EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

PS § 9 lg-st 2 tulenevalt laienevad Eesti PS-ga tagatavad õigused nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta inimestele, kui põhiseaduse tekstis ei ole sätestatud teisiti.

Riigikohus on märkinud, et „Rahvusvahelises inimõiguste õiguses ja Põhiseaduses mõistetakse igaühena kõiki õigusakti jurisdiktsiooni all olevaid füüsilisi isikuid (indiviide). Tulenevalt Põhiseaduse §-st 9 lg 2 võivad Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laieneda ka juriidilistele isikutele“ (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96, p I). 

Põhiõigused laienevad kõigile inimestele sünnist saati. Riigikohus on sedastanud, et kõigi ja igaühe põhiõiguse kandjaks on ka alaealine alates sünnist (RKPJKo 11.12.2012, 3-4-1-20-12, p 34). 

See, kas ja kuidas saab laps oma põhiõigusi kasutada, sõltub ennekõike konkreetse põhiõiguse iseloomust ning lapse arengutasemest. Sellest lähtuvalt tuleb konkreetsel juhul hinnata alaealise võimet teostada konkreetset põhiõigust.

Alaealise õigusliku staatuse puhul tuleb pidada silmas, et laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt (vt lapse õiguste konventsiooni preambul). Riigikohus on toonud esile, et „tulenevalt alaealise psüühilisest ja sotsiaalsest ebaküpsusest võib ta teatud olukordades kahjustada end ja teisi kergemini kui täisealine. Ebaküpsuse tõttu kannab alaealine, erinevalt enamusest täisealistest, oma tegude eest ka piiratud õiguslikku vastutust. Sellega on põhjendatav ka vajadus kehtestada alaealiste suhtes selliseid õiguslikke piiranguid, mida täisealiste suhtes enamasti ei kohaldata“ (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97, p I). Ka on Riigikohus osutanud, et alaealine ei pruugi olla kõigi põhiõiguste iseseisvaks teostamiseks võimeline; sellisel juhul teostab alaealise eest tema õigusi seaduslik esindaja (RKPJKo 11.12.2012, 3-4-1-20-12, p 34). Niisiis tuleb leida tasakaal selle vahel, missuguseid kitsendusi on vaja kehtestada lapse õiguste ja huvide kaitseks, austades samas nende põhiõigusi. Kohase tasakaalu leidmiseks on oluline järgida proportsionaalsuse põhimõtet.

Näiteks on Riigikohus leidnud, et 14-aastane oli kohtumenetluse ajal võimeline iseseisvalt teostama PS §-s 20 tagatud isikuvabadusega seotud menetluslikke põhiõigusi ning suuteline esitama kaebust vastavalt PS § 24 lg-le 5 enda erikooli paigutamise otsuse suhtes. Riigikohus asus seisukohale, et kuna alaealise kasvatuslike erivajadustega õpilaste kooli paigutamiseks loa andmise määruse tegemisel puudus alaealisel õigus ärakuulamisele ja kaitsele, samuti sellise otsuse mõju alaealise õigustele, peab alaealisel olema võimalik taotleda maakohtu otsustuse õigsuse kontrolli kõrgema astme kohtus (RKPJKo 11.12.2012, 3-4-1-20-12, p 34). Riigikohus on asunud ka seisukohale, et alaealised võivad koonduda mittetulundusühingutesse. Kohus märkis, et PS ei seosta füüsilise isiku mittetulundusühingutesse koondumise õigust isiku tsiviilteovõimega (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96, p I). Samas ei täpsustanud kohus, millisest vanusest alates võiksid lapsed mittetulundusühingutesse koonduda või kas tuleb sobivust hinnata iga kord lähtuvalt konkreetse lapse arengutasemest ja mittetulundusühingu iseloomust.

Laste iseseisva otsustusõiguse hindamisel tuleb silmas pidada ka vanemate õigusi. PS § 27 lg 3 sätestab üldise põhimõtte, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. PS § 37 lg 3 sätestab, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

LÕK art 1 kohaselt mõistetakse lapse all iga alla 18-aastast inimolendit, kui lapse suhtes kohaldatava seaduse põhjal ei loeta teda varem täisealiseks. TsÜS § 9 lg 1 järgi võib kohus vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab; sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt. Üheks probleemseks juhuks on abiellumise vanuse alammäär. PKS § 1 lg 3 sätestab, et kohus võib alaealise teovõime laiendamise sätete kohaselt laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. ÜRO organid on leidnud, et minimaalne abiellumisiga ei tohiks olla madalam kui 16 eluaastat (vt ÜRO lapse õiguste komitee ja naistevastase diskrimineerimise likvideerimise komitee ühist soovitust nr 31, 14.11.2014, CEDAW/C/GC/31-CRC/C/GC/18, p 20, 55(f)).

Teatud juhtudel on PS-s sätestatud vanusepiirangud põhiõiguse teostamiseks (nt KOV volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud ka alaealised, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad (PS § 156 lg 2); Riigikogu valimistel on hääleõiguslikud vähemasti 18-aastased kodanikud (PS § 57 lg 1), kandideerimisõigus on vähemasti 21-aastastel kodanikel (PS § 60 lg 2)).

Põhiõigused laienevad inimesele ka juhul, kui tema teovõime on piiratud. TsÜS § 8 lg 2 teine lause sätestab, et alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud (TsÜS § 8 lg 3). PS-s on sätestatud, et hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks (PS § 57 lg 2; vt ka RKVS § 4 lg 2).

PS § 9 lg-st 1 tulenevalt ei või neid õigusi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb tagada igaühele, enam piirata lähtuvalt inimese kodakondsusest. L. Hänni märkis Põhiseaduse Assambleel: „Kui on öeldud, et igaühe õigus, siis see tähendabki, et hiljem kodakondsuse alusel eristada ei saa. [---] Põhiseaduses kodanike ja mittekodanike õiguste eristamise mõte ongi see, et on teatud õigusi, mis on võrdselt kõigil, ja on õigusi, kus seadused võivad eristada kodanikke ja mittekodanikke.“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1031, vt ka lk 1020–1021, 1030.)

PS kohaselt laienevad teatud õigused ainult Eesti kodanikele (nt PS § 48 lg 1 ls 2 õigus kuuluda erakondadesse, §-d 56 ja 57 hääleõigus rahvahääletusel ja Riigikogu valimisel, § 60 lg 2 kandideerimisõigus Riigikogu valimisel).

PS-s on paljudel juhtudel kasutatud sõnastust, et põhiõigus laieneb Eesti kodanikele (nt § 28 lg 2, § 29 lg 1, § 30, § 31, § 32 lg 3, § 36 lg 1 ja lg 2 ls 2, § 42, § 44 lg 2 ja lg 3). Samas on enamiku nende sätete juurde lisatud, et kui seadus ei sätesta teisiti, siis laieneb vastav põhiõigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibivale välisriigi kodanikule ja kodakondsuseta isikule. Sellest võib jääda mulje, et seadusandjal on väga lai otsustusruum selle üle, kas neid põhiõigusi rakendades näha seadusega ette vastavad õigused ka välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta inimestele. Teiste riikide kodanike ja kodakondsuseta inimeste suhtes piirangute kehtestamiseks peab siiski olema legitiimne eesmärk ning piirangud peavad olema proportsionaalsed. Sisuliselt peeti seda silmas ka Põhiseaduse Assambleel – L. Hänni tõi näite, et PS §-s 29 sätestatav õigus valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta sätestati Eesti kodaniku õigusena seetõttu, et teatavatel ametikohtadel (nt riigiametites, laevakaptenitel) on põhjendatud nõuda Eesti kodakondsuse olemasolu, kuid see ei tähenda, et teistel seda õigust ei ole ja neid paragrahve tuleb lugeda koos PS §-ga 9 (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1032).

Mitmed viimati nimetatud põhiõigustest on sisult samased Eesti riigile rahvusvahelistest lepingutest tulenevate üldtunnustatud kodaniku ja poliitiliste õiguste ning sotsiaalsete ja majanduslike õigustega, mida tuleb tagada kõigile Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevatele inimestele (nt EIÕK, ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt). Seejuures ei ole asjakohane mõista selles kontekstis „kodaniku õigusi“ kui üksnes kodanikele laienevaid õigusi, vaid tegemist on üldiste isikuõigustega, mis peaksid õigusriigis laienema kõigile ühiskonna liikmetele (ingl civil rights). Kodakondsuse tähtsus inimõigustest osasaamise eeltingimusena on viimastel aastakümnetel märgatavalt vähenenud, nii et ka enamikku majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi tuleb tagada mittekodanikest elanikele (vt § 8 komm 11). Eraldi õigused tulenevad veel EL õiguskorrast EL kodanikele ning tähelepanelik tuleb olla ka EL õigusest teatud isikute gruppidele tulenevate õiguste osas (vt nt nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ, 25.11.2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta; sätted rahvusvahelise kaitse taotlejate osas jm). Erineva kohtlemise põhjendatuse hindamisel tuleb silmas pidada ka PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Erijuhuna nimetab PS § 36 lg 3, et igal eestlasel on õigus asuda Eestisse (vt § 36 komm-d).

PS § 9 lg-s 1 on nimetatud, et PS-s sätestatud põhiõigused, vabadused ja kohustused laienevad välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta inimestele juhul, kui nad viibivad Eestis. Sellesse kitsendusse tuleb suhtuda teatud reservatsioonidega. Piirangu eesmärgiks võib lugeda seda, et Eesti riik ei saa ega pea tagama nende inimeste põhiõigusi, kellel puudub Eesti riigiga igasugune side. Õiguspraktikas võivad põhiõigused puudutada aga ka selliseid välisriigi kodanikke või kodakondsuseta inimesi, kes ei viibi Eesti Vabariigi territooriumil. Näiteks EIÕK art 1 kohaselt peab riik tagama konventsioonis sätestatud õigused ja vabadused igaühele, kes on riigi jurisdiktsiooni all. See kohustus ei piirdu vaid riigi territooriumil viibivate inimestega, vaid kehtib kõigi inimeste suhtes, kelle suhtes riik teostab efektiivset kontrolli (vt ülevaade EIK praktikast – Extra-territorial jurisdiction of States Parties to the European Convention on Human Rights, July 2018).

Küsimus põhiõiguste laienemisest ja riigi kohustusest põhiõiguste tagamiseks võib tekkida olukorras, kus muu riigi kodanik või kodakondsuseta inimene viibib küll välisriigis, kuid tal on Eestis vara, peresuhted vms. Põhiõigused laienevad inimese suhtes ka juhul, kui välismaalane on olnud Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all ja Eesti riigi võimuorganite otsused puudutavad tema õigusi ja vabadusi. Näiteks on inimene viibinud Eestis, kuid on Eestist välja saadetud. Õigusvaidlus võib puudutada väljasaatmise õiguspärasust, kahju hüvitamist alusetu vabaduse võtmise eest, kinnipidamistingimuste vastavust PS ja muude õigusaktide nõuetele jms. Kui inimene pöördub oma õiguste kaitseks kohtusse, siis on tal õigus sellele, et kohus annaks hinnangu riigi tegevuse õiguspärasusele vaatamata sellele, et haldusorgan saadab inimese riigist välja juba enne õigusvaidluse lahendamist. Samuti peab riik tagama selle inimese põhiõiguste kaitse nende õigussuhetega seonduvates aspektides, mis on inimese riigis viibimise käigus tekkinud (nt isikuandmete kaitse). Riigile tulenevad samad kohustused ka rahvusvahelistest lepingutest, mistõttu on põhjendamatu sisustada PS § 9 lg 1 nii, nagu vabaneks riik vastavatest kohustustest pärast inimese riigist väljasaatmist.

Eraldi küsimus on see, milline on PS mõttes nende välisriigi kodanike ja kodakondsuseta inimeste staatus, kes asuvad küll väljaspool Eesti Vabariiki, kuid kelle suhtes Eesti riigi ametivõimud teostavad välisriigis riigivõimuvolitusi. PS § 14 kohaselt on seadusandjal, täidesaatval ja kohtuvõimul ning KOV-del kohustus tagada põhiõigused ja vabadused. Riik ei tohiks vabaneda PS-st tulenevast kohustusest järgida põhiõigusi pelgalt selle tõttu, et teatud menetlusi viiakse läbi väljaspool Eestit, kuigi riigivõimuvolitusi teostatakse Eesti Vabariigi nimel (vt VRKS § 14 lg 1¹, § 5¹ lg 2). Näiteks viisid Eesti ametnikud menetluse rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise otsustamiseks läbi välisriigis ja Eestisse lubati siseneda vaid inimestel, kellele oli rahvusvahelise kaitse andmine juba otsustatud, samas kui vastavate Euroopa Nõukogu otsuste (2015/1523, 14.09.2015; 2015/1601, 22.09.2015, millega kehtestati rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) kohaselt pidid riigid ümber paigutama rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kelle taotlus kuulus ümberpaigutamise sihtliikmesriigi poolt läbivaatamisele alles pärast taotleja saabumist selle riigi territooriumile. Inimestel, keda Eesti riik keeldus ümber paigutamast, puudusid sisuliselt õiguskaitsevahendid nende suhtes tehtud otsuste ja kohaldatud menetlustoimingute õiguspärasuse hindamiseks. See küsimus kerkib üha enam ka seoses Eesti riigi ametnike võimaliku osalemisega EL või liikmesriikide ja EL ühisoperatsioonide raames asetleidvates tegevustes (nt koostöös Frontexiga korraldatavad välismaalaste tagasisaatmised jm politseiaktsioonid).

Nagu eespool välja toodud, on Riigikohus märkinud, et laps on põhiõiguste kandja alates sünnist (RKPJKo 11.12.2012, 3-4-1-20-12, p 34). Ühest vastust ei ole aga küsimusele, kas põhiõiguste kaitse laieneb ka lootele ehk embrüole enne sündi. See küsimus on puutumuses PS §-ga 16, mille kohaselt on igaühel õigus elule (vt lähemalt § 16 komm-d; M. Ernits. Põhiseaduse § 9 kommentaar 12. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017). LÕK preambulis on toodud esile, et laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui ka pärast sündi (preambuli lg 8). Sellega ühitub käsitlus, et PS § 16 esimest lauset tuleks tõlgendada riigi objektiivse kohustusena tulevast elu kaitsta (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001, eriväljaanne, p-d 9.1.1.2, 3.1.2).

Põhiõigustest tulenevad subjektiivsed õigused on füüsilistel isikutel kuni surmani (M. Ernits. Põhiseaduse § 9 kommentaar 12. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 4., täiend. vlj. Juura 2017). Siiski on peetud võimalikuks teha sellest põhimõttest erand au ja väärikuse kaitse osas (R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 261). Teise käsitluse kohaselt tuleb surma järgselt rakendada inimese au ja väärikuse suhtes riigi objektiivset kaitsekohustust (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001, eriväljaanne, p 9.1.1.3).

PS § 9 lg-s 2 on toodud esile, et PS-s loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Põhiseaduse Assambleel märkis L. Hänni, et „ka juriidiliste isikute kui inimeste kollektiivide, õigused vajavad põhiseaduslikku kaitset“ (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1021). Teatud põhiõiguse kandjaks ongi juriidilised isikud (nt PS §-s 38 nimetatud ülikoole ja teadusasutusi; PS § 48 lg-d 3 ja 4 puudutavad ühinguid, liite ja erakondi).

PS § 9 lg 2 hõlmab erinevaid juriidilise isiku vorme. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik (TsÜS § 24). Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik (TsÜS § 25 lg 1). Nendeks on äriühingud vastavalt äriseadustikule (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu; seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid (ÄS § 2 lg 1)), mittetulundusühingud (MTÜS § 2), sihtasutused (SAS § 1 lg 1). Kuna PS-s kasutatud mõistetel on autonoomne tähendus, ei tohiks PS § 9 lg-s 2 kasutatud juriidilise isiku mõistet sisustada liiga formaalselt. Nii on PS § 9 lg-ga 2 hõlmatud ka nt seltsing (VÕS § 580 jj).

PS § 9 lg 2 kohaldamisala osas on vaieldavaks küsimuseks, kas avalik-õiguslikud juriidilised isikud saavad olla põhiõiguste kandjad. See küsimus tekib, sest põhiõigusi peab tagama riik. Avalik-õiguslikud juriidilised isikud asutatakse avalikes huvides ning neil endil lasub kohustus tagada põhiõigusi. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et „lähtuvalt õiguste ja vabaduste olemusest ning suhtest avalikku võimu ei saa avalik-õiguslikud isikud, kes ise teostavad avalikku (riigi)võimu, olla samaaegselt individuaalsete õiguste ja vabaduste kandjaks“ (R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 263). Samas on peetud põhimõtteliselt võimalikuks käsitada avalik-õiguslikku isikut põhiõiguste kandjana, „kui avalik-õigusliku juriidilise isiku eesmärgiks on individuaalsete õiguste ja vabaduste kaitse ja teostamine ning isiku riigist iseseisvuse määr on niivõrd suur, et ei mõjusta õiguste ja vabaduste olemust ega too kaasa huvide konflikti“ (samas, lk 264). Nende suhtes laieneksid demokraatliku õigusriigi põhimõttest tulenevalt menetluslikud põhiõigused ja vabadused (samas, lk 264). Sama seisukohta on väljendanud ka R. Alexy, kes tõi esile, et kuigi üldjuhul ei ole avalik-õiguslikud juriidilised isikud põhiõiguste kandjad, on erandiks näiteks avalik-õiguslikud ülikoolid ja rahvusringhääling (R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica 2001, eriväljaanne, p 9.1.2.2). Lisaks laienevad Alexy järgi avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele üldised protsessipõhiõigused (samas). Põhiseaduse kommenteeritud väljaande varasemas redaktsioonis on aga leitud, et üldiselt ei saa avalik-õiguslikud juriidilised isikud olla põhiõiguste kandjad ning neile ei laiene ka menetluslikud põhiõigused (vt M. Ernits. Põhiseaduse § 9 kommentaar 27. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Juura 2017). Avalik-õiguslikule ülikoolile tagab PS autonoomia (PS § 38 lg 2). Analoogne autonoomia peaks olema tuletatav ka avalik-õiguslikule ringhäälingule, arvestades ajakirjandus- ja meediavabaduse keskset rolli demokraatlikus ühiskonnas (vt eelmine viide). Autor leidis, et kuigi nende suhtes ei laiene menetluslikud põhiõigused, „tuleb menetluses osalevate avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes kohaldada samu põhimõtteid mis põhiõiguste kandjate suhtes, ainult et neil puudub põhiõiguslik iseloom“ (samas). Eeltoodust nähtub, et tegemist on teoreetiliselt vastuolulisi seisukohti puudutava küsimusega. On ilmne, et teatud avalik-õiguslikud juriidilised isikud on riigi täitevvõimust küllaltki eraldiseisvad ja neil on iseseisev roll põhiõiguste teostamise võimaldamisel lähtuvalt nende asutamise eesmärgist (nt ülikoolid vastavalt PS § 38 lg-le 2). Samuti peavad õigusvaidluste esinemisel olema tagatud menetluslikud põhiõigused. Seetõttu näib kunstlik eitada nende võimet olla teatud põhiõiguste kandjaks.

Põhiõiguste sisustamisel ja kaitseala määratlemisel tuleb eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 26; RKÜKo 10.11.2011, 3-3-1-28-11, p 25). Seega peaksid juriidiliste isikute suhtes laienema kõik need põhiõigused ja vabadused, mis ei ole olemuslikult omased ainult inimestele. TsÜS § 26 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi; juriidilisel isikul võivad olla kõik tsiviilõigused ja -kohustused, välja arvatud need, mis on omased üksnes inimesele.

Konkreetsel juhul tuleb niisiis hinnata ühelt poolt seda, millist tüüpi juriidilise isikuga on tegemist, ja selle eesmärki. Teisalt tuleb hinnata kõnealuse põhiõiguse, vabaduse või kohustuse olemust.

Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et juriidilistele isikutele laienevad menetluslikud õigused. Nii laienevad nende suhtes PS § 15 igaühe õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (RKPJKo 11.12.2012, 3-4-1-11-12, p 39; RKPJKo 18.12.2012, 3-4-1-24-12, p 19) ning PS § 24 lg 5 edasikaebeõigus (RKPJKo 30.10.2012, 3-4-1-14-12, p 50). Riigikohus on ka kinnitanud, et juriidilistele isikutele laienevad ettevõtlusvabadus (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 12) ja omandipõhiõigus (RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Riigikohus on asunud seisukohale, et riigi äriühingu puhul tuleb ettevõtlusvabadust sisustada tavapärasest kitsamalt – riigi äriühinguid asutatakse avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Seetõttu ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada (RKHKo 24.01.2017, 3-3-1-65-16, p 19.2). Riigikohus on kinnitanud, et juriidilistele isikutele laienevad PS §-des 33 ja 43 sätestatud igaühe põhiõigused kodu, eluruumi, valduse ja töökoha puutumatusele, samuti posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele (RKPJKo 04.11.1993, III-4/1-4/93). Ka EIK on sedastanud, et EIÕK art 8 kaitseala hõlmab teatud tingimustel äriühingute registreeritud asukohta, esindusi ja muid valdusi (EIKo 37971/97, Société Colas Est jt vs.Prantsusmaa, 16.04.2002, p 41; EIKo 13710/88, Niemietz vs.Saksamaa, 16.12.1992, p-d 29–31). Juriidiliste isikute puhul on kaitstavad ka andmed, mis seonduvad nende ameti- ja äritegevusega; ärisaladuse kaitset on peetud õiguse üldpõhimõtteks (EKo C-450/06, Varec SA vs.Belgia, 14.02.2008, p-d 48–49). EIK on määranud juriidilistele isikutele kahju hüvitist konventsioonis sätestatud õiguse rikkumise eest, sh rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (EIKo 35382/97, Comingersoll S.A. vs. Portugal, 06.04.2000, p-d 29–37). Riigikohus on pidanud kaheldavaks, et juriidiliste isikute suhtes laieneks PS §-ga 17 kaitstav isiku au ja hea nimi, sest need (sh maine) on tuletatud inim­väärikusest (RKHKo 24.01.2017, 3-3-1-65-16, p 18). Siiski on leitud, et kuigi au on omane füüsilisele isikule, võib hea nimi, maine ehk reputatsioon olla omane ka juriidilisele isikule (vt § 17 komm 6). Juriidiliste isikute suhtes laieneb ka PS § 13 lg 1 teises lauses sätestatud õigus riigi kaitsele välisriigis (R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Juura 2004, lk 289; vt lähemalt § 13 komm-d).

Põhiõiguste seisukohast on huvipakkuv ka küsimus, kas põhiõiguste kandja võib oma põhiõigustest loobuda. PS teatud sätetes on viidatud sellele, et inimene võib oma vabal tahtel anda nõusoleku tema põhiõigustesse sekkumiseks (vt PS § 18 lg 2, § 24 lg 1, § 29 lg 2, § 42 ning vastavate sätete komm-d). Sellisel juhul on oluline see, kuidas sisustada mõistet „vaba tahe“ ning teatud minimaalsete tagatiste olemasolu (nt kuigi PS § 18 lg 2 alusel võib inimesi vabal tahtel kaasata meditsiini- ja teaduskatsetesse, peavad seadusega olema reguleeritud ohutusnõuded, mis peavad olema täidetud elu ja tervise kaitseks, enne kui inimesi võib üldse katsetesse kaasata). Põhiõigustest loobumise või piirangutega nõustumise küsimus on puutumuses PS-dega 13 ja 14, mis näevad riigile ette kohustuse põhiõiguste tagamiseks. See tähendab, et riik peab kehtestama teatud menetluslikud ja sisulised eeldused selleks, et põhiõigusi oleks võimalik ka tegelikkuses kasutada.

Põhiõigustest loobumise lubatavuse küsimus kerkib ennekõike olukorras, kui ilma põhiõiguse kandja tahteavalduseta põhiõigusest loobumiseks oleks tegu põhiõiguse rikkumisega (vt M. Ernits. Põhiseaduse § 9 kommentaar 16. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 4., täiend. vlj. Juura 2017). Põhiseaduse kommenteeritud väljaande varasemas väljaandes on toodud esile, et „loobumine põhiõiguste kaitsest peab olema võimalik ka siis, kui PS seda sõnaselgelt ette ei näe, sest põhiõiguse kaitsest loobumine on üks põhiõiguse teostamise viise. [---] Kui kaugele võib põhiõigustest loobumisel minna, tuleb otsustada proportsionaalsuse põhimõtte ja iseäranis kaalumise alusel“ (vt eelmine viide). 

Mõistetavalt võib inimene jätta mõne põhiõiguse teostamata olukorras, kus tal on põhimõtteliselt võimalik teatud põhiõigusest osa saada, kuid kuna ta peaks selle kasutamiseks ise samme astuma, ei soovi ta seda teha. Näiteks võib inimene loobuda kohtusse kaebuse esitamisest. Samas ei tohi kohtusse pöördumise üle otsustamist mõjutada süsteemsed takistused, mis kallutavad inimest oma õiguste kaitsmisest loobuma (nt liiga kõrged riigilõivud). Probleemsem on aga olukord, kus põhiõigused kaitsevad inimest avalikku võimu teostava isiku või organi alusetu või ülemäärase sekkumise eest (nt politsei poolt isiku põhiõigusi piiravate meetmete rakendamise eest). Tegemist ei ole pelgalt teoreetilise küsimusega. Ei ole küll teada, et politsei oleks korraldanud läbiotsimisi kodudes pelgalt inimese nõusoleku alusel, kuid näiteks vaatab PPA läbi rahvusvahelise kaitse taotlejate telefonide ja sülearvutite sisu nõusoleku alusel.

Kõnealune küsimus seondub seaduslikkuse põhimõttega (PS § 3). Sellest tulenevalt võib haldusorgan piirata inimeste õigusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Täitevvõimul ei saa olla lubatud omaalgatuslikult kohaldada uusi piiranguid, tuginedes inimese nõusolekule. Ka juhul, kui seaduses on sätestatud alus põhiõigusi piirava toimingu tegemiseks, peab avalikku võimu teostav isik või asutus järgima seaduses kehtestatud tingimusi.

Silmas tuleb pidada, et tegemist on subordinatsioonisuhtega, kus inimesed ei ole võrdses olukorras avalikku võimu teostava isikuga. Sellises olukorras võib inimesel olla keeruline väljendada oma tegelikku tahet. Inimene võib eeldada, et kui avalikku võimu teostav isik küsib inimeselt nõusolekut teatud toimingu läbiviimiseks, siis on tal selleks olemas seaduslik alus. Inimesed ei pruugi olla ka teadlikud sellest, millistel tingimustel on lubatud teatud põhiõigusi piiravaid toiminguid läbi viia ning missuguseid tagatisi tuleb seaduse kohaselt põhiõigustesse sekkumisel rakendada. Samuti võib inimesel psühholoogiliselt olla keeruline astuda vastu võimuesindaja soovile, sest inimene võib karta, et sellega võivad kaasneda tema suhtes negatiivsed tagajärjed.

Näiteks ei ole avalik-õiguslikus suhtes lubatud isikuandmeid töödelda nõusoleku alusel (vt EL isikuandmete kaitse üldmääruse preambuli p-d 42 ja 43), kuigi muudes õigussuhetes võib isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks olla inimese nõusolek (isikuandmete kaitse üldmäärus, art 6 lg 1 p a). Nõusolek saab olla isikuandmete töötlemise aluseks ainult siis, kui tegemist on vabalt antud nõusolekuga. Nõusolekut saab pidada vabalt antuks ja kehtivaks ainult juhul, kui inimesel on tegelikult võimalik vabalt otsustada ja puudub võimalus pettuseks, ähvarduseks, sunniks või selleks, et keeldumisega võivad kaasneda olulised negatiivsed tagajärjed (Handbook on European Data Protection Law. 2018 edition. European Union Agency for Fundamental Rights and Council of Europe. 2018, lk 143). Avaliku sektori asutus võib nõusoleku alusel isikuandmeid töödelda ainult sellisel juhul, kui inimesel on tõesti võimalik otsustada oma andmete töötlemise üle, ilma et ta peaks kartma kahjulikke tagajärgi. Selliseks olukorraks võib pidada eeskätt mugavusteenuseid (Andmekaitse Inspektsioon. Isikuandmete töötleja üldjuhend, 19.03.2019, lk 39).

Euroopa Kohus on ka sedastanud, et rahvusvahelise kaitse taotleja on haavatavas olukorras, mistõttu ei saa pidada tema nõusolekut teatud põhiõigusi sekkuva toimingu tegemiseks vabalt antud nõusolekuks, sest inimene võib selle toiminguga nõustuda lihtsalt olude sunnil. Kohus märkis, et rahvusvahelise kaitse taotlemise korral on inimese „tulevik tihedalt seotud sellega, kuidas kõnealune asutus lahendab tema rahvusvahelise kaitse taotluse, ja kus võimalik keeldumine [teatud toimingu] tegemisest võib olla oluline asjaolu, millele asutus tugineb selle kindlaks tegemisel, kas isik on oma taotlust piisavalt tõendanud“ (EKo C-473/16, F vs. Bevándorlási és Állampolgársági Hivatal, 25.01.2018, p-d 52–53).

Eeltoodut arvestades tuleb pidada väga küsitavaks, et avalikku võimu teostav isik või organ võiks pelgalt isiku nõusoleku alusel teostada põhiõigusi piiravaid toiminguid või kohaldada muid meetmeid. Erisused võivad tulla kõne alla vaid väga erandlikes olukordades.