EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 10 on üks keskseid PS sätteid. See näeb esiteks ette põhiõiguste kataloogi avatuse, teiseks nimetab mitut PS aluspõhimõtet. PS aluspõhimõtete sõnastamine on laiema tähtsusega kui põhiõiguste kaitse. Tõsiasi, et neid loetletakse siin, heidab aga valgust kõigile põhiõigustele ja aitab neid sisustada. Inimväärikuse, sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtete nimetamine ei tähenda pelgalt seda, et põhiõiguste tõlgendus ei tohi minna nende põhimõtetega vastuollu. Pigem on siin positiivne tõlgendusjuhis, mis toob muuseas esile, et põhiõigused pole mitte demokraatliku otsustusvabaduse piirang, vaid demokraatia osa. See paragrahv rõhutab, et põhiõiguste puhul ei kehti numerus clausus’e reegel, st mõne põhiõiguse puudumist ei näita see, et PS seda põhiõigust otsesõnu ei maini.

1920. a PS § 26 lg 1 sätestas, et „kodanikkude õiguste ja vabaduste üleslugemine eelseisvais §§ (6–24) ei kõrvalda mitte teisi õigusi, mis järgnevad selle põhiseaduse mõttest ehk on temaga kokkukõlas“. Vaid vähese sõnastusliku erinevusega oli ka 1938. a jõustunud PS § 33. Teiste riikide PS-des ei ole analoogseid sätteid kuigi palju, kuid põhiõiguste olemust silmas pidades on jõutud tõlgendamise teel sama tulemuseni.

Rahvusvahelistes inimõigusalastes dokumentides on laialt levinud §-ga 10 sarnased sätted, mis näevad ette põhiõiguste avara tõlgendamise, loetelu avatuse ja põhiõiguste kaitse kooskõlas inimväärikuse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt näeb art-s 5 ette paktis sätestatud põhiõiguste eesmärkidega kooskõlas oleva tõlgendamise nõude ja keelu jätta seaduse, konventsiooni, reeglite või tava alusel tunnustatavaid põhiõigusi kaitsmata üksnes seetõttu, et sellist õigust ei ole ette nähtud paktiga. EIÕK preambul rõhutab demokraatia ja seaduslikkuse põhimõtteid ning art 17 näeb ette õiguste väärkasutuse keelu, mis keelab põhiõigusi tõlgendada viisil, mis nende kohaldamisala piiraks või tooks kaasa demokraatia, õigusriigi ja inimväärikuse põhimõtetest kõrvalekaldumise. Euroopa sotsiaalharta art H näeb ette põhimõtte, et hartas sätestatud õigused ei piira ega välista neid õigusi, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest või riigisisestest normidest ja näevad ette laiaulatuslikuma kaitse. Hilisematest inimõiguste kaitse dokumentidest näevad ELPH art-d 53 ja 54 ette hartas sätestatud õiguste tõlgendamise viisil, mis ei kitsenda teistest rahvusvahelistest lepingutest ja liikmesriikide PS-dest tulenevaid põhiõigusi, ning keelu tõlgendada neid põhiõigusi viisil, mis ei võimalda saavutada hartas sätestatud õiguste eesmärki.

Põhiõiguste kataloogi avatust on Riigikohus M. Ernitsa terminikasutuse (vt M. Ernitsa PS § 10 komm-d PS kommenteeritud väljaannete varasemates väljaannetes) eeskujul nimetanud põhiõiguste arenguklausliks (RKPJKo 06.01.2015, 3-4-1-34-14, p 33). Seda terminit võib mõista nõnda, et aja möödudes hakatakse pidama hüveks midagi, mida varem samal määral ei väärtustatud, nt puhas looduskeskkond, samuti võib tehnoloogilise arengu tõttu tekkida uut laadi reguleerimisvaldkondi ja ühiskondlikke suhteid. Sageli on võimalik uut laadi hüved haarata olemasolevate põhiõiguste kaitsealasse, nt võib omandiõigus laieneda varem tundmata huvidele. Tehnoloogia arenguga kaasnevad ohud privaatsuse ja isikuandmete kaitsele, millest II ptk otsesõnu ei räägi. Ühiskonna väärtused võivad muutuda nt abordiõiguse või eutanaasia küsimustes, aga ka õiguse kodakondsusele tunnustamisel (vt nt RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08 koos riigikohtunik T. Antoni eriarvamusega ja U. Lõhmus. Mõtteid kodakondsusest ühe kohtuotsuse valguses. – Juridica 2009, nr 2, lk 76–85). Ent uut laadi huvid võivad olla ka nõnda eripärased, et nende iseloomu moonutataks, kui need hõlmataks mõne olemasoleva põhiõigusega (seda võiks väita nt meditsiinilist laadi huvide puhul). Sellisel juhul kujuneb välja uus põhiõigus. PS § 10 annab võimaluse kaitsta ka selliseid põhiõigusi ning väldib nõnda vajadust PS muuta. See võimaldab põhiõiguste kataloogil olla oluline ka kultuuriliselt, mitte üksnes õiguslikult.

Paragrahvi 10 mõtestamisel tuleb silmas pidada, et II ptk ei sätesta põhiõiguste ja -kohustuste loetelu ammendavalt ka PS raames. Nii on hääleõigus ja valimisõigus sätestatud §-des 57 ja 60, üldine maksustamispõhiõigus §-s 113 ja kaitseväekohustus §-s 124. Põhiõiguste piirangud tulenevad nt §-dest 58 ja 125. Paragrahvi 10 mõte ei ole aga osutada teistes PS sätetes ette nähtud põhiõigustele, vaid võimaldada muude õiguste ja kohustuste olemasolu, mida PS sõnaselgelt ette ei näe.

Paragrahv 10 kõneleb PS mõttest. Sellega on soovitud rõhutada, et üksikisiku õigused ei piirdu vaid PS-s otsesõnu kirjutatuga, vaid põhiõigusi tuleb kaitsta, lähtudes nende eesmärgist ja iseloomust (mõttest). RKPJK selgitas, et PS §-st 10 järeldub, et PS tõlgendamine on midagi enamat sõnade tähenduse kindlakstegemisest (RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 13). Selline tõlgendus peab järgima PS aluspõhimõtteid – vastasel korral ei saa kõnelda olukorrast, kus põhiõigust käsitlevale sättele on antud PS mõttega kooskõlas olev tõlgendus. Et PS mõte ei piirdu aga üksiku sätte eesmärkide saavutamisega, vaid PS ülesanne on korraldada ühiskonna toimimist üleüldiselt, ei ole formaalselt muudel eesmärkidel õiguste või kohustuste kehtestamine võimalik. Paragrahvi 10 sõnastus, mis viitab, nagu oleks võimalik teoorias kehtestada ka PS mõttest mittetulenevaid õigusi ja kohustusi, on paragrahvi tõlgendamisel teisejärguline. Lähtuda tuleb sätte üldisest eesmärgist hoida põhiõiguste loetelu PS-s mitteammendavana.

Põhiõiguste laia tõlgendamise korral ei saa muud põhiõigused (PS-s sätestamata õigused, mis lisanduvad § 10 tõttu) olla vabadused. Kuna PS § 19 (õigus vabale eneseteostusele) on kõikehõlmav, siis hõlmab see juba niigi igat laadi vabaduse, ka sellise, mida põhiõiguste kataloogis pole otsesõnu nimetatud. Lisanduvad põhiõigused saavad esijoones olla sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised õigused, mille raames üksikisik saab avalikult võimult oodata mõnda tegu, sooritust. Teisalt võib uut laadi õigus pakkuda eripärast kaitset mõnd laadi vabadusele ja olla nõnda üldise vabadusõiguse täiendus. Ka PS-s otsesõnu mainitud vabadused on kaetud üldise vabadusõigusega. Ometi ei ole nende sätestamine sugugi tähtsuseta.

Küsimusele, kust leida lisanduvaid põhiõigusi, annab vastuse § 3: rahvusvahelisest õigusest ja riigisisestest õigustloovatest aktidest. Kui riigisiseses õiguses nähakse üksikisikule ette muid õigusi peale PS-s nimetatute, ei saa neid pikemata pidada põhiõigusteks, sest need ei anna kaitset seadusandliku võimu eest. Ent PS § 10 tõttu ei ole siiski välistatud võimalus, et tavaseadusega sätestatud õiguse näol on tegu põhiõigusega.

Sellised õigused võivad täpsustada II ptk-s otsesõnu mainitud põhiõigusi (nt KeÜS §-s 23 sätestatud õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale) või neid täiendada, pakkudes laiaulatuslikumat kaitset (nt PGS §-s 60 sätestatud kooli õpilaskonna õigus otsustada õpilaselu küsimusi või TTTS §-s 18 sätestatud tööandja palgatoetus).

Rahvusvahelised lepingud võivad nii laiendada PS-s sätestatud põhiõigusi kui ka näha ette õigusi, mida PS ei tunne. Valdavalt tulenevad PS kataloogi täiendavad õigused inimõiguste konventsioonidest (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilalaste õiguste rahvusvaheline pakt, EIÕK, Euroopa sotsiaalharta, ELPH) kui ka spetsiifilistest, mingi kitsama õiguse kaitsmisele suunatud rahvusvahelistest lepingutest (nt laste õigused laste õiguste konventsioonist, keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õigus tulenevalt Arhusi konventsioonist, võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelamise alased õigused konventsioonist naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, konventsioonist rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta). Lisaks on PS-ga samaväärsed üksikisiku õigused sätestatud EL õiguses (nt EL põhivabadused, Euroopa Parlamendi valimistel hääleõigus, õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole).

Põhiõiguste kataloogi avatus toob kaasa küsimuse, kuidas põhiõigusi kokku sobitada. Kollisiooni lahendamise üldised reeglid on selged: kaht põhiõigust tuleb omavahel tasakaalustada, võtta arvesse mõlema põhiõiguse eesmärki ja tähtsust demokraatlikus ühiskonnas ja järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Näiteks sätestab § 17 igaühe õiguse aule ja heale nimele, § 45 arvamus- ja väljendusvabaduse, mida võib piirata teiste isikute au ja hea nime kaitseks. Seetõttu on arvamus- ja väljendusvabaduse piiramine (vihakõne keelamise, vajadusel ka kriminaliseerimise kujul) lubatav, kui keeld ei moonuta arvamus- ja väljendusvabaduse põhiolemust ja karistus nähakse ette vaid eriliselt solvavate, alandavate ja vihale üles kutsuvate väljenduste eest (lubades teatud piirini ärritavaid ja vaidlusi tekitavaid väljendusi). Kui kaalukaussidel on ühe isiku PS-st tulenev põhiõigus ja teise isiku madalamast aktist tulenev õigus, siis on põhiõigus kaalukam, kuna seadusandja ei ole sedavõrd vaba PS põhiõiguste piiramisel. Rahvusvahelistes lepingutes sätestatud inimõiguste puhul tuleb aga arvestada, et need aktid on kehtestatud valdavalt samade printsiipide kaitseks, mida mainib ka PS (inimväärikus, demokraatia, sotsiaalriik, õigusriik). Seega on need põhiseaduslikku järku õiguste allikad.

PS § 10 näeb ette võimaluse laiendada II ptk kataloogi ka kohustustega. Silmas ei ole peetud isikutele seadusega pandavaid kohustusi (nt anda asja valdus müügilepingus näidatud tingimustel ostjale üle või kohustus esitada seaduses sätestatud tähtajal maksudeklaratsioon), vaid põhikohustuste järku kohustusi. Nii ei saa väita, et seadusega kohustuse panemine ei ole põhiseaduspärane, sest kohustus on raskuselt võrdne või koormavam kui mõni PS-s sätestatud kohustus. Ent kohustuste puhul tuleb pidada silmas, et need piiravad põhiõigusi – isegi siis, kui on sätestatud põhiõiguste tagamiseks. Seega peavad kohustused olema kooskõlas õigusriigi põhimõttega, st sätestatud seaduse või selle alusel antud õigustloova aktiga ning vastama õigusselguse ja õiguskindluse nõuetele.

PS § 10 viitab inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Sisuliselt saab siin eristada nelja põhimõtet: inimväärikuse, sotsiaalriigi, demokraatia ja õigusriigi põhimõte. Riigikohus on neile printsiipidele viidanud erinevas sõnastuses, samastades neid kohati ka õiguse üldpõhimõtetega.

Inimväärikus on ühtaegu nii iseseisev põhiõigus (PS § 18 keelab väärikust alandava kohtlemise) kui ka üldine põhimõte teiste põhiõiguste tõlgendamiseks. ELPH art 1 nimetab seda põhiõiguste kataloogis esimesena. EIÕK käsitab inimväärikust kui osa art-ga 3 tagatud põhiõigusest, ent EIK praktikas on inimväärikust peetud kogu inimõiguste kontseptsiooni ja EIÕK põhiolemuseks (EIKo 23380/09, Bouyid vs. Belgia, 28.09.2015, p 89; EIKo 28957/95, Goodwin vs. Ühendkuningriik, 11.07.2002, p 90). Inimväärikuse tähendust on keeruline avada, nagu ka seda, mida tähendab konkreetsel juhul inimväärikust austav kohtlemine.

Seetõttu ei käsitatagi seda vahel eraldiseisva põhiõigusena, vaid põhiõiguste kohaldamise üldise põhimõttena. ÜRO põhikirja järgi on ühiskonna iga liikme väärikuse tunnustamine vabaduse, õigluse ja üleüldise rahu aluseks. Sama on korratud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja arvukates teistes rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides (vt nt EIKo 23380/09, Bouyid vs. Belgia, 28.09.2015, p-d 46–47). Riigikohus on märkinud, et inimväärikus „on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk“ (RKHKo 22.03.2006, 3-3-1-2-06, p 10; RKHKo 3-3-1-14-06, p 11). Filosoofilises käsitluses mõistetakse inimväärikust sageli nii, et see keelab inimese kohtlemise võimu objektina. ELPH selgitustes on märgitud, et „mitte ühtegi hartas sätestatud õigust ei tohi kasutada teise inimese väärikuse riivamiseks ning et inimese väärikus on osa käesolevas hartas sätestatud õiguste põhiolemusest. Seega tuleb inimväärikust austada, isegi kui seda tehes piiratakse mingit muud õigust“.

Nõnda võib inimväärikust käsitada põhiõiguste tuumana. Riigikohus on märkinud, et „inimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust – kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele“ (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I). Inimväärne ei ole inimese elu meelevaldne võtmine (EIKo 37201/97, K.-H. W. vs. Saksamaa, 22.03.2001), orjus (sh inimkaubandus), sunnitöö ja liikumisvabaduse üldine keelamine või väljasaatmine riiki, kus inimest ähvardab surmanuhtlus, piinamine või alandav kohtlemine. Inimväärikuse juurde kuulub mõtte- ja südametunnistuse vabadus. Samuti ei saa inimväärseks pidada põhjuseta vabaduse võtmist pikemaks ajaks. „[K]aua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline”, sest puudub riik, kuhu isikut välja saata ning vabaduse võtmine on seetõttu eesmärgitu (RKHKo 09.05.2006, 3-3-1-6-06, p 28; RKHKo 16.10.2006, 3-3-1-53-06, p 13). Inimväärikuse põhimõttega ei ole üldise käsituse järgi kooskõlas ka surmanuhtlus ega vajaliku ravi osutamata jätmine (vt nt EIKo 46043/14, Lambert jt vs. Prantsusmaa, 05.06.2015, edasiste viidetega).

EK on pidanud vastuolu tõttu inimväärikuse põhimõttega lubamatuks patendi andmist leiutisele, kui kasutatav biotehnoloogialeiutis näeb ette viljastatud munarakkude kasutamise muul eesmärgil kui inimese viljastamiseks (EKo C-34/10, Brüstle vs. Greenpeace eV, 18.10.2011). Riigikohus on pidanud kartseri kohaldamist õigusliku aluseta inimväärikust kahjustavaks, kuna tegu on vabaduse väga ulatusliku piiramisega (RKHKo 22.03.2006, 3-3-1-2-06, p 12). Riigikohtu arvates „inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane“ (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 57; RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39). Kannatuste põhjustamist, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“, on Riigikohus samuti pidanud inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks (RKHKo 28.02.2020, 3-17-1503/36, p 17; RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 21).

Et tagada igaühe kohtlemine õiguse subjektina, kellel on kohustuste kõrval õigused ja vabadused, kuuluvad inimväärikuse põhimõtte juurde ka esmased menetluslikud tagatised, sh menetlusse kaasamise nõue ja inimese õigus teada tema suhtes kohaldatavatest abinõudest. „[T]ulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti. Puudutatud isiku ärakuulamisel on ka iseseisev protseduuriline väärtus, sest tagaselja otsuseid tegev asutus käsitab isikut kui vaid menetluse objekti ja mitte kui õigusvõimelist kodanikku.“ (RKHKm 08.10.2002, 3-3-1-56-02, p 9.) „Seadusega kindlaksmääratud ja avalikustatud õiguste ja vabaduste piiramise kord ning avalikkus võimaldab valikuvabaduse ning tagab võimaluse vältida võimu kuritarvitust. Põhjaliku seadusandliku regulatsiooni puudumine ja varjatus jätab aga isiku ilma õigusest informatsioonilisele enesemääratlusele, valida käitumisjoont ja end kaitsta.” (RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94.) 

Samuti on inimväärikuse põhimõtte osaks inimese identiteet, vabadus otsustada iseenda üle (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-80-97, p I). Nii on inimväärikus oluline argument eutanaasia lubatavuse hindamisel, nime ja soo muutmise otsustamisel ja usulise enesemääramise küsimustes (EIKo 46043/14, Lambert jt vs. Prantsusmaa, 05.06.2015; EIKo 40888/17, Rana vs. Ungari, 16.07.2020). Ka isikuandmete massiline ja sihipäratu kogumine on Euroopa õigusruumis lubamatu inimväärikuse põhimõtte tõttu (vrd EKo C-623/17, Privacy International, 06.10.2020). Inimväärikuse põhimõtet rikub ka isiku jälgimine, millest jälgitav ise teada ei saa (RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94).

Inimväärikus on tihedalt seotud võrdsuse põhimõttega, eelkõige rassilise, etnilise, soolise ja vanuselise diskrimineerimise keeluga, kuna neid tunnuseid ei saa inimene ise mõjutada.

Ka sotsiaalsete põhiõiguste tuum – õigus saada avalikult võimult piisavat abi, et elada mittealandavates tingimustes – on inimväärikuse põhimõtte osa. Riigikohus on § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud õigust pidanud üheks inimväärikuse väljenduseks (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks.“ (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 119.) Inimväärikuse täielik austamine nõuab, et asjasse puutuv isik ei satuks nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda majutamine, toitmine, riietamine ja pesemine, ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse olukorda, mis rikub inimväärikust (EKo C-233/18, Haqbin vs. Federaal Agentschap voor de opvang van asielzoekers, 12.11.2019, p 46; EKo C-163/17, Jawo vs. Bundesrepublik Deutschland, 19.03.2019, p 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

Selline loetelu inimväärikusega hõlmatud nõuetest ei ole ammendav ja võib sõltuvalt käsitlusest ka erineda. Nii on 1980. a 40 kirjas peetud eestlaste inimväärikuse sümboliks eesti keelt. See näitab, et inimväärikusel on kultuuriline mõõde ning seetõttu ei saa eeldada, et Eesti PS-s on see sisustatud täpselt samamoodi nagu mujal.

Sotsiaalriigi põhimõte on samuti mitmetahuline. Esiteks nõuab see põhimõte, et avalik võim hoolitseks ühiskonna abivajavate liikmete eest ega jätaks kedagi hätta. „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks.” (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; vt ka RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49.)

Teiseks nõuab sotsiaalriigi põhimõte ühiskonna sidususe eest seismist ning sotsiaalse vastutuse jagamist. Sotsiaalriigi põhimõte nõuab avalikult võimult kodanike majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamist, isegi kui juba on tagatud minimaalne äraelamine. Perekonnaliikmetele tuleb anda võimalus olla koos, luua töö- ja pereelu ühitamise võimalused, tagada head töötingimused igas sektoris ja hoolitseda erinevate inimgruppide võrdsuse – sh faktilise võrdsuse – eest. Ühiskonnaliikmetele võrdsete võimaluste loomine ja heaolu õiglane jagamine on sotsiaalriigi põhimõtte lähtekoht.

Sotsiaalriigi põhimõte nõuab hariduse tagamist ja üldhariduskoolide loomist avaliku võimu poolt, tervisekindlustuse süsteemi loomist ja vähemalt esmase arstiabi igaühele kättesaadavaks tegemist, samuti kodututele ja puudust kannatajatele majutuse pakkumist.

Sotsiaalriigi põhimõte eeldab sotsiaalkindlustussüsteemi loomist ja selle rahastamist maksudest (sotsiaalmaks). Sotsiaalkindlustussüsteemi ülesanne on tagada piisav äraelamist võimaldav sissetulek inimestele ja peredele ajal, kui nad seda kõige enam vajavad. Maksustamisel tuleb arvestada isiku sissetuleku suurusega ning juba maksustamisel tagada suurem õiglus sissetulekute jagunemisel.

PS-s on sotsiaalriigi põhimõtte väljendusteks §-d 12, 27, 28, § 29 lg-d 3 ja 4 ning § 37 lg-d 1 ja 2. Riigikohus on neist eriliselt rõhutanud § 28 (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 119).

Üksikisiku subjektiivne õigus nõuda majanduslikku raskusse sattumisel äraelamiseks piisavat sissetulekut on piiratud. Avalikul võimul on ulatuslik kaalutlusruum toetusmeetmete loomisel. Pakutava abi ulatus sõltub riigi võimalustest, mistõttu ei ole ka üldtunnustatud miinimumstandardit, millise tasemega sissetulek igaühele tagada. Riigi ülesanne on leida tasakaal üksikisikute ja perekondade vajaduste rahuldamise ning ettevõtluskeskkonna stimuleerimise vahel: toetuste süsteem ei tohi hakata ülemäära pärssima tulu teenimist ja majandusliku heaolu loomist erasektoris.

„Põhiseadus ei määra kindlaks sotsiaalabi suurust ega selle saamise tingimusi. Põhiseaduse § 28 teise lõike teine lause, mille kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, jätab seadusandja otsustada, mil määral riik puudust kannatavatele isikutele sotsiaalabi osutab. Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse. Maksukoormuse tõstmine ja vahendite ümberjaotamine võib aga põhjustada sotsiaalsete põhiõiguste kollisiooni teiste põhiõigustega.“ (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 15.) „Sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on.“ (RKHKm 17.06.2004, 3-3-1-17-04, p 32.) „Põhiseaduse § 28 teise lõike teine lause, mille kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, jätab seadusandja otsustada, mil määral riik puudust kannatavatele isikutele sotsiaalabi osutab.“ (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 15.) Riigikogu ulatuslik otsustamisvabadus sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas ei tähenda, et „seadusandja riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundajana on vahendite piiratuse argumenti kasutades täiesti vaba otsustama, millises ulatuses ja kellele tagada PS §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused“ (RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03). „Sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab aga vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. Seetõttu ei saa kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Põhiseadus näeb ette inimese õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Sellest tulenevalt on kohtu ülesanne sekkuda siis, kui abi langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise.“ (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16.)

Abi miinimumtaseme tagamise kohustus on sätestatud rahvusvahelises õiguses. Kuna PS ei täpsusta, millal isik kannatab puudust, tuleb PS tõlgendamisel arvestada rahvusvahelisi lepinguid (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 20), nt parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartat, lapse õiguste konventsiooni ja puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Sotsiaalriigi põhimõtte väljenduseks on ka ELPH art-d 14 ja 20–36. Harta mitmed artiklid põhinevad EL direktiividel (vt ELPH selgitused). Töötingimusi, mille eesmärk on pakkuda igaühele piisavat sotsiaalset kaitset, sh tööelus, reguleerivad arvukad ILO konventsioonid. Haridusega seotud õigused sisalduvad ka EIÕK esimese protokolli art-s 2. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 11 tunnustab „igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele“. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13 lg 1 järgi peab riik „tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi“. Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme (art 12 lg 1), mis tagavad hüvitise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Subjektiivsed õigused, mis on tagatud nende rahvusvaheliste dokumentidega, üksnes laiendavad § 10 järgi igaühe õigusi, olles PS aluspõhimõttega kooskõlas.

Riigikohus on märkinud, et PS „ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja KOVü-de vahel. KOV ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt  RKPJKo 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus“. (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 121; RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 67.)

Riigikohus on selgitanud, et riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas tuleb arvestada ka  § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. PS-st tuleneb, et puudust kannatava isiku nõudeõigus riigi vastu § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudust kannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18).

Demokraatia põhimõte on väljendatud §-des 1, 56, 57, 59, 60 ja 65 ning seda väljendab kogu PS riigikorraldust, sh Riigikogu ülesandeid reguleeriv osa (vt ka §-de 1, 56, 57, 59 ja 60 komm-d). Demokraatia on Eesti riigiehitusliku korralduse üks olulisemaid põhimõtteid (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 67) ja üks Euroopa õigusruumis kehtivatest õiguse üldpõhimõtetest ning põhiväärtustest (RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 15). Seda on väljendatud nii EIÕK kui ELPH preambulis.

Selle põhimõtte kohaselt peab avaliku võimu teostamine ja avalike ülesannete täitmine toimuma otsustusprotsessis, kus nii kaasarääkija kui ka otsustaja on kõige üldisemal tasandil kodanikkond, kes otsustab ka võimuvolituste edasise delegeerimise. Kogu riigivõim peab lähtuma rahvast, st toimima rahva otsesel või kaudsel heakskiidul. „Demokraatia, vastandina autokraatiale, tähendab võimu teostamist rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsustuste tegemist võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel. Demokraatlikule riigikorraldusele on tunnuslik riigivõimu jaotumine selle erinevate harude vahel koos samaaegse võimude tasakaalustamisega.“ (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-11/94, p I.) Esmalt väljendub demokraatia selles, et riigiorganisatsioon peab tegutsema kodanikkonna heakskiidetud kujul. Nii on formaalselt võimalik PS vastuvõtmine rahvahääletusel või selle väljatöötamine spetsiaalselt rahva valitud organi poolt, ent võimalik on ka mitteformaalne legitimatsioon, kus PS võetakse vastu parlamendi poolt ja selle sisu leiab ühiskonnas laia toetust. „Demokraatia põhimõte on suunatud avaliku võimu legitiimsusele, hõlmates riigiorganite moodustamist, legitimeerimist ja kontrolli ning mõjutades kõiki poliitilise tahte kujundamise astmeid.“ (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132.) Demokraatiat peetakse valitsemisvormiks, mis aitab kõige paremini ära hoida korruptsiooni. Demokraatial kui rahva võimul on väga erinevaid vorme, kus erinevused võivad seisneda kodanikkonna ja huvitatud isikute kaasamise eri tasemes, konsensuslikus või häälteenamuse põhises otsuste tegemises, huvigruppide rollis ja võimu delegeerimise ulatuses ja viisis. PS demokraatia on parlamentaarne demokraatia, kus Vabariigi Valitsuse tegevus eeldab Riigikogu usaldust ning kus täidesaatva riigivõimu juhti ei vali rahvas otsevalimistel. “Põhiseaduse järgi on demokraatia esindusdemokraatia, kus riigivõim kuulub küll rahvale, kuid riigivõimu teostavad rahva volitusel erinevad riigiorganid.” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132.)

Et otsustusprotsessis osalemine oleks võimalik ja iga isiku arvamust võetaks kuulda, eeldab demokraatia põhimõte erinevate põhiõiguste kaitstust. Iga ühiskonna liige, kes otsustusprotsessis osaleb, peab esmalt ise olema kaitstud indiviidina. Seeläbi on demokraatia põhimõte tihedalt seotud inimväärikuse põhimõtte ja põhiõiguste kaitsega laiemalt. Kui inimest ohustab avaliku võimu poolt meelevaldne vabaduse võtmine, alandamine, piinamine või abita jätmine, siis ei saa ta ühiskonna asjades vabalt kaasa rääkida.

Erilise tähtsusega on aga ka põhiõigus olla avaliku võimu tegevusest piisavalt informeeritud (PS § 44), et otsustamisel sisukalt kaasa rääkida. Arvamus- ja väljendusvabadus (§ 45) võimaldavad avaliku võimu tegevust arvustada ja teha ettepanekuid. Sõnavabaduse raames tuleb tähelepanu pöörata pressivabadusele, mille erilist rolli ühiskonna valvekoerana on EIK käsitlenud pikaajalises kohtupraktikas (EIKo 8734/79, Barthold vs. Saksamaa, 25.03.1985; EIKo 9815/82, Lingens vs. Austria, 08.07.1986 ja EIKo 6538/74, Sunday Times vs. Ühendkuningriik, 26.04.1979; D. Voorhoof et al and T. McGonagle (Ed. Sup.). Freedom of Expression, the Media and Journalists: Case-law of the European Court of Human Rights. IRIS Themes, European Audiovisual Observatory, Strasbourg 2017). Riigikohus on rõhutanud avalikkuse kontrolli ja riigivõimu tegevuse läbipaistvust nt rahaliste vahendite kasutamisel. Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Lisaks – kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele (RKHKo 17.10.2018, 3-15-3228/37, p 18). Arutelufoorumite tagamiseks on oluline kaitsta nii kogunemisvabadust (§ 47) kui ka ühinemisvabadust (§ 48). Mõtte- ja südametunnistuse vabadus (§ 40) tagab, et igaüks võib omada talle meelepäraseid veendumusi, ning see on demokraatlike valimiste üks eeldus.

Suure tähtsusega on erakondade toimimine. Demokraatliku riigikorralduse toimimine eeldab erakondade olemasolu ja nende kaudu poliitika kujundamist. Erakond on „demokraatiat tagavaks sillaks ühiskonna ja riigi vahel, mille funktsiooniks on poliitilisi seisukohti koondada ja hoomatavaks tervikuks kujundada ning neid valimistel edu saavutamise korral avalikku võimu teostades ellu viia” (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 31). Et erakondi ei kasutataks üldsuse manipuleerimiseks kellegi erahuvides, peab nende tegevus olema läbipaistev, erakonna struktuur ja sisemine juhtimine olema demokraatlikud ning rahastamiseks piisavad tagatised. Viimane eeldab nii avalikest vahenditest võrdsuse põhimõtet järgides raha eraldamist kui ka erarahastuse võimaldamist. Valimiskampaania kulutustele on siiski vajalik seada ülempiir, et tagada demokraatia toimimiseks vajalik arvamuste paljusus ja ära hoida (põhiliselt suurte ärikorporatsioonide) ettevõtlushuvide juhtroll poliitika kujundamisel. Erakondade rahastamine peab olema ka läbipaistev ja kontrollitud, et igal ühiskonna liikmel oleks piisavalt teavet kaalutletud otsuste tegemiseks demokraatlikus protsessis. Sellist kontrolli peab teostama erapooletu institutsioon, et tagada kõigi, ka valitsevate erakondade rahastamise põhjalik kontroll.

Samuti tuleb demokraatia põhimõttest tulenevalt tagada, et lobitöö oleks reguleeritud viisil, mis tagab selle läbipaistvuse ja tasu eest väljendatud arvamuste, mis on kantud erahuvist, taust oleks seeläbi mõistetav.

 Parlamentaarse demokraatia põhimõte nõuab ka seda, et opositsioonil oleks Riigikogu aruteludes valitsuse kritiseerimiseks võimalik saada seaduste abil piisavalt kaitset (vt nt Veneetsia komisjoni raport CDL-AD(2019)015, 24.06.2019). Peamiselt kaitsevad seda vaba mandaadi põhimõte (§ 62), immuniteet (§ 76), tasu saamise õigus ja selle vähendamise keeld (§ 72; RKÜKo 23.02.2009, 3-4-1-18-08, p 21) ning fraktsioonide moodustamise õigus (§ 71 lg 2). Parlamentaarse demokraatia toimimine nõuab, et Riigikogu töö oleks üldjuhul avalik (§ 72). See tagab Riigikogu liikmete poliitilise vastutuse. Samuti peab Riigikogu liikmetel olema võimalik saada täidesaatvalt riigivõimult piisavalt teavet (§ 74).

Hääleõigus jääks sisutühjaks, kui valijad ei mõistaks tehtavate valikute tagajärgi. Seetõttu on demokraatliku ühiskonna vältimatu osa ka õigus haridusele (§ 37) ja teadusvabadus (§ 38), milleta ei ole võimalik kallutatud või valeväiteid ümber lükata ega otsustamisel kõrvale jätta. Hääleõiguse juures tuleb tagada, et nii valimised kui ka rahvahääletus oleks korraldatud PS ja Euroopa demokraatlike valimiste standardeid järgides (vt nt Veneetsia komisjoni valimiste hea tava, selle selgitavad märkused valijate nimekirja ja hääleõiguse kohta ning rahvahääletuse juhised). Demokraatlike valimiste üks olulisi tingimusi on ka nende perioodilisus (§ 60 lg 3 ja EIÕK 1. protokolli art 3).

Nende §-s 56 kirjeldatud viisil riigivõimu teostamise viiside kõrval on oluline kaasava demokraatia tagamiseks näha ette ka menetluslikud õigused, nt õigus teha riigi- ja KOV organitele ettepanekuid (§ 46 ja MSVS), samuti haldusmenetluses kaasamise võimaluste loomine. Õigus heale haldusele ja avatud menetluse normid on seetõttu suunatud ka demokraatia põhimõtte elluviimisele.

Paragrahvi 10 tähenduses on demokraatia põhimõtte tagamiseks põhjust arutleda selle üle, kas igaühel peaks olema juurdepääs veebile. Ka hääleõigus võib tehnilise arengu tõttu vajada kaitset aspektides, mis varem olulised ei olnud, nt hääletamiseks turvaliste lahenduste pakkumisel.

Õigusriigi põhimõtte lähtekoht on valitseja seotus seadustega ja seega avaliku võimu teostamine seaduslikkuse põhimõtet järgides. Selle sisu on aga tänapäeval (võrreldes nt 19. sajandi vormiliste käsitlustega) märksa laiem, hõlmates lisaks seadusliku aluse põhimõttele sisulisi nõudeid nagu õiguskindlus, avaliku võimu väärkasutuse ja suva keeld, võrdsus seaduse ees ja diskrimineerimise keeld ning juurdepääs ausale õigusemõistmisele (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 73; RKPJKm 05.02.2008, 3-4-1-1-08, p 3). Samuti on õigusriigi põhimõtte osaks võimude lahususe ja parlamendireservatsiooni põhimõte. Ka eeldab tänapäevane arusaam õigusriigist, et riik peab tagama üksikisiku põhiõigused ja nende piiramine on lubatud üksnes proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Riigikohus on õigusriigi väljenduseks pidanud aga ka muude õiguspõhimõtete kehtivust. „Demokraatliku õigusriigi põhimõte tähendab, et Eestis kehtivad sellised õiguse üldpõhimõtted, mida tunnustatakse Euroopa õigusruumis.“ (RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 14.)

Õigusriigi põhimõte reguleerib Riigikohtu käsitluse järgi „riigivõimu toimimise sisu, ulatust ja viisi” (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 132). Tegemist on mitte ainult PS aluspõhimõttega (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; vrd  RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 26;  RKPJKo 06.01.2015, 3-4-1-34-14, p 33), vaid Euroopa kultuuriruumi ühe põhiväärtusega.

Õigusriigi põhimõtte erinevad osad on väljendatud PS preambulis, §-des 3, 4, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 87 ja 102 ning XIII ptk-s. Seda väljendavad ka EIÕK preambul ja art 6, ELTL preambul ja ELPH preambul ning ka nende mitmed muud sätted. Õigusriigi põhimõtte edendamine on ka mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide nagu Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni tegevuse põhieesmärke. Veneetsia komisjoni õigusriigi kontrollküsimustik ja raport aitavad neist põhimõtetest üleeuroopalises käsituses aru saada.

Seaduslikkuse põhimõte tähendab, et avaliku võimu tegevus ei tohi olla vastuolus seadusega (seaduse ülimuslikkus) ning kõiki seadusi tuleb täita nii avalikul võimul kui ka üksikisikutel. Seadusliku aluse põhimõte (seaduse reservatsioon) nõuab, et avalikku võimu teostataks üksnes volitusnormi alusel. „Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse.“ (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 21.) Kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. PS mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 22). Erisused seadusliku aluse põhimõtte osas on ette nähtud §-s 109, mis võimaldab täidesaatval riigivõimul anda ajutiselt seadlusi kui volitusnormi mittevajavaid õigustloovaid akte (vt § 109 komm-d).

Lisaks nõudmisele, et üksikakte antaks üksnes õigustloova akti alusel, keelab seadusliku aluse põhimõte määruste andmise ilma seaduse volitusnormita. Sellest tuleneb, et seaduse volitusnormi kehtetuks tunnistamisel kaotab kehtivuse ka selle alusel antud määrus. „Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on tõlgendanud PS § 87 p 6 selliselt, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrus tuleb tunnistada kehtetuks. Eelmise seaduse delegatsiooninormiga analoogiline delegatsiooninorm uues seaduses ei pane uue seaduse ajaks kehtima eelmise seaduse alusel antud määrust. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud (vt ka RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-2-97  – RT I 1997, 74, 1267; RKPJKo 12.05.2000, 3-4-1-5-00  – RT III, 2000, 13, 140, p 30). Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus ka  PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga.“ (RKPJKo 02.11.2006, 3-4-1-8-06, p 26.)

Seaduslikkuse ja seadusliku aluse põhimõtte kohta vt ka §-de 3 ja 87 komm-d.

Õiguskindluse põhimõte on mitmetahuline, sisaldades õiguse avalikkuse ja arusaadavuse nõudeid, tagasiulatuva mõju keeldu ja õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtteid. Samuti on õiguskindluse põhimõtte osaks res judicata- ja vacatio legis-põhimõtted. Riigikohus on nende tahkude kõrval välja toonud õigusrahu põhimõtte. „Õiguskindlus muudab õiguskorra usaldusväärseks.” (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 66.) „Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).“ (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 12;  RKPJKo 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 20;  RKPJKo 20.03.2006, 3-4-1-33-05, p 21;  RKPJKo 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 23.) 

Õiguse avalikkuse põhimõte nõuab, et järgimiseks saavad olla kohustuslikud vaid avaldatud normid. PS § 3 nimetab seda nõuet otsesõnu vaid seaduste puhul, kuid põhimõte on laiendatav teistele õigustloovatele aktidele. Oluline ei ole mitte ainult see, et õigustloovad aktid oleksid avaldatud, vaid ka see, et igaühel oleks sellistele aktidele piisavalt hõlbus juurdepääs. Seaduste avaldamise kohustusega „kaasneb riigil ka kohustus tagada avaldatud seaduste kättesaadavus – igaühel peab olema võimalus avaldatud seadusest teada saada ja seda ka mõista. Eriti tähtis on see seaduste puhul, millega kehtestatakse ühe või teise teo eest kriminaalvastutus”. (RKKKo 09.09.1997, 3-1-1-86-97.) Juurdepääs peab olema tagatud ka õigustloovaid akte selgitavatele õigusallikatele nagu seletuskirjad ja jõustunud kohtulahendid. Erilist tähtsust omab see nõue kinnipeetavate õiguste puhul (vt nt RKÜKo 30.06.2017, 3-3-2-1-16; selle põhimõtte kohta vt § 3 lg 2 ja § 108 komm-d). Avalikkuse põhimõttega on seotud ka regulatsioon, mis näeb ette haldusakti ja sageli ka kohtulahendi kehtivuse tingimusel, et see dokument on isikule teatavaks tehtud.

Õiguse arusaadavuse põhimõte nõuab, et õigusnormid oleksid nende adressaatidele piisavalt selged. Riigikohus on seda põhimõtet nimetanud ka õigusselguse põhimõtteks ja tuletanud selle § 13 lg-st 2 (vt § 13 komm-d). Riigikorraldusõiguse valdkonnas tuleneb õigusselguse põhimõte otse õigusriigi põhimõttest (§ 10) ja puudutab peaasjalikult KOV garantiid (RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03, p 30;  RKPJKo 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 22;  RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p-d 25–26;  RKPJKo 06.01.2015, 3-4-1-34-14, p 33;  RKPJKo 14.10.2015, 3-4-1-23-15, p 96). See põhimõte nõuab, et õigustloovad aktid oleks selged ja üheselt mõistetavad ning põhjustaks võimalikult vähe vaidlusi, sh kohtuis. Seaduseelnõu keel peab olema selge, ühetähenduslik ja täpne (RKPJKo 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p 113). Õigusselgust tuleb hinnata keskmiste võimetega normiadressaadi vaatenurgast (RKPJKo 15.12.2005, 3-4-1-16-05, p 23). Kui norm reguleerib spetsiifilist laadi tegevust, mis eeldab erialateadmisi, võib õigusnorm olla mõistetav ka vaid selliste eriteadmiste omajale. Igaühe elu reguleerivad normid peavad olema üldarusaadavad. Korrastatud peab aga olema ka õiguskord oma struktuuris. Nii on Riigikohus leidnud, et VTMS § 23 alusel taotletava menetluskulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja puudumine rikub õigusselguse, nagu ka õigusrahu põhimõtet, mistõttu on tähtaja kehtestamine seadusandja poolt vajalik (RKKKm 10.03.2020, 4-18-4523/37, p 15). Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes eri aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (RKPJKo 09.12.2019, 5-18-7/8, p 123).

Ebasoodsa tagasiulatuva keelu põhimõte keelab kohaldada norme faktiliste asjaolude suhtes, mis on juba aset leidnud. Eriliselt oluline on see isiku karistamisel. PS ei keela kehtestada isikut soodustavaid tagasiulatuva mõjuga norme. Vt selle kohta § 23 lg 2 komm. „Üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele.“ (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61.)Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (RKHKo 17.03.2003, 3-3-1-11-03, p 33; RKHKo 03.05.2017, 3-3-1-80-16, p 29).

Ebaehtne tagasiulatuv mõju ei ole keelatud. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid. Tähtajalise regulatsiooni muutmiseks isikule ebasoodsas suunas peavad olema kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni muutmiseks (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13).

Õiguspärase ootuse ja usalduskaitse põhimõtteid peab Riigikohus oluliseks õigusriigi põhimõtte osiseks (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 73). P. Pikamäe leiab, et õiguspärane ootus tagab isiku õiguste ja kohustuste kaitset tema subjektiivsel tasandil ja see on kohtupraktikas väga suure tähtsusega PS printsiip (P. Pikamäe. Ootused-lootused ehk õiguspärase ootuse põhimõte põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas. – Juridica 2019, nr 9, lk 697–710). „Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.“ (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13;  RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49.) Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt on igaühel „õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul”. (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94;  RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13;  RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p-d 49–50;  RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 46; RKHKo 26.06.2018, 3-16-579/47, p 10; vrd  RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 78;  RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 89.) Normi kehtestamine määrusega ei välista õiguspärase ootuse teket (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 48). „Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele.“ (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 90;  RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 55;  RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 50;  RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 38.) Igaühel on „õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima”. (RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-2-99, p II;  RKHKo 21.02.2002, 3-3-1-6-02, p 18; RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 46; RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49.) Õigusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Riigi sõnamurdmisega saab tegemist olla siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 89).

Õiguspärane ootus ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. „Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 14; RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49;  RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 14.) Kohustuste edasiulatuv suurendamine peab olema üldjuhul võimalik (vrd  RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61). „Seadusandja võib õigusakte muuta, kuid seejuures tuleb arvestada isikute õiguspärase ootusega.“ (RKPJKo 03.12.2013, 3-4-1-32-13, p 71.) Õiguspärase ootuse piiramisel peab normi kehtestaja kaaluma ühelt poolt avalikku huvi ja teisalt sellega põrkuvat erahuvi (vt nt RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p-d 122–127). Arvestada tuleb seejuures demokraatlikus ühiskonnas seadusandja rolliga õigussuhete kujundamisel. P. Pikamäe arvates peab kehtiva õiguse muutmise keelamine PS jõuga jääma vaid ultima ratio’ks ning kord kehtestatud normide põhistamisele tuleb eelistada õiguslike muudatuste ettenähtavust (P. Pikamäe. Ootused-lootused ehk õiguspärase ootuse põhimõte põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas. – Juridica 2019, nr 9, lk 697–710). Eelkõige on oluline iga regulatsiooni muutmisel kaaluda vastanduvaid huve ja selgitada välja, kas huvi olemasoleva regulatsiooni muutmiseks ei kahjusta ülemäära selle isiku õigusi, kes on kehtivat – või ka vastu võetud, kuid veel jõustumata – regulatsiooni usaldades oma elu selle järgi korraldanud.

Usalduse kaitse põhimõte nõuab halduse üksikaktide põhimõttelist püsimajäämist ja nende muutmisel arvestamist sellega, kas isik on haldusakti õiguspärasust ja kehtivust usaldades muutnud oma elukorraldust või kasutanud ära haldusakti alusel saadud rahasumma. Ka sel juhul on haldusakti muutmine isiku kahjuks seaduses sätestatud tingimustel lubatud, kuid eeldab vastandlike huvide kaalumist (vt HMS § 67).

Riigikohus on õigusriigi põhimõttest järeldanud koosmõjus teiste PS sätete ja põhimõtetega ka õiguse omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteemi stabiilsusele (koosmõjus § 154 lg-ga 1; RKÜKo 19.04.2004, 3-3-1-46-03, p 25; RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 59).

Õiguskindluse üks tahke res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõte nõuab kohtulahendite usaldatavust ja püsimajäämist. Kui mingi õigusvaidlus on saanud jõustunud kohtulahendiga lahenduse, keelab see põhimõte üldjuhul sama vaidluse uuesti avamise. „Kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse tagamiseks eriti oluline. Kohtuotsus peab looma kestvat õigusrahu olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige.“ (RKÜKo 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 66.) Kohtulahendi seadusjõu põhimõte „kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu“. (RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28; RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47.) See põhimõte ei ole absoluutne, nii võib uute tõendite ilmnemisel kohtulahendi teista või samas küsimuses viia läbi uue haldusmenetluse, kuid selline juhtum vajab mõistlikku põhjendamist. Nii on Riigikohus pidanud sellest põhimõttest tulenevalt õigeks mitte tunnistada põhiseadusvastasuse tõttu õigustloovat akti kehtetuks tagasiulatuvalt, kui tagasiulatuvast kehtetuks tunnistamisest tingitud halduskohtute täiendav töö­koormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 47). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muu hulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜKo 10.03.2008, 3-3-2-1-07; RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11).

Vacatio legis-põhimõte tähendab, et õigusnormi kehtestamisel peab selle adressaadile jätma piisavalt aega õigusnormiga tutvuda ja sellest aru saada, samuti valmistuda muutunud õiguskorraga kohanemiseks (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 73). Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele. Kui muutunud õigusnorm näeb ette isikule suuremad kohustused või halvendab tema senist õiguslikku positsiooni, peab tal olema piisavalt aega otsida ja kasutada ressursse, et uusi õigusnorme järgida. Eriti oluline on seda põhimõtet järgida ettevõtluskeskkonna muutmisel, kui muudatus eeldab teistsuguste äririskide võtmist, ettevõtja poolt kulutuste tegemist ja muudab konkurentsiolukorda turul. Õigustloova akti avaldamise ja kehtima hakkamise vahel peavad adressaadid jõudma „normidega tutvuda ja oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Riik ei tohi uusi norme kehtestada n-ö üleöö. Teisisõnu tuleb jõustumistähtaja määramisel hinnata, kas normiadressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega“. (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 83; RKKKo 12.10.2016, 3-1-1-65-16, p 14.) „Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist selleks, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks.“ (RKHKo 05.10.2006, 3-3-1-33-06, p 18;  RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 51.) „Seda, kui pikk peaks olema määruse jõustamisel  vacatio legis, otsustab määruse andja, kes hindab jõustamise aja määramisel õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkust.“ (RKKKo 12.10.2016, 3-1-1-65-16, p 13.) Piisav ei ole, kui avaldatud on õigustloova akti eelnõu, sest normiadressaat ei pea oma tegevuse kavandamisel sellega arvestama.

Avaliku võimu väärkasutuse ja suva keelu kohta vt §-de 13 ja 14 komm-d. Õigusriigi põhimõte nõuab, et täidesaatvale riigivõimule antud diskretsioon peab olema piiratud ning selle sisustamisel tuleb püüelda õigustloova aktiga seatud eesmärgi poole ja jääda diskretsiooni piiridesse. Samuti on nõutav, et diskretsiooni alusel antud aktidest nähtuks nende andmise kaalutlused ja põhjendused ning sellised aktid oleksid kohtulikult kontrollitavad (vt HKMS § 158 lg 3). Riigikohus on pidanud vajalikuks sedagi, et seadusandja suudaks iga regulatsiooni ratsionaalselt põhjendada. Sisuliselt tähendab see, et iga põhiõiguse piirang peab teenima mõnd legitiimset eesmärki ja olema selle saavutamiseks sobiv (vt täpsemalt proportsionaalsuse põhimõte, § 11).

Võrdsuse kohta seaduse ees ja diskrimineerimise keelu kohta vt § 12 komm-d.

Juurdepääs õiglasele õigusemõistmisele on tagatud §-ga 15 ja EIÕK art-ga 6 (vt § 15 komm-d). Kohtumenetluse õigluse ja tõhususe eeldus on selle kooskõla PS-s sätestatud menetlusteega (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26). See eeldab ka kohtuvõimu sõltumatust (§-d 4, 146 ja 147). Juurdepääsu kohta ausale õigusemõistmisele vt §-de 15 ja 146 komm-d.

Võimude lahususe põhimõtte kohta vt § 4 komm-d.

Riigikohus on selgitanud, et parlamendireservatsiooni põhimõte reguleerib võimu jagamist seadusandja ja täitevvõimu vahel. „Seda, mida põhiseaduse järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel.“ (RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-1/94; RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 133.)

Samuti tuleneb õigusriigi põhimõttest (§-de 3, 10, 13 ja 14 koosmõjus), et riik ei saa delegeerida riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaid ülesandeid, sh karistusvõimu, eraõiguslikule isikule (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-86-07). Muude ülesannete delegeerimisel, kui volitus hõlmab põhiõiguste tagamist, tuleb delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse hindamiseks luua tõhus kontrollimehhanism (RKÜKo 20.10.2020, 5-30-3/43, p 45).

Proportsionaalsuse kohta vt § 11 komm-d. Seda põhimõtet on kohtupraktikas selgitatud kõigi põhiõiguste piiramise tingimusena. Muu hulgas on Riigikohus toonud esile, et isikule õigusrikkumise eest määratav karistus peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele, et see oleks kooskõlas õigusriigi põhimõttega. „PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Nendest põhiseaduslikest juhtmõtetest lähtuvalt tuleb seadusandjal kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida.“ (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 57; RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39.)

Õiguse üldpõhimõtete kehtivust on Riigikohus samuti pidanud õigusriigi põhimõtte tunnuseks. Arvestades, et õiguse üldpõhimõtted kattuvad suures osas PS üldpõhimõtetega, ei ole nende põhimõtete omavaheline vahekord siiski oluline. Õiguse üldpõhimõtete kohta vt § 3 komm-d.