuvastanud. Kohtuasjas 39820/08 ja 14942/09, Šuvalov vs. Eesti, 29.05.2012 leidis EIK, et Riigiprokuratuuri pressiteadete avaldamisega ning riigiprokuröri poolt ajakirjandusele avalduste tegemisega ei rikutud Šuvalovi suhtes SP-d. EIK leidis, et meedia kaudu teavitati avalikkust vaid raskest süüdistusest kohtuniku vastu ning kajastati kriminaalmenetluse seisu. Teises asjas (EIKo 53172/10, Lähteenmäki vs. Eesti, 21.06.2016) hinnati väidetavat SP rikkumist juhtumil, kus kaebaja hinnangul pidasid kaebaja kindlustuse vastu esitatud hüvitisenõuet arutanud tsiviilkohtud teda süüdiolevaks, kuigi eelnenud kriminaalmenetlus kindlustuspettuses oli lõpetatud KrMS § 202 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Sisemaised kohtud viitasid tsiviilmenetluses asjaolule, et hageja suhtes on juba kriminaalkorras tuvastatud, et tema autoga juhtunud liiklusõnnetus oli lavastatud ja seega liiklusõnnetust, mille eest tuleks kahju hüvitada, ei ole toimunud. EIK hindas kaebuse vastuvõetavaks art 6 lg 2 alusel, kuna SP eesmärk on (lisaks selle järgimise kohustusele kriminaalmenetluses) tagada, et isikut, kes on kriminaalmenetluses õigeks mõistetud või kelle suhtes kriminaalmenetlus on lõpetatud, ei koheldaks avaliku võimu poolt, nagu ta oleks süüdi mõistetud (vt ka EIKo 25424/09, Allen vs. Ühendkuningriik, 12.07.2013). Antud juhul pidid tsiviilasja arutanud kohtud hindama kriminaalmenetluse tulemit, tuvastamaks kaebaja osalust kõnealustes sündmustes. EIK leidis, et kriminaalmenetluse ja tsiviilkohtumenetluse vaheline seos muudab art 6 lg 2 kohaldatavaks ka kõnealusele tsiviilkohtumenetlusele. EIK nõustus, et Eesti tsiviilkohtute kasutatud sõnastus lähtus KrMS § 202 sõnastusest ning sellele Riigikohtu poolt antud tõlgendustest ega viidanud kaebajale kui süüdiolevale isikule. Hinnates seda kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja tsiviilkohtute tõendamiskoormisega seotud kohustuste valguses, oli kaebajat koheldud kooskõlas art 6 lg-s 2 ette nähtud SP-ga.

SP-d rikkuvaks võivad osutuda ka kohtuvõimu mingid sammud, mille seos SP-ga on sammu võrra kaudsem. Ilmselt võiks pikkadeks diskussioonideks põhjust anda EIK poolt kohtuasjas 44418/07, Poncelet vs. Belgia, 30.03.2010 esitatud seisukoht, et SP rikkumisega on tegemist olukorras, kus ringkonnakohus, lahendades prokuröri apellatsiooni alama astme kohtu poolt menetluse lõpetamise määruse peale SP rikkumise ja aegumise tõttu, tühistab määruse SP rikkumise osas, kuid sellegipoolest välistab edasise menetluse seoses aegumistähtaja ületamisega. Kohtuasjas 14352/04, Jiga vs. Rumeenia, 16.03.2010 tehtud otsuses nentis EIK, et SP-d rikkuvaks tuleb tunnistada kohtualuse kohustus kanda kohtuistungil vanglariietust.

Tänapäeval veel valitseva arusaama kohaselt ei laiene SP toime eraisikute käitumisele. Seega ei loeta SP-d üldiselt universaalselt sobivaks vahendiks ühiskonnas viisaka ning üksteisest lugupidava käitumise tagamisel. Siiski on üha enam levimas arusaam, et süüteomenetluste kajastamisel peab SP-ga arvestama ka meedia. Selline arusaam lähtub tõdemusest, et infoühiskonnas saab kellegi käsitamine kurjategijana enne süüdimõistvat kohtuotsust aset leida ennekõike meedia vahendusel. Juhul kui meedias vahendatud SP-d rikkuv avaldus ei pärine riigivõimu esindajalt, ei ole riigi vastutus välistatud siis, kui riik ei ole võtnud meetmeid selle ennetamiseks või rikkuja vastutuselevõtmiseks olukorras, kus SP põhimõtte rikkumine lähtub eraisikutelt (ajakirjanikelt). See omakorda saab toimuda seadusandlike sammude kaudu, mis omakorda võivad riivata õigust sõna- ja teabevabadusele (nt sanktsioonid süüteomenetluse andmete avaldamise eest, õiguslikud alused ajakirjanduslike andmete päritolu tuvastamiseks jms). SP tõsisele riivele võib viidata näiteks see, kui juba ainuüksi süüteomenetluse alustamisest tehakse nn meediasündmus, tulenevalt kas või menetlusaluse isiku staatusest (poliitik, tuntud sportlane jne); kui süüteomenetluste kajastamisel tuuakse päevavalgele kahtlustatava minevik, sealhulgas eriti varasemad kahtlustused või süüdimõistmised ja muud taunitavad eluloolised seigad; kui paralleelselt kulgeva (ametliku) süüteomenetlusega käivitatakse ka mitmesugused ajakirjanduslikud nn paralleeluuringud võimaliku eesmärgiga välja selgitada ka kahtlustatava teisi võimalikke taunitavaid käitumisi lisaks juba meedia arvates tuvastatud süüteole (mille selgitamiseks ametlik uurimine alles käib); kahtlustatava ja sündmuskoha detailirohkete fotode avaldamine. Selliste fotode avaldamine võib lisaks SP riivele muuta sisuliselt võimatuks ka mitmesuguste menetlustoimingute läbiviimise. Sõna- ehk väljendusvabaduse piiride ja piiramise kohta vt ka PS § 45 komm-d.

Seda, et kohtumenetlusele eelnev meedia vaenulik kampaania süüdistatava vastu või ka lihtsalt avalikkuse teravdatud tähelepanu juhtimine süüdistatavale võib põhimõtteliselt viia SP rikkumisele, rõhutas juba Euroopa Inimõiguste Komisjon kohtuasjas 8603/79 jt, Crotciani jt vs. Itaalia, 01.12.1980tehtud lahendis. EIK-s on küsimus SP riivamisest meedias avaldatu tõttu olnud diskussiooni objektiks korduvalt (sh ka juhtudel, kui vaieldava sõnavõtu taga ei ole otseselt riigi esindaja). Neis lahendites tugineb EIK lisaks EIÕK vastavatele artiklitele ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele liikmesriikidele (Rec(2003)13), mille teemaks on kriminaalmenetlusi puudutava informatsiooni levik meedias. Soovituse teine põhimõte näeb muu hulgas ette, et arvamusi ja informatsiooni käimasolevate kriminaalmenetluste kohta võib meedia kaudu vahendada üksnes nii, et see ei kahjustaks kahtlustatava või süüdistatava õigust SP-le. Otseselt EÕIK art 6 lg-le 2 tugineva kaebusena ei ole EIK sarnast asja siiski menetlenud. Nii näiteks leidis EIK kohtuasjas 28070/06, A. vs. Norra, 09.04.2009, kus oli kaebajaks isik, kelle andmeid avaldati ning kes ei olnud rahul laimamisasja tagajärjetusega, et art 6 lg 2 polnud konkreetsel juhul kohaldatav (mh kuna etteheidetavad väited ei pärinenud riigi esindajalt). EIK hinnangul ei välistanud see siiski SP riive arvesse võtmist art-te 8 ja 10 alusel kaitstavate väärtuste omavahelisel kaalumisel (p-d 46–47). Kohtuasjas 7075/10, Ageyevy vs. Venemaa, 18.04.2013 kaebasid avaldajad konventsiooni art-tele 6, 8, 13 ja 14 tuginedes, et riik ei kaitsnud agressiivsete meediarünnakute ohvriks langenute reputatsiooni ja eraelu; EIK võttis kaebuse läbivaatamisele art 8 alusel ning tuvastaski rikkumise, põhjendades seda muu hulgas sellega, et laimamises süüdistatud ettevõtte väljendusvabaduse kaitseks riigisisese kohtu poolt kasutatud argumendid ei kaalunud veenvalt üles kaebaja õigust reputatsiooni ja SP kaitsele (p-d 201, 230–238).

Sageli on SP kaitsevajadus olnud (lisaks art 8 alusel kaitstavale eraelu puutumatusele) EIK kaalukausil kui üks tasakaalustavaid väärtusi EIÕK art-s 10 nimetatud sõna- ja ajakirjandusvabaduse piiramisel. Enamasti on neil kordadel otsustamisel, kas ajakirjaniku või väljaande karistamine kriminaalmenetlusest pärineva või muul moel süütegu puudutava materjali kajastamise järelmina on kooskõlas art-s 10 sätestatuga. EIK on nimetanud neil juhtudel EIÕK art-s 10 tagatud õiguse piiramise legitiimse eesmärgi põhjenduste seas vajadust tagada SP kaitse (EIKo 31457/96, News Verlags GmbH & Co.KG vs. Austria, 11.04.2000, p 45; EIKo 1914/02, Dupuis jt vs. Prantsusmaa, 07.06.2007, p 32). Konkureerivate huvide kaalumisel tuleb silmas pidada art-s 8 nimetatud privaatsuspõhiõiguse kõrval ka art 6 lg-s 2 garanteeritud SP-d (EIKo 22824/04, Flux vs. Moldova (nr 6), 29.07.2008, p 25; EIKo 49017/99, Pedersen ja Baadsgaard vs. Taani, 17.12.2004, p-d 78, 80; vt ka EIKo 53886/00, Tourancheau ja July vs. Prantsusmaa, 24.11.2005 – art 10 rikkumist ei leitud; EIKo 31457/96, News Verlags GmbH & Co.KG vs. Austria, 11.04.2000, p-d 56, 58; EIKo 21980/93, Bladet Tromsø ja Stensaas vs. Norra, 20.05.1999, p 65 – rikkumine tuvastati). Kohtuasjas 34000/96, Du Roy ja Malaurie vs. Prantsusmaa, 03.01.2001 märkis kohus küll, et „ajakirjanikud, kes vahendavad käimasolevaid kriminaalmenetlusi, peavad tagama, et nad ei astuks üle kohase õigusemõistmise kaitseks seatud piiridest ja austaksid süüdistatava õigust süütuse presumptsioonile“, kuid pidas siiski SP kaitseks seatud absoluutset keeldu kriminaalasjade andmeid meedias vahendada ülemääraseks (p-d 34–37). Kohtuasjas 1914/02, Dupuis jt vs. Prantsusmaa, 07.06.2007 kinnitas kohus SP arvestamise vajadust, hindamaks art 10 riive proportsionaalsust, kuid ei pidanud konkreetsel juhul seda piisavalt kaalukaks, arvestades asjaomase isiku avameelitsemist meedias (p-d 37, 44–49). Uudse põhjalikkusega lähenes EIK küsimusele kohtuasjas 56925/08, Bédat vs. Šveits, 29.03.2016, kus suurkoda välistas erinevalt kohtukojast art 10 rikkumise. Kaebaja oli ajakirjanik, keda karistati uurimistoimikus sisaldunud teabe lubamatu avaldamise eest seoses sellega, et ta avaldas artikli kriminaalmenetlusest isiku suhtes, kes põhjustas mitme inimese surma ja kehavigastusi. Kohus rõhutas, et EIÕK art-s 10 ja art 6 lg-s 1 tagatud õigused väärivad põhimõtteliselt samaväärset kaitset, kuid kohtumenetluse saladusele on legitiimne anda lisakaitse, arvestades seda, mis on kriminaalkohtumenetluses kaalul nii õigusemõistmise korraldamise kui ka SP aspektist; uurimissaladus on muu hulgas seatud kaitseks tõendite hävitamise ja moondamise eest ning viimast iseäranis süüdistatava SP-d, täpsemini aga tema huve ja inimsuhteid arvesse võttes (p-d 51, 55, 68). Kohtu hinnangul kajastas artikkel süüdistatavat äärmiselt negatiivses valguses ning selle avaldamine kriminaalmenetluse ajal võinuks mingil viisil tahes-tahtmata mõjutada menetluse kulgu. Kaebaja vastu läbiviidud kriminaalmenetlus oli kooskõlas riigisisese õigusega ning vajalik täitmaks riigi positiivset kohustust süüdistatava eraelu kaitsel (p-d 73–78). Tähelepanu väärib ka veidi hilisem samalaadne otsus kohtuasjas 60818/10, Verlagsgruppe News GmbH vs. Austria, 25.10.2016 . Kohtuasja 3899/08, Huseynov vs. Aserbaidžaan, 18.01.2018 keskmes oli eratelevisioonikanalis näidatud salvestis, millelt nähtus muu hulgas, kuidas kaebaja võttis vastu altkäemaksu ning kuidas ta vahistati. EIK tuvastas SP rikkumise, kuigi valitsus ei selgitanud, kuidas sai eratelekanal videosalvestise. EIK eeldas, et salvestise sai meediakanal jõuametkonnalt ning heitis ette, et jõuametkonna suhtumine ei austanud kaebaja SP-d, vaid võimaldas kujundada avalikkuses temast kuvandit kui kurjategijast, ning videosalvestiste telekajastus julgustas avalikkust käsitlema kaebajat kurjategijana enne tema süüdimõistmist kohtus.

Riigikohus on Crotciani jtvs.Itaalia lahendile viidates leidnud, et Euroopa Inimõiguste Komisjoni omaaegsest seisukohast ei tulene kriminaalasja kohtueelse menetluse kohta ajaleheartikli avaldamise absoluutset keeldu ja puudub alus tunnistada kriminaalasja uurimine ebaobjektiivseks ainuüksi seetõttu, et kriminaalasja on eelnevalt käsitletud ajakirjanduses (RKKKo 15.10.1996, 3-1-1-109-96). Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitanud, et ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, sh süü kohta on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed, ning selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas ei saa selliste arvamusavalduste ilmumist meedias siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega, kuna kohtu käsutuses, erinevalt arvamuse avaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 21.10.2011, 3-1-1-74-11, aga vt ka RKKKo 17.06.1997, 3-1-1-70-97). Kohtupraktika on jätkanud sama suunda ka järgnevatel aastatel (vt TrtRnKo 16.12.2013, 2-13-8185). Ka Riigikohtu halduskolleegium (RKHKm 02.11.2016, 3-3-1-33-16) on esiplaanile toonud riigi vastutuse sõnastusvalikute tegemisel (konkreetsel juhul kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise koostamisel, kuna seegi võib riivata SP-d), sest riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt ka RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12) ning avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (vt RKHKo 02.11.2015, 3-3-1-22-15). Kokkuvõtvalt tuleb praegu nentida, et aktsepteerides ühelt poolt SP toimet ka meedia tegevusele, puudub ühene arusaam selle toime konkreetsest sisust. Ühtede arvates peaks see toime tähendama pressiteadetes kahtlustatavate ja süüdistatavate nimede kasutamise ranget keeldu ja nende teadete sidumist kriminaalmenetluse vastava staadiumiga (st tuleks alati rangelt eristada, kas on tegemist kahtlustatava, süüdistatava või kohtualusega). Teiste arvates aga peaks meedial olema keelatud vaid menetluse vahetu mõjustamine ja kõik muu võiks olla lubatud. Üksmeel puudub ka menetluse vahetu ja vahendatud mõjustamise piiritlemise küsimuses. Tuleb lisada, et isik, keda on meedias kajastatud SP-d arvestamata, võib kasutada ka tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid, kui ta leiab, et tema au ja väärikust on sellise kajastamisega kahjustatud. Samuti, kuigi erinevalt mitmetest Euroopa riikidest ei ole Eestis kriminaalmenetluse andmete avaldamine eraldiseisev kuritegu, näeb KarS § 157¹ ette süüteovastutuse eriliiki isikuandmete, samuti enne kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise andmete ebaseadusliku avaldamise või neile ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest. EIK seisukohti süüteovastutuse kohta selles küsimuses vt ülalviidatud lahendist EIKo 56925/08, Bédat vs. Šveits, 29.03.2016. SP selle aspektiga on kaudselt seotud ka ajakirjanduse juurdepääs kriminaalasja materjalidele, millest lähemalt vt PS § 24 komm-d 30 ja 31.

Kontinentaalses õigussüsteemis valitseva ja EIK poolt aktsepteeritava arvamuse kohaselt ei hõlma SP põhisisu esemeline kaitseala keeldu esitada kohtuasja arutavale kohtule andmeid kohtualuse varasemate süüdimõistmiste kohta. Samas on SP kui ausa kohtumenetluse tagamise vahendist lähtuvalt raske mõista, kas ja kuidas tagatakse aus kohtumenetlus sellega, kui mingi väidetavalt toimepandud kuriteo asjaolusid selgitama asudes (või ka nt kohtus kriminaalasja arutama asudes) räägitakse kõigepealt sellest, milliseid kuritegusid on kohtualune eelnevalt toime pannud. Kohtupraktikas ei ole seni lõpuni läbi vaieldud SP tähendust olukorras, kus rahapesu süüdistusasjas jaatatakse eelkuritegude toimepanemist, ilma et neis kuritegudes oleks esitatud isikule süüdistust ja toimunud kohtu alla andmist (RKKKo 22.06.2015, 3-1-1-94-14 ja eriarvamus sellele). Viidatud lahendis on peetud võimalikuks rahapesu eelkuriteo osas tuginemist varasemale süüdi tunnistavale kohtuotsusele (p 170), kuid seda ei saa laiendada õigeksmõistvale lahendile (RKKKm 17.11.2017, 1-17-4924/15, p 39).

Süütegude menetlemisel on üldtunnustatult vajalik kasutada mitmesuguseid sunnivahendeid. Enim levinuks võib lugeda arusaama, et kuigi sunnivahendite kasutamisega seonduv ei kuulu vahetult SP põhisisu esemelise kaitseala klassikalistesse piiridesse, tuleb kõnealuste vahendite kohaldamisel muu hulgas arvestada ka SP kui ausa kohtumenetluse osisega. Seega on põhjust SP proportsionaalseteks riiveteks lugeda vaid sunnivahendite kasutamist, mis ei muutu omaette (inimese kiusamise) eesmärgiks, vaid mida kasutatakse üksnes niivõrd, kuivõrd see on hädavajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks. Teisisõnu: kriminaalmenetluslikke sunnivahendeid ei tohi kasutada mitte selle tõttu, et tegemist on süüteo toimepanijaga, vaid selleks, et selgitada välja, kas ka tegelikult on sellise isikuga tegu. Võimalikest sunnivahenditest on kõige enam ja kõige sagedamini nähtud SP rikkujana (eeluurimis)vahistust ja sageli ongi EIK poole pöördumisel korraga viidatud nii EIÕK art 5 p 3 kui ka art 6 lg 2 rikkumisele. EIK praktikas ei ole siiski peetud võimalikuks SP-st tuletada vahi all pidamise maksimaalset või ka optimaalset tähtaega, kuigi erialakirjanduses on sellelaadseid ettepanekuid tehtud. Samuti ei ole EIK praktikas aktsepteeritud ettepanekuid, et SP-d rikub isiku vahi alla võtmine kuritegude jätkuva toimepanemise või ka üksnes kuriteo ohtlikkuse tõttu (otsesõnu viimati nimetatud alusel on kooskõlas PS §-s 20 sätestatuga Eestis siiski vahi alla võtmine välistatud). Selle põhimõttega kooskõlas on reegel, mille kohaselt õigeksmõistev kohtuotsus pööratakse kohe täitmisele ja vahi all viibinud kohtualune vabastatakse kohe kohtuistungi saalis vahi alt (KrMS § 412). Arvestades selle probleemi aktuaalsust ka EIK praktikas, tuleb rõhutada, et kohtualune tuleb viivitamata vahi alt vabastada isegi juhul, kui prokurör kavatseb õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustada.

Levinud ettekujutuse kohaselt nähakse SP-s füüsiliste isikute kaitsjat. Tegelikult on SP näol siiski tegemist n-ö kõigi ja igaühe põhiõigusega. Arvestades seda, et KarS-s sätestatakse ka juriidilise isiku kriminaalvastutuse võimalus, hõlmab SP isikuline kaitseala PS § 9 lg-st 2 tulenevalt ka juriidilisi isikuid, kelle süüteoasja menetletakse. Direktiivis nr 2016/343 on peetud vajalikuks möönda, et arvestades liikmesriikide õiguse ning liikmesriikide ja liidu kohtupraktika seisu, on juriidiliste isikute SP-d käsitleva õigusakti väljatöötamine liidu tasandil enneaegne, mistõttu direktiivi juriidilistele isikutele ei kohaldata. Siiski toonitatakse samas, et SP kohaldamist juriidilistele isikutele ei tohiks piirata, arvestades EIK ja Euroopa Kohtu tõlgendusi.

Õigus mitte olla käsitatud kuriteos süüdiolevana enne, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, on nullreservatsiooniga ehk ilma piiriklauslita põhiõigus. Siiski tuleb PS § 19 lg 2 kohaselt sellegi õiguse kasutamisel silmas pidada kohustust austada ja arvestada teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Riigikohus on PS tõlgendades väljendanud seisukohta, et ka reservatsioonita põhiõigust on äärmisel juhul võimalik piirata, kui piirang toetub kolmanda isiku kollideeruvale põhiõigusele või mõnele muule põhiseaduslikku järku õigusväärtusele (vt nt RKÜKm 28.04.2004, 3-3-1-69-03, p 28; vt ka RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 28; RKÜKo 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 23). Siiski tuleks eelmainitud võimalust SP puhul pidada pelgalt teoreetiliseks. On raske, kui mitte võimatu välja mõelda või õigustada põhjusi, millest saaks lähtuda kellegi käsitamine kuriteos süüdiolevana enne tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Seda võimatust tunnistab ka asjaolu, et PS § 22 lg-s 1 nimetatud põhiõigust ei tohi seadusandja otsusel piirata ka sõjaseisukorra ega erakorralise seisukorra ajal (RiKS § 19 lg 2, ErSS § 4 lg 3).

PS § 22 lg-s 2 (KrMS § 7 lg-s 2) sisalduva SP esimese lisalause mõttest lähtuvalt lasub süüdistatava süü tõendamise kohustus riigil. Seda arvestades on mõistetavalt oluline küsimus sellest, kas ja kuivõrd võib tõendamist reguleerivate menetlusnormide rikkumine olla käsitatav SP rikkumisena. EIK on oma seisukohta selles küsimuses väljendanud nt kohtuasjas 10862/84, Schenk vs. Šveits, 12.07.1988 tehtud lahendis. P. S. tunnistati süüdi oma naise tapmisele kihutamises, tuginedes ka tema ja tapjaks värvatud isiku telefonikõne salajasele salvestisele. EIK-le esitatud kaebuses väitis P. S. muu hulgas, et kuna tema süüditunnistamisel tugineti ebaseaduslikult kogutud tõendile, siis on aset leidnud SP rikkumine. EIK otsuses märgiti, et EIÕK art 6 garanteerib õiguse ausale kohtumenetlusele, kuid ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi, sest see kuulub riigisisese õiguse pädevusse. Seega ei saa kohus põhimõtteliselt ja in abstracto välistada ebaseaduslikult kogutud tõendi lubatavust. Kohus peab hindama vaid seda, kas kohtumenetlus asjas oli tervikuna aus. Seejärel sedastas kohus, et kõnealuses kohtumenetluses oli tagatud kaitseõigus, pidades oluliseks ka seda, et süüdimõistev kohtuotsus ei rajanenud mitte üksnes kõnealusel salvestisel, vaid ka teistel tõenditel, sealhulgas tapjaks värvatud isiku ütlustel. EIÕK art 6 p 2 väidetava rikkumise analüüsi kokku võttes leidis kohus, et kriminaalasja materjalides ei viita miski sellele, et P. S. oleks enne süüdimõistvat kohtuotsust käsitatud süüdlasena. Ebaseaduslikult saadud salvestise võtmine kriminaalasja materjalide juurde ei anna iseenesest veel alust rääkida SP rikkumisest. Kohtu eelkirjeldatud seisukohast tulenevalt saab SP rikkumise tuvastamiseks riigisiseselt tugineda ebaseaduslikult kogutud tõendile üksnes siis, kui vastava tõendi kasutamise keeld on kriminaalmenetluse seadustikus otsesõnu kirjas. Eesti KrMS § 126¹ lg-s 4 sisaldub otsene keeld kasutada tõendamisel jälitustoimingute vahendusel saadud tõendeid, kui jälitustoimingu loa taotlemisel või andmisel või jälitustoimingu tegemisel ei järgitud seaduse nõudeid.

Ka lg-s 2 nimetatud õiguse suhtes ei nähta PS tekstis ette mingeid spetsiaalseid reservatsioone. Siiski, muu hulgas ka EIK praktikast lähtuvalt tuleks seda SP lisalauset käsitada tavalise seadusereservatsioonita põhiõigusena, mille piirangu põhjustena võivad kõne alla tulla teiste isikute põhiõigused või muud põhiseaduslikud normid, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid. EIK (ja komisjoni) praktikas on nimelt asutud seisukohale, et riigisiseses õiguses võib sisalduda mõistlikesse piiridesse jäävaid õiguslikke või ka faktipresumptsioone, mis teatud juhtudel panevad tõendamiskoormise süüdistatavale ja mis on käsitatavad SP lubatava piiranguna. Nii on komisjoni praktikas (EIKo 5124/71, X.vs.Ühendkuningriik, 1972) loetud EIÕK art 6 lg-ga 2 kooskõlas olevaks Suurbritannia õiguses sisalduv säte, mille kohaselt prostituudiga koos elava mehe suhtes võib teatud tingimustel eeldada, et ta elatub prostitutsioonist saadud tulust (seega peab mees sutenöörluse süüdistusest vabanemiseks tegelikult tõendama, et tema tuluallikad on teised). Suurbritannia õiguse kõnealust presumptsiooni ei loetud inimõigusi rikkuvaks põhjendusega, et see oli ümberlükatav ja mõistlik. Sarnaselt eelkirjeldatuga on Strasbourgi kohtu praktikas (EIKo 10519/83, Salabiaku vs. Prantsusmaa, 07.10.1988) peetud EIÕK art 6 lg-ga 2 kooskõlas olevaks Prantsuse tolliseaduse sätet, mille kohaselt riigi tollipiiri ületamisel salakaubaga vahele jäänud isiku puhul presumeeritakse, et ta oli teadlik keelatud ainete olemasolust, ja vabanemaks süüdistusest peab isik tõendama vastupidist. Samuti aktsepteeritakse üldiselt seda, et alibi esitamisel peab süüdistatav tõendama, et ta viibis kuriteo toimepanemise ajal mujal ega saanud seega viibida kuriteo toimepanemise kohas. Kirjeldatud piiranguid aktsepteeritakse omakorda väga piiratult – üksnes SP ühte elementi, PS § 22 lg-s 2 sätestatud tõendamiskoormist puutuvas osas.

Ka Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et teatud menetlussituatsioonides, mis on kujunenud süüdistatava või kohtualuse poolt oma kaitsefunktsiooni aktiivsel teostamisel, võib vältimatult tekkida vajadus piiratud ulatuses piirata PS § 23 lg-s 2 sätestatut. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 18.12.2007, 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo 24.10.2005, 3-1-1-104-05, p 6.3; RKKKo 14.12.1999, 3-1-1-112-99, p 2; RKKKo 07.05.2009, 3-1-1-21-09; RKKKo 20.01.2014, 3-1-1-133-13, p 23; RKKKo 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 42; RKKKo 03.04.2020, 1-18-2232/179, p-d 66–67). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda ka seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. ID-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16, p 21; RKKKo 13.10.2015, 3-1-1-77-15, p-d 18–19; RKKKo 07.11.2019, 1-18-86/128, p 58).

Kohtualuse kohustust tõendada teatud asjaolusid on peetud aktsepteeritavaks ka juhul, kui asutuse juht on andnud korralduse tasuda arved, millele pole lisatud tehtud tööde ja kulutatud materjali loetelu. Sel juhul läheb maksete ja tehtud tööde vastavuse tõendamiskoormis üle isikule, kes oma ametikohustusi nõuetekohaselt ei täitnud (RKKKo 25.01.2000, 3-1-1-9-00). Tõendamiskoormist ümberpöörav PS § 22 lg-s 2 sätestatu riive ei saa olla siiski menetleja suvaotsuse tulemiks, vaid see on lubatav üksnes juhtudel, kui süüdistatava mingit väidet on kas ülimalt raske või suisa võimatu kontrollida. Tavaolukorras peab menetleja olema see, kes kogub tõendeid mis tahes tõendamiseseme asjaolude kohta. (Vt ka nt RKKKo 20.11.2006, 3-1-1-90-06.)

Riigikohus (RKKKo 04.05.2011, 3-1-1-12-11, p 25.3) on asunud seisukohale, et EL õigusest, konkreetsemalt määruse nr 1/2003 art-st 2 ja KonkS § 6 lg-st 2 ei saa tuleneda tõendamiskoormise (seega KrMS § 7 lg-s 2 sätestatu) ümberpööramise kohustust. Riigikohtu käsitletavas otsuses märgitu kohaselt „asjaolu, et nii KonkS § 6 lg 1 kui ka ELTL art 101 lg 3 on asjasse puutuvad muudegi õigusharude jaoks peale karistusõiguse, tuleb silmas pidada ka KonkS § 6 lg 2 ja määruse nr 1/2003 art 2 tõlgendamisel. Nimelt ei toimu paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides kartellikokkulepete keelustamine karistusõiguse abil. Et Eestis on olukord teistsugune, võivad nimetatud konkurentsiõiguslikku tõendamist reguleerivad sätted kriminaalmenetluslike üldiste tõendamispõhimõtete tõttu kehtida täies mahus vaid karistusõigusest väljapoole jäävate õigusharude puhul. Põhiseaduse § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Seega peab isiku süü kriminaalmenetluses tõendama süüdistusfunktsiooni kandev prokuratuur, kes on tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud. Muu hulgas peab prokuratuur vastavate asjaolude ilmnemisel analüüsima ka õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist”.

Spetsiifilised SP-ga seonduvad probleemid kerkivad esile nn paralleelmenetluste puhul – olukordades, kus isiku suhtes on olulisel määral kattuvatel asjaoludel samaaegselt või ka teineteisele järgnevalt kulgemas kriminaalmenetlus ja mingi muu menetlus (distsiplinaar-, haldus- või tsiviilkohtumenetlus). Menetluste paralleelsus iseenesest võib küll tähendada näiteks topeltkaristamise keelu põhimõtte riivet, mitte aga SP riivet (vt nt ka EIKo 9143/08, Šikić vs. Horvaatia, 15.07.2010; EIKo 45028/07, Kemal Coşkun vs. Türgi, 01.04.2017). Küll aga võib paralleelmenetluste korral SP riive ja rikkumisega tegemist olla näiteks siis, kui kriminaalmenetlusse hakatakse üle kandma teistele menetlustele omaseid ja üldjuhul menetlusalust isikut kriminaalmenetlusega võrreldes enam koormavaid tõendamisstandardeid. Kohtuasjas 60392/08, Seven vs. Türgi, 23.01.2018, kus vägistamisega seoses viidi läbi nii kriminaal- kui ka distsiplinaarmenetlus, toonitas EIK SP rikkumist tuvastades, et kriminaalõigusliku süü tuvastamine peab jääma üksnes kriminaalmenetluse raamidesse.

Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega (RKKKo 22.10.2007, 3-1-1-57-07). Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on KrMS § 7 lg-s 2 (PS § 22 lg-s 2) sätestatud ja SP ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt RKÜKo 17.02.2004, 3-1-1-120-03, p-d 16 ja 17). Kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, kui maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut maksuhaldurile valeandmete esitamises kriminaalkorras süüdi tunnistada. Erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kriminaalmenetluses ei saa ainuüksi selle põhjal, et füüsiline isik pole esitanud veenvaid tõendeid mingitel aastatel tehtud kulutuste katteallikate kohta, järeldada, et kõnealused kulutused on tehtud tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel. Samuti ei saa üksnes asjaolust, et füüsiline isik tegi teatud aastatel kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud tulu, järeldada, et nende kulude katteks kasutatud tulu – ja seega ka kohustus taoline tulu deklareerida – tekkis kulutuste tegemisega samade aastate lõikes (RKKKo 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p-d 10–11).

PS § 22 lg-s 2 sätestatu riivevõimalust tunnistades tuleb möönda, et maksukuritegude menetlemisel on teatud ulatuses arvestatav maksumenetluslik põhimõte, mille kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel (RKKKo 04.06.2007, 3-1-1-11-07). Erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei lasu süüdistataval kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustust (RKKKo 28.01.2008, 3-1-1-47-07; RKKKo 22.10.2007, 3-1-1-57-07). See aga ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Maksuõigus nõuab tehingute kohta käivate raamatupidamise algdokumentide säilitamist. Säilitamiskohustust rikkunud süüdistatav, kes väidab, et tehingud on vaatamata dokumentide puudumisele aset leidnud, ei saa maksusüüteo menetlemisel nõuda väidetavate tehingute arvestamist, ilma et ta looks menetlejale võimalust kontrollida tehingute toimumist.

KrMS § 7 lg-s 3 sisalduva ID-põhimõtte (vt ka eelnevalt p-s 2 märgitut) selgituseks tuleb kõigepealt toonitada, et kõnealuse põhimõtte kaitsealasse jäävad vaid süüdistatava süüdiolekut puudutavad kahtlused, mitte aga näiteks muud võimalikud kriminaalmenetluses esile kerkida võivad kahtlused (kohtuniku taandumisaluse olemasolu, tunnistaja immuniteedi olemasolu, §-s 8 sätestatud selgituskohustuse tegelikku täidetust puudutavad kahtlused jne). Nii on näiteks karistusõiguses sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormis laiendatud konfiskeerimise korral: KarS § 83² lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav (vt ka RKKKo 09.03.2016, 3-1-1-6-16, p 19; RKKKo 15.03.2011, 3-1-1-4-11, p 11), kuid laiendatud konfiskeerimise eelduseks on omakorda isiku süüdimõistmine. Riigikohtul on tulnud vastata küsimusele, kas süüdistatava süüditunnistamise välistab ka kõrvaldamata kahtlus küsimuses, kas süüdistatav andis kriminaalasjas valeütlusi. Seisukoht oli eitav, kuna KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud ID-põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks (RKKKo 13.01.2014, 3-1-1-130-13, p 8). Erialakirjanduses ja teiste riikide kohtupraktikas tulebki enim levinuks lugeda arusaama, et menetlusõigusliku sisuga küsimuste ja seega ka menetlusõiguse rikkumiste tuvastamisel ei lähtuta ID-põhimõttest. See tähendab põhimõtteliselt seda, et näiteks ebaseadusliku ülekuulamismeetodi (piinamise) tõendamiskohustus lasub ülekuulataval (süüdistataval). Siiski on üha enam levimas ka arvamus, et selline seisukoht ei arvesta kriminaalmenetluse tegelikkusega ega taga selle õigusriiklikkust ning teatud juhtudel peaks süüdistatava piisavalt detailsed väited võimaldama rääkida menetlusõiguse sellise rikkumise kahtlusest, mis tulekski tõlgendada rikkumiseks (StPO. Kommentar. 2011, lk 605, änr 52). Piisavalt täpseid kriteeriume on siin aga pakkuda keeruline ja seetõttu võib arvata, et õiguspraktikas saab vaevalt oodata revolutsiooni, mis sunniks tõlgendama kahtlustatava kasuks ka selliseid menetluslikke kahtlusi.

Kohtupraktikas on tulnud lahendada ka küsimus, kuidas sobitub ID-põhimõttega kriminaalmenetluse alustamisel kohaldatav ja KrMS §-s 6 fikseeritud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb ID-põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKKo 22.09.2010, 3-1-1-60-10, p-d 9–11). Kuna aga juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida, tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, kus puudub üldse kuriteokahtlus või on see pelgalt teoreetiline. Tuleb siiski silmas pidada, et võimalus mitte järgida kriminaalmenetluse alustamisel ID-põhimõtet ei anna mingil juhul alust SP eiramiseks selleski menetlusfaasis. Vastupidi, niivõrd ebamääraste kahtluste faasis nagu kriminaalmenetluse alustamisel tuleb SP tagamist (näiteks riigi suhtluses meediaga) eriti piinliku täpsusega jälgida.

ID-põhimõtte puhul tuleb silmas pidada, et süüdistatava kasuks ei tule tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku suhtes tekkivat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust (kahtlust, mida ei õnnestu kriminaalmenetluslike vahenditega kõrvaldada). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika selles küsimuses on mitmekesine. ID-põhimõte võib tingida näiteks süüdistatava õigeksmõistmise olukorras, kus ei õnnestu kindlaks teha, millise süüdistuses kirjeldatud teoga süüdistatav kuriteo toime pani. Isik tuleb mõista õigeks juhul, kui välistada pole võimalik seda, et süüdistatav rikkus õigushüve teoga, mille osas on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus (RKKKo 13.01.2014, 3-1-1-130-13, p 8). Teisal rõhutas Riigikohus (RKKKo 07.05.2009, 3-1-1-15-09), et süüteomenetluse raames peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte aga hüpoteetiliselt. Kui aja jooksul on muutunud sündmuskoha olustik ning ei ole võimalik läbi viia sündmuskoha vaatlust, mistõttu ei suudeta kõrvaldada kahtlusi, et isik pani tahtlikult toime puude ebaseadusliku raie, tuleb neid kahtlusi käsitada süüdistatava kasuks tõlgendatavate kõrvaldamata kahtlustena KrMS § 7 lg 3 mõttes (RKKKo 07.05.2009, 3-1-1-15-09). Mõistes isiku õigeks kanepi ebaseaduslikus kasvatamises, möönis Riigikohus näiteks, et on võimalik, et kanepitaim sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2%. Kuna aga kanepitaime tetrahüdrokannabinooli sisaldust ei olnud kriminaalasja menetlemisel tuvastatud ja kuna kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole kanepitaime enam kriminaalasjale lisatud asitõendite hulgas, siis puudus võimalus selle asjaolu tuvastamiseks. Esile tõusnud kõrvaldamata kahtlus tuli kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 31.08.2005, 3-1-1-73-05). Riigikohus on analüüsinud ID-kontekstis ka tõenäosuslikus vormis antud DNA-eksperdi arvamust, rõhutades, et DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata ei kinnita süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendav ekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNA-ekspertide tõepära suhet määravad arvutused, millest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada (RKKKo 17.11.2014, 3-1-1-29-14, p 12). Hinnates väärteo toimepannud isiku kinnipidamise asjaolusid, leidis Riigikohus, et kui joobes isiku kinni pidanud tunnistajal ei ole täit kindlust kinni peetava isiku joobe täpses määras, tuleb tõlgendada joovet puudutavad kahtlused kinnipidaja kasuks ja tunnistajal võib asjaolusid kogumis hinnates olla õigus joobes isik kinni pidada KrMS § 217 lg 4 alusel, sõltumata sellest, et väärteomenetluses sellist õigust ei ole (RKKKo 19.11.2019, 4-19-841/33, p-d 8–9). Riigikohus on nentinud ka, et juhul, kui tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata (RKKKo 19.06.2008, 3-1-1-33-08). Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muu hulgas lähtuda välistamismeetodist – kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda ID-põhimõtte poole; kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt ka RKKKo 07.05.2007, 3-1-1-12-07; RKKKo 11.05.2012, 3-1-1-24-12, p 8).

Süüdistatava kasuks tuleks tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 09.03.2010, 3-1-1-8-10; RKKKo 12.04.2010, 3-1-1-15-10; RKKKo 08.06.2011, 3-1-1-38-11). Selline seisukoht peaks põhimõtteliselt välistama isikute õigeksmõistmise ilmselgelt ebareaalsete kaitseversioonide põhjal. Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses.Samas ei tõsta kaitseversiooni eluliselt ebausutavaks kuulutamine automaatselt mingil määral süüdistusversiooni usutavust ega kaota üldist riigi tõendamiskohustust. Nii on Riigikohus leidnud narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise asjas, et kohus läks vastuollu SP põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui ta tugines kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnitanud süüteo toimepanemist, pöörates nii tõendamiskoormise ümber ja lugedes süüteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult (RKKKo 04.10.2013, 3-1-1-72-13, p 14). Vastukaaluks juhtumil, kus väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puudusid usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, pidas Riigikohus võimalikuks tõsikindlalt järeldada, et inimene tarvitas kanepit ( RKKKo 27.04.2020, 4-19-447/47, p-d 9–15, ja eriarvamus sellele).

ID-põhimõttel on määrav tähtsus olukordades, kus süüdistuse etteheide tugineb sisuliselt ühele tõendile. Sellistel puhkudel peab eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Erilise tähenduse omandab siin ka KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud printsiip, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Nii on Riigikohus leidnud (RKKKo 19.10.2004, 3-1-1-94-04), et situatsioonides, kus on ainult n-ö sõna sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis oma olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu – hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada n-ö üldhinnangusse ning alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine peab olema selline, et siseveendumuse kujunemine oleks lugejale eriti selgesti jälgitav ja kõik selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlused veenvalt kummutatud (nt RKKKo 18.02.2011, 3-1-1-109-10).

ID-põhimõte on tihedas seoses ka KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse printsiibiga, mille kohaselt täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb ID-põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (RKKKo 12.12.2012, 3-1-1-113-12, p 7.3; RKKKo 18.12.2006, 3-1-1-82-06, p 11). Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega, vaid sel juhul tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastava PS § 22 ja KrMS § 7 rikkumise on Riigikohus hinnanud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (vt nt RKKKo 16.03.2015, 3-1-1-10-15, p 15; RKKKo 01.07.2011, 3-1-1-10-11, p 26; RKKKo 05.12.2013, 3-1-1-114-13, p 10).

PS § 22 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Tulenevalt põhiõiguse ladinakeelsest tähistusest (nemo tenetur se ipsum accusare) kasutatakse selle tähistamiseks edaspidi lühendit NT. Vahel tavatsetakse kõnealust põhiõigust nimetada ka enese mittesüüstamise privileegiks. KPÕRP art 14 lg 3 p-s g sätestatu kohaselt on igaühel õigus mis tahes temale esitatud kriminaalsüüdistuse arutamisel mitte olla sunnitud andma ütlusi iseenda vastu või tunnistama end süüdi. EIÕK-s NT otsesõnu ei sisaldu, kuid EIK praktika on selle tuletanud EIÕK art 6 lg-test 1 ja 2 (vt nt EIKo 18731/91, Murray vs. Ühendkuningriik 08.02.1996; EIKo 34720/97, Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, 21.12.2000). Direktiiv nr 2016/343 käsitab seevastu nii õigust vaikida kui ka õigust ennast mitte süüstada sõnaselgelt SP oluliste aspektidena (põhjenduspunktid 24–32).

KrMS-s sisaldavad NT elemente § 34 lg 1 p 1 (mille kohaselt on kahtlustataval õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest), § 66 lg 3 (milles sätestatakse tunnistajana ütluste andmisest keeldumise üldklausel), § 71 (milles piiritletakse nende lähedaste isikute ring, kelle kohta ütluste andmisest on tunnistaja õigustatud keelduma ning sätestatakse otseselt ka isiku õigus keelduda tunnistajana andmast selliseid ütlusi, mis võiksid olla teda ennast süüstavad) ja § 287¹ lg 5 (mille kohaselt tunnistajat, kes on kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud, ei hoiatata kriminaalkaristuse eest ja talle selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda).

NT kujunes välja Inglismaal 17. sajandil, kandus tavaõiguse retseptsiooniga Ameerikasse ja on tänaseks tuntud Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni viienda parandusena. Mandri-Euroopas pikka aega valitsenud inkvisitsioonilisele kriminaalmenetlusele oli NT võõras. Menetluse eesmärgiks oli kuulutatud nn materiaalne tõde ja selle poole kohustati riiklikult püüdlema ka süüdistatavat. Süüdistatav oli selles menetluses õigusteta objekt, kes pidi kaasa aitama enese süü tuvastamisele, kelle ütlusi loeti tähtsaimaks tõendiks ja keda sunniti ütluste andmisele piinamise ning hiljem nn kuulekus- ja valetamistrahvide vahendusel. Ka valgustusajastu saabumine ei muutnud NT-d kontinentaalse kriminaalmenetluse iseseisvaks põhimõtteks. Kohtuniku ja süüdistaja menetluslike rollide eristumisega nn süüdistusprotsessi väljakujunemisel kaasnes ka Mandri-Euroopas arusaam sellest, et süüdistatavale tuleb tagada spetsiifilised õigused ja teda ei saa kohustada olema endavastaseks tõendiks.

Nii nagu SP paigutub ka NT toimeala poolest kohtumenetluslike põhiõiguse hulka. Konkreetsemalt aga hõlmab NT isikuline kaitseala kahte liiki kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse subjekte. Esiteks hõlmab NT füüsilisi isikuid, kelle süüteoasja menetletakse, seega nii kahtlustatavat ja süüdistatavat kriminaalmenetluses kui ka menetlusalust isikut väärteomenetluses. Just neid isikuid ei või kõnealuse põhiõiguse kohaselt sundida end süüdi tunnistama. Niivõrd, kuivõrd NT on käsitatav kahtlustatava ja süüdistatava või menetlusaluse isiku õigusena, on see lahutamatult seotud ka SP-ga: oma süütuse tõendamise kohustuse puudumine peab põhimõtteliselt kahtlemata sisaldama ka vaikimise võimalust. Teiseks hõlmab NT nii kriminaalmenetluse kui ka väärteomenetluse tunnistajaid, keelates neid sundida andma tunnistusi (menetlusõiguslikult on siin õigem rääkida ütlustest) enese ja oma lähedaste vastu.

PS kommentaaride esimeses väljaandes on tolleaegsele arusaamale tuginevalt väidetud, et olemusest (esemelisest kaitsealast) tulenevalt ei hõlma NT isikuline kaitseala juriidilisi isikuid, sest juriidiline isik ei saa põhimõtteliselt ütlusi anda. Tänapäeval on põhjust seada selle väite paikapidavus kahtluse alla. Kui lähtuda KrMS §-s 36 sätestatust, et juriidilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav osaleb kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme või pankrotihalduri kaudu, kellel on kõik kahtlustatava või süüdistatava õigused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi, siis tuleb loogiliselt järeldada, et sellisele ütluste andjale laieneb ka NT kaitseala. Siinjuures tuleks arvestada ka seda, et ilmselt oleks praktiliselt üsna keerukas sama füüsilise isiku puhul ühes menetlussituatsioonis jaatada ja teises eitada NT toimet, kui see isik oleks tulenevalt KarS § 14 lg 2 võimalusest sätestatud samaaegselt nii kahtlustatava füüsilise isikuna kui ka juriidilise isiku juhatuse liikmena. Euroopa Kohtu praktikas ei kohaldata juriidilistele isikutele NT-põhimõtet küll süüstavate dokumentide väljaandmise osas, küll aga on seda arvestatud süüstavate ütluste andmise osas (EKo C-374/87, Orkem vs. Euroopa Komisjon, 18.10.1989, p-d 34–35).

EIK praktikas ei mõelda sunni all mitte üksnes sunnivahendeid kitsalt EIÕK art 3 mõttes, vaid igasugust vahetut või vahendatud survet ülekuulatavale, mis võiks kaasa tuua enese või enda lähedase süüditunnistamise. Seega loetakse sunniks kõnealuses mõttes ka igat liiki ähvardamist näiteks rahatrahvi ja muude faktiliste või õiguslike järelmitega, sealhulgas ka kolmandate isikute suhtes, samuti ähvardamist kasutada ütluste andmisest keeldumisel vägivalda või psühhofarmakone. Erialakirjanduses vaieldakse siiski selle üle, kus täpselt paikneb piir (veel) lubatud ja (juba) keelatud ülekuulamismeetodite vahel; selle vahel, kus lõpeb n-ö uurimiskavalus ja algab NT rikkumisena kvalifitseeritav ülekuulatava tahtevabaduse ebaseaduslik mõjutamine. Ühe võimaliku arusaama kohaselt on NT-põhimõtet rikkuva ebaseadusliku ülekuulamismeetodiga tegemist siis, kui ülekuulatava tahtevabadust muudetakse nii, et ütluse taga ei ole ütluse andja isiksust ja ütluse sisuks olevat edastatakse automaatselt. Ka üks tõsisemaid (kuid kaugeltki mitte ainus) vastuargumente polügraafi (valedetektori) kasutamisele ülekuulamisel on tuletatav sellest kriteeriumist lähtuvalt: kuna polügraafi kasutamisel registreeritakse vahetult siiski vaid füsioloogilisi reaktsioone, ei saa siin tõsiselt rääkida n-ö ütlustetagusest isiksusest. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et polügraafitesti kasutamise tulem ei ole KrMK § 48 lg-s 2 (KrMS § 63 lg-s 1) loetletud lubatav tõendivorm (RKKKo 18.10.2001, 3-1-1-87-01). Keeld sundida ütluste andmisele iseenda ja oma lähedaste vastu NT sisuelemendina ei tähenda seda, et selle põhiõiguse isikulise kaitsealaga otseselt hõlmamata ülekuulamiste puhul (seega siis, kui ei anta ütlusi enda vastu) oleks ütluste andmisele sundimine piiramatult lubatud. KrMS § 64 lg-s 1 sätestatu kohaselt on lubatud tõendeid koguda vaid viisil, mis ei riiva kogumises osaleja (see on menetlusalune isik) au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda piinates või isiku kallal muul viisil vägivalda kasutades või tema mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades. Ka käsitab KarS § 290¹ alates 2015. a esimese astme kuriteona ametiisiku poolt toimepandavat piinamist, mis võib seisneda mh ilma seadusliku aluseta teadvalt suure või järjepideva hingelise valu põhjustamises ütluse saamise eesmärgil. Samas on seaduslike vahenditega võimalik kõiki NT isikulise kaitsealaga hõlmamata isikuid sundida ütluste andmisele. Seaduslikuks vahendiks on siin eeskätt ja põhiliselt kriminaalkaristuse ähvardus: vastavalt KarS §-dele 318 ja 320 on kriminaalkorras karistatav selle kannatanu või tunnistaja tegevus, kes vaatamata sellekohasele eelnevale hoiatusele on keeldunud ütluste andmisest või on andnud teadvalt valeütlusi.

NT-st lähtuv sundimiskeeld hõlmab otseselt uurimistoiminguid, mille raames antakse ütlusi (ülekuulamine, vastastamine, äratundmiseks esitamine, ütluste seostamine olustikuga). See ei välista veel iseenesest kriminaalmenetlusse kaasatud isikute suhtes absoluutselt igasuguse sunni kohaldamist. Kõigepealt ei saa kõnealusele põhiõigusele tuginevalt jääda kriminaalmenetluse raames menetleja (kriminaalmenetluses uurija, prokuröri või kohtu) kutsel lihtsalt ilmumata. Menetleja kutsel ilmumata jäämise tagajärjed on ette nähtud KrMS §-s 138. Kui aga kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse ilmumata jäämine on käsitatav kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena, võidakse tema suhtes kohaldada tõkendina vahi all pidamist. Samuti ei saa kõnealusele põhiõigusele tuginevalt keelata enese suhtes seaduslikke menetlustoiminguid, mis ei seondu ütluste andmisega (läbiotsimist, isiku läbivaatust, võrdlusmaterjali võtmist, uurimiseksperimenti, ekspertiisi jt). Erialakirjanduses on domineeriv arusaam, et süüdistatava kohustus alluda mis tahes menetlustoimingutele tähendab üksnes passiivset allumiskohustust. Seega ei peeta lubatavaks sundida süüdistatavat äratundmiseks esitamise raames äratundmist väidetavalt kergendavaid grimasse tegema või demonstreerima enese spetsiifilist (näiteks lonkavat) kõnnakut. Piiritlemisraskused küsimusele vastamisel, kas tegemist on NT riive (ja rikkumisega) võivad praktikas tekkida aga siis, kui näiteks igati seadusliku läbiotsimise tulemina leitakse süüdistatava päevik, milles ta on detailselt kirjeldatud oma kuriteo toimepanemist. Pole alust arvata, et EIK enda nn tervikhinnangulise lähenemisega tunnistaks (NT rikkumise kaudu) ausat kohtumenetlust rikkuvaks sellist süüdistatavat süüdi tunnistanud kohtuotsuse, milles tugineti olulisel määral just päevikus märgitule, kuigi nenditi, et süüdistatav keeldus ütlusi andmast ja end süüdi tunnistamast. EIK praktikas on piir lubatud ja lubamatu sunni vahele uurimistoimingu eseme lõikes tõmmatud printsiibi abil, mille kohaselt ei laiene enese mittesüüstamise privileeg sellise materjali kasutamisele kriminaalmenetluses, mis on kahtlustatavalt saadud küll sunniga, kuid mis eksisteerib kahtlustatava tahtest sõltumatult, nagu näiteks läbiotsimisel saadud dokumendid või DNA-testiks võetud proovid (EIKo 19187/91, Saunders vs. Ühendkuningriik, 17.12.1996, p 69; EIKo 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, 11.07.2006, p-d 100–117; jälitustoimingutega saadud salvestiste kohta vt võrdluseks p 50). Samuti ei ole SP-ga vastuolus sõidukijuhtide allutamine alkotestimisele (EIKo 43486/98, Tirado Ortiz ja Lozano Martin vs. Hispaania, 15.06.1999). Ka on EIK näiteks leidnud, et karistusähvardusega kohustus teha politseile teatavaks sõidukit juhtinud isiku andmed ei ole vastuolus põhimõttega, mis keelab sundimast isikut avaldama ennast või lähedasi süüstavaid andmeid (EIKo 15809/02 ja 25624/02, O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, 29.06.2007). EIK on NT-põhimõtte sidunud ka dokumentide karistusähvardusel väljaandmisega (EIKo 10828/84, Funke vs. Prantsusmaa, 25.02.1993, § 44; vt ka komm p 58).

NT esemelise kaitseala piiritlemine eeldab seaduse tasandil kahtlemata ka selle täpsustamist, keda lugeda lähedaseks. Eesti seadusandja sellealast õiguspoliitilist valikut kajastab KrMS § 71 lg 1 tekst. Kohtupraktikas on enim vaidlusi põhjustanud KrMS § 71 lg 1 p-s 5 ettenähtud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest kahtlustatava vastu mitte üksnes tema abikaasana, vaid ka püsivas kooselus oleva isikuna. Vaidluste põhjuseks on mõistetavalt kooselu püsivuse määratlematus.

Kuna NT on ütluste andmisega seonduv põhiõigus, saab ka valitseva kohtupraktika kohaselt selle esemelise kaitseala toimest tegelikult rääkida alles siis, kui isikut on enne ütluste andmisele asumist (üldjuhul enne sisulisele ülekuulamisele asumist) kõnealusest põhiõigusest teavitatud. Kui teavitamiskohustus on jäänud täitmata, tuleb seda käsitada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena ja saadud ütlusi ei saa lugeda lubatavateks tõenditeks (vt RKKKo 20.03.2002, 3-1-1-25-02). Riigikohtu selles kohtuotsuses on märgitud, et kriminaalasja menetlemisel on lubamatu suhtuda menetlusosaliste õiguste selgitamisse formaalselt. Õiguste selgitamine tunnistajale tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisu lahtimõtestamist uurija poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist menetlusseaduse paragrahvide loetelule ega ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda iseseisvalt vastavaid paragrahve.

Siinkohal on oluline märkida, et NT kehtib mõistagi ka siis, kui isik, kes ütlusi annab, on alaealine. KrMS ei näe alaealise puhul ette erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumisel isiklikel põhjustel. Riigikohtu praktikas on peetud alaealise ütluste andja teavitamata jätmist õigusest keelduda ütluste andmisest oma isa vastu oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, mistõttu selliselt saadud tõend ei ole seaduslik tõend (RKKKo 23.10.2015, 3-1-1-73-15, p-d 18–20).

Lähtudes KrMS § 68 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, on põhjust eristada ülekuulamiste kahte etappi: esimese raames tuvastatakse üksnes ülekuulatava isikusamasus ja selgitatakse talle tema õigusi ning alles teine etapp hõlmab sisulist ülekuulamist. Sellisest piiritlemisest lähtuvalt on valitsemas arusaam, et NT esemeline kaitseala hõlmab üksnes teist etappi ja et enne seda on isik kohustatud kaasa aitama enese isikusamasuse tuvastamisele ega tohi siin keelduda ütluste andmisest. Praktilist tähtsust sellisel piiritlemisel siiski ei ole, sest eelnimetatud isikusamasuse tuvastamisele kaasaaitamise kohustus ei ole õiguslikult tagatud: kedagi ei saa Eestis õiguslikule vastutusele võtta üksnes selle eest, et ta ei aita süüteomenetlustes kaasa enese isikusamasuse tuvastamisele.

Mõistetavalt ei muuda NT-põhimõte menetlejate tööd kergemaks, pigem vastupidi. Seetõttu ei tohiks olla üllatav, et nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas diskuteeritakse selle üle, kas kohus võib otseselt sellisest vaikimisest lähtuvalt teha kohtualuse olukorda halvendavaid järeldusi. Erialakirjanduses valdavalt eitatakse sellist võimalust. Õigustatud on ilmselt ka küsimus, kuidas saab vaikimise põhjal teha järeldusi, kui vaikimise motiivid võivad olla erinevad. EIK poolt Murray kohtuasjas (EIKo 18731/91, Murray vs. Ühendkuningriik 08.02.1996) tehtud otsuses asuti seisukohale, et süüdistatava vaikimise (ütluste andmisest keeldumise) tõlgendamine tema kahjuks ei ole käsitatav EIÕK art 6 rikkumisena, kuid vaikimisprivileeg ei välista, et kui olukord eeldab selgelt süüdistatava selgitusi, võetakse vaikimine arvesse tõendite veenvuse hindamisel. Ka mitmetes hilisemates lahendites on kohus jäänud põhimõtteliselt samale seisukohale. Kindel on siiski see, et KarS § 58 kohaselt ei saa süüdistatava vaikimine olla tema karistust raskendavaks asjaoluks.

Erialakirjanduses võrdlemisi üksmeelse arvamuse kohaselt puudub sellel tunnistajal, kes on loobunud kõnealuse põhiõiguse kasutamisest ja on nõustunud andma ütlusi oma lähedase vastu, n-ö valetamise õigus. Seda mõtet on püütud edastada ka KrMS § 66 lg-s 3 teises lauses („Ütlusi andes on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt.“). Seega põhimõtteliselt tuleb kõnealuse põhiõiguse kasutamisest loobunud tunnistajat ka hoiatada kriminaalvastutusest ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest. Vaieldud on erialakirjanduses aga selle üle, kas ka süüdistataval, kes ei keeldu ütluste andmisest enese vastu, on valetamise õigus. Väga tõsimeelselt viimasesse vaidlusesse suhtuda siiski ei saa, sest mis tahes õiguslikke järelmeid kohtualuse valetamisega siduda ei saa.

NT on PS § 22 lg-s 3 kirjas seadusereservatsioonita põhiõigusena. On raske ette kujutada juhtu, kus NT riivet (nii nagu SP riivetki) võiks õigustada mingi teise põhiõiguse või PS printsiibi tagamise vajadusega. Tegelikkuses on selline riive siiski paraku täiesti võimalik. Ei saa nimelt jätta märkamata, et nüüdisaegses kriminaalmenetluses peetakse vältimatult vajalikuks mõningaid regulatsioone, mille puhul NT riive eitamine oleks silmakirjalik.

Tänaseks on muutunud domineerivaks arusaam, et eeskätt organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus eeldab üha aktiivsemat jälitustegevust. KrMS 3¹. ptk-ssätestatu kohaselt võib kriminaalmenetluses tõendiks olla muu hulgas ka jälitustegevuse (nt telefonikõne salajase pealtkuulamise) tulemina vormistatud jälitustoimingu protokoll, millele võidakse lisada ka salajase pealtkuulamise salvestis. Kuna selline salajane salvestis võib sisaldada ka süüdistatava juttu (sisuliselt ütlusi), siis on põhjust väita, et jälitustegevuse vahendusel tõendite kogumine võib NT-põhimõtet riivata. Kui pelgalt varjatud pealtkuulamise puhul võib vastukaaluks viidata EIK praktikast tuttavale põhimõttele (vt komm 42), et kahtlustatava tahtest sõltumatuna eksisteeriva tõendusmaterjali kogumisele enese mittesüüstamise privileeg ei laiene, siis teistsugune on olukord näiteks politseiagendi puhul (KrMS § 126⁹). Politseiagent kogub tõendeid muudetud identiteeti kasutades ning võib seega n-ö riigi agendina suunata kahtlustatava andma sellist informatsiooni, mida see muidu kui politseiagendi õhutusel riigile ei annaks. Seadus näeb ette, et politseiagendi ütlusi tõendina kasutades järgitakse KrMS-s tunnistaja kohta käivaid sätteid. Sarnane olukord esineb siis, kui kuulatakse salaja pealt kahtlustatava vestlusi sellise vestluse läbiviimiseks politseiasutuse poolt instrueeritud salajase kaastöötajaga. Kohtuasjas 48539/99, Allan vs. Ühendkuningriik, 05.11.2002 (p-d 42–53) tuvastas EIK vastuolu EIÕK art-s 6 sisalduva NT-põhimõttega olukorras, kus kohtus kasutati süüstava tõendina politsei informaatori vahendusel kaebajalt tema tahet eirates saadud teavet. Nimetatud asjas pandi politsei kauaaegne kaastöötaja H. samasse arestikambrisse vahistatud kaebajaga (kes oli ülekuulamistel kasutanud õigust ütlusi mitte anda) kindla eesmärgiga saada kaebajalt teavet, mis teda kuriteos inkrimineeriks. Kahtlustatava ülestunnistused H-le, mis olid määravaks tõendiks süüdimõistmisel, ei olnud kohtu hinnangul spontaansed ega vabatahtlikud, vaid H. intensiivse ja suunava küsitlemise tulemus. Vestlus oli funktsionaalselt võrreldav ülekuulamisega, aga samas puudusid politseilise ülekuulamise puhul nõutavad garantiid (nt kaitsja juuresolek ja õigustest teavitamine). Kohus täheldas psühholoogilist survet, mis mõjutas kaebaja poolt H-le avaldatu vabatahtlikkust. Kohus ei tuvastanud aga EIK art 6 rikkumist mõneti sarnasel juhtumil kohtuasjas 4378/02, Bykov vs. Venemaa, 10.03.2009 muu hulgas põhjusel, et pealtkuulatava vestluse osapool viibis vabaduses ja tal oli seega täielik voli määrata, kas ja kellega ta suhtleb, isegi kui tegemist on politsei informaatoriga (vt ka EIKo 5935/02, Heglas vs. Tšehhi Vabariik, 01.03.2007).

Jälitustoimingute põhimõttelist lubatavust või täpsemalt öeldes vältimatust tõendite kogumisel on aktsepteeritud EIK poolt Klassi jt kohtuasjas (EIKo 5029/71, Klass jt vs. Saksamaa, 06.09.1978) tehtud otsuses. Selles nenditakse, et erinevalt isikute salajase jälgimise loomulikkusest politseiriigis on selline tegevus EIÕK järgi talutav üksnes siis, kui see on riigi demokraatlike institutsioonide kaitseks hädavajalik. EIK praktika kohaselt on liikmesriikidel jälitustegevuse konkreetsete tingimuste kehtestamisel teatud valikuvabadus, kuid see ei tähenda piiramatut valikuvabadust kohaldada oma jurisdiktsiooni piires isikute varjatud jälgimist. Kõigepealt on vastavalt KarS §-dele 137 ja 315 ebaseaduslik jälitustegevus kuritegu. KrMS 3¹. ptk-s on kehtestatud võrdlemisi ulatuslik garantiisüsteem, mis põhimõtteliselt peaks vältima jälitustegevust, mis ei ole riigi demokraatlike institutsioonide kaitseks hädavajalik. Samas tuleb tunnistada, et jälitustegevuse varjatusest tingitult on kõnealuse garantiisüsteemi piisavus ja tõhusus olnud kestvalt ja ilmselt ka jääb kestvalt nii õiguslikuks kui ka poliitiliseks diskussiooniteemaks.

Vastavalt KrMS §-dele 205 ja 205¹ võib Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse kahtlustatava või süüdistatava suhtes tema nõusolekul lõpetada, kui see isik on vastavalt kas oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele ja kui ilma selleta oleks selle kuriteo avastamine ja tõendite esitamine olnud välistatud või oluliselt raskendatud (KrMS § 205) või kui isik on esimesena esitanud KonkS-s sätestatud leebuse kohaldamise tingimusi täitva leebuse kohaldamise taotluse (KrMS § 205¹). Selline kaasaaitamine tõendamiseseme asjaolude selgitamisele seisneb lõppkokkuvõttes sisuliselt alati ütluste andmises. Kahtlemata ei ole kõnealune regulatsioon käsitatav ütluste andmisele otsese ja vahetu sunniga, kuid samas oleks kindlasti silmakirjalik väita, et sellisel regulatsioonil ei ole mingit puutumust NT-põhimõttega.

Mingil määral on NT riivega kahtlemata tegemist ka nn kärbitud menetluste (seega KrMS 9. ptk-s sätestatud lihtmenetluste, samuti VTMS 10. ptk 2. jaos sätestatud kiirmenetluse) puhul. Lõppkokkuvõttes pakub riik kõigis nendes kärbitud lihtmenetlustes oma süüd vähemalt mingil viisil tunnistavale isikule teatud soodustusi (kiiremat menetlust, teatud kuritegude menetlemata jätmist, normiga võrreldes kergemat karistust jne). Igasuguste kärbitud menetluste juurutamine peegeldab tänapäeva süüteomenetluse ühte vältimatut arengutendentsi. Ilmselt oleks raske üheselt eitada seda, et nendele menetlustele omased teatud võiduvõimalused võivad kallutada süüdistatavaid või menetlusaluseid isikuid nende menetlustega nõustumise ja selle kaudu vältimatult ka enese süü tunnistamise suunas. Teisalt on kärbitud menetlused põhimõtteliselt kahtlemata kohased ja proportsionaalsed alternatiivid üha pikemat aega vältavatele n-ö tavalistele süüteomenetlustele. Need erimenetlused on vajalikud alternatiivid ka ühiskondliku julgeoleku tagamise seisukohalt, sest vaid neid kasutades on riiklike ressursside nappust arvestades võimalik adekvaatselt reageerida süütegude kasvule. Nimetatud, aga ka teised kärbitud menetluste pooltargumendid ei saa teatud juhtudel ilmselt välistada vajadust kaaluda, kas mingi kärbitud menetluse valikut (või vastava pakkumisega nõustumist) on põhjust lugeda NT ebaproportsionaalseks riiveks. Riigikohus (RKKKm 13.06.2007, 3-1-1-16-07) on leidnud, et üld- ja lihtmenetlusi ei saa siiski käsitada võrdsete alternatiividena ning nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks viimased jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. Seetõttu leidis Riigikohus samas, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine, st kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses. Kehtiv KrMS § 216 lg 2 p 1 võimaldab otsesõnu eraldada eraldi menetluseks kriminaalasja ühe kaassüüdistatava suhtes, kes erandina teistest kaassüüdistatavatest soovib enda kriminaalasja menetlemist lihtmenetluses. Garantiina näeb KrMS § 366 p 9 teistmisalusena ette kohtuotsuse jõustumise, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles kaastäideviija või osavõtja on lihtmenetluses süüdi tunnistatud.

NT riive kontekstis tuleb esile ka küsimus, kas ja kuivõrd on selle põhimõttega kooskõlas isiku poolt varasemates menetluslikes situatsioonides kas ennast või enda lähedast süüstavate ütluste avaldamine (st ülekuulamisprotokollides fikseeritu ettelugemine) kohtus juhul, kui see isik ei ole eri põhjustel kohtusse ilmunud või on ilmunud, kuid keeldub nüüd kohtus ütluste andmisest. Esmalt tuleb märkida, et EIK praktikas aktsepteeritakse põhimõtteliselt võimalust, et isiku vahetu kohtuliku ülekuulamise asemel avaldatakse kohtuistungil enne kohtulikku arutamist antud ütlused. Ausa kohtumenetluse põhimõttega kooskõlas olevaks peetakse sellist võimalust siis, kui see on sisemaise menetlusõiguse kohaselt lubatav ja kui süüdistatava vastu ütlusi andnud isikut on süüdistataval (või erandjuhtudel vähemalt tema kaitsjal) olnud võimalus küsitleda. Küsimus sellest, kas ja kuivõrd meie seaduste kohaselt on nn immuniteediõigusega isikute poolt varem antud ütluste kohtus avaldamine kooskõlas PS § 22 lg-s 3 sätestatud NT-põhimõttega, väärib ilmselt eraldi käsitlemist.

KrMS §-s 71 nimetatud tunnistaja immuniteediõigusega isik peab arvestama sellega, et tal tuleb teha lõplik otsus ütluste andmise või sellest keeldumise kohta juba kohtueelses menetluses. Kui ta jätab kohtueelses menetluses mingil põhjusel enese mittesüüstamise privileegi kasutamata ja annab ütlusi, ei saa ta hiljem kohtus ütluste andmisest keeldumise korral enam arvestada sellega, et kohus jätab tema varem antud ütlused tõendina vastu võtmata. Kirjeldatud viisil on seadusandja 01.09.2011 kehtestanud enese mittesüüstamise privileegile kui põhiõigusele täiendavad piirangud (vt RKKKo 13.06.2013, 3-1-1-64-13, p 8; RKKKo 11.03.2013, 3-1-1-24-13, p-d 8.1 ja 14.3). Nende täiendavate piirangute põhiseaduspärasuse tagamiseks on seadusandja täiendanud KrMS § 291 lg-tega 2 ja 3, mis näevad ette lisatingimused enese mittesüüstamise privileegi omanud isiku varasemate ütluste vastuvõtmiseks tõendina, juhul kui need ei ole deponeeritud (vt RKKKo 11.03.2013, 3-1-1-24-13, p-d 8.1 ja 14.3). KrMS § 291 lg-s 3 sisalduvaid tingimusi on Riigikohtu praktikas korduvalt selgitatud (nt RKKKo 18.02.2013, 3-1-1-89-12; RKKKo 13.06.2013, 3-1-1-64-13).

Võrreldes tunnistajaga on võimalused avaldada kohtueelses menetluses süüdistatava poolt antud ütlusi märkimisväärselt vabamad. Seetõttu on ka võimalus riivata NT-põhimõtet oluliselt suurem. KrMS § 294 p-des 1 ja 2 sätestatu kohaselt lubatakse kohtumenetluse poole taotlusel avaldada kohtus süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi siis, kui ta keeldub kohtus ütluste andmisest või kui kohtulik arutamine toimub ilma tema osavõtuta. Ilmselt on seadusandja siinjuures soovinud tugineda tõe tuvastamise vajadusele (kui väärtusele). Selle alates 01.09.2011 kehtiva regulatsiooni puhul ei jää märkamatuks angloameerika õiguse mõjud (kuulduste keelu reegel ja selle erandid, mille kohaselt lihtsustatult öeldes on tõendina lubatavad ka need vahendatud ütlused, mille sisuks on algse isikulise tõendiallika enda huvide vastased väited, nn declarations against interest). Samast põhimõttest kantuna on seadusesse lisatud näiteks normid, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, võib olla tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega, või tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud (KrMS § 66 lg 2¹ p-d 3 ja 4). Tõe tuvastamise vajadust üle tähtsustades võib NT-põhimõte paraku jääda hoopis märkamatuks. Ilmselt just sel põhjusel on Riigikohus asunud seisukohale, et kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS § 294 p 1 kohaselt alus (RKKKo 25.11.2016, 3-1-1-95-16, p-d 14–19).

Eelmises punktis käsitletud NT laia kohaldamisala kärbib kohtupraktikas valitsev arusaam, et NT-põhimõtet on rikutud siis, kui isik on süüdi tunnistatud, tuginedes muu hulgas ka tema enda poolt kohtueelses menetluses varem tunnistaja rollis antud ütlustele (vt RKKKo 25.11.1997, 3-1-1-105-97). Kõnealust seisukohta on omakorda mõnevõrra korrigeeritud (RKKKo 23.11.1999, 3-1-1-105-99) ning leitud, et kuigi süüdistatava poolt varem tunnistajana antud ütlused ei saa ise olla vahetult tõendina kasutatavad (st et neile ei või kohtuotsuses tugineda), võib kohus kohtualuse ütluste hindamisel arvestada ka kohtualuse enese poolt nimetatavaid motiive selle kohta, miks ta hiljem süüdistatavana ülekuulamisel on muutnud varem tunnistajana antud ütlusi.

Niinimetatud varasemaid ütlusi, mille kohtus avaldamist kaaludes tuleb tegeleda NT riive lubatavuse problemaatikaga, ei pruugita anda mitte üksnes süüteomenetluste varasemates staadiumides, vaid ka teist liiki kohtumenetlustes. Eesti oludes (kuid teadaolevalt ka paljudes teistes riikides) on eriti aktuaalne küsimus, kas ja kuivõrd tohib süüteomenetlustes avaldada isiku poolt varem maksumenetluses nn kaasaaitamiskohustuse kehtimise tingimustes antud ütlusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKKKo 22.10.2007, 3-1-1-57-07) pidas MKS § 56 kasutamist tõendina kriminaalmenetluses isiku vastu olevaks selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. MKS § 56 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis on või võivad olla olulised maksustamise seisukohast. Samuti näeb MKS § 60 lg 1 esimene lause ette, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. EIK leidis kohtuasjas 19187/91, Saunders vs. Ühendkuningriik, 17.12.1996 muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. EIK hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust. Selles kriminaalasjas ei olnud Riigikohtul kahtlust, et prokuröri taotlus avaldada maksumenetluses antud seletused teenis eesmärki nõrgendada kaitsepositsiooni. Seega rikuti maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletuste avaldamisega maakohtus isiku õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi.

Nii-öelda karistamist enese mittesüüstamise privileegi kasutamise eest on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud korduvalt. Riigikohus on nentinud (RKKKo 28.01.2008, 3-1-1-60-07), et PS § 22 lg-s 3 ja EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda toime pandud kuritegu – seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. Kui ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu, välistab NT ametiisiku vastutuse KarS § 291¹ lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuksid suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni (RKKKo 02.11.2010, 3-1-1-85-10). Teisalt aga ei ole käsitatav karistusena enese mittesüüstamise privileegi kasutamise eest see, kui maksuhaldur nõuab alustatud maksumenetluses vastava äriühingu raamatupidamisdokumentide esitamist, välistamata samas võimalust, et neid dokumente kasutatakse tõendina ka kriminaalmenetluses juhatuse liikme või tema lähedaste vastu. Riigikohtu hinnangul võinuks see argument olla teatud tingimustel asjasse puutuv, kui isikut oleks karistatud selle eest, et ta jättis maksuhalduri nõutud dokumendid esitamata või esitas need ebaõigetena, kuid tema tunnistati süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise eest (RKKKo 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 143–144, kuid vt ka RKKKo 01.06.2005, 3-1-1-39-05, p-d 10–18; RKKKo 28.01.2008, 3-1-1-60-07, p 29; RKKKo 02.11.2010, 3-1-1-85-10, p 21). Samuti ei välistaks NT-privileegile tuginemise õigus menetlusaluse isiku vastutust LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo (liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise) toimepanemise eest (RKKKo 08.11.2017, 4-16-6037/46, p-d 15–23).