EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 18 esimeses lauses sisalduv väärkohtlemise erivormide keeld ja selle ulatus on suures osas kindlaks määratud rahvusvaheliste lepingutega ja neid tõlgendavate organite poolt. Piinamise või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise keeld on absoluutne inimõigus, mis tähendab, et sellest keelust ei tohi riik teha erandeid ega kalduda kõrvale ka hädaolukorras (derogatsiooni keeld). Tegemist on ius cogens-normi ehk vastuvaidlematu rahvusvahelise õiguse imperatiivnormiga. Selliste normide hulka kuuluvad ka nt orjapidamise keeld, riikidevahelise jõu kasutamise keeld, rassilise diskrimineerimise keeld ja genotsiidi keeld. Piinamise ja alaväärse kohtlemise keeld on leitav kõikidest olulistest 20. sajandil koostatud inimõigusi kaitsvatest rahvusvahelistest ja regionaalsetest kokkulepetest. Näiteks nüüdseks tavaõiguseks kujunenud 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste deklaratsiooni art 5 kohaselt ei tohi kellegi suhtes rakendada piinamist või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Peaaegu identne säte sisaldub ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ingliskeelne lühend ICCPR) art-s 7 (vastu võetud 1966. aastal). 1984. aastal võeti vastu ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon (ingliskeelne lühend UNCAT). 1991. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 37(a) paneb riikidele kohustuse kindlustada, et ükski laps ei satuks piinamise või mõne muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse ohvriks (vt nt ÜRO lapse õiguste komitee, I.A.M. vs. Taani, 25.01.2018 ; D.D. vs. Hispaania, 01.02.2019). ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK, vastu võetud 2006. aastal) art 15 lg 2 kohaselt peavad riigid rakendama kõiki tõhusaid seadusandlikke, halduslikke, kohtulikke ja muid meetmeid, et teiste inimestega võrdsetel alustel vältida puuetega inimeste suhtes piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise rakendamist. Nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud ÜRO konventsioonid on Eestile õiguslikult siduvad (vt ka § 18 komm 41). Piinamise ja alaväärse kohtlemise keeld sisaldub ka Euroopa, Aafrika (Aafrika inimõiguste harta art 5) ja Ameerika (Ameerika inimõiguste konventsiooni art 5) regionaalsetes inimõiguste kaitse dokumentides. EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada ning samuti sisaldub vastav keeld ELPH art-s 4.

1920. a ja 1938. a Eesti PS-d ei sisaldanud piinamise ja väärikust alandava kohtlemise või karistamise keeldu. Vastav säte jõudis põhiseaduse põhiõiguste ja -vabaduste kataloogi 1991. aastal, kui Põhiseaduse Assamblee koostas kehtiva põhiseaduse teksti. Põhiseaduse Assamblee töödokumentidest nähtub, kuidas nt J. Adamsi töögrupi põhiseaduse eelnõu projektis oli julm ja inimväärikust alandav kohtlemine seotud just karistamise keeluga (J. Adamsi eelnõu § 13: „Karistus ei tohi olla julm ega inimväärikust alandav.”). Põhiseaduse Assamblee eelnõu (15.11.1991) teksti oli assamblee teinud muudatuse ning § 13 lg 2 ütleb: „Kedagi ei või piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda või karistada”. Põhiseadusliku Assamblee eelnõu 13.12.1991 muudatus tõstis sätte eraldi, § 16 sõnastab: „Kedagi ei tohi piinata ega julmalt või väärikust alandavalt kohelda või karistada. Kedagi ei tohi tema nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.” Assamblee istungite stenogrammidest leiab viiteid Euroopa inimõiguste konventsioonile kui inspiratsiooniallikale.

Riigikohus on lähtunud PS § 18 ls 1 mõtestamisel EIÕK art-st 3 (RKHKo 13.11.2009, 3-3-1-63-09, p 21). EIÕK art 3 keelab piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise, ent selle täpse sisu avab EIK praktika. 1998. aastal tegevuse lõpetanud Euroopa Inimõiguste Komisjon tõi EIÕK art 3 kolmetasandilisuse välja esmakordselt 1969. aasta nn Kreeka otsuses (vt Yearbook of the European Convention on Human Rights, vol. 12, 1969). Sestsaadik astmestab EIK väärkohtlemise erivorme hierarhiliselt nende intensiivsuse järgi: piinamine, ebainimlik ja alandav kohtlemine (nt EIKo 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 167). Kuigi terminoloogiliselt esineb nii rahvusvaheliste dokumentide kui PS jaEIÕK võrdluses erinevusi (UNCAT -s julm, ebainimlik või EIÕK-s ebainimlik või PS-s julm), ei ole kindlalt teada nende erinevuste põhjusi. Seetõttu tuleb eri määratlusi mõista teineteist täiendavana ja/või sünonüümidena. Piinamise kui kõige raskema väärkohtlemise liigi sisustamisel toetub EIKUNCAT art 1 definitsioonile (nt EIKo 25803/94, Selmouni vs. Prantsusmaa, 28.07.1999, p-d 97 ja 100; EIKo 21986/93, Salman vs. Türgi, 27.06.2000, p 114; EIKo 20869/92, Dikme vs. Türgi, 11.07.2000, p 96).UNCAT art 1 järgi on piinamisel neli tunnust: tugeva füüsilise või vaimse valu või kannatuste tekitamine, tahtlus, teatud kindel eesmärk, seotus avaliku võimuga. UNCAT art 1 kohaselt ei hõlma piinamise mõiste seaduslike karistuste kohaldamisest tulenevat, nendele karistustele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või kannatust.

Valu ja kannatuste tekitamist tuleb mõista laialt. See hõlmab nii tegevust, nt jõhkrat peksmist, erilisel viisil (nn Palestiina) ohjeldamist, jalalabade pihta löömist (falaka), juustest lohistamist, kannatanu peale urineerimist, seksuaalaktiks sundimist, elektrišoki kasutamist, vägistamist jmt (nt EIKo 21987/93, Aksoy vs. Türgi, 18.12.1996, p 64; EIKo 23178/94, Aydin vs. Türgi, 25.09.1997, p 86; EIKo 839/02, Maslova ja Nalbandov vs. Venemaa, 24.01.2008, p-d 106–108), kui ka tegevusetust, nt joogi ja söögita jätmist, meditsiiniabita jätmist jmt (nt EIKo 22277/93, Ilhan vs. Türgi, 27.06.2000, p 86). Valu või kannatused võivad seisneda ka selles, et inimest üksnes ähvardatakse tema või tema lähedase piinamise või surmaga (ntEIKo 7511/76 ja 7743/76, Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982, p 26; EIKo 22978/05, Gäfgen vs. Saksamaa, 01.06.2010, p-d 26 ja 108; EIKo 59261/00, Menesheva vs. Venemaa, 09.03.2007, p 14), inimene näeb lähedase piinamist või hukkamist pealt (ntEIKo 28005/08, Salakhov ja Islyamova vs. Ukraina, 14.03.2013, p 204; EIKo 57941/00, 58699/00 ja 60403/00, Musayev jt vs. Venemaa, 26.07.2008, p 169; EIKo 23445/03, Esmukhambetov jt vs. Venemaa, 29.03.2011, p 190), elab teadmatuses enda pealesunnitult kadunud lähedase saatusest (ntEIKo 16064/90 jt, Varnava jt vs. Türgi, 18.09.2009, p 201), kannatab väljasaatmisel ähvardava hukkamise tõttu nn surmatee sündroomi all (ntEIKo 14038/88, Soering vs. Ühendkuningriik, 07.07.1989, p 111), kogeb sensoorset üle- või alakoormust (ntEIKo 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 96) või desorientatsiooni (nn incommunicado-kinnipidamine,EIKo 39630/09, El-Masri vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13.12.2012, p-d 203–204) jmt. ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eriraportöör on vaimse valu või kannatuste alaliigina välja toonud „küberpiinamise“, st kübertehnoloogiate vahendusel inimese hirmutamist, ahistamist, jälgimist, avalikku häbistamist ja laimamist, teabe omastamist, kustutamist või manipuleerimist jmt (UN Doc. A/HRC/43/49). Selget piiri füüsilise ja vaimse valu või kannatuste vahele pole võimalik tõmmata. Samuti ei saa füüsilist ja vaimset valu või kannatusi järjestada tähtsuse alusel. Füüsilise valu ja kannatustega kaasneb vaimne valu ja kannatused. Samamoodi mõjutavad psüühilised üleelamised keha funktsioone ning võivad sõltuvalt intensiivsusest ja kestusest põhjustada inimesele korvamatut füüsilist kahju (nt kardiovaskulaarseid haigusi).

Füüsilise või vaimse valu või kannatuste tugevuse hindamine (threshold of gravity) hõlmab nii objektiivset elementi, nt milles piinamine seisnes, mis olukorras piinamine aset leidis, kui pikalt kestis jms (ntEIKo 14038/88, Soering vs. Ühendkuningriik, 07.07.1989, p 100), kui subjektiivset elementi, nt kannatanu sugu, vanust, tervislikku seisundit, usulist ja etnilist kuuluvust jms (nt EIKo 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 162). Tegu, kui see on toime pandud kannatanute suhtes, kes on oma positsioonilt eriti haavatavad (nt lapsed, naised, puuetega inimesed jt), võib saavutada asjaolude kogumis väärkohtlemise kõrgema tõsidusastme (ntEIKo 36934/08, I.C. vs. Rumeenia, 24.05.2016, p 55; EIKo 34015/07, Zherdev vs. Ukraina, 27.04.2017, p 91). Ka on EIK rõhutanud, et EIÕK art 3 tuleb tõlgendada dünaamiliselt tänapäeva tingimusi silmas pidades (ntEIKo 5856/72, Tyrer vs. Ühendkuningriik, 25.04.1978, p 31). Nii võib varem vähem intensiivse väärkohtlemisena või sootuks EIÕK art 3 kaitsealast väljaspool hinnatud tegu olla tulevikus hõlmatud EIÕK art-ga 3 või omandada väärkohtlemise astmestikul raskema vormi (ntEIKo 25803/94, Selmouni vs. Prantsusmaa, 28.07.1999, p 101; EIKo 65436/01, Hénaf vs. Prantsusmaa, 27.11.2003, p 55).

Valu ja kannatuste tugevuse kõrval on piinamise tuvastamise oluline komponent tahtlus ja eesmärk, nt soov saada informatsiooni või ülestunnistust või saavutada süü omaksvõttu või karistada (nt EIKo 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 167; EIKo 77617/01, Mikheyev vs. Venemaa, 26.01.2006, p 135). Inimese füüsilise ja vaimse vastupanu murdmise eesmärk võib samuti seisneda hirmutamises, kättemaksus ning viha väljaelamises nende poolt, kellel on isiku üle võim (ntEIKo 35746/11, Saribekyan ja Balyan vs. Aserbaidžaan, 30.01.2020, p 87). UNCAT art 1 järgi on piinamise eesmärk ühtlasi mis tahes põhjusel diskrimineerimine. See võib hõlmata sunniviisilisi katseid inimese isiksust n-ö parandada, kontrollida inimese käitumist või valikuid, nt laps- ja korraldatud abielusid, sunniviisilisi aborte, sundsteriliseerimist, psühhiaatrilist sekkumist, teisitimõtlejate ümberõpetamist, sundi muuta soolist või seksuaalset identiteeti. Piinamise diskrimineerimisel rajanev eesmärk võib teatud kontekstis esineda ka laste, eakate või puuetega inimeste tõsises hooletusse jätmises (UN Doc. A/74/148, UN Doc. A/63/175) jmt.

UNCAT art 1 kohaselt on piinamisel vertikaalmõju, mis väljendub toimepanija seotuses avaliku võimuga. See võib olla ametiisik ise, kes täidab ametiülesandeid, või inimest väärkoheldakse ametiisiku kihutusel või väljendatud või vaikival nõusolekul. ÜRO eriraportöör on toonud välja, et piinamise tuvastamisel on üks võtmeelement vägivalla toimepanija võimupositsioon kannatanu suhtes (kannatanu powerlessness) (UN Doc. E/CN.4/2006/6, p 39). Kui väärkohtlemine leiab aset horisontaalselt (väärkohtlemine isikute vahel), on see riigile omistatav olukordades, kus riik on jätnud täitmata või ei täitnud piisavalt enda nn positiivset kohustust isikutevaheline vägivald ära hoida. Need on olukorrad, kus vägivald on toime pandud kinnises asutuses (nt kinnipeetavate vahel) või mis tahes kohas, kus inimesi hoitakse faktiliselt kinni (nt hooldekodu, eraldusruum lasteasutuses jms). Samuti on riik rikkunud nn positiivset kohustust, kui isikutevahelisest vägivallast on ametivõime (nt politseid) teavitatud ning palutud abi, kuid sellele on jäetud reageerimata, viibitud tegutsemisega või ei tehtud mõistlikke pingutusi, mida saanuks eeldada konkreetse olukorra lahendamisel. EIÕK art 3 horisontaalmõju tuvastamisel ning riigi positiivse kohustuse rikkumise kindlaks tegemisel rakendab EIK nn Osmani testi (EIKo 23452/94, Osman vs. Ühendkuningriik, 28.10.1998, p 116; EIKo 29392/95, Z. jt vs. Ühendkuningriik, 10.05.2001, p 73). EIÕK art 3 rikkumisega võib olla tegu ka siis, kui riigi seadusandlus ei kaitse piisavalt inimest horisontaalse väärkohtlemise eest (EIKo 25599/94, A. vs. Ühendkuningriik, 23.09.1998, p 24). Küll aga ei tuletanud EIK riigi positiivset kohustust olukorras, kus paranemislootuseta kaebaja taotles tema abikaasa vastutusele mittevõtmist, kui too assisteerib teda piinarikkast eksisteerimisest pääsemiseks enesetapu täideviimisega. Ka ei leidnud EIK, et EIÕK art 3 kohustab riiki seadustama mis tahes vormis enesetapu lubatavuse (EIKo 2346/02, Pretty vs. Ühendkuningriik, 29.04.2002, p 56) (vt riigi positiivse kohustuse kohta ka § 18 komm-d 13 ja 42).

UNCAT art 16 kohustab riiki hoidma ära muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist, mida ei hõlmaUNCAT art-s 1 sisalduv piinamise määratlus (vt terminoloogiast komm 3). Ranget piiri julma/ebainimliku või alandava kohtlemise vahele tõmmata ei ole võimalik. Piinamine on alati julm/ebainimlik ja alandav kohtlemine. Küll aga ei pruugi väärkohtlemise alaliigid saavutada piinamise tuvastamiseks vajalikku läve tõsidust/raskusastet (threshold of gravity, vt ka komm 5). Kui väärkohtlemisel puudub tahtluse ja eesmärgipärasuse tunnus, ei ole üldjuhul tegu piinamisega (ntEIKo 50222/99, Krastanov vs. Bulgaaria, 30.09.2004, p 53). Üldiselt on iseloomulik, et julm/ebainimlik ja alandav kohtlemine on isiksuse tahet ja väärikust tugevalt riivav, põhjendamatult isiksust ning tema väärikust kahjustav ning teda alandav (ntEIKo 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 167). Kas tegemist on julma/ebainimliku või alandava kohtlemisega, sõltub paljude asjaolude koostoimest: väärkohtlemise olemusest, karmusest, kestusest ning teistest juhtumi asjaoludest (ntEIKo 5856/72, Tyrer vs. Ühendkuningriik, 25.04.1978, p-d 30 ja 35). Kohtlemine võib olla inimväärikust alandav sõltumata toimepanija kavatsusest inimest alandada (ntEIKo 28524/95, Peers vs. Kreeka, 19.04.2001, p-d 74–75; EIKo 47095/99, Kalashnikov vs. Venemaa, 15.07.2002, p 101). Subjektiivse elemendi hindamisel on muu hulgas oluline, kuidas inimene ise tegu tajus (EIKo 39084/97, Yankov vs. Bulgaaria, 11.12.2003, p 117; EIKo 20972/92, Raninen vs. Soome, 16.12.1997, p 55). Tõsiduse madalama läve tõttu võib inimväärikust alandav kohtlemine hõlmata kõiksugu teemasid – alates kinnipeetava kinnipidamisrežiimist, hooldekodu elutingimustest, alaealiste kohtlemisest kriminaalmenetluses, riigist väljasaatmisest kuni inimese sunniviisiliselt kiilakaks ajamiseni.

UNCAT art-te 1 ja 16 ning EIÕK art 3 hõlmatud juhtumid puudutavad üldjuhul inimese kohtlemist. Ent teatud juhtudel võib ka inimese karistamine olla julm/ebainimlik või alandav. Kohtuotsusega määratud, sh väga raske karistus, ei ole üldjuhul per se inimväärikust alandav. Karistusmäärade osas on riikidel lai kaalutlusõigus (nt EIKo 24724/94, T. vs. Ühendkuningriik, 16.12.1999, p 117). Küll aga tuleb EIÕK art 3 kõne alla juhtudel, kui karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ka on EIK rõhutanud riikide karistuspoliitika keskse eesmärgina inimese taasühiskonnastamist. Nii asus EIK seisukohale, et eluaegne vanglakaristus on EIÕK art-ga 3 kooskõlas üksnes siis, kui inimesel on võimalus vabaneda ning taotleda karistuse ümbervaatamist (EIKo 66069/09, 130/10 ja 3896/10, Vinter jt vs. Ühendkuningriik, 09.07.2013, p-d 83, 102 ja 109). Seadusega lubatud või ametivõimude rakendatud nn institutsionaalne kehaline karistamine (nt vitsahoopide palja ihu vastu andmine) on EIK hinnangul alandav ning vastuolus EIÕK art-ga 3 (EIKo 5856/72, Tyrer vs. Ühendkuningriik, 25.04.1978, p-d 30–35).

PS § 18 sõnakasutus „kedagi“ osutab ühemõtteliselt, et sätte isikulises kaitsealas on kõik inimesed sünnist surmani, st füüsilised isikud, seda sõltumata nende kodakondsusest, vanusest, vaimsest tervisest, hoiakutest, varasemast elukäigust ja tegudest või rahvusest. Tegemist on niisiis kõigi ja igaühe õigustega (vt ka PS § 9 komm-d). Inimesed on selle sätte isikulises kaitsealas ka siis, kui nende teovõime on mis tahes põhjusel piiratud, samuti kui nad ei viibi Eestis õiguspäraselt või kui nad on toime pannud väga raske õigusvastase teo (nt kuriteo). Keeld inimest piinata või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada kehtib nii väikelaste, ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste, sügavate ja tõsiste psüühikahäiretega inimeste kui ka kõige võikamaid kuritegusid sooritanud inimeste puhul. Pigem võib inimese kõrge vanus, vilets kehaline või vaimne tervis või hoopis lapseealisus tähendada seda, et tema puhul on lävend (vt ka § 18 komm-d 5 ja 7), millest alates saab rääkida PS § 18 esimese lause rikkumisest, konkreetsel juhul madalam. Vt nt EIKo 42110/17, Jeret vs. Eesti, 09.06.2020, p-d 54, 65–67, kus EIK möönis, et käeraudade kasutamine kinnipeetava suhtes ei ole iseenesest välistatud, ent inimese hoidmine nelja päeva vältel haiglas pärast infarkti käeraudades, kuigi tema juures olid samal ajal kogu aeg valves kaks vanglaametnikku, oli tema terviseseisundit arvestades ülemäärane ja kujutas endast EIÕK art 3 rikkumist.PS § 18 esimeses lauses sätestatud põhiõiguste laienemisest juriidilistele isikutele PS § 9 lg 2 mõttes ilmselt rääkida ei saa. PS § 18 sõnastus küll ei piira isikulist kaitseala pelgalt füüsiliste isikutega, ent kõrvutades sätte sisu juriidiliste isikute olemuse, üldiste eesmärkide ja sättes kirjeldatud õiguste olemusega, on selge, et need omavahel ei sobitu. Piinamine ja inimväärikuse alandamine on mõeldav ennekõike inimeste, st füüsiliste isikute puhul. Valu ja kannatusi juriidilised isikud kui õiguskorraga loodud abstraktsed õigussubjektid kogeda ei saa. Rikkuda ei saa piinamise või väärkohtlemisega ka juriidilise isiku kehalist ja vaimset terviklikkust ning heaolu, tema isiksust või loomupärast väärikust. Võimalus, et piinamine ja väärkohtlemine on midagi, mida saavad kogeda ennekõike inimesed, st füüsilised isikud, on tuletatav UNCAT art-st 1.

PS § 18 esimese lause esemelist kaitseala saab mõtestada tegevuste kaudu, mis sätte kaitseala riivavad. Nagu käesoleva paragrahvi komm-s viidatud, tähendab piinamine valu ja kannatuste tekitamist (vt ka § 18 komm-d 5 ja 6). Julm/ebainimlik ja alandav kohtlemine on selline kohtlemine, mis isiksuse tahet ja väärikust tugevalt riivab, isiksust ning tema väärikust põhjendamatult kahjustab ning teda alandab (nt EIKo 5310/71, Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978, p 167).Inimväärikust alandab selline kohtlemine, mis tekitab hirmu, alaväärsustunnet või ahastust ja murendab inimese moraali ja füüsilist vastupanu või sunnib inimest käituma oma tahte vastaselt. Alandav kohtlemine mõjutab inimese isiksust ja näitab lugupidamise puudumist tema isiksuse suhtes. (vt W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary. Oxford 2015, lk 180–181).Inimväärikusele kui ühele põhiseaduse aluspõhimõttele osutab ka PS § 10 (vt ka PS § 10 komm-d). Riigikohus on inimväärikust sisustanud kompleksse põhiõigusena, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, õigus informatsioonilisele enesemääramisele, õigus kehalisele puutumatusele (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, I).Seega hõlmab PS § 18 esimese lause esemeline kaitseala inimese kehalist ja vaimset terviklikkust, puutumatust ning heaolu, tema isiksust, loomupärast väärikust ja vaba tahet oma elu üle ise otsustada.

Piinamise, julma/ebainimliku või väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu rikkumise tuvastamisega on seega tihtipeale puutumuses ka teiste õiguste riived: nt õigus elule (PS § 16, EIÕK art 2), isikupuutumatusele (PS § 20, EIÕK art 5), perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26, EIÕK art 8), väljendusvabadusele (PS § 45, EIÕK art 10), usuvabadusele (PS § 40, EIÕK art 9), õiglasele ja tõhusale menetlusele (PS §-d 13–15, EIÕK art-d 6 ja 13), võrdsele kohtlemisele (PS § 12, EIÕK art 14). Olukordades, kus tegu ei saavuta EIÕK art 3 vastuolu tuvastamiseks piisavat tõsiduse astet, võib see siiski rikkuda teisi EIÕK artikleid (nt EIÕK art 8).

PS § 18 esimene lause, EIÕK art 3 ja UNCAT art 4 panevad osalisriikidele lisaks kohustusele hoiduda inimeste väärkohtlemisest veel rea kohustusi. Sellest üksnes ei piisa, et riigivõim ja selle esindajad inimesi ei piina ega kohtle neid väärikust alandavalt. Viimasega on täidetud vaid riigi nn negatiivne kohustus ehk kohustus hoiduda ise inimeste põhiõiguste rikkumisest. Lisaks sellele on riigil nn positiivne kohustus – riik peab vastava põhiõiguse tagamiseks ka aktiivselt tegutsema.EIK on lähisuhtevägivalda puudutavas lahendis (EIKo 34168/11, Munteanu vs. Moldova, 26.05.2020, p-d 61–62) nentinud, et kui kohus tuvastab, et inimese kohtlemise intensiivsus ületab EIÕK art 3 rakendamise läve, siis peab kohus hindama, kas riigivõim on täitnud oma positiivse kohustuse EIÕK art 1 ja art 3 koostoimes, kindlustamaks, et riigivõimu jurisdiktsiooni alla kuuluvad inimesed on kaitstud kõikvõimaliku väärkohtlemise, sh ka eraisikute põhjustatud väärkohtlemise eest (vt ka § 18 komm-d 7 ja 42). Sellised omavahel seotud positiivsed kohustused on:luua ja rakendada küllaldane õiguslik raamistik, mis pakub kaitset eraisiku põhjustatud väärkohtlemise eest, võtta mõistlikke meetmeid, mille rakendamine on põhjendatud, kui tegelik ja vahetu väärkohtlemise risk on ametivõimudele teada või pidanuks olema teada, ja viia läbi tõhus uurimine, kui on esitatud kaebus väärkohtlemise kohta.Õiguslik raamistik võib tähendada nt seda, et teatud teod (nt vägistamine) on kriminaliseeritud (vt nt EIKo 41990/18, Y. vs. Bulgaaria, 20.02.2020, p 80). Need kohustused ei puuduta mitte ainult karistusõigussüsteemi, vaid ka nt laste kaitseks loodud sotsiaalsüsteemi (vt nt EIK suurkoja otsus 29392/95, Z. jt vs. Ühendkuningriik, 10.05.2001).Kui tuvastatakse, et nt riigivõimu esindaja on inimest piinanud või inimväärikust alandavalt kohelnud, siis on tegemist nn sisulise rikkumisega. Riigil ka kohustus tõhusalt uurida väärkohtlemise juhtumeid, kui selle kohta esitatakse kaebus. Tegemist on nn protseduurilise kohustusega väärkohtlemise väiteid tõhusalt uurida ja kui seda nõuet ei täideta, võib tulemuseks olla nn protseduuriline rikkumine.Kui isik esitab avalduse, et politsei või mõne muu taolise riigivõimu organi võimuses on teda piinatud või inimväärikust alandavalt koheldud, peab EIK praktika kohaselt sellele kaebusele järgnema ametlik uurimine. Sellise uurimise olemuslik eesmärk on tagada riigisisese väärkohtlemist keelava õiguse tõhus rakendamine juhul, kui asjaga on seotud riigivõimu teostajad või see toimub nende vastutusalas. Uurimine on tõhus, kui seda viivad läbi need, kes ei sõltu isikutest, kelle tegevust uuritakse, ehk tagatud peab olema lisaks formaalsele ka faktiline sõltumatus. Tõhusa uurimisega peab olema võimalik väärkohtlemise eest vastutavad isikud leida ja neid karistada. Uurimise eesmärk ei ole jõuda kindlale tulemusele, vaid et asja uuritaks igakülgselt ja tehtaks kõik võimalik tuvastamaks, mis tegelikult juhtus. Uurimine ei tohi asjata venida ja väärkohtlemise ohvril peab olema võimalik uurimises tõhusalt osaleda (vt EIK suurkoja otsus 10865/09 jt, Mocanu jt vs. Bulgaaria, 17.09.2014, p-d 317–325). UNCAT art 4 kohaselt peab osalisriik sätestama kõik piinamiseks peetavad teod kuritegudena vastavalt oma kriminaalseadusandlusele ja kindlustama, et selliste kuritegude puhul oleks ette nähtud karistused, mille juures võetakse arvesse nende raskusastet.Säte nõuab, et piinamine oleks riigisiseses õiguses sobivate karistustega sanktsioneeritud kuritegu, ent ei eelda sama julma või inimväärikust alandava kohtlemise suhtes. Mõistet „piinamine“ peab seejuures käsitlema samamoodi kui UNCAT art 1 (vt ka § 18 komm 3). Ehkki otsesõnu seda konventsiooniga ei nõuta, on soovitatav, et osalisriigid liidaks UNCAT art-s 1 oleva piinamise definitsiooni täies ulatuses riigisisesesse karistusseadustikku. Samuti peab ÜRO piinamisvastane komitee sobivaks karistuseks piinamise eest vähemalt viie aasta pikkust vanglakaristust (M. Nowak, E. McArthur. The United Nations Convention against Torture: A Commentary. Oxford, 2008, lk 229–230). Seda kohustust täidab KarS-s § 290¹, millega on piinamine kriminaliseeritud ja selle eest võib karistada ühe- kuni seitsmeaastase vangistusega või kvalifitseeritud koosseisu puhul kahe- kuni kümneaastase vangistusega. ÜRO piinamisvastane komitee kritiseeris piinamist kriminaliseeriva sätte varasemat redaktsiooni, kuna komitee hinnangul ei sisaldanud KarS piinamise mõiste UNCAT art-s 1 sätestatud olulisi elemente (nt hingelist valu).

Riigivõim peab hoolitsema, et inimesi ei piinataks ega koheldaks inimväärikust alandavalt. Täitevvõim peab oma tööd tehes pöörama tähelepanu piinamise ja väärkohtlemise ennetamisele ning avastamisele (nt vanglad karistusi täide viies, aga ka järelevalveasutused ja -ametid). Õiguskaitsesüsteem peab ära hoidma väärkohtlemise nt kriminaalmenetluses (mh hinnates, kas inimese pikka aega vahi all pidamine ei kujuta juba tema väärkohtlemist), tagama väärkohtlemise juhtumite tõhusa uurimise ning nende eest karistamise.Lisaks sellele on kinnipidamiskohtades piinamise ja inimväärikust alandava kohtlemise ärahoidmiseks loodud mitmete rahvusvahelise õiguse instrumentide koosmõjus sõltumatutest järelevalvajatest koosnev järelevalvemehhanismide paneel.Kinnipidamiskohana ei tule nende järelevalvemehhanismide töö kontekstis mõista mitte ainult karistusasutust (nt vanglat), vaid kõiki kohti, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus, kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul. Nii sisustab kinnipidamiskoha mõistet UNCAT fakultatiivse protokolli (OPCAT) art 4. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni (ECPT) art 2 käsitab kinnipidamiskohti lakoonilisemalt, öeldes et need on kohad, kus võimude korraldusel peetakse kinni vabaduse kaotanud isikuid.Mõistet „kinnipidamiskoht“ tuleb väärkohtlemise tõhusa ennetamise huvides nende järelevalvemehhanismide töös tõlgendada laiendavalt, st käsitleda kinnipidamiskohana nt OPCAT mõistes ka kohti, kus viibivatelt inimestelt on võetud vabadus, ja tegu on olukorraga, kus riik kas täidab või võib eeldada, et ta täidab regulatiivset funktsiooni – st on kehtestanud või peaks kehtestama teatud reeglid (vtCompilation of SPT Advice in response to NPMs requests). Seega tuleb inimeste väärkohtlemise vältimiseks pidada kinnipidamiskohtadeks ka nn piiripealseid kohti. Viimastena võivad kõne alla tulla hooldekodud, kus õiguslikult inimese liikumisvabadust piirata ei tohi, ent praktikas seda siiski tehakse. Samuti kohad, kus inimese liikumisvabadus ei ole tavaolukorras piiratud, ent kus on võimalik see teatud asjaoludel mõneks ajaks olulisel määral ära võtta nt eraldusruumi paigutamisega.Need järelevalvemehhanismid lähtuvad tõdemusest, et parim viis vältida kinnipidamiskohtades piinamist ja väärkohtlemist on sõltumatute organisatsioonide regulaarsed külaskäigud (kontrollkäigud) kinnipidamiskohtadesse.Sellise lähenemise pakkus 1976. aastal välja Jean-Jacques Gautier, tuginedes Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) visiitidele sõjavangide hoidmiseks kasutatavatesse kinnipidamiskohtadesse ja visiitide järel tehtud soovitustele, millega tehti ettepanekuid kinnipidamistingimuste parandamiseks. Gautier leidis, et ICRC kontrollkäigud on piinamise ja väärkohtlemise tõrjumisel äärmiselt tõhusad. ICRC mandaat kontrollkäikude tegemiseks oli siiski äärmiselt piiratud ja Gautier tegi ettepaneku, et sellised kontrollkäigud peaksid toimuma kõigisse kinnipidamiskohtadesse nagu vanglad, psühhiaatriahaiglad ja politseijaoskonnad (A. Cassese. A New Approach to Human Rights: The European Convention for the Prevention of Torture – The American Journal of International Law, 1989, Vol. 83, No. 1, lk 128–153; Association for the Prevention of Torture. Optional Protocol to the UN Convention against Torture. Implementation Manual (revised edition) . Genf 2010, lk 16). Gautier’ ideed ei olnud paraku võimalik UNCAT loomisel konventsiooni lülitada ning see jäi ÜRO tasandil oma aega ootama, et kehtestataks UNCAT lisaprotokoll OPCAT . Seevastu viis Euroopa Nõukogu Gautier’ mõtte ellu regionaalsel tasandil ning Euroopa Nõukogu võttis 26.06.1987 vastu ECPT (Association for the Prevention of Torture. Optional Protocol to the UN Convention against Torture. Implementation Manual (revised edition) . Genf, 2010, lk 17). ECPT -ga asutati piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT), mille ülesanne on ECPT art 1 kohaselt külastusi tehes uurida vabaduse kaotanud isikute kohtlemist, et vajaduse korral tugevdada selliste inimeste kaitset piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastu. Eesti liitus ECPT -ga 1996. aastal. CPT on Eesti kinnipidamiskohti külastanud seni kuus korda: esimene visiit toimus 1997. aastal ja seni viimane külastus 2017. aastal.Gautier’ soov luua ülemaailmne sõltumatute organisatsioonide kontrollkäikude abil kinnipidamiskohtades väärkohtlemist ennetav süsteem viidi viimaks ellu, kui ÜRO Peaassamblee võttis 18.12.2002 vastu OPCAT, mis jõustus 22.06.2006 (Association for the Prevention of Torture. Optional Protocol to the UN Convention against Torture. Implementation Manual (revised edition) . Genf 2010, lk 17). Eesti ratifitseeris OPCAT 2006. aastal.OPCAT -ga nähti ette sõltumatute rahvusvaheliste ja riigisiseste organisatsioonide korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse, ennetamaks piinamist ning muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist. Selleks on vastavalt OPCAT art-tele 2 ja 3 loodud kahetasandiline süsteem, mis koosneb ÜRO piinamisvastasele komiteele alluvast piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomiteest (SPT) ja igas osalisriigis loodud või nimetatud vähemalt ühest külastusi tegevast riigisisesest institutsioonist ehk riigi enda ennetusasutusest. Alates 18.02.2007 on OPCAT art-s 3 sätestatud riigi ennetusasutuseks ÕKS § 1 lg 7 järgi Eestis õiguskantsler.Ennetusasutusele on kaebused ja pöördumised infoallikaks kontrollkäikude ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Ennetusasutuse ülesanne on hinnata olukorda kinnipidamiskohas laiemalt kui ühe inimese pöördumises vahendatud probleemi kaudu. Ennetusasutus teeb regulaarseid kontrollkäike kinnipidamiskohtadesse ja edastab riigivõimule oma soovitused, kuidas kinnipidamiskohas saaks parandada vabaduse kaotanud isikute kohtlemist ja kinnipidamistingimusi ning ennetada piinamist ning väärkohtlemist (OPCAT art 19).Üldistatult öeldes on nii riigi ennetusasutuse, SPT kui ka CPT töö põhiolemus sama – teha kontrollkäike kinnipidamiskohtadesse ja esitada riigile oma tähelepanekud, kuidas neis kinnipidamiskohtades saaks inimesi paremini kohelda ja vältida nende piinamist ning väärkohtlemist. Selleks on neil institutsioonidel õigus saada piiramatu juurdepääs teabele riigi kinnipidamiskohtade ja neis olevate inimeste ning nende kohtlemise ja kinnipidamistingimuste kohta, samuti õigus piiramatule juurdepääsule kõigisse kinnipidamiskohtadesse ning nende hoonetesse ja rajatistesse ning võimalus vestelda tunnistajate juuresolekuta isiklikult või vajaduse korral tõlgi abil vabaduse kaotanud isikutega ning teiste isikutega, kes võivad anda asjakohast teavet. Samuti on neil institutsioonidel vabadus valida külastatavaid kohti ning isikuid, kellega vestelda. Need õigused näevad ette ECPT art 8 ja OPCAT art-d 14, 20.Riigisiseses õiguses täpsustab õiguskantsleri volitusi riigi ennetusasutusena tegutsedes ÕKS § 27. Selle sätte järgi on õiguskantsleril õigus teha kontrollkäiku, saada vaba juurdepääs kinnipidamiskoha dokumentidele jm andmetele. Samuti on õiguskantsleril õigus saada ligipääs kinnipidamiskoha hoonetesse ja territooriumile ning vestelda iga kinnipidamiskohas viibiva inimese ja kinnipidamiskoha töötajaga ilma teiste juuresolekuta. Õiguskantsleril on õigus kontrollkäike teha ette teatamata ja enamasti õiguskantsler seda võimalust ka kasutab. Samuti võib õiguskantsler kaasata kontrollkäikudele erialaasjatundjaid ja eksperte (nt tervishoiutöötaja). Nii riigi ennetusasutus, CPT kui ka SPT saavad kontrollkäigu järel teha riigile soovitusi ja ettepanekuid kinnipidamistingimuste parandamiseks ja väärkohtlemise ennetamiseks. Lisaks sellele on riigi ennetusasutusel OPCAT art 19 kohaselt õigus teha riigivõimule õigusaktide ja nende eelnõude kohta ettepanekuid ja tähelepanekuid. Õiguskantsler esitab soovitused ja ettepanekud riigivõimule kontrollkäigu kokkuvõttena, mille saadab kinnipidamiskohale.Rõhutada tuleb, et CPT ei ole SPT ega riigi ennetusasutustega formaalselt seotud. CPT on loodud omaette rahvusvahelise lepingu alusel ja tegutseb ECPT -ga liitunud riikides. SPT tegutseb ÜRO vastava konventsiooni alusel ja üle maailma riikides, mis on liitunud OPCAT -ga. Riigi ennetusasutus tegutseb riigi territooriumil. OPCAT näeb küll ette tiheda koostöö ja infovahetuse SPT ja riigi ennetusasutuse vahel, ent kontrollkäike teevad mõlemad siiski iseseisvalt. Praktilises igapäevatöös on CPT kui aastatepikkuse kogemustepagasiga organisatsiooni seisukohad autoriteetsed ning nendega arvestavad Euroopa riikide ennetusasutused ja CPT hinnanguid kasutab tihtipeale oma lahendites ka EIK.Selline kolmiksüsteem on kasutusel pea kõigis Euroopa riikides, tagamaks inimeste ulatusliku kaitse piinamise ja väärkohtlemise eest kinnipidamiskohtades.

Kinnipeetavate (alljärgnevalt tähistamas nii süüdimõistetuid kui vahistatuid) kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, kuidas selleks, et kannatused ja alandus kuuluks EIÕK art 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest. Riik peab tagama, et inimese kinnipidamine toimuks inimväärikust austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevat vältimatut kannatust, ja et vangistuse praktilisi nõudeid arvestades oleks inimese tervislik seisund ja heaolu piisavalt tagatud (ntEIKo 30210/96, Kudła vs. Poola, 26.10.2000, p 94; EIK suurkoja otsus 5826/03, Idalov vs. Venemaa, 22.05.2012, p 93).EIK toetub kinnipidamistingimuste ja kinnipeetavate kohtlemise hindamisel tihtiCPT standarditele ja soovitustele . Samuti viitab EIK aina enam Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta (nnEuroopa vanglareeglistik). CPT standardite ja soovituste aluseks on omakorda ÜRO kinnipeetavate õigusi käsitlevad dokumendid ning ÜRO organite (nt SPT, eriraportööri) aruanded ja juhised: nt ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglid (nnMandela reeglid), ÜRO eeskiri naissoost kinnipeetavate kohtlemise ja naissoost kurjategijatele määratavate mittevabaduskaotuslike karistuste kohta (nnBangkoki reeglid), ÜRO reeglid kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta (nnHavanna reeglid), ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise efektiivse uurimise ja dokumenteerimise käsiraamat (nnIstanbuli protokoll) jmt. Kuigi viidatud rahvusvahelistel dokumenditel ja eksperthinnangutel on soovituslik iseloom, tuleb neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mis annavad sisu riikidele järgimiseks kohustuslikele lepingutele ning neis sisalduvatele nõuetele.

EIK ulatuslik kohtupraktika vanglatingimuste osas hõlmab EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist asjades, mis on puudutanud ebapiisavat isiklikku kambriruumi ja ülerahvastatust (ntEIKo 64812/01, Alver vs. Eesti, 08.11.2005, p 52; EIKo 429/12, Tunis vs. Eesti, 19.12.2013, p 46; EIKo 47095/99, Kalashnikov vs. Venemaa, 15.07.2002, p 102); sobimatuid sanitaartingimusi (ntEIKo 42525/07 ja 60800/08, Ananyev jt vs. Venemaa, 10.01.2012, p 156); ebapiisavat toitu (nt EIKo 56660/12, Korneykova ja Korneykov vs. Ukraina, 24.03.2016, p-d 141–144) ja sundtoitmist (EIKo 12066/02, Ciorap vs. Moldova, 19.06.2007, p-d 69–70), ebapiisavat arstiabi (ntEIKo 44369/02, Wenerski vs. Poola, 20.01.2009, p-d 56–65; EIKo 82284/17, Jeanty vs. Belgia, 31.03.2020, p 119); ebapiisavaid võimalusi väljaspool kambrit viibimiseks (ntEIKo 14057/17, Sukachov vs. Venemaa, 30.01.2020, p-d 27–33); jõu, erivahendi ja ohjeldusmeetme kasutamist (ntEIKo 66393/10, Tali vs. Eesti, 13.02.2014, p-d 59 ja 78; EIKo 42110/17, Jeret vs. Eesti, 09.06.2020, p 67), läbiotsimiste teostust (ntEIKo 44558/98, Valašinas vs. Leedu, 24.07.2001, p 117; EIKo 12350/04, Wainwright vs. Ühendkuningriik, 26.09.2006, p 42) jmt.

Kinnipeetava kambri põrandapinna suurus alla 3 m² on tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks, kui asjas ei esine kinnipeetava olukorda oluliselt leevendavaid tingimusi, mis ruumikitsikust kompenseeriks. Nendeks tingimusteks on näiteks lai liikumisvabadus väljaspool kambrit, loomuliku valguse ja värske õhu piisavus, kinnipidamise lühiajalisus (nt EIKo 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, 20.10.2016, p 135). Vahemikus 3–4 m² kambripinna piisavuse hindamisel kaalub EIK lisaks muid kinnipidamistingimusi: nt värskes õhus viibimise ja treenimise võimalusi, juurdepääsu loomulikule valgusele, ventilatsiooni olemasolu, kambri õhutemperatuuri, võimalust kasutada privaatselt hügieenisõlme jmt (ntEIKo 55352/12, Aden Ahmed vs. Malta, 23.07.2013, p 88). Kuid ka üle 4 m² kambripind ei ole per se kooskõlas EIÕK art-ga 3 ning võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad muud puudused: nt teatud perioodil värskes õhus viibimise võimaluse täielik puudumine, piiratud pesemisvõimalused, kambriväliste tegevuste ebapiisavus (ntEIKo 72710/11, Yarashonen vs. Türgi, 24.06.2014, p 78; EIKo 10662/06, Enache vs. Rumeenia, 01.04.2014, p-d 56–57) jmt.

EIÕK art-ga 3 on vastuolus kambri olmetingimused, mis ei taga piisavalt loomulikku valgust, ventilatsiooni, on katkendliku vee- ja elektrivarustusega, ei ole nõuetekohase siseõhu temperatuuriga, kus hügieenisõlm asub vahetus läheduses toidulauaga ning kuhu on leidnud tee rotid, hiired ja putukad jmt (ntEIKo 14437/05, Modarca vs. Moldova, 10.05.2007, p-d 65–68; EIKo 61467/12 jt, Rezmiveș jt vs. Rumeenia, 25.04.2017, p 108; EIKo 5774/10 ja 5985/10, Mandić ja Jović vs. Sloveenia, 20.10.2011, p 78; vrd nt TrtRnKo 30.11.2017, 3-16-1540, p 9; TrtHKo 29.11.2016, 3-16-1674, p-d 7–7.1; TrtHKo 09.08.2019, 3-18-2396 ; TrtHKm 12.03.2020, 3-19-1789 ; TlnRnKo 17.01.2019, 3-16-2031). Õiguskantsler käsitles kinnipeetavate kambrite korrashoiu ja puhtuse nõuet nt 17.12.2019 Viru Vangla soovituses nr 7-4/191561/1906265 . Õiguskantsler leidis, et jälgimiskambrite ehituslik lahendus, kus külmaveekraan asus põranda sisse ehitatud WC-potita tualetist mõnekümne sentimeetri kaugusel, ei olnud piisavalt hügieeniline ega sobinud joogivee võtmiseks. Kraanist valgus ja pritsis vett kambri põrandale ning magamisasemele. Kambrites polnud piisavalt loomulikku valgust ning kinnipeetavate asjade hoidmiseks puudus vastav koht.

EIK hinnata on olnud kinnipeetavate hügieeni järgimise võimaluste piisavus ning kohasus. EIÕK art 3 rikkumisega oli näiteks tegu, kui kinnipeetaval puudus juurdepääs hügieenisõlmele, hügieenisõlm oli ülejäänud kambrist eraldamata ja pesemiseks eraldatud aeg oli liiga napp (EIKo 42525/07 ja 60800/08, Ananyev jt vs. Venemaa, 10.01.2012, p-d 156–158; vrd nt TlnRnKo 17.01.2019, 3-16-2031, p 12). Õiguskantsler on kinnipeetavate hügieeni eest hoolitsemise võimalusi käsitlenud põhjalikult mitmes menetluses (nt7-4/120885/1300283 ; 7-4/121256/1304151 ; 7-4/120512/1203375) ja korduvalt ka eri vanglate kontrollkäikude kokkuvõtetes (nt Harku Vangla 2010. a kontrollkäigu kokkuvõte ; Tallinna Vangla 2011. a kontrollkäigu kokkuvõte ; Viru Vangla 2014. a kontrollkäigu kokkuvõte ; Tallinna Vangla 2017. a kontrollkäigu kokkuvõte). Õiguskantsler on mh juhtinud tähelepanu naissoost kinnipeetavate vajadustest tingitud hügieenivahendite tasuta kättesaadavusele ja piisavusele. Niisamuti on õiguskantsler palunud tagada vangla pesuruumides kinnipeetavate privaatsus dušikohtade eraldamisega kas kardina või muu sobiva vahendiga.

EIK hinnangul on EIÕK art-ga 3 kooskõlas kinnipeetavate värskes õhus viibimiseks mõeldud paik, mis pakub kinnipeetavale võimalust ennast aktiivselt liigutada ja treenida. Jalutusboksis peab olema võimalus puhkamiseks ning kaitse ilmastiku eest (ntEIKo 62936/00, Moiseyev vs. Venemaa, 09.10.2008, p 125; EIKo 5774/10 ja 5985/10, Mandić ja Jović vs. Sloveenia, 20.10.2011, p 78; vrd nt RKHKo 08.12.2016, 3-3-1-55-16). Ka CPT hinnangul ei tähenda õigus värskes õhus viibida üksnes võimalust nn betoonkastis jalutada, vaid see sisaldab endas õigust treenida, näha taevast ja horisonti (nt CPT 2016. a soovitus Rootsile). Sestap on CPT soovitanud paigaldada kinnipeetavate jalutusboksidesse horisontaalvaadet võimaldavad aknad (nt CPT 2019. a soovitus Tšehhile). Õiguskantsler on lisaks leidnud, et jalutusboksides vahendite puudumine, mis võimaldaksid kinnipeetaval vajadusel vanglaametnikele endast tõhusalt märku anda, ohustab vangla julgeolekut ja iseäranis kinnipeetavate enda ning teiste elu ja tervist (nt Viru Vangla 2014. a kontrollkäigu kokkuvõte).

EIÕK art 3 on rikutud, kui kinnipeetava suhtes rakendatud jõu, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise vajadus ei tulenenud kinnipeetava käitumisest (ntEIKo 42110/17, Jeret vs. Eesti, 09.06.2020, p 67). EIK on märkinud, et pipragaasi ei tohi kasutada kunagi kinnipeetava vastu, kes on juba kontrolli alla saadud (ntEIKo 66393/10, Tali vs. Eesti, 13.02.2014, p-d 59 ja 78). EIK on seisukohal, et ohjeldusmeetmeid ei tohi kunagi kohaldada karistusena, vaid pigem enesevigastamise või teistele isikutele või vangla julgeolekule tõsise ohu vältimiseks. EIK arvates esineb harva vajadus kinnipeetava rahustusvoodisse paigutamise järele ilma meditsiiniliste näidustusteta. Ka tuleb rahustusvoodisse fikseerimist ja selle jätkamist üksikasjalikult põhjendada (EIKo 16563/08 jt, Julin vs. Eesti, 29.05.2012, p 127). Õiguskantsleri hinnangul võimaldab hoolikas dokumenteerimine tuvastada vahetu sunni kasutamist tinginud olukorra, sellega seotud isikud, kinni peetavale isikule kaasnenud tervisekahjustused ja seeläbi hilisemalt tõhusalt kontrollida meetme rakendamise põhjendatust (nt Tallinna Vangla 2017. a kontrollkäigu kokkuvõte ; Tartu Vangla 2017. a kontrollkäigu kokkuvõte ; Viru Vangla 2014. a kontrollkäigu kokkuvõte).

EIK on rõhutanud EIÕK art 3 valguses ka alaealiste kinnipeetavate eraldi hoidmise põhimõtte järgimise olulisust ning leidnud, et alaealise kaebaja kinnipidamine täiskasvanute vanglas on rahvusvaheliste lepingutega vastuolus. EIK tuvastas, et alaealise psühholoogilise iseloomuga probleemid said alguse täiskasvanute vanglasse paigutamisest ning et tema psühholoogiline seis halvenes vanglas viibimise ajal. Viie aasta jooksul, mil alaealine kaebaja oli täiskasvanute vanglas veetnud, sooritas ta korduvaid enesetapukatseid (EIKo 70337/01, Güveç vs. Türgi, 20.01.2009, p-d 88–89). Õiguskantsler käsitles põhjalikult alaealiste vajadustele vastavaid kinnipidamistingimusi 14.11.2014 soovituses Justiitsministeeriumile nr 7-7/141329/1404720, samuti Viru Vangla 2011. a ja2014. a kontrollkäigu kokkuvõtetes. Õiguskantsler on seisukohal, et alaealiste kinnipidamiseks tuleb luua eraldiseisev/eraldiseisvad asutus(ed), mille füüsiline keskkond ja kinnipidamisrežiim teenib rehabiliteerivaid eesmärke. Olukorras, kus alaealised on paigutatud täiskasvanutega samasse vanglasse, tuleb tagada nende maksimaalne turvalisus, füüsiline ja vaimne heaolu. Sama lähenemist toetab ka CPT järjepidev praktika (nt CPT 2017. a soovitus Ühendkuningriigile).

EIK mitmete kohtuasjade läbivaks teemaks on olnud ka puuetega kinnipeetavate kinnipidamistingimused. EIK on käsitlenud EIÕK art 3 rikkumisena näiteks olukordi, kus kinnipeetavatel oli liikumispuude tõttu piiratud juurdepääs vangla eri osadele (nt meditsiiniblokki, raamatukokku, jõusaali, kokkusaamiste tuppa jne) ja kui isik ei saanud iseseisvalt (st ilma kõrvalise abita) vanglas ringi liikuda (ntEIKo 6253/03, Vincent vs. Prantsusmaa, 24.10.2006, p-d 101–102; EIKo 48977/09, Arutyunyan vs. Venemaa, 10.01.2012, p 81; EIKo 6087/03, Grimailovs vs. Läti, 25.06.2013, p-d 153 ja 162). Ka on EIK mitmel korral tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise, kui liikumispuudega kinnipeetav on paigutatud talle kohandamata kambrisse või jäetud igapäevatoimingutes (nt tualeti kasutamise, pesemise, söömise, riietamise jms) sõltuvusse kaaskinnipeetavate abist (nt EIKo 45705/07, D.G. vs. Poola, 12.02.2013, p 155 ja p 177; EIKo 46857/06, Engel vs. Ungari, 20.05.2010, p-d 27 ja 30; EIKo 10401/12, Helhal vs. Prantsusmaa, 19.02.2015, p-d 49–53). Ka CPT on heitnud nt 2016. a soovituses Kosovole ja 2017. a soovituses Ühendkuningriigile ette ratastoolis kinnipeetavate piiratud liikumisvõimalusi. Õiguskantsler analüüsis puuetega kinnipeetavate kinnipidamistingimusi 14.11.2014 soovituses Justiitsministeeriumile nr 7-7/141329/1404720 ja tegi etteheiteid Tallinna Vanglale 2017. a kontrollkäigu kokkuvõttes .

EIK on olnud seisukohal, et üksikvangistus ei tähenda automaatselt EIÕK art 3 rikkumist (ntEIK suurkoja otsus 59450/00, Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa, 04.07.2006 ; EIKo 69332/01, Rohde vs. Taani, 21.07.2005). Küll aga on EIK tõdenud, et üksikvangistus on üks tõsisemaid vanglas kohaldatavaid meetmeid. Üksikvangistus ilma sobiva füüsilise ja vaimse stimulatsioonita kahjustab pikemas perspektiivis kinnipeetava vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (ntEIKo 31535/09, Gorbulya vs. Venemaa, 06.03.2014, p 78; EIKo 13579/09, Razvyakin vs. Venemaa, 03.07.2012, p 104; EIKo 30042/08, Csüllög vs. Ungari, 07.06.2011, p 30). Niisamuti on EIK möönnud, et pelgalt (rahumeelselt) vangla korraldustele allumatus või vanglakeskkonnaga kohanematus ei ole tõsiduseastmelt sellised rikkumised, millele tuleks reageerida üksikvangistusega (ntEIKo 11082/06 ja 13772/05, Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, 25.07.2013, p 470). EIK on viimastel aastatel vaaginud üksikvangistuse küsimusi, arvestades seejuures ulatuslikultCPT seisukohti (ntEIKo 44095/14, A.L. (X.W.) vs. Venemaa, 29.10.2015, p 55). CPT hinnangul laieneb üksikvangistuse definitsioon ka olukordadele, kus kinnipeetav viibib eraldatuna vangla populatsioonist koos ühe või kahe kinnipeetavaga (st ollakse kahekesi või kolmekesi kambris). Karistusena üksikvangistuse määramisel on CPT osutanud, et selle kohaldamisel ei tohiks maksimaalne karistus ületada 14 päeva üksikvangistust ühe rikkumise eest ja soovitatavalt isegi vähem. Üksikvangistust karistusena võib CPT hinnangul kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel ja viimase abinõuna. Mida pikem on üksikvangistus, seda kaalukamad peavad olema selle meetme kohaldamise põhjused ja seda enam peab tagama, et sellega saavutatakse soovitud eesmärk (vt CPT/Inf(2011)). Ka on õiguskantsler kritiseerinud kinnipeetavate kartserikaristuste maksimaalset pikkust ning leidnud, et see ületab kehtivas õiguses rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite, EIK väljendatud põhimõtete ja rahvusvaheliste ekspertide, sh CPT väljendatud seisukohtades põhjendatud määra mitmekordselt. Samuti ei ole lubatud mitme kuni 14-päevase kartserikaristuse järjestikku kandmine (6-1/161019/1604041 ; vrd TrtRnKo 21.05.2019, 3-18-327 ; RKHKo 15.04.2020, 3-18-360/41). Õiguskantsler on samuti juhtinud tähelepanu, et üksikvangistuse määratlus ei sõltu konkreetsest juriidilisest konstruktsioonist, vaid tuleneb faktilisest olukorrast, milles inimene on (nt 7-4/200674/2003054 ; 2020. a Tallinna Vangla kontrollkäigu kokkuvõte).

EIÕK art-ga 3 ei olnud kooskõlas vastassoo juuresolekul täieliku lahtiriietamisega läbiotsimine, mille käigus katsuti palja käega kinnipeetava genitaale (ntEIKo 44558/98, Valašinas vs. Leedu, 24.07.2001, p 117). EIK on samuti rõhutanud lahti riietamisega läbiotsimise protseduuri delikaatsust ning möönnud, et see võib olla väljast tulnud inimesele potentsiaalselt alandav. EIK hinnangul peab vangla kaaluma niivõrd ulatusliku läbiotsimise vajalikkust igal üksikjuhul ning tagama igal läbiotsimise hetkel inimese inimväärikuse austamise. Seejuures rõhutab EIK, et lahti riietamisega läbiotsimine tuleb läbi viia nii, et läbiotsitav oleks korraga maksimaalselt poolenisti riieteta (ntEIKo 12350/04, Wainwright vs. Ühendkuningriik, 26.09.2006, p-d 44–48; vrd nt TrtRnKo 09.05.2019, 3-17-1236, p-d 11–12; TlnRnKo 21.04.2016, 3-15-566, p 10). Sama leidis CPT 2019. a soovituses Eestile, märkides et läbiotsitav peab saama katta ülakeha enne alakeha paljastamist ja vastupidi. Õiguskantsler on palunud vanglatel lahti riietamisega läbiotsimisele eelistada alternatiivseid läbiotsimisvahendeid ja -meetodeid (kompamisega läbiotsimist, inimeste ja asjade uurimiseks skännerite kasutamist jmt) ning otsida kokkusaajad läbi lahti riietamisega üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik (nt 2016. a Tartu Vangla kontrollkäigu kokkuvõtte lisas). Kokkusaamistele tulnud lähedaste ja laste igakordne täieliku lahtiriietamisega läbiotsimine ei ole õiguskantsleri hinnangul lubatav. Inimese, iseäranis lapse õigusi sedavõrd piiravat meedet tuleb iga kord põhjendada konkreetsete asjaoludega (nt 7-4/191395/1905411 ; 7-7/191450/2000290). Ka on õiguskantsler leidnud, et avavanglate kinnipeetavate täieliku lahtiriietamisega läbiotsimise otsus peab põhinema ohuhinnangul, mille alus on konkreetse kinnipeetava käitumine (2020. a avavanglate kontrollkäikude kokkuvõte).

Kinnipeetavate õiguste tagamisel on õiguskantsler pidanud oluliseks ka kinnipeetavate võimalusi suhtlemiseks enda lähedaste ja eelkõige lastega. Õiguskantsleri hinnangul ei ole vanglate suletud osakondades ühel korral nädalas helistamine kokku kuni kümme minutit piisav (nt 2014. a Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte, 2017. a Tallinna kontrollkäigu kokkuvõte). Ka on õiguskantsler seisukohal, et kinnipeetavate lühiajalisi kokkusaamisi oma perekonnaliikmetega ja eelkõige lastega tuleb üldjuhul korraldada ilma eraldamiseta. Seejuures tuleb arvestada kokkusaamisele (sh pikaajalisele) tulnud laste vajadustega (nt 7-4/191395/1905411 ; 7-7/191450/2000290; vt ka TlnRnKo 30.04.2019, 3-18-1408, p-d 9–13).

Mida vahetum on riigi võim temaga kokku puutuva inimese üle ehk mida enam sõltub inimese otsene vaimne ja füüsiline heaolu riigi võimuorganite tegevusest või tegevusetusest, seda soodsam võib olla pinnas inimese lubamatuks kohtlemiseks riigivõimu esindajate poolt. Üks kokkupuutepunkt inimese ja riigivõimu vahelises suhtes on politsei tegevus selle eri aspektides: korrakaitseliste (nt kainenema toimetamine, avaliku korra tagamine) või süüteomenetluslike (nt kahtlustatavana kinnipidamine, tõendite kogumine) ülesannete täitmisel, politseiasutustes kinnipidamisel (nt 48 tundi enne eeluurimiskohtuniku juurde toimetamist, aresti või eelvangistuse kandmine, varjupaigataotlejatest või väljasaadetavatest välismaalaste kinnipidamine), välismaalaste väljasaatmisel (nt maismaad või õhuteid mööda transportides) jne.Politseil on oma ülesannete täitmisel lubatud kasutada KorS-s sätestatud alustel ja korras vahetut sundi: füüsilist jõudu, erivahendeid (nt käe- ja jalarauad, sidumisvahendid, teenistusloom) ja relvi (nt tuli-, gaasi- või elektrišokirelv). Sundi tohib siiski kasutada vaid äärmuslikel juhtudel ning järgides rangelt proportsionaalsuse, otstarbekuse ning inimväärikuse tagamise põhimõtteid. Vahetut sundi ei ole lubatud kohaldada ütluse, arvamuse või seletuse saamiseks. KrMS § 9 lg 3 sätestab uurimisasutuse kohustuse kohelda menetlusosalist tema au teotamata ja tema inimväärikust alandamata ning keelab menetlusosalise piinamise või muul viisil julmalt või ebainimlikult kohtlemise.Igasugune jõu kasutamine vabaduse kaotanud või üldse korrakaitseorganite võimu alla sattunud inimese suhtes – kui see ei tulenenud vahetult inimese enda käitumisest – alandab inimväärikust ning on iseenesest EIÕK art 3 rikkumine (EIK suurkoja otsus 23380/09, Bouyid vs. Belgia, 28.09.2015, p 88). Kui inimene satub politsei võimu alla heas tervislikus seisundis, kuid on vabastamisel vigastatud, tuleb riigil esitada vigastuste tekkimise kohta usutav selgitus. Vastasel juhul tekib selge väärkohtlemise kahtlus (EIKo 22978/05, Gäfgen vs. Saksamaa, 01.06.2010, p 92). Politsei peab olema suuteline vahetu sunni kasutamist ja selle ulatuse vajalikkust põhjendama. Seega on korrakaitseorganitel äärmiselt oluline vahetu sunni rakendamine piisava täpsusega dokumenteerida: toimunu tõhusaks jäädvustamiseks ei pruugi fotografeerimisest või ka toimunust oluliselt hiljem kirjutatud ettekannetest, õienditest või raportitest piisata (vtõiguskantsleri 2014. a soovitus).

Väärkohtlemine võib politsei tegevusega seonduvalt avalduda nii piinamises, ebainimlikus ehk julmas või inimväärikust alandavas kohtlemises. Väga tõsiseid ning julmi kannatusi põhjustava tahtliku ebainimliku kohtlemise ehk piinamisega on nt tegemist, kui politseiametnikud võtavad kinnipeetu (siin ja edaspidi tähistab politsei võimu all olevat kinni peetud inimest) alasti ning riputavad ta selja taha kinni seotud kätest üles (EIKo 21987/93, Aksoy vs. Türgi, 18.12.1996). Ebainimlik kohtlemine kujutab endast aga intensiivsete füüsiliste või mentaalsete kannatuste põhjustamist. Seda nt olukorras, kus ette planeeritud politseioperatsioonis tekitatakse vastuhakkavale narkootikumide veos kahtlustatavale isikule tõsine lõuavigastus (EIKo 29462/95, Rehbock vs. Sloveenia, 28.11.2000) või kui politseiametnikud on ülekuulamiste käigus põhjustanud inimesele näovigastusi ning kehale marrastusi (EIKo 4722/09, Turbylev vs. Venemaa, 06.10.2015). Julm kohtlemine võib avalduda ka võõrutusnähtudega kinnipeetute ülekuulamises, eesmärgiga saada kätte ametivõimudele sobiv ülestunnistus (Open Society Justice Initiative käsiraamat eelvangistuse kohta, lk 80). EIK on tuvastanud Eesti korrakaitseametnike ülemäärase jõu kasutamise 2007. aastal Tallinnas toimunud massiliste korratuste käigus, kuivõrd ühe kaebaja suhtes kasutati kolme politseiametniku poolt jõudu veel pärast tema mahasurumist ning kaebaja sai käemurru (EIKo 10195/08, Korobov jt vs. Eesti, 28.03.2013, p 107; vrd olukorraga, kus kaebajapoolne rünne jätkub veel pärast inimese suhtes füüsilise jõu kasutamist –õiguskantsleri 2014. a seisukoht). Eesti kohtupraktikas on peetud ülemäärase jõu kasutamiseks olukorda, kus PPA kiirreageerijad purustasid peatunud sõiduki juhipoolse ukse klaasi, avasid seejärel ukse, võtsid isikul kätest kinni, tõmbasid ta autost välja, surusid maha ning paigaldasid käerauad, mille tagajärjel põhjustati inimesele küünarvarre hulgimurrud (TrtRnKo 31.05.2016, 3-14-53017). Ligi kahetunnist viivitust raviasutusse viimisel ei pidanud kohus siiski piisavaks, et piinamise või inimväärikuse alandamise koosseis oleks täidetud. Politseioperatsioonide puhul eeldab kinnipeetute protesti mahasurumiseks proportsionaalse sekkumisviisi valik mh info liikumist ning ohjeldusmeetmeid ei tohi valimatult kasutada kõigi, sh intsidendis mitteosalenud inimeste suhtes (vt õiguskantsleri 2016. a ülevaade, jaotis „Kinnipidamiskeskus“). Lisaks füüsilisele väärkohtlemisele võib kriminaalmenetluse ja politseiasutuses kinnipidamise vältel, peatamiste ja läbiotsimiste käigus ning ka jälitustegevuse raames esineda psühholoogilist väärkohtlemist. Ka menetluslikult olulise informatsiooni kättesaamiseks tehtud ähvardused käituda kinni peetud inimese suhtes EIÕK art-ga 3 keelatud viisil, kui säärane ähvardus tundub piisavalt realistlik ja vahetu, võib olla vähemalt ebainimlik kohtlemine (EIKo 22978/05, Gäfgen vs. Saksamaa, 01.06.2010, p 91).

Politseiasutustes kinnipidamise puhul on inimesel kolm põhilist kaitsemeedet väärkohtlemise vastu: õigus teavitada oma olukorrast lähedast või kolmandat isikut, õigus võtta kohe ühendust advokaadiga (hoolimata menetlusseisundist ning etteheidetava teo raskusest) ning õigus pöörduda esimesel võimalusel (enda valitud) arsti poole. Nendest viimane on oluline ka politsei seisukohast, kuivõrd kinnipeetu terviseseisundi põhjalik dokumenteerimine kinnipidamiskohta saabudes võib aidata lahendada tulevikus tekkida võivaid vaidlusi väärkohtlemise kaebuste korral – kui kinnipeetu terviseseisundit õigeaegselt ei kontrollita, võib riik jääda vastutavaks EIÕK art 3 rikkumise eest (EIKo 27763/05, Lipencov vs. Moldova, 25.01.2011 ; vrd EIKo 37871/08, Ertuş vs. Türgi, 05.11.2013). Ka CPT on Eestile oma2019. a raportis heitnud ette just suutmatust tagada kõigile politsei poolt kinni peetud inimestele õigust pöörduda viivitamatult arsti poole. Samuti ei ole CPT hinnangul alati järgitud meditsiinilise konfidentsiaalsuse nõuet, kuivõrd politseiametnikud vahendavad vajalike ravimite kättesaamist ning viibivad sageli kinnipeetute arstivisiitide juures.Lisaks nimetatud kaitsemeetmetele tuleb kinnipeetut alati teavitada tema õigustest, tagada talle võimalused võtta ja hoida advokaadi ning meedikuga ühendust, ülekuulamised tuleb talletada ning vältida nende läbiviimist heidutavates tingimustes, kinnipeetu dokumente tuleb hoida ühes kohas, kinnipidamise jätkumisel tuleb taotleda kohtult luba, kinnipidamisasutuse personal peab olema eraldiseisev muudest menetlusosakondadest ning oluline on ka sõltumatute järelevalvemehhanismide olemasolu (CPT1992.,2002.,2011. ja2018. a üldraportid).

Kuigi CPT ei ole Eestisse tehtud viimaste külastuste raames tuvastanud kaebusi selle kohta, et politseiametnikud oleksid kinni peetud isikuid füüsiliselt väärkohelnud, on CPT pidanud mitme arestimaja kinnipidamistingimusi ebainimlikuks ja alandavaks. Kehvad tingimused võivad avalduda nii lagunevas hoones, ruumide väiksuses ja nende räpasuses, puhta joogivee ja värskes õhus viibimise võimaluste puudumises, kambri hügieeninurga eraldamata jätmises ülejäänud kambrist jne.Pärnu jaValga arestimaja kehvadele tingimustele on aastate jooksul pidevalt tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler ning sealsed olud on andnud alust hüvitiste väljamõistmisele riigisiseste kohtute poolt (nt TlnRnKo 15.12.2017, 3-16-1335 ; TrtRnKo 08.05.2018, 3-17-265 ; TrtHKo 30.01.2020, 3-19-1270). Seejuures võib isegi väga lühiajaline viibimine (48 h) politsei kinnipidamisasutuses rikkuda väärkohtlemise keeldu, kui kinnipidamistingimused on erakordselt kehvad: nt tagatakse kinni peetud inimesele neerukividest põhjustatud valude korral arstiabi alles 12 tunni möödudes, tema kambritemperatuur on liiga madal (14°C) ning inimesele ei anta voodiriideid (EIKo 52100/08, Brega vs. Moldova, 20.04.2010). Eesti politsei kinnipidamiskohtadesse tehtud õiguskantsleri kontrollkäikude järgselt on muret tekitavana toodud välja järgmisi aspekte: kambritesse pääseb vähe loomulikku valgust, hügieeninurgas puudub privaatsus, keeruline on pidada isiklikku hügieeni ning suhelda segamatult lähedaste ja advokaadiga, kõiki kinnipeetuid jälgitakse valimatult 24/7 videovalvega, ravimeid käideldakse nõuetevastaselt, kinnipeetutel ei ole võimalik viibida värskes õhus, dokumente pole täidetud nõuetekohaselt jne.

Kuigi riikidel on õigus pidada kinni riiki sisenenud välismaalasi (EIK suurkoja otsus 13229/03, Saadi vs. Ühendkuningriik, 29.01.2008, p 64), tuleb seda teha nende põhiõigusi arvestaval moel. Seejuures on nt Riigikohushaldusasjas 3-3-1-6-06 (09.05.2006) märkinud, et kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Välismaalaste kinnipidamiskoha elutingimused ei tohiks meenutada vanglat. Mõistagi tuleb vältida ülerahvastatust. Arvestades välismaalaste erinevaid taustu, peaks nii kinnipidamiskoha valvepersonalil kui ka meditsiinitöötajatel olema spetsiaalne ettevalmistus. Vajadusel peab keskus tagama professionaalse tõlke, et vahendada välismaalase ning personali vahelist suhtlust, seejuures ei tohiks konfidentsiaalset suhtlust arstiga vahendada ei keskuse personal ega teised kinni peetud välismaalased (vt õiguskantsleri 2019. a kontrollkäik). Mõtestatud huvitegevused, hariduse omandamine ning välismaailmaga suhtlemisvõimaluste loomine on kinni peetud välismaalaste vaimse tervise seisukohast kindlasti abiks. Seda, et ka kinni peetud välismaalasel on samamoodi nagu vabaduses viibival inimesel võrdne õigus vajalikule terviseabile ning ravimitele, onrõhutanud õiguskantsler 2020. aastal . Kohane ning toetav keskkond on oluline ka menetluslikel põhjustel. Näiteks ei pruugi eeskätt piinamise ohvriks langenud ning varjupaigataotluses soolisele diskrimineerimisele viidanud välismaalane olla ilma sobiva keskkonnata valmis ega võimeline avalikustama tagakiusamise tegelikku ulatust (ÜRO Pagulasameti käsiraamat, lk 87 jj). Sageli võib puudus olla nii eriväljaõppega meedikutest kui ka teraapiate võimaldamiseks vajalikest elutingimustest (EL Põhiõiguste Ameti 2017. a raport, lk 12 jj). Lühiajaliselt piiril kinni peetud välismaalastele tuleb samuti tagada elementaarsed kinnipidamistingimused, nagu magamisase, võimalus viibida värskes õhus, vajadusel toitlustamine jne (vt õiguskantsleri 2019. a kontrollkäik Tallinna lennujaama). Samas ei pruugi välismaalaste ligi nädal aega kestev laeval kinni hoidmine olla lubamatu, kui neile on mh tagatud magamisvõimalused, arstiabi, soe vesi, elekter, toitlustamine ning soojad joogid (EIKo suurkoja otsus 16483/12, Khlaifia vs. Itaalia, 15.12.2016).

Teatud inimrühmad võivad oma vanuse, soo, terviseseisundi, rassi, rahvuse, seksuaalse identiteedi vm aspekti tõttu olla politsei võimu all viibides eriti haavatavad võimaliku väärkohtlemise suhtes ning EIK peab seda riikide käitumist EIÕK valguses hinnates oluliseks. Nii on EIK tuvastanud EIÕK art 3 sisulise rikkumise sõltumata kohtu poolt tuvastatud politseipoolsest füüsilisest väärkohtlemisest olukorras, kus alaealine tunnistas end röövis süüdi ilma kaitsja juuresolekuta ning riigisiseselt oli juba tema vanuse tõttu tuvastatud tema kinnipidamise ebaseaduslikkus (EIKo 29175/04, Dushka vs. Ukraina, 03.02.2011). Alaealise erilist haavatavust ning ametnike kohustust käituda igas olukorras professionaalselt on EIK rõhutanud ka siis, kui politsei andis neile jõuga ja sülitades vastu hakanud alaealisele kõrvakiilu (EIKo 10465/17, A.P. vs. Slovakkia, 28.01.2020). Alaealiste eriline haavatavus tuleb esile välismaalastest laste kinnipidamisel, kuivõrd sageli ei vasta kinnipidamistingimused nende vajadustele: puudu on sobiv mööbel, vähe eakohaseid ajaveetmisvõimalusi, raskused beebitoidu muretsemisel jne (EIKo 39472/07 ja 39474/07, Popov vs. Prantsusmaa, 19.01.2012 ; EIKo 11593/12, A.B. jt vs. Prantsusmaa, 12.07.2016 ; EIKo 8138/16, S.F. jt vs. Bulgaaria, 07.12.2017). Õiguskirjanduses on rõhutatud sedagi, et kinni peetud välismaalaste peres ei pruugi täiskasvanud suuta oma keerulise psühholoogilise seisukorra tõttu olla lastele toeks. Sellisel juhul tuleb riigil osutada erilist tähelepanu, et alaealised ei satuks lubamatu kohtlemise osaliseks. Erakordselt taunimisväärne on ka nt rasedate välismaalaste kinnipidamine ebainimlikes tingimustes (EIKo 14902/10, Mahmundi jt vs. Kreeka, 31.07.2012). Seevastu ohtlikes tingimustes Vahemerd ületanud migrante ei ole EIK pidanud eriliselt haavatavateks, kui tegemist pole asüülitaotlejatega, eakate või alaealiste või päritolumaal traumaatilisi läbielamisi kannatanud välismaalastega (EIKo suurkoja otsus 16483/12, Khlaifia vs. Itaalia, 15.12.2016).Kuigi riikidel on rahvusvahelises õigusruumis tunnustatud õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, seal elamist ja ka riigist väljasaatmist, võib kommenteeritava paragrahvi valguses olla mõnel juhul välismaalase riigist väljasaatmine probleemne. Nimelt võidakse väärkohtlemise keelu vastu eksida juhul, kui sihtkohariigis ootaks väljasaadetavat ees lubamatu kohtlemine: piinamine, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus (vt ka ELPH art 19 lg 2). See kehtib ka nende inimeste suhtes, kes on pannud toime või keda kahtlustatakse raske kuriteo toimepanemises (nt EIKo 33809/08, Labsi vs. Slovakkia, 15.05.2012 ; EIKo 5115/18, M.A. jt vs. Bulgaaria, 20.02.2020 ; Euroopa vahistamismääruse täitmise kontekstis vt nt EKoliidetud kohtuasjades C‑404/15 ja C‑659/15 PPU, 05.04.2016, p 88). Väärkohtlemise risk sihtkohariigis peab olema reaalne ning see peab olema piisavalt tõsine, et ulatuda EIÕK art 3 kohaldamisalasse (EIK suurkoja otsus 47287/15, Ilias ja Ahmed vs. Ungari, 21.11.2019, p-d 126–127). Mõistagi laieneb väljasaatmise keeld ka sellistele juhtumitele, kus väljasaatmisega rikutaks EIÕK art-ga 2 tagatud õigust elule. Arvestades kõnealuse keelu ning õiguse absoluutset iseloomu, puuduvad tagasisaatmist õigustavad erandid (EIKo 36417/16, X vs. Rootsi, 09.01.2018, p 46). Sihtkohariigiks võib olla nii mõni teine, problemaatiliste kinnipidamistingimustega EL liikmesriik (nn Dublini määruse kohtuasjad, nt EIK suurkoja otsus 30696/09, M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka, 21.01.2011 ; EIK suurkoja otsus 29217/12, Tarakhel vs. Šveits, 04.11.2014) või relvakonfliktist haaratud humanitaarkriisis nn kolmas riik (EIKo 40081/14, 40088/14 ja 40127/14, L.M. jt vs. Venemaa, 15.10.2015). Eriti taunimisväärseks on peetud viieaastase saatjata alaealise välismaalase väljasaatmist: riigi suutmatus tagada nõuetekohast ettevalmistust, järelevalvet ning kaitsemehhanisme demonstreeris EIK hinnangul totaalset ebainimlikkust sedavõrd haavatavas olukorras oleva välismaalasest lapse suhtes (EIKo 13178/03, Mubilanzila Mayeka ja Kaniki Mitunga vs. Belgia, 12.10.2006). Väärkohtlemisega võib olla tegemist ka näiteks juhul, kui riigivõim keeldub piiril varjupaigataotlust vastu võtmast (EIKo 59793/17, M.A. jt vs. Leedu, 11.12.2018) või kui asüülitaotlejaid ei lasta riiki sisse või viiakse naaberriiki tagasi ilma menetluseta. Välismaalase väljasaatmine võib viia erandkorras väärkohtlemiseni ka siis, kui päritoluriik ei pruugi olla suuteline tagama väljasaadetava terviseseisundile vajalikku ravi ning inimese seisund võib seetõttu väga tõenäoliselt kiiresti ning pöördumatult halveneda, mis põhjustaks omakorda suuri kannatusi või vähendaks oluliselt väljasaadetava oodatavat eluiga (EIK suurkoja otsus 41738/10, Paposhvili vs. Belgia, 13.12.2016). Väljasaatmisega rikutakse kommenteeritava paragrahviga sätestatud keeldu ka juhul, kui sihtkohariigis mõistetaks inimesele eluaegne vanglakaristus, mille osas puudub igasugune leevendav meede, nagu õigus taotleda ennetähtaegset vabastamist vms (EIKo 140/10, Trabelsi vs. Belgia, 04.09.2014). Vt lisaks nt ÜRO lapse õiguste komitee, I.A.M. vs. Taani, 25.01.2018 ; D.D. vs. Hispaania, 01.02.2019 ; ÜRO piinamisvastase komitee Sylvie Bakatu-Bia vs. Rootsi (CAT/C/46/D/379/2009, 03.06.2011) ja F.B. vs. Holland (CAT/C/56/D/613/2014, 20.11.2015). Sageli on väljasaatmise vaidlustes arutelu all ka õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele (PS § 20, EIÕK art 5) ning era- ja perekonnaelu austamisele (PS § 26, EIÕK art 8).

Piinamise ja alaväärse kohtlemise keeld on asjasse puutuv ka sotsiaal- ja tervishoiuasutuste kontekstis. Sotsiaal- ja tervishoiuasutustes viibivad inimesed võivad sageli oma tervisliku seisundi ja/või kõrge ea tõttu olla eriliselt haavatavas olukorras. Võimalus ise endaga toimuva üle otsustada võib olla piiratud (nt tahte vastasel ravil või hooldusel viibides). Suure abivajaduse tõttu võib asutuses viibiv inimene olla väga sõltuv töötajatest, tunda end allutatuna ning tervisliku seisundi tõttu ei pruugi inimene olla ka võimeline oma tahet üksikasjalikult väljendama. Sotsiaal- ja tervishoiuasutustes viibivatel inimestel on oma elamistingimusi ja seda, kuidas neid koheldakse, mõjutada keeruline, mistõttu vajavad nende õigused erilist kaitset ja kohaldub kõrgendatud hoolsuskohustus (vt RKKKo 10.10.2019, 1-17-7111/81).Väärkohtlemise risk asutusse paigutamisel tõuseb isegi siis, kui keegi otseselt ei soovi patsiente/kliente väärkohelda. EIK on rõhutanud psüühikahäiretega inimeste erilist kaitsetut seisundit ning osutanud, et arvestada tuleb nende eripärast tuleneva haavatavusega ning sellega, et nad ei ole alati võimelised andma selgelt märku, kuidas neile pakutav teenus ja kohtlemine mõjub (EIKo 28300/06, Musiał vs. Poola, 20.01.2009). Kõrgendatud hoolsuskohustus tingib vajaduse astuda asutustes viibivate inimeste kaitseks ka ennetavaid samme. Kaitseks piinamise, julma või väärikust alandava kohtlemise eest tuleb jälgida, et tingimused sotsiaal- ja tervishoiuasutustes oleksid inimväärsed ning vastaksid neis viibivate inimeste vajadustele.PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõtte järgi ei tohi sundida inimest viibima väärikust alandavates tingimustes. EIK on inimväärikust alandavaid viibimistingimusi sotsiaal- ja tervishoiuasutustes käsitlenud EIÕK art 3 (piinamise keelamine) valguses (EIK suurkoja otsus 36760/06, Stanev vs. Bulgaaria, 17.01.2012 ; EIKo 25820/07, Stankov vs. Bulgaaria, 17.03.2015 ; EIKo 34602/16, Strazimiri vs. Albaania, 21.01.2020). Kohus on hinnanud, et kogumis ning kumulatiivselt võivad ebainimliku ja alandava kohtlemiseni viia pidevalt halvenevad olmetingimused, ebahügieenilised ja halvas seisukorras hügieeniruumid, ebapiisav hoone kütmine, valgustamine ja ventileerimine, niiskus, puudused toitlustamisel, liialt harv pesemise võimaldamine ning asjaolu, inimestele ei antud pärast rõivaste pesu samu rõivaid tagasi. Seejuures ei ole kohus pidanud põhjendatuks mitteinimväärsete elutingimuste õigustamist rahapuudusega.Pikaajaline viibimine ebarahuldavates tingimustes võib põhjustada kannatusi, kuid väärkohtlemiseks peetakse seda, kui elamistingimused on arvestatavas osas inimväärikust alandavad. Kohus ei ole pidanud väärkohtlemiseks ülerahvastatud magamistuba (16 m² suurune magamistuba neljale inimesele), sest inimesel oli võimalik ringi liikuda nii hoolekandeasutuse siseruumides kui ka värskes õhus (EIK suurkoja otsus 36760/06, Stanev vs. Bulgaaria, 17.01.2012). Inimväärsete elamistingimuste hindamisel tuleb arvestada mitmete asjaolude kumulatiivset toimet – kas kannatused kuhjuvad sedavõrd, et ületavad minimaalset tõsidusastet.Olulise asjaoluna, mis mõjutab inimväärseid elamistingimusi, on kohtupraktikas välja toodud ka privaatsuse puudumine intiimsete toimingute tegemisel (EIKo 47095/99, Kalashnikov vs. Venemaa, 15.07.2002). Eriti muret tekitav on olukord siis, kui hügieeniruume kasutavad samaaegselt nii mehed kui ka naised. CPT on psühhiaatriahaiglate puhul märkinud, et naissoost patsiendid võivad olla eriti haavatavad ning neile tuleb mh tagada kaitstud ja privaatsust võimaldavad tualett- ja pesemisruumid (CPT/Inf (2009) 1). Privaatsuse puudumist on kritiseerinud ka õiguskantsler oma kontrollkäikudel. Korduvalt on ta osutanud sellele, et asutuses elavatel inimestel puudub võimalus privaatselt tualett- ja pesemisruume kasutada, sest hügieeniruumi ust lukustada ei saa (ntAhtme haigla 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte,Kuressaare haigla 2016. a kontrollkäigu kokkuvõte,Valkla Kodu 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte). Nii on asutuses viibiv inimene sunnitud pidevalt arvestama sellega, et igaüks võib igal hetkel takistamatult tualetti või pesemisruumi siseneda. Ka on mitmel juhul olnud võimatu privaatselt tualetti kasutada seetõttu, et tualettruumi on paigutatud mitu WC-potti kõrvuti, ilma vahesirmi või eraldava kardinata (ntAa Hooldekodu 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte,Oru Hooldekodu 2016. a kontrollkäigu kokkuvõte,Tammiste Hooldekodu 2020. a kontrollkäigu kokkuvõte). Hoolekandeasutustes ei ole sageli potitooli kasutajatele võimaldatud privaatsust pakkuvat sirmi (ntLustivere Hooldekodu 2018. a kontrollkäigu kokkuvõte). Õiguskantsler on ka osutanud, et tualetile juurdepääsu puudumine (sh eraldusruumis ämbri tualetina kasutamine) võib viidata ebainimlikule või alandavale kohtlemisele (vtValkla Kodu 2017. a kontrollkäigu kokkuvõte). Kui haiglas või hoolekandeasutuses viibivad inimesed kaotavad usu, et hooldus-, tualeti-, hügieenitoimingutel privaatsuse puudumise tõttu ei vääri nad austavat kohtlemist, siis on selline tagajärg vastuolus inimväärikuse põhimõttega.

Erilist tähelepanu vajab see, et sotsiaal- ja tervishoiuasutuste tingimused vastaksid neis viibivate inimeste vajadustele.PIÕK art 1 rõhutab inimväärikuse põhimõtet ning art 15 keelab väärikust alandava kohtlemise. Inimväärsete tingimuste tagamiseks tuleb põhjalikult hinnata sotsiaal- või tervishoiuasutuses viibiva inimese tervislikku seisundit, abivajadust ning pakkuda erivajadusi arvestavat hooldust ja meditsiinilist abi. Erivajadusi mittearvestavad tingimused võivad viia väärikust alandava kohtlemiseni. EIK on erivajadustega abitut alaealist puudutanud asjas osutanud EIÕK art 3 rikkumisele, sest arvestamata jäeti, kas asutus vastab hoolealuse vajadustele (EIKo 38067/15, L.R. vs. Põhja-Makedoonia, 23.01.2020). Vähese teadlikkuse ja personalipuuduse tõttu kasutati ebakohaseid hooldusvõtteid (ohutuse tagamiseks seoti laps voodi külge) ning hoolimatuse tõttu sai ta ebapiisavat hooldust ja ravi. Sobimatute tingimuste ja vajaliku hoolduse puudumise tõttu pidi ta kogema ebainimlikku ja alandavat kohtlemist.Kohtupraktikas on asutuse tingimusi hinnatud ebasobivaks ka sellisel puhul, kus ratastoolikasutaja erivajaduste järgi jäeti keskkonna kohandused tegemata ning oma põhivajaduste (näiteks tualeti kasutamine, duši all käimine või söögi saamine) rahuldamiseks oli liikumispuudega inimene sunnitud kasutama teiste asutuses viibijate abi (EIKo 35888/11, Vagapov vs. Ukraina, 19.03.2020). Erivajadustega inimeste puhul tuleb teenuse osutamise tingimusi (nii keskkonna kohandamist kui ka erivajadusi arvestavat kohtlemist, hooldust ja meditsiinilise abi osutamist) eriti põhjalikult ja tähelepanelikult silmas pidada (vt ka EIKo 28300/06, Musiał vs. Poola, 20.01.2009). Õiguskantsler on kontrollkäikudel täheldanud, et keskkonna kohanduste tegemata jätmine võib hõlpsasti kaasa tuua ka olukorra, kus inimeste liikumisvabadust piiratakse ilma õigusliku aluseta (ntKose Kodu 2018. a kontrollkäigu kokkuvõte, vt kaõiguskantsleri 2016. a kiri nr 7-7/161162/1604229 dementsuse diagnoosiga inimeste probleemidest).Elutingimused peavad aitama teenust parandada, mitte tekitama inimeses hirmu, alaväärsust või rahutust. Sobivaks keskkonnaks loetakse niisuguseid tingimusi, mis loovad positiivse, terapeutilise õhkkonna: tagavad igale inimesele piisava ruumi, valguse, sobiva temperatuuri ja ventilatsiooni ning asutuse rahuldava üldseisukorra (vtCPT/Inf (2009) 3, p 108 ja CPT/Inf (98) 12-part, al p 32).Arvestada tuleb sedagi, kuidas on inimesel võimalik oma päeva sisustada, kuna ka see avaldab mõju inimväärikusele. Näiteks on EIK pidanud muude tingimuste kõrval ebapiisavaks, kui inimene sai viibida iga päev värskes õhus vaevalt ühe tunni ning kasutada raamatukogu ja vaba aja ruumi 2–3 korda nädalas umbes kaks tundi korraga, kus tal oli võimalik vaadata telerit, lugeda ja lauamänge mängida (EIKo 28300/06, Musiał vs. Poola, 20.01.2009). AsjasStanev vs. Bulgaaria (17.01.2012) heitis EIK ette seda, et patsientidele ei pakutud teraapiat või aktiviseerivaid tegevusi. CPT on seisukohal, et terapeutilised ja arendavad tegevused peavad olema tagatud kõigile hoolekandeasutuse elanikele. Inimestele peab tegevust pakkuma nende eripära ja abivajadust arvestades ning vajaduse korral tuleb suurendada klientidega tegelevate terapeutide hulka (CPT/Inf (2013) 20). Lisaks on CPT märkinud, et aktiivsesse tegevusse peab kaasama võimalikult palju kliente ning eriti oluline on arendada nende klientide oskusi, kes võiksid suunduda kergemale teenusele (CPT/Inf (2008) 29). Ka õiguskantslerile on kontrollkäikudel silma jäänud, et sageli ei pakuta hoolekandeasutuste elanikele mõtestatud tegevusi ega terviseseisundi säilitamiseks vajalikke teraapiaid (ntVõisiku Kodu 2018. a kontrollkäigu kokkuvõte,Sillamäe Kodu 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte, vt kaõiguskantsleri 2017. a ringkiri üldhooldusteenuse osutajatele).Kui erivajadustega inimene on sunnitud viibima tingimustes, mille puhul ei ole arvestatud tema tervisliku seisundiga, võib see tekitada temas kergesti alaväärsustunnet ja jõuetust. Sobimatutes tingimustes hoidmine võib seega kaasa tuua tema tervise halvenemise, sh põhjustada stressi ja rahutust. Stress ja rahutu olek võivad omakorda kaasa tuua aga vajaduse ohjeldusmeetmete rakendamiseks, mille kasutamist asutused peaksid ennetama. Seega on sobilikud viibimistingimused hädavajalikud nii inimväärse kohtlemise tagamiseks kui ka inimese suhtes piiravamate meetmete rakendamise vajaduse vältimiseks.

Ebaõiglast kohtlemist võib sotsiaal- või tervishoiuasutuses viibiv inimene tajuda eriti teravalt olukordades, kus ta endaga toimuva üle ise otsustada ei saa ning tema suhtes kasutatakse ohjeldusmeetmeid. Iga selline olukord aga ei ole käsitatav väärkohtlemisena. PS § 28 lg 1 alusel on lubatud kohases menetluses tahte vastaselt ravida nakkushaiget või psüühikahäirega inimest (vt ka PsAS § 11 ja NETS § 4) ning PS § 20 lg 2 p 5 lubab piirata endale või teistele ohtliku psüühikahäirega inimese liikumisvabadust (vt ka SHS § 105 ja 107).Inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni (nn Oviedo konventsioon) art-te 7 ja 26 järgi võib psüühikahäirega inimest teatud tingimustel tahte vastaselt ravida. Lubatav on see siis, kui ravitakse just seda psüühikahäiret, mis põhjustab tõsist ohtu inimese enda tervisele, ja ravi on nii tema enda kui ka teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Lisaks peab inimese õiguste kaitseks olema seadusega ette nähtud kohane järelevalve-, kontrolli- ja kaebamismenetluse võimalus. Neile tingimustele vastavad menetlused on ette nähtud nii NETS § 4 alusel nakkushaige ravimisel kui ka PsAS § 11 alusel psühhiaatrilise abi osutamisel, kuid muude meditsiinitoimingute ajal inimese ohjeldamist kehtiv õigus ei luba. Õiguskantsleri kontrollkäikudel on selliseid ohjeldamise juhte siiski täheldatud (vt õiguskantsleri 2018. a kontrollkäigu kokkuvõte). Tervishoiuteenuse osutamisel on ohjeldamine selgelt ja ühemõtteliselt lubatud vaid PsAS alusel. Kui inimest on tarvis meditsiinilistel põhjustel tema tahte vastaselt ohjeldada, tuleb selleks luua täiendav põhiseadusega kooskõlas olev lahendus.EIK ei ole näinud väärkohtlemist olukorras, kus psühhiaatriahaiglas tahtest olenematul ravil viibinud patsienti ohjeldati, sundtoideti ja talle manustati tahte vastaselt meditsiinipersonali otsusel ravimeid meditsiiniteaduse tunnustatud ravijuhistele tuginedes (EIKo 10533/83, Herczegfalvy vs. Austria, 24.09.1992). Kohus osutas ka, et üldjuhtumil ei saa terapeutiliselt vajalik abinõu olla ebainimlik või alandav. Kohus on pidanud meditsiiniliselt põhjendatud juhtudel aktsepteeritavaks sunniviisiliselt ravimite manustamist ka teistes kohtuasjades ning ei ole näinud väärkohtlemist ka siis, kui patsient osutas soovimatutele kõrvalmõjudele (EIKo 14659/02, Wilkinson vs. Ühendkuningriik, 28.02.2006 ; EIKo 18835/91, Grare vs. Prantsusmaa, 02.12.1992). Samas olukorras, kus patsiendi suhtes rakendati mehaanilist ohjeldamist (rihmadega) ilma, et oleks proovitud teisi võimalusi patsiendi rahustamiseks, ning kus haigla personal ignoreeris ohjeldatud patsiendi kaebust seljavalu osas, tuvastas EIK konventsiooni art 3 rikkumise (EIKo 75450/12, M.S. vs. Horvaatia (No.2), 19.05.2015).

Kuigi nii EIÕK kui kaOviedo konventsioon ei välista teatud tingimustel ja kohases menetluses psüühikahäirega inimese vabaduse piiramist ja tema tahte vastast ravi, on ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee selles küsimuses teistsugusel seisukohal. Komitee onPIÕK art-te 14 ja 15 valguses kritiseerinud psüühikahäirega inimeste tahtevastast hooldusse paigutamist ning ravi (ja ravimise eesmärgil vabaduse piiramist), samuti ohjeldusmeetmete kasutamist (vt ntAustria 30.09.2013 raport, Taani 30.10.2014 raport,Leedu 11.05.2016 raport,Slovakkia 17.05.2016 raport,Bulgaaria 22.10.2018 raport,Poola 29.10.2018 raport).ÜRO eriraportöör piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise alal on 2013. aastal avaldatud raportis (UN.Doc.A/HRC/22/53) nõudnud absoluutset keeldu ohjeldusmeetme kohaldamisele psühhiaatriahaiglates ja sotsiaalhoolekandeasutustes, kuivõrd ebaterve psüühikaga inimeste ohjeldamine ka lühikese perioodi vältel võib viidata piinamisele ja väärkohtlemisele. Eriraportööri ettepanekule keelata täielikult vaimuhaigete inimeste ohjeldamine on rahvusvahelisel tasandil siiski toodud mitmeid vastuargumente. Ameerika ja Maailma Psühhiaatrite Assotsiatsioon on omaühises vastuses raportile nentinud, et eraldamine ning pikaajaline ohjeldamine on problemaatilised ning sellega võib kaasneda väärkohtlemine. Siiski ei nõustuta ohjeldusmeetmete täieliku keelustamisega, kuivõrd psühhoosis patsientide puhul, kes üritavad end või teisi tõsiselt vigastada, võib ohjeldamine olla ainuke võimalus nii patsiendi enda kui teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Lühiajaline ja humaanne ohjeldamine võib psühhiaatrite hinnangul olla elupäästev (Torture in Healthcare Settings: Reflections on the Special Rapporteur on Torture’s 2013Thematic Report, lk 143).

Riigikohus on oma lahendites märkinud, et isiku kinnisesse asutusse paigutamisel peab kohus otsustama ka tahtevastaselt kohaldatava ravi üle, st kohtulikule kontrollile on allutatud nii liikumisvabaduse piiramise kui ka tahtevastase ravi heakskiitmine (vtRKTKm 19.12.2018, 2-18-11917/26). Kohus ei pea määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid kohtulahendist peab inimesele olema vähemasti arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) tahtevastaselt ravimeid manustada (vtRKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13). Tahtevastase ravi osutamise viisi täpsustamist kohtulahendi resolutsioonis on Riigikohus lubatavaks pidanud (vt RKTKm 24.04.2019, 2-18-5670/52).Kui Riigikohus on leidnud, et ravi üle otsustamine hõlmab ka isiku ravimitega ohjeldamist (vt PsAS §-d 14–14⁴ ja RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917/26, p 19), siis CPT hinnangul ei kuulu ohjeldamine terapeutiliste meetodite hulka, vaid on ohutuse tagamiseks mõeldud meede (vtCPT/Inf(2017)6, p 1.5). CPT on rõhutanud, et ohjeldusmeetme kasutamine peaks olema viimane võimalik vahend patsiendi käitumise kontrollimiseks ning ohjeldamine ei tohiks mingil juhul kanda karistamise eesmärki. Ohjeldamise eesmärk peaks olema vältida vigastuste teket või vähendada akuutset ärevusseisundit või vägivalla riski. Kindlasti ei ole ohjeldusmeetmete kasutamine lubatud personali mugavuse eesmärgil ning meetmete kasutamist ei saa õigustada personali vähesusega (CPT/Inf (2006) 35, p 43). Patsiendi suhtes ohjeldusmeetmete rakendamise üle peab arst iga juhtumi puhul eraldi otsustama ja otsust põhjendama. Vältida tuleb blanketset volitust patsiendi ohjeldamiseks, kuna siis võidakse ohjeldusmeetmeid rakendada liiga kergekäeliselt (CPT/Inf (2006) 35, p 44). Psüühikahäirega isiku sundtoitmist on Riigikohus pidanud isiku tahte vastase ravi (ja tervishoiuteenuse) mõistega hõlmatuks (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 61).Ohjeldusmeetmete rakendamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema (ka kohtulikult) kontrollitav. Sestap peab dokumenteerimine olema sedavõrd põhjalik, et tagantjärele saaks välja selgitada ohjeldusmeetme kasutamise tinginud asjaolud ja põhjendused ning hinnata, kas konkreetse meetme kasutamine oli proportsionaalne. Ohjeldusmeetme rakendamise õigustatuse hindamiseks ei ole piisav, kui inimese seisundit on kirjeldatud napilt iseloomustavate sõnadega nagu „rahutu“ või „agressiivne“, sest see ei anna teavet juhtunu asjaolude kohta ega kirjelda, milles ohtlikkus seisnes. Näiteks on Riigikohus vanglas kohaldatavate ohjeldusmeetmete kohta märkinud, et märkus „rahutu“ ohjeldusmeetme kasutamise aktis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis (RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-18-12, p 15). Ka CPT rõhutab vajadust dokumenteerida ohjeldamist õigustavaid asjaolud piisavalt põhjalikult (CPT/Inf (2016) 21, p 188). Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu ohjeldusmeetmete kasutamise dokumenteerimise puudustele (ntAhtme Haigla 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte,Lõuna-Eesti Haigla 2016. a kontrollkäigu kokkuvõte, Wismari Haigla2015. a ja2017. a kokkuvõte,Valkla Kodu 2017. a kokkuvõte). Ka on õiguskantsler osutanud, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada vaid siis, kui see on vältimatult vajalik (inimest ei tohi eraldusruumi viia selleks, et teda korrale kutsuda ebasobiva käitumise eest, vtValkla Kodu 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte).Ohjeldusmeetmete rakendamist kontrollides on õiguskantsler kritiseerinud mehaaniliselt ohjeldatud patsiendile mähkmete kasutamise peale sundimist (ntAhtme Haigla 2019. a kontrollkäigu kokkuvõte). Psühhiaatriahaiglas pidi inimene mehaanilise ohjeldamise ajal kandma mähkmeid ka siis, kui ta ise või personali toel oleks olnud võimeline tualetti kasutama. Õiguskantsleri hinnangul oli selline mähkmete pealesundimine inimväärikust alandav ning leidis, et kui patsiendi seisund vähegi võimaldab, tuleks mähkmete kasutamise peale sundimise asemel aidata tal tualetti kasutada. Ka CPT on märkinud, et ohjeldatud patsient peab saama tualetis käia, ning mähkmete kasutamist ei saa õigustada näiteks sellega, et pole töötajaid, kes inimest tualetis abistaks (CPT/Inf (2018) 44).Ebainimliku ja alandava kohtlemiseni võib viia aga see, kui sotsiaal- või tervishoiuasutuses viibiv inimene ei saa oma tervislikule seisundile vastavat ravi. Nõnda on kohus leidnud, et ebapiisava psühhiaatrilise abi, teraapiate vähesuse (therapeutic abandonment) ja individuaalse raviplaani puudumise tõttu on inimest hoitud ebakohastes tingimustes, ning tuvastanud art 3 rikkumise (EIKo 34602/16, Strazimiri vs. Albaania, 21.01.2020). Veel on kohus osutanud, et iga patsiendi ainulaadsusest hoolimata peab asjakohane ravi üldjuhul hõlmama endas nii haiguse sümptomite kiiret leevendamist kui ka ulatusliku teraapia strateegiat, mis aitab ennetada patsiendi tervise halvenemist (EIK suurkoja otsus 47152/06, Blokhin vs. Venemaa, 23.05.2016). EIK on tuvastanud art 3 rikkumise ka olukorras, kus sundravil (kuriteo toimepanemise tagajärjel) viibivale patsiendile ei tagatud meditsiinilist abi ning psühhoteraapiat temale arusaadavas keeles (EIK suurkoja otsus 18052/11, Rooman vs. Belgia, 31.01.2019). Kuigi tervislikule seisundile vastava meditsiinilise abi osutamata jätmine võib viia väärkohtlemiseni, ei tähenda see, et inimesel oleks õigus nõuda enda soovile vastavat ravi. Nii ei ole kohtu hinnangul tegu väärkohtlemisega olukorras, kus raskelt haigele inimesele ei võimaldata katsetamisjärgus ravimit ning seda ka juhul, kui teistes riikides on lubatud ravimit kasutada (EIKo 47039/11 ja 358/12, Hristozov jt vs. Bulgaaria, 13.11.2012).

ÜRO eriraportöör piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise alal avaldas 2016. aastal raporti, kus tõi välja, et rahvusvaheline piinamise ja alaväärse kohtlemise eest kaitsev inimõiguste raamistik ei võta alati arvesse soolise võrdõiguslikkuse dimensiooni ehk seda, kuidas soopõhised stereotüübid/hoiakud ning sotsiaalsetele normidele/soorollidele mittevastamine mõjutavad eriti naiste ja tüdrukute õiguste kaitset. Kontekstis, kus soolise ja seksuaalse identiteedi ning soorollidega seotud kahjulikud stereotüübid/hoiakud on iseenesestmõistetavad, võib väärkohtlemine olla sageli normaliseeritud nii õiguskaitsesüsteemides kui ka ühiskonnas laiemalt: nt lähisuhtevägivalla all kannatavat naist ei aidata, kuna see on „peresisene“ privaatsfääri kuuluv probleem; sünnitusabi kontekstis alaväärset kohtlemist kogev sünnitaja peab sellega leppima, kuna see „käib naiseksolemise juurde“; seksuaalteenuseid pakkuv naine on „ise süüdi“, kui tema vastu kasutatakse seksuaalvägivalda jne. Ka viitab ÜRO eriraportöör intersektsionaalsusele ehk tunnuste lõimumisele: sageli on eriti haavatavad LGBT+ kogukonda kuuluvad inimesed, puuetega naised ja tüdrukud, naissoost migrandid, naissoost kinnipeetavad, kuna nende gruppide puhul mõjuvad korraga mitu eri stereotüüpi/hoiakut, mis põhjustavad väärkohtlemise normaliseerimist. ÜRO konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (ingliskeelne lühend CEDAW, vastu võetud 1979. a) ei viidata piinamise või alaväärse kohtlemise keelule, kuid mitmed hilisemad inimõiguste konsensusdokumendid ja rahvusvaheliste konventsioonide täitmist seiravate komiteede seisukohad loovad seoses diskrimineerimise ja alaväärse kohtlemise vahel. Näiteks CEDAW täitmist seirava komitee üldsoovituse nr 35 (General recommendation No. 35 on gender-based violence against women, updating general recommendation No. 19, CEDAW/C/GC/35) kohaselt võib soopõhine naistevastane vägivald rikkuda teatud juhtudel alaväärse kohtlemise või piinamise keeldu, kaasa arvatud vägistamise, lähisuhtevägivalla või kahjustavate praktikate puhul. Samuti paneb CEDAW art 5 riikidele kohustuse võidelda eelarvamuste ja stereotüüpide vastu (vt ka võrdluseks Istanbuli konventsiooni art-d 12, 13 ja PIÕK art 8).

ÜRO eriraportöör piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise alal selgitab samuti oma 2019. a raportis, kuidas lähisuhtevägivald alavääristab või rikub inimese füüsilist, psüühilist ja/või emotsionaalset terviklikkust ning vägivalla toimepanija on võimupositsioonis. Sellises kontekstis on valu või kannatuste põhjustamine ohvrile tahtlik ja sageli süsteemne, seega rikub lähisuhtevägivald alaväärse kohtlemise või piinamise keeldu ning lisaks individuaalsele kriminaalvastutusele lasub riigil vastutus lähisuhtevägivalda ära hoida ning sellele asjakohaselt reageerida (Relevance of the prohibition of torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment to the context of domestic violence,A/74/148). CEDAW komitee on lähisuhtevägivalda ja soolist diskrimineerimist analüüsinud nt kaasustes X. ja Y. vs. Gruusia (CEDAW/C/61/D/24/2009, 13.07.2015) ja S.T. vs. Venemaa (CEDAW/C/72/D/65/2014, 25.02.2019). EIK on samuti leidnud lähisuhtevägivalda puudutavates kaasustes art 3 rikkumise. Olulise doktriini muutuse EIK praktikasse tõi Nahide Opuze kaasus (vt EIKo 33401/02, Opuz vs. Türgi, 09.06.2009). Avaldaja ja tema ema kannatasid aastaid Opuze abikaasa H. O. vägivalla all, kuid Türgi õiguskaitsesüsteem ei reageerinud sellele täie tõsidusega ning 2002. aastal tulistas H. O. Opuze ema ja naine suri. EIK leidis, et Türgi ei kaitsnud avaldajat ning tema ema ebainimliku ja alandava kohtlemise eest ega ka viimase elu (art-te 2 ja 3 rikkumine). Opuz on oluline kohtulahend kolmel põhjusel. Esiteks leidis EIK esmakordselt, et tegemist oli just soopõhise vägivallaga ning seega soolise diskrimineerimise ühe vormiga, tuvastades EIÕK art-te 2 ja 3 rikkumise koosmõjus konventsiooni art-ga 14 (diskrimineerimise keeld). Teiseks kinnitas EIK riikide positiivset kohustust võtta kasutusele vastavaid meetmeid ja kaitsta lähisuhtevägivalla ohvreid art-te 2, 3 ja 8 rikkumiste eest ka siis, kui vägivalla toimepanijaks on eraisik, mitte riik. Ning kolmandaks kinnitas EIK, et lähisuhtevägivald vastab art 3 rakendamiseks vajalikule raskusastmele. Üldiselt on EIK jäänud sellele lähenemisele truuks. Vt nt EIKo 49645/09, Bălșan vs. Rumeenia, 23.05.2017, kus EIK leidis, et vägivald, mida Bălșani abikaasa tema vastu kasutas, vastas art 3 nõutavale raskusastmele ja kuigi Rumeenia võimud olid vägivallast teadlikud, ei kaitsnud nad Bălșani. EIK viitas, kuidas Rumeenia võimude arvamuste kohaselt oli Bălșan ise süüdi vägivalla esile kutsumises ning koduvägivald polnud piisavalt tõsine, et kuuluda karistusõiguse kohaldamisalasse. EIK osundas, et ehkki kaebaja kurtis menetluste käigus jätkuva vägivalla üle, ei võtnud võimud kasutusele mingeid meetmeid kaebaja kaitseks. EIK leidis, et Bălșani vastu kasutatud vägivald oli soopõhine vägivald, mis on üks diskrimineerimise vorm. Seega tuvastas EIK EIÕK art 3 rikkumise koosmõjus konventsiooni art-ga 14 (diskrimineerimise keeld). Vt lisaks EIKo 33234/07, Valiulienė vs. Leedu, 26.03.2013 ; EIKo 41261/17, Volodina vs. Venemaa, 09.07.2019 ; EIKo 34168/11, Munteanu vs. Moldova, 26.05.2020 .

ÜRO inimõiguste komitee viimase aja praktikast leiab näiteid, kus piinamise ja alaväärse kohtlemise keelu puhul on arvesse võetud soolise võrdõiguslikkuse dimensiooni. Näiteks kaasustes Mellet vs. Iirimaa (CCPR/C/116/D/2324/2013, 31.03.2016) ja Whelan vs. Iirimaa (CCPR/C/119/D/2425/2014, 17.03.2017) leidis komitee, et Iirimaa riigisisene regulatsioon, mis ei taga naiste juurdepääsu turvalisele ja legaalsele raseduse katkestamisele, rikub ICCPR art 7 (piinamise ja julma, ebainimliku, väärikust alandava käitumise keeld). Ka ÜRO piinamisvastase komitee praktika on võtnud arvesse soopõhise vägivalla dimensiooni. Näiteks kaasuses Sylvie Bakatu-Bia vs. Rootsi (CAT/C/46/D/379/2009, 03.06.2011) leidis komitee, et Rootsi rikuks UNCAT art 3, kui ei rahuldaks Sylvie Bakatu-Bia asüülitaotlust, kuna mh ähvardaks teda Kongo Vabariigis seksuaalvägivald. Kaasuses F. B. vs. Holland (CAT/C/56/D/613/2014, 20.11.2015) leidis komitee, et Holland rikuks UNCAT artiklit 3, kui ei rahuldaks F. B. asüülitaotlust ja saadaks ta tagasi Guineasse, kuna seal on naiste suguelundite moonutamise (FGM ehk female genital mutilation) praktika väga levinud. Ka Eestile siduv naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon ehk nn Istanbuli konventsiooni art 61 viitab riikide kohustusele tagada, et kaitset vajavaid naistevastase vägivalla ohvreid ei saadetaks, sõltumata nende staatusest või elukohast, ühelgi tingimusel tagasi mis tahes riiki, kus nende elu võib olla ohus või kus neid võidakse piinata või ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada. Samuti toob Istanbuli konventsioon eraldi välja osalisriigi kohustuse kriminaliseerida psüühiline vägivald (art 33), jälitamine (art 34, vt võrdluseks KarS § 157³), seksuaalvägivald (art 36, vt võrdluseks KarS 7. jagu), sundabielu (art 37), naiste suguelundite moonutamine (art 38, vt võrdluseks KarS § 1181), sundabort ja sundsteriliseerimine (art 39, vt võrdluseks KarS § 125). EIK on aborti puudutavates kaasustes viidanud ebainimlikule kohtlemisele lahendites EIKo 27617/04, R.R. vs. Poola, 26.05.2011 ning EIKo 57375/08, P. ja S. vs. Poola, 30.10.2012, kuid oluline on märkida, et erinevalt ÜRO inimõiguste komiteest ei toonud EIK välja abordi ja soolise võrdõiguslikkuse seost. EIK on leidnud art 3 rikkumise ka roma vähemusse kuuluvate naiste sundsteriliseerimise kaasustes (vt nt EIKo 15966/04, I.G. jt vs. Slovakkia, 13.11.2012 ; EIKo 18968/07, V.C. vs. Slovakkia, 08.11.2011 ; EIKo 29518/10, N.B. vs. Slovakkia, 12.06.2012), sünnitusabi puudutavas lahendis EIKo 56660/12, Korneykova ja Korneykov vs. Ukraina, 24.03.2016, kus ametivõimud kasutasid julgeoleku tagamiseks sünnitaval naisel käeraudu lisaks valvuritele, ning nn süütuse testimist puudutavates otsustes, kus politsei poolt kinni peetud naised pidid läbima sunniviisilise günekoloogilise läbivaatuse (nt EIKo 36369/06, Yazgül Yilmaz vs. Türgi, 01.02.2011). Märkimisväärsed on ÜRO naistevastase vägivalla, selle põhjuste ja tagajärgede eriraportööri 2019. a ülevaade inimõiguste ja sünnitusabi teemal, kus tuuakse välja väärkohtlemise näited sünnitusabi kontekstis (A human rights-based approach to mistreatment and violence against women in reproductive health services with a focus on childbirth and obstetric violence, A/74/137) ning CEDAW komitee seisukoht asjas S. F. M. vs. Hispaania (CEDAW/C/75/D/138/2018, 28.02.2020), kus esmakordselt viidatakse riigi kohustusele ennetada ja ära hoida sünnitusabi kontekstis aset leidvat vägivalda.

Inimõiguste kaitse süsteemi üks alustala on väärkoheldud inimese õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. PS § 14 sätestab riigi kohustuse tagada põhiõigusi ning sellest tuleneb ka õigusriigi põhimõttest juurduv üldine põhiõigus menetlusele. Riigikohtu hinnangul on menetluslike põhiõiguste eesmärk mh tagada põhiõiguste tõhus kaitse (RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p 75). Asjakohased on siinkohal nii PS § 15 esimeses lauses sätestatud igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka PS §-st 25 tulenev igaühe õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on toodud nt EIÕK art-s 13, ICCPR art 2 p-s 3, ELPH art-s 47 ja UNCAT art-s 14.Kommenteeritava paragrahviga seotud juhtumite puhul on oluline, et riigil on alati kohustus viia väärkohtlemise juhtumite uurimiseks läbi tõhus uurimine, mis võib olla tsiviilõiguslik (nt meditsiinilist hooletust puudutavate kaebuste korral) või – nagu jõustruktuuride puhul üldiselt nõutav – kriminaalõiguslikus vormis (vt ka § 18 komm-d 12 ja 13). Ametlik kaebus ei ole menetluse alustamiseks vajalik ning riigil tuleb väärkohtlemisest teada saades tegutseda ka omaalgatuslikult (EIK suurkoja otsus 41720/13, Nicolae Virgiliu Tănase vs. Rumeenia, 25.06.2019, p 115). Tõhus uurimine peab suutma mh selgitada välja väärkohtlemise eest vastutavad isikud ning neid vajadusel karistada (EIK suurkoja otsus 22277/93, Ilhan vs. Türgi, 27.06.2000, p 97). Paraku ei ole politsei sisekontroll just ülemäärase jõu kasutamist või võimude rünnakuid puudutavatele kaebustele reageerides sageli piisavalt läbipaistev ning kaebajatele ei ole tagatud kiire juurdepääs sõltumatule uurimisorganile (CPT2019. a raport Ühendkuningriigi kohta). Ka Eesti suhtes on EIK tuvastanud EIÕK art 3 uurimiskohustuse rikkumise põhjusel, et riigisisesed ametivõimud ei uurinud tõhusalt asjaolusid, mis ümbritsesid politsei väidetavat jõu kasutamist kaebaja vastu: riik ei täitnud tõendamiskohustust ega näidanud, et jõu kasutamine oli hädavajalik ega olnud ülemäärane, samuti ei esitanud riik rahuldavat ja veenvat selgitust kaebaja vigastuste võimaliku tekke kohta (EIKo 64418/10, Mihhailov vs. Eesti, 30.08.2016, p 132). Kui politsei on siiski väidetavat väärkohtlemist kinnipidamiskohas igakülgselt uurinud ning uurimise tulemuse ning seda toetavate materjalide põhjal on võimalik veenduda, et ette heidetud käitumist tegelikult aset ei leidnud, ei ole õiguskantsler rikkumist tuvastanud (õiguskantsleri 2015. a seisukoht). Selgete menetlusreeglite ning süsteemi puudumist kaebuste lahendamisel on täheldatud sageli ka vanglate puhul (nt CPT2020. a raport Kreeka kohta). Kaebemehhanismid peavad olema seadusandluses reguleeritud ning kinni peetud inimestele praktikas kättesaadavad, kaebuse esitamine ei tohiks eeldada õigusalaseid teadmisi, vajadusel tuleb kinni peetud inimesele tagada kirjatarbeid ning ka tuge, järgida tuleb konfidentsiaalsuse ja turvalisuse nõudeid (tagakiusamine peab olema välistatud) ning kaebemehhanismid peavad võimaldama tõhusalt ehk kohe, põhjalikult ja kiiresti selgitada välja toimunu asjaolud ning vastutavad isikud (CPT2017. a üldaruanne). Kaebuste esitamise süsteemi paremaks korraldamiseks on õiguskantsler teinud tähelepanekuid ka psühhiaatrilist ravi osutavate asutuste puhul (vt ntõiguskantsleri 2020. a kontrollkäigu kokkuvõte). Mõistagi on kaebuse esitamise eelduseks, et väidetavad väärkohtlejad oleksid identifitseeritavad (vt õiguskantsleri 2007. a seisukoht massiliste korratuste kohta, lk 185 jj). Tõhusa uurimise läbiviimise kohustus on osa piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keelust, kuid tõhusate õiguskaitsevahendite nõue läheb sellest kaugemale (EIKo 46454/11, Abu Zubaydah vs. Leedu, 31.05.2018, p 674). EN inimõiguste volinik on pidanud nt politsei kaebesüsteemi üheks peamiseks eesmärgiks lihtsustada inimese juurdepääsu EIÕK artikliga 13 sätestatud tõhusale õiguskaitsevahendile (EN inimõiguste voliniku 2009. a arvamus, p 22). Õiguskaitsevahend peab suutma sisuliselt adresseerida õiguste rikkumist ning tagama ka kohase hüvitise (EIKo 49773/15, S.A. vs. Holland, 02.06.2020, p 75). Ebakohastes kinnipidamistingimustes hoitava isiku jaoks on kõige olulisem õiguskaitsevahend, mis suudab kestva rikkumise kiiresti lõpetada (EIKo 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, 29.01.2019, p 124). Nimelt on ennetav õiguskaitsevahend tõhus vaid siis, kui see pakub kohest abi lubamatutes tingimustes viibivale kaebajale (EIKo 49268/10, Longin vs. Horvaatia, 06.11.2012, p 41). Samuti on kehvades kinnipidamistingimustes või kohtlemises seisneva väärkohtlemise puhul oluline, et õiguskaitsevahend oleks inimesele vahetult kättesaadav. Selliseks õiguskaitsevahendiks ei saa EIK hinnangul Eesti õigussüsteemis pidada lahendust, kus kehtiva õiguse alusel saab kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse esitada vaid vangla direktor ja otsuse teeb Justiitsministeerium (EIKo 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, 29.01.2019, p 127). Distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist peab kinnipeetaval olema võimalik kohtus sisuliselt vaidlustada enne, kui ta kartserikaristuse ära kannab (EIKo 19606/08, Payet vs. Prantsusmaa, 20.01.2011). Kui väljasaatmisega kaasneks sihtkohariigis piinamise oht, peab õiguskaitsevahendil olema riigi tegevust automaatselt peatav toime (EIKo 54381/08 jt, Tsvetkova jt vs. Venemaa, 10.04.2018, p 195).

Väärkoheldud inimene on õigustatud taotlema kompensatsiooni, mis võib EIK jaoks seisneda nii rahalises hüvitises kui ka nt määratud karistuse selgel ja mõõdetaval viisil vähendamises. Eesti õiguses sätestatud võimalus esitada ebakohaste kinnipidamistingimuste tõttu kannatatud mittevaralise kahju eest kahjunõue on EIK hinnangul vastanud tõhusa õiguskaitsevahendi nõuetele ka siis, kui kaebajate taotlused on riigisiseses kohtumenetluses rahuldatud vaid osaliselt (EIKo 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, 29.01.2019, p 216). Sellegipoolest võivad riigisiseselt määratavad liiga väikesed kahjuhüvitised olla tõhusa õiguskaitsevahendi kriteeriumide mõistes ebapiisavad (EIKo 62798/09, Artur Ivanov vs. Venemaa, 05.06.2018, p 31). Üks ühele võrdlus riigisiseste kohtute ja EIK pakutavate hüvitiste vahel ei ole siiski asjakohane, kuna arvestada tuleb konkreetse riigi elustandardit ja üldist sissetulekutaset, samuti on riigisiseses süsteemis hüvitis inimesele lähemal ja kättesaadavam kui EIK-le kaebuse esitamine (EIKo 42119/04, Firstov vs. Venemaa, 20.02.2014, p 31). Seejuures on EIK pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu poolt välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK poolt välja mõistetud hüvitisele (EIKo 41743/17, Shmelev jt vs. Venemaa, 17.03.2020, p 92). ÜRO piinamisvastase komitee hinnangul hõlmab vastavas konventsioonis sätestatud piinamise ohvri kannatuste heastamise kohustus seda, et ohvrile oleksid tagatud nii tõhusad õiguskaitsevahendid ja õigus saada hüvitist, endise olukorra taastamist ning rehabilitatsiooni (CAT 2012. a üldkommentaar nr 3, p 2). ÜRO inimõiguste komitee on mh pidanud oluliseks avalikku uurimismenetlust asjaolude väljaselgitamiseks, vastutavate isikute kohtu ette toomist, kompensatsiooni, seadusandluse muutmist, arstiabi ning -ravi tagamist (D. Shelton, Remedies in International Human Rights Law, 3. ed, Oxford: Oxford University Press 2015, lk 198 jj).

Eesti kinnipidamiskohas viibival inimesel on oma õiguste kaitseks võimalik (vangla kontekstis kohustuslik) kasutada vaidemenetluse mehhanisme ning seejärel pöörduda kaebusega halduskohtusse. Muu hulgas on halduskohtul võimalik kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis, sh vaidemenetluse ajal, määrus kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Analoogne võimalus on ka EIK-l, kes saab ajutiste meetmete võtmise raames kohustada konventsiooni osalisriiki võtma viivitamatult meetmeid, et vältida vahetu riski korral kaebajale parandamatu kahju tekitamise võimaluse eskaleerumist: peamiselt kehtestatakse ajutisi meetmeid väljasaatmiste või väljaandmiste ning ka kehva tervisega seotud kinnipidamistingimuste kaebuste korral. RVastS võimaldab väärkohtlemise korral nõuda nii mittevaralise (süüliselt väärikuse alandamine või tervise kahjustamine) kui ka varalise kahju (kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega tekitatud ravikulud või töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu) hüvitamist. Seejuures ei arvestata RVastS § 9 lg 3 järgi mittevaralise kahju hüvitamisel kahju tekitamise süülisust, kui hüvitamist taotletakse EIK otsuse alusel, millega on tuvastatud avaliku võimu kandja poolt EIÕK või selle protokolli rikkumine. Samamoodi ei ole kahju tekitaja süü mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks juhul, kui menetlusõiguse rikkumisega on isikut piinatud või teda on ebainimlikult või alandavalt koheldud (SKHS § 11 lg 2).Arvestada tasub ka Riigikohtu seisukohaga, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 29). Eesti kohtupraktikas on mittevaralise kahju hüvitised olnud nt 158 päeva jooksul värskes õhus viibimise võimaluse puudumise korral 1000 eurot (TlnRnKo 15.12.2017, 3-16-1335), 36 päeva jooksul sisuliselt siseruumiks muudetud jalutusboksi kasutamise tõttu 80 eurot (TlnRnKo 18.09.2017, 3-16-611 ; vt ka RKHKo 08.12.2016, 3-3-1-55-16, p 19); 482 päeva jooksul katkematu ja peaaegu katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimise eest 1500 eurot (RKHKo 15.04.2020, 3-18-360/41, p 18); arestimajas 24 päeva inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimise tõttu 300 eurot (TrtRnKo 08.05.2018, 3-17-265). Viidatud lahendi p-s 14 selgitas ringkonnakohus, et hüvitise suuruse määramisel on asjakohane arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Politsei poolt isiku kinnipidamisel temale tekitatud tervisekahju – küünarvarre hulgimurrud – puhul on peetud sobivaks mittevaralise kahju hüvitiseks nt 500 eurot (TrtRnKo 31.05.2016, 3-14-53017). Väärikuse alandamiseks, millega kaasneks rahaline hüvitis, ei ole peetud nt paavsti näha soovinud kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu keelamist (TlnHKm 12.03.2019, 3-18-1939) või kinnipeetava ühel päeval lõunasöögist ilma jätmist (TrtHKm 24.01.2019, 3-19-127).

Kui väärkohtlemist kaebav inimene leiab, et riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole tema õiguste rikkumist tõhusalt korvanud või kui tal ei ole olnud neid temast sõltumatutel põhjustel võimalik kasutada, on tal pärast riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist (teatud juhtudel ka mitte ammendamist) võimalik pöörduda kaebusega rahvusvaheliste kehandite poole. Riigisiseste mehhanismide läbimist ei pea ootama nt juhul, kui kaitsevahendite rakendamine on õigustamatult veninud või ei ole tõenäoline, et need annaksid tõhusat abi rikkumise ohvriks langenud isikule (UNCAT art 21 p 1 alapunkt c). Ammendatavad õiguskaitsevahendid peavad seonduma väidetava rikkumisega, olema kättesaadavad ning piisavad (EIKo 55089/13, Dorneanu vs. Rumeenia, 28.11.2017, p 59). Samuti peavad nad olema praktikas toimivad ning pakkuma mõistlikke eduväljavaateid (EIKo 18255/10 jt, Tomov jt vs. Venemaa, 09.04.2019, p 151). Kui õiguskaitsevahend ei ole selgelt kasutu, ei õigusta pelgalt kahtlused selle edukuses vahendi ammendamata jätmist (EIK suurkoja otsus 10865/09, 45886/07 ja 32431/08, Mocanu jt vs. Rumeenia, 17.09.2014). Rahvusvaheliste järelevalveorganite pädevus on õiguste rikkumise tuvastamise korral erinev: EIK saab näiteks nn individuaalmeetmete raames määrata konkreetsele kaebajale kahjuhüvitise või nõuda riigilt endise olukorra taastamist ja nn üldmeetmete raames nõuda riigilt seadusandluse muutmist või kinnipidamistingimuste parendamist. Jõustunud otsused on riigile siduvad ning nende täitmist kontrollib EN ministrite komitee. Seevastu samuti väärkohtlemise kaebusi lahendavate ÜRO kehandite (ÜRO piinamisvastane komitee, inimõiguste komitee, puuetega inimeste õiguste komitee jt) soovitusi ei ole riigid kohustatud täitma, kuid riikidel on raporteerimiskohustus selle kohta, kuidas heastamisvahendit on rakendatud. Alandavate kinnipidamistingimuste tõttu talutud kannatuste eest on EIK enamasti määranud rahalisi hüvitisi, samas kui kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise tuvastamise korral peab EIK üldjuhul rikkumise tuvastamist piisavaks hüvitiseks (vtRiigikohtu 2016. aasta ülevaade, p 2). Hüvitise summad varieeruvad, ulatudes tuhandest kuni mitmekümne tuhande euroni. Eesti suhtes tuvastatud vangla kinnipidamistingimusi või ülemäärase sunni kasutamist puudutavate rikkumiste korral on hüvitiste summad jäänud üldjuhul paarist tuhandest kuni 10 000 euroni (nt EIKo 16563/08 jt, Julin vs. Eesti, 29.05.2012 ; EIKo 429/12, Tunis vs. Eesti, 19.12.2013 ; EIKo 66393/10, Tali vs. Eesti, 13.02.2014 ; EIKo 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, 29.01.2019 ; EIKo 42110/17, Jeret vs. Eesti, 09.06.2020), politsei väärkohtlemisega seonduvalt 3000–14 000 eurot (nt EIKo 10195/08, Korobov jt vs. Eesti, 28.03.2013 ; EIKo 64418/10, Mihhailov vs. Eesti, 30.08.2016). EIK määratud hüvitiste eesmärk ei ole riiki karistada.

PS § 18 teine lause ütleb, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Seega teise lause esemeline kaitseala on kitsam esimeses lauses väljendatud absoluutsest piinamise keelust. Meditsiini- ja teaduskatsed on lubatud, kui neisse kaasatud inimesed on vabad oma valikus katses osaleda. Seega normiga kaitstav põhiväärtus on inimese õigus ise otsustada endaga toimuva üle. Kaitsega on hõlmatud kõik inimesed ehk tegemist on igaühe õigusega. Normil on tihe seos teiste põhiseaduses sätestatud õigustega, sest PS § 18 teise lause eesmärk on muu hulgas kaitsta uuringus osaleva inimese tervist (PS § 28), isikupuutumatust (PS § 20), eraelu (PS § 26) ning inimväärikust (PS § 10). EIK on teadusuuringute osalemisega seotud kaasuseid analüüsinud EIÕK art 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) valguses (vt nt EIK suurkoja otsus 46470/11, Parillo vs. Itaalia, 27.08.2015 (teadusuuringute võimalikkus in vitro loote peal), EIK suurkoja otsus 41723/06, Gillberg vs. Rootsi, 03.04.2012 (uuringu korraldaja keeldus jagamast uuringu dokumente muude uuringute teostamiseks)). Rahvusvahelisel tasandil on oluliseks õiguslikult siduvaks dokumendiks, mis reguleerib bioloogia ning meditsiinivaldkonna uuringuid,inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon (nn Oviedo konventsioon, ETS No.164). Konventsiooni on 2002. aastal ka Eesti ratifitseerinud. Euroopa Liidu tasandil reguleerib ravimite kliiniliste uuringute korraldamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 536/2014 ning uuringus osalejate isikuandmete kaitset Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus).

Mõistele (biomeditsiiniline) teadusuuring annab hea sisu Oviedo konventsiooni biomeditsiiniliste teadusuuringutelisaprotokoll (CETS No. 195). Eesti ei ole küll vastavat protokolliratifitseerinud, kuid teadusuuringu üldise mõiste piiritlemiseks ja tõlgendamiseks võib seda siinkohal kasutada. Lisaprotokollis on biomeditsiiniline teadusuuring defineeritud sekkumisena inimese füüsilisse või vaimsesse sfääri (lisaprotokolli art 2). Erialakirjanduses on rõhutatud, et lisaprotokolli eesmärk on kaitsta (meditsiinilises) uuringus osalejaid uuringu esimeses staadiumis, st kaitsta neid sekkumisega seotud riskide eest, mis hõlmavad nii puudutamist, keemiliste, psüühiliste või psühholoogiliste muudatuste esilekutsumist kui ka inimeste mõjutamise eest mingil muul viisil (A. Nõmper. J. Sootak. Meditsiiniõigus. Juura 2007, lk 157).Põhiseaduses on mainitud nii meditsiini- kui ka üldisemad teaduskatsed. Sarnane lähenemine on kaUNESCO bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioonis (Universal Declaration on Bioethics and Human Rights), kus deklaratsiooni kohaldamisala piiritlevas art-s 1 on mainitud nii meditsiiniuuringud kui ka uuringud tehnoloogia valdkonnas. PS § 18 teise lause eesmärgiks on seega pakkuda kaitset inimestele, kes osalevad nii meditsiinivaldkonna uuringutes (nt ravimiuuringud) kui ka muude teadusvaldkondade uuringutes, kus uuringu käigus mõjutatakse kaitsealuse inimese füüsilist või vaimset seisundit. Erialakirjanduses on märgitud, et uuringu käigus kogutud materjali (nt koeproovid) korduvuurimine ei ole käsitletav inimese allutamisena teaduskatsele (A. Nõmper. J. Sootak. Meditsiiniõigus. Juura 2007, lk 157) (vahetut sekkumist inimese kehasse enam ei toimu). Sellises olukorras pakub inimesele kaitset PS § 26 (eraelu puutumatus).On mõistetav, et meditsiini- ja teadusuuringud inimestel on vajalikud, sest ilma nendeta on võimatu lõplikult veenduda uue ravimi või seadme ohutuses inimesele. Nii Maailma Arstide LiiduHelsinki deklaratsioonis (sissejuhatuse p-d 5 ja 6) kui kaUNESCO bioeetika ja inimõiguste ülddeklaratsioonis (art 2(d)) tunnustatakse inimestel teostatavate teadusuuringute olulisust ja vajalikkust.Ravimiameti avaldatud statistiliste andmete kohaselt esitati Eestis 2019. aastal 65 taotlust ravimi kliinilisteks uuringuteks. Seega ei ole teadusuuring midagi erakordset, vaid neisse on kaasatud palju inimesi, kelle õigused vajavad erilist kaitset.Meditsiini- ja teadusuuringute põhieesmärk on avastada ja arendada inimestele vajalikke ravimeid ning tehnoloogiaid. Samas on selle taga ka ravimi- ja seadmete tootjate majanduslik huvi saada suuremat kasumit paremini toimiva või täiesti uue ravimi või seadme müügist. Samuti on ilmne, et katsealuste inimeste grupp võtab enda peale potentsiaalse riski teiste inimeste (ühiskonna) hüvanguks. Seega kerkivad inimeste kaasamisel tehtavate uuringute puhul esile eetika küsimused (vt täpsemalt nt A. Soosaar. Meditsiinieetika. Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, IV ptk, lk 260 jj). Üldlevinud mõiste, mis on võetud kasutusse märgistamaks väärtuste ja huvide konfliktidest tingitud probleeme meditsiini- ja teadusuuringutes, on bioeetika (bioethics). Kuigi mainitud mõiste on meditsiini ja teadusmaailma tulnud suhteliselt hiljuti (1970. aastatel) ning selle täpse sisustamise üle käivad veel teoreetilised vaidlused, on terminit „bioeetika“ kasutatud paljudes rahvusvahelistes soovitusliku ning ka õiguslikult siduva sisuga dokumentides, mis käsitlevad inimeste osalusel tehtavaid teaduskatseid. Oviedo konventsiooni art-s 16 on katsealuse isiku kaitseks loetletud tingimused, millele peab vastama inimesel teostatav uuring. Muu hulgas on nõutud, et mitme eriala asjatundjad oleks hinnanud uuringu eetilist külge ning uuringukava oleks kinnitanud pädev instants (Oviedo konventsiooni art 16(iii)). Konventsiooniseletuskirja kohaselt peab uuringu eetilise poolele hinnangu andmisel lähtuma Oviedo konventsiooni art-s 2 sätestatud põhimõttest, et inimese huvid ja heaolu kaaluvad üle puhtühiskondlikest ning -teaduslikest huvidest. Uuringu eetilisuse hinnang on näiteks nõutav Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammiHORIZON2020 kaudu rahastuse saamiseks. Eestis tehtavate ravimiuuringuteks on vaja saada kliiniliste uuringute meditsiinieetika komitee kooskõlastus (RavS § 92)

Põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi allutada meditsiini- ega teaduskatsetele tema tahte vastaselt. Seega on oluline inimese tahe, soov katses osaleda. Selles peegeldub tänapäeva tervishoiuteenuse osutamise aluspõhimõte, milleks on patsiendi autonoomia tunnistamine. See tähendab, et patsiendil on õigus teada, kuidas teda ravitakse, mis on ravi võimalikud kõrvaltoimed ning meditsiiniline sekkumine saab toimuda ainult patsiendi nõusolekul. Sellest põhimõttest on arenenud mõiste „informeeritud nõusolek“ (informed consent, mõnes allikas tõlgitud ka kui „teadev nõusolek“), mis hõlmab seega nii patsiendi soovi meditsiini abil haigusseisundile leevendust saada kui ka arusaama võimalikest riskidest, mida raviprotsess endas kätkeb. Informeeritud nõusoleku kontseptsioon ja mõiste on kantud üle ka teadusuuringute regulatsiooni (Oviedo konventsiooni art-d 5 ja 16(v)). Seega arvestades patsiendi autonoomia austamise põhimõtte olulisust meditsiinivaldkonnas ning sellele põhimõttele õigusliku tähenduse andmist informeeritud nõusoleku mõiste kaudu, tuleks ka põhiseadusega paika pandud vaba tahte eeldust meditsiini- ja teaduskatsetes osalemiseks tõlgendada kui informeeritud nõusoleku andmist. See tähendab, et teadusuuringu tegijal lasub kohustus selgitada katses osalejatele, kuidas katset tehakse, mis kasu ja ohud sellega võivad kaasneda, ning katsealusel on õigus langetada saadud informatsioonil põhinev otsus uuringus osalemise kohta.Kommenteeritav lause kaitseb igaüht just katsete ja teadusuuringute eest, keelates nende tegemist katsealuse informeeritud nõusolekuta. Mõnedes olukordades on lubatud tervise (PS § 28) ning elu (PS § 16) kaitse eesmärgil ravida inimest, kes ise ei ole nõus meditsiinilise sekkumisega. Näiteks on seaduses sätestatud eeldustel ning kindlat menetluskorda järgides lubatud ravida psühhiaatria patsienti (PsAS § 11) või nakkushaiguse kandjat (NETS § 4), kes ise ravile nõusolekut ei anna. Kas patsiendi nõusolekuta tervishoiuteenuse osutamise puhul oleks mõeldav ka üldtunnustamata ravimeetodit kasutada, on küsitav. Olukorras, kus tavapäraselt kasutatav ravi ei too soovitud tulemust, on inimese tervise ja elu päästmiseks võimalik kaaluda ka üldtunnustamata ravi rakendamist (vt kaHelsinki deklaratsioon, p 37). Samas ei ole sellisel juhul tegemist meditsiinikatse või -uuringu tegemisega, vaid ennekõike arstide püüdega päästa konkreetse patsiendi tervis või elu. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 536/2014 art 35 lubab teatud tingimustel teostada kliinilist uuringut inimese nõusolekuta erakorralise abi olukorras, kus esineb teaduslikult tõestatud eeldus, et uuringus osalemine võib päästa inimese elu. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses (REC(2004)10), mis käsitleb vaimse häirega inimeste õiguste kaitset, on öeldud, et ravimeetodit, mis tekitab püsivat muutust patsiendi füüsilises seisundis (nt ajulõikus), ei või sunniviisiliselt ravil viibiva patsiendi suhtes rakendada (soovituse art 28 lg 2).Inimese informeeritud nõusolek osaleda katses peab olema vabatahtlik. Nõusolekut uuringuks osalemiseks ei saa lugeda vabatahtlikult antuks, kui uuringu korraldaja kasutab nõusoleku saamiseks potentsiaalse katsealuse inimese nõrgemat positsiooni. Näiteks lubab ravimifirma rahalist hüvitist raskes majanduslikus olukorras inimestele, meelitamaks neid uut ravimit enda peal katsetama. Selliselt leitud katsealune võib vaatamata riskidele langetada otsuse, mida ta ei oleks majanduslikult paremini kindlustatuna teinud. Tasu maksmine teadusuuringus osalemise eest ei ole keelatud, kui uuringu korraldaja ei tohi sihilikult ahvatleda rahalise hüvitisega vaesuses elavaid inimesi katsetama enda peal uusi ravimeid või seadmeid.Näited katsealuste haavatava positsiooni ärakasutamise kohta nii rahvusvahelisel kui ka üksikisiku tasandil on leitavad UNESCO rahvusvahelise bioeetika komitee (International Bioethics Committee of UNESCO (IBC))aruannetes . IBC toob oma2013. a aruandes mh välja, kuidas sõjatagajärgedest räsitud riigile pakutakse teise riigi poolt n-ö annetusena ravimeid haigestunud elanikkonna jaoks, kuid vastutasuks soovib annetaja riik teavet ravimite mõju kohta. Samast aruandest pärineb näide vaesuses elavast paljulapselisest emast, keda värvatakse osalema ravimiuuringus ning vastutasuks pakutakse tasuta vajalikku ravi tema raskelt haigele lapsele. Mõistagi ei saa sellistel asjaoludel antud nõusolekut osaleda teadusuuringus lugeda vabatahtlikuks, sest katsealune sisuliselt nõustub teatud isikliku hüve saamisega, mitte otseselt uuringus osalemisega.IBC rõhutab oma2008. a aruandes, et uuringu teostaja peab võtma kasutusele abinõud, mis välistaksid potentsiaalsetele katsealustele isikutele osalemiseks mõju avaldamist. Seega tavapäraselt peaks hoiduma kaasamast uuringusse nt kinnipeetavaid või kaitseväeteenistuses viibijaid. Samas nt Oviedo konventsiooni biomeditsiinilisi uuringuid käsitlevalisaprotokolli art 20 võimaldab teatud tingimustel kaasata uuringutesse ka inimesi, kelle vabadus on piiratud. Näiteks on Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 2019. a kaitstud doktoritöö tuberkuloosi ravimise teemal, mille aluseks olevaid uuringuid tegi doktorant Aserbaidžaani Vabariigi vanglates (E. Gurbanova.Specific characteristics of tuberculosis in low default, but high multidrug-resistance prison setting . Tartu Ülikool. Kopsukliinik, juhendaja: Alan Altraja, Kai Blöndal. Tartu Ülikooli Kirjastus 2019). Uuringuks andis heakskiidu Aserbaidžaani Bioeetika Komitee, kuid Oviedo konventsiooniga kommentaari kirjutamise hetkel ei olnud Aserbaidžaanliitunud .CPT on oma kolmanda aastaaruande p-s 48 öelnud, et üldiselt toetab teadusuuringuid kinnipidamisasutustes, kui need on suunatud spetsiifiliste kinnipidamisasutustes esinevate probleemide lahendamisele (CPT/Inf (93) 12). Kui selliseid uuringuid tehakse, siis oluline on jälgida, et kinnipeetavatele ei avaldataks uuringus osalemiseks survet. CPT on pärast 2004. a Austriasse tehtud visiiti avaldatud raporti p-s 95 rõhutanud, et kinnipidamisasutuses viibivate alaealiste kaasamisel tehtavad uuringud peavad nõusoleku küsimuses vastama rahvusvahelistele standarditele ning nõusoleku andmisesse peab kaasama alaealise vanema või eestkostja (CPT/Inf (2005) 13).Teadusuuringutesse võib kaasata alaealisi ning piiratud teovõimega täiskasvanuid, kes ei ole iseseisvalt võimelised kaaluma kõiki katsetega seonduvaid riske ning seega andma katses osalemiseks informeeritud nõusolekut. Sellele uuringus osalejate kategooriale laienevad erikaitsemeetmed, mis on loetletud Oviedo konventsiooni art-s 17. Konventsiooni seletuskirjas on öeldud, et katsealustena tuleb eelistada nõusoleku andmiseks võimelisi inimesi. Inimeste kaasamine, kes ei ole võimelised uuringu tarbeks informeeritud nõusolekut andma, on vastuvõetav, kui nendeta on võimatu teadusuuringut korraldada (nt vaid imikutel esinevate haiguse või eakaid tabava ning kognitiivset võimet halvava Alzheimeri tõvega seotud uuringud). Kui inimene ei ole võimeline informeeritud nõusolekut andma, tuleb siiski uuringu korraldamisel arvestada tema soovidega. Piiratud teovõimega inimene võib igal hetkel uuringus osalemisest loobuda, ka siis, kui tema eestkostja on uuringuga nõus (Oviedo konventsiooni art 17(v), vt ka PIÕK art 3(a), art 12). Laste puhul tuleb hinnata uuringus osaleva lapse küpsust ning võimet oma soovi avaldada (vt kalapse õiguste konventsiooni art 12). Puudega inimesele, kes vajab otsuse langetamiseks tuge, peab sellist tuge võimaldama (PIÕK art 12, vt kajuhendmaterjali toetatud nõusoleku andmise kohta (European Network of National Human Rights Institutions. Implementing supported decision-making for people with disabilities)). CPT on Serbia kohta 2009. a avaldatud raporti p-s 139 märkinud, et psühhiaatriline patsient, kes on võimeline andma informeeritud nõusoleku tavapäraseks raviks, ei pruugi olla samal ajal võimeline kaaluma meditsiiniuuringuga seotud ohte (CPT/Inf (2009) 1). Seega tuleb patsiendi võimet anda informeeritud nõusolek uuringus osalemiseks hinnata ravimiseks antud nõusolekust eraldi.

Sajandivahetusel toimus teaduses tormiline geneetika areng – sai võimalikuks inimese genoomi järjestamine. Eestis asutati Eesti Geenivaramu SA, kuhu koondati geenidoonorite tervise ja sugupuu andmed. Teaduslik murrang tõstatas aga uusi eetika- ning tundlike andmete kaitsmisega seotud küsimusi (vt ka A. Tikk.Mõnda bioeetika arengust Eestis . – Eesti Arst 2012, 91(3), lk 155–159). Ka rahvusvaheliselt on nii tunnustatud geeniuuringute vajalikkust ja olulisust kui ka väljendatud muret andmete kasutamise ja säilitamise pärast (nt vt UNESCO inimeste geneetiliste andmete küsimust käsitlev deklaratsioon (International Declaration on Human Genetic Data). Oviedo konventsioon käsitleb inimgenoomiga tehtavaid uuringuid üldisest teadusuuringutest eraldi peatükis (inimgenoomile on pühendatud konventsiooni IV ptk (art-d 11–14) ning teadusuuringutele V ptk). Inimgenoomi uuringuga ei kaasne sarnaseid terviseriske nagu näiteks katsealuste puhul, kelle peal testitakse uusi ravimeid. Geeniproovi võtmisel võib ilmselt rääkida füüsilisest sekkumisest inimese kehasse, mis langeb Oviedo konventsiooni V ptk kaitse alla. Oviedo konventsiooni IV ptk pakub kaitset olukorras, kus uuritakse inimeselt juba võetud geneetilist materjali ning sellega ei kaasne inimese otsest mõjutamist kas vaimselt või füüsiliselt. Suuniseid inimeselt eraldatud bioloogilise materjali uuringu eesmärgil säilitamise korral annab näiteks Euroopa Nõukogu soovitus nn biopankade kohta (nr Rec(2006)4) ning IBC raport inimgenoomi ja inimõiguste kohta (Report of the IBC on Updating Its Reflection on the Human Genome and Human Rights). IBC raporti p-s 74 on öeldud, et geenidoonori nõusolek panustada biopanka peab tähendama ka nõustumist sellega, et tehnoloogia arenguga võib kaasneda geneetiliste andmete korduvuurimine, mida on doonoriks andmise hetkel võimatu täpselt ette näha. Korduvuuringute võimalikkust peab geenidoonorile selgitama. Eestis hindab geeniuuringute ning geenivaramu töötlemise eetilist külge Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu (sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 60).

Üldlevinud on tänapäeval loote või tulevaste lapsevanemate geeniuuringud, millega on võimalik tuvastada võimalikke geneetilisi haigusi või muid geenirikkega seotud terviseriske. EIK on öelnud, et riik peab tagama selles valdkonnas selge regulatsiooni ning võimaldama juurdepääsu vajalikele rasedusele eelnevatele ning raseduse kestel tehtavatele uuringutele (vt nt EIKo 54270/10, Costa ja Pavan vs. Itaalia, 28.08.2012, geneetilist haigust kandvate vanemate soov teha enne rasestumist in vitro embrüo uuringuid vältimaks haigestunud lapse sündimist; EIKo 27617/04, R.R. vs. Poola, 26.05.2011, takistused vajaliku geeniuuringu teostamiseks, mis viisid raskelt haige lapse sünnini). Samuti saab geeniuuringuid kasutada isaduse tuvastamiseks. AsjasMisfud vs. Malta (29.01.2019) sedastas EIK, et avaldajale pandud kohustus läbida isaduse tuvastamise eesmärgil geneetiline test ei rikkunud tema puhul EIÕK art 8. In vitro (katseklaasis) loote peal tehtavate teadusuuringute problemaatika on põhjalikult käsitletud EIK suurkoja otsuses 46470/11, Parillo vs. Itaalia, 27.08.2015 . In vitro-uuringud on Oviedo konventsiooni kohaselt võimalikud, kuid on keelatud luua inimloodet vaid uurimise eesmärgil (konventsiooni art 18).Lubamatu on diskrimineerida kedagi geneetilise analüüsi tulemuse alusel (Oviedo konventsiooni art 11).IBC raporti p-s 72 on öeldud, et ei tohi võimaldada geneetilise informatsiooni väärkasutamist tööandjate või kindlustusfirmade poolt. Euroopa Komisjoni eetika ja uute tehnoloogiate töörühm on arvamusel, et tööandja seadusega nõutud kohustus tagada töökohal ohutus ning vähendada terviseriske on valdavalt täidetav ka ilma selleta, et töövõtjad peaksid läbima riskide kaardistamiseks geneetilise testi (The European Group on Ethics in Science and New Technologies to the European Commission (EGE)Opinion n°18, 28.07.2003, Ethical aspects of genetic testing in the workplace).

Oviedo konventsioon näeb ette inimese õiguse saada õiglast hüvitist temale konventsiooni nõuete rikkumise tagajärjel tekitatud põhjendamatu kahju eest (konventsiooni art 24). Riik peab seadustes sätestama sekkumisega tekitatud kahju nõudmise alused ja menetluskorra. Eestis on meditsiinilise või teadusuuringute tegemine inimese informeeritud nõusolekuta kriminaalkorras karistatav (KarS § 138; vt nt TrtMKo 08.12.2011, 1-11-13408/1).