EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS - KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE

Kogu avaliku võimu tegevus peab olema põhiseaduspärane ja rajanema seadustel. Mõistagi ei saa iga otsust ja toimingut seadustes üksikasjalikult kirjeldada, seaduste alusel ja täitmiseks võib anda määrusi, üldkorraldusi jt õigusakte, mis omakorda peavad olema kooskõlas kõrgema õigusjõuga aktiga. Õigusaktides võib ja õigluse ning mõistlikkuse tagamiseks sageli tulebki anda õiguse rakendajale kaalutlusruum e võimalus valida erinevatest lahendustest konkreetse juhtumi asjaoludel sobivaim.

Riigivõimu teostamise all peetakse silmas Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, kohtute ja kõikide teiste põhiseaduslike institutsioonide ning võimuvolitustega organite ja isikute tegevust ja tegevusetust. Muu hulgas peavad kõik avalike ülesannete teostajad arvestama põhiõiguste kaitse, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise jm avaliku õiguse põhimõtetega, seda ka siis, kui tegutsetakse eraõiguslikus vormis.

PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni e olulisuse põhimõte nõuab, et kõik riigielus olulised küsimused otsustab Riigikogu või kõrgeima võimu kandjana rahvas. Olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida PS järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule ega ühelegi teisele isikule või organile. Selline on Riigikohtu järjekindel praktika.

PS ei keela Riigikogu pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada omavoli (RKPJKo 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p 111).

Piiratud ulatuses saab Riigikogu delegeerida siduvate reeglite kehtestamise ka PS-s nimetamata organile. Nõnda tohib üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida PS kohaselt ei pea otsustama Riigikogu, Vabariigi Valitsus või mõni teine organ. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus anda selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju. Sel juhul tuleb aga äärmiselt täpselt hinnata nende eeskirjade olemust. Näiteks tunnistas Riigikohus põhiseadusvastaseks ja kehtetuks advokatuuri juhatuse kinnitatud korra, mis reguleeris riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja kehtestas tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra. Riigikohus leidis, et nimetatud korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur (RKÜKo 26.04.2016, 3-2-1-40-15).

Kuigi kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja, võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral nii PS §-s 113 kui ka § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue (RKÜKo 21.02.2017, 3-3-1-48-16, p 44).

Riigikohus on volitusnormi puudumise või volituse piiride ületamise tõttu tunnistanud põhiseadusvastaseks ja kehtetuks arvukalt Vabariigi Valitsuse ja KOV volikogu määrusi. Riigikohus on kinnitanud ka seda, et määrust kehtestades ei või Vabariigi Valitsus ega minister minna vastuollu seadustes sätestatuga. Seda nõuet täpsustab määruste puhul ka HMS § 89.

Paragrahvi 3 lg 1 teise lause kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja põhimõtted Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.
PS eristab kahte liiki rahvusvahelist õigust, mis Eestit seob – rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted (§ 3) ja välislepingud (IX ptk, eriti § 123). Eristamise üheks mõtteks ongi välja tuua, et rahvusvahelise õiguse norm võib Eesti jaoks kohustuslik olla ka konkreetse lepingulise normi puudumisel. Sarnane rahvusvahelise õiguse norme ka lepinguväliselt tunnustav säte on olemas teistegi riikide PS-des (nt Saksamaa 1949. a PS art 25 ja Vene Föderatsiooni 1993. a PS § 15 lg 4).
Sellega seoses tekib küsimus, milliseid õigusallikaid on viidatud sättes silmas peetud (vt komm-d 9–11), milline tähendus on nende tunnustamisel Eesti õigussüsteemi osana (vt komm 12) ja nende koht Eesti õigussüsteemis (vt komm 13).

Paljude teadlaste arvates on rahvusvaheline tavaõigus rahvusvahelise õiguse allikana ajalooliselt vanem ja olulisemgi kui lepingutes sätestatu. Tänapäeval on rahvusvahelise õiguse allikad üldtunnustatult kirjas 1945. a ÜRO põhikirja juurde kuuluva Rahvusvahelise Kohtu statuudi (edaspidi statuut) art 38 lg-s 1. Seal on esimesena nimetatud „rahvusvahelisi üld- ja erikonventsioone“ (st rahvusvahelisi lepinguid), millele kohe järgnevad „rahvusvaheline tava kui õigusnormina tunnustatud üldine praktika“ ja „õiguse üldprintsiibid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad“. Lisaks on abistavate allikatena juttu kohtuotsustest ja kvalifitseeritud õigusteadlaste õpetustest, kuid need ei ole siinkohal eriti asjasse puutuvad. Loetletud rahvusvahelise õiguse allikatest vastavad § 3 lg 1 teises lauses nimetatud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele ja normidele „rahvusvaheline tavaõigus“ (art 38 lg 1 p b) ja „õiguse üldprintsiibid, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad“ (art 38 lg 1 p c). Rahvusvahelise õiguse „põhimõtete“ ja „normide“ eristamine on paljuski tinglik. Ka õiguse üldpõhimõtted on õigusnormid. Üldjuhul erinevad rahvusvahelise õiguse põhimõtted tavaõiguse normidest oma üldisema sisu poolest. „Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete“ all on seega eelkõige mõeldud rahvusvahelist tavaõigust ja rahvusvahelise õiguse üldprintsiipe.
Kui välislepingute alus on kokkuleppeline ja positivistlik, siis kaudses mõttes on seda ka rahvusvahelise tavaõiguse alus. Rahvusvahelise tavaõiguse näol on tegemist omamoodi riikide kollektiivse ja konkludentse kokkuleppega, kus õigusnorm (kokkulepe) tuletatakse ja järeldatakse siiski mitte konkreetsest siduvast lepingust, vaid riikide normatiivse kvaliteediga järjepidevatest tegudest ja väljaütlemistest.
Rahvusvaheline tavaõigus öeldakse koosnevat – nagu viitab ka statuudi art 38 lg 1 p b sõnastus („õigusnormina tunnustatud üldise praktika tõend“) – kahest vajalikust elemendist: objektiivse nähtusena praktikast, mis sisaldub riikide korduvas ühetaolises käitumises, ja subjektiivse nähtusena riikide veendumusest, et niiviisi tuleb – on õiguslikult kohustuslik – käituda, st tuletatud õigusest (opinio iuris sive necessitatis).
Rahvusvahelise tavaõiguse oluliseks erinevuseks võrreldes rahvusvahelise lepinguõigusega on, et tavaõiguslik reegel võib kehtida antud riigi jaoks ka siis, kui ta ise eraldi võttes polegi selle reegli siduvuse kohta selgelt ja ühemõtteliselt arvamust avaldanud, aga maailma riigid tervikuna võttes on seda teinud. Kui aga riik ei soovi olla seotud tavaõiguslikuks peetava normiga, peaks ta sellest rahvusvahelisele kogukonnale eraldi teada andma või protesti esitama (nn persistent objector ehk järjepidev vastuseisja). Seega võib üldtunnustatus põhineda ka vaikival konsensusel.
Rõhutatult suveräänsusest ja positivismist lähtuvad riigid – näiteks NSVL 20. sajandil – on suhtunud rahvusvahelisse tavaõigusesse kui rahvusvahelise õiguse allikasse teatud ettevaatlikkusega. Arvatakse, et tugevamatel ja mõjukamatel riikidel – ajalooliselt niisiis eelkõige lääneriikidel – on ka rohkem võimalusi (teistegi jaoks) normatiivseid tagajärgi tekitavalt käituda, tavaõiguslikke reegleid ellu kutsuda.
Alates 20. sajandi keskpaigast on toimunud pidev liikumine rahvusvahelise tavaõiguse kodifitseerimise suunas, eriti just ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni (ILC) algatatud suurte multilateraalsete rahvusvaheliste lepingute koostamise kaudu. Oluline on siinjuures märkida, et vastavalt ÜRO Rahvusvahelise Kohtu otsusele kohtuasjas Nicaragua vs.USA 1986. a võib identse sisuga rahvusvahelise õiguse norm kehtida nii lepingu- kui tavaõiguslikult. Seega juhul, kui riik otsustab mõne suure multilateraalse lepingu osapooleks mitte saada, on põhimõtteliselt võimalik, et selle multilateraalse lepingu mingi keskne norm võib lepingust kõrvalejäänud riiki sellele vaatamata siduda lepinguga paralleelselt kehtiva rahvusvahelise tavaõiguse kaudu. Sellisel juhul tuleb aga tõendada, et antud norm on tõepoolest saanud rahvusvahelise tavaõiguse osaks.
Rahvusvahelise tavaõiguse kõige tähtsam ja tugevam osa on normid, millel on ius cogens’i iseloom. Tegemist on rahvusvahelise õiguse nn peremptoorsete normidega, millest kõrvalekaldumine ka teisiti kokku leppides, eelkõige rahvusvahelise lepingu teel, pole õiguslikult võimalik. Sellise normi suhtes ei saa riik olla ka järjepidevaks vastuseisjaks.
Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-test 53 ja 64 nähtuvalt muudavad sellised imperatiivsed normid, millest kõrvalekaldumine ka lepingus teisiti kokku leppides ei ole võimalik, sellega vastuolus olevad lepingunormid kehtetuks. Selliste normide hulka kuulub nt sõjalise ründe keeld. Näiteks oleks tänapäeval õiguslikult tühine 1939. a Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli sarnane kokkulepe, sest sellega rikutaks ius cogens’i iseloomu omandanud rahvusvahelise õiguse norme, eelkõige sõjalise ründe keeldu. Õigustühine oleks „pakt“ mingi inimgrupi hävitamiseks jne. Siiski on ius cogens’i normide täpne haardeulatus erialakirjanduses ja riikide praktikas vaieldav.
Ius cogens’iga tihedalt seotud mõisteks on rahvusvahelise õiguse erga omnes-kohustused. Erga omnes- (kõikide suhtes) kohustuste teiseks pooleks pole konkreetne riik, vaid teised riigid, rahvusvaheline kogukond tervikuna. Näiteks ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni 2001. a vastu võetud ja ÜRO Peaassamblee 2002. a heaks kiidetud riigi vastutuse artiklid (vt täpsemalt Rahvusvahelise õiguse lepingud. Juura 2006, lk 624 jj) näevad ette, et teatud universaalselt tüüpi kohustuste rikkumise korral võib rikkumise vastustajaks hakata ükskõik missugune teine riik. Näiteks kohustus mitte valitseda rassieraldusrežiimi (apartheidi) kasutades on erga omnes-kohustuseks ja õigus (mõne arvates isegi kohustus) seda vastustada on kõigil teistel riikidel. 2020. a alustas Gambia ÜRO Rahvusvahelises Kohtus Haagis kohtuasja Myanmari vastu rohingjade väidetavalt toime pandud genotsiidi asjas, kuigi Myanmari enda kodanikud polnud mingit kahju kannatanud. Seda tehtigi põhjendusega, et genotsiidi toimepanemise keelu näol on rahvusvahelises õiguses tegemist erga omnes-kohustusega.
Riigikohus on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidena maininud näiteks kohustust järgida rahvusvahelise õiguse norme (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94); EIÕK art-s 4 sätestatud sundtöö keeldu (RKKKo 12.12.1995, III-1/3-47/95); okupeeriva riigi käitumist okupeeritud riigi kodanike suhtes reguleerivaid norme; keeldu mobiliseerida okupeeritud riigi kodanikke ja sundida neid töötama kinnistatult sõjatööstusettevõtete juures (RKKKo 18.10.1994, III-1/3-76/94; RKKKo 25.10.1994, III-1/3-82/94) või teenima okupatsioonivägedes (RKKKo 20.12.1994, III-1/3-104/94), okupeeriva riigi kohustus lähtuda okupeeritud riigi kodaniku süüdimõistmisel üksnes kriminaalseadusest (RKKKo 07.02.1995, III-1/3-4/95), okupeeritud riigi kodaniku süüdimõistmise ja karistamise võimalikkus üksnes kompetentse kohtuorgani poolt ja vastavalt kehtestatud protsessikorrale (RKKKm 07.11.1995, III-1/3-40/95).
Lisaks rahvusvahelisele tavaõigusele võivad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtetena kõne alla tulla rahvusvahelise õiguse üldprintsiibid.
Kui konkreetne lepingu- või tavaõiguse norm rahvusvahelises õiguses pole tuvastatav, siis tuletatakse mõnikord lünga täiteks norm analoogia abil, võttes aluseks eri riikides levinud riigisisese õiguse üldprintsiibid.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetena § 3 lg 1 teise lause tähenduses tuleks mõista Rahvusvahelise Kohtu statuudi art 38 lg 1 p-s b märgitud „õiguse üldprintsiipe, mida tunnustavad tsiviliseeritud rahvad“. Tänapäeval enim levinud seisukoha järgi ei tule nende all mõista pelgalt rahvusvahelise õiguse enda põhimõtteid kitsamas tähenduses (rahvusvahelisest tavaõigusest ja konventsioonidest tuletatavad põhimõtted), vaid nende näol on tegemist algselt eri riikide õigusest pärinevate õiguspõhimõtetega. Juba Rooma õiguses tunnustatud põhimõtetest kuuluvad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete hulka näiteks lepingute täitmise kohustuse põhimõte (pacta sunt servanda), keeld kahjustada oma õiguste kasutamisel teiste õigusi ja nõue kuulata vaidluste lahendamisel ära mõlemad pooled. Eelkõige on rahvusvahelistes kohtutes inspiratsiooniallikaks olnud riigisisesed menetluspõhimõtted, näiteks nn estoppel (riik, mis on oma tegude või väljaütlemistega julgustanud teist riiki teatud asjaoludele või õiguslikule seisukohale tuginema, ei saa hiljem teha kannapööret ning hakata vastupidist väitma).
Riigikohus on (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94) märkinud: „Demokraatlikes riikides juhindutakse õigusloomes ja õiguse rakendamisel, sealhulgas õiguse mõistmisel, seadustest ja ajalooliselt kujunenud õiguse üldpõhimõtetest.“ Seega on õiguse üldpõhimõtete ülesandeks tulenevalt nende üldisemast iseloomust õigusloome ning õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise suunamine ning võimalike õiguslünkade täitmine, võimaldamaks õiguslikult lahendada ka juhtum, mida ei reguleeri ükski täpsem norm. Arvestades tõsiasjaga, et Eesti ja EL õiguse näol on tegemist kõrgelt arenenud ja detailsete õiguskordadega, milles on oma õiguse üldprintsiibid, tundub vajadus rahvusvahelise õiguse üldprintsiipe Eesti õiguses lünga täiteks appi võtta suhteliselt vähetõenäolisena. Küll aga võib tuginedes mõnele rahvusvahelise õiguse üldprintsiibile vaidlustada riigisisese õiguse normi või seadusloome kavatsust.

Rahvusvaheline õigus tunneb ka regionaalselt piiratud kehtivusega tavaõigust, seega võib tavaõiguslik norm olla üldtunnustatud ka regionaalsel tasandil. Võib küsida, kas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normina § 3 lg 1 teise lause tähenduses on käsitatav ka mõni regionaalne (nt Euroopa või Läänemere piirkonna) või isegi kahepoolne tavaõigusnorm, millega Eesti Vabariik on rahvusvahelisel tasandil seotud. Vastus on jaatav, sest üldtunnustatud võib tavaõiguslik norm, sõltuvalt oma iseloomust, olla ka regionaalsel tasandil. Kaalukat põhjust eristada § 3 lg 1 rakendusala piiritlemisel Eestit rahvusvaheliselt siduvaid tavanorme sõltuvalt nende kehtivuse üleilmsusest pole – vastasel korral jääks regionaalne tavaõigus PS reguleerimisalast välja, mis ei saanud aga olla PS loojate eesmärgiks. Lisaks sellele on rahvusvahelise (tava)õiguse ajaloolised juured nagunii eelkõige regionaalsed ja mitme rahvusvahelise õiguse ajaloolase arvates on just Euroopa riigid mänginud universaalse rahvusvahelise õiguse normide kujunemisel juhtivat rolli.
Teatud regiooni või muu tunnusega piiratud riikides tunnustatud õiguse üldpõhimõtete osas on Riigikohus „Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtetele“ (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94) või „demokraatlikes õigusriikides tunnustatud õiguse üldpõhimõtetele“ (RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-3-97) viidanud §-s 10 sätestatud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtete sisustamisel. Demokraatlikele õigusriikidele omased õiguse üldpõhimõtted on Eesti õigussüsteemi osaks nende PS sätete alusel (vt nt §-d 10 ja 11), kus neile põhimõtetele eraldi viidatakse. Euroopa Nõukogu asutuste kujundatud üldpõhimõtted on Eestis kohaldatavad EIÕK sätete tõlgendamisel. EL õiguse üldpõhimõtted on Eesti õiguskorras rakendatavad PSTS § 2 alusel.

Rahvusvaheliste lepingute norme ei tuleks arvata rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide hulka § 3 lg 1 teise lause tähenduses. Rahvusvahelised lepingud ei loo lepingupooleks mitteolevale riigile kohustusi ega õigusi ilma selle riigi nõusolekuta. Kuigi rahvusvahelise lepingu norm võib kirjalikult taasesitada mõne rahvusvahelise tavaõiguse normi, tuleks seda tavaõiguse normi samasisulisest lepingunormist siiski eristada (vt komm 9), sest erineda võivad nii normide kehtivusaeg kui adressaatide ring. Rahvusvahelise lepinguõiguse rakendamist Eesti õigussüsteemis reguleerib § 123.

Vastavalt kommenteeritava paragrahvi lg 1 teisele lausele on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.
Ajalooliselt eksisteerib kaks peamist teooriat rahvusvahelise ja riigisisese õiguse omavahelise vahekorra kohta – monism ja dualism. Monismi järgi on rahvusvaheline ja riigisisene õigus ühtse õiguskorra osad, dualismi kohaselt on tegemist ikkagi erinevate õiguskordadega. Mõlemas koolkonnas on ajalooliselt eksisteerinud alamkoolkonnad, mis on rõhutanud kas rahvusvahelise või riigisisese õiguse esmasust. Rahvusvahelise õiguse normide automaatne inkorporeerimine riigi õigussüsteemi väljendab rahvusvahelise ja sisemaise õiguse käsitamist ühe õiguskorrana (õiguse monistlik teooria). Selle teooria kohaselt on rahvusvahelise õiguse normidel, mille sisu ja eesmärk ei piirdu riikidevaheliste suhete reguleerimisega, vahetu rakendatavus riigi õiguskorras. Ka oleks § 3 lg 1 teisel lausel pelgalt deklaratiivne tähendus. Paragrahvi 3 lg 1 teine lause on ühendatav ka rahvusvahelise ja riigisisese õiguskorra dualismiga, sest ka see teooria ei välista rahvusvahelise õiguse normide rakendamist riigisisestes õigussuhetes sellekohase riigi õiguses sisalduva üldviite alusel. See teoreetiline erinevus ei mõjuta § 3 lg 1 teise lause rakendamist. Tänapäeval leitakse pragmaatiliselt, et monismi ja dualismi debatt senisel kujul on liigteoreetilisena oma aja ära elanud (vt J. Nijman, A. Nollkaemper. New Perspectives on the Divide Between National and International Law. Oxford University Press 2007).
Nii võib Eesti PS normidele tuginedes soovi korral argumenteerida nii monistliku kui dualistliku lahenduse kasuks. Praktikas on põhiküsimuseks see, kas riik suhtub rahvusvahelise õiguse normidesse avatult või autarkiliselt. Eesti õiguspraktika on ühelt poolt olnud väga avatud rahvusvahelise õiguse suhtes, eriti rahvusvahelisest õigusest välja kasvanud Euroopa õiguse kontekstis. Samas näiteks rahvusvahelise õiguse normide vahetu kohaldamisega on Eesti kohtud olnud pigem tagasihoidlikud. Põhimõtteliselt aga on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemis vahetult rakendatavad. Nendele normidele saab tugineda Eesti kohtutes. Eesti õiguspraktikuid tuleb julgustada lisaks Euroopa õiguse normidele ka üldise rahvusvahelise õiguse norme riigisisestes õigusvaidlustes senisest aktiivsemalt kasutama.
Kuna õigusnorme, sh rahvusvahelise õiguse omi, iseloomustab ruumiline kehtivus, kehtivad need riigi territooriumil sõltumata sellest, kas neid käsitatakse riigi õiguse osana. „Eesti õigussüsteemi“ tuleb siinkohal mõista Eesti õiguse tähenduses, mida võib määratleda kui õigussuhteid, milles riik omab avaliku võimu monopoli. Paragrahvi 3 lg 1 teise lause alusel on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemis vahetult rakendatavad. Paragrahvi 3 lg 1 teise lause tähendus seisneb seega selles, et sättes nimetatud rahvusvahelise õiguse normid võivad kõrvuti Eesti riigiorganite vastuvõetud õigusnormidega luua Eesti avaliku võimu organitele ning nende jurisdiktsioonile alluvatele eraisikutele õigusi ja kohustusi. Sellega kaasneb võimalus tugineda nendele normidele Eesti kohtutes. Muidugi eeldab nende põhimõtete ja normide riigisisene rakendamine ka seda, et need oma sisu poolest oleksid ülekantavad riigi õigussuhetele.
Paragrahvi 3 lg 1 teise lause kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi osaks nende iga ajahetke seisuga. Nende põhimõtete ja normide tekkimine ja nende kehtivuse lõppemine toimub rahvusvahelise õiguse kohaselt.
Kohtupraktikas puudub otsene vastus küsimusele, kas § 3 lg 1 teine lause on erand sama paragrahvi esimeses lauses väljenduvast üldise seadusereservatsiooni põhimõtte osaks olevast põhiõiguse piiramise seadusliku aluse nõudest, eriti põhiõiguste puhul, mille piiramise osas rõhutab PS otsesõnu formaalse seaduse nõutavust. Olukorras, kus KrMK § 1 p 2 nimetas kriminaalmenetlusõiguse allikatena rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme, on Riigikohus möönnud, et PS § 3 lg 1 kohaselt võivad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja põhimõtetest tuleneda ka piirangud kohtualuse garantiidele kohtukaebemenetluses (RKKKo 24.09.2001, 3-1-3-11-01). Seisukoht, et § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt on välistatud võimalus kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpool seisvate õigusaktidega (RKÜKo 11.10.2001, 3-4-1-7-01), laseb arvata, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete Eesti õigusnormide hierarhias vähemalt seadusega sama järjekoha tunnustamisel (vt ka komm 13) saab neid ka põhiõiguste ja vabaduste piirangute allikana aktsepteerida. Samas ei ole küsimusel olulist praktilist tähtsust, sest nende normide üldise sisu (näitena võib nimetada õiguste kuritarvitamise keeldu, mida Riigikohus on lugenud „õiguse üldtunnustatud printsiibiks“, vt RKTKo 23.10.2007, 3-2-1-93-07) ning tagasihoidliku osatähtsuse tõttu õigusallikatena ei tulene nendest üldjuhul selliseid põhiõiguste ja vabaduste piiranguid, mis samaaegselt ei sisalduks seaduses.

Kui rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja põhimõtted on Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks, siis tekib küsimus nende täpsest (asu)kohast Eesti õigussüsteemi sisemises hierarhias. Kas on mõeldav, et mõni rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud norm või põhimõte läheks vastuollu PS endaga või selle mõne tõlgendusega? Sedastus, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja põhimõtted on Eesti õigussüsteemi „lahutamatuks osaks“, tähendab muu hulgas ka seda, et eeldatakse vastuolu puudumist nende vahel. Kui kellelgi tekib kahtlus, et PS ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normi ja põhimõtte vahel on vastuolu, tuleks sellest näilisest vastuolust üle saada esmajärjekorras PS sellise tõlgendamise abil, mis oleks sõbralik rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normi suhtes. Olles eeldanud, et PS on kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtetega, eeldatakse enamiku riikide õiguskordades samal ajal siiski, et PS ise ongi iga riigi jaoks kõrgeimaks õigusnormiks. Arvesse peab ka võtma, et rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetes ja üldtunnustatud normide suhtes on ka erinevaid tõlgendusi, mistõttu tuleks olla ettevaatlik PS ümbertõlgendamisel põhjendusega, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud norm käsib seda teha.
Eri õigusaktide liikide hierarhia, mis põhineb õigusnormide andmiseks pädevate organite asendil riigikorralduses, on tunnuslik riigisisesele õigusele ega ole ülekantav rahvusvahelisele õigusele. Seetõttu on a priori võrdse õigusjõuga ka erinevatest õigusallikatest (rahvusvahelised lepingud, tavaõigus, õiguse üldpõhimõtted) pärit rahvusvahelise õiguse normid. Nii võib hilisem tavanorm rahvusvahelise lepingu, seega ka Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingu sätteid muuta. Tulenevalt õigus­põhimõtete lex posteriori derogat priori ja lex specialis derogat generali rakendamisest rahvusvahelise õiguse praktikas prevaleerib leping enamasti tavaõiguse üle ja mõlemad eeltoodud õiguse üldpõhimõtete üle tavaõiguse ja õiguse üldpõhimõtete üldisema sisu tõttu. Erandlik nähtus on ius cogens (vt komm 9). Siiski tuleb jätkuvalt arvestada, et lepingute sõlmimise protsess on tihti vaevaline, mistõttu osa norme lepingute kujul ei eksisteerigi ja need eksisteerivad vaid tavaõiguslikult.
Praktikas väljendub rahvusvahelise ja sisemaise õiguse suhe selliselt, et kui rahvusvaheline õigus reguleerib rahvusvahelise õigusloome protseduuri ja selle tulemuseks olevate õigusaktide rahvusvahelist kehtivust, siis riigisisese õiguse kindlaks määrata jäävad rahvusvaheliste normide väljatöötamise protseduuris osalevad riigiorganid; protseduurid, millest oleneb rahvusvahelise õiguse normide kehtivus ja rakendatavus selle riigi õiguses; samuti ka rahvusvaheliste normide järjekoht riigi õigusnormide hierarhias. Sellest tuleneb, et niisugusel kujul, millest lähtuks kõigi rahvusvahelise õiguse normide (sh tavaõiguse normide) kohaldamine riigisisestes suhetes vastuolu korral ükskõik millise sisemaise õigusaktiga, pole rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse põhimõte üldist rahvusvahelist tunnustust leidnud. Riikide praktika põhjal võib väita, et ainuüksi rahvusvahelise õiguse normide tunnustamisele riigi õigussüsteemi osana ei järgne veel nende ülimuslikkuse tunnustamine kõigi sisemaiste õigusaktide ees ja rakendamine vastuolu korral viimastega. Enamiku riikide õiguskordades peetakse PS riigi õigussüsteemis kõrgeimaks õigusnormiks.
PS ei sätesta rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete kohta Eesti õigusnormide hierarhias. Kui tõlgendada PS § 3 lg 1 teist lauset selliselt, et selle sätte eesmärk on Eesti õigussüsteemi kooskõla tagamine rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtetega, tuleks nendele normidele anda prioriteet seaduste ees. Et need normid ja põhimõtted on Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks, tuleks riigisisest õigust, sh PS võimaluse korral tõlgendada selliselt, et vastuolu rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega poleks. 
Õiguse üldpõhimõtete prioriteeti seaduste ees on Riigikohus viitega PS preambulile ja §-le 10 otsesõnu tunnustanud, märkides: „Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Riigis, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, kehtivad õiguse üldpõhimõtted. Seetõttu seadus, mis on vastuolus nende põhimõtetega, on vastuolus ka Põhiseadusega.“ (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94). Seisukohta põhjendas Riigikohus väitega, et demokraatlikes riikides juhindutakse õigusloomes ajalooliselt kujunenud õiguse üldpõhimõtetest. Seisukoht laieneb seega ka § 3 lg 1 teise lause alusel Eesti õigussüsteemi osaks olevatele õiguse üldpõhimõtetele.
Rahvusvahelise tavaõiguse kohta on Riigikohus öelnud, et rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest lähtuvalt on riigid kohustatud järgima rahvusvahelise õiguse norme, sealhulgas ka rahvusvahelise tavaõiguse norme (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94), kuid seda seisukohta avaldati seoses riikidevaheliste suhete reguleerimisele suunatud normiga (IV Haagi konventsiooni art-ga 55, mille kohaselt ei või okupeeriv riik omandada okupeeritava riigi kinnisvara, ja küsimuses Eesti Vabariigi omandiõigusest NSVL relvajõudude valduses ja kasutuses olnud Eestis asuvale kinnisvarale). Arvestades õiguse üldpõhimõtetega seoses avaldatud seisukohti ning selge vaheteo puudumist nende põhimõtete ja tavaõiguse normide vahel, võib arvata, et kollisiooni korral seadusega kaldub kohtupraktika prioriteedi omistamisele rahvusvahelise tavaõiguse normile; sellist seisukohta võib põhjendada p-s 12 viidatud § 3 lg 1 teise lause tõlgendusega.

Seaduste avaldamisega lõpeb seadusandlik protsess. Seega ei ole avaldamine mitte ainult seaduse õiguspärasuse, vaid ka õigusliku eksistentsi eeldus ja tingimus. Õigusnormide avaldamine kuulub lahutamatult õigusriigi printsiibi juurde. Mida ei ole avaldatud, see ei saa olla ka õigus. Sellest tulenevalt saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused. Isikutelt ei saa nõuda õigusnormide täitmist, mille eksisteerimise kohta neil puudub informatsioon ja võimalus nendega tutvuda, et kujundada oma dispositsioone. See tähendab muu hulgas, et jõustatud seadusi ei saa tunnistada salajasteks. Sellist võimalust PS ette ei näe.
Tuleb eristada ametlikku ja mitteametlikku avaldamist. Mitteametlikul avaldamisel on küllaltki suur osa isikute informeerimisel ja seaduste selgitamisel. Mitteametlikult võib seadusi avaldada eriväljaannetena, samuti koguväljaannetes, ajalehtedes, ajakirjades, televisioonis, raadios jne. Sellisel avaldamisel ei ole õiguslikku tähendust ja see ei kujuta endast avaldamist PS § 3 lg 2 mõttes.
Seaduste avaldamiseks õiguslikus mõttes loetakse nende ametlikku avaldamist Riigi Teatajas (PS § 108). Seaduste ametlikku avaldamist ehk nende avaldamist ettenähtud korras reguleerib RTS. Riigi Teataja on Eesti Vabariigi ametlik võrguväljaanne, mida antakse välja elektrooniliselt. Riigi Teataja on ühtlasi riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu. Riigi Teatajas avaldatakse rahvahääletusel ja Riigikogus vastuvõetud ning Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud seadused. Peale seaduste avaldatakse Riigi Teatajas ka Vabariigi Valitsuse, ministri, Eesti Panga presidendi ja valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määrused, samuti teisi Eesti Vabariigi õigusakte, välislepinguid, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi või üldkogu lahendeid, mis sisaldavad otsust Riigi Teatajas avaldatud õigustloova akti PS-ga kooskõla kohta, teadaandeid ja muid dokumente.
Õigusriigi printsiibist lähtuvalt tuleb üldjuhul õigusaktid, mis sisaldavad õigusnorme (materiaalsed seadused), normiadressaatidele teatavaks teha kas nende avaldamisega Riigi Teatajas või avalikustamisega muus vormis.
Riigi Teatajas ei avaldata Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele kuuluvaid õigusakte, sh välislepinguid. Riigisaladust sisaldava määruse kohta avaldatakse Riigi Teatajas määruse osa, millele riigisaladus ei laiene, või teadaanne, mis sisaldab vähemalt määruse pealkirja, vastuvõtmise kuupäeva ja numbrit.

Seaduste (ka määruste) avaldamise ja jõustamise puhul tuleb arvestada vacatio legis’ega, mis toetub õiguskindluse printsiibile. See tähendab, et seaduse avaldamise ja jõustumise vahele peab jääma piisav aeg, et normiadressaadid saaksid kohandada oma dispositsioone uue olukorraga. Mida keerulisem on õiguslik regulatsioon ja mida suuremaid muudatusi toob see kaasa õiguskorda, seda pikem aeg peab jääma vacatio legis’eks. Õiguskindluse printsiip nõuab siin teatud juhtudel ka üleminekuregulatsioone, et anda isikutele aega uue olukorraga kohanemiseks. Õiguskindluse printsiibist tulenevalt on üldjuhul keelatud õiguse tagasiulatuva jõu rakendamine. Isikud, kelle käitumine on allutatud õiguslikule regulatsioonile, on õigustatult huvitatud sellest, et nende dispositsioone ei kriipsutaks läbi tagantjärele õiguse muutmine. Isikule tuleb tagada usk (usalduse kaitse õiguslike ettekirjutuste püsivuse suhtes), et tema käitumine, mis on orienteeritud õiguskorrale, tunnistatakse kõigi sellest tulenevate tagajärgedega õiguspäraseks. Õiguse rakendamine tagasiulatuvalt riivab isiku usaldust õiguskorra vastu eelkõige siis, kui minevikus toimunud asjaolusid hakatakse tagantjärele õiguslikult ümber hindama.
Õiguse tagasiulatuva jõu rakendamine on üldjuhul kooskõlas PS-ga, kui see on seotud isikute rikutud õiguste kompenseerimise või teatud hüvede andmisega.