EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Õigust elule võib pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. Õigus elule kaitseb kehalist olemasolu. Õigus elule saab olla ainult füüsilistel isikutel.

Õigust elule kaitsevad ka kesksed rahvusvahelised inimõigusaktid. Paragrahvi 16 sõnastus on peaaegu identne kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 6 lg 1 sõnastusega. Õiguse elule sätestavad ka inimõiguste ülddeklaratsiooni art 3 ning lapse õiguste konventsiooni art 6. EIÕK art 2 lg 1 kohaselt kaitstakse igaühe õigust elule seadusega. ELPH art 2 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus elule.

Paragrahv 16 ei keela iseenesest surmanuhtlust (st surma mõistmist ja hukkamist) (vt RKÜKo 25.09.1996, 3-1-1-97-96, eriti Rait Maruste eriarvamust), küll aga keelustab rahuaegse surmanuhtluse EIÕK 6. lisaprotokoll. 13. lisaprotokoll keelustab surmanuhtluse igas olukorras. Peaaegu kõik Euroopa riigid, sh Eesti, on mõlemad nimetatud lisaprotokollid ratifitseerinud ning need on Eesti suhtes jõustunud (6. protokoll 01.05.1998 ning 13. protokoll 01.06.2004) (surmanuhtluse kohta vt ka komm-d 14–16). Ka ELPH sätestab, et kedagi ei tohi surma mõista ega hukata (art 2 lg 2).

Paragrahv 130, mis lubab erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata isikute õigusi ja vabadusi, ei luba piirata §-s 16 sätestatud õigusi. EIÕK-s sisalduv sarnane säte, art 15, mis lubab sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, teatud ulatuses peatada konventsiooniga võetud kohustuste täitmise, ei luba samuti peatada art-st 2 tulenevaid kohustusi, välja arvatud inimeste hukkumine õiguspärase sõjategevuse tagajärjel. 6. ja 13. lisaprotokolliga võetud kohustuste täitmist ei või peatada.

Paragrahv 16 sätestab isiku subjektiivse õiguse elule, millele vastab riigi kohustus mitte võtta inimese elu. Lisaks kaitsele elu tahtliku võtmise eest hõlmab § 16 ka kaitset selliste rünnete eest, mis pole otseselt suunatud elu võtmisele, kuid mis võivad elu võtmise endaga kaasa tuua.

Peale isiku subjektiivse õiguse sätestab § 16 ka riigi objektiivse kohustuse inimelu kaitsta. Sellele viitab paragrahvi teine lause. Elu kaitseks on riik KarS-ga kehtestanud kriminaalõiguslikud sanktsioonid eluvastaste süütegude eest (KarS §-d 113–117). Kriminaalkorras on karistatavad ka mitmed muud süüteod, mis ei ole suunatud otseselt elu vastu, kuid millega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm või on põhjustatud oht inimese elule (nt ka liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, vt RKKKo 03.03.2016, 3-1-1-12-16, p 12). Riigi roll ei piirdu aga vaid KarS kehtestamisega; riik peab tagama ka kuritegude uurimise ning kurjategijate vastutuselevõtmise ja karistamise. Nende kohustuste täitmata jätmine elu vastu suunatud kuritegude puhul võib kujutada endast § 16 rikkumist. Tapmise ja tapmiskatse puhul eeldatakse kriminaalmenetluses avaliku huvi olemasolu ja selliste kuritegude menetlemisel kehtib eranditult kohustuslikkuse põhimõte ning otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine ei ole lubatud (vt RKÜKo 22.03.2011, 3-3-1-85-09). Kaudsemalt teenivad eesmärki kaitsta elu ka mitmesugused muud riiklikud abinõud avaliku korra ja julgeoleku, riigi- ja tervisekaitse jm valdkondades.

Riigi positiivne kohustus kaitsta elu ei ole piiramatu. Nii pole mõeldav, et riik kaitseks iga tema jurisdiktsiooni all olevat isikut ihukaitsja abil. Igasuguse vägivalla vältimine ei ole praktiliselt saavutatav. Küll aga on riigil aktiivne kaitsekohustus juhul, kui võimud teavad või peaksid teadma, et konkreetse isiku elule on olemas tegelik ja vahetu oht kolmanda isiku poolt ning võimudel on võimalik oma pädevuse piires võtta tarvitusele abinõusid, mis mõistlikult hinnates võiksid seda ohtu vältida (EIKo 87/1997/871/1083, Osman vs. Ühendkuningriik, 28.10.1998; EIKo 33401/02, Opuz vs. Türgi, 09.06.2009; EIKo 2668/07, 6102/08, 30079/08, 7072/09 ja 7124/09, Dink vs. Türgi, 14.09.2010; EIKo 19400/11, R. R. jt vs. Ungari, 04.12.2012). Oluline on siinkohal, kas võimudel on olemas asjasse puutuv informatsioon – kui isiku elule on tema arvates olemas tegelik ja vahetu oht, ei teki võimudel siiski aktiivset kaitsekohustust, kui isik ei ole võime sellest ohust teavitanud ning kui puudub alus arvata, et nad oleksid pidanud sellest muul viisil teadlikud olema (EIKo 25316-25321/94 ja 27207/95, Denizci jt vs. Küpros, 23.05.2001; koduvägivallaga seoses vt EIKo 62903/15, Kurt vs. Austria, 04.07.2019 ning EIKo 41237/14, Talpis vs. Itaalia, 02.03.2017).

Võimalik on ka eelkirjeldatuga vastupidine olukord, kus küsimus ei ole konkreetse inimese kaitsmises, vaid võimude kohustuses kaitsta ühiskonda üldiselt teatud isiku eest, kes võib kujutada endast ohtu mis tahes inimese elule. Juhul kui vägivaldse kuriteo eest vangistust kandev süüdimõistetu paneb eluvastase süüteo toime lühiajalise väljasõidu ajal vanglast, tekib küsimus, kas võimudel oli või pidanuks olema informatsiooni, et selle süüdimõistetu käitumine võib kujutada endast tegelikku ja vahetut ohtu teiste inimeste elule. Kui lühiajalise väljasõidu õiguse andmine otsustati kohase hoolsusega läbi viidud menetluses ja miski ei viidanud sellele, et isik võiks olla teiste elule ohtlik, ei ole tegemist riigi kaitsekohustuse rikkumisega (EIKo 37703/97, Mastromatteo vs. Itaalia, 24.10.2002). Samasugusele seisukohale jõudis EIK asjas, kus eluaegse vabaduskaotuse kandmisest tingimisi vabastatud süüdimõistetu pani mõni kuu pärast ennetähtaegset vabastamist toime tapmise (EIKo 46846/08, Choreftakis ja Choreftaki vs. Kreeka, 17.01.2012). Riigi kaitsekohustuse rikkumisega oli aga tegemist asjas, kus eluaegset vabaduskaotuslikku karistust kandval ning jätkuvalt kuritegusid toime paneval ja võimudele teadaolevalt uusi kuritegusid kavandaval süüdimõistetul lubati teha ühepäevaseid väljasõite vanglast, mille käigus ta pani taas toime tapmise (EIKo 28634/06, Maiorano jt vs. Itaalia, 15.12.2009). EIK on leidnud ka, et riik ei täitnud oma kaitsekohustust juhul, kui ohtlik vaimuhaige vang tappis oma kambrikaaslase, kusjuures võimudele oli tema ohtlikkus teada, kuid seda infot ei edastatud asjasse puutuvale vanglale, samuti oli puudulik vanglasisene kontroll saabuvate vangide osas (EIKo 46477/99, Paul ja Audrey Edwards vs. Ühendkuningriik, 14.03.2002).

Politseiametnikele, kellele on usaldatud teenistusrelvad, tuleb tagada vajalik praktiline väljaõpe; samuti tuleb põhjalikult kaaluda, millistele ametnikele relvakandmisõigus anda (EIKo 36146/05 ja 42418/05, Gorovenky ja Bugara vs. Ukraina, 12.01.2012 ning EIKo 49382/06, Sašo Gorgiev vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 19.04.2012). Riigikohus on leidnud, et kuriteos kahtlustatavale või süüdistatavale relvaloa andmisest keeldumine või tema relvaloa kehtivuse peatamine, samuti kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on iseenesest sobivad ja vajalikud vahendid kaitsmaks teiste inimeste elu ja tervist. Samas ei ole absoluutsed piirangud, mis täielikult välistavad kaalutlusõiguse, mõõdukad. Piirangute kohaldamisel tuleb arvestada kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega või kuriteo asjaoludega, samuti kahtlustatava, süüdistatava või kriminaalkorras karistatud isiku isikuomaduste ning muude oluliste asjaoludega (RKPJKo 26.03.2009, 3-4-1-16-08; RKPJKo 14.12.2010, 3-4-1-10-10; RKPJKo 26.04.2011, 3-4-1-2-11; RKPJKo 23.05.2013, 3-4-1-12-13). Kaalumist võib teostada ka seadusandja, jõudes seejuures järeldusele, et teatud asjaolude puhul tuleb isiku relvaluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada (RKPJKo 18.06.2019, 5-19-26/13).

Lisaks eluvastaste süütegude karistatavuse sätestamisele ning nende uurimise ja süüdlaste vastutuselevõtmise tagamisele hõlmab riigi kaitsekohustus reeglite kehtestamist ning nende järgimise tagamist mitmesuguste muude potentsiaalselt elu ohustavate tegevusvaldkondade ja olukordadega seoses. Vajaduse korral – sõltuvalt tegevusvaldkonna ohtlikkusest – peavad asjasse puutuvad reeglid hõlmama ohtlikus tegevusvaldkonnas tegutsemise litsentsimist, sellise tegevuse läbiviimise korda, ohutusnõudeid ning järelevalvet. Nii leidis EIK, et riik ei täitnud oma kohust kaitsta elu, kui jäätmehoidlast eraldunud metaani plahvatuse tagajärjel hukkusid inimesed. Võimud olid sellest ohust teadlikud, kuid ei võtnud ette küllaldasi samme, et kaitsta inimesi vahetu ja teadaoleva ohu eest (EIKo 48939/99, Öneryildiz vs. Türgi, 30.11.2004). Ka näiteks tervishoiuvaldkonnas peab riik kehtestama reeglid, mis tagavad, et nii era- kui ka avaliku sektori meditsiiniasutused võtaks kohaseid meetmeid oma patsientide elu kaitseks. Kui sellised reeglid on kehtestatud, ei vastuta riik meditsiinilise valeotsuse puhul oma kaitsekohustuse täitmata jätmise eest (EIKo 56080/13, Lopes de Sousa Fernandes vs. Portugal, 19.12.2017), samuti ei ole õigus elule rikutud, kui kehtivate reeglite alusel ei võimaldata terminaalses seisundis haigele juurdepääsu müügiloata eksperimentaalravimile (EIKo 47039/11 ja 358/12, Hristozov ja teised vs. Bulgaaria, 13.11.2012). Meditsiinisüsteemi süsteemne või struktuurne mittetoimimine, mille tõttu isik jääb ilma elupäästvast erakorralisest abist, võib aga kaasa tuua riigi vastutuse (EIKo 56080/13, Lopes de Sousa Fernandes vs. Portugal, 19.12.2017). Näiteks kui enneaegne vastsündinu jäi arstiabist üldse ilma ning suri kiirabiautos pärast sõitmist mitme haigla vahel, kes keeldusid teda vastu võtmast, ei olnud tegemist meditsiinilise valeotsusega ning riik vastutas kaitsekohustuse rikkumise eest (EIKo 24109/07, Asiye Genç vs. Türgi, 27.01.2015). Sama oli järeldus juhtumil, kus raseduse lõppfaasis naisel oli näidustatud kiireloomuline operatsioon üsas surnud loote eemaldamiseks, kuid perekonna suutmatuse tõttu tasuda ravi eest ettemaksu ravist ühes haiglas loobuti ning patsient suri kiirabiautos teel teise haiglasse (EIKo 13423/09, Mehmet Şentürk ja Bekir Şentürk vs. Türgi, 09.04.2013). Riigi positiivset kohustust astuda kohaseid samme oma jurisdiktsiooni all olevate isikute elude kaitseks on käsitletud ka näiteks asjades, mis puudutavad looduskatastroofe (EIKo 15339/02, 21166/02, 20058/02, 11673/02 ja 15343/02, Budayeva jt vs. Venemaa, 20.03.2008 ning EIKo 14350/05, 15245/05 ja 16051/05, M. Özel jt vs. Türgi, 17.11.2015), päästeoperatsioone mägedes (EIKo 42994/05, Furdík vs. Slovakkia, 02.12.2008), laevade tehnilist kontrolli ja merepäästeoperatsioone (EIKo 44617/98, Leray jt vs. Prantsusmaa, 16.01.2001), tööohutust ehitustel (EIKo 60255/00, Pereira Henriques vs. Luksemburg, 26.08.2003) ning liiklusohutust (EIKo 37393/02, Rajkowska vs. Poola, 27.11.2007). Otseselt või kaudselt inimese elu kaitseks kehtestatud regulatsioone sisaldub paljudes seadustes, nt EhS-s, TTOS-s, TuOS-s, SeOS-s, TKS-s, KemS-s, VäetS-s, RdtS-s, LS-s jpt. Riigikohus on nt leidnud, et mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine liiklusalaste õigusrikkumiste eest teenib muu hulgas eesmärki kaitsta inimeste elu (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05).

Isikuid, kes viibivad kinnipidamiskohas, peetakse eriti haavatavas seisundis olevaiks, ning avalikul võimul on kohustus kaitsta nende tervist ja heaolu, sh tagada neile selline arstiabi, mis on vajalik nende elude päästmiseks. Kui kinnipidamiskohas viibiv isik terviseprobleemide tõttu sureb, peab riik suutma mõistlikult põhjendada, miks surm saabus, ning andma selgitusi isikule enne tema surma antud arstiabi kohta. Oluline on, et heas usus ja õigeaegselt tehtaks kõik, mis mõistlikult võimalik, et surma ära hoida (EIKo 15509/12, Karpylenko vs. Ukraina, 11.02.2016). Riigi kaitsekohustus on ulatuslik ka teiste piiratud vabadusega isikute – nt psühhiaatriahaiglasse paigutatute – puhul (EIKo 47848/08, Centre for Legal Resources on behalf of Valentin Câmpeanu vs. Rumeenia, 17.07.2014). Hooldekodu kliendi suhtes kaitsegarandikohustusest tuleneva vastutusega seoses vt RKKKo 10.10.2019, 1-17-7111/81.

Kohustus kaitsta elu hõlmab ka protseduurilist aspekti ehk kohustust läbi viia tõhus ametlik uurimine – seda nii juhul, kui inimene on surnud võimudepoolse jõu kasutamise tagajärjel (EIKo 18984/91, McCann jt vs. Ühendkuningriik, 27.09.1995), kui ka näiteks juhul, kui isiku surm seondub meditsiinisfääriga (EIKo 32967/96, Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002 ning EIKo 71463/01, Šilih vs. Sloveenia, 09.04.2009; vt ka EIKo 3853/14, A. V. vs. Eesti, 29.03.2016 ning EIKo 49045/13, Rõigas vs. Eesti, 12.09.2017). Sellise uurimise põhiline eesmärk on tagada õigust elule kaitsvate seaduste tõhus rakendamine ning süüdlaste vastutuselevõtmine. Võimud peavad uurimise läbi viima omal initsiatiivil ega või jätta uurimise algatamise taotlemist ohvri lähedaste õlule. Kui isiku surma on põhjustanud võimuesindajad, on oluline, et uurimist läbi viivad ja selle eest vastutavad isikud oleks õiguslikult ja faktiliselt sõltumatud ja erapooletud. Uurimine peab olema tõhus ning selgitama välja, kas konkreetsel juhul oli kasutatud jõu rakendamine õigustatud, samuti tuleb kindlaks teha süüdlased ning neid karistada. Võimudel tuleb teha kõik, mida võib mõistlikult pidada nende võimuses olevaks, et tagada juhtumiga seonduvate tõendite kogumine. Uurimistulemused peavad tuginema kõigi asjaolude põhjalikule, objektiivsele ja erapooletule analüüsile (EIKo 5878/08, Armani Da Silva vs. Ühendkuningriik, 30.03.2016 ning EIKo 43577/98 ja 43579/98, Nachova jt vs. Bulgaaria, 06.07.2005). Oluline on ka, et uurimine viidaks läbi kiiresti ning et ohvri lähedane isik oleks menetlusse kaasatud määral, mis on vajalik tema õigustatud huvide kaitseks (EIKo 24746/94, Hugh Jordan vs. Ühendkuningriik, 04.05.2001). KrMS sätestab, et füüsiline isik on kannatanuks mh juhul, kui kuriteo või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga on põhjustatud tema lähedase surm ja talle on surma tagajärjel kahju tekkinud. Seega on sellisel juhul tagatud isiku osalemine kriminaalmenetluses. Kui EIK kasutab tõendite hindamisel üldiselt mõistlike kahtluste puudumise standardit (beyond reasonable doubt), siis näiteks juhtudel, mil terve inimene võetakse vahi alla ning ta vahi all pidamise ajal saab vigastusi või sureb, tekivad kaalukad faktioletused ning tõendamiskoormus esitada toimunu kohta rahuldavad ja veenvad seletused lasub võimudel (EIKo 21986/93, Salman vs. Türgi, 27.06.2000). Sama kehtib ka näiteks kainestusmajja kainenema paigutatud inimese surma korral (EIKo 11818/02, Mojsiejew vs. Poola, 24.03.2009).

Ka juhul, kui õiguse elule rikkumine ei ole olnud tahtlik, peavad olemas olema õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad tuvastada juhtunu asjaolud, võtta vastutusele süüdlased ning tagada ohvrile kohase hüvitise (EIKo 19776/04, Ciechońska vs. Poola, 14.06.2011; EIKo 14350/05, 15245/05 ja 16051/05, M. Özel jt vs. Türgi, 17.11.2015 ning EIKo 41720/13, Nicolae Virgiliu Tănase vs. Rumeenia, 25.06.2019). Samas ei pruugi tõhusa uurimise nõue sellisel juhul tingimata tähendada kriminaalmenetluse läbiviimise kohustust. Näiteks arstliku hooletuse korral võib olla piisav, kui ohvritele on tagatud tsiviilõigusliku õiguskaitse võimalus (EIKo 56080/13, Lopes de Sousa Fernandes vs. Portugal, 19.12.2017). Kõne alla võib tulla ka distsiplinaarmeetmete rakendamine (EIKo 32967/96, Calvelli ja Ciglio vs. Itaalia, 17.01.2002). EIK on leidnud, et riik võib olla oma kaitsekohustust rikkunud, kui arstliku hooletuse kahtluse tõttu läbi viidavad menetlused on ebamõistlikult pikad (EIKo 11562/05, Byrzykowski vs. Poola, 27.06.2006).

EIK on leidnud, et isiku väljaandmine riigile või väljasaatmine riiki, kus teda ootaks reaalne surmanuhtluse ning EIÕK art 2 vastase kohtlemise oht (nt surmamõistmine ebaõiglases kohtumenetluses või karistamine surmanuhtlusega usutaganemise eest), võib kujutada endast EIÕK art 2 rikkumist väljaandva riigi poolt (vt EIKo 13284/04, Bader ja Kanbor vs. Rootsi, 08.11.2005 ning EIKo 43611/11, F. G. vs. Rootsi, 23.03.2016). EIK on ka märkinud, et kuigi EIÕK koostamise ajal ei peetud surmanuhtlust rahvusvaheliste standarditega vastuolus olevaks, näitavad viimase aja arengud, eriti 6. ja 13. lisaprotokolli ratifitseerimine peaaegu kõigi Euroopa riikide poolt, et EIÕK art 2 on muudetud nii, et see keelab surmanuhtluse igas olukorras. Seetõttu ei ole art 2 lg 1 tekst enam takistuseks, et tõlgendada art 3 viisil, et „piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise” keeld hõlmab ka surmanuhtluse. EIK on leidnud, et isiku väljaandmine riigile, kus talle võidakse karistusena mõista ja täide viia surmanuhtlus, on vastuolus EIÕK art-ga 3, mh vaimsete kannatuste tõttu, mis sellises olukorras isikule osaks said, võtmata konkreetses asjas seisukohta, kas väljaandev riik rikkus ka EIÕK art 2 ning 13. lisaprotokolli art 1 (EIKo 61498/08, Al-Saadoon ja Mufdhi vs. Ühendkuningriik, 02.03.2010). Hilisemas praktikas on EIK sarnases situatsioonis leidnud ühtaegu nii EIÕK art 2 kui ka art 3 rikkumise koostoimes 6. lisaprotokolli art-ga 1 (EIKo 28761/11, Al Nashiri vs. Poola, 24.07.2014). Lisaks eelnevale on EIK pidanud ka isiku väljasaatmist relvakonflikti piirkonda EIÕK art 2 rikkumiseks väljasaatva riigi poolt (vt nt EIKo 40081/14, 40088/14 ja 40127/14, L. M. jt vs. Venemaa, 15.10.2015). Väljasaadetava poliitilise tegevusega seoses vt EIKo 23378/15, A. I. vs. Šveits, 30.05.2017 ning EIKo 50364/14, N. A. vs. Šveits, 30.05.2017.

Teisalt on EIK tuvastanud EIÕK art 2 menetlusliku rikkumise juhul, kui täitev riik keeldus ebapiisavatele põhjendustele tuginedes täitmast Euroopa vahistamismäärust ning takistas sellega mõrvasüüdistuse uurimist taotlevas riigis (EIKo 8351/17, Romeo Castaño vs. Belgia, 11.06.2019).

KrMS sätestab, et kui isiku väljaandmist taotlevas riigis võib väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo eest mõista karistuseks surmanuhtluse, võib isiku välja anda üksnes tingimusel, et taotleva riigi pädeva asutuse kinnituse kohaselt ei mõisteta talle surmanuhtlust või ei viida seda täide, kui surmanuhtlus on mõistetud enne väljaandmistaotluse esitamist (vt ka RKEKo 29.01.2010, 3-3-1-72-09).

VRKS kohaselt ei saadeta üldjuhul pagulast välja ega tagasi riiki, kus tema elu on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Sama seaduse kohaselt tunnustatakse täiendava kaitse saajana pagulaseks mittekvalifitseeruvat isikut, kelle tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu (nt surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või tema elu ohtu sattumise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu).

Juhtudel, kus väljasaatmine kujutab ohtu isiku elule ja tervisele arstiabi puudulikkuse tõttu vastuvõtvas riigis, võib samuti kerkida küsimus väljasaatva riigi kohustusest isiku elu kaitsta. EIK on niisugustel juhtudel pidanud EIÕK art-te 2 ja 3 alusel esitatud kaebusi lahutamatult seotud olevateks, kuid pigem eelistanud selliseid asju käsitleda art 3 (piinamise ja ebainimliku kohtlemise keeld) valguses. Nii või teisiti on väljasaatva riigi arsti-, sotsiaal- vm abi ärajäämisest tulenev vastutus väga piiratud (vt nt EIKo 30240/96, D. vs. Ühendkuningriik, 02.05.1997 ning EIKo 17868/03, Ndangoya vs. Rootsi, 22.06.2004).

Paragrahv 16 ei välista absoluutselt elu võtmist. Sellele viitab § 16 kolmas lause, mis keelab meelevaldse elu võtmise.

Elu võtmine võib osutuda õiguspäraseks juhul, kui tegemist on mingi muu olulise õigushüve kaitsega. Nii võib jõu kasutamine (mis võib viia selle isiku elu võtmiseni, kelle vastu jõudu kasutatakse) olla õigustatud ja õiguspärane teiste inimeste kaitseks õigusvastase vägivalla eest, seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinnipeetud isiku põgenemise vältimiseks, samuti rahutuste või mässu mahasurumisel (vt EIÕK art 2 lg 2). Elu võtmine ei tohi aga ka neil juhtudel olla omaette eesmärgiks. Elu võtmine võib olla vaid teise õigushüve kaitsega kaasnev kahetsusväärne tagajärg.

Potentsiaalselt surmava jõu kasutamine ülalviidatud eesmärkidel on lubatav vaid juhtudel, mil see on „absoluutselt vajalik”. Absoluutne vajadus kasutada jõudu tähendab, et rakendada tuleb rangemat proportsionaalsuse testi võrreldes nende põhiõigustega, mille piirang peab olema lihtsalt „vajalik demokraatlikus ühiskonnas” (EIKo 18984/91, McCann jt vs. Ühendkuningriik, 27.09.1995 ning EIKo 23458/02, Giuliani ja Gaggio vs. Itaalia, 24.03.2011). Sellist absoluutset vajadust ei ole näiteks juhul, kui põgenik ei kujuta ümbritsevate inimeste elule ega tervisele ohtu ja kui teda ei kahtlustata vägivaldse kuriteo toimepanemises – isegi kui surmava jõu kasutamata jätmise tõttu põgeniku kinnipidamine luhtuks (EIKo 43577/98 ja 43579/98, Nachova jt vs. Bulgaaria, 06.07.2005). Jõu kasutamine peab olema seadusega lubatud ning piisavalt reguleeritud; omavoli ja jõu kuritarvitamise ning isegi välditavate õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks peab olema loodud küllaldaste ja tõhusate abinõude süsteem. Eelöelduga seonduvalt ei uuri EIK mitte ainult nende võimuesindajate tegevust, kes vahetult jõudu rakendasid, vaid võtab vaatluse alla kogu situatsiooni laiemalt, sh jõu kasutamise planeerimise ja selle kontrolli (EIKo 50385/99, Makaratzis vs. Kreeka, 20.12.2004; EIKo 23458/02, Giuliani ja Gaggio vs. Itaalia, 24.03.2011ning EIKo 26562/07 jt, Tagayeva jt vs. Venemaa, 13.04.2017), samuti jõu kasutamisele järgnenud päästeoperatsiooni (EIKo 18299/03 ja 27311/03, Finogenov jt vs. Venemaa, 20.12.2011).

EIK on analüüsinud asju EIÕK art 2 aspektist – ja leidnud selle artikli rikkumisi – ka juhtudel, kui potentsiaalselt surmava jõu kasutamine konkreetsel juhul ei viinud ohvri surmani. Sealjuures võetakse arvesse muu hulgas seda, mil määral ja millist jõudu kasutati ning milline oli jõu kasutamise eesmärk (EIKo 50385/99, Makaratzis vs. Kreeka, 20.12.2004; vt ka EIKo 49382/06, Sašo Gorgiev vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 19.04.2012).

Elule potentsiaalselt ohtliku jõu kasutamist reguleerivad näiteks KorS, PPVS, APolS, KKS, KaLS, JAS, RSVS, RiPS, TS, TurvaS, VangS ning VSS. RelvS reguleerib relvade kui ühtede enim levinud ohtliku jõu kasutamist võimaldavate vahendite käitlemist.

Elule ohtliku jõu kasutamist võib teatud tingimustel õigustada ka hädakaitse (vt nt RKKKo 15.10.2015, 3-1-1-65-15; RKKKo 04.05.2011, 3-1-1-26-11; RKKKo 21.02.2011, 3-1-1-108-10; RKKKo 20.06.2008, 3-1-1-34-08; RKKKo 04.02.2005, 3-1-1-111-04; RKKKo 25.03.2004, 3-1-1-17-04; RKKKo 21.01.2002, 3-1-1-124-01).

Veidi lihtsustatud oleks seisukoht, et õigus elule algab sünniga ning lõpeb surmaga. Elu ei teki hetkeliselt sünnimomendil; elu tekkimist võib vaadelda pigem protsessina. Seega kaitseb § 16 ka veel sündimata elu – loodet. Ühest ja väljakujunenud seisukohta ei ole küsimuses, kas lootel on ka subjektiivne õigus elule või kaitseb loodet ainult objektiivne õigus (vt ka RKTKm 11.05.2011, 3-2-1-31-11, p 11, kus Riigikohus viitab sündimata lapse kui inimelu kandja õigusele elule § 16 mõttes). Ka EIK ei ole võtnud selget ja ühest seisukohta, kas ja mil määral EIÕK art 2 pakutav kaitse laieneb lootele, jättes selle küsimuse riikide otsustada (vt nt EIKo 6339/05, Evans vs. Ühendkuningriik, 10.04.2007; EIKo 53924/00, Vo vs. Prantsusmaa, 08.07.2004 ning EIKo 50490/99, Boso vs. Itaalia, 05.09.2002).

Loote kaitse puhul võib tekkida kollisioon ema õigusega enesemääratlemisele. Riik – vähemalt ilmalik riik – ei saa ema möödapääsmatult ja sunniviisiliselt kohustada sünnitama. Riigikohus on sedastanud, et raseduse katkestamine on lubatud niivõrd, kuivõrd naise õigus vabale eneseteostusele, sh enesemääramisõigus, § 19 tähenduses kaalub üles sündimata lapse kui inimelu kandja õiguse elule § 16 mõttes (RKTKm 11.05.2011, 3-2-1-31-11, p 11). Selge on, et tulevane elu ei ole kaitstud samal määral juba sündinud inimese eluga. Raseduse katkestamist reguleerib RKSS. Selle seaduse kohaselt võib üldjuhul naise soovil tema raseduse katkestada, kui rasedus on kestnud vähem kui 12 nädalat. Teatud tingimustel võib katkestada ka kauem kui 12 ning vähem kui 22 nädalat kestnud raseduse. Raseduse ebaseaduslik (sh hilinenud) katkestamine on kriminaalkorras karistatav.

Nii nagu elu algus ei ole ka elu lõpp – surm – alati momentaanne. Ka surm on pigem protsess. Tänapäeva meditsiin on võimeline inimorganismi teatud funktsioone (nt hingamist, südametegevust) pikaajaliselt kunstlikult alal hoidma. Õiguslikus mõttes peetakse surmaks enamasti ajusurma, st olukorda, kus aju on pöördumatult kahjustatud ning seetõttu oma tegevuse lõpetanud (vt ka SPTS).

Vaieldav on küsimus, kas isiku surmale kaasaaitamine – ja millisel määral kaasaaitamine – on §-ga 16 keelatud ja kriminaalõigusega karistatav. Lubatavaks peetakse passiivset eutanaasiat, st loobumist terminaalses seisundis haige ravist (vt ka EIKo 46043/14, Lambert jt vs. Prantsusmaa, 05.06.2015, kus arstide poolt pärast täielikult halvatud patsiendi lähedastega konsulteerimist tehtud otsust lõpetada patsiendi elu toetav ravi – eristades seda siiski eutanaasiast – ei loetud riigi kaitsekohustuse rikkumiseks; elu toetava ravi lõpetamise kohta vt ka EIKo 39793/17, Gard jt vs. Ühendkuningriik, 27.06.2017). Aktiivset eutanaasiat peetakse enamikus riikides, sh Eestis, kuriteoks.

EIK on leidnud, et EIÕK art-st 2 ei tulene õigus surra kolmanda isiku või avaliku võimu kandja kaasabil (EIKo 2346/02, Pretty vs. Ühendkuningriik, 29.04.2002; vt ka EIKo 31322/07, Haas vs. Šveits, 20.01.2011, kus käsitleti EIÕK art 8 valguses küsimust elu lõpetamiseks kasutatava medikamendi kättesaadavusest).

Keelatud ega karistatav ei ole enesetapp – § 16 ei kohusta inimest elama. Riigil on siiski õigus sekkuda, kaitsmaks inimese elu inimese enda eest: § 20 lg 2 p 5 kohaselt võib vaimuhaigelt võtta vabaduse, kui ta on endale ohtlik. Samuti on vanglavõimudel kohustus astuda oma pädevuse piires mõistlikke samme kaitsmaks suitsidaalsete kalduvustega kinnipeetava elu, kui võimudele on teada või peaks teada olema, et tema elu on tegelikus ja vahetus ohus (EIKo 27229/95, Keenan vs. Ühendkuningriik, 03.04.2001 ning EIKo 49790/99, Trubnikov vs. Venemaa, 05.07.2005; vaimuhaige enesetapu kohta haiglas vt EIKo 78103/14, Fernandes de Oliveira vs. Portugal, 31.01.2019 ning EIKo 1967/14, Hiller vs. Austria, 22.11.2016). Ka tuleb positiivseid ennetusabinõusid rakendada psüühiliste probleemidega ajateenija enesetapu vältimiseks sõjaväes (EIKo 28809/05, Lütfi Demirci jt vs. Türgi, 02.03.2010). Samas ei leidnud EIK rikkumist asjas, kus kinnipeetav, kellele oli tagatud kohane arstiabi, suri näljastreigi tagajärjel (EIKo 1639/03, Horoz vs. Türgi, 31.03.2009; vt ka EIKo 73175/10, Rappaz vs. Šveits, 26.03.2013, kus otsust näljastreiki pidavat vangi sundtoita, selle asemel et teda vabastada, ei peetud isiku õigust elule rikkuvaks).